Valveaeg Euroopa Kohtu praktikas

Merle Erikson
Tartu Ülikooli tööõiguse professor

1. Sissejuhatus

Euroopa Kohus on teinud viimastel aastatel kümneid töösuhteid puudutavaid otsuseid, mis aitavad mõista Euroopa Liidu tööõigusalaseid akte. Käesoleva artikli teemaks on valitud valveaega käsitlev Euroopa Kohtu praktika põhjusel, et Eesti õigus reguleerib seda küsimust Euroopa õigusest erinevalt. Samuti kohaldatakse valveaega kohtunike ja kohtuteenistujate suhtes ning töö- ja teenistussuhete alaseid vaidlusi lahendavatel kohtunikel võib tekkida vajadus valveaja regulatsiooni tõlgendada ja kohaldada.

Analüüsides valveaega Euroopa Kohtu praktikas, on oluline märkida, et Euroopa Liidu tööaja direktiiv 2003/88/EÜ[1] (edaspidi: tööaja direktiiv), mis paneb paika töö- ja puhkeaja kasutamise peamised reeglid, valveaja mõistet ei tunne. Tööaja direktiivi järgi jaguneb töötaja ja tööandja vaheline suhe kaheks ajaperioodiks – tööajaks ja puhkeajaks – ning selline liigitus ei jäta ruumi töö- ja puhkeaja vahepealsetele kategooriatele.[2]

Küll aga rakendatakse valveaega mitmes Euroopa Liidu liikmesriigis, mille õiguse pinnalt tekkinud vaidlustes on Euroopa Kohus andnud 15 lahendis hinnanguid tööaja direktiivi kohaldatavusele valveaja puhul. Seega on kõik valveaja kasutamist puudutavad põhimõtted välja kujunenud Euroopa Kohtu praktikas.

Tööaja direktiiv on oma sisu poolest töötervishoiu ja -ohutuse alane regulatsioon ning selle kohaldamisala ei ole piiratud üksnes töölepingu alusel töötavate isikutega. Tööaja direktiivi artikli 1 lõike 3 järgi kohaldub see õigusakt nii avaliku kui ka erasektori kõigi tegevusalade suhtes töötervishoiu ja tööohutuse raamdirektiivi 89/391/EMÜ[3] artikli 2 tähenduses. Selle artikli lõige 1 sätestab näidisloetelu valdkondadest[4], kus direktiiv kehtib, ning lõike 2 järgi võib seda erandina mitte kohaldada, kui seda nõuab avaliku teenistuse eripära (näiteks relvajõududes või politseis). Järelikult on valdava osa avaliku teenistuse ametikohtade puhul tööaja direktiiv ja selle Euroopa Kohtu antud valveaega puudutavad tõlgendused kohaldatavad.[5]

Erinevalt tööaja direktiivist reguleerib Eesti õigus valveaega tavaliselt iseseisva ajakategooriana. Töölepingu seaduse[6] (TLS) § 48 lõike 1 järgi on valveaeg aeg, mil töötaja on tööandjale kättesaadav tööülesannete täitmiseks väljaspool tööaega. Valveaega ei loeta TLS-i kohaselt töö- ega puhkeajaks[7], see on töötaja ja tööandja vahelises suhtes eraldiseisev ajavahemik, mil töötaja ei pea tööülesandeid täitma, samas ei saa ta ka vabalt puhata, sest peab tööandja kutsel tööle minema. Viimati nimetatud põhjusel makstakse valves oldud aja eest töötajale tasu (TLS § 48 lg 1).

Lisaks töölepingulisele suhtele kasutakse valveaega ka avalikus teenistuses ametnike puhul. Avaliku teenistuse seaduse[8] (ATS) § 38 lõige 1 defineerib valveaja sarnaselt TLS-ga – valveaeg on aeg, mil ametnik peab tulenevalt teenistushuvist olema ametiasutusele kättesaadav teenistusülesannete täitmiseks väljaspool tööaega. Avaliku teenistuse seaduse käsiraamat selgitab, et „sarnaselt TLS-s toodud käsitlusele ei ole valveaeg tööaeg ega puhkeaeg“.[9]

Peale TLS-i ja ATS-i on valveaeg reguleeritud mitmes eriseaduses[10], mis käsitlevad valveaega samuti enamasti töö- ja puhkeaja vahevormina. Kohtute seaduse § 6 lõige 4 sätestab sarnaselt ATS-ga, et valveaeg on aeg, millal kohtunik peab iseseisvalt korraldatud tööaja väliselt olema kättesaadav seaduses sätestatud ettenägematute või edasilükkamatute teenistusülesannete täitmiseks.[11] Erandid on selles osas sätestatud prokuratuuriseaduse[12] (ProkS) § 22² lõikes 2 ja päästeteenistuse seaduse[13] (PäästeTS) § 20 lõikes 6, mille järgi on prokuröri ja päästeteenistuja valveaeg osa puhkeajast.

Käesolevas artiklis uuritakse, mis on Euroopa Kohtu praktika kohaselt valveaeg ja millised on töötaja õigused valveaja kasutamisel, ning antakse hinnang, kas Eesti õigus on analüüsitavas valdkonnas Euroopa Liidu õigusega kooskõlas. Vaatluse alla on võetud eelkõige küsimused, kus Euroopa Kohtu seisukohad erinevad Eestis kehtivatest põhimõtetest. Kuna artikli eesmärk on esmajoones tutvustada valveaega puudutavat Euroopa Kohtu praktikat, siis ei käsitle see Eesti õigust süvitsi. Artiklis kasutatud termin „töötaja“ hõlmab nii töölepingu alusel tegutsevat isikut kui ametnikku.

2. Valves oleku aja liigid

Euroopa Kohtu lahendite järgi jaguneb valves oleku aeg kaheks – valvekorraks (on-call time) ja valveajaks ehk väljakutsevalveks (standby time).[14]

Valves oleku aja liigituse aluseks on töötaja asukoht ajal, mil ta on valves. Valvekorraga on tegemist siis, kui töötaja peab valves oleku ajal olema töökohal. Sellisel juhul loetakse kogu töökohal veedetud aeg, mis on seotud töötaja valmisolekuga igal hetkel oma tööülesandeid täita, tööajaks. Valveaeg on aeg, mil töötaja peab olema igal ajal kättesaadav ilma töökohal viibimata. Viimasel juhul on töötaja oma tööandja käsutuses, st ta peab olema valmis tööle asuma, kuid tal on võimalus oma aega vabamalt hallata ja tegeleda oma isiklike huvidega.[15]

Esimene lahend, milles Euroopa Kohus valves oleku aja kahe vormi erinevat iseloomu selgitas, on tehtud Simapi[16] kohtuasjas, mis puudutas esmatasandi arstiabi arstide töö- ja puhkeaja korraldust. Selles lahendis selgitas kohus, et kui arst peab olema valves oleku ajal töökohas, on selline valvekord tööaeg, olgugi et arsti tegevus võib valves oleku ajal varieeruda (punkt 48) ning ta pidevalt oma töökohustusi ei täida.[17] Olukord on erinev juhul, kui arst on valves, olles pidevalt kättesaadav, ilma et ta peaks olema tervishoiuasutuses. Sellise valveaja puhul on tegemist tööajaga vaid siis, kui arst osutab arstiabi teenust (punkt 50).

Nagu sissejuhatuses märgitud, tuntakse Eesti õiguses üksnes valveaega ehk aega, mil töötaja on tööandjale kättesaadav tööülesannete täitmiseks väljaspool tööaega. Valveajal ei asu töötaja töökohal, kuid tööandja saab temaga (tavaliselt telefoni teel) ühendust võtta ja ta tööle kutsuda. Valveaega rakendatakse ametikohtade puhul, kus võib tekkida erakorraline vajadus töötaja tööle rakendamiseks. Valvekord ehk töökohal valves oldud aeg on Eesti õiguse järgi tööaeg,[18] mille suhtes kehtib tööaja regulatsioon.

3. Valveaeg kui töö- või puhkeaeg

Nagu sissejuhatuses selgitatud, jaguneb tööaja direktiivi järgi töötaja töösuhtes olemise aeg tööajaks ja puhkeajaks. Direktiivi artikli 2 lõige 1 sätestab, et tööaeg on iga ajavahemik, mille jooksul töötaja teeb tööd, on tööandja käsutuses ning tegutseb või täidab oma kohustusi kooskõlas siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega. Artikli 2 lõike 2 järgi loetakse puhkeajaks iga ajavahemik, mis ei ole tööaeg. Euroopa Kohus on Simapi kohtuotsuse punktis 47 leidnud, et tööaja mõistet tuleb käsitada vastandina puhkeaja mõistele, kuna need kaks mõistet on teineteist välistavad.[19] Töö- ja puhkeaeg on Euroopa Liidus autonoomsed mõisted, mida liikmesriigid ei saa sisustada oma äranägemise järgi.[20]

Kuna tööaja direktiiv lähtub töösuhtes oleku aja kaksikjaotusest – tööaeg või puhkeaeg – ning eraldiseisvat valveaja kontseptsiooni ei eksisteeri[21], moodustab ka Euroopa Kohtu lahendite kohaselt valveaeg kas osa tööajast või puhkeajast. Esimeses valveaega puudutavas Simapi kohtuasjas asus Euroopa Kohus seisukohale, et esmatasandi arstiabi arsti valveaeg, mil ta ei viibi tervishoiuasutuses, kuid on tööandjale kättesaadav, on puhkeaeg. Kohus selgitas, et ehkki arst on oma tööandja käsutuses, st temaga peab olema võimalik ühendust võtta, saab arst sellises olukorras oma aega hallata väiksemate piirangutega ja tegeleda oma huvidega (punkt 50).

Varasemasse tõlgendusse tõi pöörde 2018. aastal tehtud lahend Matzaki kohtuasjas [22], mis sai valveaja määratlemisele ebatraditsioonilise lähenemise tõttu õiguskirjanduses palju tähelepanu.[23] Selle lahendi asjaolude kohaselt töötas R. Matzak vabatahtliku päästjana. Tema suhtes kohaldati valveaega, mil ta pidi olema kodus ja jõudma väljakutse korral töökohale kaheksa minuti jooksul. R. Matzak nõudis, et tema valveaeg oleks tasustatud nagu tööaeg. Seega vaieldi küsimuse üle, kas lahendis toodud asjaolude puhul saab valveaega pidada tööajaks.

Euroopa Kohus asus seisukohale, et R. Matzaki olukord erineb sellise töötaja olukorrast, kes peab valveajal olema üksnes tööandjale kättesaadav, et tööandja saaks temaga ühendust võtta. Kohustus püsida tööandja määratud kohas ning viibimiskoha geograafiline ja ajaline piirang – tulenevalt vajadusest jõuda töökohta kaheksa minuti jooksul – ahendavad objektiivselt töötaja võimalusi tegelda oma isiklike ja sotsiaalsete huvidega. Seega valveaeg, mil töötaja peab viibima oma elukohas ja reageerima tööandja kutsele kaheksa minuti jooksul, mis piirab väga oluliselt muuga tegelemise võimalust, tuleb lugeda tööajaks (punktid 63, 64 ja 66).

Matzaki kohtuasi on tähelepanuväärne selle poolest, et kui varasemates lahendites lähtus Euroopa Kohus valveaja liigitamisel töö- või puhkeajaks tööaja mõistest, siis nüüd muutus oluliseks puhkeaja tähendus. Valveaeg liigitub tööajaks sellisel juhul, kui töötajal ei ole võimalik ilma oluliste piiranguteta oma puhkeaega korraldada ehk tööajaga on tegemist juhul, kui ajavahemikku ei saa pidada puhkeajaks.[24]

Pärast Matzaki kohtuasjas lahendi tegemist on Euroopa Kohus analüüsinud valveaja liigitamist veel Radiotelevizija Slovenija,[25] Stadt Offenbach am Maini,[26] Dopravní podnik hl. m. Prahy[27] ja Dublin City Councili kohtuasjades,[28] mis puudutasid esimesel juhul televisioonitehniku ning kolmes viimasena nimetatud asjas päästja (tuletõrjuja) valveaega. Neis kohtuasjades ei pidanud töötajad valveajal olema tööandja määratud kohas, kuid neilt oodati – kui vajadus tekkis – reageerimist lühikese või isegi väga lühikese aja jooksul.[29]

Erinevalt Matzaki kohtuasjast ei võtnud Euroopa Kohus eelnimetatud asjades seisukohta, kas konkreetse juhtumi puhul liigitub valveaeg töö- või puhkeajaks, vaid andis juhiseid, millistest kriteeriumitest lähtuvalt tuleb valveaja olemus kindlaks teha. Kohus leidis, et iga konkreetse kaasuse puhul tuleb hinnata asjaolusid kogumis, keskendudes sellele, kas töötajale valveajal seatud piirangud on sellist laadi, et need mõjutavad objektiivselt ja väga oluliselt tema õigust vabalt kasutada aega, mille jooksul tema tööalaseid teeneid ei vajata. Samuti tuleb arvesse võtta valveaja kasutamisel töötajale antud soodustusi isiklike huvidega tegelemiseks.

Nii näiteks selgitas Euroopa Kohus Radiotelevizija Slovenija kohtuasjas, et valveajale hinnangu andmisel on oluline kindlaks teha, kui sagedased on valveaja jooksul väljakutsed – kui töötajal tuleb valveperioodi jooksul korduvalt tööle asuda, on tal vähem vabadust kasutada oma töövälist aega, kuna seda katkestatakse pidevalt. Piirang on ulatuslikum omakorda juhul, kui valveajal tööülesannete täitmise aeg on märkimisväärse kestusega (punkt 52).

Kohtuasjas RJ vs. Stadt Offenbach am Main tõi Euroopa Kohus välja soodustused, mis muudavad valveaja kasutamise vähem piiravaks. Kohus luges soodustusteks töötaja võimalust reageerida osale väljakutsetest oma viibimiskohast lahkumata ning tema käsutusse operatiivsõiduki andmist, „mis võimaldab tal kasutada eriõigusi, mis kalduvad kõrvale liikluseeskirjast, ja oma eesõigusi“ (punkt 49). Kohtuasjas MG vs. Dublin City Council leidis Euroopa Kohus, et töötajal on suurem vabadus ja seega soodsamad tingimused oma valveaja kasutamiseks juhul, kui ta ei ole kohustatud olema valveajal kindlas kohas, ei pea vastama kõikidele väljakutsetele ning võib valveajal tegeleda muu kutsetegevusega[30] (punktid 43 ja 44).

Seega tuleb viimaste Euroopa Kohtu lahendite järgi valveaja liigitamisel töö- või puhkeajaks kindlaks teha töötajale valveajaks kehtestatud piirangute intensiivsus.[31] Sarnaselt Matzaki kohtuasjale oli ka nende lahendite asjaolude kohaselt paika pandud ajavahemik, mille jooksul pidi töötaja töökohale jõudma[32], kuid enam ei pea Euroopa Kohus oluliseks eelkõige tööle jõudmise aega, vaid keskendub valveaja kasutamise korrale laiemalt. Kui töötajale seatud piirangud võimaldavad tal oma aega korraldada ja pühenduda oma huvidele ilma oluliste takistusteta, on tööaeg üksnes aeg, mis on seotud tööga, mida on sellel ajavahemikul tegelikult tehtud. Kui valveajal on isiklike huvidega tegelemine välistatud või suurel määral piiratud, on kogu valveaeg tööaeg.

Nagu sissejuhatuses mainitud, on Eesti õiguse kohaselt valveaeg aeg, mil töötaja on tööandjale kättesaadav tööülesannete täitmiseks väljaspool tööaega. Tööaeg on TLS § 5 lõike 1 punkti 7 järgi aeg, millal töötaja täidab kokkulepitud tööülesandeid. Kuna puhkeaega saab töötaja kasutada oma äranägemise järgi[33], siis valveaeg ei ole TLS mõistes ei töö- ega puhkeaeg. See on selline ajavahemik, mil töötaja ei pea täitma töökohustusi, kuid ei saa ka vabalt puhata, sest ta peab olema valmis tööandja kutsel tööle asuma. Erinevalt Eesti õiguses kasutusel olevast üldisest kontseptsioonist, mille järgi on valveaeg töö- ja puhkeaja vahepealne vorm, on prokuröride ja päästjate valveaeg osa puhkeajast (ProkS § 22² lõige 2 ja PäästeTS § 20 lõige 6).

Valveaja pidamine töö- ja puhkeaja vahevormiks on Euroopa Liidu õigusega vastuolus. Euroopa Kohtu praktika järgi on valveaeg oma olemuselt kas töö- või puhkeaeg. Õigeks ei saa pidada ka regulatsiooni, mille kohaselt kuulub valveaeg üksnes puhkeaja hulka. Puhkeajaga on tegemist vaid juhul, kui töötaja saab valveajal suures ulatuses ise otsustada, kuidas ta seda aega kasutab. Tööandja intensiivse sekkumise korral valves oleku aja korraldamisse tuleb seda aega lugeda tööajaks.

4. Töötaja töötervishoid ja -ohutus valveajal

Töötervishoiu ja tööohutuse raamdirektiivi 89/391/EMÜ artikli 5 lõike 1 kohaselt on tööandja kohustus tagada töötajate ohutus ja tervis kõikides tööga seotud aspektides. Kui tavapäraselt on tööandjal kohustus tagada töötaja tööohutus ja tervisekaitse tööajal, siis Radiotelevizija Slovenija kohtuasjas asus Euroopa Kohus seisukohale, et töötaja kaitse peab olema tagatud ka puhkeajaks oleva valveaja korral. Kuna valveajal pannakse töötajale töökohustusi, on see hõlmatud töökeskkonnaga laiemas tähenduses (punkt 63).

Kohus selgitab, et ka puhkeajaks peetava valveaja rakendamisel peab tööandja hindama ja ennetama töötajate töökeskkonnaga seotud riske tervise ja ohutuse seisukohast, mille hulka kuuluvad teatavad psühhosotsiaalsed riskid, nagu stress või tööalane läbipõlemine. Seega peab töötajal olema võimalik eemalduda oma töökeskkonnast piisavaks arvuks järjestikusteks tundideks, mis võimaldavad tal neutraliseerida töö mõju tema ohutusele ja tervisele. Tööandja ei tohi kehtestada nii pikki või sagedasi valveaja perioode, et need seaksid ohtu töötaja tervise. Liikmesriigid peavad kindlaks määrama selle kohustuse rakendamise üksikasjaliku korra (punktid 62, 64 ja 65).[34]

Euroopa Kohtu eesmärgiks ei ole siiski kohustada tööandjat tagama töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmist töötaja puhkeajal. Mõte on selles, et isegi juhul, kui valveaeg „liigitub tervikuna puhkeajaks, peab tööandja endiselt hindama sellise töökorraldusega kaasnevaid riske ning tuvastama, et valveaeg ei mõjutaks töötaja tervist negatiivselt. See omakorda tähendab, et tööandjad ei või kehtestada valveperioode, mis oma pikkuse või sageduse tõttu kujutavad ohtu töötaja ohutusele või tervisele“.[35] Tööandja peab vältima seda, et töötajal on pidevalt valveaeg.[36]

Eesti töötervishoiu ja tööohutuse seadus[37] (TTOS) paneb tööandjale ohutu ja tervisliku töökeskkonna tagamisel hulgaliselt kohustusi (§ 12 jj). TTOS § 13⁴ lõike 3 järgi tuleb riskianalüüsis arvestada töökorraldusega seotud riske. Otstarbekas oleks seda sätet täiendada valveaja rakendamisega seotud riskidega, sest ka juhul, kui valveaeg tööaja hulka ei kuulu, võib selle läbimõtlematu kasutamine töötaja tervist kahjustada.

5. Kokkuvõtteks

Tööaja direktiiv ega muud Euroopa Liidu õigusaktid valveaja instituuti ei tunne ning kogu töösuhtes oleku aeg jaguneb kaheks – tööajaks ja puhkeajaks. Tulenevalt liikmesriikide õigusest on Euroopa Kohus andnud mitmetes lahendites hinnangu tööaja direktiivi kohaldatavusele valveaja suhtes. Kohus eristab valveajast ehk väljakutsevalvest valvekorda, mis tähendab valves olekut töökohas. Kui valvekord kuulub alati tööaja hulka, siis valveaja liigitamisel töö- või puhkeajaks on oluline see, kui olulisel määral on piiratud töötaja võimalus oma aega korraldata. Valveaeg loetakse tööajaks juhul, kui töötajale seatud kitsendused välistavad või piiravad oluliselt töötaja võimalust tegeleda oma isiklike huvidega. Ka juhul, kui valveaega saab pidada töötaja puhkeajaks, peab töötajale olema tagatud tööohutus ja tervise kaitse. Euroopa Kohtu praktika järgi ei saa valveaeg olla töö- ja puhkeaja vahevorm.

____________________________

[1] Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/88/EÜ, 4. november 2003, tööaja korralduse teatavate aspektide kohta. – ELT L 299, 18.11.2003, lk 9–19. Selle direktiivi jõustumisel 1. augustil 2004. aastal kaotas kehtivuse varasem tööaja direktiiv (Nõukogu direktiiv 93/104/EÜ, 23. november 1993, mis käsitleb tööaja korralduse teatavaid aspekte. – EÜT L 307, 13.12.1993, lk 18–24), mis samuti valveaega ei reguleerinud. Seega on praegu asjakohased ka direktiivile 93/104/EÜ tõlgendusi andvad valveaega puudutavad Euroopa Kohtu otsused.
[2] M. A. G.-M. Alhambra, C. Hiessl. The Matzak judgment of the CJEU: The concept of worker and the blurring frontiers of work and rest time – European Labour Law Journal 2019 (10) 3, lk 384.
[3] Nõukogu direktiiv 89/391/EMÜ, 12. juuni 1989, töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta. – EÜT L 183, 29.6.1989, lk 1–8.
[4] Tööstus, põllumajandus, kaubandus, haldus, teenindus, haridus, kultuur, vaba aeg jne.
[5] Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb võimalikke erandeid tõlgendada kitsalt. Komisjoni teatis. Tõlgendav teatis, milles käsitletakse Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (2023/C 109/01). – ELT C 109, 24.3.2023, lk 12.
[6] RT I 2009, 5, 35; RT I, 03.02.2026, 15.
[7] Vt ka Töölepingu seadus. Selgitused töölepingu seaduse juurde. E. Käärats jt (koost.). Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium 2024, § 48 komm. 1. Arvutivõrgus: https://www.mkm.ee/sites/default/files/documents/2024-09/TLS%20selgitused_2024%20august.pdf (11.03.2026).
[8] RT I, 06.07.2012, 1; RT I, 03.02.2026, 7.
[9] K. Lang, I. Pärnamägi, E. Sarapuu. Avaliku teenistuse seaduse käsiraamat. Seisuga 03.05.2013. Tallinn: Justiitsministeerium 2013, lk 124. Arvutivõrgus: https://www.fin.ee/sites/default/files/documents/2021-02/avaliku_teenistuse_seaduse_kasiraamat.pdf (11.03.2026).
[10] Valveaeg on reguleeritud näiteks veel keskkonnajärelevalve seaduses (§ 16¹), kohtute seaduses (§ 6 lõige 4, § 76 lõiked 7 ja 8), lennundusseaduses (§ 27¹ lõiked 1, 7 ja 8), meretöö seaduses (§ 44), politsei ja piirivalve seaduses (§ 78), prokuratuuriseaduses (§ 22²), päästeteenistuse seaduses (§ 20 lõige 6) ja vangistusseaduses (§ 141).
[11] Vastavalt KS § 76 lõikele 7 makstakse esimese astme kohtunikule lisatasu riigipühal ja nädalavahetusel valves oldud aja eest. Valveaja kestuseks loetakse kogu valveaja pikkus tundides. Lisatasu suurus ühe valveaja tunni eest on 10% kohtuniku töötunni tasust.
[12] RT I 1998, 41, 625; RT I, 14.03.2025, 2.
[13] RT I 2008, 8, 57; RT I, 06.07.2023, 69.
[14] Komisjoni teatis (viide 5), lk 21.
[15] L. Mitrus. Defining Working Time versus Rest Time: An Analysis of the Recent CJEU Case Law on Stand-by Time. – European Labour Law Journal 2023 (14) 1, lk 37.
[16] EKo C-303/98, Sindicato de Médicos de Asistencia Pública (Simap) vs. Conselleria de Sanidad y Consumo de la Generalidad Valenciana, ECLI:EU:C:2000:528.
[17] Vt ka EKm C-437/05, Jan Vorel vs. Nemocnice Český Krumlov, ECLI:EU:C:2007:23, p 28; EKo C-151/02, Landeshauptstadt Kiel vs. Norbert Jaeger, ECLI:EU:C:2003:437, p 60.
[18] Kuna mõnedes Euroopa Liidu liikmesriikides on valvekorda loetud puhkeajaks, on Euroopa Kohus mitmes lahendis selgitanud, et töökohal valves oldud aeg on tööaeg. Vt nt EKo C-151/02, Landeshauptstadt Kiel vs. Norbert Jaeger, ECLI:EU:C:2003:437, p 65; EKo C-14/04, Abdelkader Dellas jt vs. Premier ministre ja Ministre des Affaires sociales, du Travail et de la Solidarité, ECLI:EU:C:2005:728, p 58. Kuna Eesti õigus on selles osas Euroopa Kohtu tõlgendustega kooskõlas, siis nimetatud lahendeid käesolevas artiklis ei käsitleta.
[19] Kohus on sama seisukoht korranud ka hilisemates lahendites. Vt nt EKo C-151/02, Landeshauptstadt Kiel vs. Norbert Jaeger, ECLI:EU:C:2003:437, p 48.
[20] EKo C-151/02, Landeshauptstadt Kiel vs. Norbert Jaeger, ECLI:EU:C:2003:437, p 58.
[21] EKo C-14/04, Abdelkader Dellas and Others vs. Premier ministre ja Ministre des Affaires sociales, du Travail et de la Solidarité, ECLI:EU:C:2005:728, p 43.
[22] EKo C-518/15, Ville de Nivelles vs. Rudy Matzak, ECLI:EU:C:2018:82.
[23] Näiteks ajakiri European Labour Law Journal pühendas sellele lahendile erinumbri. Vt täpsemalt ajakirja 2019. aasta 4. numbrit.
[24] L. Sadam. Valveaja regulatsiooni vastavus Euroopa Liidu õigusele. Magistritöö. Juhendaja prof M. Erikson. Tartu 2025, lk 24.
[25] EKo C-344/19, D. J vs. Radiotelevizija Slovenija, ECLI:EU:C:2021:182.
[26] EKo C-580/19, RJ vs. Stadt Offenbach am Main, ECLI:EU:C:2021:183.
[27] EKo C-107/19, XR vs. Dopravní podnik hl. m. Prahy, a.s, ECLI:EU:C:2021:722.
[28] EKo C-214/20, MG vs. Dublin City Council, ECLI:EU:C:2021:909. L. Mitrus (viide 15), lk 37 jj.
[29] L. Mitrus (viide 15), lk 37–38.
[30] Lahendi asjaolude kohaselt oli päästjal kohustus osaleda 75% väljakutsetes ja ta võis valveajal keskmiselt kuni 48 tundi nädalas tegeleda muu kutsetegevusega (punktid 13 ja 16).
[31] Komisjoni teatis (viide 5), lk 22–23.
[32] Näiteks kohtuasjas MG vs. Dublin City Council oli töötajal selleks 5–10 minutit (p 13), kohtuasjas RJ vs. Stadt Offenbach am Main – kuni 20 minutit (p 20).
[33] Puhkeaega TLS ega muud õigusaktid ei defineeri. Seega on puhkeaeg aeg, mil töötaja tööülesandeid ei täida.
[34] Komisjoni teatis (viide 5), lk 23. Neid seisukohti on Euroopa Kohus hiljem korranud ka kohtuasjades RJ vs. Stadt Offenbach am Main (p 60) ja MG vs. Dublin City Council (p 47).
[35] L. Sadam (viide 24), lk 48.
[36] L. Mitrus (viide 15), lk 46.
[37] RT I 1999, 60, 616; RT I, 03.12.2025, 12.