Suured kiskjad halduskohtutes

Pihel Sarv
Tallinna Halduskohtu kohtunik

Kohtu kommunikatsiooni tarbeks fotode tegemine. Istume koos kolleegidega maa- ja ringkonnakohtust Pärnu maantee 7 ajaloolise kohtumaja võimsate trepihallikaarte all kohvinurgas, kohvitassid käes. Kehastame asjalikku, aga samas meeleolukat töist seltskonda. Otsime pildistamise ajaks jututeemat.

„Mis sul seal märkmikus ees ootab?“ küsin pressiesindaja Marialt. „Mul on siin kogu lehekülg teie hundilahendite aegu täis“, näitab Maria oma märkmikku.

Vestlus läheb kohe käima. Igaühel on midagi arvata huntide, karude ja ilveste kohta. Lõpuks lööb kaasa isegi fotograaf Silver. Ta räägib, et tema uues kodukandis ei soovitata koera üksi õue peale lasta, sest nähtud on nii ilvest kui ka hunte. Paistab, et see ei heiduta teda ennast aga põrmugi. „Ma tahaks väga neid pildistada!“ lisab ta hoopis.

Eesti kolme suurkiskja – pruunkaru, hundi ja ilvese (Ursus arctos, Canis lupus ja Lynx lynx) – kaitset või küttimist käsitlevad otsused pälvivad enamasti elavat avalikku tähelepanu. Köitvad, kuid ka kõhedust tekitavad suured loomad, kellega oma kodukamarat jagame, lähevad paljudele väga korda. Uuriks seega, kust need vaidlused on alguse saanud. Millele toetudes halduskohtud kirgi kütvaid otsuseid teevad ja mida kohtupraktikas senini on leitud?

Hundiseadustest meil ja mujal

Jahiseaduse § 22 lg  2 näeb ette, et Keskkonnaamet kehtestab igaks jahiaastaks pruunkaru, hundi ja ilvese küttimismahu. Jahiaasta ei alga seejuures mitte 1. jaanuarist, vaid hoopis 1. märtsist. Küttimismahu määramisel tugineb amet hundi, ilvese ja pruun­karu kaitse ja ohjamise tegevuskavale[1], mis on praegu kehtestatud aastateks 2022 kuni 2031[2]. Tegevuskavas on seatud eesmärk, et Eesti ühiskond toimiks ja areneks rahumeelselt koos tugevate ja oma ökoloogilist funktsiooni täitvate suurkiskja-asurkondadega. Kavas on teadlastega koostöös paika pandud, mitu pesakonda karusid, hunte ja ilveseid võiks Eestis olla, et pidada nende seisundit soodsaks ja jätkusuutlikuks. Hundi alla aasta vanuste poegadega pesakondade arv peaks enne jahihooaega olema vahemikus 20–30, ilvese oma üle 80 ja pruunkarul üle 70.

Populatsiooni kehva olukorra tõttu pole alates 2016. a jahihooajast lubatud ilveseid küttida. Tegevuskavas on ette nähtud, et ilvese küttimisega ei alustata enne, kui pesakondade arv on vähemalt 100. Kuna ilvese arvukus meie metsades on kasvanud, ei saa välistada, et lähiaastatel seda siiski kaalutakse. Seni on kohtud küttimismahtude vaidlustes tegelenud aga hundi ja karuga.

Suurkiskjate kaitse ja ohjamise otsuste tegemisel ei ole Eesti riigil vabad käed. Esmalt peame silmas pidama Euroopa Nõukogu välja töötatud „Euroopa looduskeskkonna ja looduslike elupaikade kaitse konventsiooni“ (Berni konventsiooni)[3] nõudeid. Konventsiooniga on liitunud nii Eesti kui ka Euroopa Liit (EL).[4] Pruunkaru on konventsiooni teises lisas, kus on loetletud rangelt kaitstavad liigid. Hunt ja ilves on kolmandas lisas, kus on loetletud vähem ohustatud ja leebema kaitse all olevad liigid. Seejuures vähendati hundi ohuhinnangut ja liigutati ta teisest lisast kolmandasse alles hiljaaegu – 2025. a kevadel.[5] Berni konventsiooni alaline komitee leidis, et hundil läheb Euroopas senisest paremini. Kümne aastaga on nende arvukus pea kahekordistunud: umbes 11 000 isendilt 20 000-ni.[6] Kaitset otsustati leevendada, et võimaldada liikmesriikidele suuremat paindlikkust hundi levila jätkuvast laienemisest tingitud sotsiaalmajanduslike probleemide lahendamisel.

Liikmesriikidel on kohustus tagada, et konventsiooni kolmanda lisa liigi populatsiooni säilimine ei sattuks küttimise tõttu ohtu (art 7). Rangema kaitserežiimiga teises lisas oleva liigi isendit võib surmata üksnes erandjuhul, kui muud võimalust näiteks põllukultuuride, koduloomade või inimeste ohutuse tagamiseks ei ole (art-d 6 ja 9).

Teiseks on suurkiskjate kaitse ja ohjamise otsuste juures keskse tähendusega EL loodusdirektiiv[7] ja seda tõlgendav Euroopa Kohtu praktika. „Mis on Euroopa Liidul asja meie karude, huntide ja ilvestega?“ võib tekkida küsimus. „Loodusliku loomastiku kaitsmine on oluline üldistest huvidest lähtuv eesmärk, mida ühendus taotleb,“ on kirjas loodusdirektiivi põhjendustes. „Liikmesriikide Euroopa territooriumil muutub looduslike elupaikade olukord järjest halvemaks ja üha rohkem looduslikke liike on tõsiselt ohustatud; võttes arvesse, et ohustatud elupaigad ja liigid moodustavad osa ühenduse looduspärandist ja neid ähvardavad ohud on tihti piiriülest laadi, tuleb nende säilitamiseks võtta meetmeid ühenduse tasandil“.

Ka loodusdirektiivi järgi on kaitsealused liigid jagatud erineva rangusastmega kaitsekategooriatesse. Kaitserežiim on seejuures sarnane Berni konventsiooni omale.

Leebema kaitse all on viiendas lisas olevad liigid. Nende küttimist võib lubada, kuid liikmesriikidel tuleb tagada liigi soodsa kaitsestaatuse säilimine (art 14). Liigi kaitsestaatus on soodne, kui populatsioon on püsinud pikaajaliselt elujõuline, tema looduslik leviala on stabiilne ega näita vähenemise märke (art 1 p „i“).

Direktiivi neljandasse lisasse on kantud range kaitse all olevad liigid, mille isendite tapmine on reeglina keelatud (art 12). Erandjuhul, kui muud rahuldavat lahendust ei ole ja populatsiooni soodne seisund säilib, võib lubada isendite tapmist erinevate oluliste huvide kaitsmise eesmärgil – näiteks selleks, et ära hoida olulist kahju viljasaagile või kariloomadele, samuti elanikkonna ohutuse huvides (art 16).

Pikka aega on nii pruunkaru, hunt kui ka ilves olnud Euroopas üldreeglina neljanda lisa loomad ehk siis range kaitse all. Vastavalt kohalikele oludele on liikmesriikidel olnud võimalik läbi rääkida erandi tegemise üle. Nii on mõnede Euroopa piirkondade suurkiskjad olnud siiski leebema kaitserežiimi all. Ka Eesti puhul kehtib erand: meie hundi- ja ilvesepopulatsioonid arvati juba liitumisläbirääkimiste tulemusel loodusdirektiivi neljandast lisast välja.[8] Neile rakendub viienda lisaga tagatud kaitse. Hiljaaegu toimus aga oluline üleeuroopaline muutus. Pärast seda, kui hundi kaitsestaatust Berni konventsiooni alusel alandati, muudeti 2025. a suvel ka loodusdirektiivi. Kõik Euroopa hundid arvati direktiivi viiendasse ehk leebema kaitserežiimiga lisasse.

Direktiivi sätted, mis puudutavad suurkiskjate jahi lubamise võimalust, on Eestis üle võetud väga napisõnaliselt „Jahieeskirjaga“[9]. Eeskirja järgi võib karule pidada jahti augustist oktoobrini kahjude vältimiseks kahjustuspiirkonnas või inimeste elu-tervise kaitseks. Hundijaht on lubatud 1. novembrist kuni jahiaasta lõpuni ja ilvesejaht 1. detsembrist jahiaasta lõpuni. Koosmõjus varem viidatud jahiseaduse sättega võib suurkiskjaid küttida Keskkonnaameti kindlaks määratud mahus. Täpsustuste osas, mis puudutavad liigi soodsa kaitsestaatuse säilimise nõuet või alternatiivide puudumist, on kohtupraktikas lähtutud otse direktiivist.[10]

Looduskaitseseadus näeb ette, et pruunkaru, hundi ja ilvese tekitatud kahju, samuti kahju ennetamiseks tehtud kulutused hüvitab osaliselt riik.[11]

Euroopa Kohtu praktika

Vaatame kõigepealt, mida on suurkiskjate küttimise kohta leidnud Euroopa Kohus. Tänaseks on Euroopa Kohtusse jõudnud rida hundijahi asju. Kuna suurem osa Euroopa hundipopulatsioone on senini olnud loodusdirektiivi rangema, neljanda lisa kaitse all, saame hundilahenditest suuniseid eelkõige oma karujahijuhtumite tarbeks.

Alustuseks üks varasem rikkumismenetluse lugu: C‑342/05 komisjon vs. Soome (14. juuni 2007. a otsus). Soome hundid on valdavalt olnud rangema kaitserežiimi all, v.a põhjapõdrakasvatusalade asurkonnad. Kohtuasi puudutab Soome seda osa, kus hundid olid range kaitse all. Soome riik lubas piiratud ulatuses hundijahti, et ennetada hundi tekitatavat kahju. Euroopa Komisjon leidis, et Soome on seejuures rikkunud loodusdirektiivi nõudeid. Komisjon leidis, et hundikahju on võimalik vältida ka muul viisil kui ennetava küttimisega. Kasutada saab peletusvahendeid ja elektrikarjuseid. Kariloomad ja koerad saab sulgeda ööseks siseruumidesse. Juhuslikud kahjud saab riik karjapidajatele hüvitada. Lisaks juhtis komisjon tähelepanu sellele, et kui küttimiseks antakse luba ennetavalt, on vähetõenäoline, et surmatakse just neid hunte, kes põhjustavad olulist kahju.

Euroopa Kohus tõdes, et Soome riik ei olnud hinnanud ennetava jahi mõju hundipopulatsiooni seisundile. Ka polnud riik ära näidanud, et rahuldavat alternatiivset lahendust pole. Kohus selgitas, et erandlike ohjamismeetmete lubamiseks ei pea iseenesest oluline kahju juba tekkinud olema. Siiski pole piisavalt teaduslikku tuge eeldusel, et ühe või paari isendi surmamine hundikarjast loomade inimpelglikkust suurendaks. On ka vastupidist teadusinfot, mille põhjal võib karja lõhkumine ohte hoopis suurendada. Kuna Soome lubas ennetavat jahti, ilma et oleks ära näidanud, et see kahju tegelikult vältida aitaks, rikkus riik loodusdirektiivist tulenevaid kohustusi.

Kohtuasjas C-674/17 Luonnonsuojeluyhdistys Tapiola (10. oktoobri 2019. a otsus) esitas eelotsusetaotluse Soome kõrgem halduskohtus. Soome kohtusse pöördus keskkonnaühendus, kes vaidlustas kahele jahimehele antud loa tappa 2015/2016 jahihooajal kokku seitse hunti. Küttimist lubati üldisel populatsiooni ohjamise eesmärgil, eelkõige selleks, et suurendada piirkonna inimeste sallivust kriimsilmade vastu ja vähendada salaküttimist. Seaduslikku küttimist lubades salaküttimisele vastu astumisega loodeti ka huntide elu ohutumaks muuta ja neid seega paremini kaitsta. Soome kohus küsis Euroopa Kohtult, kas direktiivi alusel on lubatud anda hundijahiks luba salaküttimise ohjeldamise eesmärgil.[12]

Euroopa Kohus tõdes, et salaküttimisega võitlemine on oluline eesmärk ja suur välja­kutse. Pole aga usaldusväärseid teaduslikke andmeid, et jahi lubamine tegelikult sala­küttimist märkimisväärselt vähendaks. Salaküttimise vastu saab võidelda tõhusa järele­valvega ja erinevate elanikkonna turvatunnet suurendavate meetmetega. Soome riik ei ole ära näidanud, et alternatiivseid lahendusi tõesti poleks. Jahilube andes ei olnud riik nõuetekohaselt välja selgitanud ka kõnealuse hundipopulatsiooni kaitsestaatust ja küttimise mõju sellele. Seadusliku küttimise mõju hinnates tuli arvestada seda, et võsavillemite populatsiooni ohustas samas piirkonnas oluliselt ka salaküttimine. Kohus rõhutas, et erandeid tehes peab liikmesriik lähtuma parimast olemasolevast teadusinfost. See nõue kehtib ka rahuldavate alternatiivide olemasolu väljaselgitamisel. Juhul kui teadusandmed annavad aluse kahelda erandi tegemise tingimuste täidetuses, tuleb lähtuda ettevaatuspõhimõttest ja jätta jahiluba andmata.

Järgmine hundijahti puudutav eelotsusetaotlus jõudis Euroopa Kohtusse Rumeeniast: kohtuasi C-88/19 Alianța pentru combaterea abuzurilor (11. juuni 2020. a otsus). Kohtuasi sai alguse hundist, kellel tekkis komme külastada üht koduhoovi, mängida seal koertega ja süüa nende toitu. Kohale saabusid metsloomaameti töötajad koos loomaarstiga. Susi uimastati ja viidi minema. Plaanis oli toimetada ta varjupaika, kus hoiti loomaaedadest päästetud hunte. Loom sai aga transpordi käigus pakku ja peitis end ümbruskonna metsadesse.

Kohalik MTÜ esitas asjaosaliste vastu kuriteokaebuse, leides, et hundiga toimetamiseks tulnuks kõigepealt taotleda luba erandisätete alusel. Rumeenia kohus küsis Euroopa Kohtult, kas loodusdirektiivi erandisätteid tuleb kohaldada ka olukorras, kus kaitsealune loom on lahkunud oma looduslikust elupaigast.

Euroopa Kohus selgitas, et kaitsekord ei sõltu sellest, kus hunt parajasti viibib. Loodus­direktiivi alusel on kaitstud kõik loomad, kes elavad looduses või metsikult ning kellel on seega looduslikes ökosüsteemides oma roll. Looma looduslik levila, st ala, kus ta elab, liigub või toitub, võib langeda kokku ka inimasustuse alaga. Hundid elavad paljudes liidu piirkondades inimeste kasutuses olevate alade vahetus läheduses. Direktiivi erandi sätted ongi muuhulgas ette nähtud konfliktiolukordade lahendamiseks. Liikmesriigid peavad kehtestama normid, mis võimaldavad vajaduse korral teha tõhusaid ja õige­aegseid, teaduslikult põhjendatud erandeid kaitserežiimist.

Järgmine eelotsusetaotlus, kohtuasjas C-436/22 ASCEL (29. juuli 2024. otsus), pärineb Hispaaniast ja puudutas piirkonda, kus huntidele rakendub leebem, viienda lisa kaitse (Douro jõe orust põhja pool). Hispaania kohtusse pöördus keskkonnaühendus, kes vaidlustas riigi kehtestatud hundijahikava. Esmalt tekkis riigisisesel kohtul kahtlus, kas leebem kaitserežiim riigi põhjapoolses osas on üldse põhjendatud, arvestades huntide üldist kehva käekäiku Hispaanias. Teiseks küsis Hispaania kohus selgitusi selle kohta, millises ruumilises perspektiivis tuleb hinnata liigi kaitsestaatust, kui otsustatakse hundijahi lubamise üle.

Euroopa Kohus selgitas, et see, et liik on kantud direktiivi viiendasse, leebema kaitserežiimiga lisasse, ei tähenda, et tegu oleks tingimata soodsas seisundis oleva liigiga. Ka viienda lisa liike võib küttida üksnes juhul, kui liigi soodne seisund säilib. Vastasel juhul tuleb jaht keelata. Jaht tuleb keelata ka juhul, kui tagatud pole tõhus järelevalve liigi seisundi üle. Seda, kas liik on heas seisus, tuleb hinnata esmalt kohalikul ja riigi tasandil ning seejärel võimaluse korral ka piiriülesel tasandil. Kasutada tuleb uusimaid teadusandmeid ja juhinduda ettevaatuspõhimõttest.

Euroopa Kohtusse jõudsid ka Austria hundid: kohtuasjas C-601/22 WWF Österreich jt (11. juuli 2024. a otsus). Lugu sai alguse kriimsilmast, kes murdis alpikarjamaadel kümneid lambaid. Tirooli liidumaa valitsus otsustas anda loa hunti küttida. Alternatiivseid meetmeid ei peetud otstarbekaks. Alpides peetavad lambakarjad on väikesed. Kaitsemeetmed (tarade ehitamine, karjakoerte pidamine, karjuste palkamine) oleks lambakasvatajatele väga kulukad.

Keskkonnaorganisatsioonid vaidlustasid selle otsuse, mispeale Austria kohus esitas eelotsusetaotluse. Kohus uuris, kas erandi lubamisel võib arvestada ka tulevast kaudset majanduskahju, mis kaasneb sellega, kui karjapidajad traditsioonilisest lamba­kasvatusest huntide tõttu loobuvad. Seetõttu võivad alpikarjamaad kinni kasvada ja atraktiivsed maastikud kaduda. Kannatada saab nii liigirikkus kui ka turism.

Kohus leidis, et kaitserežiimist erandi tegemist ei õigusta hüpoteetiline ja abstraktne oht. Kohus pidas muret, et lambakasvatajad pakivad pillid huntide tõttu üldse kotti, liialt üldiseks ja hüpoteetiliseks. Oht peab olema omistatav sellele hundile, kelle küttimist kaalutakse.

Erandi tegemise tingimuseks on see, et ühtki rahuldavat, teaduslikult ja tehniliselt põhjendatud alternatiivi pole. Optimaalse lahenduse leidmiseks tuleb kaaluda erinevate tegutsemisviiside ökoloogilisi, majanduslikke ja sotsiaalsed eeliseid ning ebamugavusi. Analüüsida tuleb võimalust kohandada inimkäitumist, et soodustada hundi­populatsioonide, karjade ja loomakasvatajate sujuvat koostoimimist. Alternatiivse kaitsemeetme kulukust tuleb arvestada, kuid see ei ole määrava tähendusega. Seda tuleb kaaluda kaitserežiimist erandi tegemise ökoloogilise mõjuga. Liikmesriikidel lasub kohustus töötada välja süsteemsed kaitsekorraldusmeetmed. Riike pole jäetud selliste meetmete kulude kandmisel üksi: neil on võimalik saada rahastust liidu tasandi programmidest.

Ja viimaks saavad Euroopas pildile ka meie oma hundid: kohtuasi C-629/23 Eesti Suurkiskjad (12. juuni 2025. a otsus). Eestis pöördus halduskohtusse keskkonna­ühendus, kes vaidlustas loa küttida 2020/2021 jahihooajal 140 hunti. Otsus tugines 2012–2021. aastateks kehtestatud tegevuskavale, mille järgi huntide seisund Eestis oli soodne. Kava järgi tuli küttimise abil hoida huntide arvukust vahemikus 150–250 isendit. Leiti, et see võimaldab säilitada populatsiooni head seisundit, kuid vähendada samas hundi põhjustatavat kahju. Tegevuskavas oli selgitatud, et Balti hundipopulatsioon on Euraasia populatsiooni osa, mille levikuala hõlmab Eestit, Lätit, Leedut, Poola kirdeosa, Valgevenet, Ukraina põhjaosa ning osa Venemaa oblasteid.

Kohtuasja Riigikohtusse jõudmise ajaks oli aga kehtestatud uus tegevuskava, mille järgi Eesti hundipopulatsioon ei ole enam soodsas seisundis. Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN)[13] hinnangul oli Eesti hundipopulatsioon ohualtis staatuses. Kohtusse pöördunud keskkonnaühendus leidis, et hundi kaitsestaatus Eestis ei ole soodne. Sellise mahuga jahi lubamine raskendaks liigi olukorda veelgi.

Riigikohus pöördus Euroopa Kohtusse[14], küsides nõu selle kohta, kas populatsiooni seisundit tuleb hinnata liikmesriigi tasandil või laiemas perspektiivis. Ka küsis Riigikohus, kas liigi kaitsestaatuse hindamisel võib võtta arvesse kohalikke majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi vajadusi ning iseärasusi.

Euroopa Kohus kordas juba varem öeldut: liigi kaitsestaatust tuleb eelkõige hinnata liikmesriigi tasandil. Kui liigi seisund liikmesriigis pole soodne, ei saa see seal täita oma ökoloogilist funktsiooni. Seda isegi juhul, kui riigisisene populatsioon kujutab endast osa suuremast, soodsa kaitsestaatusega populatsioonist. Loodusdirektiivi alusel antav hinnang ei ole rangelt seotud IUCN-i hinnanguga, kuid IUCN-i järeldused võivad kuuluda teadusandmete hulka, mida liikmesriik peab arvestama.

Liigi kaitsestaatusele hinnangu andmisel on siiski asjakohane selgitada ka seda, kuidas läheb huntidel populatsiooni kogu looduslikul levialal, st ka piiriüleselt. Eriti väiksemate riikide puhul võib hundi kui laia liikumisalaga liigi seisund, sh geneetiline mitmekesisus, oluliselt sõltuda sellest, mis toimub riigipiiri taga. Riikidel tuleks teha koostööd, sh jagada omavahel teavet teadaolevate piiriüleste liikumiste ja võetavate kaitsekorraldusmeetmete kohta. Hinnangu andmisel tuleb arvestada ka prognoositavaid muutusi piiriülese liikumise võimalustes. Näiteks võib meie hundipopulatsiooni jaoks olulise muudatuse kaasa tuua piiritarade püstitamine Balti riikide, Valgevene ja Venemaa vahele.

Liikmesriigi olukorda iseloomustavad majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised vajadused ning piirkondlikud ja kohalikud iseärasused võivad olla liigi seisundi hindamisel asjakohased. Seda põhjusel, et need on ühed mõjuteguritest, mis võivad pikema aja jooksul mõjutada huntide levikut ja arvukust riigi territooriumil. Need ei anna aga alust hinnata liigi seisundit soodsaks olukorras, kus kolm soodsa seisundi kumulatiivset tingimust pole täidetud. Meeldetuletuseks: need on liigi pikaajaline elujõulisus oma looduslikus elupaigas, loodusliku levila stabiilsus ja piisavalt suur elupaik liigi pikaajaliseks säilimiseks.

Riigikohtul tuleb nüüd selgitada, kas hundi seisundit peeti 2012–2021 tegevuskavas põhjendatult soodsaks. Kui see on nii, tuleb Riigikohtul otsustada, kas 140 hundi küttimise luba võimaldas soodsat seisundit säilitada. Praeguse artikli kirjutamise aja seisuga pole Riigikohus veel otsust langetanud.

Eesti kohtuasjad

Halduskohtutes vaieldakse nii hundi kui ka karu küttimismahtude üle. Esmalt hakkasid kohtutesse jõudma hundijahi vaidlused. Varaseim neist, kohtuasi nr 3-20-2368 on juba tuttav: tegu on selle 2020/2021 jahiaasta küttimismahu vaidlusega, milles Riigikohus Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse saatis. Halduskohus jättis selles asjas keskkonna­ühenduse kaebuse rahuldamata, leides, et hundi seisund on soodne ja ameti määratud küttimismaht seda ei ohusta. Ringkonnakohus nõustus. Riigikohtusse jõudis asi loomakaitseühingu kassatsioonkaebuse kaudu.

Järgmiseks vaidlustas sama ühing Keskkonnaameti otsuse määrata 2024/2025 jahiaasta küttimismahuks 90 hunti (kohtuasi nr 3-24-3025). Halduskohus pole selles asjas veel lõpplahendini jõudnud.

Keskkonnaühendus taotles kohtumenetluses ka hundijahi peatamist kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Halduskohus määraski huntidele esialgse õiguskaitse, keelates huntide küttimise kohtumenetluse ajaks. Kohus leidis, et kaebuse eduväljavaated on head. Keskkonnaamet ei andnud hundijahti lubades hinnangut liigi kaitsestaatusele ei kohalikul ega riigi tasandil, juhindudes üksnes piiriülese tasandi hindamisest. Amet jättis arvestamata selle, et uue tegevuskava järgi on hundid hinnatud ohualtiks. Amet ei teinud selgeks, kas maakondades, kus enim kahjujuhtumeid esines, oli kasutatud asjakohaseid ennetusmeetmeid. Ameti väide, et jaht on vajalik selleks, et vältida avalikkuse negatiivse meelestatuse levimist, oli kohtu meelest paljasõnaline.

Keskkonnaamet vaidlustas halduskohtu esialgse õiguskaitse määruse. Ringkonnakohus tühistas seepeale esialgse õiguskaitse ja lubas hundijahil jätkuda.[15] Ringkonnakohus leidis, et 90 hundi küttimine ei avalda hundi asurkonnale Eestis pikemas perspektiivis olulist negatiivset mõju. Vajadus jahti peatada ei ole seega ülekaalukas võrreldes vajadusega kaitsta karjakasvatajate majandushuve ja riigi ressursse kiskjakahju kompenseerimisel. Ringkonnakohus märkis, et kiskjakahjude vältimise ainus meetod ei tohiks mõistagi olla küttimine. Loomapidajaid tuleks motiveerida rakendama ka muid kaitseabinõusid. Seda on ringkonnakohtu hinnangul ka tehtud.

Kohtuasjas nr 3-25-3999 vaidlustas keskkonnaühendus 2025/2026 jahiaastaks määratud huntide küttimismahu (84 looma). Selle kaebuse menetlus Tallinna Halduskohtus on veel algusjärgus. Lahendatud on aga esialgse õiguskaitse kohaldamise küsimus. Sarnaselt eelmisele kohtuasjale jäi siin huntidele õiguskaitse andmata. Haldus- ja ringkonnakohus järgisid ringkonnakohtu eelnevat jahiaastat puudutanud esialgse õiguskaitse määruse põhjenduskäiku.

Vaadakem nüüd aga, kuidas on Eesti kohtutes käinud karude käpad. Karujahi vaidlused on haldusasjadega tegelevates kohtutes ringlemas 2022. aastast saati. Asjas nr 3-22-1629 vaidlustas keskkonnaühendus Keskkonnaameti korralduse, millega kehtestati 2022/2023 jahiaastal pruunkaru küttimismahuks 90 isendit. Amet põhjendas jahi lubamist vajadusega ennetada kahjustusi mesitarudele ja säilitada karude inimpelglikkus. Kohtusse pöördunud ühing leidis, et ameti otsus on vastuolus loodusdirektiiviga. Amet pole ära näidanud, et rahuldavaid alternatiive kahjude vältimiseks ei ole. Mesitarusid on võimalik kaitsta elektrikarjusega.

Halduskohus rahuldas kaebuse, leides, et jahiluba oli õigusvastane.[16] Amet ei olnud ära näidanud seost maakondade kaupa määratud küttimismahtude ja samas piirkonnas mesitarudele tekitatud kahju vahel. Kahjujuhtumeid polnud palju. Kohus leidis, et tegu võib olla tavapärase äririski, mitte olulise kahjuga. Suurkiskjatel on kanda oluline ökoloogiline funktsioon. Küttimismahu määramisel võib olla hoopis varjatud ja direktiiviga vastuolus olev eesmärk takistada siinse karupopulatsiooni kasvu. Amet ei olnud kohtu hinnangul ära näidanud ka põhjuslikku seost karude arvukuse kasvu ja kahjustuste suurenemise vahel. Kohus leidis, et kahjustuste hulk võib suureneda hoopis karule oluliste toiduressursside vähenemise tõttu, mh ulatusliku metsaraie, eutrofeerumise ja väetamise tagajärjel. Oluline mõju võib olla ka elupaikade killustumisel.

Kohus leidis, et amet pole ära näidatud sedagi, et karude arvukuse vähendamine konfliktipiirkondades aitaks kahjustusi vähendada. Karud on üldiselt inimpelglikud. Inimeste lähedale tikkuvad nn nuhtlusisendid võivad tekkida siis, kui karu harjub inimese kättesaadavaks tehtud toiduga.

Meelevaldseks pidas kohus väidet, et mida rohkem on karusid, seda suurem on tõenäosus, et karu ründab inimest. Tegevuskava järgi on rünnakuid võimalik vältida, tõstes inimeste teadlikkust sellest, kuidas hoiduda karude ligimeelitamisest ja kuidas käituda karuga kohtudes. Viimaks leidis kohus, et nõuetekohaselt polnud selgitatud ka seda, kas kahjustuste ennetamiseks olid kasutusele võetud alternatiivsed meetmed. Tegevuskava järgi on kiskjatõrjeaiad ja karjakoerad kahjustuste vältimiseks väga tõhusad.

Halduskohtu otsus jõustus, kui ringkonnakohus jättis selle oma 18. oktoobri 2024. a otsusega[17] muutmata. Ringkonnakohus nõustus, et amet pole ära näidanud, et 90 karu küttimata jätmise korral tekkiks mesinikele suure tõenäosusega ulatuslik kahju. Asjakohane on halduskohtu kahtlus, et küttimismahu määramise eesmärk on hoopis karude juurdekasvu piiramine. Ka nõustus ringkonnakohus sellega, et mesitarusid saab tõhusalt kaitsta korraliku ja töökorras elektriaiaga.

Järgmiseks jõudis Tallinna Halduskohtusse vaidlus 2023/2024. a karude küttimismahu kehtestamise otsuse peale (kohtuasi nr 3-23-1659). Keskkonnaamet lubas sel hooajal küttida 96 isendit, leides, et see on vajalik oluliste kahjude vältimiseks ja elanikkonna ohutuse tagamiseks. Sama keskkonnaühendus pöördus taas kohtusse, leides, et karude rangest kaitserežiimist sellisel moel erandi tegemine ei ole õiguspärane.

Tallinna Halduskohus rahuldas 7. veebruari 2025. a otsusega kaebuse. Kohus juhtis tähelepanu sellele, et karude mesitarude kallal käimine on viimastel aastatel näidanud langustrendi. See ei ole tingitud karude küttimismahtudest, vaid sellest, et alternatiivsed kaitsemeetmed täidavad oma eesmärki. Kariloomi murravad karud haruharva. Karud käivad maiustamas ka põldudel, kuid välja pole selgitatud seda, kui suure kahju põhjustavad mesikäpad ja kui suure näiteks metssead. Kokkuvõttes leidis kohus, et amet pole ära näidanud, kuidas aitaks 96 pruunkaru küttimine hoida ära eriti oluliste kahjude tekkimist.

Kohus leidis taas, et põhjendus, mille kohaselt küttimine on vajalik inimeste ohutuse tagamiseks, on jäänud üldsõnaliseks ja hüpoteetiliseks. Karude ohtlikkus ei erine nendes piirkondades, kus karusid kütitakse, ja nendes, kus neid küttida ei tohi. Teadusandmed viitavad sellele, et karude inimpelglikkust vähendab neile hõlpsa toidu kättesaadavaks tegemine, mitte see, kui inimene karusid ei küti.

See kohtuotsus pole veel jõustunud: Keskkonnaamet esitas apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohtu otsust on praeguse info järgi oodata 2026. a aprillis.

Järgmiseks jõudis kohtusse vaidlus 2025/2026 jahiaasta pruunkaru küttimismahu üle (71 isendit; kohtuasi nr 3-25-2491). See kohtuasi pole veel sisulise lahendini jõudnud. Küll aga väärib äramärkimist, et tegu on esimese kohtuasjaga, kus jõustus kohtulahend (Tallinna Ringkonnakohtu 26. septembri 2025. a määrus[18]), millega karujaht esialgse õiguskaitse korras peatati. Eelmise kahe juhtumi puhul karud õiguskaitset ei saanud ja küttimine toimus hoolimata kohtuvaidlusest.

Ringkonnakohus leidis, et järjekordse kaebuse rahuldamine on tõenäoline. Küttimine polnud suunatud sinna, kus olid ilmnenud karude tekitatud kahjustused. Pole ka selge, kas küttimisega vältida soovitav kahju põllumajandustootjatele, sh mesindussektorile, on oluline. Rahuldavalt pole põhjendatud seda, et tõhusaid alternatiivseid lahendusi poleks. Elanikkonna ohutuse tagamise eesmärgi kohta kirjutas ringkonnakohus, et tulenevalt karude arvukuse suurenemisest on enam teateid nende nägemisest, sh asulate läheduses. Sellest ei saa aga järeldada, et karud oleks kujutanud endast inimestele ohtu. Eestis on alates 2000. aastast toimunud kuus karurünnakut, milles sai inimene viga. Kõik need leidsid aset metsas, sh pooled neist karujahi käigus.

Pärast ulatuslikuma karujahi peatamist andis Keskkonnaamet 2025. aasta sügisel korralduse, millega lubas küttida viis karu konkreetsetes kahjustuspiirkondades. Ka see korraldus vaidlustati ja ootab Tallinna Halduskohtus oma järge (kohtuasi nr 3-25-3246). Tallinna Ringkonnakohus kohaldas asjas osaliselt esialgset õiguskaitset[19]. Määruse tegemise ajaks oli kaks karu juba kütitud. Ülejäänud kolmest ühe osas pidas ringkonnakohus kaebuse eduväljavaateid väikesteks. Amet oli ära näidanud, et lambakasvataja, kelle karja karu kimbutamas käis, oli võtnud tõhusaid ennetusmeetmeid, rajades kõrge elektriaediku ja sulgedes loomad ööseks lauta. Ülejäänud kahe karu küttimise ringkonnakohus keelas. Kohus leidis, et Keskkonnaamet ei olnud välja selgitanud, kas kasutusele olid võetud asjakohased meetmed karude mesitarudele, maisipõllule ja kalmistule ligipääsu ennetamiseks.

Niisiis on suurem selgus vähehaaval saabumas, kuid suurkiskjate lugudele Eesti kohtutes ei saa veel kuidagi punkti panna. Peagi on oodata uusi peatükke. Seetõttu lõpetan artikli täna kolme punktiga.

…

Metsa ukku, metsa ukku,
Kuule metsa vana halli
Metsa kullane kuningas,
Metsa karrane kasukas,
Püha Jüri pojukene!
Keela omad kurjad koerad,
Sulu oma suured koerad,
Keela susi soovikusse,
Kaitse karu kaasikusse,
So koerad soos magagu
Mu kari arul karaku.
Pistan kepi tee ääre,
Jumala rahu teiega!

 H II 42, 583 (2) < Karksi khk. – Ernst Kitzberg (1891)

____________________________

[1] Kinnitatud Keskkonnaameti peadirektori 18.02.2022 käskkirjaga nr 1‑1/22/32. Kättesaadav https://kliimaministeerium.ee/sites/default/files/documents/2023-06/Suurkiskjate%20kaitse%20ja%20ohjamise%20tegevuskava%202022-2031.pdf (25.01.2026).
[2] Tegevuskava kohta vt looduskaitseseaduse § 49.
[3] Kättesaadav https://rm.coe.int/16802ec575 (25.01.2026).
[4] Konventsiooniga liitunute nimekiri on kättesaadav: https://www.coe.int/en/web/conventions/full-list?module=signatures-by-treaty&treatynum=104 (25.01.2025).
[5] Berni konventsiooni kodulehel olev uudis: https://www.coe.int/en/web/bern-convention/-/modification-of-wolf-protection-under-the-bern-convention-enters-into-force (27.12.2025).
[6] Kliimaministeeriumi pressiteade: https://kliimaministeerium.ee/uudised/hundil-laheb-euroopas-jarjest-paremini (27.12.2025).
[7] Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ, 21. mai 1992, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta.
[8] Pruunkarudega seoses sai Eesti erandi kohustusest moodustada liigi kaitseks erikaitsealasid, aga mitte kohustusest tagada liigi range kaitse; vt selle kohta Tallinna Ringkonnakohtu 18. oktoobri 2024. a otsus asjas nr 3-22-1629, p 20.
[9] Keskkonnaministri 28. mai 2013. a määrus nr 32.
[10] Looduskaitseseadus § 3 lg-s 2 määratleb liigi soodsa seisundi näitajad. Määratlus põhineb loodusdirektiivi omal. Termineid „soodsat kaitsestaatus“ ja „soodne seisund“ tuleb siinkohal lugeda sünonüümideks (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 13. oktoobri 2023. a määrus asjas nr 3-20-2368, p 14).
[11] Looduskaitseseaduse § 61 ja kliimaministri 2. veebruari 2024. a määrus nr 5 „Looma tekitatud kahju hindamise metoodika, kahju hüvitamise täpsustatud ulatus ja hüvitamise kord ning kahjustuste ennetamise abinõudele tehtud kulutuste hüvitamise täpsustatud ulatus ja kord“.
[12] Täpsemalt küsis Soome kohus, kas see on lubatav direktiivi art 16 lg 1 p-i „e“ alusel. Art 16 sätestab neljanda lisa liigi isendite range kaitse režiimist erandi tegemise võimalused. Lg 1 p-d „a“–„d“ loetlevad erinevad eesmärgid, mille saavutamiseks erandi tegemine võimalik on. Punkt „e“ seevastu konkreetset eesmärki ei nimeta, vaid ütleb, et erandi võib teha „range järelevalve all valikuliselt ja piiratud ulatuses IV lisas loetletud liikide teatavate isendite võtmise või pidamise lubamiseks pädevate siseriiklike asutuste määratletud kogustes“. Kuna salaküttimise ohjamine ühegi p-des „a“–„d“ nimetatud eesmärgi alla ei sobinud, uuriski Soome kohus, kas see võiks olla lubatav p-i „e“ alusel.
[13] International Union for the Conservation of Nature and Natural Resources (IUCN).
[14] Riigikohtu halduskolleegiumi 13. oktoobri 2023. a määrus nr 3-20-2368/46.
[15] Tallinna Ringkonnakohtu 23. detsembri 2024 määrus asjas nr 3-24-3025 on kättesaadav Riigi Teataja andmebaasi kaudu: https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/fail.html?id=390603658 (08.03.2026).
[16] Tallinna Halduskohtu 6. aprilli 2023 otsus asjas nr 3-22-1629 Riigi Teatajas: https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/fail.html?id=336534010 (08.03.2026).
[17] Tallinna Ringkonnakohtu 18. oktoobri 2024 otsus asjas nr 3-13-2415 Riigi Teatajas: https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/fail.html?id=383738528 (08.03.2026).
[18] Tallinna Ringkonnakohtu 26. septembri 2025 määrus kohtuasjas nr 3-25-2491 Riigi Teatajas: https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/fail.html?id=420381443 (08.03.2026).
[19] Tallinna Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2025 määrus kohtuasjas nr 3-25-3246 Riigi Teatajas: https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/fail.html?id=423774740 (08.03.2026).