Viive Ligi: „Riigikohtunikuks saamine pikendas minu kohtunikukarjääri pea kümne aasta võrra.“

Viive Ligi
riigikohtunik 2. veebruarist 2015 kuni 21. juunini 2024

Nele Siitam
riigikohtunik

Oliver Kask
riigikohtunik

 

Nele: Täna on 20. detsember 2024. Laua ümber istuvad Nele Siitam, Viive Ligi ja Oliver Kask.

Viive, lõpetasid Tartu Ülikooli õigusteaduskonna 1981. Miks Sa läksid just juurat õppima?

Viive: Ma läksin tegelikult alguses õppima Tartu Ülikooli saksa filoloogiat. Õigemini tahtsin minna, aga ei saanud sisse. Ja siis ma sain aru, et filoloogi minust ei saa. Erikooli lõpetajatega oli võimatu võistelda. Ja kuna mu sõbrannad läksid juurasse ja mitte midagi muud ma ei osanud välja mõelda, siis läksingi nendega. Juura sobib justkui kõigile.

Nele: Kas ülikooli ajal tekkis Sul juba arusaam, kelleks täpsemalt tahad saada?

Viive: Mingil määral. Kolmandal kursusel pidime spetsialiseeruma ja mina valisin majandusjuristi kallaku. See tundus mulle kõige huvitavam. Mu abikaasa oli minuga samal kursusel. Temal oli kindel siht – tema tahtis uurijaks saada. Kui hakkasime lõpetama, siis parajasti just aasta pärast lõpetamist pidi olema rahvakohtunike valimine. Sel ajal oli veel tööl kohtunikke, kellel ei olnud juuraharidust. Kui ma läksin Mererajooni Rahvakohtusse stažeerima, siis ka seal oli kohtunikke, kel ei olnud juuraharidust. Kuna nad olid juba üsna eakad ja kohtunike kohad sooviti täita juuraharidusega inimestega, oli kohtunike riiklik tellimus suur. Meie kursuselt suunati kolm või neli lõpetajat kohtunikeks. Olime abikaasaga ühel kursusel ja raske oli leida mõlemale suunamist samasse asulasse. Inge‑Maret Orgo[1], meie kursuse juhendaja, soovitas mul leppida kohtunikuks suunamisega – mul oli sobiv vanus. Lisaks tähendas kohtunikuks suunamine korteri saamist. Kuna meil mehega polnud kuskil elada, oli ka juba üks laps, siis valisimegi nii, et mina võtsin kohtuniku ameti. Aga minu mehest uurijat ei saanudki. Kuna tema isa oli noorukina Saksa sõjaväes teeninud, leiti tema taust ebasobiv olevat ja mees läks hoopiski majandusjuristiks.

Nele: Nüüd ma saan aru, miks Sulle maksuõigus meeldis – sest Sul oli majandusõiguse vastu huvi.

Viive: Jah, maksuõiguses meeldisid mulle n‑ö lihtsamad maksude petuskeemid. Tuli tegeleda tõenditega ja tõendamisega. Eriti kui asjas oli n‑ö kuritegelik element sees, siis oli huvitav. Aga kui skeem läks väga keeruliseks, siis ma pean ütlema, et see minu majandusjuristi haridus ei aidanud asja lahendamisele kaasa.

Nele: Ehk räägid, kuidas toona üldse kohtunikuks saadi. Kas kõiki kohtunikke valiti ja mida see valimine üldse tähendas?

Viive: See tähendas seda, et esiteks seati kandidaat üles. Tõtt‑öelda ma ei mäleta enam, kes minu kandidatuuri esitas, ilmselt TPI[2], kus ma käisin enda kandidatuuri tutvustamas. Samal ajal oli nii rahvakohtunike valimine kui ka kohalike omavalitsuste RSN TK[3] saadikute valimine. Mul on sellest sündmusest ka fotod, kus istun TPI suures aulas saadikutega koos ühes rivis. Pidin ennast tutvustama. Rahvakohtunikud valiti viieks aastaks ja siis tuli uus valimine.

Nele: Sellepärast Su CV‑s ongi, et kaks korda on valitud rahvakohtunikuks.[4] Kus Su füüsiline töökoht asus?

Viive: Kuna pärast ülikooli lõpetamist jäi kohtunike valimisteni aasta, jäi mulle aasta aega, et end tulevase tööga kurssi viia. Stažeerisin Mererajooni Rahvakohtus, mis toona asus praeguses Tallinna Ringkonnakohtu majas.

Minu päris esimene töökoht oli tollases Tallinna Oktoobri Rajooni Rahvakohtus ja asus Toompeal praeguses Stenbocki majas. Seal olid väga hullud töötingimused. Kuna majas oli ahjuküte, ahjud ilmselt ei tõmmanud hästi ja puud olid viletsad, haises majas kogu aeg vingu järele. Haisesid toimikud ja riided. Stenbocki majas asusid Tallinna Kalinini Rajooni Rahvakohus ja Tallinna Oktoobri Rajooni Rahvakohus. Minu kabinet oli teisel korrusel ja mul oli oma istungisaal kabineti kõrval. See oli väga mugav, sest ma ei pidanud mitte kellegagi istungi pidamiseks saali jagama.

Nele: Milliseid kohtuasju toona lahendasid?

Viive: Kõike – tsiviilasju, kriminaalasju ja administratiivõigusrikkumise asju. Need viimased on kõige ebameeldivamad minu jaoks olnud, ma ei tea, miks.

Nele: Kas Sa mäletad esimest korda, kui pidid saali minema kohtuistungit juhtima?

Oliver: Käisid alguses ilmselt stažeerimise ajal ka saalis?

Viive: Stažeerimise ajal käisin küll istungeid kuulamas. Ei mäleta paraku esimest istungi juhatamist, ju ei jäänud sellest erilist emotsiooni. Toona osalesid rahvakaasistujad kõigi asjade arutamisel ja sa ei pidanud üksi menetlusosaliste vastas istuma. Ühelt poolt oli selline kolmene kohtukooseis noorele kohtunikule julgustav, teiselt poolt oli rahvakaasistujatele asjade selgitamine ja nendega suhtlemine siiski päeva väga väsitav osa.

Minu arvates on kaasistuja instituut ka tänasel päeval kriminaalmenetluses üsna mõistlik. Tsiviilkohtumenetluses ehk mitte. Kohtunikuna pead alati tõendeid hinnates mõtlema, mis tegelikult toimus. Su elukogemus ei pruugi olla konkreetses valdkonnas piisav. Siis on hea, kui kõrval on teistlaadi taustaga inimene. Ilmselt on minu arvamus mõjutatud ka sellest, et mul olid toona väga meeldivad kaasistujad, kellega oli huvitav asju arutada ja kes seda meelsasti tegid.

Nele: Kas ma sain õigesti aru, et stažeerimise ajal oli Helve Särgava[5] Sinu esimene juhendaja Tallinna Mererajooni Rahvakohtus? Kas Sul on mingeid eredamaid mälestusi temast? Ta oli ju legendaarne kohtunik. Kas ta toona oli juba ka kohtu esimees või oli lihtsalt kohtunikust juhendaja?

Viive: Helve Särgava oli juhendaja, aga kohtu esimees oli minu mäletamist mööda Riina Juursoo[6]. Ei mäleta, et Helve oleks minuga kuidagi eriliselt tegelenud. Kaasuseid arutasime kõigi kohtunikega, kelle istungeid kuulamas käisin, nii ka Helvega.

Samal ajal oli kohtus ka teine stažöör. Tema oli kohtunik Nadežda Marksi[7] juures. Nadežda Marks oli selline jõuline proua ja tema kasutas oma stažööri küll igati ära – mu kolleeg pidi vahel ka poodi jooksma, et juhendajale süüa osta, või aitama tal muid asju ajada. Selline asi tekitas võõristust ja ilmselt seepärast on meelde jäänud.

Nele: Kas Sul on toonasest ajast ka mõni mälestus poliitilisemast kriminaalmenetlusest, kus tundsid, et Sul on ebamugav?

Viive: Mul ei ole selliseid asju olnud. 80‑ndatel sündis mul kaks last ja ilmselt ka seepärast mulle ühtegi sellist kriminaalasja ei sattunud, et olin pikalt lastega kodus. Meenub üks kord, kui ma n-ö keeldusin õigusemõistmisest. Minu valvepäeval tõi miilits Harjumäelt ühe punkari, kellele pandi süüks avaliku korra rikkumist, ilmselt soengu või riietuse pärast. Siis ma küll ütlesin kohtu esimehele, et ma ei taha seda asja arutada ega teda karistada. Esimees võttis lihtsalt asja üle.

Nele: 1991. aastal nimetati Sind linnakohtunikuks.[8] See tagasitulek tööle oli seega juba Eesti Vabariiki?

Viive: Tütar sündis 1989 lõpus ja ma kavatsesin temaga kodus olla nii kaua kui võimalik, aga 1990 lõpus helistas mulle toonane Tallinna Linnakohtu esimees ja selgitas, et kui soovin saada uues vastvalminud kohtumajas aknaga kabinetti, oleks mul mõistlik kohe tööle tulla, sest hiljem saan ma pretendeerida vaid ilma aknata ruumile. Käisin majaga tutvumas ja läksin kohe tööle – ilma aknata kabinet oli pisike algselt tõlkidele mõeldud ruum maja keskosas, mille seinad olid mistrakattega vooderdatud ja kus oli kogu aeg õhupuudus. Kuigi sain siis aknaga kabineti, põhjustasid maja ehitusel kasutatud materjalid allergiat ja igatsesin tagasi majja, kus olin töötanud enne lapsega koju jäämist – kui Stenbocki maja muutus täiesti kasutuskõlbmatuks, oli kohus kolinud all‑linna Suur‑Karja ja Müürivahe tänava nurgale.

Nele: Aga linnakohtu kohtunikuna, milliseid kohtuasju Sa lahendasid?

Viive: Mul ei tule sellest ajast ühtegi kriminaalasja meelde. Ilmselt lahendasin ainult tsiviilasju.

Nele: Kui oled olnud kaks aastat Liivalaia kohtumajas Tallinna Linnakohtu kohtunik, siis jõuame aastasse 1993. Septembris alustavad tööd ringkonnakohtud[9] ja augustis nimetati Sind presidendi otsusega Tallinna Ringkonnakohtu kohtunikuks. Kuidas see juhtus?

Viive: Linnakohtus olemise ajal hakati kohtunikke koolitama. Rootsi ja Saksamaa lõid kaasa. Siis tuli Rootsist pakkumine saata mingi arv kohtunikke stažeerima. Meie Madis Käguga[10] olime minemas ja minu meelest olime Rootsis lausa paar kuud.

Jönköpingis oli väga tore väike kohus. Meid paigutati elama peredesse. Minu pere isa oli Eesti pagulaste laps, kes oli Rootsis advokaadiks saanud. Nii et kui me iga päev sõitsime tööle või töölt tagasi, siis arutasime temaga eesti keeles kõikvõimalikke asju. Näiteks pankrotti, millest ma polnud midagi enne kuulnud. Ta tegi mulle selgeks, mis see pankrot on, kuidas pankrotti minnakse, miks see nii läheb, mida siis tehakse, mis juhtub. Kui ma Eestisse tagasi tulin ja oli mingi pankrotiõiguse koolitus, siis oli mul sellest lihtne aru saada, ma olin teema mingil määral juba omandanud.

Sellest ajast on meelde jäänud üks müra kaasus. Keegi oli ehitanud maja, mis oli kiirtee ääres. Kohus tegi selles asjas paikvaatluse. Sõitsime menetlusosalistega autodega kohale, et saada aimu, kui kohutav see müra on ja mida ette võtta. See oli väga hea kogemus paikvaatluse tegemisest.

Jönköping andis tõelise arenguhüppe, väga õpetlik oli näha, kuidas vabas maailmas kohtuprotsessid käivad, mida nad jälgivad, kuidas lahendeid kirjutatakse, milline kultuur kohtus on. See oli väga-väga huvitav.

Kui olin tagasi Eestis, siis Maruste käis korra kohtus ja ütles, et kuule, Sa võiksid ringkonnakohtusse kandideerida. Ma mõtlesin, et miks mitte, ja kandideerisin. Saingi. Muidugi, ma tahtsin tsiviilkolleegiumisse, tsiviilõigus oli minu lemmik. Käisime president Lennart Meri juures ametisse nimetamisel ja pärast läksime kõik selle suure pundiga Kadrioru kohvikusse tähistama. Kohtu esimees oli toona Jaan Kartau[11].

Oliver: Kas Sa võtsid selle koha vastu tahtmist?

Viive: Jah, ma ei olnud halduskolleegiumist just vaimustunud. Aga ma ei kahetse, sellepärast, et see oli päris tore.

Nele: See tähendab, et Sinust sai kohe Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi esimees. Aga kes sinna esimesse halduskolleegiumi veel kuulusid?

Viive: Ruth Plaks[13] (vana nimega Virkus), Meelika Aava[14] ja Reet Allikvere[15]. Ja mina. Nii et puhas naiste kamp. Ringkonnakohtu halduskolleegiumi probleem oli algul see, et meie kohtunikud vahetusid väga kiiresti. Kui teistes kolleegiumites kohad vabanesid, siis läksid meie kohtunikud kohtusiseselt sinna üle ja uued kohtunikud, kes meile kandideerisid, ootasid samamoodi teises kolleegiumis koha vabanemist. Kohtunikukandidaadid olid peamiselt maa- või linnakohtust, sest halduskohtute kohtunikud olid liiga vähe aega kohtuniku ametis olnud ja kvalifikatsioon oli nõrgem. Meelika läks peagi kriminaalkolleegiumisse ja Reet tsiviilkolleegiumisse. Need kohtunikud, kes tulid halduskolleegiumisse linnakohtust – Gaida Kivinurm[16], Ulvi Loonurm[17] –, liikusid edasi tsiviilkolleegiumisse. Püsivalt jäime Ruthiga. Olime sellest esialgsest koosseisust. Kui tulid Lauri Madise, Oliver Kask ja Ivo Pilving[18], siis oli meil juba tugev halduskolleegium.

Nele: Tallinna Ringkonnakohtusse nimetati koos sinuga Reet Allikvere, Jaan Kartau, Evald Lang[19], Mare Lepik[20], Uno Pender[21], Malle Seppik[22].[23] Lennart Meri oli väga väljapaistev isiksus. Kas Sul temaga kohtumisest mingeid eredamaid mälestusi on?

Viive: Ta vaatas mu nime ja küsis, et kas ma olen pärit Saaremaalt. Ligid on Saaremaalt. Aga ei, vastasin, et see on saadud nimi. See jäi meelde.

Tegelikult oli linnakohus selleks ajaks muutunud väga suureks ja seal ei olnud meeldiv töötada. Väga suur kohus ei ole tegelikult hea. See on seesama teema, mis praegu on probleemiks Harju Maakohtus.

Oliver: Miks ei olnud seal meeldiv töötada?

Viive: Väikese kohtu kogemus, mis mul oli … Kõigi asjade arutamine koos, kõik oli kompaktne, väike kollektiiv – sekretärid, kantselei, kõik olid tuttavad ja omad inimesed. Aga linnakohtus tekkisid sageli mingid hõõrumised – ma ei saanudki aru, millest, aga kogu aeg nagu keegi polnud millegagi rahul ja … Mulle tundus, et seal ei olnud sellist suurt sõbralikku peret. Üks põhjus võis olla selles, et pandi kokku neli kohut – neli mõnusat, meeldivat kollektiivi – ja see tekitas mingeid pingeid. Kusjuures ühe kohtu esimees sai ka linnakohtu esimeheks. Ma ei tea, kas siis kellelegi tundus, et ta hoiab n‑ö oma kohtunikke rohkem. See ei pruugi üldse nii olla. Aga kui kuskil susisema hakkas, siis see lõi lõkkele ja probleem võimendus. Sellist mõnusat sõbralikku kollektiivi ei tekkinud.

Nele: Mis laadi kohtuasju te toona ringkonnakohtus lahendasite – omandireform, haldusõiguserikkumised?

Viive: Jah, need teemad olid. Nagu enne ütlesin, haldusõiguserikkumised olid ebameeldivad, eriti kui olid mingite tehniliste nõuete rikkumised, kus pidid süüvima selle valdkonna detailsetesse õigusaktidesse, mille puhul juba keelest ei saa hästi aru. Reeglina haldusõiguserikkumiste tõendamiseks on vaja tõendeid, mis võivad olla ka üsna nirud. Sellest tekivad ebalused.

Eile just vaatasin esimest HKMS‑i[24]. Kõigepealt oli seal probleem selles, et kohus ei saanud haldusakti tühistada ega kehtetuks tunnistada. Sai üksnes õigusvastaseks tunnistada – et mis see siis ikkagi tähendab? Mis asi see on? Mis sellele järgneb? Kas siis haldusakt kehtib edasi? Kuidas siis on, kui ametnik seda kohtuotsust täites teeb sama otsuse uuesti? No talle tehti ettekirjutus asi uuesti üle vaadata ja uuesti otsustada, aga ega kohus ju ei saanud ette öelda, mis otsus peab olema. Siis oligi nii, et üks ja sama vaidlus käis mitmeid kordi kohtust läbi. Miks see niimoodi seadusesse kirjutati, et kohtunikul ei ole õigust tühistada? Usaldamatus kohtunike suhtes, mulle tundub – ei tea, mida kohus äkki teeb. Ja ilmselt ka võimude lahusus, millega üritatakse selgitada, et kohus ei tohiks sekkuda liiga palju täitevvõimu otsustesse.

Ja siis olid ka väga pingsad tähtajad. Otsus tuli teha kuu aja jooksul. Apellatsioon tuli esitada 10 päeva jooksul.

Oliver: Kas otsused olid algul trükitud või käsikirjalised?

Viive: Algul olid otsused käsikirjalised. Ringkonnakohtus oli meil masinakirjutaja. Ta oli meil selline boheemlaslik proua. Kui tal vahepeal üle viskas, siis ta võttis kitarri või akordioni ja mängis omaette. Trükkida oli tihti vaja väga palju eksemplare. Trükiti läbi kopeerpaberi ja see määris. Samuti polnud viimase eksemplari kvaliteet kiita.

Nele: Aga kas ringkonnakohtus oli ikkagi selgelt kollektiivne õigusemõistmine selles mõttes, et nüüd oli Sul kaks kolleegi juures? Enne oli Sul kaks rahvakohtunikku, aga nüüd kokku kolm kohtunikku, kes otsustavad.

Viive: Jaa, selgelt kollektiivne. Tihtipeale olid suured vaidlused. Pärast remonti tekkis ringkonnakohtus Pärnu mnt 7 majas selline ühisruum kohtunike kabinettide ette. See oli eriti mõnus nõupidamisteks.

Nele: Aga kust te alguses üldse teadmise võtsite, mis asi halduskohtumenetlus on, mis on haldusõiguse põhimõtted jne? Kas te mõtlesite üldse, et kuivõrd erinev on see tsiviilkohtumenetlusest – mis on eripärad ja erinevused põhimõtetes?

Viive: Oli olemas halduskohtumenetluse seadustik. Siis ilmus juba Kalle Meruski ja Indrek Koolmeistri „Haldusõiguse õpik“.[25] Eks sai selle toel ennast haritud. Ka olid koolitused.

Oliver: Kas sakslased käisid ka koolitamas?

Viive: Jah, sakslaste koolitused olid super. Võtsin nende Twinningut. Ma olen väga aldis igasugustele koolitustele. Võtsin nii haldus- kui ka tsiviilõiguse valdkonna koolitusi. See oli tegelikult päris aeganõudev. Vist nädal oli korraga igas kuus. Aga see oli ääretult kasulik. Mul on hästi meeles, kuidas just tsiviilõiguse koolitusel üritasid sakslased suunata meid kaasuste lahendamisel korrakohasele skeemijärgsele lähenemisele. Kindel metoodika, mida kontrollid ja millistest eeldustest lähtudes kontrollimist alustada. Kui järjekordne kaasus kanti ette, siis küsiti, et nii, mis te arvate. Meil oli kohe asi selge. Ütlesime lahenduse ära. Seal pole seda, seal pole teist, otsus on selline. Õppejõud jälle: ei, nii see ei lähe, hakkame aga otsast peale. Kusjuures huvitav on see, et mõnikord oli meie kiire otsus õige. Aga juhtus muidugi ka seda, et kui korrakohaselt lähenesid, siis läks kaasus hoopis teise suunda.

Aga see sakslaste Twinningu koolitus oli ääretult kasulik. Olime ka nädal aega Hamburgis kohtus, kuulasime istungeid ja vaatasime, kuidas nad kohtumenetlust veavad. Mis eriti üllatas, oli see, et istung toimus ümmarguse laua taga – pigem aruteluna.

Nele: Millal esimesed arvutid tulid? Kas Sul oli mingisugune mälupilt – nii, nüüd on see hetk, kui ma pean hakkama arvutit kasutama?

Oliver: Ja kui arvutid tulid, siis kas oli ka mingi õpe?

Viive: Jah, mingi õpe oli kindlasti. Aga ma ei mäleta, et arvutid oleks tekitanud mingit probleemi. Siiski ma enam ei mäleta, mis hetkest hakkasime arvutis tegema lahendeid. Ju see kuskil 1990ndate keskel pidi olema.

Nele: Järelikult ei olnud see Sinu jaoks n‑ö valuline protsess.

Viive: Ma ei tea, miks ei olnud valuline, sest tegelikult trükimasinal pimekirja ma ei vallanud. Samas trükimasinaga oli alati probleem, kui tuli parandada. Kui arvutid tulid, siis see probleem kadus. See oli tõesti vau‑efekt ja väga tore.

Siiski ma ei mäleta, et me väga pikalt käsitsi kirjutamisega oleksime piinelnud. Kui kolleegid lugesid ja tegid parandusi käsikirjalisse lahendisse, siis nende paranduste tõttu muutus see tekst päris loetamatuks ja pidid selle veel ümber kirjutama, enne kui masinakirjutajale said anda.

Nele: Enne mainisid, et nende jaoks, kes ringkonnakohtu halduskolleegiumis alguses alustasid, oli see n‑ö halb valik, sunnitud halb valik. Sealt taheti ära minna. Kui tulid juba Lauri, Ivo ja Oliver, siis kas ma saan õigesti aru, et see oli mõnes mõttes ka arenguhüpe ringkonnakohtu enda jaoks, kvaliteedi mõttes, enda n‑ö identifitseerimise hetk – oleme halduskohtunikud?

Viive: Tegelikult enne neid jäid meile pidama ka Lilianne Aasma[26] ja Silvia Truman[27], samuti Allar Jõks[28] oli pikka aega meil. Ei, meil oli tegelikult juba ka enne üsna eneseteadlik kollektiiv. Aga jah, need haldusõigusega kursis noored mehed – loomulikult oli see super, umbes aastast 2002 edasi.

Nele: Kas ma saan õigesti aru, et aastast 1993 kuni selle hetkeni, kui Riigikohtusse tulid, olid kogu aeg esimees?

Viive: Jah, ma ei saanud seda kohta enam käest ära anda … /naer/. Mingit suurt ambitsiooni minus ei olnud, aga kuidagi see lihtsalt jätkus loomulikul teel. Inimesi vahetus kogu aeg. Ega keegi ei tahtnud esimeheks saada. Esimehe amet ei olnud selline, mille poole püüelda. Esimehe palgale lisati lisatasu täiendavate ülesannete eest vist vahetult enne, kui ma Riigikohtusse tulin. Sinnamaani oli esimees tavaline kohtunik. Põhimõtteliselt pidi esimees tagama kolleegiumi töö efektiivsuse ja kvaliteedi. Mil moel? See oli tegelikult üsna keeruline. Olime halduskolleegiumis hädas tähtaegadega. Igal ringkonnakohtu üldkogul olid meie kolleegiumi näitajad kriitika all. Igal üldkogul oli üks igavene vaidlus selle üle, kas me veedame liiga palju aega asjade arutamisel. Miks me ei jõua nii palju asju ära arutada kui kriminaal- või tsiviilkolleegium? Enda arvates polnud meil mingit ebamõistlikku venitamist, aga ikka jäid mingid asjad miskipärast toppama. Meie arvnäitajad olid väiksemad kui tsiviilkolleegiumil. Miks see nii oli? No mina igal juhul sellele jälile ei saanud. Püüdsime küll põhjendada uurimisprintsiibiga, aga …

Uurimisprintsiip vähemasti algusaastatel tõepoolest tsiviilkohtumenetlusest erines: tsiviilkohtunikel ei olnud sellises mahus selgitamiskohustust ega uurimisprintsiipi. Aga mida aeg edasi, seda enam minu meelest Riigikohus suunas tsiviilasju lahendavaid kohtunikke selles suunas, et selgitamiskohustust tuli täita, st päris nii ei ole, et kohtunikuna kuulad ainult mõlemad pooled ära ja üldse ei sekku ega anna tagasisidet, mis väide võiks olla paremini tõendatud vms.

Minu meelest ei saanud seega uurimisprintsiip ka ainus põhjus olla. Ei tea, kas lihtsalt olime aeglasemad inimesed? Võib-olla halduskohtu otsuste kvaliteet ei olnud ka nii hea, kui oli maakohtu otsuste kvaliteet.

Oliver: Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium saatis väga palju asju ka esimesse astmesse tagasi sellel ajal. Halduskolleegiumis nii ei olnud.

Viive: Jah, me võtsime algusest peale suuna, et lahendame asjad ise ära, me ei saada kergekäeliselt tagasi esimesse astmesse. Tsiviilkohtumenetluses oli range reegel, et kui midagi oli valesti, oli vaja mingit tõendit uuesti uurida, siis see pidi alati hakkama peale esimesest kohtuastmest. Maakohtusse tagasisaatmise otsust on iseenesest alati lihtsam kirjutada, sest ei pea nii palju põhjendama. Aga kui muudad otsust, siis selle põhjendamine on vaevalisem. Kõik vaidluskohad tuli ise lahendada. See oli kindlasti üks meie pikemate menetlustähtaegade põhjus. Aga me ei tahtnud oma seisukohta ka muuta, sest kohtuasja pendeldamine on koormavam.

Nele: Kui Sa olid nii pikalt juba vedanud ja olnud halduskolleegiumi esimees, kas siis tekkis mingil hetkel kahetsus, et ehk ei oleks pidanud Kartau ettepanekut vastu võtma?

Viive: Ei, kindlasti mitte.

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi kollektiiv oli suurepärane. Suhtlesime palju ka tööväliselt – see annab ka kollektiivile palju juurde. Väga tore oli töötada.

Nele: Nüüd on aasta 2015. Sinust saab riigikohtunik.[29] Kuidas asjad sinnani arenesid? Kes Sulle selle ettepaneku tegi?

Viive: Tõnu Anton küsis minult, et kas ma ei tahaks kandideerida. Mäletan, et oli Märt Raski[30] vastuvõtt Tallinnas meremuuseumis. Tema ametiaeg hakkas täis saama. Ja seal rääkisin Tõnu Antoniga[31]. Aga ilmselt ta võis ka helistada. Tõnu arvas, et ma võiks olla üks kandidaat. No siis ma küll kahtlesin ja kartsin. Kartsin, et mu teadmised ei ole nii head. Eks ma olen väga kahtlev alati oma otsustes. Rääkisin lastega ja lapsed ütlesid, et kandideerida ikkagi võiks.

Mulle tundus, et töö ringkonnakohtus hakkas ennast minu jaoks ka ammendama. Töökoormus oli suur, kohtuasjade lahendamine oli nagu konveieri peal. Pidid tegema kuus ära teatud arvu kohtuasju, et oleksid pidevalt järje peal. Sa ei saanud… Mäletan, et Lauri Madise ütles, kui ta Riigikogust ringkonnakohtusse tuli, et seal oli ühel hetkel mingi projekti jaoks vaja end kokku võtta, tegid ööl ja päeval tööd, aga siis tuli kergem periood – et need perioodid vaheldusid. Ringkonnakohtus aga ei olnud mitte mingit vaheaega. Lihtsalt pidid kogu aeg olema väga kiire. Tundsin, et ma olen sellest kõigest väga väsinud, et ei jaksa enam. Ja et nii kui pensionile avaneb võimalus minna, siis lähen. Seepärast ma mõtlesingi, et ega mul tegelikult midagi kaotada pole, ja kandideerin.

Nii see läks. See jah pikendas minu kohtunikukarjääri üheksa ja poole aasta võrra, muidu ma oleksin ilmselt tõesti läinud ära pensionile juba ringkonnakohtust.

Aga ma ei tea, kas see on mõeldav. Sellel lahendusel on nii plussid kui ka miinused. Praegu Tallinna Halduskohtus nad vahetavad spetsialiseerumist haldusasjade piires. See peaks ka mingil määral aitama, et võtad ühel ajal planeeringud, teisel ajal maksuasjad ja siis välismaalased.

Nele: Aga kas Sina oled pigem spetsialiseerumise toetaja või vastane?

Viive: Mul on kahtlused, et kas tugev spetsialiseerumine on väga hea. Sellepärast, et meid on nii vähe. Pean silmas nii esimest, teist kui ka kolmandat astet. Võib-olla näiteks maksukohtunikke saaks Eesti peale kümme kokku. Kui üks väike seltskond hakkab suunama praktikat, ei ole hea. Neil on kindlad tõekspidamised, nad näevad asju ühel kindlal moel. Võib-olla oleks hea, kui tuleks mingi värskem pilk vahepeal juurde. Aga selge on see, et spetsialiseerumine kiirendab asjade lahendamist ja kvaliteet ilmselt peaks ka tõusma.

Ühesõnaga, üks on see nii-öelda valdkonnasisene spetsialiseerumine, teine on vahetada valdkonda, st minna haldusest tsiviili, tsiviilist kriminaali. Aga see vist ei ole kunagi kõne alla tulnud. Samas omal ajal Tartu Ringkonnakohtu kohtunikud lahendasid nii tsiviil- kui ka haldusasju.[32] Ja ega nad ei saanud halvasti hakkama. Neil läks täitsa hästi, sest iseenesest protsessiõigus on ju oma põhimõtetelt sama. Mingit vahet ei ole, eriti nüüd, kui ka tsiviilvaldkonna kohtunikud on võtnud suuna suuremale selgitamiskohustusele ja tegelikult eks nad selles mõttes uurivad ka, st nad peavad suunama isikut esitama n-ö korraliku nõude.

Nele: Materiaalõigust silmas pidades vähemalt mina tunneksin ennast küll väga ebakindlalt, kui peaksin tsiviilasju lahendama.

Viive: Materiaalõigus on kõhedust tekitav jah, sest palju sõltub ju kohtupraktikast. Võid küll osata lugeda seadust ja uurida, aga see, kui palju on vaja mingi lahendi jaoks läbi lugeda materjale, see on nii suur hulk.

Kui ma pensionile jäin, siis ma kõigepealt lugesin ilukirjandust. Lihtsalt lugesin, lugesin. Selline kergendus oli, et ma ei pidanud mingeid otsuseid, lahendi projekte lugema.

Nele: Tulles nüüd tagasi riigikohtunikuks saamise juurde, siis Sind ootasid Riigikohtu halduskolleegiumis ees Tõnu Anton, Ivo Pilving, Jüri Põld[33] ja Indrek Koolmeister[34].

Viive: Jah, neli meest ja kõik n‑ö vanad kalad. Väga-väga lihtne oli sisse elada. Tõnu endise kolleegiumi esimehena oli väga hea n‑ö kaadripsühholoog. Ta võttis mind mõnikord kaasa kohvinurka ja siis uuris, kuidas mul läheb, mida ma arvan, mida ma mõtlen. Ja need tema juhtnöörid, kommentaarid … See aitas ennast positsioneerida ja paika panna ja kõik oli lihtsam sellevõrra.

Nele: Kas Sul Riigikogus riigikohtuniku ametisse nimetamise menetlusest ka midagi eredamalt meelde on jäänud? Sul läks vist üsna lihtsalt.

Viive: Jah, ma olin valmis keerulisemaks protsessiks. Nagu ikka, käisime enne Riigikogu täiskogu n‑ö suurde saali minemist Priiduga[35] fraktsioonides ja seal kohati oli teravamaid küsimusi.

Ühes fraktsioonis Juhan Parts küsis kohtunikuõiguse kohta. St kui seadus ütleb nii, aga kohus tahab teha naa, et kas kohus võib siis teha teisiti. Siis ma ütlesin kindlalt, et ei, seadust peab järgima. Kohtunikuõigusega peab olema üsna ettevaatlik. Kohtunik ei tohi julgelt seadusest ette rutata või siis kõrvale minna. Kohtunik peab ikkagi jääma seaduse mõtte piiridesse. Kui seadus on vastu võetud, siis peab seda järgima. Parteid olid väga rahul, ma arvan. Kuigi ma arvan, et tõlgendamise kaudu saab ka loomulikult vastuolud ületatud sageli.

Nele: Kui Sa paigutaksid halduskohtunikke skaalale, kus ühes otsas on riigisõbralik ja teises otsas kodanikusõbralik, siis kuhu Sa ennast paigutaksid? Ma arvan, et paljud kõrvalseisjad vähemalt liigitavad riigikohtunikke sellisel skaalal.

Viive: Ma ei tea, mul ei ole tunnet, et saaks niimoodi eristada – riigisõbralik ja n-ö kodaniku poole kaldu. Aga kui teed vahet erahuvil ja avalikul huvil, siis ma arvan, et tihtipeale peab vähem tõsine erahuvi tõsisema avaliku huvi ees taanduma. Seega kui Sinu kirjeldatud skaalat niimoodi nimetada, siis võib-olla ma oleksin enam avaliku huvi poole kaldu. Meenub üks viimaseid politseiniku pensioni põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuasju.[36] Seal minu meelest erahuvi oleks pidanud avaliku huvi ees taanduma. Seal ei olnud tehtud inimesele liiga.

Nele: Jah, kirjutasime ühise eriarvamuse selles asjas. Minul on Sinust kohtunikuna majandushaldusõiguse asjades jäänud mulje, et sageli olid Sa pigem ettevõtja poolel. Sa leidsid sageli mingi sellise tõlgendusviisi või lähenemise, et anda inimesele õigus, ja sageli lahenduskäik oli minu jaoks üllatuslik. Samas maksuasjades olid jälle mingites aspektides väga range.

Viive: Mul on selline veendumus, et maksu maksmine on iga isiku püha kohustus. Sellepärast, et see raha läheb ühisesse kassasse. See tuleb ära maksta, ükskõik, mis seisus parajasti äriühing on. Seepärast maksuasjades ma olin pigem rangem.

Nele: Oled Riigikohtus veedetud aja jooksul teinud 19 eriarvamust. Mis neist on eredamalt meelde jäänud?

Viive: Näiteks Tallinna Vee asi,[37] kus ma [ettekandja‑kohtunikuna] ise tegelikult arvasin teistmoodi – ma pidin kirjutama asjas kohtuotsuse vastupidiselt oma arvamusele.

Nele: Mis Sa arvad sellest Riigikohtu üsna rangest, aga huvitavast lähenemisest, et kui oled ettekandja‑kohtunik ja jääd hääletusel alla, siis on ikkagi sinu kohustus asi lõpuni kirjutada – ettekandjat ei vahetata. Kas see on õige Sinu meelest?

Viive: Absoluutselt, absoluutselt õige. Seepärast, et kohtulahendi argumentatsioon on ju puhttehniline töö. See ei tule n‑ö sinu seest. Kuulad teiste argumendid ära ja paned selle kirja.

Oliver: Nagu advokaat, kes peab esitama seisukoha oma esindatava perspektiivist.

Viive: Mäletan, et Jüri [Põld] vist kunagi oli see, kes põtkis vastu. Ma ei mäleta täpselt, kas keegi on ettekandjana välja vahetatud. Siiski, sõltumata sellest, mis arvad, see ei tohiks segada professionaali otsust kirja panemast.

Nele: Kui võrdled tööd põhiseaduslikkuse järelevalves ja halduskolleegiumis, siis kui erinev see oli ja kas Sulle meeldis põhiseaduslikkuse järelevalve?

Viive: Meeldis küll see temaatika. Kui konkreetset haldusasja lahendad, siis tihtipeale põhiseaduslikud väärtused ja hinnangud ei leiagi kasutamist. Aga seal saad laiemalt argumenteerida. Olid ka väga huvitavad kohtuasjad.

Nele: Kas Sa ise oled algatanud mõne põhiseaduslikkuse järelevalve asja?

Viive: Ringkonnakohtus töötamise ajal. See läks nibin‑nabin läbi. Mäletan, et norm tunnistati küll põhiseadusevastaseks, aga ma ei mäleta, kas keegi kirjutas eriarvamuse või keegi ütles mulle pärast, et iseenesest see norm ei pruukinud olla asjassepuutuv. Aga eks see asjassepuutuvus ole ka ju üsna vaieldav alati. Vist oli mingi konkurentsiasi.[38]

Toona, kui mina läksin Riigikohtusse, siis oli seal millegipärast selline mentaliteet, et töö põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumis on nagu lisakoormus. Ja kui sealt kolleegiumist saad ära, küll siis juba oma kolleegiumis panustaks töösse. Aga mul sellist tunnet ei olnud, minul oli väga huvitav. Eks põhiseaduslikkuse järelevalve ole huvipakkuvam halduskohtunikule vist ka seepärast, et on natuke rohkem omasem. Vähemasti minu enda jaoks on huvitav just see, kuidas näeb sama probleemi kriminaal- või tsiviilõiguse kohtunik – nad mõtlevad justkui teistmoodi, nad lähenevad õigusküsimusele teisiti. Eriti huvitav oli, kui asi oli üldkogus.

Nele: Selle üle võib ilmselt lõputult vaielda, kas see on hea või halb, et põhiseaduslikkuse järelevalve ja kohtupidamine muudes asjades on Riigikohtus koos. Milline on Sinu vaade sellele?

Viive: Minu põhimõtteline lähenemine on, et selline valik on meie tingimustes lihtsalt sobiv. Sobiv nii rahalises mõttes kui ka selles mõttes, et Eesti on nii väike ja inimesi vähe. Siin eraldi põhiseaduskohtu tegemine võiks kujuneda väga raskeks. Nii et ma arvan, et see ei ole üldse paha ja on siiamaani hästi töötanud tegelikult. Ma siiralt imetlen neid inimesi, kes praeguse süsteemi välja mõtlesid – kui targad nad pidid olema!

Nele: Kuidas Sa üldse mõtestaksid Riigikohtu rolli – mis on Riigikohtu ülesanne? Ja kuidas Riigikohus sinu meelest sellega hakkama saab?

Viive: No riigikohtunik peaks põhimõtteliselt leidma õiglase tasakaalu – et mis on põhiseaduse ootus, mis on seadusandja tahe ja mis ühiskonna vastav arengutase.

Nele: Aga kas meie Riigikohus lahendab konkreetset kaasust, otsib õiglust konkreetses asjas või on tal mingisugune muu roll?

Viive: Ei, minu meelest on tal ikkagi mingisugune selline ülem ülesanne. Eks see sõltub ka kaasusest. Aga iseenesest peaks ta õigust edasi arendama. Sellepärast, et kust muidu seadusandja või siis ka ühiskond näeb, et kuidas ja kuhupoole võiks õigus suunduda? Seadus võib ju olla lihtsalt n‑ö vanaks jäänud või liiga konservatiivseks muutunud ja võib-olla ühiskonna arengud on juba edasi läinud.

Näitena võib võtta selle, mis praegu toimub andmekaitseõiguses. Ühelt poolt võid ju mõelda, et miks neid isikuandmeid nii palju kaitsma peab, miks nii palju piiranguid on vaja siin ja seal. Aga samas, kui vaatad ilmsiks tulnud häkkimisrünnakuid ja andmelekkeid, siis saad aru, et piirangud ja normid peavad olema. Ilmselt ka siin saab Riigikohus oma teadmiste pinnalt õiguse sisu edasi arendada ja õiget tasakaalu läbi tõlgenduste leida.

Või võtame näiteks halduskolleegiumi nn turba‑lahendi.[39] Selle kohtuasja tegemise ajal oli mul selline hirm, et kas me ei ole äkki liiga karmid, piirates turbatööstust liiga järsult. Antud kaasuses oli küsimus, kas selles kohas turba kaevandamiseks loa andmine oli õige. Tõsi, seal kaevandamine ei olnud tegelikult kooskõlas määrusega, milles riik ise oli võtnud suuna, et antakse luba kaevandada ja kahjustada neid soid, mis on juba kahjustatud. See, kuhu ettevõte soovis [turbakaevandust rajada], oli täiesti kahjustamata. Aga laiem küsimus on, et riik ei läheks majandusarengule ka liiga palju n‑ö kallale, mh kohtu kaasabil. See võib ka olla ohukoht. Aga õiguse edasiarendamine peaks ju olema Riigikohtu ülesanne.

Nele: Kas Riigikohtus menetlusloa staadium oli Sinu jaoks põhimõtteliselt õige valik? See tähendab, et ei ole piiramatut kassatsioonkaebuste lahendamist.

Viive: Jaa, loomulikult. Kui ma kuulen, kuidas need riigid, kus seda staadiumit ei ole, peavad kõik kassatsioonid läbi arutama ja lahendama, siis ma ütlen kindlasti, et õige valik. Vastupidine tähendaks, et kõik kassatsioonid saaksid võrdse tähelepanuga ja võrdse kvaliteediga lahendatud. Ei, minu meelest on targem ikkagi välja noppida need, mille menetlemisel on mõtet ja mida on vaja veelkord lähemalt vaadata.

Mäletan, et nn nõukaajal oli protesti võimalus – prokuröri protest ja ülemkohtu esimehe protest. Ja kui ma käisin kas 2015. või 2016. a Sloveenias nädal aega stažeerimas kohtunike vahetusprogrammiga, siis ma avastasin, et Sloveenias oli see instituut ikka veel olemas. Et nad ikkagi seda õiget kohtuotsust n‑ö taga ajavad nii pingsalt läbi protesti instituudi. Meil on sellest loobutud. Minu meelest ka see näitab, et me ei jää lõputult üdini õiget kohtuotsust ootama ja selle poole püüdlema.

Nele: Ühesõnaga, et me peaks Riigikohus pigem olema generalistid, suunama üldisemalt kohtupraktikat, mitte niivõrd otsima seda õiglust konkreetses asjas?

Viive: Jah, oleneb, kui ebaõiglane see konkreetne lahend on.

Oliver: Aga kui palju Riigikohtu roll peaks erinema teiste kohtute rollist? Selles mõttes, et kas õiguse arendamine peaks põhiliselt olema Riigikohtu roll või peaks kõik kohtud sellega tegelema võrdselt?

Viive: Loomulikult kõigi roll. Muud moodi pole see võimalik. Kui asi kohtusse jõuab, siis halduskohus hakkab juba sellega pihta. Kui see otsus kaevatakse edasi, siis teeb seda ringkonnakohus. Kohtupraktika ühtsuse kujundamine on aga Riigikohtu ülesanne. Ja selle eest seismine, et õigus edasi areneks.

Nele: Milline lahend on Sinu jaoks kõige raskemalt sündinud?

Viive: Ma ei mäletagi ühtegi sellist rasket lahendit. Aga kahtlemata vanglateenistuja kaasus[40] (põhiseaduse ja Euroopa Liidu õiguse vahekorra otsus) oli üks sellistest, mis jääb meelde. See oli minu meelest kohutav, kuhu kohtuasi välja jõudis. Siia sobib minu lemmikanekdoot:  Kohtunik kõnnib oma sõbraga pargis. Korraga jookseb nende juurde naine, kleit rebenenud siit ja sealt, natuke porine, ja pöördub kohtuniku poole: „Makske mulle kohe 100 eurot, Teie koer ründas mind!“ Kohtunik võtab rahakoti taskust välja ja annab talle 100 eurot. Naine jookseb minema. Sõber küsib: „Aga sul ei ole ju koera, miks sa talle selle raha andsid?“ Kohtunik ütleb: „Mina tean küll, aga mine tea, mida kohus arvab.“

Vanglateenistuja kaasus on kõige ehedam näide sellest, kuhu jõudis välja üks vanglaametniku tervisenõuete kohtuasi – jõuti välja selleni, et Riigikohtu senine praktika Euroopa Liidu õiguse ja põhiseaduslikkuse järelevalve suhtest lendas pea peale. 

Olime Sinuga, Nele, ju algses põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi koosseisus, kes eelotsuse küsimise otsustas.[41] Ma mõtlen tagantjärgi, et miks sellel koosolekul küll otsustasime eelotsust küsida. Oli seda vaja, oleks võinud rahulikult otsuse ära teha.

Ma lootsin, et Euroopa Kohus[42] ütleb, et vanglateenistus mahub direktiivi[43] erisätte alla ja et neil võivad kindlad tervisenõuded olla. Ma ise olen seda meelt – et eesmärk on see, et iga vanglaametnik on võimeline täitma kõiki ülesandeid, neid saab ülesannete täitmisel ristkasutada.

Kogumispensioni asi[44] – see on mul tagantjärgi jäänud natuke kriipima. Siis otsuse tegemise ajal ma olin täiesti veendunud, et see oli kooskõlas põhiseadusega. Aga see ei olnud kriisiaeg. See aeg oli majanduse mõttes roosiline aeg, kui me seda otsust tegime. Ja nüüd, kui majanduslik olukord on nii halvaks läinud, siis ma ei tea, et kas see otsus oleks võinud olla praegu teistsugune. See paneb praegu mõtlema. See on üks sellistest kohtuasjadest, kus on oluline, et Riigikohus vaataks, kuidas ja kuhu ühiskond areneb. Ühiskonna areng on olnud nii kiire ja praegu on ta läinud teise suunda toonasega võrreldes … kuigi samal ajal juba ka siis räägiti kogumise vajadusest. Rääkides siin ühe kui teisega, siis kõik ütlevad, et vaata, tegite, mis tegite, aga et praegu oleks inimestel hädasti vaja, et oleks sundkogumissüsteemis olemasolev raha.

Nele: Kas Sind ei hirmuta see, et meil on 19 riigikohtunikku Tartus Toomemäel, kes otsustavad nii suure kaaluga otsuseid? Et tegelikult nendest inimestest, nende maailmavaatest sõltub nii palju Eesti ühiskonnas?

Viive: Sõltub küll jah. Iga inimene peab tunnetama seda vastutust.

Oliver: Samas USAs on [ülemkohtus] üheksa kohtunikku, aga neil on palju suurem riik. Selles mõttes on neil üheksal ikkagi ülemaailmse mõjuga võim. Meil siin Eestis võidakse tehakse nii või naa, aga …

Nele: Aga vähemalt 1,3 miljonit me mõjutame. Mina küll tunnetan seda suurt vastutust. Üritan ennast lohutada sellega, et keegi neid otsuseid tegema peab. Et lihtsalt meile on see ülesanne pandud.

Viive: Ja tegelikult on igal põhiseaduslikul institutsioonil suur vastutus. Parlamendis võib-olla natukene hägustab seda asjaolu, et igal Riigikogu liikmel ei tule üksi otsustada – neid on 101. Aga valitsusel on ju samamoodi tegelikult suur vastutus – mis teed minna või mida valida.

Oliver: Kui teised võimud väga hästi ära argumenteerivad oma valikud, siis tavaliselt Riigikohus ei peakski sekkuma.

Viive: Jah.

Aga see Riigikohtu otsus lähtus ehk liiga palju antud situatsioonist. Võib-olla oleks võinud otsus olla teistsugune. Aga Riigikogu saab kord tehtud valikuid seadustes ju lõppastmes ka muuta.

Nele: Mainisid, et Sinu meelest on tegelikult hea, et kaasistujad on kriminaalasjades, kes asja oma elukogemusega vaatavad. Kas Sul haldusasjades ei ole sellist tunnet olnud näiteks keskkonna- või maksuasjades, et seal võiks olla kohtukoosseisus veel keegi – valdkonna ekspert, kes tegelikult ka asja sisuliselt mõistab?

Viive: Soomes on keskkonnaeksperdid lausa kohtukoosseisus, st valdkonna spetsialist on kaasatud kohtuasja lahendamisse ja sisulisse otsustamisse. See on väga huvitav. Aga ma ise arvan, et näiteks keskkonnaasjades on emotsionaalsete subjektiivsete argumentide osakaal suur ja mõneti ka küsimus maailmavaatest oluline. Mõtle kasvõi nn hundi‑kaasusele.[45] Samas pean muidugi tõdema, et olen töötanud ringkonnakohtus ja Riigikohtus, st polegi üksinda otsuseid teinud, alati on keegi kõrval otsustamas koos minuga.

Oliver: Kas oled sellest puudust tundnud, kui võrdled ennast nendega, kes on teinud esimese astme kohtus üksinda otsuseid?

Viive: Ma ei tea, ei oska öelda. Ma arvan, et mulle sobib kollektiivne töö isegi rohkem. Mulle meeldib asju läbi rääkida. Iseendaga on raske nõu pidada, teistega on lihtsam. Siis kuuled teiste arvamust ka. Samas kindlasti on neid, kellele meeldib üksinda otsustada, et nad ei pea isegi vajalikuks läbi rääkida. Mulle meeldib vaidlusi pidada.

Olen vaadanud, et riigikohtunikud on hakanud viimasel ajal väga palju meedias oma otsuseid selgitama. Ma mõtlesin, et kas see on hea või halb. Mulle tundub, et Riigikohus peaks jääma rohkem neutraalseks ja otsus peaks olema põhjendatud otsuses endas.

Muidugi öeldakse, et see on rahva harimine. Avalikkusega suhtlemised ja oma arvamuste avaldamine tõstab ühiskonna õigushariduse taset. Aga kas seda just sellisel viisil tõstma peab? Mulle tundub, et see võib olla ohuks kohtu autoriteedile, kui hakkad liiga populistlikult seletama avalikkusele või lausa vaidlema. Lisaks võid sattuda olukorda, kus tulevikus mingis teises kohtuasjas seatakse sinu erapooletus kahtluse alla seepärast. Kuna kohtunik peab olema täiesti sõltumatu, neutraalne, siis see võib tekitada kahtlusi erapoolikuses.

Nele: Kui tulen Su kohtunikukarjääri juurde, siis oled olnud 40 aastat kohtunik. Kas Sa sellest ei tunne puudust, et tegelikult oleks võib-olla tahtnud ka näiteks proovida erasektoris või avalikus sektoris mõnes muus ametis töötada?

Viive:

Kohtunikuna otsustad iseseisvalt, sõltumatult. Teistes ametites seda privileegi ei ole. Jah, see võib tõesti olla, et jääme elukaugeks ja näemegi kohtunikena asju ainult kohtuniku perspektiivist.

Käisime hiljuti kontserdil ja nägime seal tuttavat arsti. Ta hakkas rääkima, kuidas patsient, seitsmekümneaastane inimene tuleb arsti juurde ja räägib, kuidas tal ikka valutab ja valutab. See jutt oli üksnes arsti vaatevinklist, patsiendi vaadet kõrvale lükates. Ma tundsin ennast häirituna. Samamoodi võib olla, et kohtunikuna näed ainult seda toimikut, seda faili, ainult asja õiguslikku külge. Võtad kohtuasju nagu abstraktseid olukordi. Samas aga ei saa ka liiga n‑ö sisse minna, siis põled kindlasti läbi. Pead tasakaalu hoidma.

Nele: Kas Sul ei olegi kunagi ühtegi sellist kohtuasja olnud, kus tagantjärgi mõtled, et see läks küll valesti, et tegelikult tulnuks teha teistmoodi? Või mõni selline väga emotsionaalne kaasus?

Viive: Kui ma noor kohtunik olin, oli mul üks laste jagamise tsiviilasi koos lahutusega. See oli Oktoobri Rajooni Rahvakohtu ajal. Naine tõi kohtuistungile tulles kaasa paberi sees terve hulga juukseid, mis mees öösel oli tal peast ära kiskunud. Ühesõnaga, perevägivald oli seal väidetavalt. Lapsi oli kaks, teismelised. Ma olen perevägivalla suhtes väga tundlik, üldse füüsilise vägivalla suhtes. Loomulikult otsustasime anda need lapsed ema juurde elama. Ilmselt lapsed ise ütlesid samuti, et nad tahavad ema juurde elama minna. Ka tol ajal küsiti laste arvamust. Läks paar aastat mööda ja see poiss oli kurjategijana kohtu all. Siis ma mõtlesin küll, kas see kõik oli sellepärast, et ma tegin vale otsuse. See mees saatis mulle pärast veel kirju ja kaebas igale poole minu peale.

Nele: Mina olen see kohtunik, kes on sisenenud kohtusüsteemi otse kolmandasse astmesse. Eks minagi olen ausalt öeldes seda ikka jälle tõdenud, et olen võhik menetlusõiguses. Tõendite hindamise kogemus mul endal ju puudub. Kui nüüd rääkida mitte inimeste pinnalt, aga põhimõtteliselt, siis kas me pigem peaksime soodustama nii‑öelda karjäärimudelit, nagu on Sinul ideaalne kohtuniku karjäär – sisened esimesse astmesse, siis teine ja siis kolmas. Või peaks võimaldama siseneda ka n‑ö kõrvalt? Või kust läheb tasakaal nende kahe lahenduskäigu vahel?

Viive: Riigikohtu funktsioonist juba tuleneb see vastus. Üks on see, et ta on ülemkohus, st kohus, kes lahendab kassatsiooniastmena lõplikult kohtuasju. Teine on põhiseaduslikkuse kohus. Põhimõtteliselt põhiseaduslikkuse järelevalvesse ja põhiseaduskohtusse oleks ju võimalik ja põhjendatud võtta just nimelt kohtusüsteemi kõrvalt – et oleks võimalikult erineva taustaga inimesi. Ja see karjäärimudel võiks olla just siin selles esimeses. Seega ma arvan, et mõlemad võimalused peaks olema.

Oliver: Ringkonnakohtus olid Sa väga suur kohtuistungite entusiast – sel viisil saab kõige paremini info kätte.

Viive: Ma olen selles mõttes n‑ö veidi tagasi tõmmanud. Kolmandas astmes saab kindlasti ka ilma istungita asja lahendada. Neil istungitel, mis me oleme Riigikohtus teinud, on küll paaril korral olnud olukordi, kus menetlusosalised ühelt poolt tegelikult rääkisid ju täpselt selle ära, mis ka paberil, aga see tuli istungil paremini esile kui toimikuid lugedes. Toimikus oli ka see informatsioon sees, aga kadus ära sinna sisse; istungid suutsid selle väga hästi esile tõsta ja siis kujunes see asja lahendamisel määravaks. Selles mõttes ma ütleks, et istung on tõepoolest hea. Samas istung võtab kõigilt (lisaks kohtule ka menetlusosalistelt) palju aega, aga aega on meil kõigil vähe. Selles mõttes, ma arvan, kolmandas astmes saab asja lahendada küll ka ilma istungita. Viimasel ajal vaatan, et ka inimesed ise vist ei taha suulist istungit eriti.

Nele: Kohtuistungil esimeses kohtuastmes näed vahetult inimesi, keda kohtuasi puudutab. Riigikohtus on kohtuniku ees rohkem abstraktne eluline kaasus, mida lahendada. Jah, iga kaasuse taga on konkreetne inimene oma õigustega, aga me n‑ö ei näe teda. Meil ei teki tunnetust sellest inimesest, näeme vaid kaasust paberil.

Viive: Olen vahel mõelnud, et see ongi äkki hea, kui me Riigikohtus neid inimesi ise ei näe – suudame olla objektiivsemad ja üldistavamad. Kohtunikuna kaasuse lahendamine on tegelikult üsna juriidiline küsimus. Sa ei tohikski seal emotsioonidesse laskuda. Eriti halduskohtuniku ülesanne on tegelikult üksnes kontrollida, kas kõik on õigesti tehtud.

Nele: Aga kas me ei objektista niimoodi inimest liigselt?

Viive: Ma ei arva, et see oleks just objektistamine.

Nele: Kogu Sinu 40‑aastase karjääri jooksul, kas Sa oled kunagi tundnud kolleegilt või väljastpoolt kohtusüsteemi survet kuidagi konkreetsel viisil otsustada? Ma ei pea silmas siin juriidiliselt, st altkäemaksu. Pigem just sellist survestatust. Sest kohtu, eriti Riigikohtu otsustel on väga suur tähtsus ja võimalik, et ka majanduslik mõju.

Viive: Ei, vähemalt mina ei ole sellist survet tundnud. Pigem on sisemine surve – kahtlus, kui sa teed niimoodi või naamoodi, et kas see, mis otsus kaasa toob, on õige.

Ta peab olema suuteline tegema ka ebameeldivaid otsuseid. Aga äkki rahval ongi õigus? Sa ei tea ju.

Nele: Sageli ei olegi musta ega valget, vaid on ka hall.

Viive: Jah, täitsa on. Aga ei, ma ei ole sellist välissurvet tundnud. Pigem seesmiselt on kahtlused, kus otsid plusse ja miinuseid, mis oleks õigem.

Nele: Kas see näitab seda, et Eesti ühiskond austab ja usub kohtusüsteemi? Ei ürita seda ka nii‑öelda mõjutustegevuse kaudu ühele või teisele poole kallutada?

Viive: Selleks sünnipäevaks tegid lapsed mulle albumi, kuhu olid kokku kogutud meediast artiklid, mis seondusid minu kohtunikutööga. Ilmselt minu nimega otsitud. Ja ma vaatasin, et isegi seal ei olnud midagi sellist, mida võiks pidada n‑ö räigeks kriitikaks viisil, et no see kohus või see kohtunik küll ei jaga matsu üldse. Ühiskond aktsepteerib kohut.

Nele: Kas Sina soovitaksid tänasel õigusteaduskonnas õppival tudengil saada kohtunikuks?

Viive: Jaa. Ma ise olen ju oma elukutsevalikuga rahul. Täna ei ole küll enam sotsiaalsete tagatiste paketti, kui sinust saab kohtunik. Tõsi, selle peale noores eas ei mõtle.

Kohtunik on tegelikult juristiameti tipp. Aga samas liiga noorelt kohtunikuks saamine ei pruugi olla päris hea valik. Elukogemust ei ole. Mina sain kohtunikus, kui olin 25. Aga õnneks ei olnud sel ajal nii keerulised vaidlused, nagu praegu on – keskkonnaasjad, planeeringud jne. Neis asjades pead ikka väga, väga kogenud olema.

Nele, Oliver: Aitäh Sulle! Küsimustele sai ring peale.

____________________________

[1] Inge-Maret Orgo 1935–2003, pikaaegne Tartu Ülikooli õppejõud.
[2] Tallinna Polütehniline Instituut, praegu Tallinna Tehnikaülikool.
[3] Rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee.
[4] 20.06.1982 ja 02.06.1987 valitud Tallinna Oktoobri Rajooni Rahvakohtu rahvakohtunikuks.
[5] Helve Särgava, sündinud 1950. Töötas aastatel 1997–2015 esmalt Tallinna Linnakohtu ja seejärel – pärast kohtute reorganiseerimist – Harju Maakohtu esimehena.
[6] Riina Juursoo (1945–2003). Eesti NSV Ülemkohtu tsiviilasjade kohtukolleegiumi konsultant (1971–1976),  Harju Rajooni Rahvakohtu kohtunik (1976–1982), Tallinna Mererajooni Rahvakohtu esimees (1982–1985), hiljem Justiitsministeeriumi kohtute osakonna töötaja.
[7] Nadežda Marks (1921–2011). Tartu Oblastikohtu rahvakaasistuja (1952–1953), Tallinna Mererajooni Rahvakohtu rahvakaasistuja (1954–1957), Tallinna Mererajooni Rahvakohtu kohtunik (1957–1982).
[8] Alates 01.11.1991 viidi seoses kohtute reorganiseerimisega üle Tallinna Linnakohtusse.
[9] 15.09.1993 käivitus Eesti Vabariigi kolmeastmeline kohtusüsteem õigusemõistmises – see tulenes apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku (AKKMS; RT I 1993, 50, 695) jõustumissättest §-st 85, mille järgi seadustik jõustub 1993. aasta 15. septembril. TsKPS § 364 lg 1 omakorda viitas sellele, et seadustik jõustub koos AKKMS-ga ning HKMS § 74 sätestas, et seadustik jõustub üheaegselt TsKPS ning AKKMS jõustumisega.
[10] Tartu Maakohtu (varasema nimega Tartu Linnakohtu) kohtunik 1993–2017.
[11] Tallinna Ringkonnakohtu esimees 1993–2006.
[12] Nt 1991. a kohtuniku staatuse seaduse (RT 1991, 38, 473) § 3 lg-d 3 ja 4: Halduskohtunik saab olla isik, kes on ametisse nimetamise ajaks saanud 24-aastaseks ja sooritanud kohtunikueksami; maa- ja linnakohtu kohtunik saab olla isik, kes on ametisse nimetamise ajaks saanud 25-aastaseks, on töötanud juriidilisel alal vähemalt 3 aastat ning sooritanud kohtunikueksami. Sama seaduse § 31 lg-d 3 ja 4: Halduskohtu esimehe palk on võrdne maa- ja linnakohtu kohtuniku keskmise ametipalgaga; halduskohtu kohtuniku palk on 5-10% madalam sama halduskohtu esimehe palgast.
[13] Hiiu Maakohtu kohtunik 1990–1993; Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik 1993–2017.
[14] Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik 1993–2020.
[15] Harju Maakohtu kohtunik 1989–1993; Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik 1993–2018.
[16] Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik 1996–2022.
[17] Tallinna Linnakohtu kohtunik 1991–1995; Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik 1995–2024.
[18] Lauri Madise: Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik aastatel 2002–2013; aastast 2013 Euroopa Üldkohtu kohtunik (RT III, 03.09.2013, 4); Oliver Kask: Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik aastatel 2004–2024, nimetati riigikohtunikuks Riigikogu 14. mai 2024. a otsusega (RT III, 16.05.2024, 1); Ivo Pilving: Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik aastatel 2004–2011, nimetati riigikohtunikuks Riigikogu 18. jaanuari 2011. a otsusega (RT III, 21.01.2011, 1).
[19] Evald Lang (1931–2005). Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik (1993–1998). Tallinna linna prokurör (1964–1976), Eesti NSV Prokuratuuri Uurimisvalitsuse ülem (1976–1988), Kohtuekspertiisi Teadusliku Uurimise Laboratooriumi direktor (1988–1993).
[20] Mare Lepik (al. 1993. a Merimaa, sünd 1946), Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik (1993–2014). Tallinna Linna Lenini Rajooni Rahvakohtu rahvakaasistuja (1981–1985) ja kohtunik (1985–1991), Tallinna Linnakohtu kohtunik (1991–1993).
[21] Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik 1993–1999.
[22] Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik 1993–2014; riigikohtunik 2014–2019.
[23] Vabariigi Presidendi Lennart Meri 19. augusti 1993. a otsus nr 166 „Kohtunike ametisse nimetamine“ (RT I 1993, 58, 800).
[24] 21.06.1993 halduskohtumenetluse seadustik (RT I 1993, 50, 694); järgmine 25.02.1999 (RT I 1999, 31, 425).
[25] I. Koolmeister, K. Merusk. Haldusõigus. Õpik Tartu Ülikooli õigusteaduskonna üliõpilastele. Tallinn 1995.
[26] Järva Maakohtu kohtunik 1993–1997; Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik 1997–2013.
[27] Tallinna Linnakohtu kohtunik 1991–1996; Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik 1996–2014.
[28] Lääne Maakohtu kohtunik 1991–1995; Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik 1995–2001. Aastatel 2001–2008 Eesti Vabariigi õiguskantsler.
[29] Nimetati riigikohtunikuks Riigikogu 16. detsembri 2014. a otsusega (RT III, 18.12.2014, 1) alates 1.01.2015.
[30] Riigikohtu esimees aastatel 2004–2013.
[31] Riigikohtunik aastatel 1993–2016.
[32] P. Jerofejev. Kohtupraktikat halduskohtumenetlusest. – Juridica 1995 nr 4 märkus artikli all: „Tartu Ringkonnakohtus ei ole moodustatud halduskolleegiumit haldusasjade vähesuse tõttu ja seetõttu on Tartu Ringkonnakohtu esimehe 15. septembri 1993. a. korraldusega pandud haldusasjade peale esitatud apellatsioonkaebuste läbivaatamine tsiviilkolleegiumile TsKS § 278 lg. 1 alusel.“
[33] Riigikohtunik 1993–2021.
[34] Riigikohtunik 2003–2018.
[35] Priit Pikamäe, Riigikohtu esimees 2013–2019.
[36] RKÜKo 21.11.2023, 5-23-1/19; riigikohtunikud Kai Kullerkupp, Saale Laos, Viive Ligi ja Nele Siitam kirjutasid eriarvamuse, leides, et vaidlusalused normid on põhiseaduspärased.
[37] RKHKo 20.02.2020, 3-16-2267/45.
[38] RKPJKo 05.12.2000, 3-4-1-8-00.
[39] RKHKo 14.04.2024, 3-20-1657/78.
[40] RKÜKo 15.03.2022, 5-19-29/38.
[41] RKPJKm 24.10.2019, 5-19-29/18.
[42] Vt EKo 15.07.2021, C-795/19 – Tartu Vangla.
[43] Euroopa Liidu nõukogu 27.11.2000. a direktiiv 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel.
[44] RKÜKo 20.10.2020, 5-20-3/43: Riigikohus jättis Vabariigi Presidendi taotluse rahuldamata, st presidendi vaidlustatud osas on kogumispensioni reform (sh kogumispensioni kohustuslikkusest loobumine ja juba kogutud raha väljavõtmise võimalus) põhiseaduspärane.
[45] Vt RKHKm 13.10.2023, 3-20-2368/46.