Suletud kohtuuste taga – alaealiste toime pandud süüteod kohtunike pilgu läbi. Vestlusring

Küsija rollis:
Markus Kärner
Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik

Arutlevad:
Annemarie Gerassimov
Tartu Maakohtu kohtunik
Mari-Liis Avikson
Viru Maakohtu kohtunik
Indrek Nummert
Pärnu Maakohtu kohtunik

1. Kuidas on alaealiste süütegude menetlemine Teie maakohtus korraldatud?

Annemarie Gerassimov: Tartu Maakohtus lahendatakse alaealiste süüasju nii, et igas kohtumajas on üks süüteoasju lahendav kohtunik, kes arutabki oma teeninduspiirkonnas alaealiste sooritatud süütegusid. Tartu kohtumajas on alaealistele spetsialiseerunud kohtunikke kaks. See, et igas kohtumajas on alaealistele spetsialiseerunud kohtunik, tagab, et noor ja tema perekonnaliige (seaduslik esindaja) ei pea kulutama aega ja raha, et sõita teise kohtumajja, ning saab lahenduse oma elukohale lähimast kohtumajast. Teisalt tagab selline korraldus ka kohtusüsteemis endas piisava paindlikkuse juhuks, kui mõnel spetsialiseerunud kohtunikul on mingi pikemaajaline takistus alaealise õigusrikkuja süüasja kiireks lahendamiseks. Samuti on sel moel optimeeritud kohtusüsteemi enda ressursikasutus (näiteks kohtuniku teise kohtumajja sõitmiseks kuluv aeg).

Mari-Liis Avikson: Viru Maakohtu tööjaotusplaani kohaselt on pärast kohtute seaduse täiendamist § 37 lg-ga 4¹ (jõustus 01.01.2018)[1] igas kohtumajas, s.o nii Narvas, Jõhvis kui ka Rakveres vähemalt kaks kohtunikku, kes on spetsialiseerunud alaealiste toime pandud õigusrikkumiste arutamisele. Neile kohtunikele jagatakse kriminaalasju, kus süüdistatav on alaealine, aga ka karistusseadustiku (KarS) 11. ptk 2. jaos sätestatud süüteoasju (süüteod alaealise vastu) ja KarS 9. ptk 7. jaos sätestatud süüteoasju (seksuaalse enesemääramise vastased süüteod, kus kannatanu on alaealine). Samuti jagatakse neile väärteoasju, milles on menetlusalune isik alaealine, ning süüteomenetluses alaealise suhtes mõjutusvahendite kohaldamise asju.

Indrek Nummert: Pärnu Maakohtus menetlevad alaealiste süütegusid spetsialiseerunud kohtunikud, keda tööjaotusplaanis on kokku viis. Nende pädevuses on kõik kriminaalasjad, milles alaealine on kas süüdistatav või kannatanu. Täpsemalt on sellisteks asjadeks nii üld- kui ka lühimenetluses menetletavad kriminaalasjad, kui süüdistatav on alaealine, samuti KarS §‑de 141–145¹ järgi kvalifitseeritavad kuriteod, kus kannatanuks on alaealine (seksuaalse enesemääramise vastased süüteod). Lisaks arutavad need kohtunikud KarS §‑des 175–182¹ sätestatud kuritegusid (süüteod alaealise vastu) ning kõiki väärteoasju, milles menetlusaluseks isikuks on alaealine.

2. Kuidas sattusid alaealistega tegelema?

Annemarie Gerassimov: Keegi peab nende teemadega tegelema. Seni, kuni kohtutes spetsialiseerumist ei nõutud, lahendasid süüteokohtunikud alaealiste asju muu töö hulgas. Pärast spetsialiseerumist määrati igas Tartu Maakohtu kohtumajas vähemalt üks kohtunik just alaealiste asjadega tegelema. Kuna Valgas olen ma ainus süüteokohtunik, oli minu spetsialiseerumine loomulik. Olen ka varem meeleldi tutvustanud kohtu tööd kohtus õppekäigul käinud lastele ja noortele. Paremale kontakti saavutamisele ning laste murede ja rõõmude mõistmisele on aidanud kaasa pikaajaline kogemus põhikooli hoolekogus ja gümnaasiumis abiturientide õpetamine.

Kui asusin 2001. aasta suvel kohtunikuna ametisse, siis selleks ajaks oli alaealise mõjutusvahendite seadus (jõustus 01.09.1998) kehtinud juba ligi kolm aastat. See seadus oli kujundanud ootuse, et alaealiste õigusrikkumistele tuleks võimalusel reageerida teisiti kui täiskasvanute puhul. Juba siis oli tajutav, et tegemist on valdkonnaga, kus õigusnormide, institutsioonide ja ühiskondlike ootuste vaheline tasakaal on habras ja iga reform jätab endast maha nii lahendatud kui ka uusi küsimusi. Vaadates täna sellele veerandsajandile tagasi, näen ma teed, mis on kulgenud administratiivsetest komisjonidest prokuratuuri juhitud taastava õiguseni. Kohtu ette jõuab praegu võrreldes 2001. aastaga alaealisi harva.

2001. aastal kehtinud alaealise mõjutusvahendite seaduse keskne mõte oli, et alaealiste õigusrikkumistele tuleb reageerida esmajärjekorras kasvatuslikult ja sotsiaalselt, mitte karistuslikult. Kohalike omavalitsuste juurde moodustati alaealiste komisjonid, kes said pädevuse kohaldada mõjutusvahendeid nii kuritegude kui ka väärtegude toimepanemise korral. Praktikas tähendas see, et mingi osa alaealiste õigusrikkumistest, näiteks alkoholi tarvitamine, pisivargused, koolikohustuse rikkumisega seotud juhtumid, ei jõudnud üldse kohtusse, vaid lahendati komisjonides, kasutades erinevaid mõjutusvahendeid hoiatusest kuni käenduse ja üldkasuliku tööni. Erikooli suunamiseks tuli siiski kohtu poole pöörduda. Nii püüti vältida alaealiste varajast sattumist kriminaal- või väärteomenetlusse, kuid tõsisemate kuritegude korral kohtulikust sekkumisest ei pääsenud. Väärtegude puhul sõltus reageerimine suuresti piirkondlikust praktikast ja õiguskaitseasutuste otsustest. Karistusseadustiku jõustumine 2002. aastal ja kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) jõustumine 2004. aastal tugevdasid oluliselt prokuratuuri rolli kriminaalmenetluse juhina. Nii oli see ka alaealiste asjades. Samas ei toonud need reformid kaasa alaealiste komisjonide kadumist. Väärtegude menetlemine jäi valdavalt politsei ja alaealiste komisjonide pädevusse. Kuritegude menetlemine jäi aga prokuratuuri ja kohtu pärusmaaks. Niisiis ei muutunud kriminaal- ja väärteomenetluse vaheline seos selgemaks. Praktikas kujunesid välja paralleelsed süsteemid, mis omakorda tähendas seda, et noore jaoks ei olnud alati selge, millal ja miks tema käitumine toob kaasa tõsisema reageeringu, sest süsteem sõltus suurel määral üksikjuhtumite käsitlusest.

Kokkuvõttes sain ma lahendada kolmelt eri menetlejalt saabunud alaealiste süüasju. Politsei taotles üsnagi sageli korduvalt õigust rikkunud noorele väärteo eest aresti kohaldamist. Prokuratuurist saadeti kohtusse menetlemiseks alaealiste toime pandud kuriteod ning alaealiste komisjon taotles kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli paigutamist.

Mari-Liis Avikson: Kuna olin juba enne 2018. aastat arutanud alaealistega seotud süüteoasju, oli mul mõningane selliste asjade arutamise kogemus. Seetõttu olin valmis ka neile spetsialiseeruma. Tänu sellele olen saanud täiendada enda teadmisi, läbides koolitusi, mis on olnud suunatud just töö käigus alaealistega kokku puutuvatele menetlejatele.

Indrek Nummert: Minu töö alaealiste asjadega ei ole olnud teadlik valik, vaid pigem kujunenud loomulikul teel ja kohtu vajadustest tulenevalt, isegi juhuslikult. Tulin 2008. aastal kohtusüsteemi prokuratuurist. Mul oli prokuratuuris olnud küll kokkupuuteid alaealistega, kuid ma ei olnud sellele valdkonnale spetsialiseerunud. Pigem andsin niisugused kriminaalasjad tavapäraselt spetsialiseerunud kolleegidele üle. Samas puutusin prokuratuuris alaealiste temaatikaga siiski sageli kokku – tean, et juba tollal lõpetati enamik selliseid menetlusi kohtueelselt KrMS § 201 lg 2 alusel alaealistele kohustusi määrates, mistõttu kohtu ette jõudis vaid suhteliselt väike osa juhtumitest, nagu praegugi.

Kui ma 2008. aastal kohtunikuna alustasin, jaotati kõigile kohtunikele asju üldpõhimõttel, spetsialiseerumist ei olnud. Sellest tulenevalt tuli mul menetleda alaealistega seotud süüteoasju ning vahel ka KrMS § 404 alusel esitatud taotlusi anda luba kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli paigutamiseks või pikendada seal viibimise tähtaega. See oli valdkond, kus puutusin esimest korda lähemalt kokku küsimustega, mis ei olnud pelgalt juriidilised, vaid ka selgelt sotsiaalpedagoogilised ja -psühholoogilised.

Asjad, mida varem lahendati KrMS § 404 alusel, on alates 1. jaanuarist 2018 tsiviilkohtute pädevuses; alaealise paigutamine kinnisesse lasteasutusse (KLAT-teenus) otsustatakse sotsiaalhoolekande seaduse (SHS)[2] § 130¹ järgi. Seda menetlust saab varasemaga võrrelda vaid tinglikult – kriminaalkohtus lahendati need taotlused üldjuhul väga kiiresti ja kirjalikus menetluses, tsiviilkohtus on menetluskäik aga sisuliselt teistsugune ja oluliselt aeganõudvam.

Pärnu Maakohtus pandi alaealistele spetsialiseerumine selgesõnaliselt paika siis, kui kohtute seadus seda nõudma hakkas. Sellest ajast alates jagatakse alaealiste süüteoasju üksnes vastava suunaga kohtunikele.

Minu hinnangul on Pärnu Maakohtus kujunenud spetsialiseerumise küsimuses hea tasakaal – lisaks alaealiste asjadele menetlen ka muid süüteoasju, mis hoiab töö mitmekesisena ja vaimse fookuse teravana. Leian, et täielikult vaid ühele valdkonnale keskendumine ei pruugi pikas perspektiivis olla kohtunikutöö jaoks kõige tulemuslikum, sest see võib muuta mõtlemise liiga automaatseks ja ka elu tegelikkusest mõnevõrra eemaldunuks. Olen ise kogenud, et mõninganegi mitmekesisus pakub vaheldust, aitab säilitada tähelepanelikkust ja värsket pilku. Seetõttu pean oluliseks, et tööjaotus annaks võimaluse tegeleda mingis osas ka teiste menetlusliikidega – eri asjade lahendamisest saadav vaimne pinge ei ole mitte üksnes motiveerivam, vaid loob ka teatud töötempo ja vaimse rütmi, mis aitab hoida tähelepanu erksa ning vältida rutiini tekkimist. Just alaealiste asjade puhul, kus iga üksikjuhtum nõuab erksat tähelepanu ja kohenemisvõimet, on see eriti oluline.

3. Mis alaealistega töötamise juures motiveerib?

Annemarie Gerassimov: Noorte puhul on alati lootust, et just konkreetne kohtuasi annab tõuke muudatusteks nende elus ja väärtushinnangutes. Kuna noorte minevikutaak on üldjuhul väike, on neid võimalik õiguspärasele teele suunata lihtsamini kui täiskasvanuid. Selleks tuleb negatiivset kogemust (süütegu) ära kasutada positiivseks mõjutamiseks, tegutsedes kiiresti, rangelt, kuid samas toetavalt.

Mari-Liis Avikson: Selliste kohtuasjadega tegelema motiveerib see, et need asjad puudutavad ühte kõige õrnemat ühiskonnakihti. Seetõttu on minu sisemine motivatsioon jõuda kiirelt õiglase lõpplahendini äärmiselt kõrge. Samuti pean oluliseks, et alaealised on veel arenemisjärgus ning neil ei ole veel täielikult välja kujunenud väärtussüsteemi ja hoiakuid. Nii võib loota, et neid on võimalik paremini suunata tegema toimepandust vajalikke järeldusi, nii et nad püüaks edaspidi käituda õiguskuulekalt. Seega võib nende elutee kulg kujuneda hoopis teistsuguseks, kui nende poolt või nende vastu toime pandud õigusrikkumisele on kiirelt ja oskuslikult reageeritud. Sageli reageeritakse kohtueelses menetluses alaealiste õigusrikkujate toimepandule rahatrahvi määramisega. Paraku ei täida see tihti soovitud eesmärki, sest rahatrahvi vahetut mõju ei tunneta alaealine, vaid hoopis rahalist kohustust kandev lapsevanem. Karistamatuse tunne soodustab jätkuvat piiride katsetamist, sest noorel ei teki motivatsiooni muuta oma normide suhtes ükskõikset või neid lausa eiravat suhtumist.

Indrek Nummert: See, et lapsed on tulevikus need, kes meie riiki edasi viivad, tekitab minus tugeva vastutustunde ning püüan anda endast seaduse võimaluste piires maksimumi. Alaealise ja noore täiskasvanu kohtumenetlus ei mõjuta vaid neid endid, vaid ka nende perekonda ja suhtlusringkonda. Kohtuga kokkupuutes olnud lapsed ja noored on sageli võrreldes eakaaslastega elu enam kogenud. Seega neil on elutarkusi täiskasvanute maailma kohta, mis on huvitavad ja ka tegelikkust halastamatult hästi tabavad.

Protsessis peab olema ka ülimalt tähelepanelik ja õigesti suunama, sest saalis võivad viibida nooruki kaaslased ja meedia (sh sotsiaalmeedia) jälgijad. Kui alaealist süüdistatakse raskes kuriteos, võib meedia huvi olla nii suur, et saalis on raske kohti leida, mõni istub põrandalgi – arvuti laadimiseks. Alaealistega seotud raskete kuritegude puhul on olnud juhtumeid, et ajakirjanik on isegi kohtusse helistanud ning nõudnud konkreetsete tõendite uurimise kuupäevi, et teaks õigeteks päevadeks hotellidesse koha broneerida. See on kohati tõesti võimas, mis toimub.

Samas suurt osa rasketest kuritegudest arutatakse kinnistel istungitel. Näiteks pedofiilia puhul tehakse seda enamikul juhtudel. Sellisel juhul on menetlusel avalikkusega väga piiratud kokkupuude – üksnes rahvakohtunike institutsiooni kaudu. Rahvakohtunikud ütlevad sageli, et nad poleks eales osanud ette kujutada, et nende rahulikus kogukonnas nii rängad ja ehmatavad teod võivad aset leida. Nii mõnigi rahvakohtunik (sotsiaaltöötaja, õpetaja, arst) on enda sõnul võtnud nendest istungitest kaasa olulise kogemuse ja uue pilgu, mis on neile igapäevatöös kasuks tulnud – ja seda on ausalt öeldes väga rõõmustav kuulda.

Avaliku istungi korral on eriti huvitav ja vajalik tajuda iga protsessi õiget pinget ja erisust, et seda juhtida nii, et miski ei segaks õigusmõistmise protsessi ja teisalt saaksid jälgijad ka mõistliku huvi rahuldatud. Motiveeriv on olla kursis ka alaealiste mõtteviisi ja igasuguste trendidega, nt nende keelekasutuses. Lapsevanemana süvenen nendesse kaasustesse pingsalt ja ka murega, püüdes mõista lapsi, samuti seda, kuidas saanuks toimunut ennetada ja miks see ei õnnestunud või seda ei tehtud.

Motiveeriv on seegi, kui istungil on tõesti näha, et alaealine on veast aru saanud, kahetseb siiralt ja püüab end parandada.

Demotiveeriv on aga see, et kui alaealine on süüdimõistetu või kannatanu rollis, siis tegelikult pole ma kunagi enda langetatud kohtuotsusega rahul. Seda rahulolu ei teki ka siis, kui otsused jäävad muutmata. Selliseks tundeks annab põhjuse tõenäoliselt see, et olen aastate jooksul näinud liiga palju juhtumeid, kus nüüdseks täisealine kohtualune oli kunagi minu ees lapsena – kord süüdistatava, kord kannatanuna. Sellistel hetkedel mõistad eriti teravalt, et kõiki kohtusaalist välja astujaid ei ole süsteem võimeline aitama. Alaealise süüteoasjas sõltub menetluse tulemus eriti tugevalt muudest keskkonda ja isiku arengut mõjutavatest faktoritest, mis ei ole enam kohtu kontrolli all. Kohtumenetlusega saab küll alaealist mõjutada ja mingeid tegureid korrigeerida, kuid otsuse õiguslik järelm – olgu see mõjutusvahend või karistus – on vaid üks etapp isiku kujunemise protsessis. On lapsi, kes on lihtsalt sündinud ebaõiglasesse ja üliraskesse keskkonda – sellisesse, kust oleks meist igaühel olnud väga raske välja rabeleda, kui oleksime pidanud tegema kõige keerulisemad valikud just keset oma kujunemisaastaid.

Tõsi, garantiid, et kohtuotsus annab soovitud efekt, pole ka täiskasvanu puhul, kuid kuna viimaste väärtushinnangud on juba välja arenenud, saab nende puhul siiski kohtuotsuse positiivset mõju paremini ennustada. Seega sellist motivatsiooni pärssivat aspekti täisealiste menetlustes pole.

4. Kogemuslugu: mis senisest praktikast meelde on jäänud ning mida jagada?

Annemarie Gerassimov: Õnneks pole mul ei varasemal perioodil ega ka pärast 2018. aasta radikaalset reformi[3] tulnud arutada väga raskete tagajärgedega süütegusid sageli. Valdavalt on alaealiste süüteod olnud seotud avaliku korra rikkumiste, varguste, ärandamiste, kehaliste väärkohtlemistega, sekka ka liiklusalaseid rikkumisi. Minu kohtunikuna töötamise veerandsaja sisse jääb kaks rasket alaealise toime pandud kuritegu. Neis asjades erinesid süüdistatavad oma mineviku ja tausta poolest kardinaalselt.

Ühel juhul põhjustas gümnaasiumis headele ja väga headele tulemustele õppiv ja ülipositiivselt iseloomustatud noor inimene jaaniööl autot juhtimisõiguseta ja joobes olles juhtides ning kiirust ületades liiklusõnnetuse, mille tulemusena sai surma tema enda klassikaaslasest sõber ja kaks hääletajat ning vähem või rohkem vigastada veel kolm noort inimest. Selle noore puhul ei ennustanud mitte miski tema varasemast käitumisest ega perekondlikust taustast, et ta võiks toime panna nii raskete tagajärgedega teo. Kooli lõpetas ta juba vangistuses. Oma elu on ta siiski jätkanud õiguspäraselt ja edukalt.

Teises asjas seisnes menetluse esemeks olev tegu selles, et mõned kuud enne täisealiseks saamist põhjustas nooruk pubi ees ühe rusikalöögiga pereisa surma. Tema taust oli hoopis teistsugune. See noor oli jätnud õpingud pooleli ja “harrastas” täiskasvanu eluviise, tal oli varasemalt kokkupuuteid nii politsei, prokuratuuri kui ka kohtuga ning teda iseloomustas õigusrikkumiste järjekindel toimepanemine. Arusaadavalt raskendas tema toimetulekut perekondlik olukord ning isa oli selgelt negatiivseks eeskujuks. Toimikusse sisse vaadates oli selge, et oli ainult aja küsimus, millal see noor inimene raske kuriteo sooritab. Kahjuks tuleb nentida, et mõistetud vangistus ja selle kandmiselt ennetähtaegne vabastamine soovitud mõju ei avaldanud: tänase seisuga on tema vabadust piiratud juba uute kuritegude eest.

Mari-Liis Avikson: Mõeldes enda kogemusele alaealiste õigusrikkujatega seotud asjade arutamisel, meenub esimesena kriminaalasi, kus alaealine süüdistatav pani eri kannatanute suhtes toime väga raskeid vägivallaga seotud kuritegusid, sh vägistamise, kehalisi väärkohtlemisi, ähvardamise ja lapseealise seksuaalse ahvatlemise. Selles asjas mõistis maakohus talle karistuseks reaalse vangistusena seitse aastat, mida Riigikohus vähendas natuke, mõistes liitkaristuseks 6 aastat 10 kuud vangistust. Kohtulikul arutamisel kuulati üle ka tema ema ja isa ning välja joonistus see, et ta oli üles kasvanud perekonnas, kus ema kuritarvitas alkoholi ja isa oli varem toime pannud kõige raskema isikuvastase kuriteo, s.o tapmise. Seega on vastuseta küsimus, kas kohalikul omavalitsusel oleks tulnud sekkuda palju varem ja kas nii oleks õnnestunud hoida ära alaealise tüdruku vägistamist, mille toimumine jääb teda saatma kogu elu. Seda, et pikk reaalne vangistus ei pruugi omada väga keerulises perekonnas üles kasvanud noormehele mingit eripreventiivset mõju, kinnitab tema edasine elukäik – pärast vanglast vabanemist pani ta õige pea toime uue avaliku korra väga raske rikkumise, kasutades vägivalda alaealise suhtes ja ähvardades pealtnägijat relvataolise esemega tänaval. Pärast seda kriminaalasja on tema suhtes kohaldatud ka karistusjärgset käitumiskontrolli. Seega suure tõenäosusega tuleb riigil temast lähtuva uute raskete kuritegude ohuga tegelda veel väga pikalt ja loota, et mainitud kontroll on piisavalt tõhus, kuigi võib-olla oleks olnud võimalik varem efektiivselt sekkuda ning tõsiselt kaaluda kasvukeskkonna vahetamist.

Indrek Nummert: Kohtuotsus ei tohi olla kurjuse suhtes sussutav (’äiutades uinutama; hellitavalt või õrnalt rääkima; sooja hingeõhku peale puhudes hellitama’)[4]. Kuigi ühiskond otsib üha enam taastavaid ja pehmemaid mõjutusvahendeid ning mitmed neist on end ka õigustanud, pannakse nende mõju ja piisavus üha sagedamini proovile. Seetõttu ei saa alaealiste puhul ka päris vangistust põhimõtteliselt välistada – tänapäeva vanglas alaealine lihtsalt ei istu, vaid temaga tegeletakse sihipäraselt ja professionaalselt. Kui vaatamata süsteemi headele kavatsustele muutuvad alaealiste õigusrikkumised jõhkramaks ja ühiskonnale talumatuks, peab kohus olema valmis kaaluma vajadusel nii rangemaid mõjutusvahendeid kui ka karistuse, sh vangistuse kohaldamist. Sellega on nagu arstirohuga: aidata saab vaid siis, kui on valida õige rohi ja õige annus.

Eelmise aasta kevadel helistas mu istungisekretärile tänaseks manala teele läinud emeriitadvokaat Monika Mägi. Ta soovis teada, kas oleksin nõus temaga vestlema. Olin nõus – ausalt öeldes puhtalt austusest tema kogemuse vastu.

Ta alustas juttu nagu ehtne kogenud oraator. Jutt kõlas otsekui muusikapala, mis algab tugeva akordiga ja sunnib kuulama: „Teate, kohtunik, vabandan, et üks napakas 93‑aastane emeriitadvokaat Teid tülitab, kutsehaiguse tõttu jälgin ikka kriminaalkroonikat…“ See oli öeldud kareda huumoriga, kuid selle taga oli terane pilk ja aastakümnete kogemus. Ta ei olnud viimased üheksa aastat kohtusaalis käinud, kuid tema häälest oli läbivalt tajutav, et õigusteaduse maailm elas temas endiselt intensiivselt edasi.

Tema põhihuvi puudutas üht hiljuti minu menetluses olnud alaealiste kriminaalasja. Ta juhtis tähelepanu sellele, et kohtupraktika on kohati liiga pehme ja selle kokkupuude reaalse eluga napp, leides, et „tooni annab vaid alaealiste sussutamine ja resoluutsuse puudumine, millel on tagajärjed“. Ta selgitas, et sageli alahinnatakse alaealise tegelikku arusaamisvõimet, tema kokkupuudet vägivalla ja jõhkrusega, kasvõi näiteks interneti kaudu, ning seetõttu ei saa ta kohtult oma tegudele ka õiget hinnangut. „Sõnumid ei jõua kohale või hajuvad igasugustesse moodsatesse käitumisprogrammide protsessidesse,“ oli ta seisukoht. Ta väljendas seisukohta, et selline lähenemine ei sea noortele selget piiri ega eesmärki, võib tahtmatult kinnistada karistamatuse tunnet ning jätta ka avalikkusele mulje, et isegi raskele teole ei järgne midagi sellist, mis sunniks oma käitumist ümber hindama. „See ei tule kasuks ei noorele ega ka avalikkuse õiglustundele“, võttis ta teema kokku.

Võtsin neid sõnu tõdemusena inimeselt, kes oli aastakümneid näinud, kuidas õigusemõistmine võib inimesi nii aidata kui ka kahjustada. Just see tegi vestluse mõjusaks. Küsimus ei ole vaid selles, kas mõjutusvahend või karistus, vaid selles, milline võimalikest meetmetest on konkreetse noore jaoks tema kuriteo järelmina arusaadav ja tõsiselt võetav – siis on see ka mõjus. Mõjutamise vahendid on raskuselt väga erinevad ning iga juhtum nõuab eraldi mõtestamist (mida mitmekesisem meetmete ja karistuste valik, seda paremad võimalused õigusjärelmi individualiseerimiseks). Samas olen nüüd jõudnud lihtsalt ja väga kokkuvõtlikult sõnastatud kriteeriumini: riigi reageering õigusrikkumisele ei tohi mingil juhul olla sussutav, st selline, millest noor saaks järeldada, et täiskasvanud küll rääkisid, kuid sisulises plaanis ei järgnenud süüteole ju midagi sellist, mida oleks põhjust tõsiselt võtta. Eeltoodu ei tähenda, et kohus ei peaks olema alaealise suhtes igati mõistev, vaid seda, et kohus püüab otsida probleemile kõige kohasemat lahendust, mis võiks töötada ka pikemas perspektiivis.

5. Mis on alaealiste õigusrikkumiste juurpõhjused ning praeguse süsteemi kitsaskohad?

Annemarie Gerassimov: Praegusajal käsitleme alaealise õigusrikkumist eeskätt lapse abivajaduse indikaatorina ja rõhk on liikunud taastavale õigusele – konfliktivahendusele, lepitusele, sotsiaalprogrammidele jms.

Statistika järgi on see edulugu, sest alaealiste registreeritud kuritegevus on teinud läbi drastilise languse ning vanglas on vaid üksikud lapsed. Karistuse (sh vangla) asemel püütakse iga hinna eest leida lahendus, kus noor võtab vastutuse ja heastab kahju (taastav õigus). Isoleerimist (kinnine asutus) kasutatakse vaid äärmisel vajadusel ja see on sisult rohkem sotsiaalteenus kui karistus.

Aga võimalik, et sellise statistika taga on üksnes silmapete. Näiteks, praegune süsteem soosib menetluse lõpetamist. Kui 2001. aastal võis alaealise (poe)vargus või kehaline väärkohtlemine lõppeda kohtuotsuse ja ühtlasi kriminaalkaristuse statistikaga, siis nüüd lõpetab prokurör valdavalt menetluse, suunab noore sotsiaalprogrammi ja statistiliselt süüdimõistetut ei teki. See parandab riiklikku kriminaalstatistikat, kuigi tegu ise toimus. Seega paljud teod, mis 2001. aastal oleksid toonud kaasa süüdimõistva kohtuotsuse, lahendatakse praegu sotsiaalsüsteemis. Positiivne on, et see on päästnud paljud ühekordsed eksijad kurjategija märgist, mis ongi ainuõige tee. Nad ei vaja karistust, vaid suunamist ning kvaliteetne sotsiaalne sekkumine on vaieldamatult parem kui kong. Kuid varjuküljena oleme loonud süsteemi, mis on teatud rühma jaoks liiga aeglane ja hambutu.

Viimase aja ajakirjanduses avaldatud intervjuude põhjal on väike grupp noori – nn süsteemsed rikkujad – õppinud praeguse süsteemiga manipuleerima. Omast kogemusest või sõpruskonnas kuuldu põhjal on nad järeldanud, et tagajärjed piirduvad vestlusega noorsoopolitseiniku või sotsiaaltöötajaga. Teoreetiliselt suunatakse edasi teraapiasse või mõnda programmi – kuid spetsialistide nappuse ja pikkade järjekordade tõttu võib teo ja tegeliku sekkumise vahele jääda mitu kuud. Selleks ajaks on seos teo ja tagajärje vahel noore jaoks hajunud. Veelgi enam: pikk ebaselge ootejärjekord, mil noor on formaalselt küll menetluses, kuid temaga sisuliselt ei tegeleta, võib olla kahjulikum kui kiire ja selge reaktsioon. Noor kannab pahategija silti, süsteem paistab talle jõuetuna – ja õigusrikkuja identiteet saab kinnitust just seal, kus sekkumine oleks pidanud selle katkestama.

Praeguse süsteemi nõrgaks kohaks on kahtlemata ka lastekaitsetöötajate nappus ja pidev vaheldumine. Viimased peaksid olema need, kes tunnevad kõige paremini noore lugu, kuid kui n-ö süsteemis olev noor näeb kahe aasta jooksul nelja erinevat ametnikku, ei saa tekkida usalduslikku suhet, mis on taastava õiguse eeldus. On eluliselt usutav, et nii vaimse tervise probleemide kui ka eluliste murede kütkeis olev mistahes vanuses inimene ei soovi rääkida oma muredest jälle ja jälle uuele ametnikule. Seega teeb ametkond oma järeldused valdavalt formaalselt toimiku pinnalt ja mitte alaealise õiguserikkuja tegelikest vajadustest lähtuvalt. Ette võib tulla sedagi, et mõjutusvahendite valik võib sõltuda hoopiski kohaliku omavalitsuse rahakotist.

Minu arvates on praegune süsteem just keerulist kontingenti silmas pidades kiiruse arvel menetluslike garantiide poole kaldu. Seadusbaas nõuab põhjalikku menetlust, kaitseõiguse tagamist ja ärakuulamist, alaealise psühholoogia ja kogukonna turvalisus aga kohest reageerimist.

Mari-Liis Avikson: Alaealiste õigusrikkujatega seotud asjade arutamisel koorubki üldjuhul välja see, et puudub toetav tugisüsteem. Tihti tegeleb lapse kasvatamisega üksnes üks lapsevanem ja sageli on alaealise õigusrikkuja päritoluperekonnas nii vägivaldsust kui ka alkoholi kuritarvitamist ja ka narkootiliste ainete ebaseaduslikku tarvitamist.

Ida-Virumaal pole senini lastepsühhiaatrit, kuigi Narva on rahvaarvult Eesti Vabariigi suuruselt kolmas linn. Seega ei saa vaimse tervise muredega alaealised sageli õigeaegset abi, mistõttu võivad probleemid süveneda ja hakata mõjutama nii õppimist, peresuhteid kui ka käitumist ja päädida väga raskete isikuvastaste kuritegude toimepanemisega. Pikad järjekorrad Tallinnas ja Tartus ning spetsialistide vähesus jätavad pered sageli abita või sunnivad pöörduma erateenuse poole, mis on kallis ega ole kõigile kättesaadav. Lastepsühhiaatri puudumine takistab varajast sekkumist ning suurendab riski, et noorte vaimse tervise probleemid muutuvad pikaajaliseks.

Ida-Virumaal puuduvad ka rehabilitatsioonikeskused sõltuvustega noortele ja traumeeritud lastele. Kõiki sõltuvusega inimestele osutatavaid teenuseid pakutakse alates 18. eluaastast, kuid praktikas on ka alaealistel vajadus selle teenuse järele. See teenus võiks vähendada alaealiste toimepandavate õigusrikkumiste jada. Sageli lähevad toimepandavad õigusrikkumised ajas üha raskemaks. Varem töötas Kohtla-Järvel Torujõe noortekodu, mis pakkus noortele rehabilitatsiooni ja raviteenuseid ning tegeles sõltuvus- ja käitumisprobleemidega alaealiste abistamisega. Paraku alates 01.07.2024 selles noortekodus enam neid teenuseid ei osutata. Samas vajadus eespool nimetatud teenuste järele on jätkuvalt olemas ning mingit alternatiivi sellele ei ole, sest kõikidele lastele ei sobi ka kinnise lasteasutuse teenus.

Samuti ei ole enam varasemalt hästi toiminud koolide-internaatide süsteemi. Nii läksid varem nt õigusrikkumisi toime panevad tütarlapsed Narvast õppima Kallaste kooli-õpilaskodusse. Ebasoodsast mõjust eemal olles omandasid nad edukalt põhihariduse, mis omakorda võimaldas jätkata hiljem haridusteed ning muuta oma varasemat eluviisi.

Ka on alaealiste õigusrikkujate poolt toimepandavate õigusrikkumiste arvu suurendamas see, et erihooldusteenused on kättesaadavad alles alates 18. eluaastast. Tõsiste terviseprobleemidega (nt vaimupuue, psüühikahäire) alaealised ei saa päevahoiu- või nädalahoiuteenuseid, sest puuduvad teenuseosutajad, kes võiksid pakkuda selliseid teenuseid alaealistele ööpäevaringselt ja igapäevaselt. Mõned erivajadustega alaealised on väga agressiivsed ja võivad olla ohtlikud isegi teistele perekonnaliikmetele. Vanemad ei tule hoolduskoormusega toime ja loobuvad seetõttu lapse hooldamisest täielikult, mille tulemusena paigutatakse alaealine asenduskodusse. Sellised peremajad on Narva-Jõesuu linnas, kus neid on kokku kuus. Neisse on paigutatud lapsed Eesti eri omavalitsustest, sh Narvast, Narva-Jõesuust, Sillamäelt, Kohtla-Järvelt ja Maardust. Peremajades elavate laste taust on sageli mitmetahuline ning eeldab süsteemset ja pikaajalist toetust. Eeldatakse, et olemasolevad tugisüsteemid – lastekaitse, haridusasutused, noorsootöö ning vaimse tervise teenused – on valmis tegelema keerukamate juhtumitega, kuid praktikas ei ole alati tagatud piisavalt ressursse ega spetsiifilist tuge, mis võimaldaks kõiki vajadusi õigeaegselt ja tõhusalt katta.

Alaealiste vaimse tervise probleemide sagenemisele tuleb tõhusamalt reageerida, vähendamaks õigusrikkumiste arvu. Nii võiks olla lapsele psühholoogi ja pereteraapia teenuste osutamine kättesaadav Tervisekassa kaudu või tasandusfondi raha toel ka kohaliku omavalitsuse kaudu. Seni ei ole eraldatud rahasumma paraku olnud piisav, tagamaks kõikidele abivajajatele vajalikku vaimse tervise teenust.

Ka on praktikas ilmnenud, et lastekaitseinspektorite koormus võib olla eri kohalikes omavalitsustes väga erinev. See omakorda piirab võimalusi järjepidevaks ja süsteemseks ennetustööks ning suunab sekkumised sageli juba tekkinud probleemide lahendamisele. Nii tegeleb nt Narva-Jõesuus Linnavalitsuse sotsiaalosakonna juhataja sõnul üks lastekaitsespetsialist keskmiselt ligikaudu 60–80 lapsega aastas ning paljud juhtumid on väga komplekssed. Suuremates kohalikes omavalitsusüksustes, nt Narva linnas on lastekaitsespetsialistid spetsialiseerunud, mis võimaldab ka töökoormust ühtlasemalt jagada. Kokku töötab Narva linna lastekaitseosakonnas Narva Linnavalitsuse lastekaitse osakonna peaspetsialisti esitatud andmete kohaselt kümme lastekaitsespetsialisti: üks peaspetsialist, kolm spetsialisti, kes tegelevad kohtuasjadega ja riskiperedega, kaks asendushooldusteenusel viibivate lastega tegelevat spetsialisti, üks spetsialist, kes määrab erivajadustega lastele teenuseid ja toetusi, kolm riskiperedega ja uute teadete (lähisuhtevägivalla juhtumid, lasteabitelefoni ja kooli teated jne) menetlemisega tegelevat spetsialisti.

Indrek Nummert: Kriminaalkohus tegeleb eelkõige tagajärgedega – olukordadega, kus süütegu on juba toime pandud – ning püüab seejärel alaealist suunata karistusõiguse võimaluste abil. Alaealiste kuritegevuse algeid tuleb aga otsida nii juba avaldunud ohumärkidest kui ka juhuslikest olukordadest, kus väikestest asjadest võivad noorte seltskonnas kiiresti kasvada tõsisemad probleemid. Praktikas paistavad alaealiste kuritegevuse taustal silma kaks peamist tegurit:

1. nõrk sotsiaalne kontroll ja sidemed (võõrdumine, hüljatus), eriti perekonna tasandil, ning
2. empaatia puudujäägid – võimetus mõista teise inimese valu. Need puudused tähendavad väärtuste nihkumist ühiskonnas omaks võetud normidest eemale. Võib juhtuda, et isegi kui perekond näib formaalselt hästi toimivat, domineerivad muud väärtused peale empaatia, materiaalsed ambitsioonid ületavad tegelikke võimalusi ning peres valitseb ärev olukord, pidev rutt ja süvenematus, kaldutakse otsima kiireid ja lihtsaid lahendusi. Kui nooruk ei suuda neis tingimustes toime tulla, tekib soov leida mis tahes pingelõdvendust kõige lihtsama ja kohese viisi abil, mis võib viia riskikäitumiseni.

Hingekraapivam tähelepanek praktika põhjal on, et paljude juhtumite puhul olid muret tekitavad märgid tegelikult juba palju varem olemas. Seega oleks olnud võimalus sekkuda ja ennetada probleemide eskaleerumist.

Siin on kolm etappi:

1. Ennetusfaas. On teatud ohutsoon, kuid olukord ei ole veel riskikäitumiseks kujunenud ja kuritegusid ole sooritatud. Sageli tekib minul kohtunikuna kriminaalasja pinnalt tõdemus, et kui sotsiaalkaitse süsteem oleks sekkunud – olgu lapse perekonnast eraldamisega või muud tugevama mõjuga meedet kasutades – piisavalt vara, oleks saanud vältida noore hilisemat sattumist kannatanu või süüdistatava rolli. Tihti tekib tunnetus, et sotsiaalkaitse süsteemis on liiga kaua arutatud erinevaid toetavaid meetmeid, selle asemel, et kiirelt ja tõhusalt alaealise kasvukeskkonda sekkuda.

   Põhiõiguste kaalutletud riivet ei tohiks karta ja kaalumisele kulutatud aja rohkusel ei ole omaette väärtust. Kui reaalse sekkumise kiirus ja tõhusus jäävad tagaplaanile, siis ei ole lõpuks vastu võetud otsused kooskõlas kulutatud ajaga ega asja sisuga. Sellist üleliia formaalset bürokraatiat tajuvad ka alaealised, kes annavad kohtuski sageli üsna tabavalt mõista, et tegemist on olnud pigem formaalse tegevuse demonstreerimisega kui sisuliselt toimiva abiga. Tundub, et väga palju on ümarlauatamist koostöövõrgustikes, kuid reaalset otsustavat lapse jaoks tajutavat sekkumist võiks enam olla.

   Eeltoodut on näha ka kohtutoimikutest, mille järgi on alaealine ja tema pere olnud pikemalt sotsiaal- ja lastekaitsetöötjate tähelepanu all. Sageli on täheldatav sarnane taust (purunenud peresuhted, vanema eemalviibimine). Mitmed raskused, nagu põhivajaduste tagamata jätmine, järelevalve puudulikkus ja pingeline kodune õhkkond, on püsinud tõusude ja mõõnadega pikemat aega ja ametkonnad ei ole suutnud püsiva tulemusega lahendusi leida.

2. Risk on realiseerunud. Tekib nn probleemne noor, kes juba käitub riskantselt või ka õigusvastaselt. Selles etapis sekkub juba jõulisemalt sotsiaalkaitse sektor või – kui toime on pandud süütegu – sotsiaalkaitse ja kriminaalõiguse valdkond koos. Ennetusfaasis tekkinud probleemid jäävad aga edasi kestma ning seega tuleb leida lahendusi korraga enamatele murekohtadele.
3. Järeltöö faas. Kriminaalõigus on juba sekkunud, kuid järjepidev tugi ja järeltegevused kas lakkavad või nõrgenevad – siis tekib oht, et noor naaseb probleemse käitumise juurde. Tihti on noorel olnud varasemaid kokkupuuteid politsei või prokuratuuriga ning kasutatud on erinevaid mõjutusvahendeid[5]. Mõjutusvahendite rakendamisel on aga tähtaeg ning kui alaealise tegelik elukeskkond on jätkuvalt habras, on ta aldis riskikäitumistele. Sotsiaalkaitse meetmete rakendamise jätkamine pärast karistusõigusliku mõjutusvahendi kohaldamise lõppu ehk ühtede meetmete lõppedes teistega edasi minek ei pruugi alati ladusalt õnnestuda.[6] Eriti on see näha siis, kui noor jätkab süütegude toimepanemist vaatamata varem rakendatud meetmetele või kui süüteod muutuvad koguni raskemaks. Siit võib lõpuks kujuneda välja olukord, kus noort ei ole enam võimalik aidata ega mõjutada muul viisil, kui reaalse vangistusega. Võib kõlada esmapilgul groteskelt, kuid minu praktikast leiab näite, kus alaealine vahialune ise siiralt leidiski, et vangla keskkond on talle antud juhul parim, kus saab rahu (kindel peavari, magamisvõimalus) ja saab nii õppida kui töötada ning valmistada end ette tulevikuks. Siin tekib loogiline küsimus, kas süsteemis on viga, et selliste omadustega keskkonda ei saanud talle pakkuda vabaduses. See on ilmselt ka kogu ühiskonna tegemata töö, erinevate kuhjunud möödalaskmiste tulemus.

6. Mis on noorte õigusrikkumiste ennetamisel ja neile reageerimisel kõige tulemuslikum?

Annemarie Gerassimov: Vaadates tagasi 25 aastale, on selge, et me ei tohi naasta varasema karistusel põhineva süsteemi juurde, kuid praegu on pendel liikunud liiga kaugele teise äärmusse – tagajärjetusse. Seega tuleks süsteemi korrigeerida selliseks, et see on enamiku alaealiste õigusrikkujate jaoks toetav ja suunav, kuid seda vajava vähemuse suhtes piisavalt kiire ja otsustav, et peatada süvenev õigusvastasus veel enne, kui see noore käitumise normiks saab. Kiiret reageerimist vajavaks alaealiseks õigusrikkujaks võiks lugeda lapse, kes on läbinud juba ühe või maksimaalselt kaks pehme sekkumise ringi, kuid jätkab rikkumisi sisuliselt kohe pärast uksest väljumist. Sama kehtib juhul, kui noor paneb toime uue rikkumise ajal, kui eelmine menetlus või sotsiaalprogramm alles kestab. Selline käitumine näitab, et tal puudub austus ühiskonnas kehtivate reeglite ja kokkulepete vastu. Kiiret reageerimist vajab lõpuks seegi, kui alaealine jõuab isikuvastaste süütegude toimepanemiseni ning tegemist pole pelgalt patsist sikutamise või omavahelise kähmlusega, vaid peksmise vms brutaalse käitumisega, ja toimepanija ei tunne süüd ega kahetsust ning hoopiski õigustab oma tegu. Samuti tuleks kiiresti ja otsustavalt reageerida, kui lühikese aja (näiteks 3–6 kuu) jooksul registreeritakse teatud arv õigusrikkumisi. Sellisel juhul pole tegemist ju enam õnnetu juhuse, vaid elustiiliga. Selliste noorte inimeste puhul ei tohiks jääda lootma illusioonile, et küll ta kasvab oma praegusest käitumisest välja.

On miljoni dollari küsimus, milliseid meetmeid kirjeldatud noorte suhtes kasutada, et need ka mõju avaldaksid. Ilmselt ongi võtmetähtsusega kiirus ning igasuguse viivituse vältimine. Vältimaks karistamatuse tunde tekkimist, võiks ja peaks reaktsioon toimepandule järgnema 24–72 tunni jooksul. Võib-olla tasuks kaaluda elektroonilise järelevalve laialdast kasutamist nii, et noor saaks koolis õppida ja end huviringis arendada, kuid peaks ülejäänud aja olema kodus. Reeglite rikkumine peaks tooma kaasa koheselt kinnisesse lasteasutusse paigutamise. Ehk võiks kinnistes lasteasutustes olla omakorda kõrgendatud turvariskiga noorte jaoks osakond, kus tegeletakse tavapärase õppetöö kõrval süvitsi viha-, sõltuvus- vms raviga. Et sellise noore probleemide põhjused peituvad pea alati koduses keskkonnas (vanem(ad) on järeleandlik(ud), hoolimatu(d), hõivatud iseenda tegemistega või on ise probleemse käitumisega) ja noor jääb ühel või teisel viisil oma perega seotuks, siis võiks vanemaidki kohustada mingisugust asjakohast programmi läbima ja elukorralduses muudatusi tegema.

Kõik see nõuab loomulikult kõikvõimalikku ressurssi, mida meil niigi napib. Aga äkki on see puudujääk siiski illusoorne ning asjatute korduvate kulutuste asemel kallistele teraapiatele tasuks proovida ressursside koondamist ja mõtestatumat rakendamist. On ju, kelle nimel seda teha.

Mari-Liis Avikson: Kokkuvõtvalt võib nentida, et alaealiste õigusrikkujatega seotud probleemid on muutumas järjest keerulisemaks ja mitmetasandilisemaks. Enam tuleb panustada ennetus- ja sekkumistöösse, hoidmaks ära väga raskeid alaealiste poolt toime pandavaid isikuvastaseid kuritegusid. Paraku aga napib alternatiivseid meetmeid ja ka rahalisi vahendeid tegelemaks alaealistega seotud probleemidega juba varases faasis. Nimetatu toob kaasa selle, et alaealised liiguvad väiksematelt õigusrikkumistelt samm-sammult üha raskemate kuritegudeni. Selle ohu minimeerimiseks tuleb eri ametiasutustel koostöös kohaliku omavalitsusega ühiselt pingutada. Arvestada tuleb piirkonna eripäradega, tagamaks sõltumata kohaliku omavalitsuse rahalisest suutlikkusest kõikjal ühtse kvaliteediga teenuste tõhusa toimimise. Kuna lapsed pole tähtsad üksnes oleviku, vaid ka tuleviku seisukohalt, tuleb hästi toimiva ühiskonna nimel tegutseda kohe ja praegu oskuslikult ja efektiivselt.

Indrek Nummert: Paljud juhtumid näitavad varasemaid selgeid ohuindikatsioone ennetusfaasis, kus tõhusam ennetustöö oleks olnud veel võimalik. Komistuskiviks võib olla see, et esmalt (leebemate meetodite rakendamisel) oodatakse alaealiselt muutust samas keskkonnas, kus on ka tema kool, perekond ja kaaslased – mida noor ise väga muuta ei saa. Seega leebete suunavate meetodite rakendamise kõrval peab ta hakkama saama ka sama kasvukeskkonnaga, mis on talle vahel liialt probleemne ja mitte alati vaid tema enda käitumise tõttu.

Mõnikord saavad programmid ja vestlused toetada probleemset noort vaid ajutiselt, sest teenuseid pakutakse projektipõhiselt (kas on rahastus piiratud või lõppeb programm muul põhjusel sõltumata edasise vajaduse jätkumisest ja programmi edust). Sellisel juhul astub noor justkui turvalisse ruumi, kus kehtivad selged piirid ja on toetavad täiskasvanud, ent see ruum püsib ainult seni, kuni ametnik või spetsialist programmi tunni lõpetab – väljudes satub noor uuesti samasse keskkonda, millest ta probleemid tingitud olid. Sellises olukorras on muutustega toimetulek erakordselt keeruline. Veelgi raskemaks muutub see, kui lisanduvad stigmatiseerivad hinnangud, nt omandab noor kogukonnas või eakaaslaste seas kriminaalse noore maine. Sellised hinnangud kinnistavad negatiivset rolli ja vähendavad oluliselt võimalust positiivseks muutuseks.

Seega võib ka toetava süsteemi abil, kuid püsiva tervikpildita üksikute tegurite parandamine ja väärtuste ümberkujundamine osutuda noore jaoks ületamatult raskeks, sest ta pendeldab turvalise ideaalkeskkonna ja karmi reaalsuse vahel, kindlat pidepunkti leidmata. Kahe keskkonna kontrast võib olla lapsele liiga suur väljakutse. Selline n-ö kahe maailma vahel laveerimine tekitab väsimust ja lootusetust ning kasvatab kiusatust valida kergema vastupanu tee. Selleks on eemaldumine ja järeldus, et kui praegu on juba keeruline olla hea laps või nooruk, siis pole mõtet edaspidi püüdagi korralik kodanik olla. Kui muud põgenemisteed ei nähta, pöördutakse sageli alkoholi ja ebaseaduslike ainete, sealhulgas narkootikumide poole, mis suurendab riskikäitumist ja võib kiiresti eskaleeruda, viies kuritegeliku käitumise tõsisemate vormideni.

Olen töö käigus sageli tajunud, et oleks vaja ennetusfaasi veel üht alternatiivset tuge või abistajat üldse enne, kui asjad hakkavad käest minema. Praktikas tunnetan, et eluliselt keerulises (sh minimaalselt või esmapilgul ka formaalselt rahuldavas) keskkonnas elava alaealise puhul ei ole sageli ükski projektipõhine mõjutamine piisavalt tõhus, sõltumata nende arvust ja kohatisest intensiivsusest. Vajalik on püsivam ja komplekssem lahendus. Eesmärk on, et noor ei leiaks sobivat keskkonda alles kinnises asutuses, nt vanglas, kuhu on teda viinud kuritegelik karjäär. Seda enam, et uusi probleeme võib sealsete kaaslaste tõttu tekkida kinnises asutuseski.

Arvestades, et tagajärgedega tegelemine on väga ressursimahukas ja võib muutuda elukestvaks (pidev sotsiaalabi, korduvad kohtumenetlused, vangistused), on asjakohane kaaluda ka põhimõttelisi ennetuslikke lahendusi. Nende rakendamine sõltub aga tegelikest võimalustest ja eeldustest. Ühe teoreetilise variandina võiks kaaluda kvaliteetse internaatkooli mudelit, mis pakuks väga head haridust ja väärtuskasvatust ning toimiks vabatahtliku valikuna.

Sellise lahenduse eesmärk oleks vähendada noore koormust pidevalt n-ö kahe maailma vahel kõikumisel – olukord, mis võib tekitada fataalse murdumise riski. Tegemist ei oleks kinnise laste- ega karistusasutusega, vaid varajase ennetuse vormiga nendele noortele, kes elavad hapras keskkonnas (isegi, kui see on formaalselt rahuldav), kuid ise veel riskikäitumist ei viljele ja ehk sisimas sooviks ka ise teist keskkonda. Asutus looks stabiilse ja väärtust toetava elukeskkonna, kus on igapäevane turvatunne, rütm ja juhendamine – see, mida muidu kodune olukord talle heal juhul pigem formaalselt rahuldavalt suudaks pakkuda.

Selline lähenemine võimaldaks tugevdada noore väärtussüsteemi enne, kui ta satub ühiskonna hammasrataste vahele. Investeering toetaks mitte üksnes noort, vaid kogu ühiskonda, vähendades tulevikus sotsiaalsüsteemi ja karistusasutuste koormust ning aidates kasvatada iseseisvaid ja toimetulevaid kodanikke.

Alaealiste kuritegevuse probleemi lahendust ei tohi vaadelda ega lahendada vaid ühe institutsiooni vaatenurgast. Tegemist on valdkonnaga, kus sotsiaalsüsteem, haridus- ja perekeskkond, interneti ja meedia mõju, õigussüsteem ning vajadusel ka vanglasüsteem jpm mõjutavad üksteist pidevalt. Kui üks neist jääb nõrgaks, ülekoormatuks või elukaugeks, ei saa ka ülejäänud toimida ootuspäraselt. Selles mõttes sarnaneb alaealistega seotud probleemide käsitlemine orkestrile: erinevad instrumendid ei konkureeri omavahel, vaid täidavad eri rolle. Terviku toimimine sõltub koosmõjust, mitte üksiku hääle tugevusest.

____________________________

[1] Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (alaealiste õigusrikkujate kohtlemise muutmine). – RT I 05.12.2017, 1.
[2] RT I, 30.12.2025, 29; 30.12.2025, 3.
[3] Alaealiste komisjonid kaotati üldse, asendades need lastekaitselise ja taastava õiguse mudeliga, kus otsustusõigus koondus ühe keskse institutsiooni kätte, milleks oli väärtegude puhul politsei, kuritegude puhul aga prokuratuur.
[4] Eesti Keele Instituut, vt https://sonaveeb.ee/search/unif/dlall/dsall/sussutama/1/est; https://arhiiv.eki.ee/dict/ety/index.cgi?Q=sussutama (31.03.2026).
[5] Nt lõpetatud kriminaalmenetlus KrMS § 201 lg 2 alusel, määrates alaealisele kohustusi, või kohaldatud KarS §‑s 87 ettenähtud mõjutusvahendeid.
[6] Loomulikult ei saa väita, et karistusõiguslikud mõjutusvahendidki alati soovitud tulemuse annavad.