Oliver Kask
riigikohtunik

 

Sissejuhatus

Viimastel aastatel on hoogustunud kohtunike suhtes distsiplinaarmenetluste kasutamine. Kas põhjuseks võib olla kohtunike laialdane läbipõlemine, sagenenud vead kohtunike värbamisel või juhuslikud kokkusattumused, seda autor ei tea. Millised peaksid olema hoovad kohtunike karistamiseks ja vajadusel ametist vabastamiseks, on teema, millele on erinevaid lähenemisi. Artiklis otsitakse vastust küsimusele, milline on kohtunike distsiplinaarkaristuse eesmärk ning põhiseaduse ja rahvusvahelise õiguse järgi nõutav menetluskord.

Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 147 lg 1 esimene lause näeb ette, et kohtunikud nimetatakse ametisse eluaegsetena. Kohtunikuameti eluaegsus on üks kesksemaid kohtuniku sõltumatuse tagatisi, mis annab kohtunikule kindlustunde, et mõistes õigust üksnes põhiseadusest ja sellega kooskõlas olevatest seadustest ning oma südametunnistusest lähtudes, ei saa tagajärjeks olla tema ametikoha kaotamine ka siis, kui tehtav otsus ei meeldi seadusandjale, täitevvõimule, huvitatud isikutele või avalikkusele. Eluaegsuse garantiita võiks kohtunik olla märksa vastuvõtlikum välisele survele, mis kahjustaks oluliselt õigusemõistmise usaldusväärsust ja õigusriiklust.[1] Ametist vabastamise võimaluste loomine toob kaasa ohu kohtunike sõltumatusele, sest ametist vabastamisega hirmutamisega võidakse hakata mõjutama kohtunikke tegema selliseid otsuseid, mis järgivad võimul olevate poliitikute soove. Kohtuniku eluaegsus on üks neist põhimõtetest, mis on Eesti ühiskonnas väga laialt teada.

See põhimõte ei ole siiski absoluutne – PS § 147 lg 1 teine lause näeb ette, et kohtunike ametist vabastamise alused ja korra sätestab seadus. Seega lubab põhiseadus kohtunikest ka enne nende surma n‑ö lahti saada. Kohtunike eluajaks või väga pikaks ajaks ametisse nimetamisel on vaja siiski hoolitseda sellegi eest, et ametit ei hakataks väärkasutama. Põhiseaduse mõte on muu hulgas tagada, et kohtunikud käituks ametis olles õigusemõistjale kohaselt ning õigusemõistmine toimiks hästi.

Eluaegse ameti põhimõte ei ole absoluutne ka mujal. Nii näiteks näeb Ameerika Ühendriikide põhiseadus[2] ette, et hea käitumise korral kohtunikku ametist kõrvaldada ei või („The judges […] shall hold their office during good behaviour“), ent lubab täidesaatval võimul vabastada kohtuniku ametist parlamendi ettepanekul. Mõistagi on paljudes riikides kohtuniku ameti lõppemise aluseks tema karistamine kuriteo eest, kuid see ei aita kõrvaldada kohtunikuametist inimesi, kes käituvad küll üldiselt seaduskuulekalt, kuid on ebaeetilised, ametis hoolimatud või laisad. Muude meetmete kõrval võib kõne alla tulla ka vetting, mille puhul hinnatakse kõigi ametis olevate kohtunike sobivust. See meede on mõeldud siiski lahendama üksnes kogu kohtunikkonda hõlmavaid laialdasi probleeme, mis võivad tuleneda sellest, et kohtunikud on nimetatud varem ametisse poliitilistest eelistustest lähtuvast, või kogu riiki ja ühiskonda kahjustavast kõrgest korruptsioonitasemest. Tavapäraseks kohtunike sobivuse kontrolliks või teenistusalasele rikkumisele reageerimiseks see meede ei sobi.

Impeachment, mida mõistetakse enamasti kui poliitilise võimu poolt ametiisiku ametist tagandamist tema ebasobiva käitumise tõttu, on eriti Ladina-Ameerikas laialt levinud, aga see on ette nähtud ka Ameerika Ühendriikides, Kanadas ja Leedus. Nii võib parlament või tema ettepanekul täidesaatev võim kohtuniku tagandada. Ameerika Ühendriikides on selline normistik tekitanud viimasel ajal kahtlusi õigusemõistmise sõltumatuse jätkuvas tagatuses.[3] Kanadas näeb põhiseadus sellise võimaluse ette alates 1867. aastast, lubades justiitsministril kohtute nõukogus läbi viidud uurimise järel parlamendi ettepanekul kohtuniku ametist vabastada. Praktikas ei ole siiski kunagi ühtki kohtunikku tagandatud. Selle, et kohtunikud täidavad oma teenistuskohustusi ausalt ja hoolsalt, on taganud juba sellise menetluse alla sattumise võimalus. Ladina-Ameerika riikides on kohtunike selline ametist tagandamine levinum.[4]

Hea ja tasakaalus lahenduse leidmine võib olla keeruline ja nõuab seadusandjalt ettenägelikkust.

Niels von Redecker selgitas 1996. aastal demokraatliku õigusriigi kohtukorraldusest kirjutades, et eristada tuleb teenistuslikku järelevalvet ja distsiplinaarmenetlust. Neist esimene piirdub etteheidete ja manitsustega, teine lubab teenistusest vabastada või palgast mingi osa kinni pidada.[5] Distsiplinaarkaristusi võib tema seisukoha järgi määrata ainult distsiplinaarkohus. Siinses artiklis uuritakse distsiplinaarkaristuse määramise materiaalseid aluseid ja menetluslikke nõudeid selles tähenduses, nagu seda teeb kohtute seadus (KS).

Senistes aruteludes on esile toodud mitmeid probleeme distsiplinaarmenetluse läbiviimisel. Kitsaskohtadena on nähtud seda, et kaebusi kohtunike peale esitatakse palju, nende läbitöötamine ja distsiplinaarmenetluse algatamise otsustamine on töömahukas ja vajab olemasolevast rohkem ressursse, kohtuesimeestel on kohtunike suhtes distsiplinaarmenetlust emotsionaalselt keeruline algatada ning distsiplinaarmenetluse piirid on ebaselged.[6]

Rahvusvahelised standardid kohtunike distsiplinaarvastutuse kohta

Kuna kohtunike distsiplinaarvastutuse teema on õigusriigi toimimise seisukohalt äärmiselt oluline – mitmeski riigis on kohtute allutamine toimunud just ametist vabastamise võimaluse loomise kaudu –, on rahvusvahelised õigusriigi ja põhiõiguste kaitse eest seisvad organisatsioonid töötanud välja arvukalt selle kohta käivaid standardeid ja soovitusi. Kõiki neid ühes artiklis välja tuua ei ole võimalik, sest nende arv on sedavõrd suur.

Konventsioonid kohtunike distsiplinaarmenetlusele otsesõnu nõudeid ei sea – kõige täpsemalt puudutab seda küsimust Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni korruptsioonivastase konventsiooni art 11, mis siiski detaile ei paku –, kuid õigus ausale ja sõltumatule õigusemõistmisele (kodaniku ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art 14 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6) hõlmab ka nõuet, et kohtunikku ei tohi olla võimalik vabalt ametist kõrvaldada. Nii on Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) mitmes lahendis[7] määratlenud distsiplinaarvastutuse materiaalsed ja menetluslikud tingimused.

ÜRO 1994. aastal ametisse nimetatud kohtunike ja advokaatide sõltumatuse eriraportöör pühendas 2014. a raporti kohtunike vastutuse küsimustele.[8] 1985. a kohtusüsteemi sõltumatuse põhiprintsiipides[9] nõuab ÜRO, et kohtunikule tema kohtuniku- ja kutsetegevuses esitatud süüdistust või kaebust menetletaks kiiresti ja õiglaselt asjakohases menetluses. Kohtunikul on õigus õiglasele ärakuulamisele. Asja läbivaatamine selle algstaadiumis on konfidentsiaalne, kui kohtunik ei taotle teisiti. Kohtunik võidakse töölt eemaldada või ametist vabastada üksnes nende töövõimetuse või käitumise tõttu, mis muudab ta sobimatuks oma kohustusi täitma. Aluseks tuleb võtta kohtuniku käitumisstandardid. Kui otsust pole vastu võtnud kõrgem kohus või seadusandja, tuleb tagada võimalus kaevata distsiplinaarmenetluses tehtud otsuse peale edasi sõltumatule organile. ÜRO resolutsiooniga heaks kiidetud Bangalore´i printsiibid näevad ette samasugused nõuded.[10]

Samasugused tingimused näeb ette ka Euroopa Nõukogu egiidi all välja töötatud Euroopa kohtunike staatuse harta.[11] Ka Euroopa Kohtunike Konsultatiivnõukogu (CCJE) on tegelenud kohtunike distsiplinaarvastutuse tingimuste määratlemisega, sätestades kõige üldisemad nõuded Magna Cartas.[12]

Euroopa Kohtunike Nõukogude Võrgustik (ENCJ) on koostanud raporti Euroopas kohtunike distsiplinaarvastutusele kehtivate miinimumstandardite kohta.[13] Raporti eesmärk on tasakaalustada kohtunike vastutust ja nende sõltumatust ning hoolitseda avalikkuse usalduse eest kohtusüsteemi vastu. Raportis leitakse, et distsiplinaarvastutus peab tagama, et kohtunikud järgivad oma ametikohustusi, kaitstes samas nende sõltumatust poliitiliste või muude mõjutuste eest. ENCJ raport rõhutab, et kohtunikke ei tohi karistada nende õigusalaste otsuste eest, välja arvatud juhul, kui ette heidetav tegu on toime pandud pahatahtlikkult või raskest hooletusest.

Veneetsia komisjoni õigusriigi kontrollküsimustik[14], üks olulisemaid komisjoni dokumente, seab hinnangu kohtunike distsiplinaarvastutuse süsteemile sõltuvusse vastustest järgmistele küsimustele:

  • kas kohtunike ametist vabastamise tingimused on piiratud seadusega ette nähtud distsipliini- või karistusnormide olulise rikkumisega või tingimusega, et kohtunik ei saa enam õigusemõistmise ülesandeid täita;
  • kas asjakohane menetlus on sätestatud selgelt;
  • kas konkreetsel kohtunikul on ametist vabastamise otsuse suhtes võimalik kasutada õiguskaitsevahendeid;
  • kas distsiplinaarkaristuse alused on sätestatud selgelt ja kas karistus on ette nähtud tahtlike või raske hooletusega toimepandud tegude eest;
  • kas sellist menetlust viib läbi sõltumatu organ;
  • kas sellesse organisse kuulub ka isikuid, kes ei ole kohtunikud?

Komisjon on väljendanud seisukohta, et õigusriiklik kohtunike distsiplinaarmenetlus peab vastama kindlatele aluspõhimõtetele: vastutus saab järgneda seaduses sõnaselgelt määratletud kohustuse rikkumisele; tagada tuleb õiglane menetlus poolte täieliku ärakuulamisega ja kohtuniku õigusega kasutada esindaja abi; seadus peab määratlema sanktsioonide ulatuse; karistuse määramisel tuleb järgida proportsionaalsuse põhimõtet; tagada tuleb edasikaebeõigus.

Distsipliininõuded ja rikkumise määratletus

Rahvusvahelised standardid

Euroopa Nõukogu ministrite komitee leiab soovituses liikmesriikidele kohtunike kohta[15], et kui kohtunik tõlgendab kohtuasjade lahendamiseks seadust, hindab asjaolusid ja kaalub tõendeid, siis ei tohiks see anda alust kohtuniku tsiviil- või distsiplinaarvastutusele võtmiseks, välja arvatud kohtuniku pahatahtlikkuse ja raske hooletuse korral (p 66). Kriminaalvastutuseks võiksid samad tegevused anda alust ainult juhul, kui kohtunik on käitunud pahatahtlikult (p 68). Distsiplinaarmenetlus on lubatav, kui kohtunik ei täida oma ametiülesandeid tõhusalt ja korralikult (p 69).

Veneetsia komisjon on selgitanud, et kohtunike distsiplinaarsüsteemi korraldus varieerub riikide lõikes väga palju küsimuses, kas distsiplinaarvastutuse alused on seaduses määratletud üldiselt või loetledes distsipliinirikkumisi ammendava loeteluna.[16] Siiski peetakse oluliseks, et distsiplinaarsüütegude alused oleks loetletud seaduses selgelt, kitsendavalt ja ammendavalt. Komisjoni hinnangul on distsiplinaarvastutuse alused liiga avarad, kui distsiplinaarkaristusi võidakse määrata väga üldistel alustel nagu „kohtu tegevust mõjutav“ rikkumine.[17] Ebamäärased rikkumise määratlused, nagu näiteks „vande rikkumine” või „ebaeetiline käitumine”, suurendavad nende ülemäärase tõlgendamise ja kuritarvitamise ohtu, mis võib olla ohtlik kohtunike sõltumatusele. Seetõttu on Veneetsia komisjon alati pooldanud distsiplinaarsüütegude täpsemat määratlemist seaduses. Kohtunikueetika rikkumise eest karistamise puhul tuleb seaduses formuleerida piisava detailsusega, milliste tegude eest kohtunikku saab karistada. Eetikakoodeks võib olla täiendav abinõu seaduse tõlgendamiseks, kuid eetikakoodeks ei tohi olla ainus instrument, mis reguleerib kohtuniku distsiplinaarvastutust.[18] Seadusega on lubatud näha ette distsiplinaarvastutuse alusena kohtunikueetika rikkumine, kuid sellisel juhul on soovitav vähemalt kõige enam levinud rikkumised loetleda seaduses konkreetsemalt.[19] Korduvad distsipliinirikkumised, erialane ebakompetentsus ja ebamoraalne käitumine on komisjoni hinnangul liiga üldsõnalised karistamise alused ning võivad anda aluse väärkasutusteks.[20] Lubatavaks on peetud aga karistamist selle eest, kui kohtunik teeb selgelt ja järjepidevalt olemasolevat kohtupraktikat eiravaid kohtulahendeid, mille ekslikkus on õigusteadmistega isikule ilmselge, samuti avalikkuse ees ebasobiva käitumise eest, kui see kahjustab kohtute kuvandit.[21]

Veneetsia komisjoni arvamustest tuleneb veel, et kuna distsiplinaarvastutus sarnaneb karistusõiguslikule, peab distsiplinaarmenetluses kohaldama mutatis mutandis ka kriminaalõiguslikku ettenähtavuse põhimõtet ja tõlgendama seaduses määratletud vastutuse aluseid kitsalt.[22]

CCJE on 6. detsembri 2024. a arvamuses nr 27(2024)[23] asunud veelgi konkreetsematele seisukohtadele. Nii soovitatakse, et kohtuniku distsiplinaarvastutuse põhjused peavad olema olemuslikult seotud kohtunike põhiseadusliku rolliga. See hõlmab vajadust tagada, et kohtunikud tegutseksid sõltumatute ja erapooletute vahekohtunikena, austades õigusriigi põhimõtet, ning et nad üldiselt aitaksid kaasa õigusemõistmise nõuetekohasele toimimisele (p 11). Kehtestada tuleks lävend piiritlemaks üleastumisi, mis võivad õigustada distsiplinaarkaristuse määramist, muudest väärkäitumise vormidest (p 13). Selget vahet tuleks teha eetilistel standarditel ja väärkäitumisel, mis väärib distsiplinaarkaristust (p 30).

Eesti õigus ja praktika

KS § 87 lg 2 näeb ette, et distsiplinaarsüütegu on kohtuniku süüline tegu, mis seisneb ametikohustuse täitmata jätmises või mittekohases täitmises. Distsiplinaarsüütegu on ka kohtuniku vääritu tegu. KS § 88 lg 4 järgi tuleb distsiplinaarkaristust määrates arvestada distsiplinaarsüüteo laadi, raskust ja tagajärgi ning kohtuniku isiksuseomadusi ja muid süüteo asjaolusid.

Ametikohustuste mittekohaseks täitmiseks on praktikas peetud menetlusosalisele kohtu küsimustele vastamise mittevõimaldamist, rikkudes kohustust anda menetlusosalisele võimalus anda kohtule seletusi ja esitada põhjendusi kõigi asja arutamisel tekkinud küsimuste kohta[24], ning kohtuistungil menetlusosalisega lugupidamatult ja ebaviisakalt suhtlemist.[25] Samuti on selliseks teoks peetud asja lahendamist mõistlikku menetlusaega ületades, seaduses sätestatud lahendi avalikult teatavaks tegemise tähtaja ületamist, menetlusosaliste päringutele vastamata jätmist või vastamisega viivitamist, samuti asja lahendamisega viivitamist (sh selle lahendamata jätmist distsiplinaarkaristuse määramise ajaks).[26] Rikkumise tuvastamisel pidas Riigikohtu üldkogu asjakohaseks hinnata kohtuniku jõudlust võrreldes teiste kohtunikega.[27]

Distsiplinaarkaristus on kohtunikule määratud ka kohtu esimehega kohtumisest keeldumise eest (KS § 45 lg 1 rikkumine).[28] Selle rikkumise kohta selgitas Riigikohtu üldkogu, et enese mittesüüstamise privileeg laieneb vaid süütegudele Eesti karistusõiguse ning PS‑i ja EIÕK artikli 6 mõttes. Juhul kui kohtumise käigus palutakse kohtunikul vastata küsimustele, millele vastuse andmine võib teda süüstada mõnes sellises teos, siis on tal õigus jätta sellele küsimusele vastamata (vrd RKKKo nr 1‑20‑1578/58, p 25). Esimehe tehtav järelevalve ei ole kohtuniku sõltumatuse rikkumine, sest esimees ei tee järelevalvet õigusemõistmise sisulise poole üle, vaid kohtuniku töökorralduse üle. Selliste kohtumiste eesmärk peaks olema eelkõige otsida võimalusi, kuidas teha koostööd, et lahendada töökorralduslikud probleemid väljaspool distsiplinaarmenetlust.[29] Kui kohtumise eesmärk on üksnes distsiplinaarmenetluse jaoks tõendite kogumine, ei saa kohtumisest keeldumist enese mittesüüstamise privileegist tulenevalt pidada siiski distsiplinaarkaristust kaasa toovaks teoks.[30]

Kohtuniku väärituks teoks on peetud menetlusosalise alandamist ja solvamist ebakohase sõnastuse või kõrgendatud hääletooni ja põhjendamatult ründava kõneviisiga väljendatud tarbetute ja asjakohatute küsimuste, kommentaaride ja märkustega.[31]

Distsiplinaarmenetluse ümarlaual 2024. a veebruaris väljendati seisukohta, et ka kohtuniku liigne põhjalikkus, sh suutmatus eristada olulist ebaolulisest ja pidev takerdumine pisidetailidesse, kui sellega kaasneb kohtu keskmisest oluliselt pikem menetlusaeg ning kohtuasjade kuhjumine, võib anda kohtu esimehele aluse kohtuniku suhtes kohtute seaduses ettenähtud meetmete võtmiseks ja teenistusjärelevalve teostamiseks. Kui kohtunikule heidetakse sellist rikkumist ette, ei saa kohtu esimeest süüdistada kohtuniku sõltumatuse rikkumises.

Järeldused

Riigikohtu üldkogu on pidanud mõnda rikkumist (kaheksa ja pool kuud tegevusetust kohtuasja lahendamisel) piiripealseks.[32] See on, nagu ka igas teises õigusvaldkonnas, paratamatu. Isegi kõige detailsemate loetelude seadusega ettenägemise korral kaasneks vajadus seadusesätet tõlgendada. Normi rakendamisel tekkivad subsumeerimisraskused tuleb ületada pädeval distsiplinaarvaidlusi lahendaval organil. Eesti õigus on kohtuniku distsiplinaarvastutuse aluste määratlemisel väga üldine ja piiripealsete juhtumite arv on seetõttu paratamatult suur. Kui järgida soovitust anda seaduses ammendav loetelu kohtuniku distsiplinaarsüütegudest, võib tekitada probleeme see, kui loetelu osutub ebapiisavaks. KS‑s toodud alused on aga olukorras, kus sarnaste tegude kohta ei ole juba olemas distsiplinaarkolleegiumi praktikat, raskesti ettenähtavad. Isegi kui distsiplinaarkolleegiumi koosseisu silmas pidades saab välistada kohtunike poliitilise survestamise distsiplinaarkaristuste kaudu, tuleks kohtuniku eluaegsuse põhimõtte paremaks tagamiseks määratleda distsiplinaarsüüteod seaduses üksikasjalikumalt.

Kindlasti on üks olulisem murekoht, kuidas on distsiplinaarvastutusega seotud kohtuniku eetikanõuete rikkumine. Kõlbelist ja eetilist käitumist ega moraalsust kohtute seadus kohtunikult otsesõnu ei nõua, kuigi ilma kõrgete kõlbeliste omadusteta inimest ei tohi kohtunikuks nimetada (KS § 47). Ainus viide ametis oleva kohtuniku kohustusele käituda väärikalt tuleneb distsiplinaarvastutuse regulatsioonist (KS § 87 lg 2 teine lause). Seadusandjal tasub olla selles osas selgem ja nõudlikum, sest kohtu ülesanne ei ole üksnes kirjutatud õigusest hästi aru saada ja seda konkreetse vaidluse lahendamisel õigesti rakendada, vaid ka oma autoriteediga, sh kohtunike eetilise ja kõlbelise käitumisega hoolitseda selle eest, et ühiskond kohtulahendeid tunnustaks, usaldaks ja oleks valmis täitma. Kohtuniku kohustuse tuletamine eetikakoodeksist ei vastaks rahvusvahelistele soovitustele tõlgendada distsiplinaarvastutust sätestavaid norme kitsalt.

Distsiplinaarkaristuse valik

Kõigi rahvusvaheliste soovituste ning ka EIK ja Euroopa Kohtu praktika kohaselt on oluline, et kohtunikule kohaldatav distsiplinaarkaristus oleks proportsionaalne.[33] Raskemaid karistusi nagu palga vähendamine või ametist tagandamine võib kohaldada vaid eriti raskete rikkumiste eest. Eri riikides on karistusena ette nähtud hoiatus, noomitus, palga vähendamine, ametist tähtajaline kõrvaldamine, kohtunikult kohtuasja äravõtmine,[34] talle teistsuguste tööülesannete andmine ja ametist tagandamine.

Veneetsia komisjoni soovituste järgi peaks ainult kohtuvõimu tahtlik kuritarvitamine või korduv ja raske hooletus tooma kaasa distsiplinaarkaristuse; distsiplinaarsüsteem peaks väiksemate rikkumiste puhul kasutama leebemaid meetmeid. Kohtuniku ametist tagandamine tuleks ette näha ainult kõige tõsisematel või korduvatel juhtumitel, seda võib kohaldada ka käitumise korral, mis muudab kohtunikud oma kohustuste täitmiseks sobimatuks.[35] CCJE leidis arvamuses nr 27 (2024), et distsiplinaarkaristused peavad olema seaduses selgelt sätestatud ja ammendavalt loetletud. Iga distsiplinaarkaristus peab olema proportsionaalne. Kohtuniku tagandamine on lubatav vaid viimase abinõuna erakordselt raskete rikkumiste eest (arvamuse p 40). Igal juhul tuleb arvesse võtta kohaldatava karistuse võimalikku soovimatut heidutavat mõju nii karistatavale kohtunikule kui ka teistele kohtunikele (p 42). CCJE on kritiseerinud kohtuniku palga vähendamist distsiplinaarkaristusena, pidades silmas, et iga kohtunik peab võrdse töö eest saama võrdset palka (sama arvamuse p 40).

Eesti õigus vastab neile soovitustele. KS § 88 lg 4 näeb karistuse määramisel ette nõude arvestada distsiplinaarsüüteo laadi, raskust ja tagajärgi ning kohtuniku isiksuseomadusi ja muid süüteo asjaolusid. Praktikas on kohtuniku tagandamine olnud esimene kohaldatud karistus vaid väga erandlikel juhtudel, kus rikkumine on olnud väga raske või muud mehhanismid kohtuniku tegevuse parandamiseks ei ole pikka aega toiminud.

Distsiplinaarmenetlus

Rahvusvahelised standardid

Rahvusvaheliste institutsioonide (CCJE, Veneetsia komisjon, ENCJ) soovituste järgi tuleb distsiplinaarmenetluses arvestada järgmiste põhimõtetega:

1) kohtunikul on õigus ausale menetlusele koos õigusega esitada tõendeid ja olla ära kuulatud;
2) kohtunikul on õigus kasutada menetluses esindajat;
3) uurimist peab läbi viima erapooletu ja mittepoliitiline organ;
4) uurimise peavad läbi viima ja karistuse määrama eri organid;
5) karistuse määramise otsus peab olema põhjendatud;
6) karistuse määramise otsused ja nende põhjendused peavad üldjuhul olema avalikkusele kättesaadavad.

CCJE arvamuses nr 24 (2024) leitakse ka, et distsiplinaarmenetluse selgelt ebamõistliku kestuse korral peab kohtunikul olema õigus nõuda selle lõpetamist ilma karistust määramata (p 37).

Distsiplinaarmenetluse organisatsioonilistest lahendustest peab CCJE probleemseks eelkõige selliseid, kus uurimist viib läbi prokurör, otsuse distsiplinaarkaristuse määramise kohta teeb uurimise läbi viinud organ ise või kui distsiplinaarkomisjoni liikmed määrab minister või muu poliitiline institutsioon. Veneetsia komisjon näeb samuti probleemi selles, kui uurimist viib läbi distsiplinaarkomisjon ise, kes määrab ühtlasi karistuse. Sellega seoses rõhutab Veneetsia komisjon, et kohtuniku sõltumatus ei tähenda üksnes kohtusüsteemi sõltumatust teistest võimuharudest, vaid sel on ka sisemine külg. Iga kohtunik mistahes positsioonil omab võrdset kohtuniku võimu ja ta peab olema seetõttu sõltumatu muu hulgas teistest kohtunikest, oma kohtu esimehest või kõrgema kohtu esimeestest.[36] Võimalikuks lahenduseks on peetud kohtunikest koosneva komisjoni moodustamist, kes annaks asja kohta oma arvamuse, enne kui teine, selleks pädev organ määrab distsiplinaarkaristuse.[37] Mitmel korral on Veneetsia komisjon kritiseerinud regulatsioone, kus distsiplinaarmenetluse algatamise õigus on teiste seas justiitsministril, leides, et sel juhul on kohtuvõimu sõltumatus küsitav. Siiski on sellist lahendust peetud lubatuks, kui distsiplinaarmenetluse algatamise õigus on ka kohtuvõimul endal ja ministril ei ole mingit sõna- või otsustusõigust distsiplinaarkaristuse määramisel.[38] Veneetsia komisjon on soovitanud, et kohtu esimehel ei peaks olema õigust algatada distsiplinaarmenetlust tema juhitava kohtu kohtunike suhtes[39] ning distsiplinaarmenetluse algatamise õigus võiks olla vaid distsiplinaarkolleegiumil, nii et teistele isikutele jääks üksnes õigus kolleegiumi probleemidest teavitada.[40]

Karistust määrava komisjoni koosseisus peavad igal juhul olema enamuses kohtunikud. Ühtlasi on oluline viis, kuidas kohtunikud sinna määratakse.[41]

EIK pidas asjas de Carvalho e Sá vs. Portugal oluliseks, et distsiplinaarkaristuse määramine toimuks suulisel arutelul, kus oleks võimalik osaleda kohtunikul või tema esindajal (otsuse p 210). Vaid erandina võib sellest keelduda.

Eesti õigus

Riigikohtu üldkogu on pidanud kohtute seaduses sätestatud menetluskorda põhiseaduspäraseks. Üldkogu märkis, et põhiõigus menetlusele ja korraldusele (PS § 14) kui menetluslik põhiõigus, samuti õigusselguse nõue (PS § 13 lg 2) saavad tagada eeskätt materiaalsete õiguste realiseerumist. Põhiseadus ei nõua, et kohtuniku suhtes toimuv distsiplinaarmenetlus oleks seaduses reguleeritud ülima üksikasjalikkusega ega jätaks menetlejale menetluse kujundamisel mingit otsustusruumi. Riigikohtu üldkogu pidas piisavaks, et distsiplinaarkaristuse üle otsustab üksnes kohtunikest koosnev kolleegium ja kohtunikule, kelle karistamise üle otsustatakse, on ette nähtud menetluslikud tagatised.[42]

KS § 91 lg 2 ei anna distsiplinaarkolleegiumile õigust distsiplinaarsüüdistust esitada. Isegi kui kolleegium leiab lisatõendite kogumise käigus, et kohtunik võib olla toime pannud mõne sellise distsiplinaarsüüteo, mida pole süüdistuses mainitud, ei ole tal üldkogu hinnangul õigust kohtunikku selles süüdi mõista. Seega vaatamata sellele, et kolleegiumi menetlus on uuriv, on kolleegium seotud distsiplinaarsüüdistuses toodud süüteo või süütegude kirjeldusega (KS § 92 lg 1 p 2).[43]

Riigikohus rõhutas, et tagamaks ausat ja õiglast menetlust ning kaebaja kaitseõigust, peab distsiplinaarsüüteos süüdistataval kohtunikul olema võimalus esitada seisukoht uuritavate tõendite kohta.[44] KS § 92 lg 3 sätestab, et distsiplinaarsüüdistus tuleb kohtunikule kätte anda vähemalt kümme päeva enne kolleegiumi istungit.

KS § 91 lg 3 sätestab distsiplinaarmenetluse algataja õiguse koguda distsiplinaarasja lahendamiseks vajalikke tõendeid ja nõuda seletusi. Tõendid tuleb märkida ka distsiplinaarsüüdistuses (KS § 92 lg 1 p 3). Distsiplinaarmenetlus algatatakse, koostades distsiplinaarsüüdistuse (KS § 91 lg 1 teine lause), mis edastatakse koos selle kohta käiva materjaliga kolleegiumile, kes omakorda teavitab viivitamatult asjassepuutuvat kohtunikku (KS § 92 lg 2). Riigikohtu üldkogu hinnangul ei piira seadus kolleegiumi õigust ise tõendeid koguda. KS § 96 lg-d 1 ja 3 annavad kolleegiumile õiguse kutsuda omal algatusel istungile tunnistajaid ja teisi isikuid ning neid küsitleda. Lisatõendite kogumine hõlmab nii süüstavaid kui ka õigustavaid tõendeid. Kui kolleegium kogub lisatõendeid, peab olema tagatud menetlusaluse kohtuniku kaitseõigus (KS § 96 lg-d 3 ja 4).[45]

Riigikohtu üldkogu leidis asjas nr 3‑24‑2036, et sisuliselt on distsiplinaarsüüdistus põhjendatud avaldus, mis käivitab uuriva menetluse kolleegiumi ees. Eelnevat järeldust toetab veel see, et KS § 96 lg 1 alusel on kohustuslik kutsuda kolleegiumi istungile üksnes menetlusalune kohtunik, võistleva menetluse korral peaks olema kohustuslik kutsuda ka süüdistuse esitaja. Distsiplinaarmenetluse ümarlaual peeti aga vajalikuks, et distsiplinaarkolleegiumi istungil võiks osaleda ka süüdistuse esitaja.

Järeldused

Üksikud vaidlused, kus on väidetud, et kaitseõigus ja vastuväidete esitamise õigusi ei ole piisavalt tagatud, ei anna alust arvata, et distsiplinaarkolleegiumis toimuv menetlus ei austaks kohtuniku õigusi. Kuigi distsiplinaarkolleegiumi varasemas praktikas on ette heidetud süüteod jäänud üksteisest eristamata, on Riigikohtu üldkogu hiljutistes lahendites selle kitsaskoha parandanud. See peaks tagama, et distsiplinaarkolleegium hindab iga ette heidetavat distsipliinist üleastumist eraldi ja küsib iga teo kohta kohtuniku arvamust.

Riigikohtu üldkogu märkis asjas nr 3‑24‑2036 õigesti, et kohtuniku suhtes toimuva distsiplinaarmenetluse, sh kaebemenetluse kord peab kindlustama ausa ja õiglase menetluse ning võimaldama kohtunikul end kaitsta. Seejuures ei ole nõutav, et distsiplinaarmenetluses tuleks kohtunikule tagada kõik samad garantiid, mis on sätestatud kahtlustatavale ja süüdistatavale kriminaalmenetluse seadustikus (KrMS). Ka distsiplinaarmenetluse ümarlaual 2024. a veebruaris leiti, et distsiplinaarsüüdistus ei pea vastama KrMS‑is sätestatud süüdistusakti nõuetele. Oluline on, et selles kajastuks õigusrikkumise sisu ja kohtunikule tehtav etteheide, tõendid ning ettepanek karistuseks. Nii on see ka rahvusvaheliste standardite järgi, mis peavad seda menetlust pigem haldusmenetluseks kui süüteomenetluseks. EIK on samuti arvukates kohtuasjades selgitanud, et kohtuniku distsiplinaarkaristus ei ole EIÕK art 6 mõttes süüteoasjas tehtud otsustus, vaid otsustus tema tsiviilõiguste üle.[46]

Käärid Eesti õiguse ja rahvusvaheliste institutsioonide soovituste või EIK‑i puhul isegi nõuete vahel on aga küsimuses, kuidas eraldada üksteisest institutsionaalselt süüdistuse esitaja, tõendite koguja ja distsiplinaarkaristuse määraja. Kui Eestis on tõendite kogumine nii süüdistuse esitaja kui ka distsiplinaarkolleegiumi ülesanne, siis Euroopa hea tava nõuab, et distsiplinaarmenetluses oleks tõendite kogumise ja karistuse määramise pädevus eri institutsioonidel. Olukorras, kus distsiplinaarkolleegium koosneb üksnes kohtunikest, on välistatud karistamine poliitilistel motiividel, ent võib väita, et sedaviisi võib tekkida oht kohtunikkonna ringkaitseks, sellega haakuvalt võib karistuste mittemääramise korral kohtusüsteemi usaldusväärsus langeda.

Institutsionaalse lahenduse valikuga seondub aga ka vajadus tagada kohtuniku sõltumatus teistest kohtunikest. Distsiplinaarkolleegiumisse kuulub igast kohtuastmest viis kohtunikku, neist esimese ja teise astme kohtunikud valib kohtunike täiskogu. Konkreetset distsiplinaarasja lahendab distsiplinaarkolleegiumis KS § 93 lg 5 järgi aga koosseis, kuhu kuulub kolm riigikohtunikku, üks ringkonnakohtunik ja üks esimese astme kohtunik. Konkreetset asja lahendava koosseisu liikmed otsustab distsiplinaarkolleegiumi esimees. Distsiplinaarvõimu sedavõrd ulatuslik koondamine Riigikohtu juurde, arvestades, et komisjon ka tegutseb  Riigikohtu juures (KS § 93 lg 1), võib tekitada usaldamatust kohtusüsteemi sees ja luua Euroopa standarditega vastuolus oleva liigse alluvussuhte, eriti kui silmas pidada, et süüdistuse esitamise õigus on teiste seas kohtuesimeestel.

Kaebeõigus ja kohtulik kontroll

CCJE kohtunike Magna Carta p 6 nõuab, et kohtunike distsiplinaarmenetlus peab toimuma sõltumatus organis ja tagatud peab olema õigus pöörduda kohtusse.

EIK on rõhutanud, et distsiplinaarkaristusel võib olla oluline mõju kohtuniku elule ja karjäärile ning kohtuniku suhtes toimuvas distsiplinaarmenetluses on kaalul avalik usaldus kohtusüsteemi toimimise ja sõltumatuse vastu. Neid asjaolusid tuleb arvestada muu hulgas ka karistusotsuse kohtuliku kontrolli ulatuse ja intensiivsuse üle otsustamisel.[47]

Euroopa Kohus on rõhutanud, et distsiplinaarmenetluse korraldus peab tagama, et seda ei saaks kasutada kohtunike poliitiliseks mõjutamiseks. Kohtuvõimu sõltumatuse kaitse oluliseks tagatiseks on niisuguste õigusnormide olemasolu, milles: määratakse distsiplinaarsüütegude koosseisutunnused ja kohaldatavad karistused; nähakse ette, et menetlusse peab olema kaasatud sõltumatu organ ja menetluses peavad olema täielikult tagatud EL põhiõiguste harta artiklites 47 ja 48 tunnustatud õigused (eelkõige kaitseõigused); sätestatakse võimalus vaidlustada distsiplinaarorgani otsus kohtus.[48]

Eesti õigus võimaldab distsiplinaarkolleegiumi otsuse peale edasi kaevata Riigikohtu üldkogule. Üldkogu saab asja lahendada menetluses, kus on võimalik koguda ja uurida täiendavalt tõendeid ning menetlusalusel kohtunikul on õigus kasutada esindajat.[49] Formaalselt on seega kaebeõiguse nõuded tagatud. Küsitav on siiski, kas distsiplinaarkolleegiumi tegutsemine Riigikohtu juures ja iga asja arutamine distsiplinaarkolleegiumis koosseisus, kus enamuses on riigikohtunikud, tagab, et üldkogu menetlus mitte ainult ei ole, vaid ka näib sõltumatu ja erapooletu.

Kokkuvõte

Kohtuniku distsiplinaarvastutus on oluline tagamaks, et õigusemõistmine toimub kõrgete standardite järgi ja et kohtunikud vastutavad oma ametikohustuste täitmise eest. Samas peab see vastutus olema tasakaalus kohtuniku sõltumatuse kaitsmisega, et vältida õigusemõistmise politiseerimist või survemehhanismide loomist. Seetõttu on oluline, et distsiplinaarmenetlus oleks läbipaistev, proportsionaalne ja vastaks õiglase menetluse nõuetele.

Eesti õigus ei vasta parimale praktikale ega rahvusvahelistele soovitustele eelkõige distsiplinaarsüütegude määratlemise osas, jäädes väga abstraktseks. Kohtunikele esitatavad nõuded võivad tuleneda eetikanormidest, mis praegu on piisavalt distsiplinaarvastutusega sidumata; üksnes praktika kujundada on jäetud küsimus, kas kohtunik võib distsiplinaarkorras vastutada iga menetlusnormi rikkumise eest. Ainus vahend sellise ebakindluse vältimiseks ei peaks olema kolleegide suhtes alustatud distsiplinaarmenetluste jälgimine.

Distsiplinaarmenetluse reeglid on siiski head: süüdistatavale kohtunikule on tagatud kõik olulised menetlusgarantiid, sh õigus tutvuda süüdistusega, esitada sellele vastuväiteid ja tõendeid, omada esindajat ja osaleda distsiplinaarkolleegiumi koosolekul, kus karistuse määramist arutatakse. Rahvusvaheliste institutsioonide soovitustega ei ole kooskõlas, et distsiplinaarasjas süüdistuse esitamise õigus on kohtuesimeestel. Praktikas on seda probleemseks peetud ka distsiplinaarmenetluse ümarlaual Eestis.

Küsimus, kas distsiplinaarkolleegiumi koosseisus peaks olema inimesi väljastpoolt kohtunikkonda, võib olla tulevikus arutelude objekt. Praegune lahendus, kus enamik distsiplinaarasja lahendava kolleegiumi liikmetest on Riigikohtust, võib aga jätta mulje, et kolleegiumi otsuse vaidlustamine Riigikohtu üldkogus on mõttetu. See probleem on eriti tõsine olukorras, kus distsiplinaarkaristust määrav kolleegium viib ise läbi ka uurimist ja kogub tõendeid.

____________________________

[1] V. Saarmets. Kommentaarid §-le 147. – Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, 2020, komm. 7. – https://pohiseadus.ee/sisu/3631/paragrahv_147 (12.03.2025).
[2] Ameerika Ühendriikide põhiseadus on kättesaadav näiteks senati kodulehel.
[3] C. Hulse. Musk and Republican Lawmakers Pressure Judges with Impeachment Threats. The New York Times. – https://www.nytimes.com/2025/03/01/us/politics/trump-musk-republicans-congress-judge-impeachment.html.
[4] CDL-AD(2025)007, Opinion of the Venice Commission on the draft amendment of Article 99 of the Constitution concerning the impeachment of members of election management bodies in Peru, § 29.
[5] N. v. Redecker. Kohtukorraldus ja võimujaotus demokraatlikus õigusriigis saksa seisukohast vaadatuna. – Juridica 5/1996, lk 216‑218.
[6] Riigikohtus 7. veebruaril 2024. a toimunud ümarlaua kokkuvõte. Kättesaadav kohtute siseveebis. Ümarlaual osalesid kohtuesimehed ja distsiplinaarkolleegiumi esimees.
[7] EIKo Harabin vs. Slovakkia, (2013), p 132‑133; Oleksandr Volkov vs. Ukraina, (2013), p 199 ja 205; Olujić vs. Horvaatia, (2009), p 37‑38.
[8] Report of the Special Rapporteur on the Independence of Judges and Lawyers, Gabriela Knaul, UN Doc. A/HRC/6/32 (28 April 2014).
[9] Basic Principles on the Independence of the Judiciary (Adopted by the 7th UN Congress on the Prevention of Crime and the Treatment of Offenders held at Milan from 26 Aug. to 6 Sept. 1985). –https://www.ohchr.org/en/instruments-mechanisms/instruments/basic-principles-independence-judiciary (06.04.2025).
[10] Bangalore printsiibid on kättesaadavad eestikeelse tõlkega ka Riigikohtu veebilehel. – https://www.riigikohus.ee/et/kohtunike-omavalitsuskogud/kohtunike-eetikanoukogu (12.03.2025).
[11] European Charter on the Statute for Judges and Explanatory Memorandum, DAJ / DOC (98) 23 (8-10 July 1998). – https://rm.coe.int/090000168092934f (12.03.2025).
[12] Magna Carta of Judges (Fundamental Principles). –https://rm.coe.int/CoERMPublicCommonSearchServices/DisplayDCTMContent?documentId=090000168063e431 (06.04.2025).
[13] Minimum Judicial Standards V: Disciplinary proceedings and liability of judges. ENCJ Report 2014-2015. –https://www.encj.eu/images/stories/pdf/GA/Hague/encj_report_minimum_standards_v_adopted_ga_june_2015.pdf (06.04.2025).
[14] European Commission for Democracy through Law (Venice Commission) Rule of Law Checklist. – https://www.venice.coe.int/images/SITE%20IMAGES/Publications/Rule_of_Law_Check_List.pdf (06.04.2025).
[15] Ministrite komitee soovitus CM/Rec(2010)12 liikmesriikidele kohtunike kohta: kohtunike sõltumatus, tulemuslikkus ja vastutus. – https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/dokumendid/cmrec_2010_12e_-_kohtunike_soltumatus_eesti_keeles.pdf (12.03.2025).
[16] CDL-AD(2014)018, Joint opinion of the Venice Commission and OSCE/ODIHR on the draft amendments to the legal framework on the disciplinary responsibility of judges in the Kyrgyz Republic, § 23.
[17] CDL-AD(2014)006, Joint opinion of the Venice Commission and the Directorate of Human Rights (DHR) of the Directorate General of Human Rights and Rule of Law of the Council of Europe, and of the OSCE Office for Democratic Institutions and Human Rights (OSCE/ODIHR) on the draft law on disciplinary liability of judges of the Republic of Moldova, §§ 19 and 35.
[18] CDL-AD(2016)013, Opinion on the Draft Code of Judicial Ethic of the Republic of Kazakhstan, §§ 24 and 27.
[19] CDL-AD(2017)018, Opinion on the Judicial System Act of Bulgaria, § 108.
[20] CDL(1995)074rev, Opinion on the Albanian law on the organisation of the judiciary (chapter VI of the Transitional Constitution of Albania), p. 4.
[21] CDL-AD(2018)033, Opinion on the draft law amending the law on Courts of “the former Yugoslav Republic of Macedonia”, § 59.
[22] CDL-AD(2014)039, Amicus Curiae Brief for the Constitutional Court of Moldova on certain provisions of the law on professional integrity testing, § 63.
[23] CCJE Opinion No. 27 (2024) on the disciplinary liability of judges. – https://rm.coe.int/opinion-no-27-2024-of-the-ccje/1680b2ca7f (21.03.2025). Vt ka käesolevast kohtute aastaraamatust M. Eerik. Euroopa Kohtunike Konsultatiivnõukogu tegevus 2024. aastal.
[24] RKÜKo nr 9-13/17-2.
[25] RKÜKo nr 3-24-2036/10, p 34.
[26] RKÜKo nr 3-24-2036/10, p 29.
[27] RKÜKo nr 3-24-2036/10, p 31.
[28] RKÜKo nr 3-24-2036/10, p 35.
[29] Samas.
[30] Vt RKHKo nr 3-19-467/28, p-d 5.2, 24–25 advokaadi suhtes läbiviidava distsiplinaarmenetluse kohta.
[31] RKÜKo nr 9-13/17-2.
[32] RKÜKo nr 3-24-2036/10, p 30.
[33] Vt nt EIKo Albuquerque Fernandes vs. Portugal, 2021, p 75; ENCJ raport miinimumstandarditest, mis kehtivad kohtunike distsiplinaarvastutusele Euroopas, lk 36; Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus CM/Rec(2010)12, § 69; Venice Commission, CDL-AD(2007)009, Georgia, Opinion on the Law on Disciplinary Responsibility and Disciplinary Prosecution of Judges of Common Courts of Georgia, § 9.
[34] Vrd nt EKo C-647/21 – D.K. ja C-648/21 – M.C. Ja M.F., p 83: „Samamoodi ei ole kohtunikule määratud kohtuasjade ümber jaotamise korral – juhul, kui asjaomastes riigisisestes õigusnormides ei ole kehtestatud sellise ümber jaotamise võimaluse piiritlemise objektiivsed kriteeriumeid ega ole ette nähtud ümber jaotamise otsuse põhjendamise nõuet – välistatud võimalus, et see ümber jaotamine on meelevaldne või kujutab endast lausa varjatud distsiplinaarkaristust.“
[35] CDL-AD(2014)006, Joint opinion of the Venice Commission and the Directorate of Human Rights (DHR) of the Directorate General of Human Rights and Rule of Law of the Council of Europe, and of the OSCE Office for Democratic Institutions and Human Rights (OSCE/ODIHR) on the draft law on disciplinary liability of judges of the Republic of Moldova, §§ 41-42.
[36] CDL-AD(2022)050, Opinion on the draft amendments to the Law on the Judicial Council and Judges of Montenegro, § 68; CDL-AD(2010)004, Report on the Independence of the Judicial System Part I: The Independence of Judges, p. 71.
[37] CDL-AD(2003)012, Memorandum: Reform of the Judicial System in Bulgaria, § 15.
[38] CDL-AD(2019)024, Joint Opinion of the Venice Commission and the Directorate of Human Rights (DHR) of the Directorate General of Human Rights and Rule of Law (DGI, on the amendments to the Judicial Code and some other Laws of the Republic of Armenia, § 30.
[39] CDL-AD(2017)018, Opinion on the Judicial System Act of Bulgaria, § 113; CDL-AD(2017)033, Opinion on the Draft Law on the termination of the validity of the Law on the Council for establishment of facts and initiation of proceedings for determination of accountability for Judges, on Draft Law amending the Law on the Judicial Council, and on the Draft Law amending the Law on Witness protection of “The former Yugoslav Republic of Macedonia”, §§ 26 and 27; CDL-AD(2008)041, Opinion on the Draft Amendments to the Constitutional Law on the Supreme Court and Local Courts of Kyrgyzstan, § 17.
[40] CDL-AD(2023)011, Montenegro – Follow-up Opinion to the opinion on the draft amendments to the Law on the Judicial Council and Judges, §§ 30-31, CDL-AD(2022)050, Montenegro – Opinion on the draft amendments to the Law on the Judicial Council and Judges §§ 58, 68; CDL-AD(2014)032, Joint Opinion on the draft law on making changes to the law on disciplinary liability and disciplinary proceedings of judges of General Courts of Georgia, § 23.
[41] EIKo Oleksandr Volkov vs. Ukraina, 2013, p 109; Denisov vs. Ukraina (suurkoda), 2018, §-d 68-70; Catană vs. Moldova, 2023, §-d 68 ja 70.
[42] RKÜKo nr 3-24-2036/10, p 12.
[43] RKÜKo nr 3-24-2036/10, p 15.
[44] RKÜKo nr 3-24-2036/10, p 25.
[45] RKÜKo nr 3-24-2036/10, p 13.
[46] EIÕK art 6 reguleerib menetlusgarantiisid, kui tehakse otsus isiku „tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle“. Vaatamata sellele, et EIK art 6 haldusõigussuhet ei nimeta, on selle kohaldamisala mõnede eranditega (nt maksundus) laiendanud siiski ka haldusõigussuhetele. Teenistussuhtest tekkinud vaidlused alluvad EIÕK art 6 kaitsele.
[47] EIK suurkoja otsus asjas de Carvalho e Sá vs. Portugal, p-d 119–128, 179, 196; otsus asjas Eminağaoğlu vs. Türgi, p-d 64–80.
[48] EKo C-791/19 – komisjon vs. Poola, p 61.
[49] RKÜKo 3-24-2036/10, p 14.