Nele Siitam
riigikohtunik
Urmas Volens oli Riigikohtu liige 1. novembrist 2020 kuni 18. detsembrini 2025.
Intervjueeris riigikohtunik Nele Siitam 9. detsembril 2025.
Tee riigikohtunikuks
Alustame hetkest, kui Sinust sai riigikohtunik. Kes Sulle selleks ettepaneku tegi? Mäletad seda hetke?
Villu Kõve kutsus mind. Esimesel korral ütlesin ära, sest ma olin just kolleegidega advokaadibüroo asutanud. Olime neljakesi just alustamas ja ma ei saanud jätta neid sellesse olukorda nii, et kohe jooksen minema.
Teisel korral tulid nad juba kambakesi. Sulgesid mind Kaupo (Paal – toim) juurde sauna ja ütlesid, et enne välja ei saa, kui ütled „jah“. No siis ma lõpuks jäin nõusse.
Olles pärast aastaid Justiitsministeeriumis töötamist kümme aastat erasektoris, tulid tagasi riigitööle.[1] Oli Sul toona ka mingeid kahtlusi, kas teha see valik?
Ega ma toona liiga palju seda just ei analüüsinud. Kahtlusi kindlasti oli ja eks neist paljud on ka realiseerunud. Minu jaoks oli esmalt päris suur šokk, mis mind Riigikohtus ees ootas. Olin kümme aastat eemal olnud riigisektorist. Minu mälestus oli tolleaegsest Justiitsministeeriumist kui üsna edumeelsest asjade päriselt ärategemisele suunatud asutusest. Jah, mõnel ministril oli vähem ambitsiooni, mõnel rohkem, aga hoidsime ametnikena kogu aeg initsiatiivi. Intensiivne töö eelnõudega oli kogu aeg ees, tegime õhtuti ja nädalavahetustel. Kui uus minister tuli majja, siis andsime talle ette, mis asju on vaja teha. See, kuhu riigisüsteem kümne aastaga, või nüüd siis juba viieteistkümnega, on jõudnud võrreldes selle ajaga, on ikka tegelikult kohutav letargia. See käib ka Riigikohtu kohta kõiges, mis ei ole otseselt õigusemõistmine. Õigusemõistmise osa – see, ma arvan, toimib päris hästi. Ma teisi kolleegiume nii hästi ei tea, aga tsiviilkolleegiumis on töökultuur praegu küll päris professionaalne. Aga see, mis puudutab vastutuse võtmist kohtusüsteemi juhtimise eest ja tegelikult ka enda maja juhtimise eest, siis see on ikkagi väga-väga … Riigikohtus tööd alustades olin päris ehmunud. Riigikohtu töökorraldus ja -kultuur ning üldine organisatsiooni arengutase, väärtused ja hoiakud, kõik oli minu meelest palju kehvem kui tol ajal, kui mina läksin Justiitsministeeriumisse 1998. aastal.
Riigikohtu kui organisatsiooni areng (arenematus)
Kui püüan Su seisukohta kokku võtta, siis kas ma saan õigesti aru, et kui mõtleme Riigikohtu kui õigusemõistmise tipule, siis see toimib hästi? Samas Riigikohus kohtusüsteemi tipuna on ajast maha jäänud või täielikus seisakus.
Organisatsiooni areng on minu arvates tõesti üsna algeline. Mind hakkas kõige rohkem häirima, et arutame juhtimisküsimusi samamoodi nagu kohtuasju. Igat lauset mõtleme mikrojuhtimise tasemel, sõnastame, kirjutame eriarvamusi, jookseme meediasse selliste arutamistega jne. Tegelikult tuleks lasta juhtidel juhtida. Minu hoiak on kogu aeg olnud, kui mina ei ole juhi rollis, siis ärge segage mind nende asjadega – tehke need asjad lihtsalt ära, et organisatsioon toimiks –, ja laske mul oma tööd teha. Ja teistpidi, kui mina olen juhi rollis, siis laske mul juhtida. Seda nimetatakse ka tööjaotuseks. Kohtusüsteemis ja Riigikohtus arutavad juhtimisküsimusi kõik koos ning tulemuseks on midagi korterühistu koosoleku sarnast.
Kas Sa ei leia, et organisatoorsed ja juhtimisküsimused võivad hakata mõjutama sisulist õigusemõistmist? Sellepärast püütaksegi demokraatlikult.
Kui hiljuti kohtureformi arutasime, saatsin Villule (Kõve – toim) tsitaadi, mille ma kuskilt juhuslikult leidsin. Märt Rask 25 aastat tagasi, aastal 2001 kirjutas: „Kahjuks puudub meie õiguskultuuris aus ja enesekriitiline suhtumine kohtute töösse. Avatud ühiskonnale omast, õigusemõistmist arvustavat diskussiooni pole tekkinud. Seetõttu püütakse iga asjakohane mõtteavaldus kvalifitseerida õigusemõistmisesse sekkumisena. Õigusemõistmise sõltumatuse üllas printsiip on muutunud kaitsekilbiks suletusele, eneseimetlusele ja kohtuasjade venimisele. Selle asemel et loovalt kaasa aidata õigusemõistmise probleemide lahendamisele, pühendus Eesti Kohtunike Ühing täitevvõimu olematute rünnakute tõrjumisele.“ See 25 aasta tagune diagnoos kehtib ka praegu täielikult.
Selles mõttes on muidugi Su küsimusepüstitus õige, et need 25 aastat lahendamata organisatoorsed ja juhtimisküsimused mõjutavadki sisulist õigusemõistmist seeläbi, et õigusemõistmine ei ole efektiivne, inimesed põlevad läbi, uute inimeste värbamisega ei tegeleta süsteemselt. Küll aga toimub meedias pidev avalik halamine, et keegi ei taha kohtusse tööle tulla ja küll meil on kehv olla, uute töötajate koolitusse panustatakse 25% sellest mahust, mida oleks vaja jne. See mõju on selgelt negatiivne.
Kui me kohtunike sõltumatusse sekkumise argumendi ise kogu aeg iga väikese asja puhul esile toome, siis see devalveerib sõltumatust.
Paaniline enesele sisendatav hirm õigusemõistmisse sekkumise ees ja sellest pidevalt rääkimine ei ole kuidagi põhjendatud. Minu Riigikohtus töötamise ajal ei ole meil siin olnud – ja ma arvan ka kohtusüsteemis tervikuna – mitte kordagi olukorda, kus keegi tahaks tõsiseltvõetavalt sekkuda õigusemõistmisse. Kohtuotsuste avalik kritiseerimine on muidugi normaalne, seda võivad teha ka poliitikud ja peavadki tegema, kui kohtupraktika on liikunud suunas, mis viib ühiskondlikult talumatute tulemusteni ning vajab õigusloomes korrigeerimist. Selles mõttes ei tohi kogu seda kohtuniku sõltumatuse küsimust fetišeerida. Kohtuniku sõltumatus ei tähenda ju seda, et kohtute töökorralduses ei tohi teha ühtegi muudatust, mis kohtunikele ei meeldi, või et kohtute või konkreetse kohtuniku tööd ei tohi kritiseerida. See ei ole mingi „kohtuaadli privileeg“. Kui me kohtunike sõltumatusse sekkumise argumendi ise kogu aeg iga väikese asja puhul esile toome, siis see devalveerib sõltumatust.
Riigikohus kui õigusemõistmise tipp
Kui räägime õigusemõistmisest, siis kuidas Sina leiad, mis on Riigikohtu eesmärk või ülesanne, kui ta võtab asja menetlusse: kas lahendada õiglaselt konkreetne kohtuasi või arendada õigust edasi ja anda siduvaid abstraktseid tõlgendusi kohtutele või mõlemat? Kuidas see tasakaal Sinu hinnangul on nende erinevate, mitte küll vastandlike, aga ikkagi erinevate arusaamade vahel? Milline on Riigikohtu roll õigusemõistjana?
Eks tuleb leida tasakaal nende kahe eesmärgi vahel. Meil on terve hulk juriste, kes heidavad ette, et praegune Riigikohus menetleb kaks korda vähem asju kui vanasti. Tsiviilkolleegium tegi tõesti kümme aastat tagasi aastas ca 200 sisulist lahendit, nüüd teeb ca 100 aastas. Samas näiteks viimase viie aasta jooksul on tsiviilkolleegiumi lahendid läinud süsteemsemaks ja põhjalikumaks. Ette on võetud suuremaid teemasid ja proovitud need tervikuna lahendada, et need augud, mis seadustes on, saaks lapitud ja et tervik hakkaks tööle normaalselt. Mõnes mõttes on Riigikohus olnud nagu alternatiiv Justiitsministeeriumile, parandades seaduse lünki ja aidates ületada ebakõlasid. Eks seda muidugi on „toetanud“ ka see, et Justiitsministeeriumi valmidus ja võimekus õigusloomes paljusid küsimusi lahendada on viimasel kümnel aastal olnud vähene.
Kas see lähenemine on hea või halb?
Mina arvan, et see on õige, sest lõpuks pea igast ringkonnakohtu lahendist võib leida midagi, mis on valesti läinud, ja nii võidki jääda neid vigu parandama. Riigikohtu mõte on ikkagi see, et suunata õigussüsteemi tervikuna, anda üldisi juhiseid. Kui neid vanu lahendeid vaadata, siis … Eks need olid omas ajas ilmselt vajalikud, sest siis ju kõik tsiviilõigust puudutavad eelnõud jõustusid korraga. Toona oligi vaja võib-olla öelda ka väiksemate probleemide kohta selgitusi, mis praegu tunduksid triviaalsused.
Eks see ole ka tõsi, et tol ajal me Justiitsministeeriumis selgelt alahindasime koolituse ja uute seaduste rakenduse poole olulisust. Tegime õiguspoliitika osakonnas seadused valmis, see avaldati Riigi Teatajas ja meie jaoks lõppes tegevus ära.
Kas ma võin kokku võtta Su seisukoha nii, et arvestades praegust Eesti õigusmõtlemist, kuhu oleme jõudnud, siis Riigikohus peaks kohtuasju menetlema mitte just vähem, aga teadlikumalt.
Jah, kohtuasja menetlusse võtmise alused on seaduses loetletud – ringkonnakohus on ilmselt valesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja selle normi vale kohaldamine võis kaasa tuua ebaõige otsuse; ringkonnakohus on otsust tehes rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi ja see võis kaasa tuua ebaõige otsuse; asjal on põhimõtteline tähendus õiguskindluse tagamiseks ja ühtse kohtupraktika kujundamiseks või õiguse edasiarenduseks. Praktikas on tegelikult just see viimane punkt ilmselt omandanud suurema kaalu. Ma leian, et see on ka olulisem.
Olulisimad lahendid
Kui mõelda lahendite peale, mille sünni juures oled olnud, siis mille üle Sul on hea meel või mis on kuidagi Sulle eriliselt meelde jäänud? Vaatasin, et oled allkirjastanud ka kolm eriarvamust.[2]
Ilmselt tarbijakrediidiga seostuv on üks olulisemaid teemasid. 2023. aasta sügisel tegi Riigikohus olulise praktikat muutva lahendi[3] ning sellele on järgnenud veel mõned. Eelnes see, et maa- ja ringkonnakohtud põhimõtteliselt ignoreerisid aastaid seda, mis seaduses on tarbijakrediidi kohta kirjas: mida tuleb kontrollida, kui palju kohus omaalgatuslikult midagi teeb, mis tagajärjed on, kui pooled ei suuda esitada tõendeid jne. Omaette kurb on muidugi, et ajendiks, miks me sellega tegelema hakkasime, oli ajaleheartikkel, kus kirjutati, et kui sama asi läheb kõrvalkabinetti erineva maakohtuniku kätte, siis tulemus võib olla täiesti erinev. Selles mõttes näitab see ju ka puudulikku juhtimist, et selline praktika erinevus sai nii pikalt eksisteerida. Kutsusime kokku kõik need kohtunikud, kes tarbijakrediidiasjadega tegelevad esimeses ja teises kohtuastmes, ja hakkasime ümarlaudadel arutama, kuhu kohtupraktika võiks areneda. Mitmeid päevi läks ja peaaegu õnnestus saavutada üksmeel. Ja siis lõpuks Riigikohus kinnitas selle ühe lahendiga ära, mis, noh „juhuslikult“ oli samasugune. See tõi kaasa päris suure muudatuse.
Mõnes mõttes Riigikohus tegi selles küsimuses midagi, mida ta ei peaks tavaliselt tegema – korraldama ümarlaudu jms. Seda oleks pidanud tegelikult tegema keegi, kes selle valdkonna eest vastutab esimeses ja teises kohtuastmes. Meil aga ei ole kohtusüsteemis selliseid osakondi. Olin siis ise nagu tarbijakrediidivaidluste osakonna juhataja rollis. Samasugust lähenemist tuleks rakendada veel mitmes valdkonnas. Eks see ole ka üks põhjus, miks ma olen toetanud osakondade moodustamist maakohtutes.
Ühesõnaga, tarbijakrediidivaldkond on üks selliseid suuremaid valdkondi, mis meenub ja kus kord ei ole lõplikult küll veel majas, aga olukord on läinud oluliselt paremaks.
Teemana saan välja tuua ka võlatunnistuse, kus oleme tsiviilkolleegiumiga teinud hulga lahendeid, mis on võlatunnistuse süsteemi oluliselt arusaadavamaks teinud.[4]
Valdkondlik juhtimine ja spetsialiseerumine
Mainisid, et on veel valdkondi, mis vajaks süsteemset kohtuteülest koostööd. Mis need oleksid?
Põhimõtteliselt vajaksid kõik valdkonnad sellist kesksemat juhtimiselaadset tegevust. Minu arusaamise kohaselt peaks meil olema maakohtutes – kas siis ühe kohtu sees või mitme kohtu üleselt, see on tegelikult tehniline küsimus – valdkondlikud meeskonnad, kus on suurusjärgus kümme kohtunikku pluss abilised, kes tegelevad ühe valdkonnaga, näiteks perekonnaasjad, töövaidlused, asjaõiguse ja kinnistusraamatu asjad jne. Neid osakondi võib olla ka mitu (nt I tarbijakrediidiosakond ja II tarbijakrediidiosakond) või olla ka valdkonna sees jaotust (nt elatise osakond, suhtluskordade ja hooldusõiguse osakond) – sõltub, kui palju on asju. Oluline on see, et keegi keskselt jälgib praktikat, kuidas asju lahendatakse. Kui praktika näitab, et keegi mõistab ühtemoodi, keegi teistmoodi, siis võetakse kokku inimesed, kes neid asju lahendavad, ja proovitakse arutada läbi, et kohus lahendaks ühtemoodi. Lisaks peaks selline meeskonna juht ka jälgima meeskonnaliikmete arengut, hakkamasaamist ning raskuste ilmnemisel leidma abi ja lahendusi.
Aga kohtuniku sõltumatus?
Jälle see fetišeeritud sõltumatus! Tegelikult see ei ole küsimus sõltumatusest, vaid see on küsimus kohtusüsteemi toimimise prognoositavusest, mõistlikust töökorraldusest ja kolleegidest ning menetlusosalistest hoolimisest.
Ühest küljest võib öelda, et kui inimene pöördub kohtusse, siis kohtust saadav tulemus ei peaks sõltuma sellest, millise kohtuniku kätte tema kohtuasi täpselt satub. See on õiguse kohaldamise ja kohtusüsteemi järjepidevuse ja ühetaolisuse küsimus. Teisalt võib vastukaaluks väita, et igal kohtunikul on õigus otsustada nii, nagu tema ise peab õigeks.
Seda õigust ei võta keegi temalt ära. Küsimus on lihtsalt selles, et ei või olla nii, et kohtunik ei tea, mis kõrvalkabinetis toimub. Meil peab olema teadlikkus asjade lahendamisel, ühtne metoodika. Kui keegi otsustab teadlikult, et mina tahan põhimõtteliselt otsustada teistmoodi, siis loomulikult see õigus peab talle alles jääma. Kõige halvem on aga see, kui me lahendame asju teatud viisil mingitel muudel kaalutlustel, näiteks sellepärast, et ma ei tea valdkonnast midagi. Võib-olla lahendan seda liiki asju ainult aeg-ajalt, seal on palju keerulisi sätteid, teen seda esimest korda, mul on jäägisurve ja et sellest lahti saada, siis tahaks kiiresti ära lükata asja enda laualt. Siis tehaksegi üle jala. Eks praegu Justiitsministeeriumi ja KHN-i leiutatud mõõdikud ka toetavad tugevalt seda.
Kõige selle juures lõpuks sellel inimesel, kes kohtusse pöördus, on täiesti ükskõik, mis on kohtuniku jääk, kas tulemus sündis lolluse tõttu või mingi õigusteadusliku põhjendusega. Kui tema käest mõistetakse 10 000 eurot rohkem välja seadusvastaselt, siis teda ausalt öeldes ei huvita ega ka pea huvitama, miks kohtunik seda tegi. See on viga, see on kohtusüsteemi viga.
Kokkuvõtlikult, sellega peab kohtusüsteem tegelema. Lahenduseks on mõistliku suurusega valdkondlikud osakonnad, kus kellelgi on ülesandeks praktikat jälgida ja metoodikat ühtlustada ning algatada vajaduse korral arutelusid. Põhimõtteliselt täpselt seesama, mida me tegime tarbijakrediidiga.
Üldiselt inimesed tahavad oma tööd hästi teha.
Siin on tegelikult teine aspekt veel lisaks töö ühtlustamisele. See, et üldiselt inimesed tahavad oma tööd hästi teha. Kui nad peavad tegema mingitel põhjustel kehva tööd – näiteks seetõttu, et mõõdikud eeldavad, et õigusemõistjate asemel on meil „jäägivähendajad“ –, siis nad on häiritud. Need inimesed, keda me oleme suure vaevaga suutnud värvata kohtusüsteemi kusagilt mujalt organisatsioonidest (nt advokaadibüroodest või asutuste või ettevõtete juriidilisest osakonnast), on harjunud niimoodi valdkondlikult koostööd tegema. Advokaadibüroodes ei saa lubada töökorraldust, kus kõik teevad kõiki liiki asju – seal on keelatud kõigil kõike teha, sest tulemus on see, et siis kõik teevad valesti või pinnapealselt. Seetõttu on spetsialiseerumine, näiteks ühinguõigusega tegelejad, tööõigusega tegelejad, kohtutiim tsiviilasjades, kohtutiim haldusasjades, kogu aeg toimub töö aruteludena. Seal on kellelgi ülesanne iga nädal teha ülevaade selle nädala Riigikohtu lahenditest, siis arutleda, mida me nüüd sellega oma töös peale hakkame, kuidas sellega arvestame, kas see lahendus toob midagi olulist kaasa või ei too. Kogu aeg toimub kollektiivne enesearendamine, know-how jagamine. Kohtusüsteemis seda ei ole. Lükkame need inimesed, keda me oleme suure vaevaga kusagilt büroost suutnud „ära rääkida“, üksinda oma kabinetti: istu seal oma sekretäriga ja ära sega teisi, sest nemad tegelevad palehigis jäägi vähendamisega. No siis nad tunnevad, et nende areng peatub.
Kas ma saan õigesti aru, et Sa toetad selgelt kohtunike spetsialiseerumist?
Jah, kindlasti.
Aga kui kitsalt või laialt?
Ma ei tea, ma ei ole kunagi ühtegi esimese astme kohut juhtinud ega ole pidanud sinna nii detailselt süvenema. Seega mu vastus on, et mõistlikus ulatuses. On asju, mis on kokku pandavad, aga on ka asju, mis ei ole. Ega meil Eestis ei ole kunagi selliseid võimalusi spetsialiseerumiseks nagu suurriikidel.
Põhiseaduslikkuse järelevalve
Sa oled Riigikohtus olnud nii tsiviilkolleegiumis kui ka põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumis[5]. Kuidas võrdled neis tehtud tööd? Riigikogus nentisid, et eraldiseisva põhiseaduskohtu loomine on puhtalt inimressursi juhtimise küsimus, mistõttu Eesti ei vaja eraldi põhiseaduskohut. Kas oled jätkuvalt seda meelt, olles nüüd ka ise pidanud põhiseaduskohtuniku rolli täitma?
Ma jätkuvalt arvan, et eraldi põhiseaduskohut ei ole vaja. Aga tuleb möönda, et Riigikohtusse jõuab põhiseaduslikkuse järelevalves sisulisi olulisi asju vähe. Pigem on palju formaalsustega tegelevaid n-ö väikesi asju.
No me saame lahendada ju vaid neid põhiseaduslikkuse järelevalve asju, mis meie ette tuuakse.
Just, aga väga palju on pigem formaalseid asju, kus on lihtsalt mingi normi praak või volitusnorm puudub vms. Suuri põhiseaduslikkuse teemasid jõuab meie ette väga harva või üldse mitte.
No mõned ikkagi on olnud ju siiski ka Sinu ajal, näiteks üldhooldekodude teema.[6]
Nojah, selle viie aasta jooksul vast kolm-neli tükki. Ma käisin eelmisel sügisel Saksamaal liidukohtus (der Bundesgerichtshof, BGH) Karlsruhes. Visiidi käigus õnnestus külastada samas linnas asuvat Saksamaa Liidukonstitutsioonikohut (Bundesverfassungsgericht, BVerfG). Mul tekkis seal ketserlik mõte või küsimus: äkki meie põhiseaduslikkuse järelevalve probleem on see, kus asub filter?
BVerfG erineb põhimõtteliselt Riigikohtust selle poolest, et Saksamaal see filter, kes valib, mis kohtuasjad võtta põhiseaduskohtu lauale, asub põhiseaduskohtu enda käes, kuna neil on võimalik esitada individuaalkaebus. See filter asub meil peaasjalikult Õiguskantsleri Kantseleis ja siis ka natuke esimese, teise astme kohtute ja Vabariigi Presidendi käes. Nemad on põhiseaduslikkuse järelevalve asjades Riigikohtu n-ö uksehoidjad ja mõjutavad väga tugevalt seda, mis asjad uksest sisse lastakse ja mis mitte.
Viimased kolm ametiaega on meie õiguskantsler olnud üsna passiivne asjade Riigikohtusse toomisel. Eriti selliste suurte põhiõigusi puudutavate teemade puhul. Näiteks koroonapiirangute teema oleks võib-olla väärinud kiiret Riigikohtu tasemel läbikaalumist ka põhiseaduslikkuse aspektist.
No ja siis seal Karlsruhes ühest tähtsast kohtumajast läbi pargi teise jalutades mul tekkiski mõte, et võib-olla peaksime selle süsteemi Eestis ümber tegema ja tooma ikkagi BVerfG eeskujul filtrifunktsiooni Riigikohtusse? Tehniliselt on see seadusemuudatuse ja ressursside paiknemise küsimus: võib-olla on vaja mõni riigikohtuniku koht juurde luua ja mõned nõunikukohad Õiguskantsleri Kantseleist Riigikohtusse tuua, et Riigikohtus oleks piisavalt nõunikke, kes tegeleksid individuaalkaebustega. Sisuliselt saavutaksime aga selle, et otsus, kas mõni küsimus põhiseaduslikkuse järelevalve menetlusse võtta või mitte, ei sõltuks mitte sellest, kas meil parasjagu on aktiivne või passiivne õiguskantsler, vaid see oleks vähemalt kolme kohtuniku otsus. Ma usun, et sellises süsteemis hakkaks meil ühiskonnas tervikuna põhiõiguste valdkond tähtsamaks muutuma ja teadlikkus põhiõigustest suureneks.
Kas ei või vastu väita, et Riigikohtu kätte koondub sel juhul liiga suur võim?
Arvan, et siis me saavutaksime tegeliku põhiseaduslikkuse järelevalve, eelkõige mis puudutab põhiõigusi. Põhiõiguste kaitse teema hakkaks siis palju rohkem „elama“ ja saavutaks palju suurema tähelepanu. Ega ka sel juhul ei saaks Riigikohus suvaliselt asju menetleda, aga meil lihtsalt tekiks sisuline diskussioon põhiõiguste üle. Mida need tähendavad sisulises mõttes – saaksime korralikult läbi vaieldud. Mu kirjeldatud mõte muidugi sisaldab eeldust, et õiguskantslerid on väga passiivsed ja ei tee midagi. Nii on see vähemasti siis, kui vaadata nende viimase veidi enam kui 15 aasta tegevust. Äkki nad muutuvad tulevikus aktiivsemaks jälle. Aga mulle tundub, et just praeguse süsteemi probleem on liigne sõltuvus nn uksehoidjatest.
Riigikohtunikud – erinevus rikastab
Kas riigikohtunikke saab liigitada skaalal inimese- või kodanikumeelne ühes otsas ja riigimeelne teises otsas? Ehk kas mõned on rohkem n-ö inimese poole näoga ja teised rohkem riigi poole? Kui jah, siis kus Sa ise sellel skaalal oled?
Ma ei oska tsivilistina riigikohtunikke sellisel skaalal liigitada. Küll arvan, et võib-olla oleks Riigikohtu lahendid veidi teistsugused, kui meil oleks siin rohkem erineva taustaga inimesi. Meil on eluaegseid riigiametnikke päris palju. See, et nii on halduskolleegiumis ja kriminaalkolleegiumis, on ka loomulikum. Ka tsiviilkolleegiumis võiks olla rohkem vaateid, kuidas päris elus asju tehakse. Võiks rohkem olla võimalikult erineva taustaga inimesi. Juristina on oht uppuda formaalsustesse. Kui oled näinud tegelikku elu teiselt poolt ja kolmandalt poolt lauda ja saanud aru, miks keegi midagi üldse teeb, siis on hoopis teine vaade asjadele. Näiteks miks ettevõtjad mingeid toiminguid teevad ja et nad ei ole kõik pätid, vaid võib-olla mõnes olukorras ongi mõistlik vähem makse maksta, kui see on seaduslik. Kui Riigikohtus oleks erinevaid vaateid rohkem, siis oleks lahendid rohkem tasakaalustatud ja sisulisemad.
Mulle tundub, et ka halduskolleegiumis on kasulik, kui oled mõnes haldusorganis päriselt ise otsuseid teinud ja tegelikult ka ise haldusmenetlust läbi viinud – andnud huntide küttimise lube või elektrijaama ehitus- või kasutuslube. Kui oled ise pidanud seda tegema ja kaaluma, siis vaatad seda ikkagi hoopis teise pilguga.
Karjäärisüsteemi kohtunikud on mõistagi ka olulised, aga Riigikohtus peaks minu meelest riigikohtunike taust olema mitmekesisem.
Kumbki meist ei ole karjäärikohtunik. Kas ma saan õigesti aru, et kohtusüsteemis ei peaks ilmtingimata eelistama karjäärimudelit, st iga kohtunik ei pea alustama esimesest astmest, ja on õigustatud ka sisenemine otse kõrgematesse astmetesse? Kas Sa oleks tahtnud alustada esimesest astmest kohtunikuna?
Ilmselt mitte. Eks Sina ja mina oleme ka „rikutud inimesed“, st meil on Justiitsministeeriumi ja õigusloome taust. Kui oled ministeeriumis korra endal sellise süsteemse vaate välja arendanud, siis vähemasti mulle tundus nii, et minust on kohtunikuna kõige rohkem kasu siis, kui ma päriselt süsteemi arendan. Maakohtus on kohtunik ikkagi nagu käsitööline, st pead kiiresti, efektiivselt ja õigesti tegema ära palju asju. See töö ei erine eriti tööst advokaadibüroos või kuskil suvalises riigiasutuses. Mind huvitas kohtus just selline süsteemi arendamise võimalus.
Kohtu(menetluse) juhtimine ja koolitus
Nentisid viis aastat tagasi Riigikogu ees seistes, et üheks suuremaks probleemiks on „kohtute võimekus menetlust efektiivselt juhtida“.[7] Kas oled jätkuvalt sellel seisukohal? Tsiviilkohtumenetluse juhtimine ja kohtuniku roll selles – kuidas toime tulla kuhjuva tsiviilasjade kogumiga, et menetlus liiga pikaks ei veniks ja samas säiliks lahendite kvaliteet?
Ega ma nüüd pole ju viis aastat esimeses ega teises astmes kohtus istungil käinud ja ma ei tea, mis seal nüüd toimub. Oleme proovinud olukorda tsiviili noorkohtunike ametioskuste koolitusega parandada. Lõpuks taandub see lihtsalt teemale, et kohus peaks esimeses kohtuastmes kohtuasja õigesti ette valmistama ja üles ehitama, et jõuda selle õigesti lahendamiseni.
Kas me räägime kohtu kui organisatsiooni juhtimisest või kohtuniku poolt menetluse juhtimisest?
Mõlemast. See ongi spetsialiseerumine ja meeskonnatöö. Võib-olla mingites kohtuasjades ongi vaja rohkem abilisi kasutada. Näiteks seesama tarbijakrediit, kus on nüüd lõpuks jõutud selliste checklist’ideni, kus palju ettevalmistavat tööd saavad ära teha abilised ja ei ole vaja tegelikult võib-olla igas nüansis kohtuniku sekkumist. Võimalik on kohtuniku teadmist võimendada suurema hulga abilistega, kuna seal on palju tehnilist kontrolli. Samas on muidugi ka asju, kus on kohtunikul rohkem vaja sekkuda.
Kohtunikul tuleb menetluses lihtsalt teha üks kord õigel ajal õigeid asju ja siis toimubki menetlus efektiivselt. Kui kohtunik teeb menetluses asju mitu korda, valesti või üldse valesid asju, siis hakkabki kohtuasi venima.
On oluline, et kohtunikul tuleb menetluses lihtsalt teha üks kord õigel ajal õigeid asju ja siis toimubki menetlus efektiivselt. Kui kohtunik teeb menetluses asju mitu korda, valesti või üldse valesid asju, siis hakkabki kohtuasi venima. Lõpuks taandub see ka sellele, kas kohtunik tunneb kehtivat õigust või mitte ning kas õigust rakendades ta mõtleb selle peale, kuidas lahendada asi efektiivselt.
Oleme Kaupo Paaliga tegelenud viimased paar aastat erinevate kolleegide vähem või rohkem aktiivsest vastutöötamisest hoolimata noorte tsiviilkohtunike koolitusega ja eelkirjeldatu ongi see, mida oleme tsiviilkohtunike ametioskuste koolitusel alustavate kolleegidega läbi mänginud. See on tohutu aeg ja vaev, mis sellesse on läinud – kõik ette valmistada jne. Eks me ise ka saime väga palju targemaks selle käigus. Selles oli vaja protsessiõiguse ja nõude normid kokku panna ja kõik see süsteemina tööle panna.
Eesmärk oli viia iga aasta 20 inimest nii kaugele, et nad suudavad ühes rütmis kohtuasju menetleda mingigi standardi järgi. Advokaadina kohtus käies nägin tihti, et lihtsa asjaga kohtusse minnes hakkab kohus seda „avastama“. Kusjuures iga kohtunik teeb seda erinevalt. See on nagu Kaitseväes õpetatakse, et suvel metsa võitlema minnes pead igaks juhuks ka talvevarustuse kaasa võtma, sest ei ole teada kaua sõda kestab. Kohtusse minnes on ka nii, et pead olema valmis ükskõik milleks … Tegelikult meil võiks olla õigussüsteemis mingi kokkulepe, et sellist asja menetletakse niimoodi: esiteks, teiseks, kolmandaks ja neljandaks.
Ma arvan, et tsiviilkohtunike ametioskuste töösse saamine on olulisim osa sellest, mis mina Riigikohtus teinud olen, olulisem isegi kui ükskõik mis kohtulahend.
Kas asi on paremaks läinud?
Mõnel on, mõnel ei ole. Mulle tundub, et need 40 inimest, kellega me kaks aastat selle tsükli läbi käisime, hakkasid asjade paremini tegemise peale mõtlema. Loodetavasti ei tee nad asju teatud viisil mitte sellepärast, et kõrvalkabinetist vanem kolleeg niimoodi ütles või et kohtujurist on kogu aeg niimoodi teinud. Kohtunik peab hakkama võtma vastutust menetluse eest ja lähenema asjale mõttega, et kohtusaalis on igasuguseid inimesi, aga ainuke inimene, kelle ülesanne on asi lahendada, on kohtunik. Pooltel on erinevad huvid, aga üksnes kohtuniku ülesanne on lahendada asi võimalikult kiiresti nii, et kõik oleks ära kuulatud, kõik, mis pidi kohtu ette jõudma, oleks kohtu ette jõudnud (või vähemalt oleks olnud võimalus, et jõuaks). Püüdsime ärgitada noorkohtunikke mõtlema, et nad vähemasti hakkaksid sellest positsioonist lähtuma, mitte ei lähtuks sellest, et see asi on nüüd siin kuus kuud lohisenud, seega las menetlusosalised teevad veel ühe ringi menetlusdokumente samal ajal teades, et ükski selline menetlusdokument ei tule advokaadibüroost odavamalt kui 1000 eurot. Ja et ta samal ajal mõtleks, et kui ta kohtunikuna saab mõlemalt poolelt veel kümme lehekülge teksti, siis see tähendab lisaülesandeid, selle asemel, et lahendada see küsimus võib-olla ära ühe pooletunnise istungiga. Et kui nii teha, siis jäävadki asjad lohisema. Kui see ei muutu, siis võib Riigikogu anda ükskõik kui palju ressurssi kohtusüsteemile juurde, aga olukord paremaks ei lähe.
Kas on midagi põhimõttelist, mida peaks kohtunike koolituses tsiviilvaldkonnas muutma?
Küsimus on, kuidas see koolitusprogramm kokku pannakse. Kui palju seda juhib teadlikult ja sisuliselt Riigikohus ja kui palju see programm saab kokku lihtsalt inertsist? Mitmeid aastaid on olnud selline praktika, et Riigikohtu koolitusosakond saadab tervele kohtusüsteemile, õiguskantslerile ja Justiitsministeeriumile kirja, et mis te arvate, milles võiks kohtunikke koolitada. Vastuseks tuleb selliseid üldisi hüüatusi, et tahaksime perekonnaõigust või et üks või teine koolitaja meile meeldib jms. Küsimus on, kas Riigikohtul on ambitsioon ja suutlikkus analüüsida, mis see tegelik vajadus konkreetsetes teemades on.
Kas Sa tahad öelda, et koolituse sisu määramine peaks olema Riigikohtu ülesanne? Kas riigikohtunikel on see teadmine olemas, mida täpselt vajatakse I ja II astmes?
Kelle ülesanne see siis veel peaks olema? Ei ole ju kedagi teist. Kui riigikohtunikel ei ole seda teadmist, siis me oleme oma tööd kehvasti teinud. Loomulikult peab olema.
Kui tahta formaalselt läheneda, siis seadus ütleb, et koolitusprogrammi paneb kokku Riigikohus. Võiksime siis vast korra endalt küsida, kas selle all mõeldakse Riigikohtu mõnda osakonda või mõeldakse Riigikohtu all riigikohtunikke?
Tsiviilasjade valdkonnas on Riigikohtu tsiviilkolleegium see koht, kuhu jooksevad kohtuasjad altpoolt püramiidina kokku. Sellest näeme, kus on mingi probleem. Siis peaksime hindama, kas seda probleemi on võimalik lahendada ühe-kahe Riigikohtu otsusega, kui sobivad kohtuasjad meile peaksid lauale jõudma, või on mõistlik teha koolitus selle probleemi lahendamiseks. Paljudel juhtudel võib koolitus olla efektiivsem kui mingi lahendi tegemine, mida pooled inimesed ei loe.
Su viidatud lahendi-lahenduse puhul on see probleem, et sageli peab ootama õiget kaasust.
Nojah, paraku Riigikohus ei saa valida, mis kohtuasjad temani jõuavad, vaid saab valida ainult nende asjade hulgast, mille peale Riigikohtule kaevatakse. Koolituse kohta ma arvan, et kolleegiumid peaksid võtma rohkem ise sisulist vastutust. Alati on lihtsam öelda, et ei tea, kas see on meie ülesanne. Kes siis veel peaks teadma seda, kus on probleemid? Kust Riigikohtu koolitusosakonnalgi see teadmine saaks tekkida, kui nad näevad veel vähem kohtuasju kui Riigikohtu kolleegiumid? Kui kolleegiumid ise sellesse ei panusta, siis jääbki meetodiks „pärimuse kogumine“. Vähemasti tsiviilkolleegium proovib mõtestada enda rolli praegu nii.
Aga mis roll on kohtute seaduses sätestatud koolitusnõukogul[8]?
Nad verifitseerivad otsuseid. Koolitusnõukogus ei saa teha ju sisulist tööd. Sinna on inimesed valitud nii, et keegi advokatuurist, keegi esimesest ja teisest kohtuastmest jne. Kuidas, missuguse aja arvel need inimesed suudavad jälgida kohtuasjade sisu ja hulka ning välja peilida, kus on probleemid? Koolitusnõukogu ei ole sellest lähtuvalt isegi seaduse järgi kokku pandud. Koolitusnõukogu on pigem formaalne ja Riigikohtu koolitusosakond selle teenindaja. Tegelikult peaksid Riigikohtu kolleegiumid seal rohkem rolli võtma.
Teine teema, mis koolituse juures kindlasti vajaks edasiarendamist, on see, et koolitustel tuleks ühte ruumi kokku tuua rohkem erinevate erialade inimesi. Mitte ainult kohtunikud, vaid ka selle valdkonna advokaadid või prokurörid ja notarid ja kohtutäiturid. Mingil määral on seda ka tehtud, aga kindlasti peaks rohkem tegema.
Olen käinud päris palju koolitamas. Viimati, kui tuli uus äriregistri seadus näiteks, siis mul õnnestus sedasama asja rääkida advokatuuris, notariaadile ja kohtunikele. Siis ilmnes eriti teravalt, et kohtunike koolitusel kuulsin, et kohus teeks küll head tööd, aga, noh, need advokaadid on rumalad ja teevad kõik valesti. Siis läksin advokaatidele rääkima ja kuulsin, et kohtunikud saavad kõigest valesti aru. Need inimesed tuleks jagada teise loogika alusel ümber – panna kõik ühte ruumi ja kui kõigiga koos räägid, siis nad hakkavad aru saama, et miks need teised midagi mingil viisil teevad. Siis selgub, et võib-olla need teised ei olegi mitte lollpead, vaid nende tegevusel on ikkagi mingi mõte. See tekitaks ametikutsete vahelist mõistmist ja tegelikult ka vastastikkust austust ja usaldust üksteise suhtes.
Kohtute personalipoliitika – „minu meeskonna“ loomine ja vastutus
Aastal 2022 oled Juridica artiklis kirjutanud nii: „Meil võivad olla maailma parimad menetlusseadustikud, kuid ilma õigete inimesteta, kes neid vastutustundlikult eesmärgipäraselt rakendaksid, ei saavuta me toimivat menetluse läbiviimist kohtus.“[9] Kuidas Sa hindad praegust seisu, kas ja kuivõrd oleme põlvkonnavahetusega toime tulnud? Milline on Sinu hinnangul seis kohtusüsteemi värbamispoliitikas?
Ma oskan öelda viimase viie aasta kohta, mis siin olnud olen, et peaaegu kõik kohtunike kohad on lõpuks täidetud siiski tublide inimestega. Mõned kohad on jäänud täitmata. Konkursside ebaõnnestumise põhjus on olnud see, et konkursi korraldamises on midagi tehtud täiesti valesti.
Inimeste värbamise ja konkurssidega tegelesin Riigikohtus ka võib-olla tavapärasest rohkem sellepärast, et oma varasemas töös olen pidevalt meeskondi ehitanud. See, mis kohtunike värbamises toimus sel hetkel, kui mind riigikohtunikuks määrati, oli nõutukstegev: esimeste Riigikohtus töötamise päevade jooksul sain teada, et meil käib konkurss ringkonnakohtuniku kohale tsiviilkolleegiumisse. Küsisin, et mis kandidaadid meil siis on? Vastuseks sain, et me ei tea, me panime ainult lehte kuulutuse. Mitte ükski edukas organisatsioon niimoodi inimesi ei värba. Nii suurtes kui ka väikestes edukates organisatsioonides tegeleb tippjuhtkond põhiliselt meeskonna värbamisega. Kui ma olen töötanud advokaadina suurte start up ettevõtetega, siis seal ei ole mingit küsimust, et ettevõtte asutaja sõidab näiteks Singapuri kohale, et see kõige targem insener ära veenda. Kui ei saada tugevaimaid talente tööle, siis kõik muu – hea turundus jne – on mõttetu. Kõik saavad aru, et edukas olemiseks on vaja kõige paremat meeskonda. See arusaam on eraettevõtetes väga selge.
Kohtusüsteem käitub selles küsimuses, justkui oleks meil meeletu järjekord ukse taga ja kõigi juristide eluunistus oleks saada kohtunikuks – et see on kõige parem asi, mis inimesega juhtuda saab. Üldiselt need inimesed, keda me tahaksime kohtusüsteemi, on nii tööga hõivatud, et neil ei ole aega tegeleda selle peale mõtlemisega, et kus nad praegu alternatiivselt maailmale kasulikud võiks olla. See tähendab, et kohtusüsteemis peab kellegi ülesanne olema välja mõelda, kes need inimesed on, keda meil vaja on sellele konkreetsele kohale, nad tuleb üles otsida, nendega maha istuda Riigikohtu kolleegiumite esimeeste tasemel või isegi Riigikohtu esimehe tasemel ja veenda neid kohtusse tööle tulema. Ainult nii saame endale tugeva meeskonna.
Kas ma saan õigesti aru, et Sa näed siin põhirolli ja vastutust Riigikohtul leida kohtuniku kandidaate?
Võib-olla see ei ole Riigikohtu tsiviilkolleegiumi esimehe või Riigikohtu ülesanne. Probleem on aga see, et täna ei taju keegi seda enda ülesandena. Kui minu juurde tuleb ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi esimees ja küsib, et kelle te meile siis järgmiseks kohtunikuks määrate konkursil, mida ei ole veel välja kuulutatud, siis ma küsin vastu, et keda sul vaja on oma meeskonda, millist inimest, kas perekonnaõiguse või ühinguõiguse inimest, mis su ettepanekud on? Kas sul on vaja abi oma meeskonda inimeste värbamisel? Praegune seis kohtusüsteemis on kahjuks niisugune, et selliste küsimuste peale paljud formaalselt juhi positsiooniga inimesed vaatavad küsijat nagu kuu elanikku. Et mis mõttes „minu meeskond“ – me ei ole kunagi nii mõelnudki. Kokkuvõttes tuleks ka siin proovida arendada vastutuse võtmise kultuuri ja esimese asjana kokku leppida, kes on värbamise kui protsessi omanik ja selle eest vastutaja. Senikaua, kui seda pole tehtud, lähtusin mina sellest, et lõppvastutaja tsiviilkohtupidamise valdkonnas on Riigikohtu tsiviilkolleegium.
Kusjuures mul jäi ka kõrva Sinu jutust see termin „minu meeskond“.
See ongi kohtu või kolleegiumi esimehe jaoks „minu meeskond“. Sa oled juht ja võtad vastutuse selle eest, et su meeskond toimib. Meeskonna kokkupanek seisneb selles, et algul korraldame mõttetalgud, kus kirjutame paberile nimekirja inimestest, kes teoreetiliselt on kõige paremad juristid, keda me oleme näinud ja keda tahaks endaga koos töötamas näha. Aga sellest ei piisa.
Mitte üheski kohtusüsteemiga konkureerivas organisatsioonis ei värvata niimoodi, nagu teeb praegu kohtusüsteem. Paneme lihtsalt ukse peale sildi, et võib tulla, kes tahab. See lihtsalt ei tööta nii.
Meeskonna kokkupanek tähendab praktilisi tegevusi, mitte lihtsalt unistuste nimekirja kirjutamist. Rääkimist, uurimist, mõtte idanema panemist kandidaatide peas. Võib olla, et ei olegi ühtegi sellist inimest, keda meil vaja. Siis tuleb sellised inimesed ise kasvatada.
Mitte üheski kohtusüsteemiga konkureerivas organisatsioonis ei värvata niimoodi, nagu teeb praegu kohtusüsteem. Paneme lihtsalt ukse peale sildi, et võib tulla, kes tahab. See lihtsalt ei tööta nii.
Kas ma saan õigesti aru, et Sinu hinnangul on praeguste kohtusüsteemi juhtide viga see, et nad ei tunneta vastutust personalipoliitika valdkonnas?
See on juhtimise viga, muidugi. Seda võib natuke õigustada asjaoluga, et personalikorraldus on jagatud Justiitsministeeriumi ja Riigikohtu vahel. Justiitsminister kuulutab konkursi vabale kohtunikukohale välja, Riigikohtu personaliosakond loeb seda kuskilt ajalehest või saab heal juhul samal päeval e-kirja, et minister tegi täna otsuse, et nüüd on uus konkurss. Puudub koordinatsioon. Vaatamata sellele, et õigusliku korralduse tõttu on selline süsteem, tehkem ometi koostööd. Ebaõnnestunud konkursid ongi nurjunud põhjusel, et kõigil on ükskõik ja tehakse formaalselt midagi ära. Viimane kord, kus lõpuks ütlesin, et mina rohkem ühtegi inimest kohtusüsteemi ei värba, oli see, kui kõigepealt juuni keskel otsustas justiitsminister kuulutada välja konkursi ilma enne kohtu esimehe või Riigikohtuga arutamata, et kas üldse on mõni kandidaat silmapiiril. Kui mõelda juuni keskpaika – neis kohtades, kus inimesed juristidena töötavad sellises vanusegrupis, keda me otsime, on potentsiaalsed kandidaadid tööga hullumas, tahtes jaanipäevaks tööasjad valmis saada. Kõik tahavad puhkusele minna ja enne tööga ühele poole saada. Nüüd helistab keegi Urmas Tartust ja küsib, et kuule, mul tuli mõte, et tule minuga lõunale, et ma tahaks sind kohtunikuks värvata. Neil pole isegi aega minuga arutada seda. Siis otsustab minister, et okei, selle konkursi lükkame edasi, sest meil oli mingi eelarveprobleem, ja siis kuulutab uuesti sama konkursi välja kaks nädalat enne jõule. Ja me hüppame hooga kahe jalaga teist korda selle sama reha otsa: jälle täiesti ettevalmistamata konkurss, jälle täiesti sobimatul ajal jne. Nii ei saa. Need on väga pikad protsessid. Kui ma nüüd hakkaksin Sind näiteks veenma tulema advokaadiks, siis ma ei eelda, et tuled kolmenädalase etteteatamisega. Ma pean väga kaua Sulle seda mõtet enne „maha müüma“ – et Sa võiksid olla hea advokaat ja et Sul üldse võiks olla mingi alternatiivne karjäär. Selleks, et ma saaksin Su panna mõtlema sellel teemal, on vaja praktilist arutelu, mida see tegelikult tähendab jne. Ei ole nii, et kuule, esita avaldus, kandideeri. Neid asju ei tehta nii.
Kas seda ei õigusta mõneti siiski see, et tegelikult on seaduses ju kirjas, mida on potentsiaalsel kandidaadil oodata? Teisisõnu, kohtusüsteem tegelikult ei saa mingeid hüvesid lisaks pakkuda, kui see, mis on normidesse pandud.
Ei, see pole hüvede puudumise küsimus. Jah, selle paketiga, mis seaduses on, peab arvestama muidugi. Möönan, et see võib-olla on ka probleem. Aga isegi kui seaduses oleks kirjas, et kohtunikule serveeritakse riigi kulul kolm korda päevas kalamarja või muud hüved, siis värbamise praeguse praktilise korralduse juures oleks ikkagi sama raske inimesi leida.
Teine probleem on muidugi ka see, et kohtusüsteemis on raske ette joonistada inimesele pikaajalist põnevaid väljakutseid pakkuvat vaheldusrikast karjäärimudelit. Praegu saame pakkuda, et tuled tööle, vähendad jääki ja lahkud kirstus. Kui vahepeal ära tüdined, võid näiteks maakohtu sees valdkonda vahetada, kui kohtu üldkogu on sellega nõus. Kui väga hästi läheb, siis võid ringkonnakohtunikuks saada. Riigikohtunikuks saamise tõenäosus on väike. Siis võib-olla saadame Su vahepeal kuskile välismaa kohtusse stažeerima. Põhimõtteliselt kõik.
Kui ma mõtlen inimeste juhtimise mõttes, siis oleks kasulik karjäärimudel detailsemalt ja põhjalikumalt ette joonistada ja selle kaudu ka inimese arengut toetada rohkem.
Mis ka kindlasti oluliselt vähendas usaldust kohtusüsteemi sisenemise suhtes, on palgavalemi muutmine.[10] Minu jaoks on see üllatav olnud, et kohtusüsteemis inimesed, kes on enda sõnul ülimalt sõltumatud ja kõrge enesehinnanguga, on sellega leppinud lihtsalt nagu kari lambaid. Arusaamatult lihtsalt ja kergelt on see alla neelatud. Kui ma oleksin ettevõtja ja mul tekiks olukord, kus ma pean midagi kuskilt kokku tõmbama, siis sellist asja nagu riik kohtunikega tegi, ma oma töötajatega teha ei saaks. Ettevõtja ei saa minna kõigi töötajate juurde ja öelda, et vaadake, me panime lepingusse kirja ühe valemi, aga nüüd on kehv aeg ja ma pean selle ära muutma ühepoolselt. Ettevõtja saaks pakkuda nii, et meil on nüüd valik, kas me koondame ära selle osakonna ja teistel säilib palk, või kõik olete nõus oma palga muutmisega. See tähendab kokkuleppe saavutamist, ühepoolselt sellist muudatust tööandja teha ei saa. Kohtunikega aga riik tegi nii. Kui kohtunikkond laseb endaga käituda halvemini, kui saaks seda teha tavaliste töölepingu alusel töötajatega, siis mulle on selline asi täiesti arusaamatu ja vastuvõetamatu. Eelkõige selles valguses, et inimesi kohtusse tööle värvates olen neile otsa vaadanud ja selgitanud, et ega küll kohtunikuks olles muidugi mingit superraha lubada ei saa, aga seadusest tulenevalt saad olla kindel, et seost keskmise palgaga hoitakse ja saad korraldada oma elu sellest lähtuvalt, see on paigas. Nüüd tuleb välja, et ikka ei saa, kui rahandusminister Võrklaeval ja peaminister Kallasel[11] tuleb teine mõte, sest niimoodi on lihtsam põhjendada seda, miks mitte õpetajate ja tuletõrjujate palka tõsta. Peale selle seaduses antud lubaduse murdmist ei ole võimalik ühelgi kohtusüsteemi värbajal enam usaldusväärselt seda juttu rääkida. Palgavalemi muutmise juures unustati täiesti ära see, et valemi senisel kujul seadusesse kirjutamine kujutas ka riigi lubadust tagada valemikohane palk. Eripensione ei ole viimastel aastatel kohtunikuametisse tulijatele enam lubatud ja see on ilmselt riigi seisukohalt ka mõistlik, kuigi eks ühe argumendi, mis motiveeriks inimest väga pikalt selles ametis olema, võtab see kindlasti vähemaks.
Mis ka kindlasti oluliselt vähendas usaldust kohtusüsteemi sisenemise suhtes, on palgavalemi muutmine. Minu jaoks on see üllatav olnud, et kohtusüsteemis inimesed, kes on enda sõnul ülimalt sõltumatud ja kõrge enesehinnanguga, on sellega leppinud lihtsalt nagu kari lambaid.
Jah, täna ei hoia neid siin mitte midagi kinni. Kuidas Sa vaatad üldse sellele, et kohtunikud on küll ametisse nimetatud eluks ajaks, aga meil on ikkagi seadusega kehtestatud vanuse ülempiir? Kumb on Sinu meelest parem: kas seadusse kirjutatud maksimaalne vanusepiir[12] või nagu Ameerika Ühendriikides, kus kohtunik on ametis kuni surmani?
Mina seda eluaegsust ega ka ülemist vanusepiiri üle ei tähtsustaks. Need inimesed, kellega olen rääkinud, et veenda neid kohtusüsteemi tulema, pigem kardavad seda eluaegsust. Paljudele pigem mõjub hirmutavalt ennast veel nooreks inimeseks pidades eluaegsesse ametisse tulla. Olen pidanud palju kordi selgitama, et see on ka lubatud, kui oled näiteks kümme aastat kohtunik. Et eluaegne amet ei tähenda kohustus kohtusüsteemis eluaeg olla. Mulle tundub, et noorem põlvkond (alla kolmekümnesed) mõtlevadki rohkem niimoodi, et tahavad erinevaid asju teha. Ilmselt on ka tegelikult aus välja öelda, et see ongi lubatud. Eks ma nüüd võib-olla ise olen ka selles osas üheks näiteks, et otsustasin, et olen riigikohtunik ainult viis aastat. Arvan, et me peaksime olema rõõmsad ja tänulikud, et inimene on olnud kümme või viis aastat kohtunik. Et ta on andnud oma panuse, aidanud kohtusüsteemi edasi arendada ja läheb teeb edasi muid asju. Tänu sellele kogemusele on ka tema isiklikult ju ikkagi kogenum jurist. Peaksime nende inimeste ootustele vastama, et nad saavad liikuda. See on tegelikult ka meie huvides, et siia tuleb värske pilguga inimesi ja et see vahetumine on pigem kiirem.
Läbipõlemine ja tagasisidestamine
Viimasel ajal on päris palju räägitud kohtunike läbipõlemisest. Milline on Sinu vaade sellele: kas varem lihtsalt ei räägitud sellest või on nüüd töökoormus ja pinged kuidagi eriti intensiivsed?
Kohtusüsteemi viis oma probleeme lahendada on natuke eriskummaline. Läbipõlenud inimesi on igas organisatsioonis. Küsimus on selles, et peab olema ka keegi, kes seda kõrvalt märkab, õigel ajal sekkub ja aitab sellest välja tulla. See on tegelikult jälle juhtimine ja juhendamine. Jõuame samasse teemasse tagasi. Kui me lükkame ametisse võetud inimesed oma tuppa ja ütleme, et tegelege oma jäägiga, siis üks hetk ta ei jõua enam. Ta näeb, et ainuke viis selle jäägiga hakkama saada on lapsed lastekodusse panna, abielu lahutada ja üldse enam mitte midagi elus peale töölkäimise teha, siis ta põlebki läbi. Mitte keegi ei märka seda, enne kui asi on päris hull. Selle asemel, et seda märgata, inimesele appi minna, lajatame talle distsiplinaarkaristuse ning selle hirmus need, kes on seal piiri peal, vajuvad veel sügavamale auku.
Kohtusüsteem tegelikult ei tegele inimestega piisavalt. Kui meil kõige suurema kohtu puhul peab üks inimene juhtima enam kui 100 inimest, siis on selge, et sellist märkamist ja abistamist polegi võimalik korraldada.
Riigikohtus kolleegiumid on olnud enam-vähem sellise hoomatava suurusega üksused, kolleegiumi esimees teab, et tema asi on jälgida ka seda, et teistel silmad säraksid. Kui kellelgi hakkavad kohtuasjad lohisema, siis ta juhina võtab aja ja proovib aru saada, mis seda põhjustab. Äkki kolleeg hakkab läbi põlema? Siis juht tegeleb sellega õigel ajal – teeb ta ülesandeid vajaduse korral ümber, tekitab talle mingi vahepausi. Teeb mida vaja, et mitte lasta neid inimesi nii kaugele ja sügavale vajuda. Praegune süsteem töötab maakohtutes nii, et laseme neil sinna auku kukkuda ja siis viskame nad distsiplinaarmenetluse kaudu välja. Karm.
Mainisid distsiplinaarmenetlust. Eks neid ole viimasel ajal ka üksjagu olnud.[13] Kas distsiplinaarmenetlus kui kohtusüsteemi enesepuhastusmehhanism töötab Sinu meelest?
Mingeid ekstreemsusi me oleme siin ju kinni püüdnud. Selleks peab ikkagi midagi väga hirmsat tegema, et distsiplinaarmenetluse käigus inimene, kes teeb kehva tööd, lahti lasta.
Nõus, aga see on paratamatult seotud kohtuniku eluaegsusega.
Jah, eks sinna juurde saab seda sõltumatuse juttu rääkida, et mul ongi kohtunikuna põhiseadusest tulenev õigus kehvasti tööd teha. No ei ole tegelikult. Nagu ma korduvalt olen öelnud, on sõltumatus minu arvates ületähtsustatud. Ka mujal maailmas toimuvad kohtusüsteemis näiteks arenguvestlused või 360-kraadi tagasiside. Miks me ei tee seda?
Jah, see on meeletu töö ja ongi keeruline. Aga selleks on tehnilised vahendid olemas. Tagasisidet saab koguda tänapäeval lihtsamalt. Arvan, et neid, kes oleks valmis seda andma, leidub. Ka me ise Riigikohtus võiks seda kultuuri hakata eest vedama – küsime kohtunike kohta nõunikelt, tugistruktuuridelt, teistelt kohtunikelt, võib-olla isegi menetlusosalistelt, ehk ka koolitustel osalejatelt, kui ta on neid teinud. Sellele toetudes paneme pildi kokku ja siis anname inimesele võimaluse korra peeglisse vaadata, et kuidas tal läheb.
Oled Sa kindel, et kõik riigikohtunikud tahaksid seda teha?
See küsimusepüstitus on põhimõtteliselt vale. Me ei peaks asju hindama mitte skaalal tahan – ei taha, vaid mõtlema selle peale, kas organisatsioonil on seda vaja. Mina arvan, et oleks väga vaja, ja olen selle välja pakkunud. Kuna tundub, et ei ole midagi muutuma hakanud, siis ilmselt leiti tõesti, et seda ei saa teha, sest kohtunikele ei meeldi.
Kriitikat on alati keeruline saada.
Ma ei tea, kriitika on selles mõttes hea, et see arendab. Kui inimesele kogu aeg räägitakse, et ta on tark ja ilus, siis areng lõpeb ära. Minul ei ole probleemi kriitika vastuvõtmisega. Riigikohtu üks suur probleem on selles, et meil käib siin selline egode paitamine. Mina olen harjunud töötama niimoodi, et jätan tööle tulles oma ego riidehoidu. Ma ei käi tööl selleks, et tähtis olla. Ma käin tööl asju ära tegemas. Riigikohtus on see minu meelest eriti võimendunud ja takistab arengut.
Mina olen harjunud töötama niimoodi, et jätan tööle tulles oma ego riidehoidu. Ma ei käi tööl selleks, et tähtis olla. Ma käin tööl asju ära tegemas.
Mida Sa silmas pead väljendi „egode paitamine“ all? Iga riigikohtunik on tõesti üsna tugev isiksus.
No kasvõi kui me vaatame, kuidas kohtuasju arutame. Tihti jääb mulje, et soovitakse seda, et ettepaneku tegija sõnastus läheks kohtulahendisse, mitte ei tegeleta küsimusega, kas olemasolev tekst teeb juba ka selle töö ära ja kuidas sõnum jõuab kõige paremini kohale. Kui läheksin samasuguse hoiakuga lepingu läbirääkimistele advokaadina, siis oleks see katastroof. Või tuuakse kohtuasja arutamisel argumendina esile see, et riigikohtunik on varem tudengitele kogu aeg teistmoodi õpetanud. Kui me ehitame organisatsiooni üles lähtuvalt sellest, et riigikohtuniku rolli osaks on olla tugev isiksus, siis saab sellest rollist pigem „ela ja sära stipendium“.
Lõpetuseks
Kui hakata otsi kokku tõmbama, siis kas Sa oled rahul, et võtsid viis aastat oma elust ja siin olid?
See on olnud huvitav.
Kas huvitav diplomaatiliselt, st jutumärkides?
Ei, see on kindlasti olnud väga arendav. Ma loodan, et kohtusüsteemil on ka sellest mingit kasu olnud, mida siin tegin. Pean tunnistama, et ma isiklikult selgelt alahindasin seda komponenti oma elus, et olen kogu aeg kodust, mis on Tallinnas, ära. Kui raske see tegelikult on. Selles mõttes ma väga austan neid inimesi, kes suudavad siin pikemalt niimoodi kahe linna vahel pendeldada. Minu jaoks kaalus see isikliku elu pool üks hetk siiski töö siin üles.
Eks ma ilmselt saan mingil muul viisil õigussüsteemi edasi arendada. Aga jah, see on põnev kogemus olnud.
Tulles veel kord tagasi selle aastal 2022 ilmunud Juridica artikli juurde, siis siin ütled: „Küsimus polegi mitte niivõrd palgas, vaid töö tähenduses. Kas õnnestub talendikaid inimesi veenda selles, et just meie organisatsioonis nad muudavad maailma paremaks?“ Kas Sa praegu soovitaksid ühele tudengile tulla kohtusse tööle? Kas kohtus saab ta muuta maailma paremaks?
Saab, soovitaksin tulla. Mul natuke on hirm, et kui ta siis lõpuks mu soovitust järgib ja tuleb, et kas me suudame kohtusüsteemis talle piisavalt toetavat keskkonda pakkuda? Peaksime kõik pingutama, et see nii oleks.
[1] 01.01.1998–31.12.2009 Justiitsministeeriumi erinevad ametikohad; 01.01.2010–10.02.2016 Advokaadibüroo Sorainen OÜ; 11.03.2016–2020 Advokaadibüroo NOVE OÜ.
[2] RKÜKo 05.07.2024, 5-23-38 (Räpina Vallavolikogu ja Põlva Vallavolikogu ning Tartu Linnavolikogu taotlused üldhooldusteenuse rahastamiseks õigustloovate aktide andmata jätmise põhiseaduspärasuse kontrollimiseks.): Riigikohtunike Julia Laffranque’i, Kaupo Paali, Paavo Randma, Kalev Saare, Juhan Sarve ja Urmas Volensi eriarvamus Riigikohtu üldkogu 5. juuli 2024. a otsuse kohta asjas nr 5‑23‑38; RKTKo 21.04.2021, 2-19-12247 (OÜ Raatuse Maja määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtu 25. septembri 2020. a määruse peale OÜ Raatuse Maja hagis AS-i TREF Nord vastu viivise saamiseks): Riigikohtunike Kaupo Paali, Kalev Saare ja Urmas Volensi eriarvamus Riigikohtu määruse kohta tsiviilasjas nr 2-19-12247; RKTKo 10.03.2021, 2-19-11769 (Four Investment OÜ määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtu 25. juuni 2020. a määruse peale Villi Lubergi avalduses Four Investment OÜ likvideerimismenetluse läbiviimiseks ja likvideerija määramiseks): Riigikohtunike Tambet Tampuu ja Urmas Volensi eriarvamus Riigikohtu määruse kohta tsiviilasjas nr 2-19-11769. Eriarvamuse p-dega 2-5 on ühinenud riigikohtunik Peeter Jerofejev.
[3] RKTKo 2-21-13098/50.
[4] Nt RKTKo 2-19-5601/61; 2-21-5364/37; 2-23-116386/18; 2-22-139256/27; 2-21-8877/50.
[5] Ajavahemikul 01.01.2021–01.01.2025.
[6] RKÜKo 5-23-38.
[7] XIV Riigikogu, IV istungjärk, täiskogu 23.09.2020 istung, päevakorrapunkt 1, Riigikogu otsuse „Urmas Volensi Riigikohtu liikmeks nimetamine“ eelnõu (222 OE) esimene lugemine, kl 14.00–14.37.
[8] Kohtute seaduse § 44 lg 1: „Kohtunike koolituse eest vastutab koolitusnõukogu. Koolitusnõukogu liikme volituste pikkus on kolm aastat. Koolitusnõukokku kuuluvad kaks esimese astme, kaks teise astme ja kaks Riigikohtu kohtunikku ning prokuratuuri, valdkonna eest vastutava ministri ja Tartu Ülikooli esindaja. Koolitusnõukogu kinnitab oma kodukorra ja valib esimehe. Koolitusnõukogu teenindab Riigikohus.“
[9] U. Volens. Arengud Eesti kohtute personalipoliitikas ja juhtimises. – Juridica 7/2022, lk 516.
[10] Kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse ja teiste seaduste täiendamise seadus (RT I, 04.01.2024, 1).
[11] Kaja Kallas oli peaminister 26.01.2021–23.07.2024 ja Mart Võrklaev rahandusminister 17.04.2023–23.07.2024.
[12] Kohtute seaduse § 991 lg 1: „Kohtunik vabastatakse ametist 68-aastaseks saamisel, kui käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud korras ei tõsteta kohtuniku teenistusvanuse ülemmäära.“
[13] Vt nt RKÜKm 09.09.2024, 3-24-2147/7; RKÜKo 11.11.2024, 3-24-2036/10; 19.02.2025, 3-24-2946/7.