Paavo Randma
riigikohtunik, distsiplinaarkolleegiumi esimees

 

Kohtunike distsiplinaarasjadega tegeleb KS § 93 lõike 1 järgi Riigikohtu juures asuv distsiplinaarkolleegium, kuhu kuulub viis riigikohtunikku, viis ringkonnakohtunikku ja viis esimese astme kohtu kohtunikku. Kohtunike tööd puudutavate kaebuste lahendamiseks moodustab distsiplinaarkolleegiumi (edaspidi ka: kolleegium) esimees viieliikmelise koosseisu, mis koosneb kolmest riigikohtunikust, ühest ringkonnakohtunikust ja ühest esimese astme kohtunikust. Kolleegiumi liikmed valis kohtunike 8. juuni 2023. aasta täiskogu kolmeks aastaks ja need ei ole võrreldes eelmise kohtute aastaraamatu seisuga muutunud.[1]

Läinud aastal arutas distsiplinaarkolleegium kahte[2] süüdistusasja, mis mõlemal juhul päädisid kohtunike suhtes süüdimõistva otsuse tegemisega, ühel juhul isegi kohtuniku ametist tagandamisega. Ühtlasi jõudsid mõlemad õigusvaidlused Riigikohtu üldkogu (edaspidi: üldkogu) ette, kes langetas mitu põhimõttelist laadi otsustust, mis lisaks üksikjuhtumite lahendamisele puudutasid ka distsiplinaarmenetlust tervikuna. Järgmisena kajastangi lühidalt neid momente, mis minu hinnangul väärivad kõnealustes kohtuasjades esiletõstmist ning omavad peamist tähendust distsiplinaarkolleegiumi edasise praktika kujundamisel.

Distsiplinaarkolleegiumi 10. juuni 2024. a otsus nr 9-13/24-1 ja Riigikohtu üldkogu 11. novembri 2024. a otsus nr 3-24-2036

Kõnealuses kohtuasjas tunnistati kohtunik süüdi kahe tsiviilasja menetlemisel ametikohustuste ebakohases täimises (mõistliku menetlusaja ületamises, päringutele vastamata jätmises jne), aga samuti lugupidamatus ja ebaviisakas suhtlemises menetlusosalisega ning alluvusvahekorda eirates kohtu esimehega kohtumisest keeldumises. Distsiplinaarkolleegiumi otsusest ja sellele järgnenud üldkogu lahendist vääriks esile tõstmist ehk järgnev.

Kõigepealt tuleb märkida, et lõppeks on leidnud vähemalt osaliselt lahenduse küsimus, millist laadi menetlusega üldse on distsiplinaarsüüteo arutamisel tegemist. Üldkogu nõustus kolleegiumi lahendis võetud seisukohaga, et eeskätt tuleb menetluse läbiviimisel kolleegiumil lähtuda halduskohtumenetlusele omasest uurimispõhimõttest. Julgeks arvata, et see on ehk olulisim muudatus võrreldes kolleegiumi senise praktikaga, mis näis toetuvat pigem rangelt kriminaalmenetlusele omastele arusaamadele. Enda lähenemise selgitamisel rõhutas kolleegium, et kohtuniku ametiga käib kaasas ulatuslik võim ning tagamaks ühiskonna usaldust kohtu vastu, peab selle võimuga kaasnema ka reaalne vastutus ametikohustuste ebakohase täitmise korral[3], millest ei saaks aga kindlasti rääkida juhul, kui kohaldada distsiplinaarmenetlusele kriminaalmenetlusele omast võistlevuse põhimõtet. Eelnevast järeldub, et kohtuniku süüküsimuse arutamisel ei ole kolleegium piiratud ainuüksi süüdistuses esitatud faktoloogia ning tõendikogumiga. Üldkogu toetas seda lähenemist ning sedastas, et distsiplinaarsüüdistust tuleb käsitada põhjendatud avaldusena, mis käivitab uuriva menetluse kolleegiumi ees. Ühtlasi nõustus üldkogu, et lisatõendite kogumine ei ole ainuüksi kolleegiumi õigus, vaid teatud juhtudel ka kohustus. Nimelt tuvastas üldkogu, et kuigi kohtunikule esitatud süüdistuse üks punkt jäi napiks ja üldiseks, ei tingi selline puudus kohtuniku automaatset õigeksmõistmist, vaid kohustab kolleegiumi uurimispõhimõttest lähtuvalt koguma lisatõendeid.

Siiski piiras üldkogu mõnevõrra kolleegiumi pädevust nende faktide suhtes, mis kolleegiumi initsiatiivil uuritud tõenditest võivad ilmneda. Nimelt lähtus kolleegium arusaamast, et kui distsiplinaarmenetluse käigus peaks uuritud tõenditest ilmnema kohtuniku täiendavaid ametialaseid minetusi, ei ole välistatud ka nende omistamine kohtunikule, kui samaaegselt on tagatud kohtuniku informeeritus ning kaitseõigus. Üldkogu seda ei toetanud ning rõhutas, et seadus ei anna kolleegiumile õigust distsiplinaarsüüdistust esitada ning isegi kui kolleegium leiab lisatõendite kogumise käigus, et kohtunik võib olla toime pannud mõne sellise distsiplinaarsüüteo, mida pole süüdistuses mainitud, ei või ta kohtunikku selles süüdi mõista. Küll aga ei tähenda üldkogu seisukoht, et selliste süüdistuseväliselt tuvastatud ametialaste üleastumiste võimalik käsitlemine samas menetluses oleks täielikult välistatud. Üldkogu ütles küll, et sellist uut süüdistust ei saa esitada kolleegium, aga ei välistanud mingilgi moel, et seda ei saaks teha KS § 91 lg-s 2 nimetatud isik. Ehk siis ilmselt on süüdistuse esitanud isikul võimalik uutest ilmnenud asjaoludest nähtuvalt esitatud süüdistust täiendada. Kui kohtunikul on seejärel võimalik realiseerida enda kaitseõigust, täpsemalt esitada oma tõendeid, seisukohti ja vastuväiteid, ei ole rikutud ausa kohtumenetluse põhimõtet.

Kaitseõiguse temaatikaga haakub ka järgmine põhimõtteline küsimus, millega kolleegium kohtuniku süüasja arutades silmitsi seisis. Nimelt tehti kohtunikule süüdistuses etteheide, et ta käitus ebasobivalt enda menetlusgrupi liikmetega. Süüdistuse selle punkti kinnituseks esitas maakohtu esimees kolleegiumile muu tõendikogumi kõrval mitu e-kirja ja kokkuvõtet kohtuniku menetlusgrupiga seotud isikutelt, milles kirjeldati nii puudulikku töökorraldust kui ka selgitati põhjuseid, miks on soovitud selles menetlusgrupis töötamisest loobuda. Kõnealune teave edastati maakohtu esimehele aga klausliga, et infot avaldanud isikute identiteet ei saaks kohtunikule teatavaks. Kolleegiumil tuli seega lahendada küsimus, kas ja kui, siis millistel tingimustel ja ulatuses on sellised nn anonüümsed tõendiallikad kohtuniku süüküsimuse lahendamisel kasutatavad.

Kolleegium leidis, et nn anonüümsete tõendite kasutamine, mille sisuks on kõrgemal (võimu)positsioonil oleva isiku väärkäitumine, ei ole välistatud. Paraku on just asutuste siseuurimistele tihti omane, et vertikaalsetest võimusuhetest johtuvalt ei soovi nõrgemas positsioonis olevad isikud enda identiteeti väidetavale probleemile viidates avada, olgu põhjuseks siis hirm võimalike negatiivsete tagajärgede ees, lojaalsustunne kolleegi või kõrgemal positsioonil oleva töökaaslase suhtes vms. Ühtlasi toonitas kolleegium, et seda võimusuhet tuleb vaadata sisulisest, mitte aga formaalsest aspektist lähtuvalt, kuivõrd rangelt võttes ei ole kohtujurist ju kohtunikule alluv töötaja.

Kuigi esmapilgul on anonüümsete tõendiallikate kasutamine ausa kohtupidamise ja poolte võrdsuse põhimõttega raskesti ühildatav – nimelt peab pooltel olema võrdne võimalus tutvuda üksteise esitatud tõendite ja seisukohtadega ning neid kommenteerida –, märkis kolleegium, et see nõue ei ole absoluutne. Poolte ebavõrdsusest ebaausa kohtumenetluse ilminguna on põhjust rääkida alles juhul, kui tõenditele juurdepääsust keeldumisega kaasnevaid raskusi kaitseõiguse teostamisel pole tasakaalustatud. Viitega Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikale leidis kolleegium, et anonüümsete tõendite sisu tuleb nende kasutamise soovi korral piisava konkreetsusastmega avaldada mõnel muul viisil, et kaitsepoolel oleks võimalik esitada neile sisulisi vastuväiteid. Käsitletavas distsiplinaarasjas olid selleks mitmed kolleegiumi istungil vahetult ütlusi andnud tunnistajad, kes kirjeldasid, mis oli nende erinevate pöördumiste sisu ning neis kohtunikule tehtavad etteheited; ainus, mis jäi kohtunikule teadmata, oli nende pöördumiste taga olnud isikute identiteet. See ei võtnud aga vähimalgi moel ära tõhusat võimalust esitada neile etteheidetele vastuväiteid. Kuigi tuleb möönda, et üldkogu otsusest selgesõnalist seisukohta selle õigusküsimuse kohta ei leia, tuleneb kolleegiumi lähenemise aktsepteerimine otsuse osast, kus tõdetakse, et „üldkogu ei tuvastanud, et kolleegium oleks tuginenud tõenditele, mille kohta ei olnud kaebajal võimalik arvamust avaldada“.[4]

Kolleegium puudutas ka tõendamiskoormise jagunemise küsimust situatsioonis, kus kohtunikule heidetakse ette mõistliku menetlusaja rikkumist, ja leidis, et teatud puhkudel võib see ümber pöörduda, s.o osaline tõendamisraskus võib asetuda kohtunikule. Täpsemalt sedastas kolleegium, et kuigi mõistlik menetlusaeg on määratlemata õigusmõiste ning selle tuvastamisel tuleb arvestada iga üksikjuhtumi eripäradega, ei tähenda see, et juba ainuüksi mõne kohtuasja menetlusele kulunud aeg – ilma konkreetse kaasuse asjaolusid teadmata – ei võiks olla eraldiseisvalt ning n-ö välisel vaatlusel hinnatav mõistlikku menetlusaega eiravana. Otsuses on toodud näide, et kui mingi kohtuasja menetlemisele maakohtus on kulunud aeg X, siis võib juba selle menetluse kestusest johtuvalt tõdeda, et seda kohtuasja ei ole suudetud mõistliku aja jooksul lahendada. Kolleegium rõhutas samas, et see ei tähenda, nagu saaks sellisel juhul juba ettevaatavalt presumeerida kohtuniku süülist käitumist KS § 87 lg 2 tähenduses. Küll on aga sel juhul vaja kohtunikul eraldi põhjendada, millistest tema jaoks mittekontrollitavatest asjaoludest tingitult ei ole sellel juhtumil mõistliku menetlusaja nõuet süüliselt rikutud. Näitena viitab kolleegium otsuses järgmistele võimalustele: kohtuasja erakordsus (nt iseäranis suur tunnistajate hulk) või õiguslik keerukus, ühe või mitme menetlusosalise järjepidev ning oskuslik (võimalik, et ka koordineeritud) obstruktsioon (vt selle kohta nt RKKK 18.06.2010, 3-1-1-43-10), vajadus pöörduda eelotsustustaotlusega Euroopa Kohtusse, kohtuniku äärmiselt suur töökoormus võrreldes kolleegidega, tervislikud põhjused vms. Vaatlusaluses kohtuasjas leidis kolleegium, et neli aastat on ühe tsiviilasja maakohtus lahendamiseks ilmselgelt ebamõistlik ning ei esinenud ühtegi asjaolu, mis eraldivõetult või ka kogumis sellist menetluse kestust oleks õigustanud. Riigikohtu üldkogu aktsepteeris sedagi lähenemist, märkides, et ühe tsiviilasja menetlemine üle nelja aasta on objektiivselt pikk aeg ning kuigi see ei ole iseenesest kohtuniku distsiplinaarsüütegu, tuleb nii pika menetluse puhul kohtunikul näidata üles täiendavat hoolt kohtuasja võimalikult kiireks lahendamiseks. Seda kohtunik käesoleval juhul aga ei teinud.

Neljandana väärib esiletõstmist, et lahendatud sai küsimus, kas ja millisel määral on kohtunikul alus tugineda enese mittesüüstamise privileegile, kui kohtu esimees küsib temalt KS 45 lg 1 ls 3 alusel seletusi. Paradoksaalsel kombel pidi kolleegium kohtuniku seisukohtadest johtuvalt alustama elementaarse tõe selgitamise ning väärarusaama kummutamisega, justkui tähendaks kohtuniku sõltumatus tegutsemist mingis n-ö kontrollivaakumis (vt selle kohta täpsemalt: Kohtute seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2018, § 45 komm 1.1 jj).[5] Kolleegium pidi selgitama, et kohtusüsteem on siiski hierarhiline struktuur, kus kõrgemal seisval (ameti)isikul on seaduses märgitud juhul nii jälgimis- kui ka sekkumispädevus ning kohtunikul lasub KS § 45 lg-st 1 johtuvalt kohustus anda seletusi kõigis asjasse puutuvates küsimustes, kui pädev isik peaks neid esitatama. Sõltumatuse nõude eesmärk on tagada kohtu erapooletus oma ülesannete täitmisel (sh tagada kõigi võrdsus kohtu ees). Kohtu ja kohtuniku sõltumatus ei tähenda igasuguse kontrolli (ja järelikult ka vastutuse) puudumist. Kokkuvõtvalt võib seega resümeerida, et põhiseaduslikult tagatud kohtuniku sõltumatus külgneb samaaegselt (kontrollitava) kohustusega täita korrakohaselt enda ametiülesandeid.

Iseenesest tuleb tunnistada, et distsiplinaarkolleegiumi varasemast praktikast leiab seisukoha, et „juhul, kui teenistusliku järelevalve esemeks on selgitada, kas kohtunik pani toime distsiplinaarsüüteo, võib kohtunik põhiseaduse § 22 teisest lõikest tulenevast enese mittesüüstamise privileegist juhindudes jätta ringkonnakohtu esimehele sisulise seletuse andmata“ (distsiplinaarkolleegiumi 21. mai 2019. a otsus nr 9-13/19-2, p 15). Praeguses kohtuasjas õgvendas juba kolleegium enda otsuses mõnevõrra seda äärmiselt kitsast arusaama, märkides, et „kuivõrd õigusemõistmise korrakohase toimimise tagamiseks küsitavast teabest võib järelduda distsiplinaarsüüteo toimepanek, võib kohtunik enese mittesüüstamise privileegist juhindudes jätta kohtu esimehe ühele või teisele küsimusele vastuse andmata, mis aga ei tähenda, et ta tohiks ignoreerida talle esitatud (korduvat) kutset kohtumiseks“ (p 101). Üldkogu lahendas selle küsimuse aga veelgi otsustavamalt, selgitades, et enese mittesüüstamise privileegist ei saa üldse tuletada kohtuniku õigust eirata esimehe päringuid järelevalvemenetluses. Kohtu esimehel on kohustus tagada õigusemõistmise korrakohane toimimine kohtus (KS § 12 lg 2) ning kohtunikul on kohustus esimehe järelevalve raames tehtud pöördumisele vastata, sh kohtuda esimehega suuliste seisukohtade andmiseks, kui viimane seda soovib. Enese mittesüüstamise privileeg laieneb vaid süütegudele Eesti karistusõiguse ning PS-i ja EIÕK artikli 6 mõttes. Üksnes juhul, kui kohtumise käigus palutakse kohtunikul vastata küsimustele, millele vastuse andmine võib teda süüstada mõnes sellises teos, siis on tal õigus jätta sellele küsimusele vastamata. Selline lähenemine peaks tegema võimaluse tugineda järelevalvemenetluse raames enese mittesüüstamise privileegile suhteliselt ahtaks. Jah, eelduslikult ei pea kohtunik andma sisulist seletust esimehele, kui kõne all on tema võimalik süütegu ebaseadusliku kalapüügi, joobes juhtimise või avaliku korra rikkumise näol, kuid eeldatavasti on selliste tegude esinemine kohtunike käitumises pigem vähene.

Järgmisena tõstaksin esile, et üldkogu andis enda lahendis konkreetse suunise, kuidas peab kohtunik käituma juhul, kui peaks ilmnema asjaolud, mis takistavad tal põhjusel või teisel oma ametikohustuste efektiivset täitmist. Konkreetsel juhtumil oli see seotud kohtuniku väitega, et kohtuasjade venimise põhjuseks oli muuhulgas ka teda pikema aja vältel kimbutanud (ja osaliselt püsivad) terviseprobleemid. Üldkogu sedastas üheselt, et kui kohtunikul on tervisemuredest johtuvalt vähenenud töövõime, annab seadus nii võimaluse kui ka – mis iseäranis oluline – kohustuse sellele vastavalt käituda. Otsuses märgitakse, et KS  § 371 lg-d 1 ja 2 näevad ette võimaluse töötada osalise koormusega ning taotluse selleks peab seaduse kohaselt esitama kohtunik, kes ise teab kõige paremini, miks tal on vaja osalist töökoormust. Üldkogu rõhutab eraldi, et kui kohtunikul on sellised tervisemured, mis takistavad töö tegemist, siis tuleb eeldada, et ta astub ise aktiivselt samme olukorra lahendamiseks. Siinkohal rõhutaksin, et kõnealust juhist tuleb vaadelda mõnevõrra laiemalt. Kuigi üldkogu lahend puudutab selgesõnaliselt tõesti vaid osalise töökoormusega töötamist KS § 371 lg-s 1 esinevate asjaolude korral (st seoses alla kolmeaastase lapse kasvatamise vajaduse ning osalise töövõimega), tehakse lahendis selge viide ka KS § 371 lg-le 2, mis räägib võimalusest töötada osalise töökoormusega ka 1. lõikes nimetamata juhul. Ei ole ju saladus, et mitmed kohtunikud kasutavad aktiivselt KS § 49 lg 1 esimeses lauses sätestatud võimalust töötada väljaspool kohtunikuametit ka õppe- ja teadustööl. Samal ajal ei või aga unustada, et sama sätte kolmas lause näeb obligatoorsena ette, et mistahes ametivälised tööülesanded ei tohi mingilgi moel kahjustada kohtuniku ametikohustuste täitmist, sh kolleegidega võrreldavat tööjõudlust. Lisatöö ei tohi seega mõjutada KS § 6 lg-st 1 tulenevat kohustust täita enda tööülesanded mõistliku ajaga ja seaduses sätestatud menetlustähtaegadest juhindudes. Seega juhul, kui kohtuniku töökoormus mõnes õppeasutuses või koolitustegevuses peaks osutuma selliseks, mis hakkab mõjutama nt kohtuasjade menetlustähtaegu, lasub tal üldkogu juhisest tulenevalt kohustus pöörduda kohtu esimehe poole taotlusega vähendada enda töökoormust, mis toob KS § 371 lg 4 kohaselt mõistetavalt kaasa ka ametipalga vastavas osas vähendamise. Kuivõrd KS § 49 lg 1 ls 2 kohaselt peab kohtunik enda ametivälisest töötamisest – ja ka selle mahust – teavitama kohtu esimeest, on enne vastava loa andmist esimehe poolt mõistlik ühtlasi läbi arutada küsimus, kas ja kuivõrd oleks vaja samaaegselt töökoormust vähendada. Pean seda äärmiselt kaalukaks üldkogu väljendatud seisukohaks, millest kohtunikel tuleb enda edasises käitumises juhinduda.

Viimasena väärib mainimist, et lõppeks sai selle kohtuasja raames lahenduse küsimus, kas ja millist tähendust omavad karistuse mõistmisel kohtuniku varasemad distsiplinaarkaristused – teisisõnu, kas neid saab arvesse võtta või mitte. Kolleegium vastas sellele küsimusele jaatavalt ning märkis, et kuigi KS § 88 lg 6 sätestab, et distsiplinaarkaristus kustub, kui kohtunik pole aasta jooksul pärast distsiplinaarkolleegiumi otsuse jõustumist toime pannud uut süütegu, ei tähenda see, et sellele ei tohiks osutada. Nimelt kohustab KS § 88 lg 4 võtma karistuse mõistmisel arvesse mh kohtuniku isiksuseomadusi, mille hulka kuulub vaieldamatult ka eelnev teenistuskäik, sh võimalikud varasemad (ka kustunud) distsiplinaarkaristused. Kolleegium ei arvestanud seda seega raskendava asjaoluna, vaid kohtunikku iseloomustava faktina muude asjaolude hulgas. Üldkogu lisas sellele veel argumendi, et kohtunike distsiplinaarvastutusel on kohtusüsteemi kui terviku seisukohalt oluline enesepuhastuslik funktsioon ning juhul, kui mõne kohtunikuga esineb püsivalt probleeme, millest ükski eraldivõetuna pole piisavalt tõsine kohtuniku tagandamiseks, siis ei suudaks distsiplinaarvastutuse normid seda funktsiooni täita, kui iga uut rikkumist tuleks karistust mõistes käsitada nagu esimest. Märgiksin veel, et vastupidine seisukoht võiks viia suhteliselt kummaliste olukordadeni. Nimelt ei ole paraku välistatud – mida näitab ilmekalt ka järgmisena käsitletav distsiplinaarasi nr 9-13/24-2 –, et kohtunik venitab kohtuasja menetlemisega, mille lahendamisega venitamise eest on teda juba karistatud. Enesestmõistetavalt viitaks sellele oma avalduses distsiplinaarmenetluse algatamist sooviv menetlusosaline. Kahtlemata käiks selline fakt läbi ka süüdistusest, kuivõrd see näitab kohtuniku suhtumist talle antud suunistesse ning distsiplinaarkolleegiumi lahenditesse. Samas on võimalik, et uue distsiplinaarmenetluse algatamise ajaks on see distsiplinaarkaristus juba kustunud. Oleks aga enam kui kummaline, kui distsiplinaarkolleegium saaks lahendis parimal juhul peituda varasema karistatuse osas mingit laadi eufemistliku sõnastuse, nagu „eelnevad tähelepanu juhtimised distsiplinaarkolleegiumi poolt jäid tagajärjetuks“ taha või mis veel hullem, kirjutaks, et kohtunikku ei ole varem distsiplinaarkorras karistatud.

Seoses kustunud distsiplinaarkaristusega tahaksin märkida veel järgnevat. Praeguseks on välja kujunenud praktika, mille kohaselt on distsiplinaarkolleegiumi otsused avalikud ja Riigikohtu kodulehel kättesaadavad KS § 88 lg-s 6 sätestatud tähtaja vältel, st ühe aasta jooksul pärast otsuse jõustumist. Pärast seda tärminit kolleegiumi lahendid n-ö kaovad. Julgen arvata, et see praktika vajab põhimõttelist muutmist ja seda eeskätt järgmistel põhjustel. Esmalt on keerukas aru saada, mis tingib sellise praktika olukorras, kus edasikaebemenetluses tehtud Riigikohtu üldkogu lahendid on jätkuvalt kättesaadavad ka aasta möödumisel. Sisuliselt toob see kaasa arusaamatu olukorra, kus lahendi avalikkus sõltub sellest, kas kohtunik kasutab distsiplinaarkolleegiumi süüdimõistva otsuse korral kaebeõigust või mitte. Teisalt tuleb tunnistada, et KS § 87 lg 2 sõnastab kohtuniku distsiplinaarsüüteo äärmiselt üldisena, mis võib tõstatada küsimuse õigusselgusest ja karistuse ettenähtavusest. Nagu õiguskirjanduses viitega Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale ja ka teiste riikide regulatsioonidele aga õigustatult leitakse, tuleb sellesse suhtuda mõistvalt ning seda tuleb võtta teataval määral kui paratamatust; distsiplinaarsüütegu ongi raske sõnastada kõrge selgusastmega, puudub võimalus n-ö ette näha kõikvõimalikke elujuhtumeid ning püüdlemine sõnaselge regulatsiooni poole tooks omakorda kaasa vajaduse seadust pidevalt muuta ja täiendada. Aga siinkohal tulebki mängu argument, mille kohaselt tagab kohtuniku käitumise tagajärgede ettenähtavuse järjekindel – ja loogiliselt võttes ka kättesaadav – distsiplinaarkolleegiumi tõlgenduspraktika.[6] Samuti sätestab kohtunike eetikakoodeksi p 10, et kutse-eetika nõudeid tõlgendatakse muu hulgas kohtunike distsiplinaarkolleegiumi lahendite toel. Viimast on aga keeruline tagada, kui lahendid järjekindlalt kaovad. Jah, mõningasel määral settib see teadmine eelduslikult kohtunikkonna hulgas praktika, tava ja vanema kolleegi arvamusena, mida eetikakoodeks samuti nimetab p-s 10 kutse-eetika tõlgendamise abivahenditena, kuid arusaadavalt ei ole see süsteemisisene folkloor samaväärtuslik kui võimalus tutvuda konkreetselt kohtulahendiga. Senise praktika muutmise vajadust kinnitab ka tõik, et on esinenud pöördumisi distsiplinaarkolleegiumi poole, kus kohtunik viitab mingile rohkem või vähem ähmasele mälupildile mõnest kolleegiumi lahendist, mis ühe- või teistsugust olukorda vist käsitles, ning palutakse seal kajastatud asjaolusid ja kolleegiumi väljaöeldud järeldusi meenutada. Seega olen arusaamisel, et praegune praktika vajab otsustavalt muutmist ning distsiplinaarkolleegiumi kõik lahendid tuleb teha tagasivaateliselt kättesaadavaks, need vajalikus ulatuses mõistagi varjunimestades.

Distsiplinaarkolleegiumi 15. juuli 2024. a määrus ja 24. septembri 2024. a otsus nr 9-13/24-2, Riigikohtu üldkogu 9. septembri 2024 määrus nr 3-24-2147 ja 19. veebruari 2025. a otsus nr 3-24-2946

Kõigepealt tuleb nentida, et kõnealune kaasus on märgiline eeskätt esitatud süüdistuse ulatuse poolest; materiaal- ja menetlusõiguslikke järeldusi, mis edasise praktika jaoks tähendust omavad, leiab sellest kohtuasjast oluliselt kasinamalt. Nimelt heideti kohtunikule ette minetusi ametikohustuste täitmisel tervelt 17 tsiviilkohtuasjas ning 27 järelevalvemenetluses, kõigil süüdistuses nimetatud juhtudel eiras kohtunik kohustust lahendada tsiviilasi mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Tähelepanuväärne on aga seegi, et süüdistuses nimetatud kohtuasjadest ühega seotud rikkumise eest oli distsiplinaarkolleegium kohtunikku juba karistanud ning uued distsiplinaarsüüteod pani ta toime karistuse kehtivuse ajal. Süüdistuses sisaldus ka etteheide allumatuses maakohtu esimehele järelevalvemenetluses. Sellest kohtuasjast väärib esiletõstmist ehk vaid järgmine.

Kohtuniku kõrvaldamine teenistusest distsiplinaarmenetluse ajaks

Viidates süüdistusest nähtuvate etteheidete raskusele, laadile ning ka võimalikule tõendatusele, langetas distsiplinaarkolleegium senist praktikat silmas pidades pigem erandliku otsustuse ning kõrvaldas omal algatusel kohtuniku KS § 95 lg 1 alusel distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest ühes palga vähendamisega poole võrra. Kõnealuse määruse põhirõhk asetus seejuures kohtunikule ette heidetavate hulgaliste rikkumiste raskusele. Distsiplinaarkolleegium pidi rõhutama ilmselget tõsiasja, et õigusemõistmine on kohtu keskne funktsioon ning selle kohustuse süüline mittetäitmine murendab selgelt ühiskonna usaldust kohtusüsteemi kui terviku vastu. Eraldi tõi kolleegium esile kohtuniku allumatuse kohtu esimehele, mis väljendus järelevalvemenetluses selgituste andmisest hoidumises ning – mis kolleegiumi hinnangul iseäranis taunitav – kohtu esimehe poolt ühes konkreetses kohtuasjas menetluse lõpuleviimiseks antud tähtaja ignoreerimises. Neid asjaolusid arvestades resümeeris kolleegium, et kohtunik on enda käitumisega asetanud ennast n-ö süsteemist väljaspoole, pidamata vajalikuks selles kehtivaid regulatsioone järgida, ja kõrvaldas kohtuniku teenistusest.

Kohtuniku KS § 95 lg 6 alusel esitatud edasikaebus Riigikohtu üldkogule jäi tagajärjetuks. Seejuures väärib märkimist, et selles kaebuses taotles kohtunik üldkogult sellise lahendi tegemist, mida seadus sootuks ei võimalda – lubada ta tagasi teenistusse, kuid palga vähendamise osas jätta kolleegiumi otsustus muutmata. Kokkuvõtlikult võib tõdeda, et üldkogu 9. septembri 2024. a määruses nr 3-24-2147/7 jagatakse distsiplinaarkolleegiumi eelnevalt kirjeldatud arusaamu. Kõigil menetlusosalistel on õigus eeldada, et kohus lahendab neid puudutava õigusküsimuse mõistliku aja jooksul ning esitatud süüdistusest nähtus selgelt, et kohtunik ei suutnud seda tagada. Vältimaks uute distsiplinaarsüütegude toimepanemist enda (jätkuva) tegevusetusega ning hoidmaks ära menetlusosalistele juba tekitatud riive süvenemist, leidis üldkogu, et ametist kõrvaldamine on selleks kohane meede, kuivõrd toob kaasa selle, et kohtuniku menetluses olevad asjad jagatakse lihtsalt ümber. Üldkogu sedastas, et „käesoleval juhul ei ole ühtegi teenistusest ajutiselt kõrvaldamisest leebemat meedet, mis oleks andnud kolleegiumile võimaluse kaitsta sama tõhusalt kaebaja menetletavate asjade menetlusosaliste õigust saada oma kohtuasjale lahendus mõistliku aja jooksul“. Julgeksin siinkohal üldkogu määruses kasutatud sõnastuse põhjal arvata, et üldkogu andis distsiplinaarkolleegiumile positiivse kohustusena suunise tagada menetlusosaliste õiguste kaitse ning seda just oma initsiatiivil, s.o ilma süüdistuse esitaja vastava taotluseta. Seda järeldust kinnitab üldkogu kasutatud argument, et kohtusse pöördunute õigus mõistlikule menetlusajale on kaalukam hüve kui kohtuniku õiguste riive teenistuses ajutise kõrvaldamise näol.

Kohtuniku süüküsimuse lahendamine

Selles kohtuasjas tuli esmalt lahendada küsimus, kuidas peab kolleegium menetlusõiguslikult suhtuma olukorda, kus kohtunik tunnistab süüd talle tehtud etteheidetes. Teisisõnu, kas kolleegium peab omal initsiatiivil siiski veel täiendavalt kontrollima, kas ikka on tegemist materiaal- või menetlusõiguse rikkumisega enda töökohustuste täitmisel, kas süüdistuses esitatud faktiväited vastavad tõele või esinevad muud kohtuniku käitumist õigustavad asjaolud. Kolleegium leidis, et reeglina tuleb sellele küsimusele anda eitav vastus. Selline kohtust lähtuv initsiatiiv ja uurimispõhimõttest juhindumine oleks kohane eeskätt juhtumitel, kus puudutatud isiku huvid ja õigused jääks nt sootuks puuduva või ka ebapiisava õigushariduse tõttu kaitseta, s.o oma süü tunnistamine võiks potentsiaalselt viia enda teadmatusest tingitud kahjustamiseni. Distsiplinaarmenetluses, kus menetlust viiakse läbi erialast kõrgharidust omava ning kohtunikuna töötava (eelduslikult seega tippjuristi kvaliteeti omava) isiku suhtes, millestki sellisest mõistagi rääkida ei saa. Kuivõrd kohtunik tunnistas enda süüd 11 tsiviilasja ja üheksa tsiviilasja järelevalvemenetluses mõistiku menetlusaja ületamises, piirduski kolleegium otsuses üksnes nende ülesloetlemise ja kohtuniku süü sedastamisega, lisamata üksikute kohtuasjade kohta täiendavad põhjendeid.

Siit võrsub iseenesest veel ka küsimus, kuidas käituda juhul, kui kohtunik ei peaks üldse talle esitatud süüdistust kommenteerima või teeb seda ainult osaliselt. Esimesena kirjeldatud olukorra teke on täiesti võimalik, sest kohtunikule distsiplinaarmenetluses antav võimalus kirjalike selgituste esitamiseks ei ole kohustuslik, samuti ei välista kohtuniku süüküsimuse lahendamist, kui ta ei peaks kolleegiumi istungile ilmuma. Samuti ei ole harvad juhtumid, kus mitmest süüdistuses tehtud etteheitest ühte või mitut kohtunik lihtsalt ei kommenteeri, ei kirjalikult ega suuliselt. Kuidas peaks kolleegium sellisel juhul käituma? Julgen arvata, et ka sellisel juhul tuleb vaikimine sisuliselt lugeda etteheite omaksvõtuks. Oleks keerukas kujutada ette olukorda, kus kolleegium hakkab otsima mingeid õigustavaid argumente omal initsiatiivil, et neid siis kinnitama ja/või kummutama asuda. Eelduslikult saab siis piirduda vaid üldisemat laadi kontrolliga, kas süüdistuses kirjeldatud käitumine vastab distsiplinaarsüüteo tunnustele ning ega see ei ole aegunud (sisuliselt oleks olukord analoogne sellega, kuidas kriminaalkohtumenetluses toimib kohus kokkuleppe kinnitamisel: kohtu roll piirdub kontrolliga, kas kokkuleppes kirjeldatud tegu vastab kuriteokoosseisule). Sellele küsimusele tuleb aga leida vastus edasises praktikas.

Kui tulla praeguse kohtuasja juurde tagasi, siis tuvastas kolleegium kohtuniku süü ka ülejäänud 16 tsiviilasja järelevalvemenetluses ja kuue tsiviilasja menetlemisel toimepandud rikkumises, millele kohtunik vastu vaidles. Märksõnad, millele kolleegium ikka ja jälle pidi otsuse motiveerimisel tuginema, olid täielik tegevusetus, menetlusosaliste täielikku teadmatusse jätmine, kohtuasja üksnes näiline menetlemine ja kõigiti õigusvaidluse sisulisest menetlemisest hoidumine. Näiteks pidi kolleegium tõdema, et üks kohtuasi oli olnud kohtuniku menetluses juba üle kümne aasta, aga kaasuse sisulise lahendamiseni ei olnud selle aja jooksul veel jõutudki. Kõnekana tuleb esile tõsta ka asjaolu, et ühes lihtsakoelises vaidluses, mis oli kohtuniku menetluses juba aastast 2020 ning mille menetlemisel tehtud minetuste eest oli teda distsiplinaarkolleegiumi 23. septembri 2022. a otsusega nr 9 13/22-2 karistatud, saabus õigusselgus pärast kohtuniku teenistusest kõrvaldamist äärmiselt kiiresti. Kui distsiplinaarkolleegiumi määrus kohtuniku menetluse ajaks teenistusest kõrvaldamiseks 9. septembril 2024. a jõustus, jagati see kohtuasi 10. septembril 2024 teisele kohtunikule, kes langetas otsuse juba mõned loetud päevad hiljem, täpsemalt 16. septembril 2024.

Ka selles kohtuasjas pidi kolleegium kordama, et järelevalvemenetluses on kohtunik kohustatud andma kohtu esimehele temalt nõutud seletusi. Ühtlasi tuli otsuses selgitada, et olukorras, kus ainult kohtuniku enda käitumine on tinginud selle, et temalt tuli selgitusi küsida mitmekümne kohtuasja menetlemisega viivitamise kohta, on kohatu tugineda enda vabandustes argumendile, et ta ei jõudnud seda teha „tulenevalt selgituse vajavate kohtuasjade suurest arvust“.

Võib aga eeldada, et enim tähelepanu pälvis selles kohtuasjas kolleegiumi kohaldatud karistus, milleks oli kohtuniku ametist tagandamine. Tuleb tunnistada, et selline karistusliik ei ole küll enneolematu, kuid siiski pigem erandlik.[7] KS § 88 lg-st 4 juhindudes distsiplinaarsüüteo laadi, raskust, tagajärgi ning kohtuniku isiksuseomadusi arvesse võttes jõudis kolleegium järeldusele, et sellele sanktsiooniliigile ei ole käesolevas kaasuses paraku alternatiivi. Mitte küll määravat, kuid siiski kaalukat rolli mängis siinkohal eelnevalt üldkogu poolt aktsepteeritud lähenemine, et kohtuniku isiksuseomadustele hinnangu andmisel peab arvesse võtma ka kohtuniku varasemat teenistuskäiku, sh võimalikke distsiplinaarüleastumisi. Käesolev kohtuasi näitlikustas ilmekalt selle käsitluse ainuõigsust.

Kohtuniku süütegude raskust oli kolleegiumi arvates raske ülehinnata kuivõrd õigusemõistmine on kohtu keskne funktsioon, murendab selle kohustuse süüline mittetäitmine ühiskonna usaldust kohtusüsteemi kui terviku vastu, s.o toob kaasa arvestatavaid negatiivseid tagajärgi õiguskorra jaoks laiemalt ja kahjustab oluliselt kohtu mainet. Süüteo raskust iseloomustas ka allumatus kohtu esimehele, mis viitas kolleegiumi hinnangul selgelt kohtuniku soovimatusele järgida oma töös kohtusüsteemi üleselt kehtivaid reegleid.

Laadilt olid kohtuniku üleastumised samased ja paraku järjepidevad. Kaalukas osa distsiplinaarasjas kirjeldatud rikkumisi leidis aset eelmise distsiplinaarkolleegiumi otsusega määratud karistuse kehtivuse ajal. Lisaks oli tegu juba neljanda distsiplinaarkaristusega kohtuniku pelgalt kümneaastase teenistusaja jooksul, kusjuures etteheidete mahud on ajas ainult kasvanud ning rikkumiste laad laienenud. Varasemad mõjutusvahendid jäid paraku tagajärjetuks. Ühtlasi tähendas see, et kohtunik suhtus täiesti ükskõikselt distsiplinaarkolleegiumi lahenditesse ning neis tehtud etteheidetesse. Kokkuvõtvalt pidi kolleegium seega tõdema, et tegu on väljakujunenud ning muutumatu käitumismustriga, mis rääkis üheselt kohtuniku tööks sobimatutest isiksuseomadustest. Riigikohtu üldkogule esitatud kohtuniku edasikaebus jäi täielikult edutuks.

____________________________

[1] Kohtute aastaraamat 2023. – https://aastaraamat.riigikohus.ee/ulevaade-kohtunike-distsiplinaarkolleegiumi-tegevusest-2023-aastal/ (25.02.2025).
[2] Viimase kümne aasta jooksul on distsiplinaarkolleegiumile esitatud süüdistuste arv jäänud vahemikku ühest kolmeni. Erandlikuks võib pidada 2014. aastat, mil kolleegium lahendas tervelt 6 distsiplinaarsüüdistust.
[3] Selline selge nõue tuleneb nt ka Euroopa Kohtu praktikast: vt nt EKo 11.05.2023, C-817/21 – Inspecţia Judiciară.
[4] Siiski on vaja rõhutada, et selline nn anonüümsusel põhinev teave ei saa vististi olla ainukeseks tõendiks, millele oleks võimalik rajada lõplik otsustus selle kohta, kas kohtunik on käitunud KS § 87 mõttes süüliselt või mitte. Siis ei oleks tõhusast kaitseõiguse teostamisest võimalik tõepoolest kõneleda (vt ka KrMS § 15 lg 3).
[5] Siinkohal on paslik tsiteerida kolleeg J. Põllu eriarvamust distsiplinaarkolleegiumi 21. mai 2019. a otsusele nr 9­13/19-2: „Kohtuniku sõltumatus pole personaalne privileeg. Kohtuniku sõltumatus on garantii menetlusosaliste jaoks. Sellele tõdemusele on jõudnud käsitletavas lahendis ka üldkogu: Esimehe tehtav järelevalve ei ole kohtuniku sõltumatuse rikkumine, sest esimees ei tee järelevalvet õigusemõistmise sisulise poole üle, vaid kohtuniku töökorralduse üle.“ (p 35)
[6] U. Lõhmuse kommentaarid §-le 87. – Kohtute seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2018, komm. 7.
[7] Suhteliselt sarnastel asjaoludel kohaldas kolleegium ametist tagandamist 31. oktoobri 2011. a otsuses nr 3-8-11-2-11, kusjuures selles kohtuasjas tunnistati kohtunik süüdi 14 kohtuasjas mõistliku menetlusaja nõude rikkumises, s.o vähemas mahus kui praegusel juhul. Olgu mainitud seegi, et ka artiklis esimesena käsitletud 10. juuni 2024. a otsuses kohtuasjas nr 9-13/24-1 külgnes olukord vägagi tõsiselt ametist tagandamisega ning jäi vaid napilt kohaldamata. Kolleegium oli enda motiivides sunnitud tõdema, et pikemas perspektiivis ei näi tegemist olevat jätkusuutliku olukorraga. Siiski pidas kolleegium veel võimalikuks kohaldada leebemat sanktsiooni, milleks oli KS § 88 lg 1 p 3 ja § 89 alusel ametipalga vähendamine 20% ulatuses kuueks kuuks. Riigikohtu üldkogu jättis karistuse muutmata ega korrigeerinud ka kolleegiumi asjakohaseid motiive.