2025. aasta Riigikohtu tsiviilkolleegiumi vaates

Sissejuhatus

Üks olulisematest Riigikohtu tsiviilkolleegiumi ülesannetest on tsiviilkohtumenetluse valdkonnas kohtupraktika ühtlustamine ja praktika ennustatavusele kaasaaitamine. Küllap kõigi tsiviilasju lahendavate kohtunike suur eesmärk on lahendada kohtusse pöördunud inimeste mured mõistliku ajaga. Selleks kohtunik süveneb muresse, teeb selgeks kõik asja lahendamiseks olulised asjaolud ja veendub, et inimesed teavad, mida nad peavad oma õiguste kaitsmiseks tegema.

Kohtunik kui kohtumenetluse esmane eeldus

Inimsõbraliku, hooliva ja professionaalse kohtumenetluse esmane eeldus on kõrgel tasemel, motiveeritud ja asjatundlik kohtunik. Kohtunike põlvkonnavahetus ei ole veel lõpule jõudnud. 2025. aastal oli pea kõikides tsiviilkohtutes kas täitmata kohtunikukohti või viibisid mitmed kohtunikud pikemat aega tööst eemal. Kohtunikukohtade täitmine ei saa praegusel ajal olla pelk konkursikuulutuse avaldamine. Kohtunik otsustab inimeste saatuse üle. Sellisesse kohtumenetlusse, kus ühe või mõlema poole esindajad on oma teadmiste, kogemuste ja pühendumuse poolest asja lahendavast kohtunikust pea jagu üle, ei tahaks küll mitte keegi sattuda. Kohtunikud nimetatakse ametisse eluks ajaks ja kohtunikukarjäär kestab tavaliselt aastakümneid. Seetõttu on väga oluline, et kohtunikuks saaksid piisavalt heade teadmiste ja oskustega pühendunud tippspetsialistid. Oma ala parimate spetsialistide kohtunikuametisse saamine ei ole võimalik pelgalt sellega, kui avaldatakse konkursiteade. Oleme jõudnud sinna, kus kohtunikuks sobivaid inimesi tuleb sellesse ametisse asumiseks motiveerida. Veelgi enam, kohtunikele tuleb luua kaasaegsed töötingimused. Tippspetsialistid teavad väga hästi, et ka väljaspool kohtunikuametit on mitmeid atraktiivseid karjäärivõimalusi. 2025. aastal lahkus ametist mitu head kohtunikku, kes jätkasid oma tööalast tegevust erasfääris. 2025. aasta ei jää siin viimaseks. Kohtunike ametist lahkumine oli varem väga erandlik. Nüüd enam nii öelda ei saa. Kui selliselt jätkame, siis meil ei ole mitte ainult väga raske leida uusi kohtunikke, vaid ametist lahkuvad ka olemasolevad.

Seda, et meil oleksid ametis head ja innustunud kohtunikud, on raske saavutada. Häid inimesi on vähe ja võistlus nende pärast toimub väga paljudes valdkondades. Tippspetsialistide kohtunikuks saamise nimel tuleb igal juhul pingutada ja teha kõik endast olenev.

Esiteks, kui vähegi võimalik, tuleb välja kuulutada kohtunikukonkursid. Olukord, kus kohtunikukohad on täitmata, kohtunikukonkursse välja ei kuulutata ja konkursid tühistatakse, on täiesti lubamatu. Kohtunikukonkursside väljakuulutamine ei ole mitte justiitsministri õigus, vaid kohustus. Justiitsminister võlgneb seletuse Eesti avalikkusele ja kõikidele menetlusosalistele, kelle kohtuasjadega ei saa kohtunikud suure töökoormuse tõttu piisavalt kiiresti tegeleda. Kohtunikukohtade täitmata jätmine ei saa olla justiitsministri suvaotsustus, vaid selleks peavad olema väga kaalukad põhjused. Neid põhjuseid on õigus avalikkusel ka teada.

Omaette negatiivse tagajärje annab see, kui pika aja jooksul ei kuulutata välja ühtki kohtunikukonkurssi ja siis kuulutatakse välja konkurss mitmele kohtunikukohale korraga. Perioodilised konkursid annavad tippspetsialistidele võimaluse oma karjääri planeerida ja kohtusüsteemile võimaluse saada ametisse parimaid. Kui pikka aega konkursse ei toimu ja siis kuulutatakse välja konkurss paljudele kohtadele, saab valida üksnes nende inimeste hulgast, kes on sellel hetkel karjäärivalikut tegemas.

Kohtunikukohtade täitmisega ei vähendata mitte ainult kohtutesse kuhjunud asjade arvu. Pidev ja asjatundlik kohtunikukohtade täitmisega tegelemine saadab ametisolevatele kohtunikele signaali, et kõikide kohtutesse saabunud asjade lahendamine ei ole ametis olevate kohtunike mure, vaid ametist lahkunud või eemalviibiva kohtuniku probleemiga tegeletakse.

Teiseks tuleb anda võimalikele kohtunikuks pürgijatele kindlus, et kohtuniku palgaga ei mängita iga kord, kui see tundub poliitiliselt kasulik. Inimesed, keda on vaja kohtunikuks meelitada, on tööjõuturul väga hinnatud ja nende pärast võistlevad mitmed tööandjad. Suur osa sellistest inimestest, võiksid teenida muudel töökohtadel rohkem palka. Seega sõnum, millega saab riik tööandjana hinnatud spetsialistide poole pöörduda, võiks olla, et riik ei saa küll maksta erasektoriga võrreldes samaväärset palka, aga vähemalt on kindlalt tagatud see, et palk ei jää ajale jalgu.

Kolmandaks tuleb heade kohtunike ametisse saamiseks ja ametis hoidmiseks tegeleda kaasaegse töökeskkonna loomisega. Selleks, et kohtunikud saaksid tasemel koolitust, et erialaste probleemide lahendamise kohta info liiguks, et kohtunikke kui tippspetsialiste väärtustataks ja nende pingutusi märgataks, tuleb iga päev pingutada.

Eraldi tuleb peatuda kohtunike koolitusel. Kindlasti on siin oluline mõju Riigikohtu lahenditel. Hea tulemuse annab aga see, kui need põhimõtted ja suunised, mille abil on võimalik saavutada ühtsemat, professionaalsemat, tõhusamat ja ennustatavamat kohtumenetlust, tuuakse esile kohtunike koolitusel. Koolitusega on võimalik kohtupraktika ühtlustamise heaks palju ära teha. Seetõttu kuulub Riigikohtu tsiviilkolleegiumi tööülesannete hulka ka kohtunike koolitusvajaduse hindamine ja koolituse kohta ettepanekute tegemine.

2025. aasta olulisemad teemad tsiviilkohtumenetluses

Tavapäraselt jõuab Riigikohtusse suur hulk kohtuasju, millest saab teha järeldusi selle kohta, mis küsimused on õiguskorras aktuaalsed ja milles oleks vaja luua suuremat õigusselgust või kõrvaldada vastuolusid.

Ilma kõhklusteta saab väita, et suur probleem meie ühiskonnas seostub nende laenude ja järelmaksudega, mille andmisel ei kontrollita laenusaaja maksevõimet või mida antakse liigkasuvõtjalikel tingimustel. Nii Eesti seaduste kui ka Euroopa Liidu õigusega on paika pandud, et kui inimene võtab majandustegevuses tegutsevalt laenuandjalt või kaubamüüjalt laenu või ostab midagi järelmaksuga, peab laenuandja või kaupmees kontrollima, kas inimese varaline seis on selline, et ta jõuab laenu tagasi maksta ega lange võlaorjusesse. Selleks peab laenuandja või kaupmees kontrollima inimese sissetulekuid, vara olemasolu, kohustusi, kulusid ja tarbimisharjumusi. Samuti ei tohi laenuintress ega laenuga seotud kulud olla liiga suured. Kohtutesse jõudnud tsiviilasjadest saab järeldada, et paljud laenuandjad laenuvõimekust ei kontrolli või annavad teadlikult laenu inimestele, kes on juba kõrvuni võlgades. Paljud laenuandjad pakuvad laenu liigkasuvõtjalike intressidega või peidavad laenukulud osavalt muude kulude hulka ära. Kuigi Euroopa Liidu õiguse kohaselt võivad liikmesriigid rakendada erinevaid meetmeid, et nimetatud rikkumisi vältida, on Eesti seadusandja pannud valdava osa liigkasuvõtjatega võitlemise koormast kohtute õlule. Nimelt, kui laenu antakse laenuvõimetule inimesele või antakse laenu ebaõiglaselt kallilt, on laenuandjal küll õigus saada tagasi laenu põhisumma, kuid intressi ja viivist võib laenuandja nõuda üksnes seaduses sätestatud määras, mitte kokkulepitud ulatuses.

Paljud laenuandjad ei too kohtusse pöördudes esile, et nad oleksid kontrollinud inimeste laenuvõimekust. Nad jätavad mainimata asjaolud, mis viitavad laenu liigkasuvõtjalikkusele. Veelgi enam, paljudel juhtudel on kimpu jäänud võlgnikud andnud võlatunnistusi, milles nad tunnistavad laenuandja nimetatud kõikvõimalikke võlgasid ja need kujundatakse ümber üheks uueks võlaks ning kohtusse pöördutakse võlatunnistuse alusel, mille tekkimise asjaolud jäävad segaseks.

Kohus tohib aga rahuldada üksnes need hagid, mis on õiguslikult põhjendatud. Seega peab kohus kontrollima, kas laenu anti inimesele, kellel oli võimekus laen tagasi maksta ja ega laenuintress või laenuga kaasnevad muud kulud ei olnud lubamatult suured. Võlatunnistuse puhul peavad kohtud tegema selgeks võlatunnistuses märgitud võla kujunemise asjaolud ja hindama, ega ükski algse võla osa ei ole seadusvastane või ega laenuandja ei ole tagasi makstud summasid arvanud seadusvastaselt valede või olematute kohustuste katteks. Selle kõige kontrollimiseks tuleb asja lahendaval kohtul teha väga palju tööd. Seda kontrolli ei saa jätta ka tegemata, sest kohus ei saa kummitemplina rahuldada kõiki esitatud nõudeid, kontrollimata nende seaduslikkust. Laenuvõimetutele inimestele laenude andmise ja liigkasuvõtjalike laenude probleem on viimasel kümnendil oluliselt suurenenud. Elektrooniliste kanalite tõttu on laenude ja järelmaksude võtmine muudetud väga lihtsaks. Tihti ei tegele laenuvõtjaga inimene, vaid üksnes arvuti. Paljud laenuandjad on kogenud seda, et nad võivadki anda ennast lõhki laenanud inimestele liigkasuvõtjalikke laene, sest paljudel juhtudel on selliseid laene võtvad inimesed sedavõrd heitunud, et nad kohtule ei vasta ja kohtud on varem teinud ka palju tagaseljaotsuseid ja maksekäske.

Kui 15–20 aastat tagasi oli kuritarvitusi oluliselt vähem, siis praegu ei saa enam senise praktikaga jätkata.

Siinkohal tuleb kutsuda seadusandjat üles seadusi muutma selliselt, et maksekäsu kiirmenetluses, kus kohtunikuabi ei saa sisuliselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ega lubatud krediidi kulukuse määra järgimist kontrollida, ei saaks nõuda enamat, kui üksnes võlgu olevat laenu põhisummat ja seadusjärgset intressi ning viivist.

Samas tuleb tegeleda ka nende maksekäskude ja tagaseljaotsustega, mis on tehtud varem ja mille puhul ei ole seadusega nõutud küsimusi kontrollitud. Kui selliste lahenditega minnakse kohtutäituri juurde selleks, et võlgnikult raha kätte saada, peab olema võlgnikul võimalik ebaseaduslike nõuete sissenõudmist vältida. Samuti tuleb seadusandjal rakendada ka muid meetmeid, et lubamatut laenuandmist ohjeldada (turujärelevalve, trahvid, tegevuse keelamine jne).

Seadusandjale saab soovitada veel seda, et seadusi tuleks muuta üksnes niipalju, kui hädavajalik. Kui seadus enam-vähem toimib, siis tuleks hoiduda selle paremaks tegemisest. See, kui praegu koostataks mõnevõrra parem seadus, ei ole veel põhjus, et seadust muuta. Õiguskorra stabiilsus, õigusselgus ja õiguskindlus on väärtused omaette. Juhul, kui seadust siiski muudetakse, tuleks alati läbi mõelda ka seaduse rakendussätted. Kui seadusemuudatused puudutavad eksisteerivate õigussuhete muutmist, ei tohiks ükski muudatus jõustuda ilma rakendussäteteta. On väga oluline, et iga seadusemuudatuse väljatöötamiseks, kooskõlastamiseks ja läbirääkimiseks võetakse vajalik aeg. Seaduseelnõude menetlemisega kiirustamist ei õigusta see, et valimised lähenevad ja muidu ei jõua eelnõu vastu võtta. Seadus ei ole mitte ainult Riigi Teatajas avaldatud tekst, vaid ühiskonna kokkulepe, mida inimesed peavad aktsepteerima ja teadvustama. Kui seadusemuudatusi tuleb väga palju ja nii kiiresti, et õiguse rakendajad ei jõua järge pidada, siis ei ole vahet, kas seadust muudeti või mitte.

Suundumused 2025. aastal Riigikohtusse jõudnud tsiviilasjades

2025. aastal Riigikohtusse jõudnud tsiviilasjadele tuginedes saab esile tuua veel järgmised suundumused.

Jätkuvalt jõuab kohtutesse märkimisväärsel hulgal korteriomandiga seotud vaidlusi. Ühelt poolt on see tingitud asjaolust, et Eestis on väga palju korteriomandeid ja kortermajades elamisega kaasnevad paratamatult ka vaidlused. Korteriomandite kohta kerkivad ka väga mitmed keerulised õiguslikud küsimused, mis väärivad Riigikohtu lahendust. Riigikohus on teinud kümneid korteriomandit puudutavaid lahendeid, kuid keerulisi küsimusi üha lisandub ja nende lõppu veel ei paista. Nii pidi Riigikohus 2025. aastal näiteks otsustama, kas ühel korteriomanikul, kes ilma teistega läbi rääkimata hakkab maja katust parandama, on õigus nõuda teistelt selle eest hüvitist.[1] Teise näitena, kus korteriomandiõigus sai selgemaks, võib tuua asja, kus arendaja ehitatud majal ilmnesid puudused ja lahendada tuli küsimus, kas iga korteriomanik, kellel on ehituspraagi tõttu õigus midagi nõuda, otsustab ise, kas ta nõuab ja mida ta nõuab, või peavad korteriomanikud tegutsema selles olukorras korteriühistu kaudu ja kas korteriühistu saab korteriomanike eest arendaja või mõne muu remondiettevõtjaga vaidlusi pidada.[2] Palju selgemaks sai korteriomanike jaoks ka see, kas ja kuidas saab kortermajas lokaalküttelt kaugküttele üle minna.[3]

Suuremat selgust kohtupraktika abil vajavad need suhted, kus inimesed ei ole abiellunud, kuid elavad koos ja muretsevad ühiselt mõlema poole vara eest näiteks kinnisasja või muu olulise väärtusega varaeseme. Selle kohta on Riigikohus juba ammu öelnud, et mitteabielulise kooselu puhul on võimalik analoogia korras kohaldada seltsingu likvideerimise sätteid.[4] Seda siiski üksnes teatud kitsendavatel juhtudel. Elu on näidanud, et sellest, kui inimesed elavad koos ja soetavad kummagi vara arvel uut vara, tekivad üha uued probleemid. Neid on võimalik lahendada eelkõige kohtupraktika abil ja selguse loomine seisab kohtutel alles ees.

Üks suurem grupp vaidlusi, mis tsiviilkohtutesse jõuab, puudutab kinnisasjale juurdepääsu määramist. Üldiselt tunnustatud põhimõtte kohaselt peab igal kinnisasjal olema juurdepääs avalikult kasutatavale teele. Kui juurdepääs puudub, saab pöörduda juurdepääsu määramiseks kohtu poole. Seadus näeb ette, et juurdepääsu määramisel tuleb määrata ka juurdepääsutasu. Viimasel ajal on teravalt esile tulnud vajadus luua selgemad põhimõtted tasu suuruse määramiseks. Juurdepääsudest tulenevad negatiivsed mõjud koormatud kinnisasjale võivad olla väga erinevad. Seetõttu ei saa rakendada juurdepääsutasu suuruse määramisel n-ö kirvemeetodit. Täpsemad kriteeriumid on hädavajalikud. Juurdepääsutasu puudutavates küsimustes lõi Riigikohus aasta lõpus olulist selgust.[5]

Nii nagu igal aastal, nii ka 2025. aastal jõudis Riigikohtusse suur hulk lapsevanemate vahelisi vaidlusi, kus vanemad vaidlevad lapse hooldusõiguse või suhtluskorra üle. Paljude vaidluste puhul ei seisne vaidluste keerukus mitte niivõrd õiguslikes küsimustes, kuivõrd elulistes probleemides. Lapsele parima lahenduse leidmine võib olla päris keeruline. Eluliste probleemide kõrval tuli Riigikohtul siiski lahendada küsimus sellest, kuidas tuleb hooldusõiguse ja suhtluskorra lahendeid sundkorras täita. Varem, kui üks vanem kohtulahendit vabatahtlikult ei täitnud, tuli läbida enne täituri poole pöördumist kohustuslik lepitusmenetlus. Nüüd muutis Riigikogu seadust ja jättis kohustusliku lepitusmenetluse nõude seadusest välja. Kuidas uus kord praktikas rakendub, jäi Riigikohtu lahendada.[6]

Lisaks hooldusõiguse küsimustele saabub Riigikohtusse igal aastal märkimisväärne hulk elatise vaidlusi. Mõni aasta tagasi reformis Riigikogu elatist sätestavat seadust. Reformi tagajärjel tekkis hulk küsimusi, millele tuleb leida vastused kohtupraktikas. Riigikohus saab sellega tegeleda kindlasti ka järgnevatel aastatel. 2025. aastal selgitas Riigikohus, kuidas mõjutab elatisenõuet see, kui vanem suhtleb lapsega oluliselt vähem, kui suhtluskord ette näeb, või kui vanem rikub suhtluskorra määrust.[7]

Igal aastal tegeleb Riigikohtu tsiviilkolleegium ka mitmete oluliste kohtumenetluse reeglite selgitamisega. Nii lõi Riigikohtu tsiviilkolleegium 2025. aastal selgust selles, mida peab kohus kontrollima, kui annab esialgset õiguskaitset[8], kuidas tuleb kohtul tegutseda siis, kui apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on mööda lastud[9], kuidas saab menetlusosaline, kelle kulude katteks on kohtu kontole makstud tagatis, oma nõuded tagatise arvel rahuldada[10] või kelle suhtes kehtib kohtulahend ettevõtte ülemineku korral[11]. Praktikas esineb üha sagedamini olukordi, kus näiteks hageja tahab saada kostjalt asja omandit, kuid ta ei ole veel asja eest raha maksnud. Kui kohtumenetluse tulemusena selgub, et hagejal on õigus kostjalt asja nõuda, võib ta selle saada üksnes raha maksmise vastu. Riigikohus selgitas, kuidas korraldada nii, et hageja saaks asja ja kostja ei jääks rahast ilma.[12]

Väga paljud Eesti inimesed ei ole auto omanikud, vaid liisivad sõidukit. Kuidas saab aga oma õigusi kaitsta siis, kui tuleb välja, et inimesele liisiti varastatud sõiduk, selgitas Riigikohtu tsiviilkolleegium 2025. aastal tehtud otsuses.[13] Paljude inimeste kodud on kindlustatud. Seda, kas kindlustus võib jätta näiteks veekahjustuse korral osa kahjust hüvitamata, kui tapeedid ja põrandakatted olid kulunud, selgitas Riigikohus möödunud aastal samuti.[14]

Kokkuvõte

Need olid vaid mõned näited küsimustest, millele tuli Riigikohtul 2025. aastal vastata. Kuigi raamatuid kirjutatakse ja filme tehakse enamasti kriminaalasjadest, siis tsiviilkolleegium tegeleb nende vaidlustega, mis puudutavad meist igaüht ja kõikide inimeste tavalist igapäevaelu ja õigusi.

[1] Vt RKTKm 2-21-12405/44.
[2] Vt RKTKo 2-23-1976/41.
[3] Vt RKTKm 2-23-11510/54.
[4] Vt nt RKTKo 2-16-12328/138.
[5] Vt RKTKm 2-21-18029/187.
[6] Vt RKTKm 2-22-14922/143.
[7] Vt RKTKo 2-23-8691/35.
[8] RKTKm 2-22-14922/143.
[9] Vt RKTKm 2-23-9103/58.
[10] Vt RKTKm 2-21-18545/53.
[11] Vt RKTKo 2-22-16547/42.
[12] Vt RKTKo 2-22-17410/44.
[13] Vt RKTKo 2-20-11558/69.
[14] RKTKm 2-20-5374/68.