Kai Kullerkupp
riigikohtunik
Möödunud aasta oktoobris oli mul Euroopa Liidu Kõrgemate Kohtute Presidentide Ühenduse (Network of the Presidents of the Supreme Judicial Courts of the European Union)[1] vahendusel võimalus veeta kaks nädalat Viinis. Võõrustajaks oli Austria ülemkohus (der Oberste Gerichtshof der Republik Österreich, edaspidi OGH).
Ehkki visiidi käigus oli võimalik külastada ka hulka teisi kohtuasutusi – nii esimese astme ja apellatsioonikohtuid kui ka Austria kõrgemat halduskohut (Verwaltungsgerichtshof) ja konstitutsioonikohut (Verfassungsgerichtshof) –, keskendun siin ülemkohtust saadud muljetele. Austerlased ise peavad Austriat tänapäeval küll väikeriigiks, kuid sellegipoolest on tegu üheksast liidumaast koosneva föderaalvabariigiga. Seda peegeldab ka kohtusüsteemi ülesehitus, mille lähem kirjeldamine siinset ülevaadet ülemäära paisutaks.
Eesti praeguse õigussüsteemi ülesehitamisel on nii materiaalõiguse kui menetlusõiguse küsimustes olnud Saksa õiguse kõrval oluliseks eeskujuks ka Austria õigus. Seejuures on Austria tsiviilõigus omapärane segu vanast ja uuest: tsiviilkoodeks (Allgemeines bürgerliches Gesetzbuch) kehtib juba alates 1812. aastast, kuid tänu hilisematele muudatustele ei anna see siiski tunnistust vanamoodsusest või uuendusvaenulikkusest. Traditsioonid ja ajalugu on Austrias kahtlemata au sees, kuid seda parasjagu niivõrd, kuivõrd need 21. sajandil elamist ei takista.
Ülemkohtu lühitutvustus
OGH, mis tegeleb erinevalt Riigikohtust üksnes tsiviil- ja kriminaalasjade lahendamisega, on Austria Vabariigi kõrgeim üldkohus. OGH koosseisu kuulub praegu 60 kohtunikku, neist lahendab tsiviilasju ca 40 ja kriminaalasju 20.
OGH ajalugu arvestatakse alates 1848. aastast. Tänapäeval põhineb OGH tegevus 1969. aastal jõustunud ülemkohtu seadusel[2], millega kehtestati muuhulgas mitmeid abinõusid järjest kasvava kohtuasjade koormusega toimetulekuks.
OGH paikneb Viini kesklinnas asuvas justiitspalees, millel on vanust üle 130 aasta ja mis pakub lisaks ülemkohtule ulualust ka Viini ringkonnakohtule, Viini maakohtu tsiviilosakonnale ning meie mõistes Viini ringkonnakonnaprokuratuurile ja riigiprokuratuurile. Justiitspalee renoveeriti põhjalikult 2007. aastal ning on avatud ka tavakülastajatele. Oli kuulda isegi kerget nurinat, et külastajad kipuvad (enamasti ilmselt pahaaimamatult) sattuma kohtukoridoridesse, kuhu neil õigupoolest asja ei ole, ning et fuajees asuvat uhket paraadtreppi kasutatakse vahetevahel fotosessioonideks, mille ajal on majas töötavad inimesed pidanud kasutama tagatreppe.
Viimase kättesaadava[3] tegevusaruande põhjal menetles OGH 2023. aasta vältel kokku 4395 kohtuasja, neist 2654 tsiviilasjas ja 718 kriminaalasjas esitatud kaebuse alusel. Neile lisandus aga veel teist samapalju nn justiitshaldusasju (õigusabipalveid jms). Keskmine menetlusaeg OGH-s oli tegevusaruande põhjal kõikide asjade lõikes 3,7 kuud, arvestatuna asja saabumisest kuni lõpplahendi vormistamiseni.
Õigus ülemkohtule kaevata
Õigus kaevata apellatsiooniastme kohtulahendi peale ülemkohtule sõltub Austrias tsiviilasjade puhul nii hagihinnast kui ka sellest, kas asjas esineb olulise tähendusega õigusküsimus, millele ülemkohus tähelepanu peaks pühendama.[4]
Alla 5000-eurose hagihinnaga vaidluste puhul ülemkohtusse reeglina kaevata ei saa; erandiks on vaid teatavat liiki perekonna- ja üüriõiguse ning töö- ja sotsiaalõiguse alased vaidlused. Ülemkohtule ei ole võimalik kaevata ka menetluskulude, menetlusabi, eksperditasude ja valduse kaitse küsimustes.[5] 5000 eurot ületava hagihinna puhul eristatakse nn korralist kaebeõigust (ordentliche Rechtsmittel) ja erakorralist kaebeõigust (auβerordentliche Rechtsmittel) lähtuvalt sellest, kas apellatsioonikohus on tunnistanud edasikaebamise lubatavaks või mitte. Vahemikku 5000 kuni 30 000 jääva hagihinna puhul puudub kaebeõigus, kui apellatsioonikohus edasikaebamiseks luba ei andnud. Selles vahemikus kaebusi arutab ülemkohus üksnes n-ö korralistena. Küll aga võib 30 000 eurot ületava hagihinna puhul ülemkohtule kaebuse esitada ka siis, kui apellatsioonikohus loa andmisest keeldus – sellisel juhul ongi tegu nn erakorralise kaebusega. Ülemkohus ei ole seotud ringkonnakohtu antud hinnanguga asjas esineva õigusküsimuse kaalukusele ja otsustab ise, kas 30 000 eurot ületava hagihinnaga kaebus väärib lähemat käsitlemist või mitte.
Erinevusena Riigikohtus harjumuspäraseks saanud menetluskäigust jäi silma, et meile omast eelmenetluse (varem tuntud loamenetlusena) ja põhimenetluse faasi OGH-s sisuliselt ei eristata. Vormilistele nõuetele (tähtaegsus jne) vastavaid kaebusi käsitletakse üldjoontes ühesugusel moel, nii et tulemuseks on enamasti ülemkohtu põhjendustega lahend. Lihtsalt see lahend võib alama astme kohtu lahendi jõusse jätmise, muutmise või tühistamise asemel seisneda ka kaebuse tagasilükkamises (Zurückweisung). Sedagi tehakse aga reeglina põhjendustega. Selline lahend erineb ülemkohtu n-ö päris otsusest välisel vaatlusel peamiselt vaid selle poolest, et kui otsused tehakse, nagu meilgi vabariigi nimel (Im Namen der Republik)[6], siis tagasilükkamise määrused[7] sellekohast pealdist ei kanna. Muus osas koosnevad iga liiki lahendid väga kokkuvõtlikust asjaolude kirjeldusest ja peamise õigusliku probleemi kirjeldusest, millele järgnevad põhjendused, miks OGH otsustas asja kas sisuliselt lahendada, uueks arutamiseks tagasi saata või siis kaebuse sootuks tagasi lükata. Silma jäi, et OGH otsused ei sisalda enamasti kuigi pikka kirjeldavat osa, vaid vaidluse keskmes olevad olulised asjaolud on äärmiselt kompaktselt kokku võetud, seda kohtu oma sõnadega ning kindlasti mitte varasemate kohtuastmete lahenditest ja menetlusosaliste kirjatöödest kokku plaasterdatult.[8] Jäi mulje, et Austrias ei peeta kohtu ülesandeks vastata üksipulgi menetlusosaliste kõikidele väidetele ja mõttekäikudele, vaid ennekõike seisneb kohtu roll asja tõepoolest olulise õigusliku sisu väljafiltreerimises ja konkreetsete õiguslike küsimuste lahendamises.
Kaebuse tagasilükkamise põhjendamise kohustus ja ulatus ei ole Austria menetlusõiguses kuidagi isetekkeline või juhuslik. Tsiviilkohtumenetluse puhul reguleerib seda Austria tsiviilkohtumenetluse seadustiku (öZPO) § 510 lg 3. Nn erakorralise revisjonikaebuse tagasilükkamisel ei ole põhjendused õigupoolest nõutavad, kuid korralise kaebuse tagasilükkamise puhul vajab seaduse järgi põhjendamist vähemalt see, miks leidis ülemkohus asjas olulise tähtsusega õigusküsimuse puuduvat, kuigi apellatsioonikohus oli arvanud seda esinevat. Isegi nn erakorraliste kaebuste puhul ei kasuta OGH alati seadusest tulenevat võimalust jätta kaebuse tagasilükkamine üldse põhjendamata, vaid mõningased põhjendused paljudel juhtudel siiski lisatakse.[9]
Mul oli võimalus viibida algusest lõpuni juures OGH 4. ja 9. senati istungipäevadel. Kummalgi päeval oli arutatavaid asju 30 ringis. Istungipäevale määratud asju arutati vabas järjestuses, tegemata vahet, kas lõpptulemus ülemkohtus võiks olla lõpplahendi tegemine, asja uueks arutamiseks alamale kohtuastmele tagasisaatmine või kaebuse tagasilükkamine (meie mõistes justkui menetlusse võtmisest keeldumine).
Nende arutelude juures viibides tabasin ennast korduvalt mõttelt, et õigupoolest teeme meiegi ära sellesama töö. Kaebuste menetlusse võtmisest keeldumiseks on meil kohtusiseselt kirjalikuski vormis arvamuse näol olemas sisukamad põhjendused kui trafaretne „kassatsioonkaebus on TsMS § 679 lg-tes 3 ja 4 sätestatud[10] menetlusse võtmist võimaldavate aluste puudumise tõttu põhjendamatu“. See osa meie tööst jääb aga üldsuse eest täiesti varjatuks, olgugi et see nõuab proportsionaalselt ehk isegi suurema osa aja- ja ajuressursist kui menetlusse võetud asjade lahendamine. Kõrvalseisjaid, kes Riigikohtu töökorraldust ei tunne, ei pruugi Riigikohtust saabunud ühelauseline kiri veenda selles, et nende kaebus on vähemalt esmaselt siiski läbi vaadatud samasuguse põhjalikkusega, nagu seda tehakse menetlusse võetavate kaebuste puhul.
Jätaksin esialgu siiski tagaplaanile kiusatuse asuda ka Riigikohtu töö puhul suuremas mahus väljapoole demonstreerima, et kõigi kaebustega tegeletakse süvitsi. Olgugi, et kõigi kaebuste kohta koostatakse sisukad arvamused, ei ole need siiski ilma pikemata avalikustamisküpsed ja nende selliseks vormimine nõuaks lisatööd. Teiseks on TsMS § 679 lg 3 järgi kaebuse Riigikohtu menetlusse võtmise otsustamisel (vähemalt vormiliselt) esikohal ringkonnakohtu vead materiaal- või menetlusõiguse normide kohaldamisel; alles kolmandana nimetatakse põhimõttelise tähtsusega õigusküsimusi ja eesmärke tagada õiguskindlus, kujundada ühtset kohtupraktikat või arendada õigust edasi.
Austrias on seevastu revisjonikaebuse lubatavuse vältimatuks kriteeriumiks see, et asja lahendus sõltuks olulisest õiguslikust küsimusest, millel on õiguse ühetaolise kohaldamise, õiguskindluse või õiguse edasiarendamise seisukohalt kaalukas tähendus.[11] Olulise tähtsusega õigusliku küsimuse kriteerium kuulub nende meetmete hulka, mille Austria seadusandja kehtestas 1969. aastal jõustunud ülemkohtu seadusega parandamaks ülemkohtu toimetulekut järjest kasvava töökoormusega – teisisõnu tehti teadlik valik, et olulise tähtsusega õigusküsimuse puudumise korral võivad jõusse jääda ka lahendid, milles on seadust vääralt tõlgendatud. Ühest küljest võib selline kriteerium osutuda praktikas küll mõneti näiliseks, sest juba viidatud öZPO § 502 lg 1 tähenduses loetakse õiguse ühetaolise kohaldamise, õiguskindluse või õiguse edasiarendamise seisukohalt oluliseks mh juhtumeid, kus apellatsioonikohus on ülemkohtu praktikast kõrvale kaldunud või kus ülemkohtu praktika puudub täiesti või on ebaühtlane. Teisalt on seadusandja andnud siiski signaali, et ülemkohtu ülesanne on tegeleda kogu õiguskorra seisukohalt olulist tähtsust omavate õiguslike probleemidega, mitte niivõrd alamate kohtuastmete üksikute eksimuste korrigeerimisega.
Igapäevatöö korraldus: ülemkohtu liikmed ja nende abilised
Mitmeid erinevusi võrreldes koduse Riigikohtuga võib täheldada ka ülemkohtu igapäevatöö korralduses. Austria ülemkohtus meile omaseks saanud kohtunõunikke ei tööta ning kohtunikud peavad kõigi kohtuasjade lahendamisel ettetulevate küsimustega üldjoontes ise hakkama saama. Mõningast tehnilist ja meie nõunikega sarnast sisulist tuge pakub siiski nn õigusteenistus (Wissenschaftlicher Dienst, varasema nimetusega Evidenzbüro), kelle peamiseks ülesandeks on abistada ülemkohtu liikmeid nende tööks vajaliku õigusalase materjali kogumisel, sellele lisaks ka senise kohtupraktika ja sarnase sisuga (paralleel-)lahendite leidmisel. Kõnealuses üksuses on 13 õigusteenistuja kohta – seda kogu ülemkohtu 60-liikmelise kohtunikekoosseisu tarbeks – ja lisaks 6 kantseleitöötajat. Õigusteenistujatena kaasatakse ülemkohtusse peamiselt noorema põlvkonna esimese astme kohtunikke, teinekord ka õigusteadlasi ülikoolidest, kes saavad ülemkohtu juures stažeerida mõnest kuust kuni paari aastani.
Kaebuse ülemkohtusse laekudes jagatakse see tööjaotusplaani järgides ettekandjast kohtunikule (Berichterstatter), kes asjaga tutvub ja kujundab seisukoha, kas ja missuguses mahus õigusteenistus võiks asjaga tegeleda. Üldjoontes kontrollib õigusteenistus kaebuse nõuetekohasust (tähtaegsus, lubatavus), aga esialgne hinnang antakse ka sisulisele eduväljavaatele.
Kui selles faasis on õigusteenistuse ülesanded meie nõunike panusega küllaltki sarnased, siis OGH-s nende roll selle esialgse seisukoha avaldamisega, mis peamiselt keskendub kaebuse lubatavusele, üldjoontes ka piirdub. Järgnevalt koostab ettekandja lahendi projekti, mida senati nõupidamisel arutatakse ja mille põhjal enamasti ka otsustus tehakse. Lahkarvamuste korral ei ole muidugi välistatud korduvad arutelud ning parandusettepanekute või ka konkureerivate lahendiprojektide esitamine senati liikmete poolt.
Spetsialiseerumine ja kohtukoosseisud
Suurema riigi suuremad mastaabid võimaldavad Eestiga võrreldes täpsemat tööjaotust ja suuremat spetsialiseerumist. OGH puhul tundus olevat leitud optimaalne tasakaal. Ühest küljest koondatakse spetsiifilisemad ja ehk ka harvem ettetulevad õigusküsimused kohtunike kätte, kes on asjaomase valdkonnaga süvitsi tuttavad ja omandanud nende lahendamisel vilumuse. Teisalt välditakse ülemäärase spetsialiseerumisega kaasneda võivat killustumist ja õigusemõistmise fragmenteerumist. OGH jaguneb tsiviilasjades kolmeteistkümneks viieliikmeliseks senatiks, kusjuures iga kohtunik kuulub üldjuhul ühtaegu kahte eri senatisse. Ehkki igale senatile on omistatud küllaltki detailselt määratletud pädevusvaldkonnad (seda sageli isegi konkreetse seaduse ja sätte täpsusega), moodustavad senati n-ö kitsamasse spetsiifikasse kuuluvad kohtuasjad vaid 50% senati arutatavatest asjadest. Ülejäänud 50% osas lahendavad kõik senatid ühtviisi kõiki nn üldisi tsiviilasju, mille hulka kuuluvad näiteks võlaõiguse, sh nii lepinguõiguse kui ka nt deliktiõiguse alased, samuti asja-ja perekonnaõiguse (nt ülalpidamisvaidlused) teemalised kohtuvaidlused. Seega on spetsialiseerutud poolenisti: senatite vahel on ära jaotatud vaid teatavad tsiviilõiguse kitsamad valdkonnad. On aga ilmne, et 40 ülemkohtunikuga toimivat mudelit Riigikohtu 7-liikmelisele tsiviilkolleegiumile üle kanda võimalik ei oleks.
Nagu öeldud, lahendab ülemkohus kohtuasju üldjuhul viieliikmelises koosseisus, st kogu senat arutab kõiki oma menetluses olevaid asju kõigi senatiliikmete osalusel. Asja materjali läbitöötamise ja lahendi koostamise eest vastutab määratud ettekandja. Võimalikud on ka suuremad kui viieliikmelised koosseisud, näiteks suurendatakse kohtukoosseisu üheteistkümne ülemkohtunikuni, kui algne kohtukoosseis leiab, et kohtuasjas arutelu all oleva ja põhimõttelise tähtsusega õigusküsimuse otsustamine kalduks kõrvale ülemkohtu järjepidevast praktikast või samas küsimuses viimati langetatud nn tugevdatud senati otsusest, või kui lahendamisele kuuluv olulise kaaluga õiguslik küsimus ei ole ülemkohtu senises praktikas ühtset vastust leidnud.[12]
Austrias on suure au sees üldsuse kaasamine õigusemõistmisse, see on otsese väljenduse leidnud lausa põhiseaduse tasandil.[13] Tsiviilasjades on tavapärane rahvakohtunike osalemine näiteks töövaidluste puhul, kusjuures erandiks ei ole ka ülemkohus. OGH 9. senatisse, mille erivaldkondade hulka kuuluvad töövaidlused, kuulusid lisaks viiele ülemkohtu kohtunikule ka kaks rahvakohtunikku, kellest üks oli tööandjate, teine töötajate esindusorganisatsiooni esindaja.
Otsused teeb ülemkohus üksnes ühehäälselt, kohtuniku eriarvamuse instituuti Austrias ei tunta. Arutatud on eriarvamuste lubatavaks muutmist põhiseaduskohtu puhul,[14] sealgi ei ole aga seni sellekohase seadusemuudatuseni jõutud. Kohtuotsuste ühehäälsuse põhimõtet ja vähemusse jäänud seisukohtade mitteavalikustamist põhjendatakse enamasti nõupidamistoa saladusega: isegi kui otsuseni jõudmine põhjustas vaidlusi, siis avalikkuse ette neid erimeelsusi ei tooda.
Kirjalik ja suuline menetlus ülemkohtus
Eelpool esiletõstetud avalikkuse kaasamise põhimõte ei tähenda Austrias kõiki kohtuastmeid läbivat suulisuse printsiipi. OGH lahendab kohtuasju peaaegu eranditult kirjalikus menetluses. Nii on juba seaduses ette nähtud: öZPO § 509 lg 1 kohaselt otsustatakse revisjoniasju kinnistel istungitel ilma eelneva suulise menetluseta.[15] Enda äranägemisel võib ülemkohus erandkorras korraldada asja arutamiseks suulise istungi (öZPO § 509 lg 2). Juhtumisi toimuski minu visiidi ajal (16.10.2024) suuline istung ühes konkurentsiõiguse asjas.[16] See andis üsna harukordse võimaluse näha üht Viini justiitspalee ajaloolistest istungisaalidest oma algupärases funktsioonis ning ülemkohtunikke nende talaarides (ülemkohtu presidendil ja asepresidentidel on need muuseas kaunistatud karusnahaga; algselt oli selleks hermeliininahk, tänapäeval on see asendatud aga jänesenahaga).
Istung ise kestis suhteliselt lühikest aega ja jättis küllaltki formaalse mulje, olles minu hinnangul suunatud rohkem OGH juba kujundatud otsustuse kuulutamisele kui sisulisele mõttevahetusele. Nähtavat avalikkuse tähelepanu istungiga ei kaasnenud, ehkki vaidlus puudutas õiguslikult huvitavat küsimust ne bis in idem põhimõtte kohaldumisest konkurentsiõiguses: kahe ettevõtja vahel sõlmitud konkurentsivastase kokkuleppe asja menetleti esmalt kriminaalmenetluses, mis lõpetati[17] ning menetlusosaline tasus sellega seoses 2500 euro suuruse summa, hiljem aga soovis konkurentsiamet määrata ettevõtjatele 65 000 euro suuruse rahatrahvi.[18]
Üldisemalt kehtib Austrias suulisuse põhimõte esimeses kohtuastmes, kuid juba apellatsiooniastmes lahendatakse tsiviilasju reeglina kirjalikult. Põhjendusena viidatakse Austria tsiviilkohtumenetluses olulisele reeglile, mis ei luba apellatsiooniastmes esitada uusi nõudeid ega vastuväiteid (Neuerungsverbot ehk nn uuendamiskeeld). Põhimõtteliselt on välistatud ka uute asjaolude ja tõendite esiletoomine: kõik olulised faktiväited ja tõendid tuleb esitada hiljemalt asja suulise arutamise lõpuks esimeses kohtuastmes.[19] Arvesse ei võeta isegi niisuguseid asjaolusid ega tõendeid, mis alles pärast nimetatud tähtaja möödumist tekkisid või menetlusosalisele teatavaks said. Ehkki ka sellest põhimõttest võib erandjuhtudel olla alust kõrvale kalduda – nt kohtu selgitamiskohustuse rikkumise korral[20] –, kuulsin just nn uuendamiskeeluga korduvalt põhjendatavat seda, miks alates apellatsiooniastmest ei peeta suuliste istungite korraldamist otstarbekohaseks.
Revisjoni- vs kassatsioonimenetlus
Austria tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt lahendab OGH kohtuasju revisjonimenetluses.[21] Eestis on Riigikohtul aga vähemalt nime poolest kassatsioonikohtu roll (vt Põhiseaduse § 149 lg 3). Pealtnäha peaks sellest tulenema ka kohtute erinev pädevus kaebuste läbivaatamisel: klassikaliselt mõistetud kassatsioonimenetluse mudelis ei tee kassatsioonikohus teadupärast ise uut otsust, vaid kohtuasi saadetakse alama astme kohtule uueks arutamiseks, tagades selliselt kohtusse pöörduja jaoks alati lahendi sisulise vaidlustamisvõimaluse. Siiski on Eestiski kujundatud Riigikohtu – nime poolest küll – kassatsioonimenetlus eeskätt menetlusökonoomilistel kaalutlustel sisuliselt pigem revisjonimenetluse laadseks.[22]
Austria tsiviilkohtumenetluse seadus näeb ette, et üldjuhul peaks revisjonikohus asja ise lahendama.[23] Siiski on rida juhtumeid, mil asi tuleb saata kas apellatsiooni- või esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Eeskätt on selleks alust siis, kui asja lahendamiseks vajalikud asjaolud ei ole alama astme kohtutes piisavalt välja selgitatud, või on tehtud niisugune menetluslik viga, mida ei ole edasises menetluses võimalik kõrvaldada.[24] Ülemkohus ei kontrolli alama astme kohtute tõenditele antud hinnanguid ega faktiliste asjaolude tuvastamist.
Seega võib tõdeda, et vaatamata erinevale määratlusele kas revisjoni- või kassatsioonikohtuna ei erine Austria ja Eesti kõrgeimate kohtuastmete võimalused kohtuasjade lahendamisel teineteisest sisuliselt väga suurel määral. Lõppude lõpuks taandub tulemus ikka küsimusele, kas vaidluse lahendamise seisukohalt määrava tähtsusega asjaolud on varasemas menetluses sedavõrd selgelt välja selgitatud, et lahendi tegemiseks piisab õige seadusenormi leidmisest ja selle korrektsest kohaldamisest – kui mitte, siis ei saa ka revisjonikohus asja ise lõplikult lahendada ning saadab selle tagasi.
Kohtute töö digitaliseerimise seis
Austria kohtute tööga tutvudes pakkus muu hulgas huvi ka see, mil määral on sealmail edenenud digitaliseerimine. Meile meeldib mõelda, justkui oleks Eesti selles vallas Euroopas või lausa kogu maailmas esirinnas. Kohati aga tundub, et ehkki oleme sellealaseid uuendusi viinud sisse paljudest teistest riikidest kiiremini, siis on vaeslapse ossa teinekord jäänud kvaliteet, kasutajamugavus, läbimõeldus ja süsteemide jätkusuutlik toimivus.
Austerlased on justiitssüsteemi digitaliseerimisele lähenenud tasa ja targu, kuid mulle jäänud mulje põhjal on nüüdseks mõneski aspektis jõutud paremate tulemusteni kui meil endil ette on näidata.
Meie elektroonilise Riigi Teatajaga sarnaneb Austrias Rechsinformationssystem RIS ehk õigusteabe(info-)süsteem. Ennekõike on tegu üleriiklikult ühtsena arendatava, õigusakte ja kohtulahendeid koondava elektroonilise andmebaasiga, millele on liidetud ka Ametlikud Teadaanded. Sisuliselt on RIS-is olemas (olgugi tehniliselt mõnevõrra teisiti lahendatuna) ka meile X-law’ rakendusest tuttavaks ja käepäraseks saanud võimalused kohtupraktika ja teemakohaste lühikokkuvõtete leidmiseks.[25]
Elektrooniline dokumendiedastus (elektronischer Rechtsverkehr ehk ERV), mis on järk-järgult asendanud dokumentide saatmise tavaposti või e-maili teel, toimib Austrias juba alates 1990-ndatest aastatest.[26] Kodanikele ja ettevõtjatele on nüüdsel ajal suunatud meie riigiportaaliga sarnanev JustizOnline, mis võimaldab ligipääsu mitmesugustele riiklikele ja õigusalastele teenustele (erinevad formularid, äriregister, kinnistusraamat jne). Suhtlusrobot Justitia vastab ka lihtsamatele õiguslikele küsimustele.
Ka kohtutoimikute digitaliseerimisega on tegeletud järjepidevalt alates 2000-ndate algusest. Laiemalt ja uuel platvormil on kohtutoimiku materjalidega tutvumine (märksõnaks elektronische Akteneinsicht) interneti vahendusel võimalik alates 2018. aastast. Samuti on juba 2004. aastast käigus, ehkki pidevalt edasi arendatav, elektrooniline toimik (der elektronische Akt – ELAK). Selle tutvustused jätsid mulje väga põhjalikult läbimõeldud, testitud, süsteemsest ja maksimaalselt kasutajasõbralikust kohtuniku töövahendist, mille sarnast oleks ka endal hea meel igapäevatöös kasutada.
Lõpetuseks
Kaks nädalat Viinis möödusid kiiresti. Programm oli tihe, kuid õnneks jagus aega ka Viini loendamatute vaatamisväärsuste ja muuseumidega tutvumiseks. Kinnitust leidis Austria kirjaniku Karl Krausi ütlus, et kui teiste linnade tänavad on sillutatud asfaldiga, siis Viini tänavad kultuuriga.[27]
Samuti sai värskendust juba vana teadmine, et teiste õiguskordadega kohtudes ei maksa takerduda esmapilgul silma jäävatesse pinnapealsetesse erinevustesse, vaid tähele tasub panna seda, mil moel üks või teine küsimus lõpuks sisuliselt lahendatakse. Inimesed ja nende probleemid on üldjoontes ühesugused nii siin kui seal – samamoodi ka kohtusüsteemi ees seisvad ülesanded ja väljakutsed. Hea on tunnetada ühiseid Euroopa juuri ja vana hea Rooma õiguse mõjusid.
Mainitud sai juba austerlaste oskust ühendada traditsioonid ja tänapäev. Ka õigus- ja kohtusüsteemi kujundamisel võiks ehk neilt edaspidi eeskujuks võtta enam n-ö pika vaatega lähenemist. Austria vanasõna „Liawa dawoat ois wia darennt“ tähendab sedasama, mis eesti keeles „tark ei torma“.
____________________________
[1] Võrgustik koondab EL 27 liikmesriigi ülemkohtute esimehi, assotsieerunud liikmetena osalevad Islandi, Liechtensteini, Norra ja Ühendkuningriigi kohtuesimehed ning vaatlejatena Albaania, Montenegro, Ukraina ja Serbia kohtupresidendid.
[2] Bundesgesetz v. 19 Juni 1968 über den Obersten Gerichtshof (OGHG), BGBl. Nr. 328/1968 idF BGBl. I Nr. 112/2007 (02.02.2025).
[3] Seda 2025. a jaanuari seisuga – 2024. aastat kokkuvõttev uus tegevusaruanne ilmub tõenäoliselt aprillis.
[4] Vt Austria tsiviilkohtumenetluse seadustik (Zivilprozeβordnung, edaspidi öZPO) § 502 jj.
[5] Vt öZPO § 528 (2) nr 3-6.
[6] Vt näitena üks juhuslikult valitud OGH otsus 2024. aasta novembri lõpust: https://ris.bka.gv.at/Dokumente/Justiz/JJT_20241127_OGH0002_0030OB00201_24S0000_000/JJT_20241127_OGH0002_0030OB00201_24S0000_000.pdf (02.02.2025). Otsused on ainult need lahendid, millega kohus vaidluse sisuliselt lahendab. Kui OGH tühistab alama astme kohtute lahendid ja saadab asja esimese astme kohtule uueks arutamiseks, siis vormistatakse see määruse (Beschluss), mitte otsusena (vt nt https://ris.bka.gv.at/Dokumente/Justiz/JJT_20241127_OGH0002_0030OB00179_24F0000_000/JJT_20241127_OGH0002_0030OB00179_24F0000_000.pdf (02.02.2025).
[7] Näitena ka üks kaebuse tagasilükkamise määrus 2024. a detsembri algusest: https://ris.bka.gv.at/Dokumente/Justiz/JJT_20241205_OGH0002_0080OB00125_24A0000_000/JJT_20241205_OGH0002_0080OB00125_24A0000_000.pdf (02.02.2025).
[8] öZPO § 510 lg 3 esimene lause sätestab, et ülemkohus võib oma otsuse vormistamisel piirduda poolte esitatu ja faktiliste asjaolude edasiandmisel sellega, mis on ülemkohtu seisukohtade mõistmiseks vajalik. Iseenesest näeb küll ka meie TsMS § 442 lg 7 ette, et poolte nõuded, väited, vastuväited ja tõendid märgitakse otsuse kirjeldavas osas loogilises järjekorras lühidalt ja olulist sisu esile tuues, tegelikkus kipub sellest aga vähemalt lühiduse ja olulisele sisule keskendumise osas teinekord irduma.
[9] Vt kasvõi allmärkuses nr 7 toodud näidet.
[10] Õigupoolest ei sätesta TsMS § 679 lg 4 ainsatki menetlusse võtmist võimaldavat alust, vaid vastupidi – võimaldab kaebuse menetlusse võtmisest keelduda ka siis, kui menetlusse võtmiseks on alus olemas; seda ainuüksi vaidlusaluse rahasumma suhtelise väiksuse korral.
[11] öZPO § 502 lg 1 ütleb: „Gegen das Urteil des Berufungsgerichts ist die Revision nur zulässig, wenn die Entscheidung von der Lösung einer Rechtsfrage des materiellen Rechts oder des Verfahrensrechts abhängt, der zur Wahrung der Rechtseinheit, Rechtssicherheit oder Rechtsentwicklung erhebliche Bedeutung zukommt, etwa weil das Berufungsgericht von der Rechtsprechung des Obersten Gerichtshofs abweicht oder eine solche Rechtsprechung fehlt oder uneinheitlich ist.“
[12] Nii sätestab allmärkuses 2 viidatud ülemkohtu seaduse (OGHG) § 8 lg 1.
[13] Austria Vabariigi põhiseaduse (Bundes-Verfassungsgesetz) art 91 lg 1 kohaselt peab rahvas õigusemõistmisesse oma panuse andma. Sama paragrahvi teise lõike järgi otsustab raskete kuritegude (mille loetelu kehtestatakse lihtseadusega) ning kõigi poliitiliste süütegude puhul süü küsimuse vandekohus. Lisaks sätestab kolmas lõige, et ülejäänud kriminaalasjades kaasatakse rahvakohtunikud õigusemõistmisse juhtudel, kui kohaldamisele tulla võiv karistus ületab teatavat seadusega paikapandavat määra.
[14] Vt näiteks Austria parlamendi materjale: https://www.parlament.gv.at/fachinfos/rlw/Veroeffentlichung-abweichender-Meinungen-von-VerfassungsrichterInnen (02.02.2025).
[15] öZPO § 509 lg 1 ütleb: „Das Revisionsgericht entscheidet über die Revision in nicht öffentlicher Sitzung ohne vorhergehende mündliche Verhandlung.“
[16] Konkurentsialaseid vaidlusi lahendab esimese kohtuastmena Viini ringkonnakohus, kelle erialluvuses on konkurentsiameti otsuste peale esitatud kaebuste lahendamine. OGH on seega konkurentsiasjades teiseks ja ühtlasi viimaseks kohtuastmeks (Kartellgesetz § 58).
[17] Kuuldes Austria kolleege rääkimas „diversioonist“ (sks k Diversion), tekkis mul esiotsa võhiklik küsimus, kas jutt käib mingist riigivastasest süüteost. Selgus aga, et Austria kriminaalmenetlusõiguses tähistab see sõna midagi oportuniteedipõhimõtte kohaldamise sarnast, kus ei saa küll eitada avaliku menetlushuvi olemasolu, kuid toimepandud süütegu ei ole siiski raskemate killast ja süüdistatav aktsepteerib teatavat talle pandavat kohustust, nt maksta kindlaksmääratud rahasumma (vt Austria kriminaalmenetluse koodeks – Strafprozeβordnung § 198).
[18] Suulise istungi tulemusel tehtud OGH lahendiga saab tutvuda siin: https://ris.bka.gv.at/Dokumente/Justiz/JJT_20241016_OGH0002_0160OK00006_23B0000_000/JJT_20241016_OGH0002_0160OK00006_23B0000_000.pdf (02.02.2025).
[19] Vt öZPO § 482, § 179 lg 1 p 1. Eesti menetlusõiguses on vastavaks sätteks TsMS § 652.
[20] Vt Dieckmann, J., Das Neuerungsverbot im österreichischen Zivilprozessrecht. ZRP (Zeitschrift für Rechtspolitik) 2000, 10, S. 432, 433 ff. Lubatud on küll uute asjaolude ja tõendite esiletoomine edasikaebe aluste kinnituseks – s.o selle kohta, et esimese astme kohus on asja lahendades kohaldanud valesti materiaalõigust või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi.
[21] Austrias: öZPO § 502 jj; Saksa Gerichtsverfassungsgesetz § 133 ja § 135, ZPO § 542 jj.
[22] Vt Pikamäe, P. Teoses: EV PS kommentaarid. § 149 komm 8. Valminud 01.04.2022; avaldatud 12.12.2022. Arvutivõrgus: https://pohiseadus.riigioigus.ee/v1/eesti-vabariigi-pohiseadus/xiii-kohus-ss-146-153/ss-149-kohtuastmete-pohiulesanded (p 8). Ka PS varasemates kommentaarides tõdetakse Riigikohtu kassatsioonimenetluses sarnasust Austria ja Saksamaa revisjonimenetlusega (PS § 149 kommentaar 15, https://pohiseadus.ee/sisu/3633/paragrahv_149).
[23] Nii sätestab öZPO § 510 lg 1 esimene lause.
[24] Vt öZPO § 510 lg 2, §-d 477-478. Siin käib jutt eeskätt nn absoluutsest tühisuse alustest.
[25] Olgu siiski mainitud, et Austrias on seni peetud vajalikuks eelkõige vaid OGH ja teiste kõrgemate kohtute (VfGH ja VwGH) otsuste avaldamist. Tulevikus pidavat olema kavas avaldada internetis varasemast rohkem ka ringkonnakohtute olulisemaid otsuseid. Küll aga ei nähta iseseisvat väärtust kõigi esimese ja teise kohtuastme lahendite valikuta veebis avalikustamisel.
[26] Vt https://www.justiz.gv.at/service/digitale-justiz/elektronischer-rechtsverkehr-(erv).967.de.html (02.02.2025).
[27] „Die Straßen Wiens sind mit Kultur gepflastert. Die Straßen anderer Städte mit Asphalt.“ Karl Kraus (1874-1936). Sprüche und Widersprüche, 4. Auflage 1924.