Toomas Anepaio
Riigikohtu andmekaitsespetsialist-arhivaar

 

1. Esimene Riigikohtu esimees Kaarel Parts

Riigikohtu ajaloo esimene periood (1919–1944) on lahutamatult seotud Kaarel Partsi nimega, kes oli Riigikohtu esimees kohtu loomisest kuni tema sisulise tegevuse lõppemiseni. Sarnaselt paljude teiste Eesti tollaste riigimeestega jaguneb K. Partsi (1873 Koorvere küla – 1940 Tartu) elu selgelt kaheks: elu ja tegevus enne omariikluse sündi ning elu ja tegevus omariikluse ajal.

Enne 1918. aastat oli K. Parts tegev peamiselt kahes valdkonnas. Ühelt poolt oli ta teada-tuntud rahvuslikult meelestatud poliitik nii Tartu linnas kui ka Eestis laiemalt, jõudes mh saadikuna Vene impeeriumi Riigiduumasse. Teiselt poolt oli K. Parts silmapaistev finantstegelane, olles tegev mitmete Lõuna-Eesti pankade ja kindlustusühingute loomisel ning nende juhtimisel. Ja loomulikult ei saa unustada tema kutsetegevust ühena vähestest tollastest eesti soost vannutatud advokaatidest. Siinkirjutaja ei saa jätta nimetamata K. Partsi kui Eesti õigusajaloo uurimise teaduslikult põhistatud eestikeelse rahvusliku diskursuse alusepanijat. Just tema pidas 24. märtsil 1894 Eesti Üliõpilaste Seltsis eestikeelse ettekande „Vanast Liivi õigusest“ ning 1895. aastal ilmus tema sulest „Vana Liivi talurahva õiguse“ tõlge eesti keelde.

1917. aastal alanud rahvuslik-demokraatliku revolutsiooni ajal oli K. Parts Eestimaa kubermangu abikomissarina Venemaa Ajutise Valitsuse kõrgeim kohapealne esindaja Lõuna-Eestis. Omariikluse ajal sai temast Eesti Ajutise Valitsuse esindaja Lõuna-Eestis ning 1919. aastal valiti K. Parts Maanõukogu esimeheks. Selles ametis juhtis ta nii „õigusteadlist konstitutsiooni komisjoni,“ mille töö viljana valmis Eesti ajutise põhiseaduse esmane projekt, kui ka Eesti Asutava Kogu valimiste peakomiteed. 23. aprillil 1919 lausus K. Parts Asutava Kogu esimese istungi avasõnad. Rahvaesinduse liige oli K. Parts kuni 11. detsembrini 1919, mil ta esitas juhatusele teadaande: „Kuna ma Riigikohtunikuks olen valitud ja Riigikohus oma kohtulikku tegevust algab, siis astun ma Asutavast Kogust välja.“[1] Sellest hetkest oli K. Partsi käekäik kuni 1940. aastani lahutamatult seotud Riigikohtuga.

Alljärgnev käsitlus keskendub K. Partsi kui Riigikohtu esimehe mitmetahulise tegevuse ühele ning seni pigem varjujäänud küljele – tööle (kohtu)korralduse valdkonnas. See on tahk, kus ühelt poolt tuleb minu hinnangul vast kõige selgemalt esile tema kui indiviidi isiklik roll ja panus. Teiselt poolt ilmnevad siin tema tööd ning tegevust laiemalt iseloomustavad jooned – rahulikkus ja järjekindlus, mille sihiks oli ilma suurema kärata korrastada juba eksisteerivat, seda mitte lõhkudes ja lammutades, vaid juba olemasolevat efektiivsemaks muutes. K. Partsi soovitud tulemus ei tarvitsenud saabuda koheselt, see võis tulla pikema aja möödudes, kuid tähtis oli hakata õiges suunas vähemalt minema.

Riigikohus oli sõltumata sellest, kas ta mõistis õigust kassatsiooni- või revisjonikohtuna või vajadusel ka esimese astme kohtuna, ikka ja alati kollegiaalkohus. Seega oli otsuste näol tegemist eri isiksuste koostööga ning nendevahelise kompromissiga. Samas on selge, et just Riigikohtu otsused, eriti need, mis määrasid kindlaks ühe või teise õigusallika kehtivuse Eestis, või otsused ühe või teise seaduse vastavusest põhiseadusele, oli see tahk, mis avalikkusele silma paistis ja kaasaegsetele uurijatele enam huvi pakuvad.

2. Õigusemõistmise sisemine korrastamine

Riigikohtu otsuste varjus jääb sageli märkamata kohtu ja tema esimehe tegevuse see pool, mille sihiks oli õigusemõistmise enda sisemine korraldamine ja korrastamine. Kohtute töö kavakindel organiseerimine ja varajane planeerimine pidid aitama ellu viia K. Partsi üht olulisemat põhimõtet – kohus on rahva jaoks. See maksiim on väga mitmekihiline. K. Parts pidas siinjuures silmas, et kohtunik peab juba varem kohtuasja materjalidega põhjalikult tutvuma: inimestel ei ole kerge pika maa tagant kohtus käia ning nad ei peaks seda tegema mitu korda.[2] Samas eeldas ettevalmistatud kohtuistung mitte ainult kohtuniku, vaid ka kohtuasutuse kui institutsiooni sisulist valmisolekut õigusemõistmiseks.

Kohtuvõimu sisemisel korrastamisel oli avalikkusele kõige nähtavamaks valdkonnaks Riigikohtu hoolitsus õigusemõistjate endi ridade puhtuse eest, seda nii distsiplinaar- kui ka kriminaalmenetlustes. Üks tuntumaid omaaegseid kohtuprotsesse kohtuniku üle toimus 8.‑10. juunil 1925, mil Riigikohtu ees seisid kohtualustena Gustav Seen (1871–1943) ja Hermann Kasperson (1893–1941[3]; alates 1936 Kasera). See oli ka esimene kord, kui Riigikohtu kriminaalosakond toimis esimese astme kohtuna ning üldkogu apellatsioonikohtuna. Ühtlasi oli tegemist Riigikohtu kriminaalosakonna esimese väljasõiduistungiga, sest protsess toimus Viljandis.[4] Mingil hetkel oli kaalumisel võimalus, et ka Riigikohtu üldkogu teeb väljasõiduistungi Viljandis. Kuigi see väljasõit jäi ära, näitab arutelu kulg, et Riigikohtu üldkogu väljasõiduistungid olid lubatavad ning mõeldavad.

Eelnimetatud kohtunikud ei olnud ainukesed, loomulikult oli nii patuseid kohtunikke kui ka kohtu-uurijaid[5] rohkem. Rahahimu ja lohakus ei olnud ka tollastele kohtunikele võõrad. Teiselt poolt tuli kontrollida kohtunike ja kohtu-uurijate eesti keele oskust, mille kohta otsustas Riigikohus välja anda asjakohase ringkirja.[6] Siinkohal tuleb küll nentida, et K. Parts võis keelenõuete puhul olla vajadusel üsnagi paindlik, sest näiteks riigikohtunik Paul Välbe (1882–1942) keeleoskus (eriti kirjalikus vormis) jättis tugevalt soovida.[7]

Kohtute töö korrastamisel oli üheks instrumendiks nende töö järjekindel revideerimine[8], näiteks on K. Parts Riigikohtu esimehena revideerinud Viljandi-Pärnu rahukogu.[9] Tegemist ei olnud siiski Riigikohtu esimehe ainuisikulise mängumaaga. Tema kõrval oli see õigus teistelgi, olgu selleks siis kohtuminister või mõni teine Riigikohtu või Kohtupalati liige.

Kohtute töö sisemisel korrastamisel oli oluline roll kindlasti asjaajamise reguleerimisel ning ühtlustamisel. Mõeldes K. Partsi varasemale tegevusele, julgen arvata, et tema kogemused ja nõudlik järjepidevus olid just siinkohal väga olulised. Ühelt poolt tuleb nimetada K. Partsi osalust erinevate finantsasutuste (Tartu Eesti Hoiu-Laenuühisus, Tartu Vastastikune Krediidiühisus, Liivimaa Linnade Hüpoteegi Selts, Eesti Vastastikune Tulekinnituse Selts) loomisel, nende põhikirjade kirjutamisel ja sisemise asjaajamise rajamisel ning korrastamisel. Teiselt poolt aga pean silmas tema kui vannutatud advokaadi asjaajamist – tal olid selleks eraldi vormistatud ja köidetud toimikud, eripealdisega ümbrikud jne.

3. Riigikohtu eeskirjad, juhatuskirjad ja ringkirjad

Kohtute kui asutuste tegevuse ning nende asjaajamise korraldamisel olid olulisel kohal mitte niivõrd seadused, kuivõrd Riigikohtu eeskirjad, juhatuskirjad ning ringkirjad. Need aktid arutas läbi ja võttis vastu Riigikohtu üldkogu oma korraldaval istungil. Riigikohtu antavad ees-, ring- ja juhatuskirjad, mis minu hinnangul olid olemuselt samased tsaariaegse üldjuhendiga, mis anti kogu riigi kohtuasutustele. Nende väljaandmise aluseks oli tsaaririigi kohtuasutuste seaduse § 167 ning need ilmusid Riigi Teatajas. Ma olen arvamisel, et vaatamata erinevatele nimetustele oli tegemist sisuliselt samaliigiliste aktidega. Õigusajalooliselt on Riigikohtu ringkirjad olulised allikad, sest siin ilmnevad kontsentreeritult omaaegse õigusemõistmise probleemid. Seni ei ole Riigikohtu ringkirjad eestikeelses ajalookirjutuses käsitlemist leidnud. Ka Venemaa 1864. aasta justiitsreformi käsitlevas ajalookirjutuses (sh venekeelses) ei ole kohtute üld- ega erijuhendid erilist tähelepanu leidnud.[10]

3.1. Kohtute üldjuhend Vene keisririigis

Vene keisririigi 1864. aasta kohtuasutuste seaduse § 167 rääkis nii kohtuasutuste üldjuhenditest (общий наказ) kui ka erijuhenditest (особенный наказ). Kohtute üldjuhend võis sisaldada nii organisatsioonilise kui ka protseduurilise sisuga norme kohtuasutuste sisemise korralduse kohta. Tollased Vene juristid panid üldjuhendile mitmeid lootusi. Esiteks nähti selles instrumenti likvideerimaks õiguslikud lüngad kohtuasutuse ühe või teise struktuuriosa tegevuse regulatsioonis. Vaatamata üldiselt kõrgele hinnangule 1864. aasta justiitsreformi aluseks olnud seadustele, nentisid juba tsaariaegsed kohtunikud, et seadustes pole siiski vastuseid paljudele küsimustele.[11] Teiseks nähti üldjuhendis vahendit ühe või teise seadusandliku akti kasutamise ja tõlgendamise kohta.

Üldjuhendi projekti koostas justiitsministeerium. Seejärel läks see arutamiseks Valitsevasse Senatisse. Esmalt vaatas ministeeriumi esitatud projekti läbi kassatsioonidepartemangude ja I departemangu ühendatud koosolek, misjärel pidi selle heaks kiitma senati kassatsioonidepartemangude üldkoosolek. Arvestades asjaolu, et taoline juhend kehtis riigi kõigi (või vähemalt enamiku) kohtuasutuste suhtes, on mõistetav, et senatis heakskiidetud üldjuhendi pidi kohtuminister esitama keisrile, kes lõplikult akti kinnitas. Seega oli üldjuhendil seadusandlik jõud ning see kuulus avaldamisele keisririigi jooksva seadusandluse ametlikus väljaandes „Собрание узаконений и распоряжений правительства.“[12]

Üldjuhendi esimese projekti esitas juba 1865. aastal tollane justiitsminister Dmitri Zamjatin (1805–1881) veel Riiginõukogule, kuid selle jõustamist peeti siis enneaegseks – Riiginõukogu arvates oli akti koostamiseks vajalik eelkõige uute kohtute endi praktika. Riiginõukogu eeldas, et üldjuhend tuleb koostada peamiselt kohtute erijuhendite baasil, üldistades neis olevaid norme. Seega pidas Riiginõukogu piisavaks, kui kehtestada sisemise asjaajamise ajutised reeglid. Justiitsminister sai õiguse teha neis reeglites vajaduse korral oma äranägemisel asjakohaseid muudatusi. Hiljem ilmus veel teisigi üht või teist liiki kohtute asjaajamist puudutavaid akte.[13]

Uuesti tõstatas üldjuhendi koostamise kümmekond aastat hiljem justiitsminister Magnus Konstantin Ferdinand von der Pahlen (1830–1912), kuid vaatamata tema loodud erinevate komisjonide mitmeaastasele tööle jäi ka seekord üldjuhend vastu võtmata. Projekti ettevalmistamise käigus kujunes aga arusaam[14], et üldjuhend ei vajagi kinnitamiseks seadusandlikku jõudu ning otstarbekam oleks anda selle jõustamise volitus Valitsevale Senatile, õigemini tema kassatsioonidepartemangude üldkoosolekule. Seejärel kuulus see avaldamisele. Asjakohane seadus ilmuski 1885. aastal.[15]

Justiitsminister Dmitri Nabokovi (1826–1904) korraldusel koostasid seejärel tollane Moskva kohtupalati esimees Vladislav Zavadski (1840–1911) ja Sankt-Peterburgi kohtupalati esimees Nikolai Šreiber (1838–1919) 1887. aasta üldjuhendi järjekordse projekti. 1889. aastal toimunud kohtukorralduse suuremate muudatuste tõttu jäi seegi projekt taaskord arhiivi tolmuma. Aastatel 1894–1899 tegutsenud nn Muravjovi komisjoni raames toiminud kohtupalatite esimeeste alamkomisjon arutas nii üldjuhendi kui ka erijuhendite koostamise küsimust.[16] Lõpptulemusena jäi nn Muravjovi komisjon üldjuhendi kui sellise vajalikkuses kahtlevale seisukohale. Üldjuhendi vajalikkuses kahtlevaid või seda suisa eitavaid artikleid ilmus ka omaaegses juriidilises ajakirjanduses.[17] Seega kuni 1917. aastani sedalaadi üldjuhendeid Venemaal kohtutele ei ilmunudki.

1864. aasta kohtuasutuste seadus asendus Eestis 1938. aastal kohtute seadustikuga[18], kuid Riigikohus andis (mõnevõrra piiratumal kujul) ringkirju välja ka pärast uue seadustiku jõustumist.[19] Nimelt sätestas kohtute seadustiku § 146, et „Kohtute kodukorra koostab lõplikult ja paneb kehtima Riigikohus, kuulanud ära kohtuministri arvamuse“. Seega osales kohtuminister juba akti koostamisel, mitte aga pärast, nagu oli sätestatud seaduse varasemas redaktsioonis.[20] 1938. aasta seadustik möönis, et Riigikohus võis kodukordade kavade koostamise teha ülesandeks kas mõnele alama astme kohtule või isegi mõnele kohtunikule.[21]

3.2. Riigikohtu juhised

Seni teadaolevalt esimese ringkirja pealkirjaga „Riigikohtu ringkiri kohtuasutustele rahukohtute toimetuste tagasisaatmise, täitmiselehtede väljaandmise ja ülemate kohtute ärakirjade väljasaatmise kohta“ võttis Riigikohus vastu 7. septembril 1922 ning see ilmus Riigi Teatajas oktoobris 1922.[22]

Ringkiri sätestas, et kohtutoimikud tuleb pärast rahukogu (kui apellatsioonikohtu) otsuse jõustumist saata tagasi jaoskonna rahukohtusse säilitamiseks. Koos kohtutoimikuga tuli saata nii rahukogu põhistatud otsus kui ka õigusliku küsimuse seletamiseks mõeldud Riigikohtu otsus. Samas reguleeris Riigikohus täpsemalt ka rahukogu otsuste täitmise korda.

Lisaks neile küsimustele puudutas ringkiri veelgi olulisemat probleemi – Riigikohtu otsuste tähenduse ja siduvuse ulatust madalama astme kohtutele.[23] Riigi kõrgeim kohus oli häiritud, et esimese ja teise astme kohtud ei pidanud oma tegevuses silmas Riigikohtu seisukohti. Seetõttu ütles ta ringkirjas sõnaselgelt, et „kohtud seaduste väärseletusi ja kohtupidamise seadustega mitte kokkukõlas olevaid toimetusi kordavad, selle peale vaatamata, et teistuskohus ehk riigikohus samade küsimuste kohta omalt poolt seletusi on andnud. Kõrvalekaldumised antud seletustest võivad olla teadlikud ehk mitteteadlikud. Teadlikud kõrvalekaldumised, iseäranis neist otsustest ja seletustest, mis mitte juhtnööriks ei ole avaldatud, on kohtu iseseisvuse juures mõistetavad ja õiguse mõistmise arenemise seisukohalt õigustatud“.[24] Samaaegselt soovis Riigikohus siiski, et esimese astme kohtunikud teaksid ka juhtnööridena mitte avaldatud otsustes olevaid seisukohti. Ringkiri lõppes Riigikohtu üldkogu otsusega, et „Ülema kohtu (riigikohtu ehk kohtupalati) otsus, milles olulisi seletusi mõne õigusküsimuse kohta leidub, eriti kui need rahukogu omist lahku lähevad, olgugi et selle otsust mitte ei ole muudetud, avaldatakse rahukogus vastava osakonna korraldaval koosolekul teadmiseks“.[25]

Riigikohtu järgmine ringkiri ilmus juba 1923. aasta märtsis ning sätestas ametlike dokumentide ja ärakirjade väljaandmise korra. Riigikohus nentis kehtivat olukorda iseloomustades sissejuhatavalt, et paljud kohtuasutused, samuti notarid ja muud ametnikud väljastavad dokumente ebaselgete ning mitteloetavate allkirjadega. Ärakirjade väljastamisel asendatakse originaalidel olevad allkirjad „ainult tühipalja tähendusega“ ärakirja koostaja allkirja või allkirjadega, jättes aga lisamata, kes on originaali allkirjastanud. Riigikohus toonitas, et allkirjad on igasuguste dokumentide juures olulise tähtsusega, otsustamaks, kas dokument on koostatud selleks volitatud isiku poolt või mitte. Riigikohus nõudis oma ringkirjas, et kõik väljastatavad paberid ja dokumendid tuleb varustada selgelt loetavate allkirjadega. Ühtlasi tuli ärakirjade väljastamisel selgelt ja arusaadavalt välja tuua, kes on originaali allkirjastanud. Mitteloetavate allkirjadega dokumentide ärakirjade koostamisel tuli allkirja asemel teha märkus, et allkiri on mitteloetav ja tundmatu.[26]

Hool korrektse ja ühtlase asjaajamise eest oli aega- ja vaevanõudev ning esimene selleteemaline ringkiri ei jäänud viimaseks. Nii otsustas Riigikohtu üldkogu oma 7. aprilli 1924. a istungil, et „Kõik kohtuasjadesse puutuvad paberid tulevad asjatoimetustesse õmmelda selles järjekorras, milles nad kohtule on esitatud, lehtede kaupa numbri alla panna ja [toimiku – T. A. märkus] eesotsas peetavasse paberite nimestikku kanda sekretäri allkirjaga“.[27] Kohtutoimikute saatmine võis toimuda ainult pitseeritud pakkides, mis olid varustatud asjakohase nimekirjaga.

Probleemi püsimist kohtute asjaajamises illustreerib 1938. aastal välja antud Riigikohtu ringkiri paljuütleva pealkirjaga „Ringkiri kohtuasutistele kohtutele esitatavate ja kohtutes koostatavate paberite loetavuse kohta“. Ringkirja tekst oli lühike, kuid ilmekas. Seetõttu toon selle siinkohal tervikuna. Riigikohtu üldkogu otsustas 15. detsembril 1938 ette kirjutada kohtutele järgmist:

„1. Palvekirjade, dokumentide ja igasuguste kirjalikkude tõendite vastuvõtmisel valvata, et need oleksid koostatud selge ja kergesti loetava kirjaga; mitte sallida pliiatsiga kirjutatud palvete ja ärakirjade esitamist.

  1. Hoolitseda, et ka kohtute eneste poolt koostatavad protokollid, määrused ja otsused ning väljaantavad ja väljasaadetavad ärakirjad ja dokumendid vastaksid eelmises punktis ülesseatud nõuetele. Riigikohtu esimees K. Parts. Ülemsekretär K. Anilin.“[28]

See ringkiri näitas, et vaatamata Riigikohtu ja K. Partsi enda aastatepikkusele nõudlikkusele ja püüdlustele oli pärast 20-aastast perioodi Eesti kohtutes ikka veel probleeme mitte ainult vastuvõetavate dokumentide selguse ja loetavusega, vaid ka kohtute endi koostatavate dokumentide selguse ning loetavusega. Paraku oli siinkohal juttu eelkõige dokumentide vormilisest küljest, kuid mida me oskame öelda dokumentide sisulise külje arusaadavuse kohta?

K. Partsi ülalkirjeldatud hoolitsus kohtudokumentide selguse ja arusaadavuse eest läheb mõneti vastuollu asjaoluga, et ta lasi Riigikohtu tegevuse algul mõningaid publitseerimisele kuulunud kohtu otsuseid redigeerida keeleuuendajal Johannes Aavikul (1880–1973). See aga kutsus esile teiste riigikohtunike, eriti aga hea keeletunnetusega Jaan Lõo (1872–1939) vastuväiteid. Ta väitis, et liiga modernsesse sõnastusse ümberredigeeritud otsused ei olevat enam Riigikohtu otsused.[29] Samuti võib eeldada, et J. Aaviku moderne sõnakasutus ei olnud ka paljudele kohtuskäijatele lihtsalt arusaadav.

Õigusemõistmine tsiviil- ja kriminaalasjades oli omariikluse algaegade kohtunikele tuttav, sest siin said nad tugineda tsaaririigist ületulnud traditsioonidele. Seevastu õigusemõistmine haldusasjades ehk tollases kõnepruugis administratiivasjades oli uus ning harjumatu, et mitte öelda suisa võõras. Olukorra muutis raskemaks ka lünklik seadusandlik baas ning seetõttu oli just selles valdkonnas riigi kõrgema kohtu tegevusel olulisem koht. Nii arutas Riigikohtu üldkogu 31. märtsil 1924 oma korraldaval istungil administratiivkohtuasjade menetlemise tähtaegu ja korraldust rahukogudes ja rahukohtutes. Küsimuse pakilisust illustreerib asjaolu, et asjakohane ringkiri ilmus Riigi Teatajas juba 11. aprillil 1924. Riigikohus nõudis, et juhul, kui seadus ise erilisi tähtaegu ei sätesta, siis tuleb teatud liiki kohtuasjad menetlusse võtta väljaspool järjekorda. Taolisteks asjadeks olid ühelt poolt avalikke huve (eelarve, maksud) puudutavad kohtuasjad. Teiseks kuulusid esmajärjekorras lahendamisele üksikisiku huve puudutavad kohtuasjad, mille lahendamise edasilükkamine võis sisaldada ohtu avalikule korrale[30], näiteks „hädalist abi vajava vaese ilma abita jätmine“. Rahukohtud pidid edaspidi aru andma kõigi nende administratiivkohtuasjade menetluse kohta, mille menetlusaeg oli ületanud kolmekuulise tähtaja. Rahukogud said volituse anda vajadusel rahukohtunikele asjakohaseid korraldusi.[31]

Juhatuskiri „Kriminaalasjade arutamisele määramise korra kohta“ oli üldkogu arutlusel 17. mail 1926 ning ilmus Riigi Teatajas juba 1. juunil 1926.[32] Riigikohus sedastas, et üldreeglina võetakse asjad menetlemisele nende kohtusse saabumise järjekorras. Väljaspool üldjärjekorda tuli menetleda vabaduskaotusega seotud (nn vangilised) kohtuasjad, nende järel ametialaste ning riigi varaliste huvidega seotud mittevangiliste kuritegude kohtuasjad. Selle nõude täitmiseks pidas Riigikohus vajalikuks hoida kas üks või kaks päeva nädalas teistest istungitest vaba. Samas pidas Riigikohus vajalikuks, et üldjärjekorras menetletavates kohtuasjades saaksid kohtukutsed asjaosalistele võimalikult vara kätte antud. Riigikohus oli oma nõudmises, et just vangilised kohtuasjad tuleb menetleda esmajärjekorras, järjekindel. Nii kordus see nõudmine näiteks 1930. aastal ilmunud ringkirjas vahialuste väljakutsumise kohta.[33] Samas ringkirjas nõudis Riigikohus, et kohtu-uurijad peaksid vahialuseid üle kuulama eelkõige vangimajades, selmet lasta neid enda tööruumidesse tuua. Riigikohus pidas viimast võimalust lubatavaks vaid hädavajadusel. Taas kordas Riigikohus ajalise planeerimise tähtsust: tagamaks vahialuste transporti kohtu asukohta korralikes tapivagunites, pidi kohus oma kutsed esitama aegsasti.

Kohtute töö paremat planeerimist nõudis ka 8. veebruaril 1926 Riigikohtu üldkogul vastu võetud eeskiri kohtuasjade arutamisele võtmise aja kohta.[34] See sätestas, et kohtuskäijaid ei tohi ootamisega liialt väsitada. Kohtuasjade arutamise algusaeg pidi olema võimalikult täpselt paika pandud ning asjaosalistele teatavaks tehtud. Riigikohus oli seisukohal, et kuna lihtsamate kohtuasjade menetlemisele kuluv aeg oli paremini planeeritav, siis tuleks need arutamisele võtta enne keerulisemaid kohtuasju, millele kuluvat aega oli raskem ette näha. Juhul kui asja arutelu hilines juba mitu tundi, tuli menetlusosalisi sellest võimalikult kiiresti informeerida. Riigikohus sätestas, et ühele päevale määratud kohtuasjade arutamine võis koos mõistlike vaheaegadega kesta niikaua, kuni kõik planeeritud kohtuasjad on menetletud. Siiski tegi Riigikohus möönduse, et pärast südaööd ei pea enam uute kohtuasjadega menetlemist alustama juhul, kui kohtuliikmed või protsessiosalised väsimuse üle kaebavad ning asja edasilükkamist soovivad. Samuti oli kohtul õigus istung öötundidel katkestada, kui ilmnes, et asja arutamine võiks kesta pikemat aega. Seega olid hilisõhtused ja öised kohtuistungid hind, mida tuli maksta õigusemõistmise katkestamatuse eest.

Nädal varem, 1. veebruaril 1926 võttis üldkogu vastu „Eeskirja kohtuotsuste ja määruste õigel ajal kokkuseadmise ning nende korralikult põhistamise ja tempelmaksu seadustiku määruste täitmise kohta“.[35] Riigikohus andis rahukogude kui apellatsiooniastme kohtute tööle karmi hinnangu – rahukogude otsustes oli põhistus suures osas kas ebapiisav või suisa olematu. Teise astme kohtud ütlesid oma otsustes küll sageli, et kõiki tõendeid ja asjaolusid on hoolikalt kaalutud, kuid Riigikohtu hinnangul oli see pigem tühi sõnakõlks. Otsuste tekstidest ei ilmnenud, et apellatsioonikohtud oleksid tõendite ja asjaoludega tutvunud, rääkimata nende hindamisest. Riigikohus oli seisukohal, et taoline olukord tekitas nii protsessiosalistes kui ka rahva hulgas laiemalt umbusaldust kohtute ja nende otsuste seaduslikkuse suhtes. Puudused andsid asjaosalistele alust „edasikohutelemiseks“, apellatsiooniotsuste tühistamiseks ja kohtuasjade uuesti arutamiseks. See kõik raiskas nii rahva kui ka kohtute aega. Riigikohus toonitas, et rahukohtutel ja rahukogudel tuli sisuliselt täita nii tsiviil- kui ka kriminaalkohtupidamise seadustikes kehtivaid nõudeid otsuste põhistamisele.

Riigikohus tõdes, et on seniajani leppinud kohtuotsuste halva kvaliteediga, arvestades rahukohtunike ülekoormatust ja pidevaid sõite rahukogu teise astme istungitele. Samas ütles kõrgeim kohus otse, et enam ei ole põhjust taolise olukorraga leppida. Rahukogude alaliste liikmete arvu oli suurendatud, seda just eesmärgiga parandada rahukogude kui apellatsioonikohtute töö kvaliteeti. Riigikohus sedastas, et kuigi kohtuotsuse eest vastutavad kõik otsusele alla kirjutanud kohtunikud, siis põhivastutajaks on ikkagi otsuse teksti kokkuseadja, kes üldjuhul on istungil ka asja ettekandjaks. Riigi kõrgeim kohus nõudis, et nüüdsest tuleb otsuses ära märkida ka otsuse kokkuseadja, eriti sel juhul, kui ta pole ettekandja-kohtunik.

Teiseks juhtis Riigikohus tähelepanu, et rahukogude teise astme tsiviilosakondades on kujunenud olukord, kus vahe otsuse teatavaks tegemise aja ning otsuse lõppkujul valmimise aja vahel on lubamatult pikk. See omakorda toob kaasa edasikaebuse tähtaegade rikkumise, edasikaebe tähtaegade ebaseaduslikku lühendamise ning eelnevast tulenevalt tähtaegade uuendamise vajaduse. Taoline olukord kulutab taas nii kohtuasutuste tööaega kui ka aega ja raha protsessiosalistel, kes peavad korduvalt asjatult käima kohtukantseleides. Riigikohus tuletas kohtute ja osakondade esimeestele meelde, et just nende ülesanne on tagada tähtaegadest kinnipidamine. Esimeestelt nõuti igapäevast kontrolli nii kohtunike kui ka kohtukantseleide töö üle.

Kolmandaks tõdes Riigikohus, et kohtud ei täitnud tempelmaksu seadustiku norme, seda eriti kriminaalasjades. Näiteks jäid sageli tempelmargid kustutamata, mis oli otsene seaduserikkumine. Kõlab kummaliselt, kuid Riigikohus oli sunnitud nõudma kohtutelt enestelt seaduse kõrvalekaldumatut täitmist. Vastasel korral lubas ta kohtunikud senisest karmimalt distsiplinaarkorras vastutusele võtta.

Vahemärkusena tuleb tõdeda, et K. Parts ise oli seisukohal, et tol hetkel Eestis kehtinud tempelmaksuseadus[36] ei olnud kaugeltki rahuldaval tasemel. Riigikohtu esimees ütles riigis kehtiva seaduse kohta ühemõtteliselt, et „ta esineb tõsise väärsünnitusena, nii et ei saa imestada, et teda iga sammu peal rikutakse; ta tundub tihti otse ülekohtusena, mille tagajärjel isegi need, kes muidu ikka seadust ja seaduslikkust austavad, selle seaduste täitmisel – vääratavad ja kaasa rikuvad“.[37] Siiski – dura lex sed lex.

15. märtsil 1926 arutas Riigikohtu üldkogu kinnistusjaoskondade, õigemini kogu kinnistamisega seotud valdkonna institutsioonide, ametnike ja toimingute nimetusi. Tsaariajal olid eesti keeles käibel terminid krepostiamet, -jaoskond või siis krepostiraamat, mis olid mugandused venekeelsest nimetusest крепостное отделение või крепостная книга. Omariikluse ajal see traditsioon jätkus, kuid samas tulid nii kõnekeeles kui ka seadusandluses käibele nimetused kinnistusjaoskond, -osakond, -raamat ja -register jne. „Kreposti posliini“ asemel esines näiteks kinnituslõiv.[38] Loomulikult tekitas see segadust, sest kõlaliselt väga sarnane kinnitusamet oli samuti seotud kohtunikega[39], kuid tähendas tol ajal hoopis kindlustusametit ning oli seotud töötajate kindlustamisega. Tekkis ka olukordi, kus asutusele saadetud uus pitsat oli antud kinnistusjaoskonnale, kuid ametlik nimetus oli endiselt krepostijaoskond.[40] J. V. Veski koostatud õigekeelsussõnaraamat rääkis kinnisturegistrist ja kinnisturaamatust ning kinnistuseametist.[41]

1926. aastal asus Riigikohus seisukohale, et pärast mõningat kõikumist ning ebakindlust on vähemalt seadusandluse keeles juurdunud termin „kinnistusjaoskond“. Vältimaks edaspidiseid segadusi, andiski Riigikohus kõigile kohtuasutustele juhtnööri, et edaspidi tuleb võõrkõlaliste nimetuste asemel läbivalt kasutada ametlike terminitena „kinnistama“, „kinnistusjaoskond“ ja „kinnistusjaoskonna sekretär“.[42] See seisukoht ei meeldinud kohtuministeeriumile ning nii palus kohtuminister T. Kalbus 1928. aastal kõrgemal kohtul oma arvamust muuta, kuid Riigikohtu üldkogu kinnitas 2. aprilli 1928. a otsusega oma varasemat seisukohta.[43] Vaatamata Riigikohtu seisukohale oli 1930. aastal vastuvõetud „Riigimaade põliseks tarvitamiseks ja omanduseks andmise seaduses“[44] endiselt juttu krepostilõivust, seda küll paralleelterminina. Samas kirjutas ajaleht Uus Eesti veel 1937. aasta jaanuaris Laevade Kinnitusameti (mitte kinnistusameti!) üleviimisest Veeteede ameti alla.[45]

Riigikohtu jaoks olid ringkirjad ka instrument, millega sai reageerida muutunud õiguslikele ja sotsiaalmajanduslikele oludele. Vastavalt uuele perekonnaseisu seadusele ja selle alusel antud kohtu- ja siseministri juhtnööridele koondati kõik teated perekonnaseisu muutumisest alates 1. juulist 1929. aastast kohalikesse omavalitsustesse.[46] Andmete esitamine ja registreerimine vaimulike juures muutus vabatahtlikuks toiminguks. Seetõttu nõudis Riigikohus, et kohtud võtaksid ametlike tõenditena perekonna koosseisu kohta vastu ainult kohalike omavalitsuste vormikohaseid tunnistusi. Samuti pidid kohtud kohustuslikus korras saatma kohalikele omavalitsustele kohtu otsused abielu lahutamise ja kehtetuks tunnistamise kohta. Otsused edastati ka abielu sõlminud vaimulikele.[47]

14. märtsil 1931 võttis Riigikohtu üldkogu vastu ringkirja[48], mis toonitas, et eksperte tuleks kasutada kriminaalmenetlustes vaid neil juhtudel, kui kohtunik ise tõesti ei suuda küsimust asjatundlikult lahendada, st kui oli vaja erialaseid teadmisi ning oskusi, samuti erialast kogemust. Samas tuli ekspertide tasustamisel olla kokkuhoidlik, kuid arvestada siiski nende töö väärtust, eksperdilt nõutava hoolsuskohustuse järgimist ja kulutatud aega. Tasu maksmine eksperdile oli lubatud vaid pärast töö täielikku lõpetamist. Ringkirja lühikesest tekstist hõngub majanduskriisi kokkuhoiu survet.

Lõpetuseks

Vaadates K. Partsi eestvedamisel ja juhtimisel koostatud Riigikohtu ring- ja juhatuskirjade vastuvõtmist, on näha, et lõviosa neist ilmus Riigikohtu esimesel tegevuskümnendil, pärast 1931. aastat on nende arv minimaalne. See asjaolu illustreerib tõsiasja, et just vabariigi algusaegadel oli suurem vajadus kohtuasutuste tegevuse eri tahkude korrastamiseks ja ühtlustamiseks. Mõeldes Vene tsaaririigi Valitseva Senati tegevusele üldjuhendi koostamisel, tuleb nentida, et Riigikohus ei jätnud kohtute töö korraldamist mitte niivõrd piirkondlike kohtuasutuste hooleks, vaid võttis selle kohe algusest peale oma aktiivse hoole alla. Tähelepanuväärne on ka asjaolu, et üleriiklik apellatsioonikohus (Kohtupalat e. Kohtukoda), kellel oli samuti juhatuskirjade väljaandmise õigus, ei avaldanud ühtegi juhatuskirja. Samas võib ring- ja juhatuskirjade kehtestamise hoo raugemist tajuda Riigikohtu kui kohtuvõimu juhtiva institutsiooni üldise tähenduse taandumist riigi elus 1930. aastatel.

____________________________

[1] Asutawa Kogu II istungjärk: protokollid nr 28–97: [17. juuni – 20. dets. 1919]. Tallinn, 1920, vrg. 2758.
[2] RA.ERA.1356.1.883.9.
[3] Viljandi 1. jsk. rahvakohtu 19. märtsi 1947. a määrusega kuulutatud surnuks alates 24. märtsist 1947. – ENSV Teataja Lisa. 1947. Nr 2, lk 14.
[4] Riigikohus mõistis süüdi Asutavas Kogus 1919. aastal riigikohtunikuks kandideerinud endise Viljandi-Pärnu Rahukogu esimehe G. Seene ning endise Viljandi notari H. Kaspersoni ametialastes kuritegudes. G. Seent süüdistati selles, et ta pärast notarina töötamise lõppu 1918. aasta detsembris ning asumist teenistusse Viljandi-Pärnu Rahukogu esimehena (ühtlasi ka kinnistusjaoskonna esimehena) ei andnud ajavahemikul 1918–1925 kinnistusjaoskonna arhiivi üle tema poolt peetud notari raamatuid ega kasutatud notari pitsateid, samuti muid notari tegevusega seotuid dokumente. Veel enam, G. Seen võttis kinnistusjaoskonna arhiivist ilma jaoskonna sekretäri teadmata omaaegseid notariaalraamatuid, et lõpetada notariaalkorras tema poolt arhiivi üleandmata dokumentide hulgas olevaid lepinguid. G. Seen üritas sedalaadi lepingud ametisoleva notari H. Kaspersoni abil kinnistada, vältimaks kinnistamata lepingute lepinguosaliste võimalikke kahjunõudeid. Lisaks süüdistati G. Seent selles, et juba pärast notarina tegutsemise lõppu fabritseeris ta notariaalakte, kasutades tsaariaegseid pitsateid ning blankette. H. Kasperson omakorda kandis sedalaadi dokumente tagantjärele notariaalregistrisse. Riigikohtu kriminaalosakonna otsusega tunnistati G. Seen süüdi ning tagandati jäädavalt rahukogu esimehe ametikohalt, ühtlasi kõrvaldati ta notari ametist. Kohus määras G. Seenele ka kolm nädalat aresti, kuid vabastas ta samas karistuse kandmisest. G. Seenele määratud noomitus loeti kaetuks eelnevate karistustega. H. Kaspersoni mõistis kohus neljaks kuuks kindlusvanglasse. Süüdimõistetud esitasid apellatsioonikaebused Riigikohtu üldkogule, mis vaatas selle läbi novembris 1925. Üldkogu 20. novembri 1925. a otsuse kohaselt tagandati G. Seen kohtu otsusega notari ametist ning Viljandi-Pärnu rahukogu esimehe kohalt. Lisaks määras üldkogu G. Seenele kui kohtu esimehele noomituse, kuid see karistus loeti kaetuks tagandamisotsusega. H. Kasperson tagandati notari ametikohalt, vabaduskaotus tühistati etteheidetud teos õigeksmõistmise tõttu.
[5] Kohtu-uurija – rahukogu alalise liikme (alates 1935. a. ringkonnakohtu liikme) staatuses olev eeluurimist toimetanud kohtunik. /Eesti Keele seletav sõnaraamat nimetab kohtu-uurijat kohtuametnikus, kuid see on ebatäpne, sest kohtu-uurija andis kohtunikuvande./
[6] RA.ERA.1356.1.120.54p.
[7] Riigikohtu abisekretäri Robert Tasso (1909–2005) meenutused autorile 2000. aastal.
[8] Учреждение судебных установлений. Свод Законов Российской Империи. Том. XVI. Ч. 1. Изд. 1914 г. § 256, 257.
[9] RA.ERA.1356.1.597.
[10] Teatud määral on Vene uurijate tähelepanu pälvinud vaid Saraatovi ringkonnakohtu juhend ja Vologda rahukogu juhend, mida on lühidalt vaadelnud N. Latõševa ja V. Tarassov ning S. Strahhov.
[11] Левенстим, А. Очерк деятельности судебных учреждений Харьковского округа за истекшее тридцатипятилетие. 1867–1902 гг. Исторический очерк. Харьков. 1903. Стр. 88.
[12] Высочайше учрежденная комиссия для пересмотра законоположений по судебной части: объяснительная записка к проекту новой редакции Учреждения судебных установлений. T. II. Часть II-я. Общие вопросы судоустройства (Главы I – XVI). С.-Петербург. 1900. Стр. 253.
[13] Vt näiteks „О правилах счетоводства в мировых судебных установлениях, табели и формы к ним ведомостей“ – Полное собрание законов Российской Империи. Собрание Второе. Том XLVI. Отделение 2. 1871 г. СПб. 1874. № 49972.
[14] Mõtte esitajaks oli Senati tsiviilasjade kassatsioonidepartemangu liige senaator Nikolai Printc (1835(6?)–1915). – Vt Высочайше учрежденная комиссия для пересмотра законоположений по судебной части: объяснительная записка к проекту новой редакции Учреждения судебных установлений. T. II. Часть II-я. Общие вопросы судоустройства (Главы I – XVI). С.-Петербург. 1900. Стр. 255.
[15] Собрание узаконений и распоряжений Правительства. 1885. Nr. 54. nr. 449. p. IX.
[16] К пересмотру судебных уставов. – Рижский Вестник. 1894.11.18.
[17] Затворницкий, Я. Необходим ли общий наказ судебным установлениям. – Журнал Юридического общества при Императорском С.-Петербургском университете. 1897. Кн. 6.; Борщ, Н. Нужен ли нам общий наказ. – Судебная Газета. 1896. Нр. 50.
[18] RT.1938.36.321.
[19] Vt Ringkiri kohtuasutistele kohtutele esitatavate ja kohtutes koostatavate paberite loetavuse kohta. RT.1938.106.933.
[20] Kohtuasutuste seaduse § 172 sätestas, et Valitseva Senati kassatsioonidepartemangude erijuhendi võtab vastu departemangude üldkogu ning saadab selle kohtuministrile teadmiseks.
[21] RT.1938.36.321.
[22] RT.1922.126, lk 612.
[23] Valitseva Senati ning seega Riigikohtu (nii avaldatud kui ka avaldamata) otsuste tähenduse ja siduvuse probleem madalama astme kohtute tegevuses on laiem, mistõttu selle küsimuse detailsem vaatlus jääb siinkohal kõrvale.
[24] Riigikohtu ringkiri kohtuasutustele rahukohtute toimetuste tagasisaatmise, täitmiselehtede väljaandmise ja ülemate kohtute ärakirjade väljasaatmise kohta. RT.1922.126, lk 612.
[25] Samas.
[26] RT.1923.35, lk 238–239.
[27] RT.1924.61, lk 1.
[28] RT.1938.106.933.
[29] Fakt. Eesti rahvas tõe ja õiguse otsimisel. – Stockholms-Tidningen eestlastele.1948.12.15.
[30] On iseloomulik, et isiku sotsiaalabita jätmist käsitatakse avaliku korra ohustamise diskursuses, mitte isiku ja tema huvide kaitse seisukohalt vaadates.
[31] RT.1924.50, lk 1–2.
[32] RT.1926.47, lk 639.
[33] RT.1930.83.548.2.
[34] RT.1926.15, lk 136.
[35] RT.1926.15, lk 135–136.
[36] Tol hetkel kehtis Eestis Saksa okupatsiooni ajal jõustunud tempelmaksuseadus. – Vt Sundnormide (seaduste ja määruste) süsteemiline nimestik; Riigi Teataja üldine sisujuht : [1918–1925 nr 91/92]. Koost. O. Tief. Tallinn. 1925, lk 177.
[37] Parts, K. Märkused Rahaministeeriumi „Tempelmaksu seaduse“ eelnõu kohta. – Õigus.1923. Nr. 5, lk 131.
[38] Linnade hüpoteegipankade põhikirjade kinnitamise seadus. – RT.1922.88.63.6.
[39] Vastavalt Asutava Kogu poolt vastuvõetud kinnitusameti seadusele oli igas töökaitsekomissari ringkonnas kinnitusamet, mille koosseisu kuulus kohaliku rahukogu määramisel ka üks rahukohtunik. – RT.1920.77/78.211.2.
[40] RA.ERA.1356.1.633.II.2.
[41] Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat. I köide. A-M. Toim. J. V. Veski. Tartu, 1925, lk 220.
[42] RT.1926.31, lk 312.
[43] RA.ERA.1356.1.633.8-9.
[44] RT.1930.33.201.21.
[45] Laevade kinnitusamet veeteede valitsusse. – Uus Eesti. 1937.01.07, lk 5.
[46] RT.1925.191/192.110; RT.1931.27.165.
[47] RT.1931.27.167.
[48] RT.1931.27.168.