Mattias Jõgi
Riigikohtu halduskolleegiumi nõunik
Riigikogu nimetas 11. novembri 2025. aasta otsusega Martin Triipani Riigikohtu liikmeks alates 9. märtsist 2026.
Küsib Riigikohtu halduskolleegiumi nõunik Mattias Jõgi 22. aprillil 2026.
Oled Riigikohtu tsiviilkolleegiumi liige küll alates 9. märtsist 2026, kuid Riigikogu nimetas Sind ametisse juba 2025. aastal. Palun tutvusta end mõne sõnaga. Kuidas kulges Sinu teekond juristiks ja edasi riigikohtunikuks? Riigikohtu aastaraamatu veergudel tuleb omajagu juttu kohtunike värbamisest. Kas Sinul tuli see mõte ise või keegi värbas Sind?
Läbi huumoriprisma võiks alustada sellest, et gümnaasiumiajal kulges minu koolitee üle Toomemäe ehk Riigikohtu majast möödusin iga päev. Kui selle sajandi alguseks hakkasid Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas õpingud lõpule lähenema, õnnestus mul saada praktikale suurde Tallinna advokaadibüroosse. Ja kui praktika lõpus kutsus Jüri Raidla mind oma advokaadibüroosse tööle, olid järgmiseks 25 aastaks päevad intensiivset advokaadielu täis. Vahetult enne, kui selgus, et Riigikohtus hakkab kohtunikukoht vabanema, jõudsin kolleegide soovitusel saada valituks veel Eesti Advokatuuri juhatusse ning enne kohtunikuametisse astumist tegutseda igapäevase klienditöö kõrval ka advokatuuri aseesimehena. Kuigi peast oli läbi käinud mõte, et ehk kunagi võiks proovida mõnda muud, advokatuurivälist ametit, ei oleks ma ilma ettepanekuta kaaluda tõsiselt Riigikohtusse kandideerimist ilmselt ise seda sammu ette võtnud.
Sul on selja taga pikk ja edukas karjäär advokaadina. Mismoodi paistis Riigikohus professionaalse menetlusosalise vaatest? Praeguseks oled poolteist kuud ametis olnud. Kas midagi on üllatanud võrreldes sellega, mida ette kujutasid?
Riigikohtu puhul on juristkonnas alati intrigeeriv teema olnud asjade menetlusse võtmine või sellest keeldumine, kuna neid otsuseid eraldi kohtulahendis ei motiveerita. Advokaadid ja eks teised kohtunikudki püüavad sageli mõistatada, mis võis olla ühe või teise otsustuse aluseks või kas mõne kaalutluse taga võib olla pelgalt soov töökoormust reguleerida. Samuti ei saa menetlusosalised kusagilt tunnetust, kas nende asjaga tegeletakse Riigikohtus menetlusloa faasis ikka põhjalikult või millised kaalutlused said otsustavaks. Olles nüüd ise nõupidamistoa aruteludes osalemas, on olnud hea saada kinnitust, et töö menetlustaotlustega on tõesti põhjalik ja arutelud sisukad, rääkimata menetlusse võetud asjade lahendamise igakülgsest vaagimisest.
Ei saa jätta märkimata, et Riigikohtu lahendeid sirvides paistab, et oled menetlusosalise esindajana Riigikohtus figureerinud suuresti keerukates haldusasjades. Advokaadina pidid muidugi kõiki õigusvaldkondi tundma, aga siiski natuke provokatiivselt küsides: kuidas tsiviilõigusele spetsialiseerumine läheb? Milliseid probleeme praeguses tsiviilõiguses kõige teravamana tajud?
On tõsi, et vandeadvokaadina oli mind Riigikohtus sageli näha haldusasjades, eriti planeeringu- või keskkonnateemadel. Lisaks tsiviilasjadele leiab minu nime ka kaitsjate hulgast kriminaal- või väärteoasjades. Seega tegutsesin advokaadina kõikides menetlustes vastavalt oma profiilile ja klientide vajadustele. See osa minu tööst on olnud avalikkusele ehk enam nähtav. Samas sain 25-aastase advokaaditöö jooksul teha väga erinevaid asju alates lepingute koostamisest ja äriühingute ühendamisest kuni raudteede, sadamate või tehaste rajamise nõustamiseni. Näiteks kliendi nõustamisel tööstus- või kinnisvaraprojektides põimuvad era- ja avalik-õiguslikud teemad alati tihedasti kokku. Esimesed töökuud Riigikohtus on näidanud, et võrreldes tüüpilise advokaadi töölauaga on lahendatavate asjade profiil kohati muutunud: muu hulgas tuleb kohtunikel tegeleda mõnevõrra rohkem sotsiaalselt tundlike teemadega. Tsiviilõiguse valdkonnas on praegu üks „kuum“ teema muidugi endiselt tarbijakrediit, millele lisavad temperatuuri nii inimeste sotsiaalsed probleemid, krediidiandjate ärimudelid ja aktiivne krediiditoodete pakkumine kui ka Euroopa Liidu õigus ning eriti Euroopa Kohtu nüansirikas praktika.
Kohtuvõimu võlu ja valu on, et erinevalt teistest võimuharudest ei vali kohus ise probleeme, mida lahendab. Tegeleda saab üksnes konkreetse vaidlusega, mille keegi kohtu ette toob. Loomulikult on Riigikohtul menetlusloa süsteemi abil võimalik kuigivõrd oma fookust seada, kuid võtmed on ikka menetlusosaliste käes, kes Riigikohtusse pöörduvad. Kuidas Sa selles valguses oma rolli riigikohtunikuna näed – vaidluste lahendaja või õiguse edendajana üldiselt? Kas Riigikohtu senine praktika on selle rolliga kooskõlas?
Riigikohtuniku rollis on vaidluste lahendamine ja õiguse edendamine minu meelest paratamatult seotud. Kohus ei vali ise probleeme, mida lahendada. Lähtekoht peab olema konkreetne vaidlus ja konkreetsed menetlusosalised. Samas on Riigikohtu lahendil sageli laiem mõju kui ainult selle ühe asja pooltele. Kui Riigikohus selgitab normi tähendust või ühtlustab praktikat, siis on see juba ka õiguse arendamine.
Menetlusosalise jaoks ei ole kohtuasi kunagi lihtsalt huvitav õiguslik probleem, vaid päris vaidlus päris tagajärgedega. Nii ei tohiks konkreetne inimene või ettevõtja muutuda pelgalt vahendiks mõne õigusteoreetilise küsimuse lahendamisel. Teisalt oodatakse Riigikohtult eelkõige selgust nendes küsimustes, kus senine praktika on ebaühtlane või kus õigusnormi rakendamisel on tekkinud korduv ebakindlus. Võimalus seda ootust täita avaneb Riigikohtule konkreetsete kohtuasjade kaudu.
Mulle näib, et Riigikohtu senine praktika on selle rolliga üldjoontes kooskõlas. Menetlusloa süsteem võimaldab keskenduda küsimustele, millel on laiem tähendus või mille puhul on vaja kohtupraktikat ühtlustada. Muidugi võib menetlusse võtmata jäänud asi olla menetlusosalise jaoks väga kaalukas. Seetõttu on menetlusloa üle otsustamine sama vastutusrikas töö kui menetlusse võetud asja lahendamine. Minu esimesed kuud Riigikohtus on kinnitanud, et silmas peetakse konkreetse asja õiget lahendamist, aga olulisel kohal on ka see, kas Riigikohus peab selles asjas midagi õiguspraktika kujundamiseks või edasiarendamiseks ütlema. Ma arvan, et nii on õige.