Kohus kaitseb loomi ja linde, kuid mis on sellest inimesele kasu?

Marko Mägi
Maris Hindrikson
Egle Tammeleht
Tartu Ülikool, ökoloogia ja maateaduste instituut

Loomade hukkumine on looduses paratamatu, kuid viimasel kahesajal aastal on inimkonna kasvu ja maakasutuse tõttu paljude liikide olukord halvenenud. Selle tagajärjel kannatab ka inimene. Ökoloogiline teadlikkus ja teaduspõhine argumenteerimine aitab looma elu parendada ja leida võimalusi koos eksisteerida ka konfliktides, nagu seda on metsaraie, suurkiskjate kahju või kormoranide kalatarbimine, selle asemel, et kõrvaltvaatajana aktsepteerida looduslike liikide hukkumist. Järgnevalt avame loomade ökoloogilist rolli, millele enamasti vähe tähelepanu pööratakse.

Inimsilmale varjatud ökoteenused

Meile kasulikud looduslikud protsessid ehk ökosüsteemi teenused, mida loomad (kelle hulka kuuluvad zooloogi jaoks ka linnud) meile pakuvad, tagavad varustuskindluse, reguleerivad ja toetavad seda ja on osa kultuurist (Whelan et al. 2015). Varustuskindluse mõttes on kodu- ja metsloomadelt saadav toit ja muud saadused, nt vill, suletekid, -padjad, meile adutav. Vähem oskame pöörata tähelepanu nendega seotud ökoloogiliselt ja kultuuriliselt olulistele tahkudele, mille kohta leiab arvukalt näiteid. Näiteks karu on meile oluline kultuuriliselt, aga ka rekreatsiooni ehk virgestuse seisukohalt. Kuigi meie kultuuriloos pole (säilinud) tõendeid nii tugevast karukultusest kui teiste põhjapoolkera rahvaste kultuuriloos (Hallowell 1926, Pentikäinen 2007), mainib Eisen (1920), et karul on eestlaste silmis arvatavasti oluline roll olnud, teda on austatud kui kõrgemat olevust, samas kui hunti peeti vanapagana loodud loomaks. Ka paljud taimenimetused sisaldavad sõna “karu” (Kolosova et al. 2017) või “hunt” (Rootsi 2011), rääkimata karu- või hundiseoselistest kohanimedest, vanasõnadest jmt Eesti kultuuris.

Loodusvaatlus ja sellega seotud virgestus on maailmas enim inimesi loodusesse viiv harrastus, sõltuvalt asukohast on loodusturism oluline majandusharu. Inimesele ongi kõige kergemini mõõdetav loomade virgestuslik väärtus. Globaalselt on näiteks karujahi väärtus 20 316 382 dollarit aastas, karuturismi (vaatlus, fotograafia) väärtus 1 149 111 950 dollarit aastas ning karu sümbolina (bränding jmt) 8 012 291 dollarit aastas (Tattoni et al. 2025). Hundi kohta sarnaseid globaalseid näitajaid arvutatud ei ole, aga Yellowstone’i kogukonnad teenivad ainuüksi inimeste soovi pealt hunte näha u 80 000 000 dollarit aastas (Yellowstone National Park, 23.01.2025).

Raskem on aduda loomade reguleerivaid ja toetavaid ökoteenuseid ja -rolle, mida inimesel on keeruline, kui mitte võimatu üle võtta. Loomad täidavad neid funktsioone pidevalt, kuid nende mõju meie heaolu suurendajana on raske märgata, mõista ja mõõta. Seetõttu on vaja teadvustada, et loomad (ja muidugi ka taimed ning muud elusolendid) aitavad hoida käigus toitainete ringlust, nt raibetest vabaneda, seemneid levitada, kahjureid ohjata. Majanduslikult ja kultuuriliselt oluliste taimede levitamine tagab ka rahas mõõdetava kasu (nt metsamarjad). Tuntud seemnete levitajad on linnud, kuid seda rolli täidab ka karu. Viimane on sügisel marju ja puuvilju süües ning ringi liikudes parasvöötme olulisim ning efektiivseim seemneid levitav suurimetaja (García-Rodriguez et al. 2021), sest toitub laia leviku ja suure energiasisaldusega marjadest, mida sageli ka inimene tarbib (vaarikad, mustikad, pohlad). Veelgi enam, karu väljaheites ei kaota seemned idanemisvõimet. Sageli see hoopis paraneb, sest karu taimse toidu seedimine on suhteliselt kesine ning lõhub küll seemet ümbritsevad kestad, kuid ei kahjusta seemet ennast. Nii hakkavad karu väljaheites olnud seemned idanema varem ning saavad eelise teiste muul viisil mulda sattunud seemnete ees (Steyaert et al. 2019). Lindude kanda on aga metsas, eriti majandusmetsas, millest inimene tulu ootab, ennetustöö: nad pärsivad kahjurputukate levikut. Linnud ei suuda kahjurit hävitada, kuid ohjavad pidevalt nende arvukust. Näiteks on pärast õunaaeda pesakastide panekut tänu rasvatihastele õuntel 50% vähem kahjustusi ja saak ~60% suurem (Mols ja Visser 2002). Lindude positiivne majanduslik mõju on teada paljude kultuurtaimede puhul, nt õlipalmide kahjud vähenesid kuni 26% (Koh 2008), kohvist saadud tulu kasvas aga 44 dollarilt 310 dollarini hektari kohta pärast seda, kui lindudele anti võimalus kahjureid süüa (Johnson et al. 2009). Samalaadset kahjuritõrjet teevad linnud metsas, kui neil on sobivaid elupaiku. Märkamatuid, kuid olulisi ökoteenuseid osutavad ka suurkiskjad: Lõuna-Euroopas pidurdab hunt metsloomadelt kariloomadele nakkuva ja suurt majanduslikku kahju põhjustava tuberkuloosi levikut ning võib olla seakatku leviku aeglustaja – Poolast on teada, et Aafrika seakatkuga nakatunud metssigadest toitunud hundi seedekulglas ei jää viirus ellu (Szewczyk et al. 2021).

Metsalinnu kasulikkus ei piirdu kauni lauluga

Mis on kasu metsalinnust, keda ei tohi küttida ja keda vabatahtlikult koduaias talviti toidame? Toitmist on oluline meeles pidada, sest lindudest saadavat emotsiooni vajavad paljud – see turgutab keha ja vaimu. Viimasel kümnendil on kogunenud üha rohkem tõendeid, et lindude lähedus ja liigirikkus mõjuvad inimese vaimule ja füüsisele positiivselt (vt Hammoud et al. 2022, Methorst 2024). Mõju on suurem vaesemale elanikonnale, kes elab sageli vähese elurikkusega piirkonnas, sest seal on kinnisvara odavam; jõukad elavad reeglina looduslikult mitmekesisemas piirkonnas. Nii leevendab looduse ja linnurikkuse lähedus sotsiaalset ebavõrdsust. Methorst et al. (2021) täheldasid, et lindude liigirikkuse tõus 10% mõjub elanike rahulolule samaväärselt leibkonna sissetuleku 10% tõusuga. Euroopas hinnatakse ärevus- ja käitumishäirete aastaseks kuluks 187 miljardit eurot, osaliselt on see seotud metsiku looduse füüsilise kaugenemise või kadumisega või sellest võõrdumisega (vt Cox et al. 2017). Eelkõige täheldatakse kaugenemist linnastunud piirkondades, kuid ei maksa arvata, et see oleks põhimõtteliselt teistlaadne loodusmaastikus, kus elab samuti inimesi ja kus metsa majandatakse. Raie tõttu kaovad metsalindude elupaigad. Raielangil ja noores metsas kohtab avamaastiku linde, kuid metsalinnule lageraielank ei sobi. Õõnsuses pesitsev lind vajab vähemalt 60-aastast metsa, kus puud on piisavalt suured, et saaks hakata tekkima looduslikud õõnsused. Rähn teeb õõnsuse ise, kuid vajab selleks piisavalt jämedat puud. Mitmed linnud on sunnitud elama kiiresti sirguvas majandusmetsas, sest vana loodusmetsa jääb vähemaks, kuid reeglina ei ole seal toitu nii palju kui looduslikus metsas ja selle mitmekesisus on väiksem. Toidu kvaliteedi erinevus kajastub lindude tervises. Läti majandusmetsas pesitseva rasvatihase tervis on viletsam looduslikus vanas metsas pesitseja omast (Krams et al. 2025). 

Intensiivraie on üks metsalinnustiku hääbumise põhjus. Eesti metsalindude arvukus kahaneb ligikaudu 50 000 pesitseva paari võrra aastas (Nellis & Volke 2019). Vähenemine on globaalne, kõige paremini on seda dokumenteeritud USA-s (State of The Birds Report United States of America 2025), kuid sama trend on ka Euroopas. Põllumajandus on praegu linnustiku vähenemise vedur, kuid see ei tähenda, et metsas toimuva võib tähelepanu jätta. Metsa- ja põllulinnud on erinevad – vaid väike hulk metsalinde tuleb toime lagendikel või raiesmikel ja väike hulk põllulinde metsaservas. Metsaservad on elustikule hea elupaik, mida nimetatakse ökotoniks ehk kahe erineva elupaiga piirialaks, kus elurikkus ja -rohkus on suur. Nii on metsaservas lindude pesitsustihedus suurem. Seal on rohkelt putukaid, keda süüa, rohkem on ka närilisi ja kiskjaid. Just kiskjate suurest mõjust lindudele räägitakse aina enam, pisendades metsamajandamise mõju. Selles on iva, kuid raie on põhjus, miks maastikus ökotoni hulk kasvab, sest raie tõttu tekib metsaserva juurde (sest me ei raiu ainult ühest servast). Nt rebasele on mosaiikne metsamaastik soodne, suurtes laantes teda naljalt ei kohta.

Sageli öeldakse, et lind võib minna järgmisse metsatukka. Samaväärne on öelda põlengus kodu kaotanud inimesele, et ta võib minna elama naabri majja. Lähim metsatukk ei pruugi liigile sobida, lisaks on linnud territoriaalsed, võõrast enda pesa lähistele ei lasta; uue paiga kohta ei ole linnul ka teadmisi. Piltlikult öeldes ei tea ta, kus on lähim pood ja kuidas sinna saab. Ilmselt on see põhjus, miks kohalikke olusid tundvad linnud on immigrantidest edukamad (Slagsvold & Wiebe 2018).

Suurkiskjad loovad väärtust nii loodusele kui ka inimesele

Hunt, vähem ka karu, on tippkiskja, kelle toitumine ja käitumine mõjutab nii tema saakliikide (peamiselt sõralised: metssiga, metskits, punahirv, põder), aga ka keskmise suurusega kiskjate (rebane, kährikkoer, šaakal) arvukust ja käitumist. Kuigi Euroopas on inimene suuresti tippkiskja rolli hundilt saakliikide arvukuse reguleerimisel üle võtnud (Kuijper et al. 2019), ei suuda me siiski täielikult hundi ökoloogilist rolli asendada (Blanco & Sundseth 2023). Seda näitab sõraliste arvukuse suurenemisest tingitud hüppeliselt kasvanud majanduskahju. Euroopas juhtub igal aastal u 0,5–1 miljonit sõralistega seotud liiklusõnnetust (Linnell et al. 2020), mille iga-aastane kahju on Hispaanias üle 105 miljoni ning Saksamaal lausa üle ühe miljardi euro (Sáenz‑de‑Santa‑María & Tellería 2015, Saksa Kindlustusliit 2025). Suureks on paisunud ka metssigade liikluskahjud, kahju põllu- ja linnamaastikel ning haiguspuhangute mõjudest tulenevad kulud, mis võivad ulatuda miljardite eurodeni (Colomer et al. 2021). Seetõttu on suure arvukusega sõraliste ohjamine inimese jaoks ilma hundita keeruline. Hundi majanduslikku kasu on hakatud alles viimasel ajal rahasse arvutama. On leitud, et Prantsusmaal vähendas hunt sõralistega seotud liiklusõnnetuste kahju 2018. aastal 4 500–14 700 eurot hundi kohta ehk kokku 2,4–7,8 miljonit eurot aastas (Sèbe et al. 2022).

Võrreldes tüüpiliste kiskjatega, kes mõjutavad loodust eeskätt saakloomade kaudu, toitub karu erinevail toiduahela astmeil olevaist liikidest, stabiliseerides nõnda ökosüsteemi. See tähendab, et karu sööb seda, mida on looduses palju (Vulla et al. 2009). Nii piirab karu toiduvalik just tavalisi, suure biomassiga energiarikkaid liike. Karu segatoidulisus pole ajas püsiv, sõltuvalt looduses toimuvast võib karu toitumine muutuda täielikust lihatoidulisusest taimtoidulisuseni (Albrecht et al. 2025), kuid sellest hoolimata ei kao tema mõju ökosüsteemile. Karu on suuteline murdma ka suuri imetajaid, keda ta kiiresti ära süüa ei jõua, soodustades teiste raipetoiduliste imetajate ja lindude toitumist. Karu sööb sageli ka ise raipeid, olles nii looduse sanitar. Lisaks loomses aineringes osalemisele on ta kaudselt teiste suurkiskjate konkurent, näpates või omastades hundi ja ilvese murtud saaki (Krofel et al. 2012). Nii võib karu tõttu väheneda huntide murtud sõraliste hulk (Tallian et al. 2017) ning saagi karule kaotanud kiskjal tuleb leppida asendusena väiksema saakloomaga (nt närilised). See mõjutab omakorda kiskjate viljakust või poegade ellujäämist, mis vähendab kisklussurvet sõralistele veelgi.

Karu tegevus loob paljudele liikidele mikroelupaiku, suurendab elurikkust ja tugevdab ökosüsteemi. Näiteks vigastab karu puid, märgistades neid või toitudes kevadel puu kambiumist, mis pole metsamajanduslikult oluline kahju (Zyśk-Gozyńska et al. 2016), aga see loob elupaiku puiduseentele ja putukatele, parandades nii rähnide toitumistingimusi (Zyśk-Gorczyńska et al. 2015). Pinnasest sipelgaid ja tõuke kaevates või palavuse eest varjumiseks pinnaselohke (päevapesa) kaevates loob karu samuti mikroelupaiku ning suurendab mulla aineringet. Sarnaselt toimivad taliuinakuks talipesaks kaevatud lohud või koopad.

On meie teha, kas laseme loomadel ökoteenuseid pakkuda või sekkume ja muudame nende rolli. Inimese ülesanne peaks olema loomade hea käekäigu ning neile mitmekesise ja rikkaliku koosluse tagamine. Looduslähedane suhtumine metsa ja loodusesse üldiselt on majanduslikult odavam pidevast võitlemisest.

Konfliktid

Hanelised, eelkõige valgepõsk-lagle, ja kormoranid on üldsuse tähelepanu all, sest nad on meie toidukonkurendid. Nii nende arvukus kui ka väidetavad kahjud kalandusele (kormoran) ja viljale (valgepõsk-lagle, haned) on tõusnud. Hanede-kormoranide arvukus hakkas kasvama pärast nende kaitse alla võtmist. Nüüd nõuavad kalurid ja põllumehed nende intensiivset küttimist. Väide, et just range kaitse on arvukuse kasvu põhjus, on siiski poolik. Kindlasti on kaitse arvukuse kasvu soosinud, kuid arvukus ei saaks kasvada toiduta. Kormorani arvukuse kasvu on soosinud põldudelt Läänemerre voolavad toitained, mille tõttu on vohanud vee-elustik ning kormoranile toiduks sobivad kalaliigid. Hanede-laglede arvukus on kasvanud toidulaua tõttu Madalmaades, kus linnud talvitavad. Looduslikult seal nii suurel hulgal linde ei talvitaks, kuid intensiivpõllundus on katnud neile toidulaua, mistõttu on suremus väike. Siberisse pesitsema lendavad linnud on heas vormis ning sigivad edukalt. Mõned valgepõsk-lagled on rändest lausa loobunud ja veedavad kogu elu Madalmaades (Eichhorn et al. 2019). See on näide meile negatiivsest lindude rändekäitumise muutusest. Kuigi mõnes kohas on haneliste tekitatud kahju ilmne, ei ole see teiste muutuste taustal üheselt selge. Sageli on põllumehel hanekahju puudumist raske uskuda – isiklikud emotsioonid kaaluvad üles faktid, tähelepanuta jäävad teised keskkonnategurid (Fox et al. 2017), mis saaki oluliselt suuremas ulatuses mõjutavad, näiteks põud või liigne vihm, öökülm jmt, mis ei mõjuta ainult ühte põldu, vaid kogu piirkonda. Pettumus pärsib aga koostööd teadlastega. Koostööle ja haneliste uuringute planeerimisele aitab kaasa kõikide huvigruppide (poliitikud, põllumehed, kohalikud kogukonnad, linnuvaatlejad) kohene kaasamine ja uuringu meetodite selgitamine (vt Mägi 2024). Haneliste arvukuse tõusu mõistmiseks tuleb peeglisse vaadata, sest tegu on meie endi loodud olukorraga, millega püüame hakkama saada. Eestis ei ole kuigi tõenäoline hanekonflikti leevendada, kui talvitamisalade põldudel olukord ei muutu. Leevendust võiks tuua põllu liigendamine hekkide või metsaribadega, sest hani väldib põllu servi, kus võib luusida kiskja. Suurtootmise huvides kaotatud liigendatuse taastamisest ei ole põllumees huvitatud, sest suurt põldu on ökonoomsem harida kui väikesi. Kuni prevaleerib ökonoomiline arusaam ökoloogilise ees, ei ole enamasti loota, et konflikt leeveneb, pigem see jääb või aina süveneb; võtmeroll on siin poliitika kujundajal. Väidetavate hanekahjude taustal on oluline tähele panna, et viimasel kümnendil on Eestis mitmel aastal teraviljasaagid olnud rekordilised (Statistikaamet 2025). Sellest võib järeldada, et kannatada saavad vähesed põllud. Sarnast lindude põhjustatud kahjude subjektiivset ülehindamist on täheldatud paljude põllukultuure söövate lindude puhul, kus tegelik kahju jääb alla 1%, kuid esmane hinnang võib olla üle 20% (vt Whelan et al. 2015).

Sarnane olukord on kormoraniga, sest me ei tea jätkuvalt, kas kormoran tegelikult majanduslikult olulist kalavaru kahandab. Seos tundub intuitiivselt loogiline, kuid senised uuringud järeldavad, et kormoran ei ole otsene kaluri konkurent, sest ta sööb valdavalt nn prügikala (Keskkonnaamet 2025). Kalakasvatused ja piiratud veekogud, nt jõelõigud, väikesed järved, on siiski kormorani mõju all, kuid Läänemerd silmas pidades ei saa väita, et kormoran oleks kalavarude vähenemises inimesest (ülepüügist) rohkem süüdi. Kormoran erineb hanedest, sest ta pesitseb meil, mis annab võimaluse vähemalt teoorias liigi arvukust mõjutada. Seda kalandusringkond nõuab ja seda ka tehakse: mune õlitatakse, nõutakse küttimispiirangu leevendamist. See ei lahenda siiski konflikti algallikat, vaid leevendab sümptomeid – piltlikult öeldes on tegu paratsetamooliga palaviku (arvukus) alandamisega, kuid mädanev pimesool (Läänemere seisund) jääb puutumata. Kokkuvõttes on see lõputu võitlus ja tehtav suur majanduskulu on ilmselt suuremgi kui Läänemere üldise seisundi parandamiseks tehtav investeering. Eesti ei suuda Läänemere probleemi üksi lahendada, küll aga ühele huvigrupile vastu tulla ja näiliselt konflikt lahendada. See ei ole pikas plaanis ei ökonoomne ega ökoloogiliselt mõistlik.

Hirm suurkiskja ees

Kui kiskjate väärtust põhjendatakse peamiselt nende ökoloogilise rolliga puutumatus looduses, jäävad tagaplaanile muud suurkiskjate väärtused, näiteks nende olemuslik väärtus. Seetõttu peetakse põllumajandusmaastikel elavaid kiskjaid sageli vähem väärtuslikuks kui näiteks rahvusparkides elutsevaid kiskjaid. Aja jooksul on kiskjate tajumine üksnes metsiku looduse sümbolitena ning nende seostamine puutumatu loodusega muutunud isetäituvaks ennustuseks: inimpõlvkonnad kasvavad üles maastikel, kus kiskjaid pole, ning unustavad oskused nendega koos elada. See teeb keeruliseks Euroopa inimmõjulistel maastikel lahenduste leidmise suurkiskjatega kooseksisteerimiseks. Kui kiskjad naasevad, tekib hirm ja vastuseis. Näiteks hundihirm, mis tuleneb arusaamast, et hunt peaks elama vaid metsikus looduses (López-Bao et al. 2017) ja inimese lähedusse sattumise korral on looma käitumises midagi valesti.

Kui vaenamine kõrvale jätta, on kooseksisteerimine võimalik, kui mõista, et inimmõjulises maastikus on see paratamatu ja vajalik. Abituse vältimiseks saab anda inimesele vajalikud oskused (teadmised kiskjatest ning nendega käitumisest, sh enese- ja varakaitsevahenditest), ainus pääsetee ei oleks kiskjate tapmine. Nagu turvavöö on auto standardvarustuses ning liikluseeskirja järgimine ootuspärane, nii peaks ka karjakaitseaed või karugaas olema suurkiskjate piirkonnas standardvarustus ning inimeste riskikäitumine taunitud.

Et probleeme suurkiskjatega ei tekiks

Suurkiskjate ja inimese konfliktide ennetamiseks on mitmeid võimalusi, kuid neid ei kasutata. Koos eksisteerimiseks on olulisim, et inimesed teadvustaks ja aktsepteeriks suurkiskjate olemasolu. Seda on lihtsam teha vastaspoolt tundes, sõltumata sellest, milline on inimese maailmavaade. Aktsepteerides on võimalik käitumise ja sobilike harjumustega vältida suurt osa ohtlikke olukordi olulise lisakuluta. Selleks on vaja vaid mõningaid teadmisi suurkiskjatest ning konflikte tekitavatest tingimustest. Pole tõendeid, et senine ametlik lähenemine vähendada kiskjaasurkonda aitaks konflikti vältida, kuna on teada, et näiteks karurünnaku tõenäosus ei sõltu sellest, kas tegemist on kütitava või kaitstava asurkonnaga (Bombieri et al. 2019), ning karude käitumises toimuvad ühesugused muutused sõltumata sellest, kas on karu- (Ordiz et al. 2012) või põdrajahi hooaeg (Brown et al. 2023).

Peamised suurkiskjatega seotud konfliktid kogu maailmas (sõltuvalt liigist) on: (1) kariloomade ründamine, (2) ühise eluruumi jagamine ja (3) oht inimesele (vt Lorand et al. 2022). Suurkiskjate majanduslik kahju on seotud ennekõike põllumajandusega: Euroopa Liidus hinnati 2022. aastal kariloomadele tekitatud hundikahjude suuruseks 18 miljonit eurot (Blanco & Sundseth 2023) ning karude põllumajandusele tekitatud kahjuks umbes kaheksa miljonit eurot (Bautista et al. 2019). Huntide murtud lammaste osakaal aastas on u 0,065% (arvestades, et Euroopa Liidus on 60 miljonit lammast, Eurostat, 2022) ja huntide mõju karjakasvatusele suures plaanis tegelikult väike. Siiski survestab kahju piirkondlik koondumine kogukondi ning korduvad rünnakud võivad maapiirkonna traditsioonilist eluviisi häirida. Seega on hundikahjude ennetamine oluline, eriti mõeldes praktikale – Eestiski kütitakse hunti eesmärgiga vähendada kahju kariloomadele. Samas, erinevad uuringud, raportid ja praktikad näitavad, et just kariloomade ründamise ennetus on konflikti üks olulisi võtmekohti (joonis 1).

Nagu on olemas strateegia, kuidas ennetada kiskjakahju kariloomadele, on olemas strateegia suurkiskjatega seotud teiste konfliktide jaoks. Selles on valgusfoori värvidega tähistatud isendi käitumine ning sellele proportsionaalne inimese reageering (rohelisest ehk normaalsest, aktsepteeritavast käitumisest kuni punaseni ehk käitumiseni, mille puhul tuleb kindlasti sekkuda, vt hundi kohta Blanco & Sundseth 2023, lk 70–71; karu kohta raport Euroopa Komisjonile Skrbinšek & Krofel 2015, lk 48–51). Seega ei ole suurkiskja probleemi tuum mitte tegevusraamistiku puudumine, vaid nende vähene rakendamine. Kiskja tapmine, sealhulgas küttimine, on paljuski näiliselt kiire ja endiselt peamine kiskja ja kodulooma konflikti mugavuslahendus, mitte teaduspõhisele lähenemisele toetuv ja korrektsest ennetamisest algav strateegia. Samas eeldus, et kiskja tapmine vähendab edaspidi kariloomade murdmist, pole teaduslikult põhjendatud ja teaduskirjandus ütleb, et mittesurmavad meetodid on tõhusamad (Treves et al. 2016, Eklund et al. 2017, Moreira-Arce et al. 2018, Lorand et al. 2022). Tõenäoliselt on selline vananenud arusaamade püsimine osaliselt tingitud viivitusest uue teadmuse tekkimise ja selle poliitikakujundajate ja ühiskonnani levimise vahel (Messmer et al. 2001).

Kuidas panna inimene ja metsloomad võimalikult valutult ja mõlemale poolele rahuldavalt koos elama? Vajalik on laiem arusaam ja teadlikkuse kasv kiskja eemaldamise riskidest, et avalikud arutelud kajastaksid lisaks suurkiskjate tekitatud kahjule ka neist tulenevaid tulusid (Elbroch & Treves 2023, López-Bao et al. 2017, Gilbert et al. 2021). Küsimus on seega, kuidas muuta mõtteviisi, mis takistab kaasaegsete, teaduspõhiste ja kooseksisteerimist toetavate lahenduste kasutuselevõttu suurkiskjatega ja lindudega tegelevas süsteemis ning poliitikakujundajate hulgas.

____________________________

Kasutatud kirjandus:
– Albrecht, J., Bocherens, H., Hobson, K.A., Drucker, D.G., Sergiel, A., Swenson. J.E., Zedrosser, A., Marciszak, A., Iregren, E., Drenzel, L., Kysely, R., Lipecki, G., Makowiecki, D., Wagner, J., Zwijacz-Kozica, T., Fritz, S.A., Revilla, E., Selva, N. (2025). Dynamic omnivory shapes the functional role of large carnivores under global change. Nature Communications 16: 10896. https://doi.org/10.1038/s41467-025-65959-7
– Blanco, J.C., Sundseth, K. (2023). The situation of the wolf (Canis lupus) in the European Union – An In-depth Analysis. A report of the N2K Group for DG Environment, European Commission.
– Colomer, J., Rosell, C., Rodriguez-Teijeiro, J. D., Massei, G. (2021). ‘Reserve effect’: An opportunity to mitigate human-wild boar conflicts. Science of the Total Environment, 795, 148721. https://doi.org/10.1016/j.scitotenv.2021.148721
– Cox, D.T.C., Shanahan, D.F., Hudson, H.L. et al. (2017). Doses of Neighborhood Nature: The Benefits for Mental Health of Living with Nature. BioScience 67: 147–155. https://doi.org/10.1093/biosci/biw173
– Di Bernardi, C., Chapron, G., Kaczensky, P., Álvares, F., Andrén, H., et al. (2025). Continuing recovery of wolves in Europe. PLOS Sustainability and Transformation 4(2): e0000158. https://doi.org/10.1371/journal.pstr.0000158
– Eichhorn, G., Enstipp, M.R., Georges, J., Hasselquist, D., Nolet, B.A. (2019). Resting metabolic rate in migratory and non‐migratory geese following range expansion; go south, go low. Oikos 128: 1424–1434, doi: 10.1111/oik.06468
– Eklund, A., López-Bao, J., Tourani, M. et al (2017). Limited evidence on the effectiveness of interventions to reduce livestock predation by large carnivores. Sci Rep 7, 2097 (2017). https://doi.org/10.1038/s41598-017-02323-w
– Elbroch, L. M., & Treves, A. (2023). Perspective: Why might removing carnivores maintain or increase risks for domestic animals? Biological Conservation, 283, 110106. https://doi.org/10.1016/j.biocon.2023.110106
– Fox, A.D., Elmberg, J., Tombre, I.M., Hessel, R. (2017). Agriculture and herbivorous waterfowl: a review of the scientific basis for improved management. Biological Reviews 92: 854–877, doi:10.1111/brv.12258
– García-Rodríguez, A., Albrecht, J., Szczutkowska, S., Valido, A., Farwig, N., Selva, N. (2021). The role of the brown bear Ursus arctos as a legitimate megafaunal seed disperser. Scientific Reports 11: 1282. https://doi.org/10.1038/s41598-020-80440-9
– Gilbert, S., Carter, N., Naidoo, R. (2021). Predation services: quantifying societal effects of predators and their prey. Frontiers in Ecology and the Environment, 19(5), 292-299. https://doi.org/10.1002/fee.2336
– Hallowell, A.I. (1926). Bear Ceremonialism in the Northern Hemisphere. American Anthropologist, New Series, 28(1): 1-175. https://www.jstor.org/stable/pdf/660810.pdf
– Hammoud, R., Tognin, S., Burgess, L. et al. (2022). Smartphone-based ecological momentary assessment reveals mental health benefits of birdlife. Scientific Reports 12: 17589. https://doi.org/10.1038/s41598-022-20207-6
– Johnson, M.D., Levy, N.J., Kellermann, J.L., Robinson, D.E. (2009). Effects of shade and bird exclusion on arthropods and leaf damage on coffee farms in Jamaica’s Blue Mountains. Agrofor Syst 76:139–148. https://doi.org/10.1007/s10457-008-9198-2
– Keskkonnaamet (2025). Kormorani (Phalacrocorax carbo sinensis) kaitse ja ohjamise tegevuskava. https://keskkonnaamet.ee/sites/default/files/documents/2025-12/KeA_kormorani%20kava_uuendatud.pdf
– Koh, L.P. (2008) Birds defend oil palms from herbivorous insects. Ecological Applications 18: 821–825. https://doi.org/10.1890/07-1650.1
– Kolosova, V., Svanberg, I., Kalle, R., Strecker, L., Özkan, A.M.G., Pieroni, A., Cianfaglione, K., Molnar, Z., Papp, N., Łuczaj, Ł., Dimitrova, D., Šeškauskaite, D., Roper, J., Hajdari, A., Sõukand, R. (2017). The bear in Eurasian plant names: motivations and models. Journal of Ethnobiology and Ethnomedicine 13: 14. https://doi.org/10.1186/s13002-016-0132-9
– Krams, R., Cīrule, D., Munkevics, M., Popovs, S., Jõers, P., Contreras Garduño, J., Krams, I.A., Krama, T. (2025). Great Tit (Parus major) Nestlings Have Longer Telomeres in Old-Growth Forests Than in Young Forests. Ecolgy and Evolution 15: e70823. https://doi.org/10.1002/ece3.70823
– Krofel, M., Kos, I., Jerina, K. (2012). The noble cats and the big bad scavengers: effects of dominant scavengers on solitary predators. Behavioral Ecology and Sociobiology 66: 1297–1304. https://doi.org/10.1007/s00265-012-1384-6
– Kuijper, D. P. J., Churski, M., Trouwborst, A., Heurich, M., Smit, C., Kerley, G. I. H., Cromsigt, J. P. G. M. (2019). Keep the wolf from the door: How to conserve wolves in Europe’s human-dominated landscapes? Biological Conservation, 235, 102-111. https://doi.org/10.1016/j.biocon.2019.04.004
– Linnell, J. D., Cretois, B., Nilsen, E. B., Rolandsen, C. M., Solberg, E. J., Veiberg, V., Kaczensky, P., Van Moorter, B., Panzacchi, M., Rauset, G.R.  & Kaltenborn, B. (2020). The challenges and opportunities of coexisting with wild ungulates in the human-dominated landscapes of Europe’s Anthropocene. Biological Conservation, 244, 108500. https://doi.org/10.1016/j.biocon.2020.108500
– López-Bao, J. V., Bruskotter, J., Chapron, G. (2017). Finding space for large carnivores. Nature Ecology & Evolution, 1(5), 0140. https://doi.org/10.1038/s41559-017-0140
– Lorand, C., Robert, A., Gastineau, A., Mihoub, J. B., Bessa-Gomes, C. (2022). Effectiveness of interventions for managing human-large carnivore conflicts worldwide: Scare them off, don’t remove them. Science of the Total Environment, 838, 156195. https://doi.org/10.1016/j.scitotenv.2022.156195
– Messmer, T. A., Reiter, D., West, B. C. (2001). Enhancing wildlife science’s linkage to public policy: lessons from the predator-control pendulum. Wildlife Society Bulletin 29:1253–1259. https://www.jstor.org/stable/3784151
– Methorst, J. (2024). Positive relationship between bird diversity and human mental health: an analysis of repeated cross-sectional data. The Lancet Planetary Health 8: e285–e296, 10.1016/S2542-5196(24)00023-8
– Methorst, J., Rehdanz, K., Mueller, T., Hansjürgens, B., Bonn, A., Böhning-Gaese, K. (2021). The importance of species diversity for human well-being in Europe. Ecological Economics 181: 106917. https://doi.org/10.1016/j.ecolecon.2020.106917
– Mols, C.M.M., Visser, M.E. (2002). Great Tits can reduce Caterpillar damage in apple orchards. Journal of Applied Ecology 39: 888–899. https://doi.org/10.1046/j.1365-2664.2002.00761.x
– Morales‐González, A., Ruiz‐Villar, H., Quevedo, M., Fernández‐Gil, A., Paniw, M., & Revilla, E. (2026). Patterns and Determinants of Mortality in Grey Wolves (Canis lupus). Mammal Review, 56(1), e70015. https://doi.org/10.3390/v13102062
– Moreira-Arce, D., Ugarte, C. S., Zorondo-Rodríguez, F., & Simonetti, J. A. (2018). Management tools to reduce carnivore-livestock conflicts: current gap and future challenges. Rangeland Ecology & Management, 71(3), 389-394. https://doi.org/10.1016/j.rama.2018.02.005
– Mägi, M. (2024). Linnud ja inimesed. Konflikti anatoomia. Sirp. 05.01.2024. https://www.sirp.ee/linnud-ja-inimesed-konflikti-anatoomia/
– Nellis, R., Volke V. (2019). Metsalindude arvukuse muutused perioodil 1983–2018. Hirundo  32: 63-80. https://hirundo.eoy.ee/files/Nellisi_Volke_2019-1.pdf
– Pentikäinen, J. (2007). Golden King of the Forest. The Lore of the Northern Bear, Etnika Oy, Finland, 154.
– Rootsi, I. (2011). Hunt ja inimene: suhted Eestis XVIII sajandi keskpaigast XIX sajandi lõpuni. DISSERTATIONES HISTORIAE UNIVERSITATIS TARTUENSIS 24. Tartu Ülikooli Kirjastus.
– Slagsvold, T., Wiebe, K.L. (2018). Immigrants and locally recruited birds differ in prey delivered to their offspring in blue tits and great tits. Animal Behaviour 139: 127–135. https://doi.org/10.1016/j.anbehav.2018.01.007
– Sáenz-de-Santa-María, A., & Tellería, J. L. (2015). Wildlife-vehicle collisions in Spain. European Journal of Wildlife Research, 61(3), 399-406. https://doi.org/10.1007/s10344-015-0907-7
– Sèbe, M., Briton, F., Kinds, A. (2023). Does predation by wolves reduce collisions between ungulates and vehicles in France? Human Dimensions of Wildlife, 28(3), 281–293. https://doi.org/10.1080/10871209.2022.2036391
– Skrbinšek, A.M., Krofel, M. (2015). Defining, preventing, and reacting to problem bear behaviour in Europe. Bericht zuhanden von DG Environ. Eur. Kommission.
– State of The Birds Report United States of America 2025. https://www.stateofthebirds.org/2025/download-pdf-report/
– Statistikaamet (2025). Teraviljatoodang suurenes 2024. aastal 9%. https://stat.ee/et/uudised/teraviljatoodang-suurenes-2024-aastal-9
– Steyaert, S.M.J.G., Hertel, A.G., Swenson, J.E. (2019). Endozoochory by brown bears stimulates germination in bilberry. Wildlife Biology1: 1-5. https://doi.org/10.2981/wlb.00573
– Szewczyk, M., Łepek, K., Nowak, S., Witek, M., Bajcarczyk, A., Kurek, K., Stachyra, P., Mysłajek, R.W., Szewczyk, B. (2021). Evaluation of the presence of ASFV in wolf feces collected from areas in Poland with ASFV persistence. Viruses, 13(10), 2062. https://doi.org/10.3390/v13102062
– Zyśk-Gorczyńska, E., Jakubiec, Z., Wuczyński, A. (2015). Brown bears (Ursus arctos) as ecological engineers: the prospective role of trees damaged by bears in forest ecosystems. Canadian Journal of Zoology 93(2): 133-141. https://doi.org/10.1139/cjz-2014-0139
– Zyśk-Gorczyńska, E., Jakubiec, Z., Wertz, B., Wuczyński, A. (2016). Long-term study of damage to trees by brown bears Ursus arctos in Poland: Increasing trends with insignificant effects on forest management. Forest Ecology and Management 366: 53-64. https://doi.org/10.1016/j.foreco.2016.02.007
– Tallian, A., Ordiz, A., Metz, M.C., Milleret, C., Wikenros, C., Smith, D.W., Stahler, D.R., Kindberg, J., MacNulty, D.R., Wabakken, P., Swenson, J.E., Sand, H. (2017). Competition between apex predators? Brown bears decrease wolf kill rate on two continents. Proc Biol Sci 284 (1848): 20162368. https://doi.org/10.1098/rspb.2016.2368
– Tammeleht, E. (2022). Miks on mesikäppade käpad nii mesised? Eesti Loodus 73(5): 30-34
– Tattoni, C., Bisi, F., Vela-Vargas, M.I., Marin, G., Cremonesi, G., Tumendemberel, O., Araña, J.E., Martinoli, A., Preatoni, D.G., Koprowski, J.L. (2026). Bears as providers of ecosystem services. Preprint
– Treves, A., Krofel, M., McManus, J. (2016). Predator control should not be a shot in the dark. Frontiers in Ecology and the Environment, 14(7), 380-388. https://doi.org/10.1002/fee.1312
– Vulla, E., Hobson, K.A., Korsten, M., Leht, M., Martin, A.-J., Lind, A., Männil, P., Valdmann, H., Saarma, U. (2009). Carnivory is Positively Correlated with Latitude among Omnivorous Mammals: Evidence from Brown Bears, Badgers and Pine Martens. Annales Zoologici Fennici, 46(6): 395-415. https://doi.org/10.5735/086.046.0601
– Whelan, C.J., Şekercioğlu, Ç.H., Wenny, D.G. (2015). Why birds matter: from economic ornithology to ecosystem services. Journal of Ornithology 156: 227–238. https://doi.org/10.1007/s10336-015-1229-y