Õigusemõistmine ja D-päev

Paavo Randma
riigikohtunik

Olen sattunud Ukrainas käima viimasel kümnel aastal, sihtkohtadeks eeskätt Odessa, Lviv, Harkiv ja Kiiev. Intensiivsemaks on külaskäigud läinud alates täiemahulise sõja algusest 24. veebruaril 2022. Sellest ajast alates olen Ukrainas olnud seitsmel juhul – seda nii erialaselt Riigikohtu delegatsiooni koosseisus kui ka eraviisiliselt. Sõltumata reisi olemusest on visiitide üheks (kõrval)eesmärgiks alati olnud uurida ning panna kõrva taha, kas ja kuidas toimib õigusemõistmine sõjaaja tingimustes, ning võimalusel teha sellest Eestile järeldusi, nii palju, kui see meie sarnasusi ja erisusi arvesse võttes mõistagi võimalik on. Järgnevalt annangi lühikese ülevaate sealt kogutud tähelepanekutest, isiklikest arusaamadest ning Ukraina kolleegide antud nõuannetest, millest võiks meie õiguskorra jaoks võimaliku kriisi tarbeks kasu olla.

Julgeolekuolukord Euroopas näitab, et sõjaline konflikt ei ole enam pelgalt teoreetiline võimalus, vaid paraku reaalne võimalik arengustsenaarium, millega riigid peavad enda planeerimises ja valmisolekus arvestama. Üheks oluliseks osaks riigi terviklikust vastupanuvõimest on suutlikkus tagada avalike teenuste ja elutähtsate funktsioonide jätkumine ka kriisiolukorras. Põlev maja peab saama kustutatud, tsentraalsed küttesüsteemid ja kommunikatsioonid peavad edasi toimima, arstiabi peab olema kättesaadav jne. Ukraina näitel tuleb nõustuda, et kestva toimepidevuse üheks osiseks on ka õiguskorra toimimine. Küll on aga vajalik selle kohandamine kriisiaja tingimustele vastavaks.

Kõigepealt – vahetute Ukraina kogemuste peegeldamine üksüheselt Eestisse on suhteliselt mõttetu, meie riigid ei ole lihtsalt võrreldavad kasvõi juba suurust silmas pidades. Ukrainas täiemahulise sõja ajal käies võib tagalapiirkonnas viibides üldiselt jääda mulje, et sõjategevust ei toimugi.[1] Sellest annavad tunnistust vaid aeg-ajalt kõlavad õhuhäired ning kohatised elektrikatkestused ja elektri puudusel tööle hakkavate elektrigeneraatorite hääl. Raketi- või droonirünnaku vms tagajärjel tekkinud kahjustused kõrvaldatakse äärmiselt operatiivselt, visuaalne jälg põhjustatud hävingust kaob kiiresti. Ühiskond toimib – mõistagi mõningate mööndustega – sõja taustal paralleelselt aga täiel määral edasi. Avatud on kohvikud, poed, toimuvad kontserdid, Kiievi kesklinnas korraldatakse lastele ettevõtmisi, Odessas saad käia rannas, Karpaatides suusakuurordis, Lvivis ooperis jne. Võib olla kindel, et sõjalise konflikti korral millestki sellisest Eesti puhul rääkida ei ole mõtet – meie geograafilist väiksust silmas pidades on selge, et sellist suhteliselt turvalist tagalat, kus tsiviilühiskond välisel vaatlusel pea muutumatuna edasi toimib, olema ei saa. Ning vaieldamatult määrab see tõsiasi ära ka selle, kas ja millisel kujul saab kriisiolukorra taustal toimida õiguskord.

Ühte asja võib sarnaselt Ukrainaga aga tõdeda küll – ükskõik, mil määral riiklikult ka võimalikuks vallanduvaks konfliktiks valmis ei olda, siis hetkel, kui see päriselt juhtub, on ühiskond siiski paralüseeritud. See saab olema šokk, kui palju selleks ka ei valmistuta. Iseäranis selgeks sai see Ukraina puhul, kus riiklikud (tsiviil)struktuurid olid täiemahulise sõja esimestel päevadel siiski suuresti halvatud – ja seda vaatamata tõsiasjale, et sõjategevus Venemaaga ei olnud midagi ootamatut. Siinkohal kiputakse ikka ja jälle unustama, et relvastatud vastasseis idanaabriga kestab Ukrainas juba aastast 2014, 24. veebruar 2022 oli lihtsalt selle eskaleerumine täiemahuliseks sõjaliseks konfliktiks. Vaatamata sellele reaalsusele tabas Ukraina tagalaühiskonda siiski šokk ja iga inimene tegeles eksistentsiaalsete küsimustega – kas jääda paigale, kas pageda riigi kaugemasse nurka või suisa välismaale… Olgem ausad, istungi pidamine ning menetlustoimingute läbiviimine 24. veebruarile 2022 järgnevatel päevadel ja esimestel nädalatelgi oli täielikult sekundaarne küsimus. Pole alust arvata, et Eestis saaks see kuidagi teisiti olema. Riigi ja selle institutsioonide toimimise seisukohalt on määrav vaid see, kui kaua selline esmane kangestumine nii riigi kui ka üksikisikute tasandil kestab ning kui kiiresti suudetakse käivitada protokollid, mis on selliseks puhuks ette valmistatud ning loodetavasti ka läbi harjutatud. Ehk siis – oluline on selle šokiaja minimeerimine, mis saab rajaneda ainult ja ainult eelneval ettevalmistusel ning teadlikkusel sellest, kes mida ja kus peab võimaliku kriisi vallandumisel tegema.

Riiklikul tasandil on selline soov iseenesest juba sõnastatud – kriisiülesandega asutuste kohustus on tagada asutuse toimepidevus, mis tähendab asutuse sisemise töökorralduse läbimõtlemist selliselt, et erinevate ootamatuste ilmnedes suudetakse kriisiülesannete täitmisega jätkata.[2] Vähemalt kohtute seaduse (KS) ptk-st 5¹ on välja loetav seadusandja eeldus või soov, et õigusemõistmise korrakohane toimimine tuleb tagada ka erakorralise ja sõjaseisukorra ajal (vt KS § 38⁴ lg 1). Kardan, et sellega oleks meil praeguse seisuga aga lood enam kui halvasti. Esitagem igaüks endale lihtne küsimus – kuidas käituksin mina kui kohtunik D-päeval ehk siis, kui peaks algama sõjaline konflikt idanaabriga? Kas ja kuidas jätkata käimasolevate menetlustega, kus seda teha, kellega neis küsimusis konsulteerida? Kas meil on selge ja läbimõeldud (õiguslik) protokoll sellises olukorras käitumiseks, et tagada õiguskorra jätkuv toimimine, niivõrd-kuivõrd see mõistagi üldse võimalik on? Kahtlustan, et sarnaseid küsimusi oleks sel hetkel kohtunike peas rohkem kui vastuseid. Valdkonnad, mis vajaksid minu hinnangul kohest kiiret läbimõtlemist, et olla kohtusüsteemina valmis võimalikuks kriisiolukorraks, oleksid järgmised.

a) Riiklikul tasandil vajaks esimeses järjekorras läbimõtlemist ning vastamist küsimused kus, mida ja kuidas.

Kõigepealt – kus. Sõjalise konflikti korral muutuvad esmajoones piiriäärsed piirkonnad iseäranis kiiresti kõrge riskiga aladeks. Sellises olukorras on vältimatu, et institutsioonid, kui nad tahavad oma tegevust kuidagigi jätkata, peavad oma tegevuse vähemalt ajutiselt ümber korraldama ning liikuma turvalisematesse asukohtadesse. Oleks aus tunnistada, et nt Narva ja Võru kohtumajades kohus eelduslikult aktiivse sõjategevuse olukorras töötada enam ei saa, kui võtta vaid paar kõige ilmsemat näidet. Linnulennult on ka Tartusse Venemaa piirilt ca 50 kilomeetrit, mis on juba fiiberoptilise kaabliga töötavate ründedroonide tegevusraadiuses, rääkimata teiselaadilistest sõjalistest mõjutusvahenditest. Maakeeli öeldes – on selge, et näiteks Riigikohus tuleb institutsioonina Tartust kõigi eelduste kohaselt minema kolida. Seega tuleb esmalt kaine pilguga vaadata kaardile ning praegustele kohtumajade asukohtadele ning teha kindlaks, millistes kohe kindlasti mingit tegevust jätkata ei ole võimalik.

Järgnevaks loogiliseks sammuks on leida sobivad alternatiivsed asukohad, kuhu on võimalik institutsioone ümber paigutada, tagada neis kohtades vajalik taristu (ruumid, side, elekter, majutus, töötingimused) ning koostada selged tegevusplaanid, kuidas hüljatavast asutusest kaasa võetava hädavajaliku inventariga (sh olemasolev ja kaitsmisväärne paberdokumentatsioon) sinna jõuda. Ma isiklikult ei panustaks ülemäära lootusele, et kogu menetlus ja suhtlus võiks minna üle digitaalsele kanalile, mida alternatiivina kindlasti nimetatakse, seda vähemalt mitte alguses.[3] Ukraina kogemus näitab, et esimesena saavad pihta just riiklik energiataristu ning kommunikatsioonid. Seega oleks igati vajalik eelnevalt kokku leppida füüsiline asukoht, kus kohtunikkond enda (NB!) riigikaitselist töökohustust kriisiolukorras täita saab.

Järgnevad küsimused mida ja kuidas kuuluvad olemuslikult kokku. Oleks lihtsameelne arvata, et õigussüsteem toimetab kriisiolukorras täiemahuliselt edasi, kannatades vaid kolimisest vms tingitud mõningast ebamugavust. On arusaadav, et kõiki õigusküsimusi ei ole kriisiolukorras võimalik ega ka mõistlik lahendada. Suunamudijate omavahelised laimuhagid peavad ootama, kui piltlikult väljenduda. (Inim)ressursi nappus, mis käsitletava olukorraga vaieldamatult kaasneb, seab menetlusvõimekusele selged piirid. Keskenduda tuleb vaid päriselt hädavajalikule. Ja selge on seegi, et seda sõelale jäänut ei saa eelduslikult menetleda senist menetluskorda järgides. Ka menetlus peab kohanduma kriisiolukorrale vastavaks.

Samuti ei ole olukord just kiita kahes nimetatud alavaldkonnas. Kõige selgemaid juhiseid võib siinkohal leida haldus- ja tsiviilkohtumenetluses. Alates 21. märtsist 2023 võimaldavad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 355¹ ja halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 95¹ erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra tingimustes kuni takistuse äralangemiseni kohtuasja menetluse peatada. See on eelduslikult hoob, mis aitab n-ö terad sõkaldest eraldada. TsMS § 405 lg 4 lubab hagimenetluses minna üle lihtmenetlusele, kui erakorralisest või sõjaseisukorrast tulenev vajadus asja kiireks läbivaatamiseks kaalub üles hagiga kaitstava õiguse riive või hagiga kaitstava õiguse riive on väheintensiivne. HKMS § 133 lg 4 lubab halduskohtul erakorralise või sõjaseisukorra ajal oma õiglase äranägemise kohaselt asja läbi vaadata lihtsustatud korras, kui vajadus asja kiireks läbivaatamiseks kaalub üles kaebusega kaitstava õiguse riive. On mõistagi eraldi küsimus, kas see on piisav või mitte, aga vähemalt mingigi alternatiiv n-ö tavaolukorrale on olemas.

Kriminaalmenetluse kohta seda paraku öelda ei saa. Karistusõiguse kontekstis teeb seadus mingil põhjusel vahet erakorralisel olukorral ja sõjaseisukorral ning mingeid natukenegi sisukamaid regulatsioone võib leida neist vaid esimese puhuks erakorralise seisukorra seaduse (ErSS) 4. peatükist, mis sätestab erisused kriminaal- ja väärteoasjade menetlustele. Seal sisalduvad viis paragrahvi näevad ette esmalt, et järgida tuleb kehtivat menetluskorda, ehk siis kriminaalmenetluse seadustikku (KrMS) ja väärteomenetluse seadustikku (VTMS) täies mahus sellisena, nagu nad on (§ 27). Mõningased järgnevad erandid puudutavad vaid kaitsja osavõtu piiramist[4] ja kuriteos kahtlustatava kinnipidamist, mida võib ilma kohtu loata teha kuni 7 päeva[5]. Kõige tuumakamaks võib menetluslikus tähenduses lugeda aga ErSS § 31 regulatsiooni, mis vaatamata sätte mõningasele sõnalisele ebaselgusele[6] ütleb, et kriminaalasi tuleb arvates kriminaalasja kohtusse saabumise päevast lahendada ära 10 päeva jooksul ning otsus tuleb kuulutada kohe järgmisel päeval. Ei ole aga raske märgata, et kohtueelsele menetlusele siit mingeid erisusi ei tulene (sh kehtib edasi KrMS §-s 6 sisalduv pea absoluutne legaliteedipõhimõte), samuti ei ole kehtestatud mingit lihtsustatud kohtulikku menetluskorda – kui üldmenetlus, siis üldmenetlus ja on iseküsimus, kas selle 10-päevase tärmini jooksul on süüküsimuse lõplik lahendamine realistlik. See on siis regulatsioon erakorralise seisukorra ajaks, mis vastavalt põhiseaduse (PS) § 129 lg-le 1 saab kesta maksimaalselt kolm kuud, lõppedes kas selle tähtaja möödumisel või vastavalt ErSS §-le 16 seoses sõjaseisukorra väljakuulutamisega. Ja koheselt lõpevad needki kasinad olemasolevad menetluslikud lihtsustused.

Seega – sõjaseisukorra kehtestamisel viidatud menetluslikud erisused enam ei kehti. Taastub PS § 21 ja KrMS § 217 kohane nõue, et ilma kohtu loata tohib isikut pidada kinni maksimaalselt 48 tundi, kohtumenetlusele kohalduvad taas täielikult KrMS-i asjakohased peatükid. Ainukese erandina sätestab KrMS § 18¹, et menetlus maakohtus toimub sõjaseisukorra ajal ilma rahvakohtuniketa, millele lisandub KS § 38² lg-s 1 sätestatud kohtu esimehe õigus anda kohtunikule juhis üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratava kohtuasja eelisjärjekorras menetlemiseks. Sellega sõjaseisukorda puudutavad erisused menetluse aspektis ka piirduvad.

Kahtlustan, et lootus selliseks kriminaal(kohtu)menetluseks sõjaseisukorra tingimustes ei ole realistlik. Nt ettekujutus täiemahulisest üldmenetlusest sõjaseisukorra ajal kuulub ulme valdkonda. Olulist leevendust ei näi pakkuvat ka Riigikogus menetletav tsiviilkriisi ja riigikaitse seadus[7], mis kava kohaselt lisab KrMS-i eraldi peatüki 14², kuhu peaks koonduma erakorralise ja sõjaseisukorra ajal kriminaalmenetluses kohalduvad erisused. Julgeksin pidada pigem marginaalseks ka seal ettenähtavaid regulatsioone, mis puudutavad taas üksnes isiku kahtlustatavana kinnipidamise tähtaega (maksimaalselt 96 tundi) ning vahistamise korda (luba antakse korraga kuni kuueks kuuks (vrdl kehtiv KrMS § 131¹ lg 4)), samuti lubatakse takistuste esinemisel teha kohtueelse menetluse toiminguid kahtlustatava suhtes ilma kaitsja osavõtuta. Menetlusvormide osas on eelnõu aga jätkuvalt arusaamal, et senine KrMS jääb kehtima – süüküsimus lahendatakse kas üldmenetluses või mõnes lihtmenetluse vormis sarnaselt tavaolukorrale. Tõsi, sarnaselt juba kehtivale tsiviil- ja halduskohtumenetlusele annab eelnõu ka kriminaalkohtule võimaluse kohtumenetlus peatada, kui asja arutamine ei ole võimalik või on oluliselt raskendatud erakorralise või sõjaseisukorraga kaasnevate erandlike asjaolude tõttu. Kui kohtuasi peaks aga siiski kuuluma nende hulka, mida tuleks vaatamata sõjaolukorrale kindlasti menetleda (nt sõjakuritegu, marodöörlus, raske isikuvastane kuritegu nagu vägistamine, sabotaažiakt vms), ei näe eelnõu paraku ette mingitki alternatiivi üldmenetlusele, kui süüdistatav peaks seda nõudma. Nagu öeldud – selline lootus ei ole eelduslikult realistlik ning on päramine aeg seda tunnistada.

b) Inimressursi küsimus

Organisatsiooni tasandil tuleb esmajoones tegeleda inimressursi küsimusega ehk maakeeli küsimusega, kes olemasolevast kohtunikkonnast (ning toetavast personalist) jääb sõjaaja tingimustes kodumaale ning kellega üldse on võimalik mingitki õigusemõistmise korrakohast toimimist tagada. Samuti tuleb selgeks teha, kes kohtunikkonnast kuuluvad mobiliseerimisele või on juba määratud sõjaaja ametikohale, nagu seegi, kes plaanivad konflikti puhkedes liituda kaitsejõududega vabatahtlikult.

Kehtiv riigikaitseseaduse (RiKS) § 46 lg 1 nimetab kohtusüsteemi ametikohtadest riigikaitselise töökohustusega ametikohana vaid riigikohtuniku ja ringkonna-, maa- ning halduskohtu esimehe ametikohta. Sellest kaadrist jääb ilmselgelt väheks. Liiati ei võimalda KS § 34⁴ saata riigikohtunikke madalama astme kohtuniku tööd tegema, isegi kui sellele variandile mingis hädaolukorras mõelda. Kuigi menetletava tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu § 100 laiendab riigikaitsekohustuse kõigile kohtuniku ametikohtadele, ei tähenda see automaatselt veel kriisiolukorras riigist lahkumise keeldu: Vabariigi Valitsus võib seda kohaldada, kuid ei pruugi (vt eelnõu § 54, kehtiva RiKS § 15 lg 1), ning vähemalt praeguse teadmise kohaselt ei ole valitsusel seda kriisiolukorras plaanis.[8]

Samuti on selge, et riigist lahkumist, isegi kui Vabariigi Valitsus peaks sellise keelu kehtestama, ei hakka reaalses kriisiolukorras keegi takistama, välispiiri selliseks kontrollimiseks puudub nii soov kui ka võimekus – vastav ressurss on siis suunatud ilmselgelt teise suunda. Teisisõnu: kes soovib lahkuda (ning inimlikult on see paljudel puhkudel täiesti mõistetav), seda ka teeb. Ukraina kogemus näitab, et seda reaalsust ei muuda miski, milliseks vastav seadus ka disainitud poleks.

Kuidas ka ei ole – õiguskaitselist tegevust saab teha vaid inimestega, kes on jäänud kohale. Argumendid, et kohtunikutööd on võimalik teha ka distantsilt ja veebi vahendusel, ei päde. Jättes kõrvale küsimuse, kas see oleks tehniliselt üldse reaalne ja võimalik sõjaaja tingimustes, siis tagada tuleb samal ajal siiski mingigi süsteemi tõsiseltvõetavus. Võimalus, et kohtunik tuvastab kahtlustatava puhul tõsise pakkumineku ohu ning sanktsioneerib vahistamise olukorras, kus ta ise viibib nt Kanadas, kuulub (musta) huumori valdkonda.

Kui see on tehtud, siis järgnevalt on vaja selgelt paika panna, kes koordineerib kohale jäänud kohtunikkonna tegevust (ja see ei pruugi kattuda rahuaja käsuliiniga, kui ilmneb, et senine juht otsustab sõjaolukorras riigist lahkuda). Kriisiolukord eeldab esimese asjana kindlat juhtimist. Kõigi osapoolte jaoks peab olema üheselt mõistetav, kes langetab otsuseid (kuhu nt minna, kus koguneda jne) ning milliseid juhiseid tuleb järgida. Mõistlik oleks seda teha eelduslikult struktuuriüksusepõhiselt, nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi esimees teeb selgeks, kes tema kohtunikkonnast jääb kohale, kus ja millal kogunetakse jne.

c) Individuaalne ettevalmistus

Viimasena näitab Ukraina kogemus, et äärmiselt oluline on ka individuaalne ettevalmistus, sellest algab riigi kui terviku valmisolek võimalikuks kriisiks. Kui banaalselt see ka ei kõla, sõtta astub siiski terve riik ning iga üksikisik peab olema valmis võimaluseks, et tal tuleb tulla toime uues ja harjumatus olukorras. Seetõttu ei ole kriisiks valmisolek ainult institutsioonide ja ametkondade ülesanne, vaid see on iga inimese isiklik vastutus. Kõrvaline abi ei pruugi jõuda kohale tavapärasel kiirusel ning ka teistele ei saa sellistel puhkudel lootma jääda. Reageerimiseks tuleb olla valmis iseendal.

Esmajoones tähendab see minu hinnangul, et igaüks peab olema valmis osutama esmast meditsiinilist abi nii iseendale kui teistele. Isegi kui inimene ei ole ise kombatant ning ei ole otseselt seotud sõjategevuse või muu vaenutegevusega, võivad kriisiolukorras vigastused tabada nii teda ennast kui ka teda ümbritsevaid isikuid – viide Eesti territoriaalsele väiksusele ning droonide arengule ja nende osatähtsuse kasvule sõjategevuses ei olnud juhuslik. Ning Ukraina kogemus näitab sedagi, et vaenlane üldiselt ei vali, keda rünnata, sihtmärgiks sobib iga tsivilist. Kiire ja oskuslik tegutsemine esimeste minutite jooksul võib olla otsustava tähtsusega nii enda kui ka teiste inimeste elu päästmisel ja vigastuste raskusastme vähendamisel. Sellistel puhkudel ei saa jääda lootma kõrvalisele abile.[9] Eelduslikult puudub meil võimekus mehitada nt kohtud, kus ja kuidas nad kriisiolukorras siis ka ei tegutse, professionaalse meditsiinipersonaliga (nt Ukraina kõrgemas kassatsioonikohtus on sisse seatud statsionaarne meditsiinipunkt, kus on alaliselt kohal arst ning kaks õde; meile käib selline võimekus kindlasti üle jõu).

Seetõttu on oluline, et igal kohtutöötajal oleksid elementaarsed teadmised esmaabist, oskus hinnata olukorra ohtlikkust nii endale kui teistele ning kasutada olemasolevaid vahendeid enda ja/või teiste abistamiseks. Selline valmisolek suurendab mitte ainult üksikisiku enda turvalisust, vaid tugevdab kogu ühiskonna vastupanuvõimet kriisiolukorras. Seetõttu kutsun kõiki kohtumaju täie tõsidusega üles korraldama vastavaid õppepäevi, millest osavõtt ei oleks pelgalt vabatahtlik. Kannatanu esmase elutegevuse kontroll, vajadusel hingamisteede vabastamine, kunstliku hingamise tegemine, võimaliku massiivse verejooksu tuvastamine ning žguti või rõhksideme pealepanek, mis peab toimuma loetud hetkedega, on oskused, mis on kriisiolukorras (ja mitte ainult siis) hädavajalikud.[10] Kohtumajad peaks võimalust mööda ka soetama elementaarset meditsiinivarustust esmase abi osutamiseks.

Viimasena võiks kaaluda võimalust, et kohtusüsteemi teenistujatel oleks soovi korral võimalik omandada ka laiemat riigikaitselist ja sõjalist algettevalmistust. Selline ettevalmistus oleks vabatahtlik ning toimuks põhitööst vabal ajal. Selle eesmärk ei oleks kohtuteenistujate relvastamine ja treenimine kombatantideks, küll aga valmisoleku suurendamine kriisiolukordades, sealhulgas elutähtsate riigiinstitutsioonide ja taristu toetamisel. Väljaõppe fookuses võiks olla näiteks tsiviilkaitse, esmaabi, sidepidamine, objektikaitse ning sõjategevusega kaasnevate ohtude, sealhulgas droonide äratundmine ja nendega seotud ohutuskäitumine. Sellise ettevalmistuse läbinud kohtuteenistujad saaksid soovi ja vajaduse korral koonduda vabatahtlikesse toetavatesse tagalaüksustesse. Nende roll oleks toetav ja ennetav, aidates vajaduse korral kaasa avaliku korra, institutsioonide toimepidevuse ja elanikkonna turvatunde säilitamisele. Heaks eeskujuks on siinkohal Kiievis tegutsev ning mh kohtuteenistujaid koondav üksus Mriya (e.k Unistus), mis kuulub meie mõistes Kaitseliidu koosseisu. Üksus on saanud vajaliku väljaõppe ja relvastuse, mille toel mehitatakse Kiievis mitut õhutõrjepositsiooni ning töövälisel ajal kaitstakse vahetustega 24/7 Kiievi taevast droonide eest.

Kokkuvõtvalt kutsun seega üles tõsiselt tegelema mitmete küsimustega, millega Ukraina kogemuse põhjal õigussüsteem sõjaaja tingimustes silmitsi seisab. Väidan, et meie senine ettevalmistus on selles osas ebapiisav ning kohati ka reaalsust eirav. Loodame parimat, kuid oleme siiski valmis ka halvimaks.

____________________________

[1] Tunnistan samas, et minu viimased vahetud kogemused Ukrainast pärinevad 2025. aasta novembrist, s.t enne Ukraina energiataristu vastu suunatud massiivsete õhurünnakute algust 2025.–2026. a talvel. Möönan, et praeguseks võib olla olukord seetõttu mõnevõrra muutunud.
[2] Memo, mis selgitab kokkuvõtlikult, miks on tsiviilkriisi ja riigikaitse seadust vaja, ütleb, et tervikliku õigusruumi loomisega seatakse selgemad ootused kriisi lahendajatele: valitsusele, ametiasutustele, KOVidele ning ETOdele. Dokument on kättesaadav nt Riigikantselei kodulehel: https://www.riigikantselei.ee/sites/default/files/documents/2025-06/Tsiviilkriisi%20ja%20riigikaitse%20seadusest%20u%CC%88ldisemalt-1.pdf (27.01.2026).
[3] Sisimas loodan, et kunagise tiigrihüppe tuhinas ei ole täielikult hävitatud viimastki trükimasinat ning pole unustatud käsitsi kirjutamise oskust.
[4] ErSS § 28: Kaitsja osavõtt erakorralise seisukorra ajal toimepandud kuriteo menetlusest on lubatud kokkuleppemenetluses või muudel juhtudel pärast süüdistusakti koostamist.
[5] ErSS § 29 lg 1: Erakorralise seisukorra ajal võib kuriteos kahtlustatavat kohtu loata kinni pidada kuni süüdistusakti koostamiseni või kokkuleppemenetluse läbirääkimiste alguseni, kuid mitte üle seitsme ööpäeva.
[6] ErSS § 31: Erakorralise seisukorra ajal määratakse kriminaalasi arutamisele 10 päeva jooksul, arvates selle kohtusse saabumise päevast, ning kohtuotsus kuulutatakse välja hiljemalt järgmisel päeval pärast otsuse langetamist.
[7] Eelnõu on kättesaadav Riigikogu kodulehel: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/679eeee7-62b9-4817-a660-745e6642a8d9/tsiviilkriisi-ja-riigikaitse-seadus/ (27.01.2026).
[8] On iseküsimus, kas sellist eraldi keeldu oleks üleüldse vaja. Täiesti aktsepteeritav on ka tõlgendus, et riigikaitseline ametikoht on sisuliselt analoog sõjaväekohustusele. Kui sõjaväekohustuslane täidab riigikaitselist ülesannet relvaga, siis riigikaitselisel ametikohal olev isik täidab sama kohustust, tagades kriisi- või sõjaolukorras elutähtsate teenuste toimimise oma tsiviiltöökohal. Mõlemal juhul on tegemist avalikes huvides kehtestatud kohustusega, mille eesmärk on riigi toimepidevuse ja julgeoleku säilitamine. Seetõttu ei ole riigikaitseline ametikoht pelgalt vabatahtlik roll, vaid osa riigikaitselisest kohustusest, mis küll vormilt erineb, kuid sisult ja eesmärgilt on võrreldav sõjaväekohustusega.
[9] Siinkohal meenutaksin, et lahingdroon juba on Eesti territooriumile jõudnud ning siin ka plahvatanud, seda 24. augusti 2025 varahommikul Tartu lähistel. Vaid õnneliku juhuse tõttu ei tabanud see tsiviiltaristut ega põhjustanud inimohvreid. Vt: https://www.err.ee/1609779048/pollumees-leidis-eesti-territooriumilt-rundedrooni-tukid (06.02.2026).
[10] Seda saab õppida mõningasel määral ka virtuaalselt: nt LifeSaverSIM on mobiilirakendus, mis õpetab esmaabi ja taktikalise meditsiini oskusi läbi õppemängu, kasutades realistlikke stsenaariume.