Kriminaalkolleegiumi 2025. aasta lahendite ülevaade

Teadupärast on Riigikohtu üks ülesannetest – sõltumata menetlusliigist – kindlustada seaduste ühetaoline kohaldamine ja ühtlustada kohtupraktikat. Seda õiguskindluse tagamise eesmärgist kantud vajadust hindab kriminaalkolleegium iga päev, kui vaatab läbi süüteoasjades esitatud kaebusi nii eel- kui põhimenetluses. Olgu see siis ennetavalt üksikjuhtumile tuginedes suuniste andmine, sh ajendatuna muutunud seadusest, või haraliselt kujunenud kohaldamispraktikas selguse loomine. See, kas ja millal mõni praktikas ühtlustamist vajav õigusküsimus Riigikohtusse jõuab, sõltub mitmest välisest tegurist. Nii on vaid ühe aasta lahendite põhjal keeruline teha kaugeleulatuvaid järeldusi. Järgnev ülevaade kajastab valikut kolleegiumi 2025. aasta lahenditest, mis oma olulisuse, uuenduslikkuse või õigusküsimuste korduvuse tõttu esiletoomist väärivad.

Arvud näitavad, et määruskaebuste ja süüteoasja lõpplahendi peale esitatud kassatsioonide suhtarv oli 2025. aastal kriminaalasjades 2 : 1 ja väärteoasjades 1 : 3. See tähendab, et kriminaalasjades kaevatakse Riigikohtusse edasi suhteliselt palju üksikutes menetlusküsimustes.[1] On tõsiasi, et ka üksiku menetlustoiminguga võib kaasneda toimingule allutatud isiku – inimese, aga ka juriidilise isiku – põhiõiguste tõsine riive (nt vabaduse võtmine, vara arest, läbiotsimine), mistõttu juhised praktika ühtlustamiseks võivad olla hädatarvilikud. Riigikohtu ülesanne ei ole siiski parandada kõiki väidetavaid või tegelikke menetlusvigu. Kokkuvõttes lahendas kolleegium põhimenetluses 2025. aastal rohkem kassatsioone (33 + 1 üldkogu otsus) kui määruskaebusi (25).

Süüteomenetluses tehtud Riigikohtu lahendite toimet õiguspraktikale ei saa mõõta sellega, kui suur on avalikkuse huvi mõne kriminaal- või väärteoasja vastu. Riigikohtu tõlgenduste ja juhtnööride laiem mõju avaldub veel pooleliolevates menetlustes ning võib viia mh menetluse lõpetamiseni või edasikaebest loobumiseni, aga ka vastupidi uute tõlgendus- ja menetluspraktikate tekkeni. Arvestada tuleb sellegagi, et mida suurem on mingit liiki süütegude toimepanemise arv, seda laiaulatuslikum tähendus on asjakohase valdkonna ühtlustamisel ja väärpraktika korrigeerimisel. Jättes täpse statistika kõrvale, kaevatakse Riigikohtusse näiteks suhteliselt palju liiklussüütegude asjus.[2] Teisalt võib kriminaalmenetluses lahendatavate õigusküsimuste mitmetahulisuse tõttu süüteoasjas langetatud otsuse mõju ulatuda karistusõigusest sootuks väljapoole.

Üheks 2025. aasta kaalukaimaks süüteolahendiks saabki pidada Riigikohtu üldkogu otsust, mis andis vastuse küsimusele, kas ja millise õigusnormi alusel vastutab vallavanem, kes tekitas vallale kahju kuriteona karistatava teenistuskohustuste rikkumisega.[3] Ehkki maa- ja ringkonnakohus tunnistasid endise vallavanema süüdi valla vara ebaseaduslikus võõrandamises, jätsid nad kahjuhüvitise välja mõistmata. Seega tuli Riigikohtul tuvastada, kas kehtivas õiguses on õigusnorm, mille alusel saaks kohaliku omavalitsuse üksus nõuda vallavanemalt või linnapealt tema juhitud vallale või linnale kahjulikel tingimustel tehtud tehinguga tekitatud kahju hüvitamist.

Kohaliku omavalitsuse üksuse juhi täielik vastutamatus enda ametiülesannete täitmisel tekitatud varalise kahju eest ei oleks ühitatav demokraatliku õigusriigi ja avaliku võimu seaduslikkuse põhimõtetega. Sellest juhtmõttest lähtudes jõudis üldkogu järeldusele, et eraõiguse normid võimaldavad vallal või linnal nõuda enda valitsuse liikmelt teenistuskohustuste rikkumisega põhjustatud varalise kahju hüvitamist. Täpsemalt kohaldub üldsäte[4], millest juhindutakse juriidilise isiku juhtorgani liikme puhul. Kriminaalmenetluses tuleb sellise nõude maksmapanekuks esitada avalik-õiguslik nõudeavaldus, kuna hüvitatav kahju on tekitatud avalik-õiguslikus teenistussuhtes.

Kirjeldatud kaasus ilmestab tõika, et vaidlused eeskätt ametialastes, korruptsiooni- ja majandusasjades võivad olla mahukad, mitmepalgelised ning õiguslikult keerukad. Seejuures tasub silmas pidada, et mitte kõik avaliku võimu kuritarvitamisega seotud kaebused ei saa menetlusluba. Nii pole tarvidust kaebust menetlusse võtta, kui alama astme kohtud on asja sisuliselt õigesti lahendanud ning nende esitatud põhjendusi ei ole vaja üle korrata või täiendada. Avalike teenistujate ja poliitiliste ametikandjate vastutuse küsimustega tegeles kolleegium 2025. aastal siiski veel mitmel puhul.

Muu hulgas selgitas kolleegium, et ametnikke ei tohi poliitilistel põhjustel välja vahetada ning nn kuldne käepigistus ametniku töölt lahkumisel ei pruugi olla õiguspärane. Avalikku raha ei või kulutada selleks, et ametnik, keda seadus ei luba teenistusest vabastada, lahkuks omal soovil. Vastutust ei välista ka vallavanema ekslik veendumus hüvitise lubatavuses, sest temalt eeldatakse teadmist, et valla vara võib kasutada üksnes kooskõlas seadusega.[5] Asjas, kus vandeadvokaadile esitati süüdistus valla esindamises huvide konflikti olukorras, võttis kolleegium seisukoha, et asjaoludest sõltuvalt võib ka õigusnõustaja vastutada korruptsioonivastases seaduses kehtestatud toimingupiirangu (keeld teha toiminguid või otsuseid iseenda ja seotud isikuga) rikkumise eest.[6] Erakonna rahastamislubadust puudutavas kriminaalasjas jäi ringkonnakohtu süüdimõistev otsus muutmata, kuid kolleegium avas täpsemalt ametiisiku mõistet ja mõjuvõimuga kauplemise kuriteo ühe keskse tunnuse – mõjuvõimuga kauplemise kokkuleppe – sisu. Mõjuvõimuga kauplemisena on karistatav sellise kokkuleppe sõlmimine, kus vara või muu soodustuse lubaja või andja usub (vahel ka ekslikult), et seeläbi õnnestub tal saada ametiisikult mingisugune enda jaoks kaalukas eelis. See tähendab, et mõjuvõimuga kauplemises süüditunnistamine ei eelda tagajärge, kuna ainuüksi sellise kokkuleppe sõlmimine õõnestab usaldust avaliku võimu aususe vastu.[7]

Just korruptsiooniasjades seatakse sageli kahtluse alla karistusnormi õigusselgus ehk kooskõla määratletuse põhimõttega. Igaühel peab olema võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada. Õigusselguse põhimõte iseenesest ei välista määratlemata õigusmõistete kasutamist. See, et karistussäte nagu iga õigusnorm vajab tõlgendamist, ei tähenda veel õigusselgusetust. Uusi või üldiseid õigusmõisteid sisaldavaid karistusnorme tuleb aga luua ja rakendada targalt ning läbimõeldult. Kuigi kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tõlgendatakse kuriteokahtlust uurimise kasuks, ei kaasne sellega kohustust esitada n-ö iga hinnaga kahtlustus ja süüdistus. Riigi karistusvõimu kasutamise eeldus on vältimatu vajadus kaitsta mingit individuaalset või kollektiivset õigushüve just karistusõiguse kaudu. Normi enda sõnastus, eesmärk ja kujunemislugu[8] peavad aga tõmbama võimalikult selge piiri lubamatu (karistatava) ja lubatava (mittekaristatava) käitumise vahele.

Nii näiteks tõdes kolleegium eespool mainitud toimingupiirangu rikkumise asjas, et ametiisiku mõiste avar materiaalne määratlus on seadusandja teadlik valik, vältimaks seda, et korruptsioonivastase seadusega sätestatud piiranguid asutakse eirama formaalsetele ettekäänetele toetudes (nt töö- või teenistuslepingu puudumisele viidates).[9] Samal ajal jäi kolleegium kindlaks Riigikohtu varasemale praktikale, mis nõuab, et isikule etteheidetav ametiisiku otsuse või toimingu sisuline suunamine peab ületama teatava lävendi, s.o olema piisavalt kaalukas.

Põhimõtet, et karistusnormi ei tohi laiendavalt tõlgendada, illustreerib otsus kriminaalasjas, kus inimest, kes andis soovijaile tasu eest kasutada vabasurma võimaldavat seadet, süüdistati tervishoiuteenuse tegevusloata osutamises.[10] Kolleegium toonitas, et valdkonnad, mille puhul on vaja tegevusluba, peavad olema kirjas seaduses. Vabasurma abistamine pole loakohustuslik ühegi seaduse järgi, ei otsesõnu ega tervishoiuteenusena nimetamise kaudu. Kui vastutusvõimeline isik asetab enda individuaalsed õigushüved (teadlikult) ohtu, siis kuulub see üldise arusaama kohaselt õigushüve kandja autonoomia hulka. Seega vabaneb süüdistatav vastutusest, kui kannatanu tegutseb täie arusaamisega sellest riskist, mida tema käitumine kätkeb, teisisõnu, kui ta mõistab, et tema tegevuse tagajärjeks on surm või vähemalt vahetu oht tema elule.

Mitmed 2025. aastal lahenduse saanud uuemad teemapüstitused saab kokku võtta märksõnaga „piiriülesus“. Piltlikult öeldes ületavad riigipiire nii süüteod kui ka nende uurimine ning üllatusena ei tohiks tulla asjaolu, et hägustuvad piirid reaalse maailma ja küberruumi vahel võivad olla õiguslikult väljakutsuvad.

Kolleegiumi kogu koosseis hindas kahes otsuses välisriigist[11] saadud tõendi lubatavust kriminaalmenetluses.[12] Küsimuse all olid USA-lt õigusabitaotluse vastusena saadud krüpteeritud suhtlusrakenduse ANOM sõnumid, mida prokuratuur kasutas narkokuritegusid kinnitavate peamiste tõenditena. Rahvusvahelise koostöö korral ei ole välisriigis tõendi kogumine enamasti selle riigi kontrolli all, kus isiku süüküsimus lahendatakse. Välisriigist saadud tõendi puhul saab üldiselt eeldada, et selline tõend on kogutud selle riigi seaduse kohaselt, v.a juhul, kui on üheselt tuvastatud, et välisriigi õigust on eiratud. Aga ka rikkumisega saadud tõendi lubatavuse välistab üldjuhul vaid vastuolu Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega. See, millistele andmetele toetudes saab veenduda, et välisriigis tehtud menetlustoiming vastab Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetele, sõltub tõendist – mida kergemini mõjutatav on tõendi sisu, seda rohkem teavet võib Eesti kohus vajada välisriigis tehtud menetlustoimingu kohta. Tõe huvides tuleb märkida, et ühe nimetatud kriminaalasjaga seotud kaebuses on pooleli menetlus Euroopa Inimõiguste Kohtus.[13]

Järgmine näide puudutab rahvusvahelise kuriteo toetamist ja õigustamist (KarS § 151¹), mis on väärtegu alates 2022. aasta kevadest. Varem on Riigikohus hinnanud Ukraina vastase agressiooniga seotud sümboli toetaval moel avalikku eksponeerimist sotsiaalmeedias (some).[14] Ülevaateaastal lahendas kolleegium sisuliselt aga kaks kaebust väärteoasjades, mis alustati meeleavaldusel väljendi from the river to the sea (jõest mereni) kasutamise eest.[15] Ühes asjas määrati rahatrahv selle terroristliku organisatsiooni Hamas kasutatava väljendi karjumise, teises aga samasisulise plakati näitamise eest. Mõlemal juhul tühistas kolleegium trahvid ning lõpetas väärteomenetluse. Ehkki nimetatud sõnakombinatsioon on karistusnormi mõttes sümbol, siis selle avaliku esitamise eest karistamine on põhjendatud üksnes järgmiste tingimuste koosesinemisel. Esiteks peab asjassepuutuv sümbol olema eksponeerimise hetkel keskmisele eestimaalasele selgelt seostatav rahvusvahelise kuriteoga ja teiseks peab sümboli eksponeerimine toimuma rahvusvahelist kuritegu toetaval või õigustaval viisil. Nende lahendite kandev mõte on, et väljendusvabadust saab piirata üksnes kaaluka põhjuse olemasolul, s.o kui sümboli avalik eksponeerimine võib ühiskonda lõhestada, põhjustada ohtu või kahju. Seejuures ei ole keelatud ükski sümbol kui selline, vaid üksnes sümboli kasutamine avalikus ruumis rahvusvahelist kuritegu toetaval või õigustaval viisil.

Kui rahvusvahelise kuriteo some vahendusel avalikult toetamisele ja õigustamisele võib järgneda karistus, siis avalikku korda karistusseadustiku mõttes[16] somes rikkuda ei saa. Kolleegium sedastas, et TikTokis tehtud häiriva sisuga otseülekanne pole süütegu, sest kuigi avalikus sotsiaalvõrgustikus jagatakse sisu määratlemata hulgale inimestele, ei laiene sellele korrakaitseseaduses füüsiliselt piiritletud paigale või objektile kehtestatud käitumise nõuded.[17] Teises avaliku korra rikkumise väärteoasjas ei tekitanud menetlusosalistes erimeelsust mitte avalik koht (pargipink), vaid see, kas sellises kohas seadusest tuleneva alkoholi tarvitamise keelu rikkumine on karistatav isegi juhul, kui see ei häiri ühtegi kõrvalist inimest. Kolleegiumi kogu koosseis otsustas, et ainuüksi teo toimepanek avalikus kohas ei pruugi avalikku korda karistusõiguse mõttes kahjustada.[18] Korrarikkumisele, mida seadusandja kehtestatud keelu rikkumine endast vaieldamatult kujutab, saab reageerida ka mittekaristuslike abinõudega (nt nõuda rikkumise lõpetamist).

Olgugi et Riigikohtu seisukohtadel on otsene mõju eeskätt õiguspraktikale, siis leiab kriminaalkolleegiumi lahenditest ka üldisemaid sõnumeid seadusandjale.

Näiteks pidas kolleegium paslikuks rõhutada, et kui seadusandja soovib võrdsustada sotsiaalmeedia keskkonda avaliku kohaga karistusõiguse tähenduses, tuleb see seaduses sõnaselgelt sätestada. Seda võrdsustamisotsustust ei saa langetada kohus tõlgenduse kaudu. Karistusnormi tuleb tõlgendada kitsalt seadusega ette antud piirides.

Kindlasti vajavad Riigikogu tähelepanu selgemad menetlustagatised kutsesaladuse kaitseks. Kolleegium analüüsis kaitsja eraelu puutumatuse ja kliendisaladuse kaitsega seotut olukorras, kus jälitustoimingu käigus kuulati pealt mh kaitsja ja kliendi omavahelisi kõnesid. Esimene järeldus on, et advokaate, aga ka advokatuuri mittekuuluvaid kaitsjaid tuleb nende ametikõnede pealtkuulamisest alati teavitada, kui suhtluse konfidentsiaalne iseloom on menetleja jaoks äratuntav, ning õigusteenuse osutajal on seejärel õigus otsustada, kas lasta kõne salvestis kustutada. Teiseks andis kolleegium juhised praktikas konfidentsiaalse teabe kaitseks, rõhutades samal ajal, et inimõiguste konventsiooni kohaldamise nõudeid järgivalt peaksid kriminaalmenetluse seadustik ning asjakohane rakendusmäärus olema kutsesaladuse kaitsmise osas üksikasjalikumad.[19] Varem on sarnane probleem kerkinud advokaadibüroo läbiotsimise reeglite puudulikkuse juures.[20]

Kolleegium on korduvalt osutanud sellele, et asendustõkendeid (kautsjon, elektrooniline valve) käsitlevad menetlusseaduse sätted peavad olema vastuoludeta ja selged[21] ning kaaluda tuleks vahistamisele alternatiivsete vahendite kataloogi mitmekesistamist.[22] Kõrgendatud avalikkuse tähelepanu all olnud nn surmaabi asi lõppes õigeksmõistmisega, kuna süüdistatavale etteheidetud tegevus ei ole kehtiva õiguse järgi kuritegu. Kolleegium tõi otsuses välja, et vabasurma abistamisele kui teenusele ei ole sätestatud kindlaid reegleid ning selgete põhimõtete puudumine võib viia ebasoovitavate tagajärgedeni ning tuua lõppastmes kaasa riigi vastutuse.[23]

Sissejuhatavalt sai tõdetud, et kriminaalasjades tuuakse Riigikohtu ette suhteliselt sageli üksikuid menetlustoiminguid puudutavaid õigusküsimusi. Väiteid menetlusõiguse rikkumis(t)e kohta leiab ka kassatsioonidest. Rääkides tendentsidest, siis kolleegiumi 2025. aasta lahenditest nähtub, et varem Riigikohtu suuremat tähelepanu vajanud ja menetlusse võetud kaebused nt jälitustoimingutega kogutud tõendite seaduslikkuse peale[24] on jäämas isikuliste tõendiallikate hindamise – õigupoolest igikestva – problemaatika varju. Näitena saab siinkohal tuua kannatanu võimaliku valemälestuse või mäluvea teemat käsitlenud otsuse.[25] Kolleegium selgitas, et teadliku vale välistamisest ei piisa alati veel järelduseks, et isiku ütlused kajastavad tõendamiseseme asjaolusid õigesti. Õigusriiklik tõendamisstandard eeldab, et süüditunnistamise aluseks olevad sündmused toimusid suure tõenäosusega ja väljaspool mõistlikku kahtlust. Konkreetses asjas ei kõrvaldanud kohtud veenvalt kõiki kahtlusi, mistõttu polnud kannatanu ütluste usaldusväärsus niisugusel tasemel, et võimaldanuks süüdistatava süüdi tunnistada valdavas ulatuses vaid neile tuginedes. Kolleegiumil tuli samuti korrata varem väljendatud seisukohta, et kohtuliku arutamise vahetuse põhimõttega on vastuolus, kui apellatsioonikohus muudab maakohtu hinnangut isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse kohta kirjalikus menetluses ise ütluste andjat vahetult küsitlemata.[26]

Lõpetuseks on asjakohane viidata kasvavale trendile esitada kaebus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluste lahendamise peale (nt hüvitise suurus, hüvitise välja mõistmata jätmine, taotluse esitamise tähtaeg).[27] Kui kriminaalmenetlus lõpetatakse või isik mõistetakse õigeks alles pärast mõistliku menetlusaja lõppu, saab tekkinud mittevaralist kahju hüvitada ennekõike õiglase rahalise hüvitisega. Soovides menetluse lõpetamist või enda õigeksmõistmist, tuleb süüdistataval arvestada sellega, et taotlus võidakse rahuldada. Kahju hüvitamise taotlemist maakohtus enne kohtuliku uurimise lõpetamist ei takista seegi, et kahju lõplik suurus ei ole menetluse võimaliku jätkumise tõttu veel selge. Isikul on võimalik nõuda ka tulevikus tekkiva varalise kahju hüvitamist. Vastuseks kaebajale selgitas kolleegium seaduse ühetaolise kohaldamiseks tagamiseks sedagi, et kui kohtunikul peaks erandjuhul tekkima põhjendatud alus arvata, et ta ei saa olla süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse läbivaatamisel erapooletu, võib ta jätta selle taotluse läbi vaatamata. Sel juhul tekib hüvitise taotlejal mõjuv põhjus esitada taotlus hiljem ringkonnakohtule.[28]

[1] Määruskaebused võivad puudutada ka süüteoasjas tehtud lõpplahendeid, kui seadus näeb ette asja lahendamise määrusega (nt psühhiaatrilise sundravi kohaldamine).
[2] RKKK 20.03.2025, 1-23-52/69; 25.04.2025, 4-24-2633/15; 17.10.2025, 4-24-4074/25; 03.12.2025, 4-25-631/28.
[3] RKÜK 02.05.2025, 1-21-5728/128.
[4] Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 37 lg 1 esimene lause.
[5] RKKK 18.11.2025, 1-23-7274/138.
[6] RKKK 05.12.2025, 1-22-2637/233.
[7] RKKK 07.02.2025, 1-22-3155/132.
[8] RKKK 18.12.2024, 1-22-3897/47, p 17.
[9] Viidatud 1-22-2637/233.
[10] RKKK 06.05.2025, 1-23-5985/71.
[11] Väljaspool kriminaalmenetlusalast koostööd EL-i liikmesriikide vahel.
[12] RKKK 16.01.2025, 1-21-7384/240 (koos kahe riigikohtuniku konkureerivate arvamustega) ja RKKK 16.01.2025, 1-21-7780/262.
[13] Vt Eesti riigile 12.02.2026 saadetud küsimused kaebustes nr 14711/25 ja 14712/25 (inglise keeles).
[14] RKKK 09.03.2023, 4-22-3610/16.
[15] RKKK 30.05.2025, 4-23-4298/83 ja RKKK 05.03.2025, 4-23-4296/32.
[16] KarS §-d 262–263.
[17] RKKK 12.11.2025, 4-24-1037/37.
[18] RKKK 15.10.2025, 4-24-3137/14 (koos kahe riigikohtuniku eriarvamusega).
[19] RKKK 10.10.2025, 1-24-7248/21, vt ka 15.10.2025, 1-25-10/12.
[20] Vt nt EIKo 16.11.2021 Särgava vs. Eesti.
[21] RKKK 19.02.2025, 1-23-5023/245, p 9.
[22] RKKK 19.06.2025, 1-24-487/158, p 16.
[23] Viidatud 1-23-5985/71, p 36.
[24] Nt RKKK 22.05.2025, 1-24-4770/14 ja allmärkuses 12 toodud lahendid.
[25] RKKK 19.06.2025, 1-23-1538/95.
[26] RKKK 10.04.2025, 1-23-5754/22 ja viidatud 1-23-7274/138, p 89.
[27] Nt RKKK 28.02.2025, 1-24-2094/16 (käerauad, kahjustunud kingad);19.05.2025, 1-24-5971/14 (auto asitõendina äravõtmine); 28.11.2025, 1-24-2128/193 (ametist lahkumine, kohtueelse menetluse andmete avaldamine) ja 19.12.2025, 1-25-1140/10 (mõistliku menetlusaja ületamine); vt ka viidatud 1-22-3155/132, p 79 (ametist lahkumine ja pressikonverents).
[28] Viidatud 1-25-1140/10.