2025. aasta põhiseaduslikkuse järelevalves

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tegi 2025. a-l 80 lahendit ning andis ühe kohtuasja arutamiseks üle Riigikohtu üldkogule[1]. Üldkogu arutas ka ühte Riigikohtu halduskolleegiumist talle põhiseaduslikkuse järelevalveks üle antud kohtuasja. Valdav osa kaebustest puudutas kohalike omavalitsuste volikogude valimisi.

I 2025. aastal esitati rekordarv valimiskaebusi: 60

Kõigi, sh kohalike omavalitsuste volikogude (KOV) valimise korraldamisega seotud kaebuste lahendamine on Riigikohtu pädevuses alates 2002. a-st. Riigikohus peab talle esitatud kaebuse lahendama seitsme tööpäeva jooksul pärast nõuetekohase kaebuse saamist. 2025. a KOV valimiste asjus esitatud kaebuste arv sunnib küsima, kas selline kord on jätkusuutlik, arvestades, et valimiskaebusi lahendavad kohtunikud ei ole samal ajal vabastatud oma tööst tsiviil-, haldus- või kriminaalkolleegiumis ega muude põhiseaduslikkuse järelevalve asjade lahendamisest.

2025. a KOV valimiste tõttu Riigikohtule esitatud kaebused puudutasid peamiselt elektroonilise hääletamise õiguspärasust, valimiste vaatlemist, riigi valimisteenistuse (RVT) toiminguid, suuliste avalduste esitamist puuduste kohta valimiste korralduses, valimisliitude registreerimist, kandidaatide elukoha andmete õigsust, kandidaatide registreerimist ja volikogusse asendusliikmete määramist ning elektrooniliste häälte hävitamist pärast valimisi. Lisaks esitati seekord eriti palju kaebusi Vabariigi Valimiskomisjoni (VVK) koosolekute korraldamise ja vaatlemise peale. Ühe VVK koosoleku avalikkust ja salvestamist puudutava kohtuasja lahendamine anti üle ka Riigikohtu üldkogule.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium hindas juba 2025. a aprillis kaebust selle peale, et elektrooniliste vahendite kaudu VVK koosolekul osalenud vaatleja eemaldati koosolekult avaliku teabe seaduse alusel kinniseks tunnistatud päevakorrapunkti arutamise ajaks. Kolleegium jättis kaebuse rahuldamata, sest Riigikogu valimise seadusest (RKVS) ega VVK töökorrast[2] ei tulene komisjonivälistele isikutele õigust alati VVK koosolekuid elektrooniliselt vaadelda. Elektroonilise osalemisega võivad kaasneda ohud, mida valimiskomisjonil ei ole võimalik täielikult maandada.[3] Üldkogu arutas seejärel talle üle antud asjas vaatlejate kaebusi selle kohta, et neid kohustati lahkuma koha peal toimunud koosolekult, sest arutelu esemeks olev dokument oli tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks. Üldkogu rahuldas kaebuse, leides, et rikutud on seadusest tulenevat VVK kohustust pidada koosolekuid avalikult ning et see rikkus vaatlejate õigust VVK tegevust ja toiminguid jälgida. Üldkogu lisas siiski, et VVK koosoleku regulatsioon vajab seadusandja tähelepanu. Kehtiv seadus kohustab VVK-d alati lähtuma koosoleku avalikkusest, kuid mõnikord võib esineda kaalukas huvi koosoleku osalise või tervikuna kinniseks kuulutamise kasuks.[4]

Kuigi üldkogu möönis VVK õigust keelata koosolekut salvestada, märgiti, et õigusselguse huvides oleks mõistlik kehtestada täpsemad reeglid ka selle kohta, kas, kellel ja millistel tingimustel on lubatud VVK koosolekut salvestada või üle kanda. Seejuures tuleb leida kohane tasakaal ühelt poolt isikuandmete kaitse ja vaba sisulise mõtete vahetuse ning teisalt vaatlejate õiguste ja avalikkuse huvi vahel.[5]

Asjas, kus VVK keeldus kaebajale koosoleku salvestise väljastamisest, selgitas põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, et selline otsus peab sisaldama asjakohaseid kaalutlusi ning juurdepääsupiirangu kehtestamisel tuleb leida kohane tasakaal vastanduvate õiguste ja huvide vahel.[6] Hiljem kinnitas üldkogu, et VVK-l puudub seadusest tulenev kohustus koosoleku salvestist avalikustada. VVK teeb koosoleku sisu avalikkusele kättesaadavaks sellega, et täidab oma kohustust koosolekut protokollida ning see avalikustada.[7]

Kaebuste lahendamisel ilmnes muidki RVT ja VVK töökorraldusega ning VVK koosolekute pidamisega seotud täpsustamist vajavaid küsimusi. Mitmes lahendis selgitas Riigikohus, kuidas tõlgendada kehtivat VVK töökorda kooskõlas RKVS-ga, kus on sätestatud VVK töökorralduse põhimõtted. Nii tuleb töökorda tõlgendada seadusega kooskõlas nii, et VVK koosolek ei saa toimuda pelgalt kirja teel, st teabevahetuse kaudu. Koosolek tähendab füüsiliselt või elektrooniliselt (sh hübriidvormis) toimuvat vahetut, reaalajas toimuvat ja jälgitavat arutelu.[8] VVK-l puudub õiguslik alus jätta kaebuse läbivaatamiseks avalik koosolek pidamata ja kollegiaalne otsus vormistamata.[9] VVK peab tegema otsuse avalikul koosolekul.[10] Otsuse võib kirjalikult vormistada siiski ka koosolekule järgneval päeval.[11]

Mis puudutab VVK koosoleku elektroonilist pidamist ja vaatlejate õigusi, tuleb VVK kehtivat töökorda mõista nii, et kui kasvõi üks VVK liikmetest osaleb koosolekul elektrooniliste vahendite kaudu, on VVK koosolek elektrooniline. Sellisel koosolekul peab olema õigus osaleda elektrooniliste vahendite kaudu ka soovi avaldanud vaatlejal[12], v.a kui piirangud veebi teel vaatlemisele on vajalikud koosolekul käsitletava teabe kaitseks[13]. Üksnes vaatlejate jaoks ei pea koosolekuga elektrooniliselt ühinemise võimalust looma.[14] Ka ei riiva VVK koosoleku toimumisest umbes 24 tundi etteteatamine ebamõistlikult vaatlejate õigusi[15] ning veebilingi edastamine vahetult enne koosolekut ja mõneminutiline „ooteruumis“ ootamine koosoleku algul ei ole ebaproportsionaalne piirang.[16]

Samas on koosoleku sujuva korraldamise tagamiseks mõistlik ja põhjendatud nõue, et vaatleja peab end elektroonilisele koosolekule ette registreerima. RVT-l ja VVK juhatajal on õigus nõuda, et vaatleja täidaks esitlemiskohustust, ning VVK-l ei ole kohustust võimaldada soovijal koosolekuga liituda igal ajal pärast koosoleku algust. Koosoleku juhataja roll hõlmab õigust anda koosoleku ladusa ja tõhusa kulgemise tagamiseks osalejatele korraldusi ning otsustada, kes, millal ja kui pikalt koosoleku ajal sõna saab.[17] Vaatleja esitlemiskohustuse kohta täpsustas kolleegium, et vaatleja peab avaldama oma tegeliku identiteedi, eeskätt oma tõelise nime, ning koosoleku juhatajal on õigus nõuda, et vaatleja näitaks oma nägu.[18] Juriidilisest isikust vaatleja puhul peab enda tõelise nime esitama esindusõiguslik füüsiline isik. Volituse alusel ühingut esindav isik peab koosolekule registreerudes või hiljemalt koosoleku alguses esitama ka volikirja.[19] Kui isik läheb VVK koosolekut kohapeale vaatlema enne selle algust, ei ole vaja elektroonilist vaatlemist võimaldada.[20]

E-hääletamise vastavust põhiseadusele on vaidlustatud kõikide valimiste ajal.[21] Seda hoolimata asjaolust, et elektroonilise valimise regulatsiooni on aastate vältel täpsustatud. 2025. a KOV valimiste ajaks olid kõrvaldatud ka Riigikohtu varasemad etteheited selle kohta, et reeglistik on tugevalt kaldu seadusest alamalseisvate aktide poole.[22] Nimelt jõustusid 1. oktoobrist 2024 RKVS-s e-hääletamise põhimõtted ja täpsem e-hääletamise kord. Siiski seati ka 2025. a KOV valimiste ajal kahtluse alla erinevaid e-hääletamisega seotud aspekte. Riigikohus ei leidnud üheski asjas, et kaebus annaks alust pidada e-hääletamist põhiseadusega vastuolus olevaks.

Siiski tuvastas põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium probleeme, mida tuleks järgmistel valimistel vältida, sh muutes aegsasti asjassepuutuvaid õigusakte. Kuna vaatleja õigusi riivab olukord, kus vaadeldava toimingu ajal ei ole asjakohased dokumendid talle kättesaadavad, tuleb elektroonilise hääletamise asjakohane dokumentatsioon kehtestada õigel ajal. 2025. a KOV valimisteks ei avaldatud elektroonilise hääletamise dokumentatsiooni enne, kui loodi elektrooniliste häälte võtmed, ning elektroonilise hääletamise süsteemi ja kontrollrakenduse lähtekoodi ei avalikustatud enne asjaomaste võtmete loomist ning proovihääletamist. Ka ei võimaldatud vaatlejatel tutvuda andmetega, mis võimaldaksid veenduda valijarakenduse kontrollsummade ja valimiste veebilehe autentsuses.[23] Proovihääletamisel rikuti elektroonilise hääletamise käsiraamatust[24] tulenevat kohustust lisada kiipkaartidele turvakleebis kohe pärast kasutamist. Konkreetsel juhul ei toonud see rikkumine siiski kaasa valimiste salajasuse nõude rikkumist.[25] Segadust tekitas see, et VVK tunnistas 9. oktoobri 2025. a otsusega nr 63 kehtetuks oma otsused elektroonilise hääletamise organisatsiooni ja tehniliste nõuete kohta, kuid uusi otsuseid vastu ei võtnud. Elektroonilise hääletamise tehniliste nõuete kehtestamise kohustus tuleneb VVK-le RKVS § 48² lg 3 p-st 2. Kui selle sätte tegelik mõte on, et VVK-l peab olema võimalus (mitte kohustus) enne uusi valimisi asjaomaseid tehnilisi nõudeid täpsustada, peaks kaalutlusõigus nähtuma seadusest. Juhul, kui järgmistel valimistel otsustatakse lubada ka mobiilseadmega hääletamist, tuleb tagada, et vajalikud tehnilised ja menetluslikud nõuded oleksid aegsasti paigas.[26]

Mõned kaebused puudutasid elektrooniliste ja paberhäälte lugemist ning elektrooniliste häälte hävitamist. Kolleegium möönis, et elektrooniliste häälte lugemise ajal ei saanud vaatlejad esitada RVT-le puuduste kohta valimiste korralduses suuliselt avaldusi, mida seadus lubab. Seadusandja eesmärk oli luua kord, mis aitab võimalikult kiiresti tuvastada puudused valimiste korralduses ning need kõrvaldada.[27] Küll aga ei rahuldanud kolleegium kaebust, milles taotleti e-häälte ülelugemist põhjusel, et audiitori kontrollrakendus andis alguses veateate. Hilisem krüptogrammide kontroll oli läbitud edukalt.[28] Rahuldamata jäi ka 2025. a-l esitatud, kuid 2026. a-l lahendatud e-häälte hävitamist puudutav kaebus, kuna vaatlejal ei ole üldist õigust nõuda, et valimistoimingud vastaksid seadusele, ega õigust esitada kaebusi avalikes huvides. Kuna seadus ei näe ette RVT kohustust hävitada valimisteaegset kirjavahetust, ei rikutud kaebaja e-kirjade hävitamata jätmisega kaebaja kui valija subjektiivseid õigusi.[29]

Kolleegium lahendas ka „klassikalisemaid“ valimiskaebusi. Valimisliitude kohta selgitati, et kaebaja õigusi ei riku see, et valla valimiskomisjon lähtus valimisliitude registreerimisel taotluste esitamise ajast.[30] Valimisliidu moodustamiseks peab olema sõlmitud kirjalik seltsinguleping. Seltsingu moodustamiseks on vaja vähemalt kahte isikut ja leping peab olema omakäeliselt või elektrooniliselt allkirjastatud.[31] Kandidaadi elukohaga seotud kaebusi esitati hoolimata sellest, et Riigikohus selgitas juba 2021. a-l, et valimiskomisjonidel ei ole kohustust kontrollida rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi õigsust.[32] Kolleegium kordas, et seadus näeb ette üksnes elukoha aadressi õigsuse formaalse kontrolli ega võimalda valimiskomisjonil kontrollida, kas rahvastikuregistrisse kantud elukohaandmed vastavad isiku tegelikule elukohale.[33] Kolleegium jättis rahuldamata kaebuse, mis puudutas valimisagitatsiooni korraldamist kaubanduskeskuse juures, kus asus valimisjaoskond, sest juhtunu ei olnud omistatav valimiste korraldajale ega linna valimiskomisjonile. Siiski peab avalik võim tagama valimispõhimõtete järgimise ka erakinnistul asuvates valimisjaoskondades, kuna agitatsiooni keelamine riivab vabade valimiste põhimõtet, erakonna tegevusvabadust ja väljendusvabadust.[34]

Riigikohtul tuli hinnata ka olukordi, kus volikogu liikmeks valiti tahtlikus kuriteos süüdi mõistetud isik. Selles osas on vaja seadust täpsustada. Ühes kohtuasjas kinnitas kolleegium, et kuriteos süüdimõistetud ning kehtiva karistusega inimene saab volikogu liikmeks kandideerida, kui ta ei kanna vanglakaristust.[35] Teises asjas tunnustati linna valimiskomisjoni õigust määrata asendusliige volikogusse valitud isikule, kelle suhtes jõustus süüdimõistev kohtuotsus alles hääletamisperioodi ajal. Seaduse eesmärk hõlmab ka seda, et volikokku ei kuuluks inimene, kes mõisteti süüdi küll enne volituste tekkimist, kuid kelle valijatel ei olnud hääle andmise ajal võimalik mõistlikult arvestada sellega, et neid hakkab volikogus esindama tahtlikus kuriteos süüdimõistetu. Kolleegium rõhutas, et õigusselguse ja seaduslikkuse põhimõtteid silmas pidades oleks soovitatav, kui seaduses oleks ühemõtteliselt reguleeritud, kas ja millistel tingimustel välistab hääletamisperioodi ajal jõustunud süüdimõistev otsus isiku registreerimise volikogu liikmeks või lõpetab tema volitused volikogu liikmena.[36]

II Õigustloovate aktide põhiseaduslikkuse järelevalve

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium jättis 2025. a-l rahuldamata neli KOV-ide esitatud autonoomiakaebust, kuid rahuldas õiguskantsleri samuti kohaliku elu reguleerimist puudutava abstraktse normikontrolli taotluse. Kolleegium rahuldas kolm kuuest kohtute esitatud konkreetse normikontrolli taotlusest ning üldkogu tuvastas konkreetse normi põhiseadusega vastuolu talle Riigikohtu halduskolleegiumist üle antud kohtuasjas. Kõik 2025. a-l esitatud nn individuaalkaebused jäid rahuldamata.[37]

• Otse või kaudsemalt puudutasid valimisi ka kaks KOV-ide taotlust. Kolleegium jättis mõlemad rahuldamata.

Kohtla-Järve Linnavolikogu taotles, et Riigikohus tunnistaks põhiseadusevastaseks põhiseaduse (PS) § 156 lg 2 muudatuse, mille tulemusena ei saanud Euroopa Liitu mitte kuuluvate riikide kodanikud 2025. a KOV valimistel enam hääletada ning 2026. a-st kaotavad valimisõiguse kodakondsuseta inimesed.[38] Kolleegium ei nõustunud, et kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust on riivatud põhjusel, et valimistest jääb kõrvale ligi pool Kohtla-Järve elanikest. Menetlusnõudeid järgides võib põhiseaduses omavalitsusi puudutavaid norme ümber korraldada. Kuigi põhiseadus ei keela teha valimisreeglites muudatusi ka vahetult enne valimisi, peaks olulist muudatust kavandav seadus siiski jõustuma aegsasti enne valimisi, et kaitsta õiguskindlust ja usaldust valimiste suhtes ning hoida ära ebademokraatlikke mõjutusi valimistulemustele. Konkreetses asjas võttis kolleegium arvesse, et valimisõigust piirati põhiseadusega, mille muutmiseks ette nähtud range menetluskord eeldab Riigikogus laia poliitilist toetust.

Valimistega seostus ka Elva Vallavolikogu taotlus tunnistada põhiseadusevastaseks olukord, kus puuduvad õigusnormid rahvastikuregistri elukoha andmete sisuliseks kontrolliks.[39] Kolleegium ei nõustunud volikoguga, et normid puuduvad. Rahvastikuregistri seadus ja haldusmenetluse seadus annavad kohaliku omavalitsuse üksusele piisavad võimalused kontrollida ning vajaduse korral muuta või kustutada rahvastikuregistrist ebaõiged elukoha andmed. Nagu eespool märgitud, jõudis 2025. a KOV valimiste ajal ikkagi mitu elukoha andmeid puudutavat kaebust Riigikohtusse, kuigi valimiskomisjonid elukoha andmeid ei kontrolli ja seega ei ole tegemist valimiskaebustega, mida on pädev lahendama põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium.

• Teised kaks KOV-ide taotlust, samuti õiguskantsleri taotlus seostusid laiemalt KOV-i rahaliste õiguste ja kohustustega. Kahel juhul oli küsimus planeerimises ja ehitamises ning selleks eraraha kaasamises, kolmandal juhul hinnati tulumaksu ümberjagamist KOV-ide vahel. Riigikohus rahuldas neist vaid õiguskantsleri taotluse.

Kiili Vallavolikogu pidas põhiseadusevastaseks olukorda, kus omavalitsusüksusel ei ole võimalik sõlmida detailplaneeringust huvitatud isikuga halduslepingut, millega huvitatud isik võtaks endale kohustuse ehitada välja lisaks rajatistele ka sotsiaalse taristu (s.o lasteaia-, kooli-, sotsiaalteenuste osutamise, raamatukogu- ning spordihooned ja -rajatised) või kannaks sellise taristu väljaehitamise kulud.[40] Kolleegium ei nõustunud küsimusepüstitusega, leides, et kehtiv seadus annab vallale viimase arvatust avaramad võimalused. Siiski ei tohi planeeringust keeldumisel ja sotsiaaltaristu rajamise kulude arendajate kanda jätmisel kõrvaltingimuse seadmine ja halduslepingu sõlmimine olla planeeringust huvitatud isikule ebaproportsionaalselt koormav ega meelevaldne. Planeeringulahenduse ja huvitatud isiku kantavate kulude vahel peab olema vahetu põhjuslik seos. Näiteks võib esineda ülekaalukas avalik huvi detailplaneeringu kehtestamata jätmiseks olukorras, kus sotsiaalne taristu on juba üle koormatud ning omavalitsus ei suuda või ei pea põhjendatuks järsult suurenevale elanike hulgale avalikke teenuseid pakkuda. Sel juhul peab omavalitsus näitama ära prognoositavate kulude ja tulude ligikaudse suuruse ning põhjendama veenvalt oma rahanappust või kulude ebaotstarbekust. Kuigi kolleegium ei rahuldanud Kiili valla taotlust, märgiti otsuses, et seadusandjal tasuks kaaluda sotsiaalset taristut puudutavatele halduslepingutele täpsemate tingimuste seadmist, et vältida arendajate ebavõrdset kohtlemist, kuritarvitusi ja korruptsiooniohtu. 

KOV-i ja arendaja vahel halduslepingute sõlmimist puudutas ka õiguskantsleri taotlus, mille kolleegium rahuldas, tunnistades põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks Tallinna Linnavolikogu määruse sätte, millega reguleeriti linna ja arendajate vahel lepingu sõlmimist.[41] KOV ei tohi seada ehitusloa või projekteerimistingimuste andmist sõltuvusse sellest, kas kinnisvaraarendaja on nõus rahastama avalikke ehitisi. Vaidlustatud määruse kohaselt oli halduslepingu sõlmimise vabatahtlikkus näiline, sest KOV on kokkuleppe sõlmimisel jõupositsioonil. Viitega Kiili valla asjas tehtud lahendile selgitas kolleegium, et vajaduse korral tuleb küsimus avaliku ehitise rajamisest või selle rahastamisest lahendada varem detailplaneeringuga. Juba vastu võetud detailplaneering on KOV-ile kohustuslik ning arendaja saab eeldada, et avalike ehitiste rahastamise küsimus ehitusloa või projekteerimistingimuste taotlemisel enam ei kerki.

Saue Vallavolikogu pidas põhiseadusevastaseks tulumaksuseaduse muudatusi, millega suunatakse alates 2025., 2026. ja 2027. a 1. jaanuarist osa tulumaksu laekumistest järk-järgult jõukamatelt KOV-idelt väiksemate tuludega valdadele ja linnadele.[42] Kolleegium leidis, et need muudatused ei riku Saue valla enesekorraldusõigust ega finantstagatisi. Vaidlustatud regulatsioon aitab tasandada ülemääraseid erinevusi omavalitsuste tuludes ühe elaniku kohta ning täita riigi põhiseaduslikku kohustust tagada KOV-ide ühtlasem rahaline toimetulek ning avalike teenuste pakkumine üle Eesti. Omavalitsusel ei ole õigust eeldada, et kord juba saavutatud rahastamise taset kunagi ei vähendata ning põhiseadusest ei tulene nõuet eelistada riigi vajadustele omavalitsuste vajadusi. Konkreetsel juhul ei pidanud kolleegium Saue valla rahaliste vahendite ebapiisavust ka tõendatuks. Kuigi ligikaudu viie kuu pikkusest ajast seadusemuudatuste jõustumiseni piisas, tuleks KOV-ide rahastamissüsteemi muutmisel alati arvestada piisava üleminekuajaga.

• Kohtute algatatud normikontrolliasjadest rahuldas Riigikohus ühe kolmest võrdsuspõhiõiguse asjas esitatud taotlusest ja kaks kohtukaebeõigusega seotud taotlust. Ühes asjas tuvastati volitusnormi puudumine. Rahuldamata jäi kalapüügikeeldu puudutav taotlus.

Võrdsuspõhiõiguse asjades tunnistas Riigikohtu üldkogu talle halduskolleegiumist üle antud kohtuasjas PS § 12 lg-ga 1 vastuolus olevaks ja kehtetuks töötuskindlustuse seaduse osas, milles see võimaldas määrata väiksema töötuskindlustushüvitise põhjusel, et kindlustatu teenis vanemapuhkuse ajal tasu, millelt peeti kinni töötuskindlustusmakse.[43] Nii ema-, isa-, vanema- kui ka lapsendajapuhkuse võimaldamine ja nende puhkuste kestel hüvitiste maksmine on töö- ja pereelu ühitamise soodustamise meetmed, millega riik aitab alla kolmeaastase lapse vanemal ning lapsendajal pühenduda tööelu asemel perekonnale, leevendades märkimisväärselt survet teha sissetuleku saamiseks tööd. Töö- ja pereelu ühitamise eesmärgiga ei ole kooskõlas see, kui nende puhkuste kestel töötamine muutub kindlustatule kahjulikuks, sest vähendab puhkuse lõppemise järel töötuks jäämisel makstava töötuskindlustushüvitise suurust. Seadust tuleb Riigikohtu lahendist lähtudes muuta.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium jättis aga põhiseadusevastaseks tunnistamata töövõimetoetuse seaduse sätte.[44] Erinevalt Tallinna Halduskohtust ei pidanud kolleegium võrdsuspõhiõigust rikkuvaks olukorda, kus isikule ei ole võimalik korraga maksta toitjakaotuspensioni ning töövõimetoetust. Võrdlusgruppidena vaadeldi ühelt poolt 16- kuni 21-aastaseid vähenenud töövõimega isikuid, kes saavad toitjakaotuspensioni (kaebaja grupp), ning teiselt poolt 16- kuni 21-aastaseid vähenenud töövõimega isikuid, kellele makstakse elatisabi (võrdlusgrupp). Ebavõrdne kohtlemine ei olnud meelevaldne, sest erinevalt elatisabist jääb kogu toitjakaotuspensioni kulu riigi kanda. Põhiseadus ei nõua seadusandjalt isikute täieliku faktilise võrdsuse loomist ega töövõimetoetuse maksmist haridust omandavale alaealisele. Ebavõrdse kohtlemise riive intensiivsust vähendab muu hulgas asjaolu, et vaidlusalune säte võimaldab isikutel valida, kas neile makstakse toitjakaotuspenisoni või töövõimetoetust.

Rahuldamata jäi ka Tartu Ringkonnakohtu taotlus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks perehüvitiste seaduse säte, mis nägi ette, et lasterikka pere toetuse maksmist jätkatakse vähendatud ulatuses, kui vähemalt kolmelapselises peres kasvab veel kasvõi üks laps, kes vastab lapsetoetuse saamise tingimustele.[45] Toetust ei makstud peredele, kus 1. jaanuari 2023. a seisuga ei olnud enam kolme lapsetoetust saavat last. Kolleegium pidas erineva kohtlemise seaduslikuks eesmärgiks avaliku raha säästlikku kasutamist. Seadusandja pidi arvestama, et riik suudaks täita oma kohustusi ka teiste haavatavate gruppide kaitsel. Sätte ajaliste piiranguteta tagasiulatuv kohaldamine oleks olnud väga kulukas. Piiranguga ei vähendatud kaebaja õigusi ega halvendatud tema pere olukorda ning kaebajale ebavõrdse kohtlemisega kaasneva riive intensiivsus oli väike ja lühiajaline.

Kohtusse pöördumise õigust puudutavatest asjadest nõustus kolleegium esmalt Tartu Halduskohtuga ning tunnistas põhiseadusevastaseks ja kehtetuks välismaalaste seaduse sätted, mis välistasid (pikaajalise) viisa andmiseks kaebuse esitamise halduskohtule olukorras, kus taotleja viibis viisamenetluse ajal Eestis.[46] Kuigi kolleegium pidas piirangu eesmärki (avalik kord, riigi julgeolek ja kohtumenetluse ökonoomia) seaduslikuks ning piirangut vahendina sobivaks ja vajalikuks, ei olnud see mõõdukas. Kohtusse pöördumise õiguse täielik välistamine olukorras, kus isiku põhiõigus võib olla riivatud, on kohtukaebeõiguse tõsine riive, mis nõuab väga kaalukaid põhjuseid. Nii intensiivset kaebajate kohtukaebeõiguse piirangut ei ole võimalik õigustada üksnes riigi raha kokkuhoiu vajadusega. Kui isik on viibinud viisamenetluse ajal Eestis, on kohtukaebeõiguse piiramine põhiseadusevastane sõltumata sellest, millise viisa andmisest keeldumist vaidlustatakse. Välismaalaste seaduse põhiseadusevastaseks tunnistatud sätete asemel on alates 18. juulist 2025 ette nähtud halduskohtusse pöördumise võimalus.

Kolleegium nõustus ka Tallinna Halduskohtuga, tunnistades põhiseadusevastaseks ja kehtetuks kalapüügiseaduse sätted, mis nägid ette püügivõimaluse vähendamise põhjusel, et kalapüüginõuete tõsise rikkumise eest on karistatud muud isikut kui kalapüügiloa saanud isikut ennast.[47] Kuna püügiloa omaja ei saa kehtiva väärteomenetluse seadustiku kohaselt osaleda väärteomenetluses, milles tema püügiloa alusel tegutsenud kalurit või kaptenit karistati, on põhiseadusevastaselt riivatud püügiloa omaja õigust korraldusele ja menetlusele ja õigust oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. Seadusandja peab kalapüügiseadust selle põhiseadusega kooskõlla viimiseks muutma.

Delegatsiooninormi puudumise tõttu tunnistas kolleegium Tartu Halduskohtu taotlusel põhiseadusega vastuolus olevaks tervise- ja tööministri määruse sätted, millega kehtestati veterinaarravimi müügiloa haldamise aastatasu.[48] Aastatasu tuleb käsitada lõivuna PS § 113 tähenduses. PS §-st 113 tulenevalt on avalik-õiguslike rahaliste kohustuste delegeerimine üldjuhul lubatud üksnes siis, kui kõik sellise kohustuse elemendid on kindlaks määratud seaduses. Ravimisseaduse asjaomasel ajal kehtinud redaktsioonist ei tulenenud ministrile volitust kehtestada määrusega veterinaarravimite müügilubade haldamise aastatasu.

Keskkonnakaitsega seostuvas asjas pidas kolleegium aga erinevalt Pärnu Maakohtust põhiseaduspäraseks aastaringset kalapüügikeeldu Pärnu jõe esimesel kärestikulisel lõigul. Piirang oli kehtestatud regionaalministri määrusega.[49] Kuigi igaühel on PS § 19 kohaselt õigus vabale eneseteostusele, tuleneb PS §-st 53 kohustus säästa elu- ja looduskeskkonda. Viimase kohustuse eesmärk on hoida ära keskkonnale kahju tekkimist ja sellega inimeste elukeskkonna ja -kvaliteedi halvendamist. Kaasnev hoolsuskohustus nõuab igaühelt, et ta teeks enne kalapüügiga alustamist endale selgeks looduskeskkonna kaitseks kehtestatud ja talle kohalduvad nõuded.

Kokkuvõte

2025. a oli põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumis väga töine eelkõige valimiskaebuste suure arvu tõttu. Kuigi suuremas osas jäid valimistega seotud kaebused rahuldamata, tuvastas Riigikohus kehtivas õiguses ka puudujääke ja vastuolusid, mille kõrvaldamine on seadusandja ülesanne. Valimiskaebuste lahendamise kord vajab lisaks laiemat kriitilist ülevaatamist. Seadusandja kehtestas selle erimenetluse Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumis selleks, et riigiõiguslikult olulise küsimuse üle toimuvad vaidlused saaksid kiiresti lahendatud ning ei tekiks ohtu riigi stabiilsusele. Selline põhjendus on kindlasti asjakohane valimiste aktiivse perioodi ajal. Ent 2026. a algus näitab, et valimiskaebuste voog jätkub, kuigi järgmised valimised toimuvad alles aasta pärast. On küsitav, kas ka valimiste vahelisel ajal esitatavad kaebused on nii kiireloomulised, et Riigikohus peaks need lahendama seitsme tööpäeva jooksul ja teiste asjade läbivaatamise aja arvel. Valimiskaebuste eriregulatsioon ei tohiks halvata asjade mõistliku aja jooksul läbivaatamist abstraktse ja konkreetse normikontrolli raames ning muude põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi pädevuses olevate asjade arutamist. Kolleegiumi olulisemaid kohustusi on hinnata seadusandja või täitevvõimu õigusaktide põhiseaduspärasust ning aluse olemasolul need kehtetuks tunnistada, kuna põhiseadusega vastuolus olevad õigusaktid tuleks õiguskorrast välistada võimalikult kiiresti. Äärmiselt olulised on ka need lahendid, milles Riigikohus annab juhised, kuidas õigusakte põhiseaduskonformselt tõlgendada. 2025. a näitas, et selleks, et tagada kohane tasakaal kolleegiumi pädevuses olevate asjade lahendamisel, tuleb olemasolevat regulatsiooni lähitulevikus muuta.

[1] Ülevaates esitatu on informatiivne. Riigikohus võtab õiguslikke seisukohti vaid kohtulahendites.
[2] Kinnitatud VVK 3. detsembri 2020. a otsusega nr 2 ja muudetud 25. oktoobri 2024. a otsusega nr 24.
[3] RKPJKo 11.04.2025, 5-25-3/5.
[4] RKÜKo 18.12.2025, 5-25-7/29, p 46.
[5] Viidatud 5-25-7/29, p 47.
[6] RKPJKo 03.10.2025, 5-25-48/2, p-d 12–13.
[7] Viidatud 5-25-7/29, p 44.
[8] RKPJKo 11.09.2025, 5-25-27/8; RKPJKo 11.09.2025, 5-25-28/5, RKPJKo 11.09.2025, 5-25-29/3.
[9] RKPJKo 11.09.2025, 5-25-24/4.
[10] Viidatud 5-25-28/5.
[11] RKPJKo 18.11.2025, 5-25-70/4.
[12] RKPJKo 26.09.2025, 5-25-45/4; RKPJKo 01.10.2025, 5-25-47/3.
[13] Viidatud 5-25-3/5, p 24.
[14] Viidatud 5-25-45/4, p 12.
[15] Viidatud 5-25-27/8.
[16] RKPJKo 18.07.2025, 5-25-15/2.
[17] Viidatud 5-25-15/2; RKPJKo 23.07.2025, 5-25-18/6; 5-25-70/4.
[18] Viidatud 5-25-18/6; vt ka RKPJKo 19.09.2025, 5-25-33/2; RKPJKo 13.10.2025, 5-25-53/3.
[19] RKPJKo 24.07.2025, 5-25-21/2.
[20] RKPJKo 30.09.2025, 5-25-42/3.
[21] Elektroonilise hääletamise põhimõttelist vastavust valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse põhimõttele kinnitas Riigikohus juba 2005. a-l (RKPJKo 01.09.2005, 3-4-1-13-05).
[22] RKPJKo 30.03.2023, 5-23-20/5, p-d 81–83.
[23] RKPJKo 24.10.2025, 5-25-54/2.
[24] Kehtestatud RVT 26. septembri 2025. a korraldusega nr 12.
[25] RKPJKo 06.11.2025, 5-25-57/7.
[26] RKPJKo 27.06.2025, 5-25-8/3.
[27] RKPJKo 13.11.2025, 5-25-65/2; vt KOVVS § 62 alusel avalduse esitamise kohta ka RKPJKo 13.08.2025, 5-25-19/2; samuti viidatud 5-25-57/7; avalduse protokollimise kohta vt 5-25-28/5.
[28] RKPJKo 19.11.2025, 5-25-68/3.
[29] RKPJKo 07.01.2026, 5-25-83/2.
[30] RKPJKo 18.09.2025, 5-25-31/2.
[31] RKPJKo 26.09.2025, 5-25-43/3.
[32] RKPJKo 28.09.2021, 5-21-12/2, p 25.
[33] RKPJKo 19.09.2025, 5-25-32/2; RKPJKo 30.09.2025, 5-25-44/3; RKPJKo 26.09.2025, 5-25-46/3.
[34] RKPJKo 14.11.2025, 5-25-66/2.
[35] RKPJKo 19.12.2025, 5-25-75/3.
[36] RKPJKo 19.12.2025, 5-25-76/3.
[37] RKPJKm 14.04.2025, 5-25-2/2; 16.09.2025, 5-25-23/2; 05.09.2025, 5-25-22/2; 05.09.2025, 5-25-25/2; 04.06.2025, 5-25-5/5; 20.10.2025, liidetud kohtuasi 5-25-34/9; 27.10.2025, 5-25-40/2. Kolleegium kordas alates 2003. a-st väljendatud seisukohta, et kui isiku käsutuses on või on olnud muu tõhus õiguskaitsevahend oma põhiõiguste kaitseks, ei ole individuaalkaebuse esitamine põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses lubatav (RKÜKo 17.03.2003, 3-1-3-10-02, p 17). Kaebajatel oleks olnud võimalus tõstatada normi põhiseadusele vastavuse küsimus konkreetse kohtuasja läbivaatamise raames.
[38] RKPJKo 10.10.2025, 5-25-14/15.
[39] RKPJKo 26.02.2025, 5-24-29/14.
[40] RKPJKo 19.06.2025, 5-24-34/13.
[41] RKPJKo 18.12.2025, 5-25-6/10.
[42] RKPJKo 30.06.2025, 5-24-33/25.
[43] RKÜKo 14.05.2025, 3-22-246/31.
[44] RKPJKo 31.01.2025, 5-24-26/18.
[45] RKPJKo 16.10.2025, 5-25-4/14.
[46] RKPJKo 22.01.2025, 5-24-28/22.
[47] RKPJKo 02.06.2025, 5-25-1/15.
[48] RKPJKo 31.01.2025, 5-24-30/16.
[49] RKPJKo 10.01.2025, 5-24-25/17.