Urmas Volens
riigikohtunik
Osalesin 2024. aasta septembris Euroopa Liidu Kõrgemate Kohtute Presidentide Ühenduse (Network of the Presidents of the Supreme Judicial Courts of the European Union) vahendusel kahe nädala pikkusel tutvumisvisiidil Karlsruhes. Võõrustajaks oli Saksamaa liidukohus (der Bundesgerichtshof, BGH).
Tegemist oli Euroopa kõrgemate kohtute kohtunike kogemuste vahetuse ja tutvumisprogrammiga. Minuga samal ajal oli BGH-ga tutvumas Belgia kassatsioonikohtu kriminaalkolleegiumi kohtunik pr Tamara Konsek, mis andis täiendava võimaluse kogemuste vahetuseks.
Tutvumisvisiidi sihtkohaks sai valitud Saksamaa, kuna meie õiguskorra taastamisel on just Saksa materiaal- ja menetlusõigus olnud suurimaks eeskujuks. Sealt pärineb ka suur osa meie õigusdogmaatikast, mistõttu oli tutvumisvisiidi üheks keskseks eesmärgiks uurida, kuidas sarnaseid menetlus- ja materiaalõigusnorme BGH-s õigusemõistmisel reaalselt rakendatakse.
BGH-ga tutvumiseks koostatud programm vastas minu võõrustajatele eelnevalt teada antud huvidele – olin avaldanud soovi laiendada oma teadmisi tsiviilkohtumenetluse põhiküsimustest ja menetlusõiguse rakendamisest, kohtu selgitamiskohustusest, arutelupõhimõttest eri menetlustes, kohtu rollist hagiavalduste menetlemisel, kohtuotsuse tühistamise alustest, istungite pidamisest kõrgemas kohtus, kohtute juhtimisest jne. Oma erihuvina olin toonud välja ühinguõiguslike vaidluste lahendamise, mistõttu määrati mind vastuvõtvaks üksuseks just ühinguõiguslikele vaidlustele spetsialiseerunud BGH II tsiviilsenat.
Saksamaa kõrgemate kohtute rollijaotus
BGH on Saksamaa liidumaade ülemkohtute (Oberlandesgerichte), kõrgemate piirkonnakohtute (Landgerichte) ja piirkonnakohtute (Amtsgerichte) lahendite suhtes revisjonikohtuks. Need nn instantsikohtud vastutavad tsiviil- ja kriminaalasjades õigusemõistmise eest. Ligikaudu 75 protsenti Saksamaa Liitvabariigi kohtunikest töötab just nendes valdkondades. Saksamaa Liitvabariigi föderaalse ülesehituse tõttu kuuluvad liidumaade ülemkohtud, kõrgemad piirkonnakohtud ja piirkonnakohtud 16 liidumaa korraldusliku pädevuse alla. BGH on seevastu föderaalne kohus ning organisatsiooniliselt allub ta föderaalsele justiitsministrile.
Lisaks tavalisele kohtualluvusele on Saksamaa Liitvabariigis veel neli kohtuharu: halduskohtud, maksukohtud, töökohtud ja sotsiaalkohtud. Nendest kohtuharudest igaühel on eraldi kõrgeim föderaalne kohus: liidu halduskohus (Bundesverwaltungsgericht; BVerwG) Leipzigis, liidu maksukohus (Bundesfinazhof; BFH) Münchenis, liidu töökohus (Bundesarbeitsgericht; BAG) Erfurtis ja liidu sotsiaalkohus (Bundesozialgericht; BSG) Kasselis.
Kõrgeimad föderaalkohtud on üksteisest organisatsiooniliselt ja personali poolest sõltumatud. Nende kohtupraktika ühtsuse tagamiseks on olemas kõrgeimate kohtute ühine senat. See langetab kohtuasjas otsuse juhul, kui ühe kõrgeima kohtu senat soovib mõnes õigusküsimuses kõrvale kalduda teise kõrgeima kohtu senati otsusest. Saksamaa föderaalkohtute ühise senati asukoht on BGH Karlsruhes.
Föderaalse põhiseaduskohtu tähtsus
Saksamaa kohtumaastikul on eriline positsioon 1951. aastal asutatud Saksamaa Liidukonstitutsioonikohtul (Bundesverfassungsgericht, BVerfG). Viimane asub sarnaselt BGH-ga Karlsruhes, nii et visiidi käigus õnnestus sedagi külastada.
BVerfG ülesanne on tagada põhiseaduse järgimine. Ta kontrollib seaduste vastavust põhiseadusele kohtulikus menetluses ja lahendab põhiseaduslike organite vahelisi vaidlusi. BVerfG-s on 16 kohtunikku, kes on ametisse määratud 12 aastaks. Pooled neist nimetab Saksamaa parlament Bundestag ja pooled liidumaade esinduskoda Bundesrat. Lisaks kohtunikele on BVerfG-s ca 270 eri abistavat rolli täitvat ametnikku.
Kõige tavalisem menetlus BVerfG-s on põhiseaduslikkuse järelevalve kaebuse (Verfassungsbeschwerde) lahendamine. Igaüks võib sellise individuaalkaebuse esitada, kui ta leiab, et tema põhiõigusi või põhiõigustega võrdsustatud õigusi on avaliku võimu kandja aktiga rikutud (Grundgesetz art. 93 lg 1 nr 4a); muuhulgas võib põhiseaduslikkuse järelevalve kaebuse esitada ka viimase kohtuastme otsuse peale. Eelkõige just seetõttu, et põhiseaduslikkuse järelevalve kaebuse esitamisega võib igaüks pöörduda BVerfG poole, nimetatakse BVerfG-d kodanike kohtuks (Bürgergericht).
Kaebuse puhul hinnatakse kõigepealt selle põhimõttelist eduväljavaadet. Kui kaebus on ilmselgelt vastuvõetamatu või kui see ei saa föderaalse konstitutsioonikohtu kohtupraktikat arvestades ilmselgelt olla edukas, registreeritakse see üldregistris (selliseid kaebusi on aastas 7 000–10 000). Vajaduse korral väljastab kohus sellise kaebuse esitajale kirjaliku teate, milles on esitatud põhjendused, miks kaebus ei oleks tõenäoliselt edukas.
Kui kaebuse esitaja taotleb siiski kohtulahendi tegemist või kui kaebuse perspektiivitus ei ole ilmselge, kantakse põhiseaduslikkuse järelevalve kaebus menetlusregistrisse. Sellised kaebused läbivad järgmise sõelumise. Seda menetlust senatis või kojas juhib kohtunik, kellele asi on vastavalt sisemisele pädevuse jaotusele määratud. Kaebuse kohta koostavad kirjaliku arvamuse teadustöötajad. Kaebus tuleb võtta otsustamiseks menetlusse, kui see on põhiseaduslikkuse seisukohalt põhimõttelise tähtsusega. Niisugusele läbivaatamisele jõuab aastas ca 4 500 kaebust, millest omakorda jäetakse menetlusse võtmata ca 3 500 kaebust ning põhjendustega lahend tehakse ca 200 kaebuse kohta.
Nagu näha, toimib BVerfG-s mitmeastmeline n-ö filtrite süsteem, mille eesmärk on tagada ühelt poolt igaühe kaebeõigus ning teisalt see, et BVerfG menetleks sisuliselt ainult olulise tähtsusega asju. Kokkuvõtlikult saab seega teha järelduse, et individuaalse põhiseaduslikkuse kaebuse lubatavuse ning mitmeastmelise filtrite süsteemi kaudu täidab BVerfG Eesti süsteemiga võrreldes osaliselt nii õiguskantsleri kui ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse ülesandeid ning peamiseks erinevuseks on see, et valik, missuguseid kaebusi menetleda, tehakse konstitutsioonikohtu institutsiooni sees, samal ajal kui Eestis täidab BVerfG filtrite süsteemi ülesandeid suuresti õiguskantsler. Saksamaa süsteemi eeliseks on see, et selle üle otsustamisel, milliseid kaebusi menetleda ja milliseid mitte, osalevad suuremal määral mitmest kohtunikust koosnevad koosseisud.
Liidukohtu kujunemislugu ja asukoht
Saksamaa liidukohus asutati 1. oktoobril 1950. Kohtu peakontor on algusest peale asunud Karlsruhes, kuigi BGH eelkäijainstitutsiooniks oli Briti okupatsioonitsoonis Kölnis asunud Briti tsooni ülemkohus. Algselt pidi kogu BGH pärast Saksamaa taasühinemist kolima Leipzigis asuvasse ajaloolisse Reichsgerichti hoonesse, kuid seda ettepanekut ei õnnestunud eelkõige kohtunike vastuseisu tõttu poliitiliselt ellu viia.
BGH asub mitmes hoones, millest enamik paikneb peaaegu nelja hektari suurusel pargialal Karlsruhe kesklinnas. BGH peahooneks on aastatel 1891–1897 ehitatud endine suurhertsogi palee koos kunagise köögihoonega, mida ühendab paleega koridor. Need hooned anti BGH kasutusse 1950. aastal. Praegu asuvad seal BGH presidendi ametiruumid, administratsioon ning viie tsiviilsenati bürooruumid ja istungisaalid. Teised haldusosakonnad ja osa teadustöötajatest (wissenschaftliche Mitarbeiter) on paigutatud Weinbrenneri[1] hoonesse. Osa teadustöötajatest töötab ka väljaspool BGH territooriumi asuvas Villa Reißis.
Seoses täiendavate senatite loomisest tuleneva töötajate arvu suurenemisega ehitati aastatel 1958–1960 nn läänehoone (Westgebäude), milles praegu asuvad peamiselt bürooruumid. Läänehoone ehitati kõrgetele betoonsammastele, mille esialgne eesmärk oli peahoonele vaba vaate säilitamine. Paraku läks see vaade hilisemate julgeolekurajatiste tõttu kaduma. Läänehoone juurde kuulub sellega klaasitud silla abil ühendatud saalihoone, milles paikneb suur kriminaalsenatite jaoks pealtkuulamiskindlaks ehitatud akendeta istungisaal.
Kohtu kasvu tõttu tekkinud ruumipuuduse leevendamiseks ehitati juurde veel ka umbes 4 700 ruutmeetri suurune nn põhjahoone (Nordgebäude), mis avati 2003. aastal. Muuhulgas on selles hoones koha leidnud kuus tsiviilsenatit koos kahe istungisaaliga ja muljetavaldav raamatukogu – enam kui 400 000 teaviku ja ca 2 miljoni euro suuruse aastaeelarvega.
Liidukohtu kohtunikud ja personal
BGH kohtunikud on jagatud senatitesse, millest igaühel on esimees ja veel kuus kuni kaheksa liiget. Senati menetluses oleva konkreetse asja lahendamisel ei osale kõik senati liikmed, vaid kohtunikud töötavad püsivalt määratud kolleegiumites (Sitzgruppen). Senatite arvu määrab föderaalne justiitsminister ja seda on pärast BGH asutamist mitu korda suurendatud. Kohtu asutamisel loodi viis tsiviil- ja neli kriminaalsenatit, aastatel 1990–2019 oli juba 12 tsiviil- ja viis kriminaalsenatit, 2020. aastast on BGH-s 13 tsiviilsenatit ja kuus kriminaalsenatit. Kohtunikke on BGH-s 2023. aasta seisuga 153.
Liidukohtunikuks, sh BGH kohtunikuks võib saada vähemalt 35-aastane Saksamaa kodanik, kellel on kohtunikuametiks nõutav kvalifikatsioon (positiivselt sooritatud juristieksam). Enamasti pärinevad kandidaadid liidumaade kohtuteenistusest. Liidukohtunikuks valimisel mängibki lisaks kandidaadi erialasele kvalifikatsioonile ja isikuomadustele rolli ka tema päritolu, kuna föderaalkohtutes peavad olema esindatud kõik liidumaad proportsionaalselt nende rahvaarvuga.
BGH kohtunikud valib kohtunike valimiskomisjon ja nimetab ametisse Saksamaa liidupresident. Kohtunike valimiskomisjon on 32-liikmeline organ, mille kutsub kokku föderaalne justiitsminister ja mis koosneb 16 liidumaa justiitsministrist ja 16 Bundestagi valitud liikmest. BGH kohtunikud nimetatakse ametisse eluaegsena.
Lisaks kohtunikele töötab BGH-s ca 70 teadustöötajat, kelle rollile vastavad meie süsteemis ilmselt kõige rohkem Riigikohtu kohtunõunikud. Teadustöötajana tegutsevad aga kolmeks aastaks BGH-sse lähetatud kohtunikud liidumaade kohtutest ja föderaalsest patendikohtust. Üldse on BGH-s kombeks ka õigusemõistmist toetavates rollides kasutada rohkem kohtunikke, nii olid nt avalike suhete osakonnas pressikohtunikud.
Iga teadustöötaja on määratud mõnda tsiviil- või kriminaalsenatisse, kus nad aitavad kohtunikke otsuste ettevalmistamisel. Abi seisneb tavaliselt õigusliku arvamuse või otsuse tegemiseks üksikasjaliku ettepaneku koostamises. Reeglina osalevad teadustöötajad senati kohtuistungitel kuulajatena ja võtavad osa ka senati aruteludest.
Kohtuasjade arutamiseks on igas senatis kokku lepitud kindlad nädalapäevad, sest tulenevalt liidumaade proportsionaalse esindatuse nõudest ei ole kõigi kohtunike elukohaks Karlsruhe, muudel tööpäevadel töötab suur hulk kohtunikke väljaspool kohtumaja. Eestis üsnagi laialdaselt juurdunud videonõupidamisi püütakse reeglina vältida.
Menetlus Saksamaa liidukohtus
BGH-sse laekus 2023. aastal 5897 tsiviilasjas esitatud kaebust, neist menetlusloa sai 422 (võrdluseks: Riigikohtu tsiviilkolleegium teeb aastas ca 100–120 sisulist lahendit, vaadates läbi ca 1 200 kaebust). BGH menetluskiirus on Riigikohtust[2] aeglasem: ca 30% menetlusloa saanud asjadest jõuab lahendini aasta jooksul, ca 60% asjadest lahendatakse kahe aasta jooksul, ülejäänud asjade lahendamiseks läheb enam kui kaks aastat (menetlusluba mittesaavatest asjadest ca 60% jõuavad lahendini ühe aasta jooksul, 40% kahe aasta jooksul). Kriminaalasjades laekus BGH-le 2023. aastal 3 703 kaebust, millest 2 105 jäeti ilmselge põhjendamatuse tõttu rahuldamata, 39 tunnistati lubamatuks ja jäeti läbi vaatamata ning 160 asjas tehti sisuline lahend. 160-st otsusega lahendatud kaebusest 26,3% lahendati kolme kuu jooksul pärast kaebuse esitamist, 53,1% kuue kuu jooksul.
2023. aastal esitas BGH Euroopa Kohtule 15 eelotsuse taotlust.
Sarnaselt Austria OGH-le[3] on ka BGH roll lahendada kohtuasju revisjonimenetluses.
Tsiviilasjades saab BGH-le revisjonimenetluse raames kaevata liidumaa ülemkohtute (Oberlandesgerichte) ja kõrgemate piirkonnakohtute (Landgerichte) lõplike otsuste peale, lisaks vaatab BGH vähesel määral läbi määruskaebusi. Kaebus on lubatav ainult siis, kui apellatsioonikohus on andnud selleks loa või kui BGH tunnistab selle ise lubatavaks kaebeõiguse piiramise peale esitatud kaebuse (Nichtzulassungsbeschwerde) alusel (Zivilprozessordnung, ZPO § 543 lõige 1).
Kaebus tuleb tunnistada lubatavaks ja BGH peab seda menetlema, kui asi on põhimõttelise tähtsusega või kui BGH sisuline lahend on vajalik õiguse edasiarendamiseks või ühtse kohtupraktika tagamiseks (ZPO § 543 lõige 2). Kui BGH peab kaebust mittelubatavaks, lükkab ta selle määrusega tagasi (ZPO § 552). Kui asja läbi vaatava senati ühehäälse arvamuse kohaselt ei ole kaebuse rahuldamiseks nõutavad tingimused täidetud ja puuduvad ilmselged eduvõimalused, jäetakse kaebus määrusega rahuldamata (ZPO § 552a). Sarnaselt Riigikohtule ei lisa ka BGH sellisele määrusele sisulisi põhjendusi.
Kui BGH võtab asja menetlusse, lahendatakse see otsusega (Urteil) peale asja sisulist arutamist BGH istungil (ZPO § 553). Kui kaebus on edukas, tühistatakse vaidlustatud kohtuotsus. Kui kohtuasja faktilised asjaolud on kindlaks tehtud ilma menetlusnorme rikkumata ja nende alusel on võimalik asi lahendada, teeb BGH ise otsuse (ZPO § 563 lg 3). Kui aga asjaolude tuvastamise käigus on rikutud menetlusõigust või kui materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu on asjas tähtsust omavad asjaolud jäänud tuvastamata, peab BGH nagu Riigikohuski saatma asja tagasi alama astme kohtule uueks arutamiseks ja otsuse tegemiseks.
Märkimisväärseks eripäraks võrreldes Riigikohtu menetlusega on see, et tsiviilasjades peavad seaduse kohaselt pooli esindama BGH menetluse jaoks akrediteeritud advokaadid (Bundesrechtsanwaltsordnung § 170). Selline akrediteering on Saksamaa ca 165 000 advokaadist 35-l. Niisugune süsteem peab tagama BGH-sse esitatavate kaebuste kõrge kvaliteedi.
Igas asjas on määratud ettekandja (Berichterstatter), kes asja materjali läbitöötamise ja lahendi koostamise eest vastutab. BGH-sse laekunud kaebus jagatakse tööjaotusplaani järgides ettekandjast kohtunikule, kes asjaga tutvub ja koostab selle kohta arvamuse (das Votum), kaasates vajadusel mõne teadustöötajatest. Peale arvamuse läbiarutamist koostab vastutav kohtunik lahendi projekti, mida nõupidamisel arutatakse ja mille põhjal enamasti ka otsustus tehakse. Lahkarvamuste korral ei ole muidugi välistatud korduvad arutelud ega teiste senati liikmete parandusettepanekud või konkureerivad lahendiprojektid.
Reeglina lahendab BGH kohtuasju viieliikmelises koosseisus (istungigrupis), mis tähendab, et kindla koosseisuga istungigrupp arutab kõiki enda menetluses olevaid asju nii menetlusse võtmise otsustamisel kui ka sisulise otsuse tegemise faasis. Otsused teeb BGH üksnes ühehäälselt, kohtuniku eriarvamuse instituuti erinevalt BVerfG-st ja Riigikohtust BGH-s ei tunta. Ühe senati kõigi istungigruppide juhataja on senati esimees, kes niimoodi tagab senati praktika ühtsuse erinevates istungigruppides. Iga kohtunik kuulub vähemalt kahte istungigruppi. Näiteks II tsiviilsenatis, kuhu kuulus kaheksa kohtunikku, oli moodustatud kolm viiest kohtunikust koosnevat istungigruppi.
Oluline erinevus võrreldes Riigikohtu praktikas välja kujunenud menetlusega on see, et BGH lahendab menetlusse võetud kohtuasju peaaegu eranditult suulises menetluses. Istungid on väga fokusseeritud ja ei kesta tavaliselt kauem kui üks tund. Istungi ajaks on kohtul valmis otsuse projekt. Istungi alguses kannab eesistuja ette kohtuasja asjaolud ja vaidlusaluse õigusküsimuse ning selgitab väga avatult, millise otsuse kavatseb senat teha. Peale seda on poolte esindajatel võrdselt aega veenmaks senatit tegema lahendit nende poolt õigeks peetaval viisil. Kohtukoosseis asub esindajatega vaidlusaluses õigusküsimuses tihti väga sisulisse arutellu ning esitab oma argumente oma plaanitava lahenduse kasuks. Seda, et kohtukoosseis õnnestub ümber veenda, juhtub harva (minu visiidi ajal see ühel korral siiski juhtus).
Kohtunikega vesteldes selgus, et selline väga kontsentreeritud istungikorraldus on väga efektiivne ning selle peamine eesmärk on aidata koosseisul jõuda lõplikule veendumusele kavandatava lahenduse õigsuses või ebaõigsuses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 681 lg 1 punkti 4, lõike 2 ning §-ide 685–687 valguses ei ole asja istungil sellisel viisil arutamine välistatud ka Riigikohtu menetluses. Arvestades, et Riigikohtu menetluses kehtib poolte õigus kohtulikule ärakuulamisele, tuleks Riigikohtu istungite korraldamist senisest enamates menetlustes kindlasti tõsiselt kaaluda.
Kuivõrd BGH-s arutatakse kohtuasja suulises menetluses, siis kehtib sealses menetlusõiguses reegel, et otsuse kuulutamine toimub selleks eraldi määratud istungil, kus tehakse avalikult teatavaks lahendi resolutsioon. Kuivõrd lahend ka avaldatakse kiiresti peale kuulutamist, siis tihti esindajad otsuse kuulutamisele kohale ei ilmu ning kuulutamine võib toimuda ka tühjale istungisaalile. Eesti tsiviilkohtumenetluses sellist reeglit ei ole ning selles osas pole vast Saksamaa eeskuju järgimine ka otstarbekas, kuivõrd tegemist tundus olevat pigem formaalsuse ja ajaloolise traditsiooniga.
BGH menetlus ei ole menetlusosaliste jaoks elektrooniline, vähemalt mitte selles mõttes, kuidas meie seda Eestis tunneme (kohtu jaoks KIS ja poolte jaoks avalik e-toimik), kuigi dokumentide elektrooniline edastamine on siiski võimalik. Alates 2001. aastast võib teatud menetlustes esitada BGH-le menetlusdokumente elektrooniliselt ning alates 1. jaanuarist 2022 on advokaadid, ametiasutused ja avalik-õiguslikud juriidilised isikud kohustatud seda sidekanalit kasutama. BGH-sse akrediteeritud advokaatidele on selleks loodud sisuliselt BGH infosüsteemis eraldi elektrooniline postkast, mida kohtuga suhtlemiseks kasutatakse (arvestades selliste advokaatide hulka on see muidugi mõistlik). See, mil määral toimub BGH-sisene asjaajamine elektrooniliselt, sõltub paljuski iga senati enda töökorraldusest, näiteks II tsiviilsenatis, kus mina peamiselt stažeerisin, oli kasutusel sisemine infosüsteem, mis võimaldas dokumente välja trükkimata nendega elektrooniliselt töötada, kuid paljud senatid ei pidavat seda kasutama.
Lõppsõna
Kokkuvõttes võib tõdeda, et vahetusprogramm andis hulga mõtteid ning tõuke hinnata värske pilguga ka meie kassatsioonimenetlust.
____________________________
[1] Friedrich Weinbrenner (1766–1826) oli Karlsruhes tegutsenud tuntud arhitekt.
[2] Vt L. Reisberg, S. Rätsep. Kohtuasjade läbivaatamine Riigikohtus 2024. aastal. LINK
[3] Vt selle kohta ka K. Kullerkupp. Justiitsturistina Viinis.