Paavo Randma
distsiplinaarkolleegiumi esimees, riigikohtunik

 

Läinud aastal arutas distsiplinaarkolleegium kahte süüdistusasja. Mõlemal juhul oli distsiplinaarsüüdistus esitatud maakohtu kohtunikule. Ühel juhul oli süüdistuse esitajaks maakohtu esimees, teises kohtuasjas aga Riigikohtu esimees. Mõlemal juhul langetati kohtuniku suhtes ka süüdimõistev otsus. Kumbki õigusvaidlustest Riigikohtu üldkogu ette ei jõudnud, st nad jõustusid vastavalt kohtute seaduse (KS) § 97 lg-le 4 edasikaebetähtaja möödumisel. Seetõttu tuleb tõdeda, et mitu kolleegiumi väljaöeldud seisukohta pole saanud üldkogu n-ö lõplikku heakskiitu. Seda asjaolu tuleb järgnevate esiletõstete juures mõnevõrra silmas pidada.

Distsiplinaarkolleegiumi 5. märtsi 2025. a otsus nr 9-13/24-4

Kõnealune kohtuasi on mitmel moel eripalgeline – seda nii tekkeloo, mahukuse ja etteheidete raskuse kui ka kolleegiumi kohaldatud õigusjärelmi poolest, mis ei näi artikli autori hinnangul olevat tuvastatud rikkumiste kaalukusega kooskõlas.

Täpsemalt oli tegu distsiplinaarasjaga, mis võrsus kohtunikule karistusseadustiku (KarS) § 209 lg 2 p 4 – § 25 lg 4, § 344 lg 1, § 345 lg 1, § 294 lg 2 p-de 1, 2 ja § 1571 lg 2 järgi esitatud kriminaalsüüdistusest. Pärast seda, kui 2. juulil 2024 jõustus ringkonnakohtu otsus, milles kohtunik kõigis talle esitatud süüdistustes õigeks mõisteti, esitas Riigikohtu esimees kohtumenetluses tuvastatut aluseks võttes kohtunikule distsiplinaarsüüdistuse. Ühtlasi on paslik märkida, et selgeid viiteid võimalikule distsiplinaarsüüteole nägid ka mõlemad kriminaalsüüdistust vaaginud kohtuinstantsid. Näiteks maakohus kirjutas, et kuigi tegu ei ole kuriteoga, siis tundub, et kohtunikul on hägustunud piir, milline käitumine on kohtuniku poolt eetiliselt aktsepteeritav ja milline mitte, millele ringkonnakohus lisas, et kuigi kohtunik ei pannud toime kriminaalkuritegu, siis sellise käitumise eetilisus on õigesti tõstatatud küsimus.

Kohtunikule etteheidetud teod

Maa- ja ringkonnakohtu poolt kriminaalmenetluses tuvastatud teod, mis edasiselt jõudsid distsiplinaarsüüdistusse, olid kokkuvõtvalt jaotatavad kaheks.

Kõigepealt teod, mis puudutasid suhteid kahe pankrotihalduriga, mida võis iseloomustada kui äärmiselt tugevat sõprust, mis hõlmas muu hulgas väga tihedat perekondlikku läbikäimist. Sellest võrsusid omakorda etteheited, et a) kohtunik kaasas väga tihedale eraelulisele seotusele vaatamata kõnealuseid pankrotihaldureid järjepidevalt enda juhitud menetlustesse ja b) ta ei taandunud menetlustest, kus need kaks pankrotihaldurit osalesid. Samuti kasutas kohtunik võimalust ja ostis ühe pankrotihalduri kaasabil käibemaksuvabalt mobiiltelefoni, säästes sel viisil 50 eurot.

Teine etteheidete ring puudutas tegusid, mida võiks iseloomustada kui õigusabiteenuse osutamist ja selle osutamises osalemist. Kuivõrd kohtuniku lähedased tegelesid samuti õigusvaldkonnas, kasutas kohtunik ära oma juurdepääsu Kohtute Infosüsteemile (KIS) ning otsis sealt vajalikku kohtupraktikat. Kolmel juhul edastas ta oma pereliikmetele kohtuasjade dokumente, mida edasiselt kasutati õigusabiteenuse osutamisel; ühel juhul sisaldas sellisel viisil edastatud kohtudokument ka kolmanda isiku terviseandmeid. Samuti leidis tõendamist kolm juhtu, mil kohtunik osutas ise kohtunikuameti kõrvalt õigusabiteenust, küsides ja ka saades selle eest rahalist tasu.

Mõned menetlusõiguslikud tähelepanekud sellest kohtuasjast

Kõnealusest kohtuasjast väärivad esiletõstmist ehk kolm momenti. Esmalt tuli kolleegiumil lahendada küsimus, kas distsiplinaarmenetluses saab olla lubatavaks tõendiks kriminaalmenetluse käigus jälitustoimingutega (salajase pealtkuulamise tulemusel) saadud teave. Konkreetses kohtuasjas vastas kolleegium sellele jaatavalt.

Distsiplinaarkolleegium tugines sellele, et jälitustoimingutega kogutud teabe kasutamist advokatuuri aukohtumenetluses, kui see teave on eelnevalt kriminaalmenetluses esitatud ning seda on seal hinnatud ja kontrollitud, on Riigikohtu halduskolleegium pidanud aktsepteeritavaks.[1] Seda siiski lisaklausliga, et sel puhul peab jälitusteabe kasutamiseks selle kogumise algsest eesmärgist erineval moel esinema ülekaalukas avalik huvi ja sellest lähtuv seaduslik alus.[2] Kolleegium jaatas mõlema nimetatud tingimuse olemasolu.

Avalikkuse huvi ausa ja sõltumatu kohtumõistmise vastu ei vaja ülemäära põhjendamist. Kohtuniku ametiga kaasneb ulatuslik võim ning ühiskonna usaldus kohtu vastu põhineb ka kohtuniku laitmatul käitumisel nii kohtus kui ka väljaspool seda. Kohtunikule antud võimuvolitus ja usaldus tema vastu eeldab seega kohaseid vahendeid, mis hoiaksid kohtunikud oma käitumise eest vastutavana.[3] Riigiteenistujate distsiplinaarüleastumiste menetlemisel jälitusteabe kasutamist on õiguskaitseorganitelt nõutavale kõrgele moraalsele standardile viidates aktsepteerinud ka Euroopa Inimõiguste Kohus.[4]

Seadust süstemaatiliselt tõlgendades asus kolleegium järgnevalt seisukohale, et jälitusteabe kasutamiseks kohtunike distsiplinaarmenetluses on olemas ka õiguslik alus. Esmalt viitas kolleegium KS § 88 lg 3 teisele lausele, mille kohaselt ei ole välistatud sama teo eest lisaks kriminaalkaristusele ka distsiplinaarkaristuse määramine. Kolleegium ei pidanud mõistuspäraseks, et sama teo hindamisel oleks distsiplinaarkolleegiumi käsutuses väiksem tõendibaas kui kriminaalmenetluses. Nagu on tõdenud Riigikohtu üldkogu, on kohtunike distsiplinaarmenetlusel kaalukas eesmärk tagada kohtusüsteemi kui terviku vaatest oluline enesepuhastuslik funktsioon.[5] Ka distsiplinaarmenetlus peab olema täielik ja objektiivne ning KS § 88 lg 3 teises lauses sätestatut oleks tihtilugu võimatu saavutada, kui kolleegium peaks opereerima vaid nende andmetega, mis on kajastatud kriminaalkohtu otsuses. Samuti kujuneks ebaloogiline olukord, kus jälitustoiminguga saadud teabe kasutatavus ja ulatus distsiplinaarmenetluses sõltuks paljuski juhusest, täpsemalt sellest, kas kriminaalkohus on mingit jälitustoiminguga tuvastatud detaili kohtuotsuses kasutanud, on seda teinud vaid osaliselt või sootuks mitte. Tekkida võib ka oht, et tõendeid võidakse hinnata fragmentaarselt ja kontekstist isoleerituna. Samuti eiraks vastupidine lähenemine tõsiasja, et mitmed faktid, millel kriminaalmenetluses ei ole tõendamiseseme seisukohalt mingit tähendust ning mis seetõttu ei leiaks otsuses tõenäoliselt ka käsitlemist, võivad distsiplinaarsüüteo puhul olla just määrava tähendusega (eelduslikult ei ole nt kohtuniku vääritu käitumine midagi sellist, mis vajaks kohtuniku võimaliku süüküsimuse lahendamisel kriminaalmenetluses mingit sisulist analüüsi).

Teiseks nägi kolleegium seaduslikku alust jälitusteabe kasutamiseks distsiplinaarmenetluses kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 12612 lg 3 p-s 6 ja § 206 lg-s 4, neid koosmõjus tõlgendades. Neist esimene annab loa kasutada jälitustoiminguga saadud andmeid seaduses sätestatud juhul isiku tööle või teenistusse võtmisel. Sisuliselt tähendab see luba kasutada jälitusandmeid teatud spetsiifiliste eeldustega tööle sobivuse hindamisel. Puudub igasugune loogiline selgitus, miks peaks samasugustele andmete tuginemine olema välistatud juhul, kui sellised asjaolud peaksid inimese kohta ilmnema hiljem, teenistuse jooksul. Selliselt on seadust tõlgendanud ka Riigikohtu halduskolleegium, märkides, et kui eriseaduse järgi võib isiku tööle või teenistusse võtmise otsustamisel jälitustoiminguga saadud andmeid kasutada, siis järelikult võib neid kasutada ka teenistuses oleva ametniku puhul. Seaduse eesmärk on tagada, et teenistusse ei võetaks selleks sobimatuid isikuid, mistõttu peab olema võimalik olemasolevat jälitusteavet kasutada ka teenistuses oleva isiku puhul, kui tekib kahtlus tema nõuetele vastavuses, ning seda iseäranis juhul, kui teod, milles ametiisikut kahtlustatakse, võivad oma raskuse tõttu tuua kaasa ametist vabastamise.[6] KrMS § 206 lg-le 4 tuginedes saabki kontrollida seda, kas kriminaalmenetluses mh jälitustoimingute käigus ilmnenud asjaolud annavad aluse kahtluseks, et inimene teatud spetsiifiliste eeldustega tööle enam ei sobi. Nimelt näeb kõnealune säte ette, et kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koopia võib alluvuse korras saata asjaomasele asutusele, kes otsustab väärteo- või distsiplinaarmenetluse alustamise. Kuivõrd pelgalt viidatud määrusega ei ole reegeljuhtumil midagi peale hakata, on olnud seadusandja tahe võimaldada minna kriminaalmenetluselt üle distsiplinaarmenetlusele, millega kaasneb õigus lisada sellele määrusele kriminaalasja materjalid, kui pädev isik seda soovib.[7] KS § 91 lg 3 annab distsiplinaarmenetluse algatajale laiaulatusliku õiguse koguda distsiplinaarasja lahendamiseks vajalikke tõendeid,[8] sh neid, mis on saadud kriminaalmenetluses. Kolleegium osutas, et sellest arusaamast nähtuvalt on Riigikohtu esimees kriminaalasja tõendid ka välja nõudnud. Kolleegiumi hinnangul ei ole KrMS § 206 lg 4 kohaldamisel seejuures vahet, kas kriminaalmenetlus lõpetatakse asja kohtusse saatmata või järgneb see kohtumenetluses kriminaalmenetluse lõpetamisele või muule otsustusele (õigeks- või süüdimõistmisele). Seetõttu ei näinud kolleegium vastuolu KrMS § 12612 lg-ga 3 ning kriminaalmenetluses tehtud jälitustoimingute teel õiguspäraselt saadud teabe distsiplinaarmenetluses tõendina kasutamiseks takistusi ei olnud. Kohtunikule oli tagatud aus ja õiglane menetlus ning võimalus end kaitsta[9], sh selgitada ja kommenteerida jälitustoimingu protokollides kajastatut nii kriminaalmenetluses kui ka distsiplinaarkolleegiumi ees.

Teiseks käsitles kolleegium küsimust, millised on need ajalised piirid, kust võivad süüküsimuse lahendamisel asjakohased tõendid pärineda. Kas need võivad pärineda perioodist, mis jääb väljapoole süüdistuses etteheidetud tegude ajaraami? Sellelegi vastas kolleegium jaatavalt – süüdistuses kirjeldatud etteheidetavate tegude ajaraam ei puuduta uuritavat tõendikogumit. Teatud ajal aset leidnud käitumisele hinnangut andes võib ja tuleb tõendusmaterjali otsida ka sellele eelnevast ja järgnevast ajast, s.o kolleegiumil on voli viidata käitumistele, suhetele, vestlustele jne, mis jäävad distsiplinaarsüüdistuses nimetatust varasemasse ja hilisemasse aega. Ka süüteomenetluse kohtupraktikas on omaks võetud kindel arusaam, et kohtud on õigustatud tuvastama mh teoeelseid ja -järgseid fakte, mis kinnitavad või lükkavad ümber süüdistuses kirjeldatud asjaolude esinemist, ja seda sõltumata sellest, kas neile on süüdistuses otsesõnu viidatud või mitte.[10] Kolleegium ei näinud põhjust irduda sellest arusaamast ka distsiplinaarkohtumenetluses.

Kolmanda menetlusõigusliku küsimusena pidi kolleegium lahendama olukorra, kus kohtunik jättis mitmele süüdistuspunktile lihtsalt vastamata – seda nii kirjalikult kui ka suuliselt distsiplinaarkolleegiumi istungil, minnes neist lihtsalt mööda. Kuivõrd menetlus distsiplinaarkolleegiumis on uuriv, siis kas see tähendab ühtlasi, et kolleegium peab ennast asetama n-ö advokaadi rolli ning hakkama enda initsiatiivil otsima tõendikogumis asjaolusid, mis etteheidetud käitumist õigustaks? Sellele küsimusele vastas kolleegium eitavalt. Kolleegiumi hinnangul tuleb lähtuda eeldusest, et kohtunik, kes on vaieldamatult õigusvaldkonna professionaal ning suurte juriidiliste teadmistega isik, on küllaldaselt pädev, et esitada distsiplinaarsüüdistuses tehtud etteheidete kohta asjakohaseid kaitseargumente, kui neid peaks esinema. Teisisõnu ei lasu kolleegiumil kohustust väljuda esitatud kaitseargumentide raamest ning hakata omal algatusel otsima võimalikke täiendavaid kaitseargumente või hüpoteetilisi õigustavaid asjaolusid, et neid siis kinnitama või kummutama asuda. Kui süüdistuses tehtud etteheite kohta ei ole esitatud üldse mingeid vastuväiteid, piirdub kolleegiumi roll sisuliselt vaid kontrollimisega, kas esinevad üldised materiaal- ja menetlusõiguslikud eeldused – kas süüdistuses kirjeldatud tegu vastab distsiplinaarsüüteo tunnustele ning ega see pole aegunud.

Materiaalõiguslik hinnang

Enam kui ulatusliku tõendikogumi toel leidis kolleegium, et kohtunikule tehtud etteheited on leidnud kinnitust ning need vastavad distsiplinaarsüüteo tunnustele.

a) Töö- ja eraelu lubamatu läbipõimumine

Kõigepealt leidis kolleegium, et enda tuttava abil maksudega sahkerdamine ning käibemaksuvabalt mobiiltelefoni soetamine ei ole kooskõlas kohtuniku kutse-eetikaga. KS § 70 lg 2 nõuab, et kohtunik käituks laitmatult ka väljaspool teenistust ning hoiduks tegudest, mis kahjustavad kohtu mainet. Eetikakoodeksi p 8 kohaselt peab kohtunik olema eeskujuks nii seaduskuulekuses kui ka õiguskorrast kinnipidamisel. Kirjeldatud viisil enda kulusid optimeerides pani kohtunik toime vääritu teo KS § 90 lg 2 lause 2 tähenduses.

Eeldada võib siiski, et praktilise elu vaatenurgast on eelnevast suurema kaaluga küsimus, millisel hetkel muutub õiguslikult taunitavaks ning distsiplinaarsüüteona etteheidetavavaks, kui omavahel põimuvad ning paralleelselt kulgevad isiklik läbikäimine ja sõprussuhted ning kutsealane tegevus. Millisest hetkest on problemaatiline, kui ilmneb, et kohtus esinev advokaat on konkreetset õigusvaidlust lahendava kohtuniku äärmiselt lähedane sõber?

Esmalt pidi kolleegium selgitama, et küsimus ei ole sugugi selles, kas selline sõprussuhe kohtuniku tööd ka sisuliselt mõjutab; tegemist ei pea olema tegeliku kallutatuse või erapoolikusega. Kohtunik ei tohi lasta tekkida olukorral, kus tema erapooletus menetluses osalevate isikute suhtes võib välisel vaatlusel olla kaheldav. Distsiplinaarmenetluses on küsimus pika aja vältel kujunenud omavahelistele suhetele välise hinnangu andmises, kuivõrd õigusemõistmine mitte ainult ei pea olema aus ja õiglane, vaid peab ka sellisena näima. Distsiplinaarmenetluses tuleb vastata, kas tuvastatud asjaoludel pidanuks kohtunik vältima olukorra teket, mis võis juba pelgalt välisel vaatlusel ja puhtalt hüpoteetiliselt anda alust kahtluseks, et tegu võib olla soosimise ja halvemal juhul ka võimaliku erapoolikusega (eetikakoodeksi p 23). Otsuses osutatakse, et ka näiteks kohtuniku taandumise regulatsiooni mõte on muu hulgas vältida juba üksnes näivat erapoolikust. Õigusemõistmise sõltumatuna paistmine on kahjustatud, kui välisel vaatlusel ja pärast kõigi asjaolude objektiivset hindamist jääb üles mõistlik ja tõsiselt võetav võimalus, et kohtunik ei pruugi õigusküsimust lahendades olla täielikult objektiivne.

Kohtuasja lahates tõdes kolleegium, et üks asjaolu, mis võib sellise kahtluse tekitada, on üldtunnustatult sõprussuhe kohtuniku ja menetluses osaleja vahel. Mõistetavalt ei tähenda see, et igasugune tutvus ja sõprus kohtuniku ning menetluses osaleja vahel välistaks samaaegse kohtusaalis viibimise. Eesti väiksust ning juristkonna suhteliselt tihedat omavahelist suhtlemist arvestades oleks sellise tingimuse seadmine ebamõistlik või suisa võimatu. Juhul, kui vaatlusalune sõprus ja läbikäimine on pikaajaline, tihe ja täielikult usaldav ning hõlmab olulisel määral ka osapoolte perekondi, on olukord siiski teine. Kolleegium tõdes, et siinkohal ei saa kehtestada mingit üldist reeglit. Lähtuda tuleb iga üksikjuhtumi asjaoludest, langetamaks otsustust selle kohta, kas lähedus- ja/või sõprussuhe kohtuniku ning menetluses osaleja vahel on ületanud piiri, mis ei ole enam kooskõlas õigusemõistmise sõltumatuse välise kuvandiga. Kolleegium tuvastas, et selles kohtuasjas oli see lävend vaieldamatult ületatud; seda kinnitavad tõendid olid mahukad ning enam kui kõnekad. Omavaheline läbikäimine ning suhtlus oli sedavõrd pikaajaline, tihe ning usaldav, et kohtunik oleks pidanud tajuma ning tunnistama, et välisel vaatlusel ei jäta ta enam kaugeltki kuvandit täielikult objektiivsest ning sõltumatust kohtunikust. Sellest johtuvalt pidanuks kohtunik korrigeerima oma ametialast käitumist, täpsemalt jätma kõnealused pankrotihaldurid enda järelevalve all olevatesse pankrotimenetlustesse kaasamata või ennast neist menetlustest taandama (eetikakoodeksi p 25, tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 23 p 7). Selle nõude eiramine on KS § 87 lg 2 esimese lause tähenduses enda ametikohustuste süüline mittekohane täitmine.

b) Õigusabiteenuse osutamine

Materiaalõiguslikult ei olnud problemaatiline küsimus, kas kutse-eetikaga käib kokku KIS-ist hangitud kohtulahendite edastamine lähedastele, et nad saaks neid enda päevatöös kasutada. Jälitustoimingu materjalid näitasid sedagi, et kohtunik sai ise aru oma tegevuse keelatusest. Selline käitumine rikub KS § 70 lõikes 3 ja avaliku teenistuse seaduse §-s 55 sätestatud avaldamisele mittekuuluva teabe hoidmise kohtustust. Kohtuniku süstemaatiline käitumine oli kolleegiumi hinnangul käsitatav ametikohustuste süülise mittekohase täitmisena KS § 87 lg 2 ls 2 alt 2 tähenduses (ühekordne selline minetus distsiplinaarsüüteo lävendit ületada seega veel ei pruugi, sõltuvalt mõistagi konkreetse kaasuse asjaoludest).

Samuti leidis tõendamist, et kohtunik osutas tasu eest õigusabiteenust. Kolleegium pidas vajalikuks rõhutada, et tegemist on kõige tõsisema ning enim õigusemõistmise mainet kahjustava käitumisega süüdistuses sisalduvate etteheidete kogumist. Paratamatult tekitas või võimendas kohtunik oma käitumisega muljet, et kohtusüsteemilt on võimalik õigusabiteenust osta. Tõendid näitasid ehedalt, kuidas kohtunik osales korduvalt aktiivselt ja vahetult õigusteenuse osutamisel. Kohtuniku aktiivsel kaasabil valmisid mitmed õigusdokumendid, misjärel tekkis olukord, kus kohtuniku kolleegid maakohtus tegelesid õigusvaidlustes oma töökaaslase arvestataval osalusel valminud menetlusdokumentide lahendamisega. Kohtunik kasutas selle n-ö kõrvalteenuse osutamisel enda kohtu e-posti, kohtumised klientidega dokumentide üleandmiseks toimusid mitmel puhul kohtumaja juures. Kolleegium pidi mahuka tõendikogumi survel tõdema, et sisuliselt oli tegu kohtuniku perekonna n-ö kollektiivse õigusteenuse osutamisega, milles süüdistatav mängis oma kindlat ja kaalukat rolli, kusjuures rahaline tasu selle eest jõudis uuritud tõendite kohaselt ka vahetult kohtuniku enda kätte.

Kolleegiumi hinnangul oli üheselt mõistetav, et eelkirjeldatu kujutas endast kohtuniku ametikohustuste süülist mittekohast täitmist. Kohtunik osutas sisuliselt õigusteenuseid advokatuuriseaduse § 40 lg 1 mõttes, mis käsitab sellena nii õigusnõustamist kui ka isikule dokumendi koostamist ja tema huvides muu õigustoimingu tegemist. Tõendid kinnitasid, et kohtunik läks otsesesse ning teadlikku vastuollu põhiseaduse § 147 lõikes 3 ja KS § 49 lõikes 1 kehtestatud ametikitsendustega.

Ühtlasi võis selline tegevus tekitada või võimaldada muljet, et kohtusüsteemilt on võimalik taolist teenust osta, iseäranis olukorras, kus kohtunik saadab oma tööaadressilt dokumendid koos juhistega, kuidas need teistele kohtusüsteemi e-aadressidele edasi saata. Nõndasamuti kahjustas kohtunikuameti sõltumatuse ning objektiivsuse kuvandit see, kui keelatud teenuse osutamiseks lepiti kokkusaamisi ja dokumentide üleandmisi kokku kohtumaja ees, mainides selle käigus ka oma „päris tööd“. Uuritud tõendid näitasid kolleegiumi jaoks ilmekalt äärmiselt taunitavat enesestmõistetavust ja enesekindlust, millega seadusega otsesõnu keelatud kõrvaltööd tehti, ning kuidas töö- ja eraelu huvid olid kohtuniku jaoks lubamatult segunenud.

Karistus

Kolleegium tõdes, et tuvastatud süütegude laad, mitmekesisus ja raskus ning kahju, mida kohtunik oma käitumisega õigussüsteemi sõltumatuse mainele tekitas, oli märkimisväärne. Ka kohtuniku süü hindas kolleegium suureks. Selliste tegude ilmsikstulek õõnestab ühemõtteliselt avalikkuse usaldust kohtusüsteemi vastu ning need tühistasid suurel määral paljude kolleegide aastatepikkuse töö kohtuniku ameti väärikuse rõhutamisel. Tuli nentida sedagi, et kohtunik hoidus oma süü sisulisest tunnistamisest. Mitmel puhul oli kolleegium kahetsusväärsel kombel sunnitud tõdema, et kohtunik andis nii kriminaalmenetluses kui ka distsiplinaarkolleegiumi ees teadlikke valeütlusi.

Vaatamata eeltoodule pidas kolleegium ses asjas veel võimalikuks kohaldada karistusena ametipalga vähendamist, seda küll selle maksimaalses võimalikus suuruses (KS § 89). Kolleegium võttis mh arvesse mitu aastat kestnud kriminaalmenetlust, mis päädis kohtuniku õigeksmõistmisega. Vaatamata kõigele uskus kolleegium otsuse motiivide kohaselt ka kohtuniku kinnitust, et ta on oma käitumist kriminaalmenetlusest johtuvalt oluliselt korrigeerinud ning süüdistuses ette heidetud teod tulevikus enam ei kordu. Eraldi pidas kolleegium siiski vajalikuks rõhutada, et KS § 45 lg 1 esimeses lauses sätestatud järelevalve teostamine kohtuniku kohustuste täitmise üle ei ole pelgalt kohtu esimehe õigus, vaid seadusest tulenev kohustus. Olukorras, kus tema juhitavas kohtus töötava kohtuniku puhul on tuvastatud sedavõrd kaalukad tööalased minetused, peab kohtu esimees enda sellekohast rolli iseäranis selgelt teadvustama.

Tuleb tunnistada, et tuvastatud asjaolude ning õigusrikkumiste taustal tõusetub artikli autori hinnangul küsimus kolleegiumi kohaldatud õigusjärelmi suhtes. Õigustusi on siinkohal tõesti keerukas leida.

Distsiplinaarkolleegiumi 1. detsembri 2025. a otsus nr 9-13/25-1

Kõnealuse kohtuasja sisuks oli kohtunikule tehtud etteheide, et ta oli kolmes tema menetluses olevas tsiviilasjas eiranud KS § 6 lõike 1 lauset 2, mille kohaselt peab kohtunik täitma oma tööülesanded mõistliku aja jooksul, arvestades seaduses ettenähtud menetlustähtaegu (samuti eetikakoodeksi punkt 15, ka TsMS § 2). Ühes kohtuasjas jättis kohtunik järgimata ka TsMS § 452 lõigete 4 ja 5 nõuded, mille kohaselt tuleb lahend kuulutada mitte hiljem kui 40 päeva jooksul viimasest asja arutamisest või kirjalikus menetluses antud tähtpäeva möödumisest ja kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aja muutmisest tuleb menetlusosalisi teavitada. Neid menetlusnorme kohtunik ei täitnud.

Et mõistlikku menetlusaega on neis kolmes kohtuasjas objektiivselt rikutud, kohtunik ei eitanud (nt ühes kohtuasjas kestis menetlus kuuendat aastat, teises täitus menetlusel neli aastat); kolleegium ei pidanud selle omaksvõtu valguses vajalikuks sellel küsimusel täiendavalt peatuda. Kolleegium kordas oma varasemat seisukohta, et sellistel puhkudel tõendamiskoormus pöördub ning kohtunikul endal on vaja põhjendada, millistest kohtuniku poolt mittekontrollitavatest asjaoludest tingitult ei ole sellel juhtumil mõistliku menetlusaja nõuet süüliselt rikutud – olgu selleks siis kohtuasja erakordsus (nt iseäranis suur tunnistajate hulk) või õiguslik keerukus, ühe või mitme menetlusosalise järjepidev ning oskuslik (võimalik, et ka koordineeritud) obstruktsioon, vajadus pöörduda eelotsustustaotlusega Euroopa Kohtusse, kohtuniku äärmiselt suur töökoormus võrreldes kolleegidega, tervislikud põhjused vms. Teisisõnu tuleks sellisel puhul nimetada asjaolud, mis on konkreetsel juhul sellise juba välisel vaatlusel objektiivsele kõrvaltvaatajale ebamõistlikuna näiva ajakulu tinginud. Ühtegi sellist arvestatavat asjaolu kohtunik ei nimetanud ning kolleegium sedastas eelneva põhjal kohtuniku süülise käitumise KS § 87 lg 2 tähenduses.

Ainukese esiletõstmist vääriva momendina võib selles kohtuasjas ehk nimetada küsimust, millises järjekorras tuleb kohtusse laekuvaid õigusvaidlusi lahendada ning seda iseäranis juhul, kui hagid on esitanud – nagu praeguses süüdistusasjas – üks ja sama hageja. Kolleegium tõdes, et kohtusse saabuvaid asju ei tule ilmtingimata lahendada just nende esitamise kronoloogilises järjekorras. Osasid õigusvaidlusi on juba seadusandja käsitanud prioriteetsetena, seades neile konkreetsed menetlustähtajad. Ei saa aga välistada sedagi, et ühte isikut puudutavate õigusvaidluste hulgas on mõni selgelt kaalukam kui teine. Selliselgi juhul on õigustatud kõrvale kaldumine hagide või kaebuste ajalise saabumise järjekorras lahendamise põhimõttest. Kolleegium rõhutas aga, et sellisest põhimõttest irdumine eeldab selget läbirääkimist õigusvaidluse pool(t)ega, praegusel juhul eeskätt hagejaga. Seda kohtunik ei teinud. Kõnesoleval juhtumil kujunes seetõttu olukord, kus kohtunik omatahtsi järjestas õigusvaidluste olulisuse, heites osa neist n-ö kõrvale ning jättes hageja (aga ka kostja) menetlus(t)e kulgemisest täielikult teadmatusse.

Kohtuniku süüd ei pidanud kolleegium asjaolusid kogumis arvestades suureks, osutades, et alles 2020. aastal tööle asunud (noor)kohtuniku kohese ülekoormuse tekkes oli mõningane süü ka kohtu töökorraldusel. Samal ajal tunnustas kolleegium kohtuniku lahendite keskmisest kõrgemat kvaliteeti, mistõttu pidas kolleegium võimalikuks piirduda noomitusega.

____________________________

[1] RKHKo 07.10.2021, 3-19-467/28, p 22.
[2] RKHKo 08.04.2015, 3-3-1-9-15, p 17.
[3] P. Pikamäe, K. Leichter (toim.). Kohtute seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2018, § 87, komm 1.
[4] EIKo 18.01.2022, 14833/18, Adomaitis vs. Leedu, p 87.
[5] RKÜKo 11.11.2024, 3-24-2036/10, p 38.
[6] RKHKo 30.04.2014, 3-16-2498/30, p 18.
[7] E. Kergandberg, P. Pikamäe (koost.). Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2012, § 206, komm 7.
[8] Vt ka RKÜKo 11.11.2024, 3-24-2036/10, p 13.
[9] RKÜKo 11.11.2024, 3-24-2036/10, p 12.
[10] Vt nt RKKKo 18.12.2024, 1-22-3897/47, p 15; RKKKo 12.01.2021, 1-17-11182/234, p 20.