Ruth Prigoda: ka 13 võib olla õnnenumber!

Maarja Oras
Tallinna Halduskohtu kohtunik

 

Tallinna Halduskohtu kohtunik, uue Kohtute Infosüsteemi töögrupi juht Ruth Prigoda räägib nii kohtunikutööst kui ka sellest, miks ta otsustas möödunud aastal võtta vastu väljakutse vedada kohtute IT-projekte.  

Eluloost

Maarja Oras: Alustaks sissejuhatavalt Sinu isikust. Räägi, kuidas see juhtus, et Sinust sai jurist[1] ja hiljem kohtunik[2]? Kas see oli Sul alatine unistus või pigem mingi keerdkäik?

Ruth Prigoda: Vastamaks sellele, miks jurist, võiksime minna tagasi aastatesse 1996–1997. Minu isa oli lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ja ma alustasin oma karjääri sellise müstilise teenuse pakkujana nagu isa kontori koristaja. Puhastusoperaator on mul esimene ametinimetus töölepingus. Tal olid koolimaterjalid seal kontoris – ja küll need olid huvitavad! Kõige jaburam raamat, mis mulle kätte jäi, oli Tartu Ülikooli kirjastuse „Rooma eraõiguse alused“[3]. See oli klambritega kokku löödud patakas paberit. Ja see oli õudselt huvitav, kuna ma ei saanud mitte midagi aru. Sealt sai alguse see, et minust peab saama jurist. Tollel hetkel oli Tartu Ülikooli kõrval Tallinnas Õigusinstituut ja ma sain mõlemasse sisse. Ja meil oli tohutu, ma ei taha öelda, et sõda, aga tüli – kui sa oled saanud Tartu Ülikooli sisse, siis on loogiline, et sa lähed Tartu Ülikooli. Ja mina ennast tollel hetkel Tartus ette ei kujutanud. Kõik mu sõbrad, kogu minu nii-öelda võrgustik Hiiumaalt oli tulnud Tallinnasse. Ja mina ütlesin isale, et ei, siit ei tule Tartut kokku, jääb Tallinn. Kuna tegemist oli eraülikooliga, siis olin nõus, et lähen kooli kõrvalt tööle. Olin nõus tegema kõiki asju, et saaksin Tallinnasse. Ja nii ma siis tulin Tallinnasse. Lõpetasin aga Tartu Ülikooli diplomiga, kuna Õigusinstituut ja Tartu Ülikool ühinesid.[4]

Kohtunikuks saamine oli palju kummalisem. Minu esimene tööintervjuu oli Harju Maavalitsuses. Olin siis esimese kursuse tudeng ja üks intervjueerija, tollane maaosakonna juhataja Jaan Mark, küsis siis minult, et kelleks Sa päriselt tulevikus saada tahad. Ma ise seda ei mäleta, aga ma olin talle vastanud, et ma tahan saada halduskohtu kohtunikuks. Ja Jaan oli mind vaadanud ja mõtelnud ainult, et „Sinust? Kohtunikud on väärikad, normaalsed inimesed“. Aga ma olin selle seal välja öelnud. Ja siis läks mööda ei rohkem ega vähem kui 13 aastat, kui oli konkurss Tallinna Halduskohtu kohtunikukandidaadi kohale, kuhu ma siis oma avalduse ära saatsin. Ja selgus, et minust võikski saada Tallinna Halduskohtu kohtunik. Nii et kui sa unistad, siis tuleb unistada niimoodi, et sa ütled selle välja. Ma tegelikult ei mäleta tollest ajast sellist tohutut tahtmist, et minust peaks saama kohtunik. Nagu ikka, ülikoolis õppides on ju kriminaalõigus jube huvitav, ja ma arvan, et ma oleks ka hea prokurör olnud, kuna ka süüdistamises olen ma tugev. Aga sealt see kuidagi niimoodi samm-sammult tuli. Ja kui aastal 2013 see konkurss oli, siis neid inimesi, kes kandideerisid, oli ikka päris palju ja ma olin enda meelest ju kõigi vastand. Aga võib-olla see oligi selline tulesäde.

Maarja Oras: Hakkasid silma?

Ruth Prigoda: Jaa, see oli tegelikult hästi äge. Indrek Koolmeister[5] küsis mult küsimuse, kas kohtunik võib särada. Mida sa vastad sellisele küsimusele? Ma natuke mõtlesin ja ütlesin, et särada võib, aga sädeleda ei tohi. Ehk et rõõmus meel aitab, aga see ei saa olla ülemäärane. Selline see teekond oli.

Maarja Oras: Igatahes siis pika unistuse täitumine.

Ruth Prigoda: Jah, aasta 2000 oktoobris välja öeldud mõte täitus aastal 2013, augustis või septembris.[6] Õnnelik 13.

Maarja Oras: Taustaks – Su isal oli siis õigusharidus?

Ruth Prigoda: Jaa, mu isa Igor Prigoda oli sellel hetkel kohtutäitur Hiiumaal, nii et tema oli juuraga tegelenud. Kuna tihtilugu kiputakse pereliini vaatama, siis ma oleks võinud ema liini pidi ka arstiks saada. Jah, ma arvan, et võiksin olla väga hea neurokirurg, aga ma tollal kartsin paaniliselt verd, nii et sinna see kutsumus jäi. Õega just meenutasime, kuidas siis, kui me väiksed olime, olid ravimiteks analgiin, tsitramoon, pertussiin (köharohi) ja märg lapp pea peale. Ja kui keegi helistas, siis ega me ju õega ei jätnud küsimata, et mille üle Te kurdate, et ema pole küll kodus, aga äkki me saame aidata. Ja ei olnud harvad need korrad, kus pärast tuldi emale ütlema, et lapse antud ravim oli väga asjakohane. Nii et jah, me ravisime õega ka mõnikord patsiente. Nii et oleks võinud minna nii- või teistpidi.

Kohtutööst

Maarja Oras: Mis Sind kohtusüsteemi jõudes kõige rohkem üllatas, mis kõige raskem või mis kõige põnevam oli?

Ruth Prigoda: Mis mind kõige enam üllatas, oli sama teema tegelikult, millest ma kirjutasin oma esimeses aastaraamatu artiklis[7] – vahetegemine menetlusosalistel: kinnipeetavaid kanti kätel ja teised pidid ise võimlema. Mis mulle tohutult meeldis, oli see, et tulles riigisektorist, kus bürokraatia hulk on meeletu, siis ma järsku olin kohas, kus ei nämmutata asju ühelt koosolekult teisele, vaid tehakse otsuseid. Ja tegelikult ka töökoormus, mis oli võrreldes tolle hetkega avalikus sektoris täiesti teistsugune. Ma pean tänama Villemit[8], kes tegi kogu selle asja minu jaoks loogiliseks ja arusaadavaks, kes lasi mul otsida oma teed, mida hiljem toetas ka Kristina[9]. Keegi ei surunud mind kuhugi raamidesse. Mulle tohutult meeldis, et vaatamata sellele, et ma olin kandidaat, tegin teiste antud tööd, lasti mul olla mina ise. Ja kui kohtusüsteem tundub selline autoriteetne, et käid ja kummardad, siis siia majja tulles olid kõik inimesed täpselt samasugused inimesed nagu kõik ülejäänud, oma paremate ja halvemate päevade ja oma rõõmude, naljade, muredega. See, mis talaari all on, on ilma talaarita hoopis teine. See oli ka loomulikult selline hästi äge tunne, et ta ei olegi kohtunik 24/7.

Maarja Oras: Sul täitub sel aastal 10 aastat kohtunikuna. Kas mäletad veel oma esimest istungit ja esimest otsust?

Ruth Prigoda: Minu esimene istung ja esimene otsus oli üks kõrgema astme kohtust tagasi tulnud asi, Tabasalus üks ehitusküsimus. Aga ma mäletan ka oma esimest määrust, sellepärast, et näidake mulle kohtunikku, kes on oma esimesele määrusele teinud vigade parandamise määruse. Ma arvan, et neid ei ole palju; ma arvan, et neid võib olla kogu süsteemi peale üks ja mina olen see üks.

Aga ma mäletan seda esimest korda kohtusaali minekut, mis ei olnud tegelikult üldse hirmutav. Võib-olla aitas varasem töökogemus kohtus käimisega, aga ma ei tundnud, et issand jumal, mis nüüd saab. Mul on seda täna mingitel hetkedel palju rohkem, aga sellel hetkel ma ei osanud seda üldse karta. See tundus nii loomulik, et ma sinna lähen, mul on kõik ette valmistatud, ma olen kõik teinud, mul on küsimused, mul on mu kogemus.

Maarja Oras: Väga tore, jällegi loomulik käik.

Ruth Prigoda: Jaa. Minu elus on mõnedel asjadel olnud sellised naljakad tähendused. Näiteks ma olen eluaeg olnud kingainimene. Oma esimeseks istungiks ma käisin ja ostsin endale istungikingad, millega ma ei käinud kuskil mujal. Mul on siiamaani oma istungi kõrvarõngad ja istungikingad, mis ma alati vahetan istungile minnes. See on peaaegu nagu saates „Su nägu kõlab tuttavalt“, et „ja lifti astub…“. See on ühelt poolt tseremoniaalne ja teisalt iseenda jaoks aja mahavõtmine.

Maarja Oras: Seesama ümberkehastumine, millest Sa rääkisid.

Ruth Prigoda: Jah, ma ütlen iga kord, et ma panen Batmani kostüümi selga. See võib-olla seotud sellega, et kui sa lähed situatsiooni, mis on hirmutav, kus sa ei tunne ennast kõige mugavamalt, siis soovitatakse seista kaks minutit superkangelase poosis ja tunned ennast kolm korda tugevamana.

IT-st

Maarja Oras: Minnes nüüd IT juurde, siis kuidas Sa selleni jõudsid?

Ruth Prigoda: See asi tuli minu juurde tegelikult täiesti läbi juhuse. Kui hakati koostama viimast kohtute arengukava[10], siis tegelesin IT- ja digiteemadega koostöös Astrid Asiga[11]. Ja kuna Astridist sai peaprokurör, siis otsiti järgmist, kes võiks sellega tegeleda. Minu juurde tuldi väga õigel hetkel. Kui oleks tuldud selle tänase mõttega, et teeme uue KIS-i[12], minu juurde aasta või poolteist aastat tagasi, siis ma oleksin öelnud „ei“. Aga kuna see juhtus eelmise aasta suvel, olukorras, kus ma olin iseenda jaoks hästi suurel teelahkmel, kas ma üldse tahan enam kohtunik olla, kas mul on sellesse süsteemi enam midagi anda, kas ma lähen tööle hommikul rõõmsa meelega… Kohtunikuteed alustades ma lubasin, et teen seda täpselt nii kaua, kuniks ma olen seda tööd tehes õnnelik ja tahan seda tööd teha, nii et ma ei pea igal hommikul mõtlema selle peale, mida ma pean tegema selleks, et päeva lõpuks ellu jääda. Ja eelmisel suvel ma olin siis teelahkmel, kas ma päriselt enam tahan seda teha, olin juba vaadanud ka kalendrist, palju mul asjade lahendamiseks umbes aega kulub, et mis hetkest ma saaks võib-olla ära minna. Ja kui see ettepanek tuli, siis see oli nagu õlekõrs, et võib-olla ma saan sellele süsteemile anda midagi teistmoodi. Sellele teeristile viis mind täielik ebavõrdsus, kuhu kohus on sattunud. Et meil on ümber kõik erinevad AI-tööriistad[13], mida kõik kasutavad, igaühest olid korraga saanud tänu ChatGPT-le[14] tohutud kaebuste kirjutajad, igaühel on õigus sinu peale näpuga näidata, öelda sinu kohta, mida ta tahab. Ja sa oled jõuetu. Aga kus viga näed laita, seal tule ja aita. See IT-projekt on toonud kaasa selle, et ma täna tulen silma särades tööle. Ma tahan seda teha, kuna ma näen, et see võiks teha meie elu paremaks ja anda selles täiesti lootusetusena tunduvas olukorras võib-olla töörõõmu tagasi. Kus sa ei tunne ennast igal hommikul nagu laine alla jäänuna, vaid et see on selline äge lainelaud, millega sul on võimalik nendes lainetes lihtsalt opereerida, rõõmsalt kaldale sõita, et siis minna ja püüda ägedat uut lainet. Selles mõttes põhimõtteliselt üks asi viis teiseni ja ma pean tänama Üllarit[15] ja Villut[16], et nad uskusid minusse, et ma üldse võiksin seda teha. Ja lisaks ma pean tänama Madist[17], kellelt ma olen kuus aastat palunud kahte koolitust: esiteks, kuidas öelda ei, ja teiseks jätkukoolitus, kuidas oma ei-le kindlaks jääda. Kuna Madis ei ole seda koolitust mulle siiamaani võimaldanud, siis ma olen arenenud sinnamaani, et ma suudan teatud hetkedel öelda ei, aga selle jätkukoolitusega ei tule veel välja.

Tegeledes igapäevaselt Kohtute Infosüsteemi (KIS) ja selle probleemide, sh sekretäride väljaõpetamisel tekkinud probleemidega, saad lihtsalt ühel hetkel aru, et meil on näilikult toetav süsteem KIS-i näol olemas, aga tegelikult ta ei toeta mitte kuskilt otsast seda tööd, mida me täna teeme selles maailmas, kus me täna oleme. Kõige kohutavam on see, kui hakkad päeva lõpus täitma oma Exceli tabelit, et mis sai täna tehtud ja mis ei saanud täna tehtud. Või mõtlema välja mingit Outlooki lahendust, et kuidas ma seda teen. Ei! Aga võib-olla need IT-teemad on ikka olnud südamelähedased…

Maarja Oras: Jah, Sinu Exceli tabelite lembus on ju ikkagi tuntud.

Ruth Prigoda: Jah, ma võin teha erinevaid Exceli tabeleid, ma armastan teha tabeleid, häid tabeleid, mis töötavad. Aga ma olen õudselt kehv tabelite täitja. Selles osas ma pean ütlema aitäh oma kohtujuristidele, kes on alati olnud väga head tabelite täitjad. Tiimitöö.

Maarja Oras: Sina lood süsteemi ja meie hakkame seda täitma tulevikus.

Ruth Prigoda: Jah, ja mul on ka hea meel, et nad on alati julgenud öelda, kui midagi ei tööta nendes tabelites, et teeme ümber, teeme selle mugavamaks. Nii et ma loodan, et ka see uus infosüsteem saab selline, et ta ühel hetkel töötab ja toimib ja on hästi tore.

Maarja Oras: See kõlab väga hästi.

Me meenutasime Nelega[18], mis meil veel Sinuga IT-valdkonnas seondub enne seda projekti, ja tulid meelde metsateatised. Et Sa kunagi aitasid kolleegidel sotti saada sellest kohtuid tabanud õudusest, et mis asi on automaatne haldusakt.

Ruth Prigoda: Tõesti, Keskkonnaamet saatis mingisuguse müstilise teenuse, kuhu sai erinevaid kaardikihte ja asju panna, ja siis ma tegin selle kasutusjuhendi ja saatsin laiali. See oli, jah, päris kummaline, aga kusjuures see töötab, ma arvan, siiamaani.

Maarja Oras: Nii et ma saan aru, et Sa ikkagi üldiselt tunned ennast sellistes keerukates süsteemides üsna kodus?

Ruth Prigoda: Jah. Ühelt poolt ma ei ole üldse nokitseja tüüp, mulle meeldib suur pilt, ma ei sukeldu detailidesse, kui see detail ei ole oluline. Samal ajal, kui on mingi asi, millest ma ei saa aru, siis ma ei saa magada enne, kui ma saan aru. Minu jaoks võib olla arusaamine ka see, et ma saan aru, miks ma ei saa aru, ja siis ma oskan küsida. Ma küll tänaseni mobiiltelefoni lahti ei ole kruvinud, et näha, kuidas need töötavad, aga jah, nende metsateatistega oli tõesti see, et ma pidin aru saama, kust kaardikihtidest midagi tuleb, kus midagi asub, kuidas see asi töötab. Ja kui needsamad riigiasutused ei suuda seda teha selgeks mulle, siis kuidas sa teed selle selgeks tavainimesele? Me oleme oma süsteemidega läinud nii kaugele, et me kujutame ette, et kõik asjad teeb kuskil keegi teine ära või et iga asi on iseenesestmõistetav. Aga me unustame kogu aeg ära selle, et see on iseenesestmõistetav kasutajale, kes on selle asja sees. Neidsamu metsa­teatisi läbi kammida, otsida, vaadata on meeletu töö, mille need keskkonnaorganisatsioonid viitsisid ära teha.

Kohtute Infosüsteemi uuendamise eesmärkidest

Maarja Oras: Liikudeski nüüd teema juurde, et kuidas inimesed peaksid süsteemist aru saama… Kohtu arengukavas muu hulgas seati ka eesmärk, et kohtumenetlus muutub paberivabaks teie töö tulemusena. Kas Sinu hinnangul on tänases ühiskonnas arvutioskus juba kirjaoskusega võrdsustatav või isegi tähtsam?

Ruth Prigoda: Ma arvan seda, et arvutioskus on nagu iga teine oskus, aga juhuks, kui midagi arvutiga juhtub, siis me ei saa ära unustada omaenda käekirja selliselt, et ta oleks loetav ja kui vaja, siis me kriisiolukorras suudaksime oma asjad panna paberile ka käsikirjaliselt. Muidugi igapäevane arvutioskus ja arusaamine, kuidas see töötab, on hästi-hästi oluline. Sama oluline on mõista, et mida me sinna arvutisse paneme, see ei kao sealt mitte kunagi ära. Nagu me ikka sõbrannadega naerame, et meie õnn on olla sündinud ajal, kui nutitelefone ei olnud ja keegi sinu tegevusi ei filminud. Lõppkokkuvõttes on meil vaja mõlemat ja meil on vaja ka oskust mõttega lugeda. Et täna, kui me mõtleme tehnoloogia-ajastule, tehisintellektile, kõigele muule, siis hästi lihtne on öelda „tee kokkuvõte“. Aga ma miskipärast arvan, et sellesama kokkuvõtte tegemine on inimese jaoks hoopis teistsugune, kui ta selle mõttega läbi loeb, kui see, mille teeb talle arvuti. Funktsionaalse lugemise oskust, ma arvan, ei ole võimalik tehisintellektile selliselt selgeks õpetada – mistõttu meil on vaja kõiki asju vaadata üheskoos, aga me ei tohiks tehnoloogiat karta. Kohtades, kus ta saab meid aidata, me peamegi laskma tal ennast aidata. Ja kohad, kus on vaja inimest, peame oskama ära tunda, ja tegema selle töö ise. Arvutid on tulnud selleks, et jääda. Ma kunagi naersin sõbrannaga, kuidas tema lapsed õpivad autoga sõitma, et nendel ei ole ju enam manuaalkäigukasti – ja siis mõistsime, et meil 18 aasta pärast võib-olla ei ole enam juhte ka autodes. Meil on ju olemas parkimiskaamerad, on kõik asjad, mis teevad meie igapäevase elu palju turvalisemaks, palju lihtsamaks. Ja sama on tegelikult nende IT-süsteemidega, et nad teevad meie elu lihtsamaks või vähemalt peaksid seda tegema. Nii et igas süsteemis, mis seda ei tee, on järelikult viga ja see tuleb ära parandada.

Aga mina istungil kirjutan siiamaani pliiatsi ja paberiga. Mulle meeldib see, et ma saan panna oma mõtted kirja, ise vahetult läbi mõeldes. Ka kui ma õppisin kohtunikueksamiks, suuliseks eksamiks, siis ma ju pidin teadma kõiki kohtumenetluse harusid. Kuidas ma tegin endale need selgeks? Ma joonistasin need seadustikud läbi, mul on kaustikute kaupa jooniseid, kuidas mingi asi toimib. Nii et visualiseerimiseks ma pean asjad veel läbi ka kirjutama.

Maarja Oras: Kuidas selle eest on plaanis hoolitseda, et nendest uutest digilahendustest ei oleks mitte ainult kohtusüsteemil kasu, vaid ka õigusvälistel inimestel kohtusse pöördumisel ja kohtuga suhtlemisel?

Ruth Prigoda: Kui ma olin öelnud jah uue KIS-i tegemisele, siis tuli taaskord mängu see, et mul on vaja laia pilti. Ja nii sai sellest ühel hetkel siis tegelikult kogu selle tsükli tegemine, et juba kohtusse pöördumine peab olema lihtne, inimestele arusaadav, miks mitte assisteeritud kas juturoboti või tehisintellekti küsimustega. Näiteks kui inimene pöördub töövaidlusküsimuses kohtusse ja kirjutab, et tal oli tööleping, siis selle peale võiks juba tehisintellekt küsida: „Kas Sul on suuline või kirjalik leping? Laeme selle alla, tee sellest foto“ vms. See pöördumine võiks olla hästi lihtne ja hästi inimlik, et ka tavaline inimene ilma juristi abita saaks kohtusse tulla. Praegu mulle tundub, et see on muudetud selliseks, et mul peab kohtusse pöördumiseks olema igal juhul juriidiline abi. Aga tihtilugu, kui ma ise oma kohtuasju vaatan, siis vahest see advokaat suudab asja teha selliseks, et sa ei saa ööd ega mütsi aru, mis seal on. Kui inimene esitaks ise kaebuse, siis suure tõenäosusega oleks eduväljavaade oluliselt suurem. Ta pöördub [kohtusse] oma probleemiga, see probleem on lihtne, arusaadav, lahendame selle asja ära. Sellele ei ole pandud külge tulesid ja vilesid, kümneid erinevaid alternatiive. Teine pool on seesama digitoimik, mis on küll vaadetes erinev, aga mida kasutab nii prokuratuur, kohus kui ka tavakodanikud. Osa neid tööriistu, mida meie täna kasutame, näiteks tõlgete tegemine menetlusdokumentidest, miks mitte kokkuvõtete tegemine, võib-olla mingisugune analüüs, need ju võiks olla seal universaalselt küljes, kõigile. Nii et ma arvan, et see tuleviku nägu on kindlasti osalt ka menetlusosalistele suunatud, et neil oleks lihtsam.

Kuigi suure tõenäosusega me advokaatidelt siiski ei saa ära võtta seda PDF-formaadis dokumentide esitamise võimalust, on oluline saada kätte andmed. Süsteem peab töötama selliselt, et kui ühe korra on andmed sisestatud, siis need liiguvad etapist etappi, masin suudab sealt õiged asjad üles leida ja neid õiges kohas kasutada. Samuti ma loodan, et me siiski ühel hetkel jõuame menetlusdokumentidele mahupiirangute kehtestamiseni. Ratsionaalselt ei ole võimalik lugeda kaebust, mis on 40 lehekülge täis erinevaid kordusi. Kui meil on võimalik teha mahupiirangud Euroopa Liidu Kohtusse, Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumisel, siis miks peaks meie kohtusüsteem olema teistsugune? Ütle, mis on probleem, mida sa tahad, ja lahendame selle mure ära. Selles mõttes saab olema ka selle esimese otsaga (s.o kohtusse pöördumisega) tegelemine hästi huvitav.

Nii et ma ei taha öelda, et see uks peab olema koomal, aga ratsionaalselt ei ole võimalik tutvuda toimikuga, kus on 2000 lehekülge. See on rohkem kui kuus öökapiraamatut. Me peame suutma kuidagi muuta kohtuasjad samasuguseks, nagu need kunagi paberil olid. Siis olid üksikud kohtuasjad, kus oli toimiku lehekülgi esimeses astmes üle 200, kaks toimiku köidet oli juba väga vinge kohtuasi. Aga täna keskmine esimese astme kohtuasi on 500–600 lehekülge. See lihtsalt ei ole jätkusuutlik. Keegi peab kuskil ütlema stopp ja ma arvan, et see ütleja peab olema kohtunikkond ise. Fookuse hajumine on nende digitehnoloogiate üks kõige kurvemaid aspekte. Ja tõesti, kui ma 2014. aastal tulin, siis olid asjad lihtsad või vähemalt nad olid konkreetsed. Kellelgi ei olnud aega seda vahtu kokku kirjutada. Täna esitatakse mida iganes, et lihtsalt oleks.

Maarja Oras: Ja seejuures on ikka veel mingeid dokumente puudu toimikust.

Ruth Prigoda: Jah, see ongi hästi kummaline, et isegi vahest menetlusosaliselt küsid ja ta ütleb, et tal on dokument olemas, aga ta ei esita seda ikka ja siis pead uuesti küsima. Me oleme muutunud paljuleheküljeliseks, aga vähesisuliseks.

Maarja Oras: Juba kujutlen, et kohtunõue ei oleks siis enam tekstidokument, vaid kohtunõue on kantud infosüsteemi ja kui nõutava dokumendi esitad, siis läheb linnuke kirja.

Ruth Prigoda: Ma võin hea näite tuua. Mul tuli eelmise aasta alguses sisse vangi kaebus, mille ma jätsin käiguta, menetlusabi ei andnud, tasuda tuli riigilõiv. Kaebaja esitas selle peale määruskaebuse, mis läks ringkonnakohtusse. See oli ringkonnakohtus kuni detsembrini. Siis tuli tagasi, see jõustus, lugesime päevi, et pole makstud, ja siis hakkas kohtujurist vaatama ja selgus, et ta oli koos määruskaebuse esitamisega riigilõivu ära tasunud. Aga ega ju kuskil linnuke põlema ei lähe, et see riigilõiv on tasutud. Ringkonnakohus lahendas määruskaebust, mille jaoks enam polnud vajadust. Mina ootasin. Kuidas saab olla süsteem selline? Või see, et sekretär igal hommikul käib ja vaatab eelmisel päeval saadetud asju, kas need on kätte toimetatud või mitte. Aastal 2026! Kas meil ei ole tõesti mitte millegi muuga oma aega sisustada, kui käia ja kontrollida asju, mis peaks olema automaatsed? Või see, et hakkad otsust kirjutama ja siis avastad, et inimene on vahepeal ära surnud või et äriühing on vahepeal likvideeritud.

Maarja Oras: Surma kohta siiski tuleb nüüd teade KIS-is, õigemini automaatselt ei tule, aga saab tellida. Mulle on tulnud korra.

Ruth Prigoda: Saad selle tellida selle asemel, et selline teade võiks tulla automaatselt. Igal juhul ma loodan, et see uus elu on nii-öelda tellimustevaba ja kõik vajaminev jookseb õigesse kohta kokku.

Maarja Oras: Ma saan aru, et suured ideed on paigas, aga kas teil on mingid konkreetsed praktilised eesmärgid või väljundid ka seatud, mis peaks Sinu töö lõpuks valmis saama?

Ruth Prigoda: Jaa, minu töö lõpuks peaks meil olema uus KIS ja uutmoodi kohtusse pöördumine. Ning tegelikult kogu meie töö peaks olema täiesti teistsugune. Ma ei taha hirmutada, absoluutselt mitte. Palju lihtsam oleks seda tööd teha ühes infosüsteemis, mis eristab ära taotluse, mida on vaja lahendada, ja sa saad selle lahendada infosüsteemisiseselt ära, ilma et sa pead tegema eraldi Wordi faili ning siis selle üles laadima. See võiks kõik toimida kuidagi automaatselt. Täna me lihtsalt hoiame dokumente KIS-is, aga meie kogu töö tegelikult toimub KISi-väliselt. Me kopeerime KIS-ist asju kuhugi Wordi dokumenti, siis pärast laeme selle sinna jälle üles – miks? Nt kunagi pabertoimikus oli meil võimalik taotlusi lahendada pealdisega ehk templiga, aga täna meil see võimalus puudub, kuna, ehkki seadus selle võimaluse annab, siis infosüsteem ei võimalda. See on minu meelest kõige kohutavam asi, et õigusruum võimaldab, aga infosüsteem ei võimalda. Nii et kõik need menetlustoimingud peaks olema tulevikus ühe kliki tegemisega KIS-is tehtavad. Minu unistus.

Menetlusse võtmiseks samamoodi ei peaks tulevikus tegema mingit määrust, vaid paneme linnukesed asjakohastesse kastikestesse: kes on menetlusosalised, milline on tähtaeg jne. Kui on mingeid küsimusi, mida tahame küsida, on eraldi kastike selle jaoks. Ja kui me liigume selles suunas, et kõik asjad esitatakse meile digitaalselt, mitte paberkandjal ega ka mitte e-posti teel, kui me suudame teha e-toimikus dokumentide esitamise lihtsaks, selgeks ja hästi abistatuks, siis võiks juba süsteem välistada ka puudustega avalduste esitamise sootuks.

Maarja Oras: Täielikult ilmselt ei saa, kui me mõtleme igasugustele haldusakti ja toimingu eristamistele jms.

Ruth Prigoda: Selliseid nii-öelda kiiksuga asju jääb ikka, aga näiteks riigilõiv, menetlusabi taotluse esitamata jätmine on sellised asjad, mille saaks infosüsteem tegelikult teha nii, et me nende asjadega tänasel viisil ei tegele.

Maarja Oras: Kuni selleni välja, et ma just eile sain kaebuse juriidilise isiku nimel, mille esitas isik, kellel mingit esindusõigust tema suhtes kuskilt ei paista.

Ruth Prigoda: Või kui meil on kohtualluvuse sätted, et Tartusse või Tallinnasse, siis süsteem vaatab registrist kohe ära, et sa pead esitama selle sellele kohtule. Või kinnipeetavate puhul ei saa me infot, kus ta parasjagu istub – me peame seda otsima. Selle asemel, et võiks olla piirang peal, et kui inimene on Tartu Vanglas, siis ta ei saa esitada Tallinna Halduskohtule vangla peale kaebust.

Maarja Oras: Aga liigume sinna suunas.

Ruth Prigoda: Me liigume sinna suunas ja ma loodan, et me hiljemalt aastaks 2030 oleme kohal ja te saate kõik mind vihata. (naerab)

Maarja Oras: 2030 on siis lõpptähtaeg?

Ruth Prigoda: Aastaks 2030, ma tahaks, et oleksime jõudnud selleni, et meil on olemas uus infosüsteem, meil on olemas selle kasutuskogemus, esimesed vead on parandatud ja me saame sellega päriselt töötada. Ja et meie töö ongi muutunud paremaks ja säravaid nägusid on rohkem.

Tööst uue infosüsteemi nimel

Maarja Oras: Kõlab hästi. Kes Sind nende eesmärkide saavutamisel aitab, kes Sinu töörühma kuulub?

Ruth Prigoda: Mul on nii-öelda juhtrühm ja siis on mul erinevad mõttekaaslased. Mis on hästi kummaline, on see, et minul oli ettekujutus, et kui me uut KIS-i hakkame tegema, siis mul on kätemeri, igaüks tahaks midagi. Ja siis ma tegin esimese ideekorje ja tegelikult inimesed tahavad väga väikeseid asju. Nad tahavad nii väikeseid asju, et nende unistuste täitmine on väga lihtne. Aga tohutut kätemerd ei tulnud. Pigem vastupidi, ma olen saanud palju vastuseid, et pole aega, ei taha. Kohtute esimehed on hästi-hästi toetavad. Ja otsustamist ma ei karda. Ideed on mul suured ja kui teised kaasa ei tule, siis te ei saa mitte uut KIS-i, vaid te saate uue Ruthi KIS-i, millele te võite siis panna nimeks RUTH ja mõelda neile tähtedele erinevad kohutavad sõnad taha. Aga ma olen suutnud kokku saada nägemuse, mida ma olen väga erinevatel inimestel põrgatanud. Ja ma olen saanud sealt tagasiside, et see on hea nägemus. Ja võib-olla see on olnudki hoopis parem viis seda teha. Et kui ma räägin läbi, mida ma tahan teha, siis inimestel tekib ettekujutus, kui suurelt me üldse julgeme mõelda. Ma olen kogu aeg öelnud, et „sky is the limit“[19]. Kunagi oli meil sõbrannadega tabav lause ”Annab jumal idee reisile minna, küll ta annab ka raha selle reisi teostamiseks“. Oluline oli esimese asjana osta olemasoleva raha eest ära lennupiletid. See töötas alati. Ja tegelikult on täpselt sama selle projektiga. Justiits- ja Digiministeerium on öelnud, et selle uue nutika KIS-i saate. Ja kui ma veel kuni eelmise aastani mõtlesin, et me saame seda teha võib-olla hästi valutult, lisame vaikselt olemasolevale vidinaid külge, siis täna ma ütlen ei. Läheme suurelt, läheme pauguga – seda on vaja, et muuta midagi selles süsteemis.

Maarja Oras: Kas siis kohtusüsteem on tellija või Justiits- ja Digiministeerium?

Ruth Prigoda: Me oleme Justiits- ja Digiministeeriumiga koos tellijad. Täna ma arvan, et tellija rolli me endale formaalselt ei saa, küll aga olen ma veendunud, et kui me tahame kasutada tehisintellekti abi, siis peab see asi olema meie kontrolli all. Ehk seda ei saa kontrollida keegi teine kui kohtusüsteem ise. Aga teisalt Justiits- ja Digiministeeriumil on väga palju häid ideid, mida teha, kasvõi tänased digitoimiku lahendused on ju töösse antud veel enne minu tulekut. Selles mõttes ma arvan, et see koostööformaat on hea.

Kuigi sinna sisseelamine oli… Ma mäletan, et kunagi, kui ma läksin Keskkonnaministeeriumisse tööle, siis räägiti VVO-dest ja kõikidest muudest lühenditest ja ma istusin seal koosolekul ja lõpuks ütlesin: „Alustame nüüd algusest peale, ma loen teile ette kõik lühendid, mis ma olen kirja pannud. Ma ei saanud mitte midagi aru“. Ja see algas täpselt samamoodi. Et kui mulle räägiti näiteks on-prem[20] lahendusest, siis ma mõtlesin: „mida?“. Peabki julgema siis käe tõsta ja öelda, et ma ei saa aru, millest te mulle räägite. Aga täna, kindlasti tänu Justiits- ja Digiministeeriumi inimestele, tunnen ennast juba nii, et ma saan aru, mida nad räägivad, ma saan öelda, kui nad lähevad valesti, ma julgen öelda, et teeme teistmoodi või et ärme seda üldse tee.

Aga jah, mul ei ole täna sellist kohtutest välja kasvanud tiimi, kellega igapäevaselt asju arutada, aga kui me saame hanke teha, siis mul on nimekiri inimestest, kes suure tõenäosusega veel enne selle artikli ilmumist on oma panuse pidanud juba andma. Nii et ma saan neid võib-olla siis ette tänada praegu. Aga jah, ma ju olen nahaal, et kui mul on võimalus inimestega rääkida, välja selgitada, mida nad tahavad, siis, ehkki nende jaoks võib see tunduda väike kahevaheline jutt, siis ma lähen istun pärast kas või autos 15 minutit ja panen kirja, mis oli. Mitte ükski vestlus, kust on head ideed tulnud, ei ole läinud minu kõrvust mööda.

Maarja Oras: Salajane ideekorje.

Ruth Prigoda: Jaa, see võib olla tõesti salajane ideekorje, nad ei ole isegi aru saanud, et nad oma tööajast on panustanud uue KIS-i loomisesse.

Maarja Oras: Aga nimeta ikkagi, kellega Sa praegu rohkem koostööd teed?

Ruth Prigoda: Juhtrühma juht on Villu Kõve, siis on Üllar Kaljumäe, Kaupo[21] on minu selja taga, siis Liina Naaber-Kivisoo[22], Astrid Asi, Mari-Liis Mikli Justiits- ja Digiministeeriumist, Imbi Jürgen Advokatuurist. Lisaks veel Evar Sõmer, kes ei ole küll juhtrühmas, aga kes tegeleb Justiits- ja Digiministeeriumis digiteemadega, Margit Lauri. Tegelikult neid panustajaid on palju. Kasvõi digitoimiku virtuaalassistendi tänased testijad. Tagasiside, mille RIK on saanud, on hindamatu. Aga minu tööandja või see, kes peaks otsustama, et jah, Ruth, me nüüd teeme nii, on see juhtrühm.

Kahjuks selle projektiga võtab kõik jaburalt palju aega. Käid ühelt koosolekult teisele, arutled erinevaid asju. Kui ma kohtusse tööle tulin, siis ma mõtlesin, et ma ei näe enam kunagi bürokraatiat – ja siin majas ongi bürokraatiat vähe. Aga selle projektiga ma aeg-ajalt tunnen ennast täiesti saamatuna. Meile meeldib killustada asju, igaüks tegeleb ühe jupikesega ja siis kaob suur pilt ära. Ja siis sa ühel hetkel avastad, et räägid oma murest ja siis öeldakse, et ei, see üldse pole meie mure, vaid sa pead pöörduma hoopis sinna… Kui kaua ma seda ühte muret räägin? Meid on 1,3 miljonit, me oleme väikene riik, aga meil on põhimõtteliselt igal ministeeriumil oma IT-maja. Kes siis tegeleb millega? Äkki võiks meil olla riigis üks äge suur IT-maja, kes tegeleb kõigiga – võtame kõige paremad pead kokku ja mõtleme, kuidas need süsteemid võiksid toimida riigiüleselt üheskoos. Et me ei paneks raha mõttetutesse arendustesse ja dubleerimistesse. Ma väga tahaks, et oleks keegi kuskil, kes võtaks kogu meie riigi infosüsteemid ja registrid ette ja vaataks need üle, roogiks sealt pooled välja, vaataks, kuhu välja visatu saab juurde panna ning kuidas nad panna omavahel suhtlema selliselt, et inimesel oleks vähem jamasid dokumentide kokku kogumisega, mis tegelikult juba kuskil on olemas. Abu Dhabi ei ole hea näide oma inimõiguste probleemide ja kõige selle poolest, aga nad päriselt vähendasid bürokraatiat ja regulatsioone selliselt, et nad võtsidki iga asja lahti ja küsisid, kas on vaja, kuidas me saame seda teha, kas ta töötab selliselt, nagu peab. Nad rookisid tohutult palju registreid ja infosüsteeme välja. Ka meil võib-olla võiks olla poole vähem neid, aga selle eest palju paremini rahastatud.

Maarja Oras: Ja ma saan aru, et meie lahendus tuleb väljastpoolt, erasektorist?

Ruth Prigoda: Minu soov oleks see, jah.

Maarja Oras: Selge. Aga vaadates tulevikku, siis Riigikohtu esimees on kritiseerinud haakuvalt kohtuhaldusmudeli muutmisega olukorda, et kohtusüsteemil endal puudub igasugune kontroll IT-süsteemide üle.[23] Praegu teil koostöö ministeeriumiga toimib. Kuidas erinevate IT-asutustega on? Ja millised on tulevikuplaanid selle kontrolli tagamiseks?

Ruth Prigoda: See sõltub ka Justiits- ja Digiministeeriumist. Praegu me ei tea, milline saab olema kogu see kohtute haldamise süsteem järgmisel aastal, kuna uut eelnõud meil ju ei ole.[24] Aga kindlasti, isegi kui Justiits- ja Digiministeerium jääb tellija rolli, siis kohtud peavad saama KIS-i üle selles mõttes kontrolli, et meie vastutame selle eest, meie otsustame, milline on see meile vajalik tööriist. Ükskõik, kas seda tellib Justiits- ja Digiministeerium või näiteks Riigikohus või keegi kolmas, kelle käes see rahakott on, aga kohtutel peab tekkima endal võimekus analüüsida, mis on meie vajadused, milliseid arendusi me tahame, milliseid me ei taha, millistele vajadustele see süsteem täna vastab, millistele mitte. Seda analüüsivõimekust infotehnoloogilises mõttes meil täna ei ole.

Täna on koostöö riigiga tegelikult hea, me oleme enam-vähem ühel lainel, ühel arusaamal. Aga lihtsalt seda ressurssi ja võimekust jääb avalikus sektoris väheks.

Et miks ma tahan seda erasektorist võtta? Hea näide on, et kolm aastat on arendatud tsiviilkohtutele menetlusse võtmise määrust, et seda saaks teha põhimõtteliselt ühe klikiga. Kolm aastat! See on kaks aastat ja kuus kuud liiga kaua, et teha sellist väikest asja. Ja seejuures ma küsin, kas see on parem kui mallid, st kui me teeksime mallid korda? Ma tahaks öelda, et võib-olla ei ole. Sellepärast mul on hirm, et kui me jätkame samal teel, siis sellest uuest KIS-ist saaks SKAIS2[25], mille „edulugu“ ei soovi, ma arvan, mitte keegi korrata – ühte infosüsteemi tehti kümme aastat, saadi valmis ja siis saadi aru, et see kõik on aegunud ja peame hakkama uut tegema. Kui tellida erasektorist, siis erasektor tahab saada tulemust. Erasektor tahab raha. Riigisektoril on eelarve, ta saab selle raha niikuinii. Kas ta selle eest tööd teeb, on omaette küsimus. Aga erasektoril selleks, et see raha pangaarvele tuleks ja et ta saaks töötajatele palgad välja maksta, on vaja tulemust. Tal on vaja näidata, et ta on midagi teinud. Arvan, et sel juhul saame võib-olla selle infosüsteemi valmis aasta-pooleteisega.

Maarja Oras: Ma saan aru, et esimene samm on Sul lähiajal see hange, loodetavasti. Mis Sul veel lähiaja sammud on, mis Sa näiteks 2026. a tahad kindlasti ära teha?

Ruth Prigoda: Kui me selle hanke suudame ära teha, siis see on hästi suur asi. Ma tahan, et kriminaalmenetlused liiguksid samm-sammult edasi digitaalseks. Ma tahan, et see digitoimikus testitav assistent laieneks kogu toimikule.[26] Unistan suurelt. Ma tahan, et tarbijakrediidi asjades kohtusse pöördumise projekt saaks oma lõpu, samuti elatise küsimused. Need on asjad, mis ma tahan, et saaksid sel aastal ära tehtud. Ja kui me hankesse läheme, siis selle hanke tehnilise kirjelduse kokkupanemine. Ma ei ole kunagi sellist asja oma elus teinud ja ma siiralt arvan, et see saab olema üks äge väljakutse – leida julgus panna kõik asjad kirja. Võib-olla täna on asi võimatu, aga äkki homme on võimalik.

Maarja Oras: Nojah, hanke puhul on oluline, et pärast ei jääks n-ö kinni nendesse algul kirja pandud tingimustesse, kui tekib ideid.

Ruth Prigoda: Just, kõik see tuleb nutikalt läbi mõelda. Aga lõppkokkuvõttes ma tahaks ka, et KIS töötaks ilma vigadeta. Et vähemalt igal nädalal ei tekiks mul seda tunnet, et „issand jumal, miks?“. Et see päriselt aitaks meil tööd teha. Ma soovin, et meie kohtuasjade jäägid ei kasvaks. Aga IT-poole pealt suuri muudatusi, ma arvan, lähema aasta jooksul oodata ei ole. Välja arvatud, et tarbijakrediidi ja elatise asjades võiks kohtusse pöördumine saada teistsuguse kuju ja muutuda lihtsamaks.

Maarja Oras: Kui KIS3 tehakse valmis, siis kas ta tuleb nii-öelda kogu pauguga korraga või on kavas etapiviisiline rakendamine?

Ruth Prigoda: Ma tahaks öelda, et ta võiks ikka tulla pauguga ja ühekorraga. Tal on kindlasti oma testperiood, kus tuleb erinevaid vigu välja. Aga kui ta on nutikalt ja hästi tehtud, siis ma arvan, et see on mõistlikum korraga teha.

Maarja Oras: Kas mingeid seadusemuudatusi ka on vaja?

Ruth Prigoda: Ma arvan, et meil on vaja väga palju seadusi muuta selleks, et kohtumenetlus vastaks ühiskonna ootustele ja riigi võimalustele. Aga kes teab. Näiteks kui me hakkasime arutama seda paindliku jagamise teemat, et kõik asjad ei peaks võib-olla jõudma esimese asjana kohtuniku lauale, vaid kohtunik määratakse alles hilisemas menetlusetapis, siis mulle tundus ka, et võib-olla me peaksime seadust muutma, aga tegelikult ei pea. Tööprotsessid tuleb üle vaadata. Küll aga me võiksime oma menetlusseadustikud selles mõttes läbi käia, et kas meil kõiki neid tulesid ja vilesid on päriselt vaja või mitte. Kas on vaja nii tohutult neid edasikaebamise võimalusi. Näiteks menetlusabi andmisest keeldumine – miks seda peaks saama vaidlustada eraldi, kui seda võiks vaidlustada koos kaebuse tagastamisega, kuna riigilõiv on tasumata? Esitan siis ka selle väite, et tegelikult oleks tulnud anda mulle menetlusabi ja selle taotluse rahuldamata jätmine oli õigusvastane, ja siis ringkonnakohus ei vaata mitte kahte asja, vaid ühte. Juba seegi on ju teatud võit. Või analüüsida, kui palju meil on eriti halduskohtutes vaidlusi selle üle, et menetlusse on kaasatud kolmas isik. Mul tulevad meelde mõned juhud, kus on esitatud määruskaebus selle peale, et kolmas isik on jäetud kaasamata. Aga see, et kolmas isik on menetlusse kaasatud – kas sellele peaks olema üldse edasikaebamise võimalus sellisel kujul? Võib-olla peaks andma võimaluse esitada vastuväide või näiteks arvestada sellega menetluskulude väljamõistmisel. Võib-olla on veel neid kohti, kus saaks n-ö risti peale tõmmata või kus ei ole vaja põhjendustega määrust. Pahatahtlik menetlusosaline leiab võimaluse menetlust venitada ja takistada niikuinii üles, iseküsimus on, kas me peame talle kõik tööriistad ise kätte andma?

Maarja Oras: Ilmselt määruse mõistet tuleb mingil määral ümber defineerida, et see võib olla klikk kuskil infosüsteemis?

Ruth Prigoda: Jah, kuigi sedasama klikki infosüsteemis võib ju käsitada pealdisena tehtud määrusena. Veel üks visioon on mul taotlustega. Toon näite juurdepääsupiirangu taotlusest. Kõigepealt tuleb see menetlusdokument, mis sisaldab taotlust juurdepääsupiirangu kohaldamiseks dokumendile. KIS leiab selle taotluse üles, ütleb, et sul on juurdepääsupiirangu taotlus, sa pead selle ära lahendama. Ja lähed valid, kas rahuldada, rahuldada osaliselt, mitte rahuldada. Ta annab sulle kohe ka need õiguslikud alused, kuhu sa saad teha linnukese lihtsalt.

Maarja Oras: Eraelu, ärisaladus…

Ruth Prigoda: Jah, paned sinna need linnukesed ja kirjutad oma lühikese põhjenduse ka. See liigub automaatselt infosüsteemis. Aga kui keegi tahab seda määrust vaidlustada ja kuvada seda mingis muus vaates, siis ta ongi kuvatav näiteks digitoimikus, kuhu linnukestest ja põhjendustest tekkinud määrus tuleb koos resolutsiooni, menetlusosaliste andmeväljadega, kõige sellega. KIS-is ta ei pea sellisena olema, aga sa saad vajadusel genereerida sellest määruse ja selle näiteks välja printida. Või tõendite asja juurde võtmise taotlus või kogumise taotlus võiks kõik käia niimoodi lihtsalt.

Ja KIS võiks ju teha ka menetlusplaani. Et kui uus asi tuleb, siis paneb kalendrisse, et hiljemalt selleks hetkeks võiksid sa ära teha menetlusse võtmise määruse, et tema hinnangul puudusi pole. Kui saab võtta, teed selle linnukese, et võetud menetlusse ja et on korras, menetlusosalised saavad teate ja jääb ootama. Ja ta paneb kõik järgmised ajad Sulle kalendrisse ära. Kui on vaja istungit, siis võiks ka menetlusosalistele joosta info, et eelduslik istungi aeg oleks näiteks see, ja ta broneerib sulle sinna aja ära. Ja menetlusosalised saavad kohe öelda, et meile näiteks see aeg ei sobi või see sobib. Siis ka ratsionaalne otsuse kirjutamise aeg. Kui muudad midagi, arvutab uued ajad välja. Ma kunagi rääkisin sellest ideest oma sõbranna mehele, kes Belgias tegeleb IT-arendustega, ja ta ütles, et tead, Ruth, sellised asjad on juba täna olemas, Sa unistad ajaloost. Aga meil neid ei ole, meie jaoks on see alles unistus. Nii et jah, sellised süsteemid tegelikult täna on olemas, mis suudavad selle kalendri ise keskmiste aegade alusel kokku panna.

Maarja Oras: See jutt haakub kenasti minu järgmise küsimusega. Tahtsin uurida tausta kohta, mida Sa oled uurinud mujalt maailmast. Eestil on ju maine suure digiriigina, aga ma tean, et nii Villu on tunnistanud[27] kui ka kõik teavad tegelikult, et me kohtuinfosüsteemi osas pigem oleme juba maha jäänud. Mis on need eeskujud, kust me võiksime õppida?

Ruth Prigoda: Tegelikult me võiksime õppida igalt poolt. Tõsi, AI-lahendused räägitakse suuremaks, kui nad päriselt on. Aga õppida on igalt poolt, kasvõi menetluse ülesehitust. Näiteks norrakatel on kõik kohtunikud nii-öelda universaalid, kes lahendavad nii kriminaal-, tsiviil- kui ka haldusasju. Ja saavad neid asju selliselt, et kui läheb üks asi laualt ära, saavad järgmise. Ja asjad tulevad ettevalmistatult kohtujuristidest koosnevast osakonnast, keda juhib kohtunik. Eks neid nutikaid lahendusi, kuidas seda tööd planeerida, on võtta. Aga iga süsteem on selles mõttes erinev, et sul ei ole võimalik osta kuskilt valmis karbitoodet, panna seda siin tööle ja siis müüa seda kahe aasta pärast järgmisse riiki. Nad on kõik erinevad ja iga süsteem otsib seda lahendust, mis toetaks maksimaalselt teda. Enamus lahendusi, mida ma olen näinud, on siiski sellised, et kõik toimub ühes infosüsteemis, et ei ole kuskil kõrval mingisuguste dokumentide tegemist, kõik on nutikalt kokku pandud. Ja see andis mulle praegu ühe mõtte. [Ruth laenab märkmepaberit ja pastapliiatsit, et hankesse lisamiseks mõte kirja panna.] Ja nii need ideed tulevad, vahest isegi öösiti niimoodi, et ma ärkan üles, vaikselt loen selle enda telefoni sisse ja siis jään edasi magama.

Tehisintellekti kasutamise eetikast kohtumenetluses

Maarja Oras: Enne oli juttu seaduste muutmisest. Kas oleks vaja ka mingeid juhiseid või reegleid tehisintellekti kasutamiseks kohtutele?

Ruth Prigoda: Jah, kindlasti. See oli  tegelikult kummaline teema, mis näitas, et me oleme selle kõigega jäänud väga hiljaks. Kui ma otsisin digitoimiku assistendi testimiseks[28] inimesi, siis ma sain väga palju vastukaja, et ma olen huvitatud, ma juba täna kasutan AI-lahendusi. Vastasin nendele kõigile, et kohtusüsteemis ei ole kokku lepitud AI-lahenduste kasutamine, et ma loodan, et sa ei pane kohtuasju kuhugi nimedega sisse, ei kasuta kohtuasja materjale. Ma küll sain kõigilt kinnituse, et seda ei tehta, aga ma ei tea, ma ei ole kellelgi kõrval olnud ja kätt hoidnud. See eeldab kokkuleppeid ja minu meelest me võiksime teha need kokkulepped juba täna ja välja kuvada, et meil on täna väga algeline ühe dokumendi põhine tehisintellekti kasutamise võimekus digitoimikus olemas.

Ja me peaksime tegema kokkulepped ka selles osas, et kui menetlusosalised kohtusse pöörduvad ja on kasutanud AI-lahendusi, siis seda kirjutataks sinna välja. Miks? Kuna AI teeb vigu, oi-oi, kus ta teeb vigu. Mina ei ole suutnud leida veel ühtegi sellist vabalt kasutatavat süsteemi, mis annaks mulle ilma piiranguteta esitatud küsimusele vastuseks adekvaatse kohtulahendi viite. Jah, ta suudab need ideed kokku koguda, aga ta ei anna päris asja numbrit, ta annab sulle täiesti umbluu, ehkki tekst võib olla kohtupraktikast tuttav. Nii et sa pead kõik üle kontrollima. Uuesti on [menetlusdokumentidesse] tulnud tagasi vanadele kehtetutele seadustele viitamine. On kohe aru saada, et suure tõenäosusega on seal olnud mingi AI-lahendus, kes on oma meelest tohutult head tööd teinud. Aga möönan, et nutikate küsimuste, nutikate promptide tegemisega on võimalik päris häid tulemusi saada. Lihtsalt me ise ei ole täna need nutikaid küsijaid. Meile ei ole seda keegi õpetanud. Suure tõenäosusega ühel hetkel koolis on mingi digitehnoloogiatele suunatud üldõpe, kuidas aru saada, kas miski on tehisintellekti koostatud, millele tähelepanu pöörata, milline on digihügieen. Meie peame olema väga selgelt suunanäitajad ning need mängureeglid paika panema.

Maarja Oras: Kas Sa tead, kas Advokatuur näiteks ka tegeleb selle teemaga, just reeglite või eetika poole pealt?

Ruth Prigoda: Seda ma ei oska öelda. Aga neil on oma reeglistik vähemalt nii palju, et nad on kohustatud selle üle kontrollima, mida nad kohtusse saadavad. See kohustus tuleneb juba advokatuuriseadusest. Aga eks see lõpuks jääb iga kasutaja südametunnistusele.

Maarja Oras: Uurisin natuke ka teiste riikide kohtupraktikat sellega seoses, kui menetlusosalised on kasutanud neid AI-lahendusi, ja näiteks eelmisel suvel tegi Inglismaa ja Wales’i Kõrge Kohus otsuse, kus kvalifitseeriti valeandmete esitamisena seda, kui tehisintellekti abil ekslikke kohtupraktika viiteid kohtule nii-öelda ette söödeti.[29]

Ruth Prigoda: Tegelikult see ongi kohtu eksitamine ja see on teadlik ja tahtlik.

Ma olen toonud näidet, kuidas ma sain teada, et mina kasiino uksest sisse astuda ei tohi, satun liiga kergesti hasarti. Sain imeilusa kaebuse, milles on viidatud 13 erinevale teadusartiklile. Mõtlesin, et äge ju. Ja siis lõppkokkuvõttes selgus, et sellest 13 teadusartiklist kuut polnud üldse olemas. Ülejäänud seitsmest neli olid sellised, mille puhul oli võetud põhimõtteliselt hüpoteesi osast tsitaat ja tõstetud nagu teadusjäreldusena sinna teksti. Ja siis kolm olid need, mis olid täitsa adekvaatselt tsiteeritud. Aga maksin selle teadasaamiseks 123 eurot, ise maksin. Sest see oli nii põnev.

Maarja Oras: Tead Sa Eestist ka juba kohtupraktikat, mingeid menetluslikke määrusi sel teemal?

Ruth Prigoda: Minule teadaolevalt ei ole, aga minuni on jõudnud kõlakad, et on esitatud kaebusi kahtlusega, et kohus on kasutanud tehisintellekti. Aga see on kõlaka tasemel, nii et täpsemalt ei saa kommenteerida. Aga Eesti kohtupraktikat selle kohta ei tea.

Maarja Oras: Eks siis saab eeskuju võtta teistest riikidest, kes on nii-öelda ette jõudnud.

Ruth Prigoda: See on selles mõttes paratamatus, et nagu ma alguses ütlesin, ma sain ühel hetkel aru, et me oleme täiesti ebavõrdses seisus, kus ühtedel on kasutada põhimõtteliselt kõik ja teistel ei ole kasutada mitte midagi. Meil on Riigi Teataja otsing ja jumal tänatud, et Evert on teinud xLaw[30] meile. Aga meil ei ole häid lahendusi, kuidas seda kõike ohjata, me oleme täiesti jõuetud. Ja see oli hästi kurb, et me ootame AI-lahendusi ja loodame, et see toob õnne õuele, aga süsteemi ennast muuta ei taha. Me peame muutma ka süsteemi ning see ei tähenda ainult menetlusseadustikke. Ühelt poolt saame kõik aru, et me ei saa sedasi edasi minna, ja samal ajal igaüks üritab anda endast 120–130%, et mitte midagi muuta, et kangelaslikult edasi punnitada. Ei! Kui me näeme, et peame midagi muutma, siis peame julgema muuta. Kui me ise süsteemi ei muuda, siis tullakse ja muudetakse meie eest. Ja kas me seda tahame? Mina ütlen, me ei taha. Me tahame ise olla muutuste vedajad, muutuste tegijad ja kontrollijad.

Kokkuvõtvalt

Maarja Oras: Ma saan aru, et Sa unistad suurelt ja Sa ka usud sellesse, et need unistused täituvad.

Ruth Prigoda: Jah.

Maarja Oras: See on väga äge ja minul läksid siin järjest silmad särama igasuguste asjade peale, mis Sul plaanis on.

Ruth Prigoda: Kui aastal 2000 välja öeldud unistus realiseerus aastal 2013, võttis 13 aastat, ja kui mul nüüd saab 10 aastat kohtunikuna täis, siis see tähendab, et mul on täpselt kolm aastat aastaks 2030. Numbrimaagia.

Maarja Oras: Kas kuidagi saavad need kohtunikud, kohtujuristid, sekretärid, kes seni veel ei ole Sulle mingeid lubadusi andnud, kuidagi aidata Sind nende unistuste täitmisel?

Ruth Prigoda: Alati. Kui ma saadan kirja pealkirjaga „wanted“ või kui ma palun, et tule mulle appi, siis ära ütle ei. Mõtle sellele, et Madis ei ole seda koolitust meile teinud, ja sellel on põhjus, miks seda ei ole tehtud. Ütle kasvõi, et mul on pool tundi. Ma fokusseerin sellele ühele asjale, mis ma sinult tahan, aga anna mulle see aeg, kasvõi tõesti pool tundi. Või ma panen sulle kirjalikult, mis ma tahan, ja mõtle see läbi, võid vastata. Hästi lihtne on öelda ei, aga teisalt see on nii suur võimalus anda oma panus millessegi täiesti uude, millegi muutmisse. Võib-olla täna ütled jah sellele muudatusele, kolme aasta pärast käid seda mööda maailma n-ö müümas, tont seda teab. See võib olla hoopis hüppelaud uuele töökohale. Miks mitte?

Maarja Oras: Igal juhul aitäh Sulle ja palju edu kohtusüsteemi tehisintellekti ajastusse vedamisel. Üle kivide ja kändude, aga ma loodan, et võiduka lõpuni. Mina olen küll väga põnevil.

Ruth Prigoda: Ma olen ise ka hästi põnevil, see on õudselt äge töö. Ning ma olen juba endale kaks tööd veel täna siin välja mõelnud. Ma võiksin kaardistada kõik Eesti infosüsteemid ja siis hakata neid välja rookima ehk olla bürokraatia vähendaja. Ja siis ma võiksin uut KIS-i veel müüa ka. Aga mulle see numbrimaagia hakkas meeldima, et 13 aastat väljaütlemisest kohtunikuks ning 13 aastat KIS-ist uue KIS-ini. Päris äge mõte.

Maarja Oras: Mul on hea meel, et Villu ja Üllar Sind nõusse said. Ma arvan, et paremat vedajat sellele teemale oleks raske leida. Nii et eks siis näis aastal 2030!

* Kui intervjuud andes olin veendunud, et kohtud KIS-i tellija rolli endale ei saa, siis on olukord mõnevõrra muutunud ning loodetavasti õnnestub kohtutel õigusemõistmisega seotud infosüsteemide tellija roll endale saada.

Samuti on tänaseks selge, et uue kohtute infosüsteemi nimeks RUTH ei saa või kui, siis ainult positiivses võtmes (Reliable, User-focused, Thoughtful, Helpful). Uue KIS-i valmimisse on erineval viisil panustanud üle 100 kohtusüsteemi töötaja, kelle kõigi hääl ja mõtted on osaks uuest infosüsteemist. Aitäh kõigile ning ehk on tõesti aeg hakata mõtlema nimekonkursile. (Ruth Prigoda vahetult enne aastaraamatu ilmumist)

____________________________

[1] Ruth lõpetas Tartu Ülikooli õigusinstituudi 2005. aastal.
[2] Ruthist sai Tallinna Halduskohtu kohtunik 1. augustil 2016.
[3] Eeldatavasti: E. Ilus. Rooma eraõiguse alused. Õpik-konspekt õigusteaduskonna üliõpilastele. Tartu Riiklik Ülikool, 1969.
[4] 1994. aastal mittetulundusliku eraülikoolina asutatud Õigusinstituut integreeriti 2002. aastal Tartu Ülikooliga ning sellest sai Tartu Ülikooli Õigusinstituut. – Tööd alustab Tartu Ülikooli Õigusinstituut. Delfi, 28.06.2002. – https://www.delfi.ee/artikkel/3877205/tood-alustab-tartu-ulikooli-oigusinstituut (19.01.2026).
[5] Riigikohtunik aastatel 2003–2018.
[6] 2013. aastal valiti Ruth Tallinna Halduskohtu kohtunikukandidaadiks ja tööd alustas 2014. aasta jaanuaris.
[7] R. Prigoda. Tagasivaade halduskohtu-menetlusele vastustaja esindaja pilguga. – Kohtute aastaraamat 2014, lk 43.
[8] Villem Lapimaa, Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik, aastatel 2005–2014 Tallinna Halduskohtu kohtunik (2006–2014 esimees).
[9] Kristina Maimann, Tallinna Halduskohtu kohtunik aastatel 2003–2023.
[10] Kohtu arengukava 2024–2030 – https://www.kohus.ee/sites/default/files/dokumendid/Kohtu_arengukava_2024-2030.pdf (19.01.2026).
[11] Astrid Asi, Eesti Vabariigi peaprokurör, aastail 2012–2020 Viru Maakohtu kohtunik (2017–2020 esimees), 2021–2025 Harju Maakohtu esimees.
[12] KIS: Kohtute Infosüsteem.
[13] AI – tehisintellekt, ingl k artificial intelligence.
[14] ChatGPT: tehisintellektil põhinev juturobot, mille prototüüpi tutvustati avalikkusele 2022. aasta lõpus, välja töötatud OpenAI poolt.
[15] Üllar Kaljumäe, Riigikohtu direktor alates 2021. aastast.
[16] Villu Kõve, Riigikohtu esimees, 2002–2019 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtunik.
[17] Madis Metelitsa, Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna nõunik.
[18] Nele Parrest, riigikohtunik.
[19] Ingl k „piiriks on taevas“.
[20] Ingl k „on-premises“, sedasi nimetatakse tarkvara, mis töötab arvutites, mis asuvad organisatsioonis, kes seda tarkvara kasutab, mitte nt kusagil „pilves“. – Vt https://en.wikipedia.org/wiki/On-premises_software (29.01.2026).
[21] Kaupo Kruusvee, Tallinna Halduskohtu kohtunik (alates 2020. aastast esimees).
[22] Harju Maakohtu esimees, aastail 2018–2025 Viru Maakohtu kohtunik (2021–2025 esimees).
[23] Riigikohtu esimehe Villu Kõve 10. juunil 2025 Riigikogule peetud ettekanne. – https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/%C3%B5igusalased%20materjalid/RK%20esimehe%20%C3%BClevaade%20Riigikogus%20%202018/Riigikohtu%20esimehe%20%C3%BClevaade%20kohtukorralduse%20%C3%B5igusem%C3%B5istmise%20ja%20seaduste%20%C3%BChetaolise%20kohaldamise%20kohta_l%C3%B5plik_2025.pdf (20.01.2026).
[24] Pärast intervjuud, 15. jaanuaril 2026 saatis Justiits- ja Digiministeerium kooskõlastamisele „Kohtute seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (kohtukorralduse muudatused)“, eelnõu toimiku number 26-0065. – https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/3bb876e8-8a3d-49d9-bd1c-9e5fa1589245 (20.01.2026). Selles sisalduvad muu hulgas kohtuhalduse muutmist käsitlevad sätted.
[25] Sotsiaalkindlustusameti infosüsteemi teine versioon, mida on nimetatud Eesti läbi aegade kalleimaks IT-arenduseks. Vt nt A. Pau. SKAIS2 on tänaseks neelanud 14 miljonit, käiku lastakse järgmised 8. Delfi, 26.10.2022. – https://forte.delfi.ee/artikkel/120088838/skais2-on-tanaseks-neelanud-14-miljonit-kaiku-lastakse-jargmised-8 (20.01.2026).
[26] Hetkel võimaldab uue digitoimiku katseversioon kasutada tehisintellekti abi üksikute dokumentide analüüsimisel, kuid mitte mitme dokumendi üleselt.
[27] Nii väitis Riigikohtu esimees Villu Kõve 10. juunil 2025 peetud ettekandes Riigikogule (viide eespool).
[28] Promptimine (ingl k to prompt) on sisendi andmine tehisintellektile, suunatud juhis, mis aitab suurel keelemudelil genereerida vastuse täpselt küsija vajadustele vastavalt. – Vt nt https://aidoc.pages.taltech.ee/promptimine-ja-kasutamine/promptimise-abc (20.01.2026).
[29] High Court of Justice of England and Wales, 06.06.2025, Ayinde vs. London Borough of Haringey and Al-Haroun vs. Qatar National Bank, [2025] EWHC 1383 (Admin). – https://www.judiciary.uk/wp-content/uploads/2025/06/Ayinde-v-London-Borough-of-Haringey-and-Al-Haroun-v-Qatar-National-Bank.pdf (20.01.2026). Samale otsusele on lisatud ka näitlik loetelu sarnastest juhtumitest mitmel pool maailmas.
[30] Jutt on Evert Nõlva loodud xLaw nimelisest õigusteabe rakendusest, mida kohtud oma töös saavad kasutada. – https://get.xlaw.eu/ (20.01.2026).