Sirje Kaljumäe heidab pilgu tagasi

Küsijad:

Kristi Kirsberg
kohtute kommunikatsioonijuht

Nele Siitam
riigikohtunik

 

Möödunud aastal lõppes Tartu Halduskohtu esimehe Sirje Kaljumäe seitsmeaastane ametiaeg. Tagasivaatavas intervjuus tuli juttu nii õpingutest, Riigikohtu taasloomise aegsest töökorraldusest, kohtunikuametist, aga ka kohtu esimehe tööga kaasnevatest muredest ja rõõmudest.

Õpingud ülikoolis

Aastal 1987 astusid Sa välja Tartu Ülikooli õigusteaduskonna uksest. Kellena Sa ennast tulevikus nägid?

Aeg oli selline, mil väga paljudel ülikooli lõpetajatel olid selleks ajaks lapsed, ka mina olin viienda kursuse läbinud imiku kõrvalt. Samas abikaasal oli veel kuues aasta meditsiiniõpinguid ees ja tal terendas väljakutse jääda Tartu Ülikooli juurde tööle. Nii et tegelikult oli sel hetkel minu jaoks primaarne perekond sisse seada. Karjäär ei olnudki esmatähtis.

Sel ajal oli peaaegu igal tudengil ülikooli lõpetades töökoht olemas, kuna toimus riiklik suunamine. Olen väga tänulik kursuse juhendaja Edgar Salumaale[1], kes hoolitses selle eest, et kõik väikeste laste emad, kes me seal olime, saime sobivasse linna töökoha. Mulle leidis ta koha Tartu linna täitevkomitee allasutuses. Praeguses mõttes oli see kohaliku omavalitsuse hallatav asutus, mis hoolitses kaubandustegevuse eest Tartu linnas. Asusin tööle personaliosakonda, mis hõlmas nii juhtivtöötajaid kui ka Tartu kaupluste müüjaid ja muid inimesi, kes kõik Tartu linna kaubanduses töötasid. Asutus oli suur ja töö tegi mahukaks tolleaegne paberil asjaajamine ja käsitsi peetavad andmebaasid.

Kui Sa ülikoolis käisid, kas teil oli ka spetsialiseerumine?

Spetsialiseerumine oli neljandast kursusest. Meil oli kriminaaltsükkel, kus õppisid need, kes mõtlesid kohtu, prokuratuuri või advokatuuri töö peale. Lisaks oli tsiviiltsükkel, kus oli keskne majandusõiguse valdkond, uurijate ning haldusõiguse tsükkel, mille valisin ka mina. Selleaegne haldusõigus erines tänapäevasest. See ei olnud klassikaline õiguste kaitse õigus, aga pigem sissevaade, kuidas üks ametiasutus toimib. Osaliselt hõlmas see riigiõigust, sotsiaalhoolekannet põhilise rõhuga pensioniõigusel ja ka näiteks normitehnikat selles vaates, kuidas vormistada haldusdokumente.

Kas teid jagati võrdselt erinevate suundade vahel või te saite valida?

Saime ise valida. Haldusõigus polnud küll tänapäevasega võrreldav, aga mulle tundus avaliku võimu toimimine teemana, millega võiksin edasi minna.

Magistrikraadi omandasid Sa aastal 2004 Tartu Ülikooli Euroopa kolledžis. Kust tuli mõte juurde õppida ja miks just Euroopa õigus, Euroopa õpingud?

Mu magistriõppesse sisseastumise aeg jäi Euroopa Liiduga ühinemise aega. Teemad olid aktuaalsed, sel hetkel ju väga palju Euroopa Liidust ja selle õigusest ei teatud. Riigikohtus oli küll käinud eri koolitajaid, kes rääkisid põhitõdesid, aga see, kuidas toimuvad otsustusprotsessid, mida teha direktiividega, kuidas neid kohaldama hakata – kõik see oli meie jaoks üsna tundmatu maa ja seda kõike oli väga palju. Kuna olin sel ajal Riigikohtu halduskolleegiumis tööl, oli mul ka huvi ja eks haldusõigus on ilmselt õigusvaldkondadest kõige tihedamalt Euroopa Liidu õigusega seotud.

Nii et väga ratsionaalne valik?

Jah, ja kuna õpe toimus nädalavahetusel sessioonõppena, siis oli ka selles mõttes pragmaatiline valik, et sain õpingutele töö kõrvalt pühenduda.

Algus Riigikohtus: kohtunike koolituse juht

Tuleme Riigikohtu juurde, kuhu asusid tööle 1993. Kas Sa olid kõrgema kohtu päris taassünni juures?

Jah, alustasime tööd siin majas sügisel 1993. Kui me Lossi tänava majja sisse kolisime, oli üks majatiib veel lõpetamata, ehitus- ja remonditööd käisid ja olime sunnitud koonduma valmis saanud ruumidesse. Esimesel korrusel asus esialgu veel ka Tartu Ringkonnakohus.

Aga miks Riigikohus? Selleks ajaks olid minu kolm väikest last enam-vähem nii vanad, et julgesin hakata mõtlema millelegi, mis võiks karjäär olla. Riigikohus otsis inimesi, sest varem oli ju Ülemkohus Tallinnas, aga kõik ametnikud üle ei tulnud ja nii sattusingi töökuulutuse peale. Tulin tegelikult töövestlusele tollase Riigikohtu esimehe Rait Marustega[2] ilma väga konkreetse soovita mingile ametikohale asuda. Pärast vestlust minuga arvas Maruste, et kuna loodi uudsena põhiseaduslikusse järelevalve institutsioon ja põhiseaduslikusse järelevalve kolleegium, siis võiksin tulla selle kolleegiumi juurde. Algul oli pakkuda sekretärikoht, aga edaspidi võiksin olla kolleegiumi konsultant. Kuna olin lastega kodus olnud ja mul ei olnud väga selget ambitsiooni, siis mulle tundus, et see on midagi, mida mitte keegi eriti veel ei oska Eesti riigis, uus ja põnev, ning muidugi olin nõus.

Aga kui ma 18. oktoobril 1993 tööle tulin, ütles Maruste, et tema plaanid on muutunud. Vahepeal oli selgunud, et Ameerika Ühendriikides on fondid, mis on keskendunud Balti riikide abistamisele, mh oli neil pakkuda raha, millega arendada ja pakkuda koolitustegevust uueneva kohtusüsteemi loomisel. Ta nägi mind selle tegevusega alustajana. Olin nõus, sest kohtunike koolitustega alustamine[3] oli mulle umbes sama võõras kui põhiseaduslikkuse järelevalve. Rahvusvaheline koostöö tundus põnev, arvasin, et ka keeleoskus on piisav, sest olin keskkoolis inglise keele klassis käinud, ja nii ma väljakutse vastu võtsingi.

Tõepoolest, kellelgi polnud ettekujutust, milline see protsess hakkab olema, kui palju raha saame ja milliste programmidega üldse toime tuleme. Aga Rait Marustel oli pealehakkamist ja jõulisust. Ta oli väga toetav ja nii me alustasime.

Milline toona Riigikohus oli?

Meid oli vähe, kohtunikke oli algul 11.[4] Kuna ruumid ei olnud valmis, istusin ühes toas koos loakogu sekretäri, tsiviilkolleegiumi sekretäri ja kantselei juhatajaga. Saime üksteise abiga väga palju informatsiooni selle kohta, mida keegi tegi. Mäletan ka seda, kuidas tollane loakogu sekretär, endine kohtunik, kurtis, et ta ei saa mitte midagi aru. Valitses üldine alustamise meeleolu. Ka neile, kes olid varem kohtusüsteemis töötanud, oli palju uut.

Kõike tehti ühiselt – kui oli vaja laudu tõsta, panid ka kohtunikud käed külge. Kui toodi Tallinnast ära endine ülemkohtu arhiiv, osalesid kolimises kõik, sõltumata ametist.

Kas Sa koolituse valdkonnaga tegelesid üksi või Sul oli ka meeskond?

Olin üksi, aga suutsin enda ümber koondada vabatahtlikest väga toreda võrgustiku. Innukas ja suur abiline oli Peeter Jerofejev,[5] toona Tartu Ringkonnakohtu kohtunik. Ta oli ülikoolis ka õppetööga seotud, innustas kolleege kaasa lööma. Üldse võtsid kohtunikud endale väga suuri loengukoormusi. Jüri Ilvest[6] kaasas koolitustesse terve kriminaalkolleegiumi, nii palju kui seda oli. Halduskolleegiumi poolt lõi kaasa konsultant Mai Saunanen, hilisem kohtunik.[7] Ka kolleegiumi esimees Tõnu Anton[8] hoolitses selle eest, et inimesed tuleksid loenguid lugema, et me kava saaksime kokku panna. Kõik see käis ju ilma igasuguse varasema kogemuseta. Tasud olid seejuures väga väikesed.

Ehk et nii nagu täna vastutab Riigikohus kohtute koolitusplaani eest, toimus see ka toona? Koolitus oli kohtuteülene?

Õiguslikku alust kogu kohtusüsteemi koolitusele ei olnud. Esialgu oli Rait Maruste tahe ja pealehakkamine. Oktoobris läksin tööle, jaanuaris toimusid esimesed loengud. Paul Varul[9] luges kaks päeva väga väikese tasu eest pankrotiõigust, kuna see oli lihtsalt nii aktuaalne ja kohtunikele hädavajalik. Paljuski põhines programm sellel, mis oli päevakajaline, kus kõige rohkem king pigistas. Pikka plaani meil esialgu ei olnud.

Kas lektorid olid peamiselt Eestist või oli neid ka välismaalt, sest raha selleks koolituseks tuli eeskätt USA programmi kaudu?

Juba esimesel talvel saadeti mulle appi endine USA Washingtoni osariigi ülemkohtunik Keith Callow, eakas härra. Ta pidas loenguid kohtuniku eetikast ja sõltumatusest, aga ka laiemalt meile veel üsna võõrastel teemadel, nagu näiteks majanduskuriteod või konkurentsiõigus.  

Aastatel 1997–1999 olid Sa koolituse ja välissuhete osakonna juhataja. Mida see osakond lisaks koolitusele tegi?

Juba alates 1993. aastast tegelesin ka Riigikohtu välissuhtlusega ja töötajate välislähetustega. Sel ajal oli väga palju viisanõudega riike, seega dokumentide korda ajamine võttis päris korralikult aega. Lisaks lennupiletid, majutus, kindlustus – kõik tuli läbi mõelda, et sõit õnnestuks.

Kus sel ajal käidi?

Strasbourgis käidi päris palju, samuti algasid Brüsseli reisid. Ametnikud saime saata ka Soome ja Rootsi vaatama, kuidas kohtud mujal töötavad. Euroopa Nõukogu üritused toimusid eri suurlinnades.

Ja muidugi võtsime ka väliskülalisi vastu – needsamad Euroopa Nõukogu esindused käisid sageli külas. Vaikselt hakkasid meil ka omavahelised suhted tekkima Saksamaa Konstitutsioonikohtu ja Liidukohtuga. Euroopa Nõukogu delegatsioonide võõrustamise lisaboonus oli see, et saime isiklikke kontakte ja üks-ühele suhtlema hakata.

Kas sel ajal olid kohtunikud innukad koolitustel osalejad?

Huvi oli väga suur. Esmalt korraldasime koolitusi Riigikohtu üldkogu saalis, siis sai valmis koolitusklass. Lõpuks hakkasid koolitajad ütlema, et nad ei taha suuri gruppe. Seega panime limiidiks 20 inimest ja järjekord oli ukse taga, sest tänapäevast salvestamisvõimalust veel polnud. Samas sellesama Ameerika fondi rahadega saime osta videotehnika ja mõned koolitajad, näiteks Peeter Jerofejev isegi, tegid oma loengutest videosalvestusi. Aga mäletan vaid ühte kohtunikku, kes lindistust laenutamas käis – see oli veel väga võõras formaat ja kohtunikel polnud ka seadet, millega videokaamera väikest videokassetti saaks taasesitada.

Nõunikuna Riigikohtu halduskolleegiumis[10]

Kuidas juhtus, et aastal 1999 otsustasid – nüüd hakkan tõelist juristi tööd tegema? Aastal 1999 sai Sinust halduskolleegiumi konsultant (1999–2001) ja hiljem nõunik (2001–2014).

Riigikohtu koolitustega tegeleva ametnikuna olin juba mõnda aega seisnud silmitsi probleemiga, et välisfondid ei tohtinud tegelikult raha anda avalikule sektorile. Õiguslik ruum oli teistsugune, sihtasutusi ja mittetulundusühinguid sel ajal ei eristatud. Lõpuks registreeriti 1994. aastal Tartu Linnavalitsuses kohtutöötajate täienduskoolituskeskuse nimeline organisatsioon, mille asutamise otsustas Riigikohtu üldkogu. Sellel organisatsioonil ei olnud muud funktsiooni kui selle raha haldamine. Sisuline töö koolituse arendamisel toimus esialgu ikka Riigikohtu alt.

Ehk et üldse saada koolitusraha, tehti kõigepealt selline koolituskeskus ja alles mõne aja pärast asutasid Riigikohus, Justiitsministeerium ja Tartu Ülikool Eesti Õiguskeskuse nimelise sihtasutuse. Nii õnnestus renoveerida ka Riigikohtu suure maja kõrval asuv väike maja, kuhu seadis ennast sisse õiguskeskus ja valmis ilus koolitussaal. Alguses tegin õiguskeskusega väga tihedat koostööd ja olin seal ka projektijuhina ametis, aga mulle tundus, et see kõik on ammendunud, pole enam see, mille ise üles ehitasin.

Kas Sind kutsus halduskolleegiumisse toonane esimees Tõnu Anton?

Nii oli.

Ja mis sai Sinu vastutusvaldkonnaks, kas te saite juba ka spetsialiseeruda?

Natuke saime spetsialiseeruda. Oma varasema töise elu alguses puutusin palju kokku tööõigusega. Minu ülikooli lõputöö oli tööõigusest ja sellest ajast peale on mulle tööõigus ja avaliku teenistuse õigus südamelähedased. Halduskolleegiumis katsingi n-ö pehmemaid valdkondi – eelkõige sotsiaalõigust, avalikku teenistust, mingit osa ka keskkonnaõigusest, sest minu magistritöö Euroopa kolledžis oli keskkonnaõiguse valdkonnast. Ja muidugi jätkus juba ka tol ajal vangide kaebusi. Alati on olnud haldusasjades ka rohkesti määruskaebusi.

Sinu ajal töötasid halduskolleegiumis nõunikena praegune Riigikohtu halduskolleegiumi esimees Ivo Pilving, Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegiumi esimees Einar Vene…

Töötasin koos 11 nõunikuga, kes peavad praeguseks erinevates kohtuastmetes halduskohtuniku ametit. Kuidagi nii läks tõesti, et suuremast osast meist said kohtunikud.

Milline see hingamine halduskolleegiumis toona oli?

Halduskolleegium oli tegelikult hästi hoitud, inimesed olid väärtustatud. Tõnu Anton oli konkreetne juht. Püsisime ilusasti ajaraamis, arutasime väga palju, kuna menetlusse võeti asju vähem. Esialgu saime halduskolleegiumis tegeleda ju vaid nende asjadega, mis olid juba loakogust läbi käinud. Üks halduskolleegiumi liige kuulus samal ajal muidugi ka loakokku, aga püsivat tööd eelmenetlustega me esialgu ei teinud. Hiljem tegeldi kolleegiumis järjest rohkem ka juba loa andmise küsimustega.[11]

See on hoopis teistmoodi kui täna.

Jaa, keskendusime esialgu asjadele, mis menetlusse võeti ja üldjuhul ka otsusega lõppesid.

Põige Euroopa Kohtusse

Kuidas juhtus, et Sa ühel hetkel töötasid hoopis aasta Euroopa Kohtus uurimis- ja dokumentatsiooniosakonna riikliku eksperdina (2006-2007)? Kõlas Sinu ametinimetus nii?

Jaa. Ühtlasi selgus, et olin esimene selline ekspert Eestist. Mind kutsus Uno Lõhmus,[12] kes oli sel ajal Euroopa Kohtu kohtunik. Euroopa Liit oli just laienenud ja osakond vajas kõikide uute liikmesriikide eksperte. Vanematest liikmesriikidest olid valdavalt püsikohaga ametnikud, uuematest riikidest värvati sageli inimesi riikliku eksperdi staatusesse.

Töö oli prantsuse keeles, mis tegi alguses asja üsna keeruliseks. Olin küll prantsuse keelt õppinud erinevatel kursustel, aga see polnud piisav kirjaliku juriidilise teksti jaoks. Tööga paralleelselt tuli järjekindlalt  täiendada prantsuse keele oskust, milleks Euroopa Kohus õnneks suurepärased võimalused on loonud.

Peamine ülesanne oli anda oma riigi õiguse ja kohtupraktika põhjal arvamus või analüüs teemal, millel kohus oli selle osakonnalt tellinud. Andsime ülevaate, milline on meie riigis konkreetses küsimuses õiguslik olukord, milline on meie kohtupraktika. Väga hea, kui oli midagi ka juba Euroopa õigusega siduda ja pikapeale hakkas ka meil sellist praktikat tekkima. Nn suhkrutrahvi asi[13] tuli Euroopa Kohtusse juba minu ametis oleku ajal.

Mäletan, et esimene asi, milles ülevaate tegin, oli pensionite tulumaksuga maksustamise küsimus. Sel ajal polnud veel korralikku eesti-prantsuse sõnaraamatutki, uuendatud trükk ilmus ajal, kui olin juba pool aastat töötanud. Julia ja Rodolphe Laffranque´i õigussõnaraamat[14] aitas terminitega, aga mitte ilusa lause kokkupanemisel.

Euroopa Kohtul olid küll andmebaasid, kus läbi mitme keele, eelkõige läbi inglise keele leidsime termineid ja lausekonstruktsioone. Lisaks ei olnud keegi meie kohati väga pikki ja lohisevaid seaduste pealkirju varem prantsuse keelde tõlkinud. Õnneks oli tõlkeosakonnas juba märkimisväärne hulk jurist-lingviste, kellega tegime koostööd ja pidasime terminite osas nõu.

Kas see oli huvitav kogemus Sinu jaoks?

Oli küll. Väga huvitav oli töötada ühes osakonnas inimestega, kes kõik on eri liikmesriikidest. Sisuliseks diskussiooniks küll väga palju aega ei jäänud, kuid võrrelda saime ikka, kuidas ühes või teises riigis toimetati. Küsimused, mis lauale tulid, olid sageli ju need, mida me igapäevaselt Eestis ei olnud lahendanud. Üks ülesanne, mida ma väga palju ei jõudnud täita, oli ka enda liikmesriigist tulnud eelotsuse taotluse või oma liikmesriiki puudutava kohtuasja menetluses esmane analüüs ja seisukoha andmine.

Sa elasid selle aasta Luksemburgis?

Jaa, elasin aasta Luksemburgis. Lapsed olid piisavalt suured – üks oli põhikooli lõpetaja, üks gümnaasiumi lõpetaja ja üks tudeng. Nad olid tublid, koolid said lõpetatud. Kuna vahepealsed kodus käimised toimusid omal kulul, siis väga sageli ma seda teha ei saanud, aga laste koolilõpu aktusteks õnnestus puhkus planeerida.

Oli Sul endal soov pikemaks jääda, kui see võimalus oleks olnud?

Kui ma olin kolmveerand aastat ära olnud ja see jutuks tuli, siis hetke mõtlesin, sest mul oli põhikooli lõpetava noorema pojaga juttu, et kui jään, siis ta tuleb minuga koos ja läheks Luksemburgis kooli. Aga perekonnaelu oli sellisel moel keeruline ja mõtlesin, et kui ma oleksin teiseks aastaks jäänud, siis poleks ilmselt töö enam nii palju pakkunud – ühest küljest sain küll palju teadmisi, kuid teisalt analüütilist vaimu see just ei turgutanud ja kaasusi ma ise ei lahendanud.

Aga kogemuse mõttes oli see suurepärane – näha, kuidas nii suures ja rahvusvahelises organisatsioonis toimub asjaajamine, kommunikatsioon ja inimeste omavaheline suhtlus. Sellist väärtuslikku kogemust väikesest asutusest ei saa.

Tee halduskohtunikuks

Aasta oli 2014, kui Vabariigi President nimetas Sind kohtunikuks.[15] Varasemates intervjuudes on sageli viidatud sellele, et toonane halduskolleegiumi esimees Tõnu Anton nägigi halduskolleegiumi missiooni selles, et nõunikest kasvatada head halduskohtunikud. Kas Sina oled üks neist?

Täitsa võimalik. Olin kolleegiumis konsultandi ja nõunikuna pikalt töötanud ja tekkis soov midagi muud teha. Samas, ega kohtunikuamet erinegi väga palju sellest, mida teeb nõunik halduskolleegiumis, kus kirjutasime lisaks loamenetluse arvamuste andmisele ka otsuste projekte.

Kas Sa mäletad oma esimest istungit kohtunikuna?

Jaa. See oli pensionistaaži tuvastamise asi, tunnistajatega istung. Kui praegu väga paljud kolleegid lahendavad pensionistaaži tuvastamise asju ja tunnistajate ülekuulamist kirjalikus menetluses, siis minu meelest on hädavajalik näha inimesi, kes tulevad tunnistajatena rääkima, kuidas nad tööd üheskoos kaebajaga tegid ja milline see töö oli.

Mulle on alati tundunud, et selliseid asju on palju lihtsam menetleda istungil, kuulata tunnistajad ära ja võib-olla istungi lõpuks on ka vastustaja (Sotsiaalkindlustusameti) esindaja veendunud, et tegelikult nad võtavad selle kaebuse õigeks. Minu esimesel istungil seda ei juhtunud, aga hiljem on seda sarnastes asjade juhtunud päris tihti.

Läksime sel korral ikkagi kirjaliku menetlusega veel edasi, kuna selgus, et mingeid tõendeid oleks vaja arhiivist täiendavalt välja nõuda. Aga arvan, et see istung läks päris kenasti, tunnistajate ülekuulamine esimesel istungil oli päris hea proovikivi.

Nõuniku tööga võrreldes oli suur muudatus Sinu jaoks ilmselt menetluse juhtimine. Aga mis veel kohtunikutöös üllatas?

Mul oli hea võimalus olla enne Tallinna Halduskohtusse kohtunikuks minemist pool aastat seal kohtujurist. Olen tollasele halduskohtu esimehele Villem Lapimaale[16] väga tänulik, et ta selle võimaluse pakkus. See võimaldas kõrvalt näha teise, väga staažika kohtuniku juhtimisstiili ja teha sealt enda jaoks kasulikke järeldusi, sh ka seda, mida kõike ehk ei maksa täie rangusega üle võtta. Vaidluse iseloom ja menetlusosalised määravad sageli selle, kuidas menetlust juhtida või istungit pidada.

Samuti polnud ma nõunikuna harjunud tegelema taotlustega, mida menetlusosalised esitavad, vahel on need kiireloomulised, vahel ka pahatahtlikud ja aega nende peale kulub väga palju.

Sa oled olnud kohtunik kümme aastat ja veidi peale. Kas selle kümne aastaga on midagi väga olulist just kohtuniku töös muutunud?

Kindlasti tegi digitoimiku tulemine töö palju paindlikumaks. Samas võimalus töötada ka kodukontoris või, miks mitte, lausa bussis, rongis või reisil olles ähmastab piire, millal on vaba aeg ja millal tööaeg.

Kaugtöö võimaluse tõi meile ennekõike koroonapandeemia aeg. Kaugtöölaud oli ammu enne olemas, kuigi ta ei toiminud nii hästi kui praegused võimalused. Kasutasin seda mitte eriti töökindlat lahendust varemgi, sest liikusin mitu aastat oma töist ja kodust elu jagades kahe linna vahel. Töökeskkond on selle aja jooksul muutnud palju mugavamaks.  

Muutunud on ka suhtumine, kas istungit peab pidama kindlasti kohtumajas koha peal kõikide asjaosaliste kohalolekul või võib ka kaugistungina. Ka see pole mulle uus, sest vanglatega pidasime kaugistungeid juba varemgi.

Mäletan sellest ajast üht väga paindlikult juhitud tunnistaja ülekuulamist. Nimelt oli meil vangla esindaja istungil Tallinna kohtumajas varakult kohal ja hakkas muretsema, kas nende kutsutud tunnistaja oli kutse kätte saanud ja kas ta ikka tuleb. Sekretär võttis tunnistajaga ühendust ja selgus, et tunnistaja on küll kutse kätte saanud, aga elab Raplas, ja ta oli istungi täiesti ära unustanud. Tunnustus sekretärile, kes organiseeris asjad õigeks ajaks nii, et tunnistaja jõudis Rapla kohtumajja, kust loodi ühendus Tallinna kohtumajaga. Kohapealne sekretär tuvastas isiku ja võttis allkirja tunnistaja hoiatuslehele ning lõi videoühenduse. Ja vahetult enne istungi algust ütles sekretär, et  meil oli vahepeal probleem, aga ta lahendas selle ära. Kohtunik ei olnud närvis, istung algas õigel ajal koos tunnistajaga. Seega võimalusi videoühenduste abiga paindlikult istungit korraldada ja ootamatuste korral istungi edasilükkamist vältida oli juba rohkem kui kümme aastat tagasi.

Töö Tartu Halduskohtu[17] esimehena

Tuleme aastasse 2019, kui Sinust saab Tartu Halduskohtu esimees. Kes Sind kutsus kohtu esimeheks kandideerima?

Ettepanek tuli eelmiselt esimehelt, kes otsustas enne tähtaega ametist loobuda. Kolleegidega olid nad nõu pidanud ja otsustanud, et uus juht võiks oma majast tulla. Nii mulle ettepanek ka tehti.

Oli Sul kahtlusi ja kõhklusi ka?

Päris palju kõhklusi oli. Ega mul ju inimeste juhtimise kogemust polnud. Ma olin erinevates mittetulundusühingutes protsesse juhtinud – olin olnud Eesti Kohtunike Ühingu (EKoÜ) juhatuse liige, kohtute haldamise nõukoja (KHN) asendusliige, samuti mitukümmend aastat aidanud juhtida Eesti Akadeemilist Õigusteaduse Seltsi. Ehk et protsessi juhtimise ja aja planeerimise oskus mul oli, aga inimeste juhtimine tundus natuke hirmuäratav. Õnneks olin tänu KHN-le ja EKoÜ-le kursis kohtusüsteemi probleemidega laiemalt ja sellega, kuidas ministeeriumiga asju ajada. Seega kaalusin ja arvasin, et kui ära ütlen, siis pärast kahetsen, et loobusin võimalusest ennast proovile panna.

Kuivõrd Su hirm realiseerus? Kas esimehe töö oli huvitavam, igavam või lihtsalt teistsugune?

Inimestega töötamine on läinud pigem kardetust paremini. Tartu kohtumaja inimestega oleme väga ühtne meeskond, Jõhvi kohtumaja on kahetsusväärselt nii kaugel, et päris ühtseks sulatada ei ole kollektiivi õnnestunud. Samas hoiavad inimesed Jõhvi kohtumajas omavahel väga hästi kokku ja lahendavad sageli oma muresid kõigepealt isekeskis.

Jõhvis on vaid kolm kohtunikku?

Jah, seejuures üks neist, Ene Andresen[18] ei ole kunagi Jõhvi kohtumajas töötanud. Ta on küll Jõhvi kohtumaja kohtunik, aga töötab igapäevaselt Tartus. Me ju jagame asju alates 1. maist 2023 kohtumajade üleselt, seega ei olegi niivõrd oluline, kes ja kus füüsiliselt töötab.

Tsiviilasjades on ilmselt istungeid enam ja võimalus tulla väikses kohas kohtumajja kohale istungist osa võtma mängib suuremat rolli kui haldusasjades, kus füüsiline kohtumaja ei ole nii tähtis?

Oleme kasutanud võimalust, et kui ka kohtunik peab istungit Tartu kohtumajas, saavad inimesed minna Jõhvi kohtumajja ja osaleda sealt istungil videos või ka vastupidi. Hiljuti oli mul istung, kus videoühenduse teel osales Viru Vangla kinnipeetavast kaebaja vanglast, meditsiinitöötajatest tunnistajad olid kutsutud Jõhvi kohtumajja ja kohtunik ning vastustaja esindaja osalesid Tartu kohtumajas. Istungisekretär võttis Jõhvi kohtumajas tunnistajad vastu, tuvastas isikud, võttis allkirjad hoiatuste kohta, suunas saali ja jälgis, et seal kõik korras oleks.

Halduskohtumenetluses on väga palju küsimusi, mida on võimalik lahendada tunnistaja kaugistungil ülekuulamisega. Arvan, et see ei ole vähem usaldusväärne kui näiteks tunnistaja kirjalikult antud ütlused, mida menetlusseadustik samuti võimaldab. Kui ei ole põhjust kahtlustada tunnistajat pahatahtlikkuses, on see haldusasjades minu arvates sobiv lahendus.

Kas kohtu esimehel on piisavalt aega teha ka kohtunikutööd?

Esimees saab kohtute seaduse järgi ise oma koormust määrata. Sain eelmiselt esimehelt näpunäite, et ei võtaks kohtunikuna koormust üle 60%. Tõstsin selle mõne aja pärast ikkagi 70 protsendile, sest muidu tekib hirm, et tegelen liiga vähe sisuliselt kohtuasjadega ja professionaalsus kannatab.

Ega esimehena 40-tunnise töönädalaga toime ei tule, seda võin küll kinnitada. Aga mul on olnud väga hea kohtujurist, kellega meil on suurepärane koostöö. Ta on väga täpne, kiire ja nutikas, seega olen 70-protsendilise kohtuasjade koormusega hakkama saanud.

Seega Sa tunned vajadust kindlasti ka kohtuasju lahendada?

Jaa. Esimestel kuudel tööd üle võttes ja täiesti uute ülesannetega silmitsi seistes muidugi oli tunne, et ma ei jõua enam üldse kohtunikutööd teha. Aga pikapeale, kui oled kõik protseduurid juba läbi teinud, muutub paljuski lihtsamaks. Palju aega võtavad näiteks kohtunike taandamismäärused ja kaebused kohtunike tegevuse peale, mida on eriti palju vangide asjades.

Kui ma ametisse sain ja Viru Vangla vangid kuulsid uuest esimehest, siis sain massiliselt taandamistaotlusi, mis ei sisaldanud n-ö klassikalisi taandamise aluseid, vaid kirjutati näiteks, et palun minu asjast taandada kõik Jõhvi kohtumaja kohtunikud, sest nad on juba aastatega nii palju minu asju lahendanud.

Millele Sa praegu spetsialiseerunud oled?

Mul on majandushaldusõiguse asjad, mis Tartu vaates tähendab suures osas PRIA otsuste peale esitatud kaebusi. Lisaks on ehitus ja planeerimine ning avalik teenistus.

Ja kinnipeetavate asju teevad kõik?

Jah, meie kohtus on neid valdkondi, mille asjadega me kõik tegeleme, tegelikult päris palju. Üheks põhjuseks on, et aastad pole vennad ja vahel tuleb mõnda liiki asju väga vähe, järgmisel aastal aga prognoosimatult palju ning spetsialiseerumist on keeruline planeerida. Välismaalaste asjade arv, mida meil varem oli üsna vähe ja mida me pole seni spetsialiseerumise järgi jaganud, on pärast Ukraina sõja algust kõvasti kasvanud.

Välismaalaste teemal jätkates – Sa oled olnud kohtusüsteemis üks neid inimesi, kes on kontaktpunktiks Politsei- ja Piirivalveametile, oled osalenud eri kriisiõppustel ning üks neist kohtunikest, kes vedas projekti, kuidas halduskohtunikke ette valmistada rändesurve olukorraks. Kuidas nii on juhtunud?

Politsei on võtnud esimehega ühendust, kui neil on info, et suurem sisserände laine on tulemas – olgu näiteks mõne aasta eest Venemaal peetud jalgpalli EM või muud sarnased olukorrad.

Koostöö on meil hea, saadame oma valvegraafikud ja kontaktid nii Ida kui ka Lõuna Prefektuurile. Aeg-ajalt oleme nendega korraldust läbi rääkinud, kuidas saaksime paremini pidada videoistungeid, kuidas saaksime piisavalt varakult eelteavitusi piiril kinni peetud isikutest jne. Oleme tegelenud isegi sellega, et enne nõuetekohase taotluse kohtusse saatmist oleks kohtul teave, et valvekohtunik saaks paremini valmistuda ja aega planeerida. Kõiki neid asju on esimehe vahendusel aetud ja ju nii ma olen ka kontaktpunktiks saanud. Kuna esimehe vastutus on korrakohane õigusemõistmine tagada, siis peabki selle eest hea seisma, et kiired asjad saaksid korrakohaselt menetletud. Seni on ka meieni jõudnud massilise rände eelhoiatused – Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) hoidis meid kenasti kursis Leedu ja Poola piiri kriitiliste juhtumitega, õnneks ebaseaduslik ränne Eestit sarnases ulatuses pole tabanud.

Millised on Sinu värvikamad mälestused sellest valdkonnast?

Üks värvikamatest oli ehk see, kui umbes kaks aastat tagasi otsustasid Läti varjupaigataotlejate keskusest 22 inimest lahkuda. Kätte saadi nad ajal, kui nad kõik koos otsustasid Valgas bussile istuda, et Tartusse sõita. Seal oli vähemalt viie-kuue eri rahvuse esindajaid. Seekord me ei saanud juhtumist kahjuks teada PPA-lt, kes oli isikud juba Võru arestimajja paigutanud, vaid õhtustest AK uudistest. Pühapäeva õhtul peeti nad kinni ja teisipäeval algasid istungid.

Ma olin sel nädalal valvekohtunik, aga kolleeg, eelmise nädala valvekohtunik, asus mulle kohe appi. Ajasurve oli suur, et kõik need juhtumid tähtaegselt ära menetleda. Meile oli see väga hea proovikivi, jagasime viit-kuut erinevat keelt kõnelevad isikud kahe kohtuniku vahel ära. PPA aitas tõlgid leida. Kahtlemata oli see meile väärt kogemus – nagu hästi ette valmistatud õppus, kus korraga sattusid kohtunike ette väga erineva profiiliga inimesed – erinevad keeled, ema väikeste lastega, saatjata alaealine jne.

Lood, mida kohtusse sattunud välismaalased räägivad, kui terendab kinnipidamiskeskusesse paigutamine, on ühest küljest silmiavavad – kes on eraeluliselt hätta sattunud, keda kiusatakse koduriigis taga jms. Lood on nukrad. On ka meeleheidet, eriti kaugemalt tulijate puhul – kas siis seetõttu, et nad on sattunud Eestisse, kus on külm ja kõle ja teisi rahvuseid pigem tõrjuv ühiskond, või siis seetõttu, mis jääb neist maha päritoluriiki. Osad inimesed on kirjeldanud, kuidas nad on väga suuri summasid maksnud teekonna korraldajatele, perekonnad on rahad kokku pannud, et keegi perekonnast pääseks riigist, ja vahelejäämine tekitabki masendust. Aga kindlasti on nende hulgas nii siiraid kui ka vähem siiraid lugusid.

Eks elu seisneb juhustes – kohtuse jõudis ka üks Kuubast pärit härra, kes liikles jalgrattaga ja peatus korraks Värska bensiinijaamas. Värska tähelepanelikud inimesed andsid kohe politseile teada, et neil on seal üks mittekohalik inimene. Tuli välja, et kuubalane oligi tulnud Venemaalt ja tal ei olnud Eestis mingit viibimisalust. Mõtlesime, et kui ta oleks jõudnud jalgrattaga Tartusse, mitte ükski tartlane ei oleks tähelepanu pööranud natukene tumedama nahavärviga inimesele. Aga Värskas jäi see silma.

Kuidas Sulle tundub, kas Eesti kohtusüsteem tuleks toime, kui oleks massiline sisseränne?

Oleme püüdnud selleks valmistuda. Ja oleme omavahel rääkinud, millal piir ette tuleb. Meil on küll olemas seaduses need võimalused, et halduskohtute ressursi ammendumisel tulevad appi maakohtu ja ringkonnakohtu kohtunikud, kellel oleme ka püüdnud aidata selleks valmistuda – kaasanud neid õppusele ja koostanud kirjaliku juhendmaterjali. Aga ma ei ole hetkel üldse kindel, et me suudaksime masinavärgi nii kiiresti käima panna. Mehhanism, kuidas maakohtute ja ringkonnakohtute kohtunikud rändekriisi olukorras halduskohtu ülesannete täitmisele kaasata, on üsna kohmakas. Seega esimese eelistusena kindlasti pingutaksime kahe halduskohtuga. Oleme endale aru andnud, et sellises olukorras tuleb menetlust lihtsustada nii palju, kui isikute õiguste tagamise standard võimaldab.

Aga õppused on näidanud, et tegelik pudelikael on seni olnud PPA menetlus. Kui nemad oma standardit tõsiselt langetavad ja need inimesed kiiresti kohtusse jõuavad, siis ma pole kindel, et me by the book reegleid jälgides toime tuleme. Arvan, et mõnede sadade sisserändajatega päevas saame hakkama.

See 22 inimesega näide, millest enne rääkisin, oli õppimise mõttes hea, et tunnetada seda, milleks me isegi eelhoiatuseta vähese ressursiga võimelised oleme. Suurema hulga inimeste puhul tuleb ilmselt juba lihtsustatud teed minna.

Teid on Tartu Halduskohtus üsna vähe. Kuidas te üldse valveaja jagamisega toime tulete?

Valve on meil 24/7, sh riigipühadel. Seega üks meie kohtunik valvab aastas 6–8 nädalat. Esimehe abi on läbi aastate pidanud graafikut, et oleks võimalikult õiglaselt jagatud kõik jaanipäevad, jõulud, aastavahetused. Seni ei ole väga nurisemist olnud, valveaega oleme planeerinud järjest kahe nädala kaupa, nii on ajalooliselt kujunenud. Ja kohtunikud on ise sellist graafikut soovinud.

Varem oli nii, et Jõhvi kohtumaja kohtunikud valvasid kolmekesi omaette ja Tartu kohtumaja kohtunikud ka omaette. Seega oli kaks paralleelset valvegraafikut. See ei olnud jätkusuutlik, sest olla üle kolme nädala valves on liigne koormus. Seega suutsin leevendusena luua süsteemi, et meil on kohtuülene valvegraafik ja valvekohtunik ükskõik kummast kohtumajast katab kogu kohtu tööpiirkonna ja kahe prefektuuri tööpiirkonna. See tähendabki, et väga suure tõenäosusega paljusid neid asju lahendatakse videoühenduse teel.

Kui palju praktikas üldse seda ette tuleb, et midagi juhtub nädalavahetusel või riigipühal?

Ikka tuleb. Täpsemat arvepidamist ei ole selle üle pidanud. Praktikas tähendab PPA taotluse lahendamine puhkepäeval ka tõlgi otsingut. Vene keele puhul on ka kohtutõlgid valves. Kui on tegemist mõne erilisema keelega, aitab meid sageli tõlgi leidmisel PPA tõlkekeskus.

Üks spetsiifiline ülesanne, mis on Tartu Halduskohtu esimehel veel, on see, et esimehe alluvuses töötab andmekaitse ja avaliku teabe spetsialist (1. jaanuarist 2026 siiski Pärnu Maakohtu kohtudirektori alluvuses). Kuivõrd see ametikoht üldse on olnud Sinu hinnangul kohtusüsteemi jaoks abiks ja kas see, et ta paikneb just Tartu Halduskohtu juhtimisvaldkonna all, on põhjendatud?

Kindlasti on ametikoht vajalik. Lisaks nõuab seadus, et asutustel oleks andmekaitsespetsialist. Tartu Halduskohtu koosseisu lisati ametikoht seetõttu, et keerulisel ajal aitas selline lahendus meid päästa ühe kohtujuristi koondamisest. Leppisime kokku, et ta on valmis õppima andmekaitsevaldkonda juurde ja saab jätkata meie kohtus osaliselt ka kohtujuristina. Selle inimese jaoks lõpuks ei osutunud niisugune lahendus sobivaks, aga ametikoht jäi mõneks ajaks meie kohtu koosseisu.

Andmekaitsespetsialisti rolli on kohtusüsteemis väga keeruline täita, sest kohati vastanduvad need ülesanded, mis tulenevad kohtumenetlustest, kohtute haldusfunktsiooni täitmisel tekkivate probleemidega. Minu hinnangul peab kohtute andmekaitsespetsialist kuuluma mõnda kohtuteülesesse struktuuriüksusesse – oleme seda arutanud mitmel kohtujuhtide nõupäeval ja ka kohtudirektoriga. Mul on tunne, et erinevatest kohtutest ja teenistustest ülesannete saamine ja mitte väga hea koordineerimine ei ole hea lahendus. Andmekaitsespetsialist peaks kuuluma struktuuriüksusesse, mis tegelebki asjaajamisega, või näiteks kohtute infoteenistusse, mis igapäevaselt tegeleb andmete töötlusega.

Andmekaitsespetsialist peab olema sõltumatu, sinna ongi selle ametikoha konflikt sisse kirjutatud. Ühest küljest peaks ta andma meile nõu ja aitama, aga ta ei ole kommunikatsiooniinimene, kes peaks hea maine eest seisma. Ta peab jääma iseendaks ja ausaks oma ülesande täitmisel. Aga sellest sageli ei saada aru ning oodatakse, et kui on mingi arusaamatus, aitab ta selle ära siluda.

Kohtu esimehena kuulub Sinu pädevusvaldkonda kindlasti ka eelarve teema. Kui palju Sa esimehena oled pidanud vaeva nägema ja kellega kõige rohkem piike murdma eelarvet silmas pidades?

Kohtuhaldus on vaikselt liikumas Justiits- ja Digiministeeriumi käest kohtute endi kätte. Praegu ei ole ju tegelikult seadusest tulenevat õiget formaati, kuidas kohtu esimehed eelarvetega majandavad või eelarve läbirääkimistel panustavad. Suur roll on direktoritel. Varasemalt, kui ministeeriumi tähtsus oli suurem, murdsime piike nendega. Mäletan ka üksikuid tõsisemaid lahinguid, kui ma püüdsin meie vähenenud kohtunikukohtade juures päästa vähemasti ühte kohtujuristi kohta, mis ka lõpuks õnnestus KHN-i otsusega. Aga esimeestevaheline tüli nii väikesest asjast kui ühe kohtujuristi palk tõusis. Raha ei peaks jagama esimehed.

Raha läheb eeskätt palkadeks, majanduskulud on ju kohtutel kahjuks väikesed. Ehk et nii kohtunike kui ka ametnike kohtade palgafondi taga peaks olema pikaajalisem analüüs. See ei tohiks käia nii, et tehakse kohtute infosüsteemi (KIS) andmete analüüs ja vaadatakse, kui palju kuskil kohtus keegi KIS-is linnukesi teeb. Arvestada tuleks rohkem konkreetse kohtu eripära.

Kui vaadata kasvõi viimaste aastate haldusasjade arvu tõusu,[19] siis me ei näinud seda ette? Viimasel ajal just eriti haldusõiguse valdkonnas on sissetulevate asjade arv prognoosimatu.

Haldusasjade arv on tõesti ajas muutuv, viimastel aastatel tõusutrendis.

Leian, et ametnike puhul võiks olla paindlikkus, et jagada inimesi asutuste vahel ümber. Saan aru, et see on kindlasti väga ebapopulaarne mõte, aga minule see mõte meeldib, et kui kuskil on tööd rohkem, siis mõni sekretär näiteks liigub ajutiselt teise asutusse ning tuleb tagasi, kui teda siin rohkem jälle vaja on. Aga inimesed on üsna kindlalt oma asutuses, oma menetlusgrupis kinni ning see on mõtteviis, mida pikka aega ametis olnud inimeste puhul on väga keeruline murda.

Jätkuks sellele teemale: ilmselt Sinu üks kõige dramaatilisemaid hetki juhina oli aasta 2020, kui KHN-is otsustati kaks Tartu Halduskohtu kohtunikukohta ära võtta, et need siis loovutada Harju ja Tartu Maakohtule.[20] Ilma Sa neist kahest kohast jäid. Tagantjärgi vaadates, mida see otsus kaasa tõi, kas see oli õige otsus, mida Sa õppisid sellest keerulisest protsessist?

Kurb on see, kuidas otsus tehti. Kui hiljem parandati KHN-is püüdlikult kodukorda ja lihviti sõnastust erakordse detailsusega, siis antud otsus tehti kodukorras mitte ette nähtud hääletuse (e-kirjade vahetamise teel) tulemusena. Ehk et enam kui kohtadest ilmajäämine häirib see, kuidas koroonaaja alguses suudeti otsus teha protseduurireegleid kõrvale jättes. Ka praegu töötame teadmisega, et kohtuniku kokkulepitud normkoormus on 1600 tundi aastas. 2025. a oktoobri lõpuks oli meie kohtus selline sissetulevate asjade maht juba täitunud. Seega töötame pideva ülekoormusega ja mis on eriti kurb, pikkade menetluste arv pidevalt kasvab. Püüdlused Tartu Halduskohtusse üks kohtunikukoht juurde (tagasi) saada on kahjuks jäänud tagajärjetuks.

Meil räägitakse palju, et tuleks panustada läbipõlemise vältimisse ja sellega tegelemisse. Aga sellise koormusega töötamise korral on ju läbipõlemine sisse kodeeritud, sellest pole pääsu. Ehk et me jäämegi sellesse panustama, ülekoormuse ja läbipõlemisega võitlema.

Inimeste juhtimine oli üks osa sinu tööst, muuhulgas tuli hoida silma peal nii kohtunikel kui ka töötajatel, et nad ei põleks läbi. Kuidas Sa hindad, kas inimeste hulk, kes täna Tartu Halduskohtus töötavad, on optimaalne? Silmas pidades laiemat diskussiooni kohtute ühendamise osas, kas oleks vaja osakondi või valdkonnajuhte?

Halduskohtusse pole mõtet osakondi luua, küll aga annaks kohtute liitmine väikestele spetsialiseerumisgruppidele rohkem võimalust omavahel suhelda. Mina ei ole kunagi olnud kohtute liitmise tulihingeline vastane. Näen positiivset külge just paindlikkuses, selles, et ühes kohtus on rohkem inimesi, kes mingi teemaga on kursis ja sellest teadlikud.

Paindlikkuse all mõtlen, et poleks vaja käivitada mehhanisme, ringkonnakohtu või kohtu esimeeste kooskõlastusi ja suuri jagamistabeleid koormuse ajutiseks ümberjagamiseks. Meil oleks teadmine, kus on ülekoormus, et meil on selleks olemas hea ja lihtne mehhanism. Ükskõik, kas see on üks kohus või hea kohtuteülene jagamine mõnedes kategooriates. Praegu pole seda ega teist.

Juhtimise seisukohalt on Tartu Halduskohtus töötavate inimeste hulk mõnes mõttes optimaalne. Olen toimuvaga kursis, näen neid, tajun läbipõlemise märke, tean inimeste harjumusi, eelistusi, eraelu. Kõige keerulisem ongi kokku panna puhkused ja aasta valvetabel. Kui see on veebruarikuuks paika saanud, on tunne, et suur tükk tööd on tehtud. Eks kõik ju tahavad suvel puhata ja püüame üksteisele vastu tulla, aga kuskil on muidugi piirid. Tegelikult puhkuse planeerimine ei tohiks olla kõige närvilisem asi aastas.

Kui keeruline on inimesi juhtida?

Sõltub inimestest. Ma arvan, et mul on inimestega vedanud. Loomulikult tuleb ka hetki, kui inimesed põrkuvad omavahel, tullakse lihtsalt paha tujuga tööle ja siis ei sobi mitte ükski idee või ettepanek. Aga põhimõtteliselt inimesi tundes tean, et kui keegi võib-olla esimesel hetkel ei tule sinuga kaasa, siis võib-olla ta on ülejärgmiseks päevaks asja läbi mõelnud ja tuleb sellesama jutuga, pakub seda oma idee pähe. Vahet ei ole – kui saame asja korda, on hästi. Esimehena on olnud keerulisem raha ja töökoormusega toimetada, inimestega saame hakkama.

Vahetevahel jääb mulje, et Tartu Halduskohus on vangide kohus. Kas selline nimesilt teie ukse kõrval on kohane?

Igal juhul see häirib. Aga mis teha, menetlusseadustik ütleb, et kinnipeetavate vaidlused lahendatakse nende viibimiskoha järgses kohtus ja meie tööpiirkonnas on kaks vanglat – Tartu ja Viru.

Vangide kaebuste seas on pahatahtlikke, kiuslikke ja ka selliseid pöördumisi, mis kaebuse mõõtu välja ei anna. Samas leian, et vahel on need meeleheitest tingitud appi-hüüded, kirjutamisoskus ja eneseväljendusoskus on ju inimestel erinev. Peab oskama vahet teha, mis on tõesti abipalve ja mis on pahatahtlik. Viimaste kõrval on ikkagi ka tõsised põhiõiguste riivega asjad, mis on ka Euroopa Inimõiguste Kohtusse jõudnud. Näiteks pikaajalisi üksikvangistuse küsimusi ei peetud meil pikka aega kahju hüvitamise vääriliseks. Nüüd on üsna sagedased kaebused lahti riietumisega läbiotsimiste peale. Piisab ühest positiivsemast kohtulahendist, kui samal teemal tuleb massiliselt kaebusi lootusega saada kohtust samasugune lahendus. Tervishoiuteemade puhul tuleb arvestada, et kinnipeetav ise teenust valida ei saa. Kuigi ta saab seda teenust riigi raha eest ja korraldatult, aga tal pole võimalik oma heaksarvamise järgi arsti ja ravi valida.

Ja veel on n-ö keskmised vanglaasjad – nt vaidlused distsiplinaarkaristuste üle, helistamisvõimaluste ja töötamise üle jms.

Aga milline on kinnipeetavate asjade osakaal kõigist kohtuasjadest?

Umbes pool on meil kinnipeetavate asju. Osa neist moodustavad ka riigi õigusabi taotlused ja esialgse õiguskaitse taotlused, mida iseseisvate kohtuasjadena esitavad sageli samuti kinnipeetavad.

Igal juhul aitaks üleriigiline haldusasjade jagamine suurendada paletti teemadest, mis jõuab halduskohtuniku lauale. Usun, et vangistusõiguse süvafänne kohtunike seas ülemäära pole. Silma paneb särama ikkagi huvitav ja mitmekihiline vaidlus.

Vanglast tuleb ka huvitavaid asju, eeskätt nii andmekaitse kui ka tervishoiuteenuse küsimused.

Lisaks esimehe ametile oled Sa ka Vabariigi Valimiskomisjoni liige. Kuidas Sa seda jõuad esimehe ameti kõrvalt? Mis tunne see on, kui Sinu kui Vabariigi Valimiskomisjoni (VVK) liikme otsused kaevatakse Riigikohtusse ja Sa oled ise kontrollitav mõnes mõttes.

Eks esimese astme kohtunik on ka kõrgema kohtu poolt kontrollitav. Oleme ju valimiskomisjonina vaidlusi lahendav organ. Tühistamisi ja näpuga näitamist, et midagi läks valesti, saab võtta olenevalt olukorrast – vahel võtad seda kui ausat õppetundi ja vahel häirib rohkem. Kindlasti sõltub sellest, kui kindel ise oma otsuses olla. Mõnikord olengi ju ka ise kahevahel ja on ette teada, et võib minna üht- või teistpidi. Valimiskomisjoniga oleme kollektiivne organ ja isegi kui vahel kõigega nõus ei ole, jääb kehtima enamuse otsus.

Aga sellesse rolli sattumisest – kui pakkumine tehti, siis mõtlesin aasta ette: et kui esimehe ülesandeid enam ei ole, siis midagi võiks kohtuniku töö kõrvale siiski ka teistsugust olla.

Võtan VVK rolli ka enesetäiendamisena. Mõne nurga alt jõuavad valimisteemad ka halduskohtusse ja aeg-ajalt kõlab mõte, et valimiskaebusi võiksid üldse lahendada halduskohtud. Ehk et valdkond polnud võõras, see on samamoodi avalik õigus. Oluline oli veel peale põhitöö kuskile panustada, saada elule teistsugust vaadet ja nii ma nõus olin.

Seda, et 2025. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimised kujunesid nii vaidlusi tekitavaks ja VVK-le töörohkeks, ei osanud muidugi keegi ette näha.[21]

Aga see on olnud huvitav?

See on olnud väga huvitav ja õpetlik ning minu meelest on see näidanud, et ka nii valimiskomisjoni kui ka valmisteenistuse tegevus vajakski üle vaatamist ja korrastamist. Et protseduurid oleks selgemad ja arusaadavamad.

Lõpetuseks

Missugused on need mälestused, mida Sa esimeheametist kaasa võtad?

Väga tore on, et Tartu kohtumaja sai renoveeritud ja kõik kolimised on tehtud. Inimesed on kohtumajaga väga rahul, palju rohkem käiakse majas kohal ja tehakse vähem kaugtööd. Töötingimused on tõesti head.

Meeldib see, et inimesed toetavad ja tulevad vajadusel appi. Kui meil oli jõuluistumine ja ühtlasi minu esimeheaastate kokkuvõtmise aeg, kostitasid kolleegid mind ilusa kõnega ning olid kokku pannud väga kena fotoalbumi. Ehk et sellised hetked on ju kõike seda väärt, et vahel ka raskemaid olukordi lahendada ja taluda.

Samuti sain palju toredaid kontakte, näiteks kasvõi tänu pidevale suhtlusele teiste kohtute esimeeste või PPA inimestega. Kõik see on olnud väärtuslik kogemus ja tohutu eneseareng.

Millest Sa kõige enam puudust tundma jääd?

Esialgu vajab kindlasti harjumist, et kogu aeg pole vaja kuskile minna, et kalender pole koosolekuid täis ja ootamatuid kirju enam eriti ei saabu. Kohtujuristiga just arutasime, et tema ootab ka väga, et meil tuleb see aeg, mil saame 100 protsenti kohtuasju lahendada. Oma väiksema kohtuasjade koormuse tõttu olen ikka oma kohtujuristi vajadusel siia-sinna kolleegidele abiks andnud. Eks ta ootab ka stabiilsust, et me saame asju koos teha ja et teda ei taba ootamatud ülesanded.

Mis on väljakutsed, mis uuel esimehel ees on?

Meil jäi pooleli oma väike struktuuri ümberkorraldus, sh mõte ühendada referendi ja istungisekretäri ülesanded. Erilist heakskiitu see mõte pole leidnud, aga ma arvan, et nii oleks rohkem paindlikkust, sest meil on ametnikke vähe – tegelikult vaid kaks kantseleiametnikku (üks Jõhvis, üks Tartus) ja kuus kohtuistungisekretäri. Me oleme juba ka sellist asendamist ja aitamist praktikas teinud, nii et ülesanded on järjest rohkem segunenud. Lihtsalt on struktuur vaja korda teha. Aga inimesed vajavad aega, et mõte omaks võtta.

Samuti arvan, et kavandatav kohtuhaldusteenistus on väga vajalik. Et kohtud oleks igasuguste teenustega võimalikult ühetaoliselt kaetud. Uue kohtuhalduse süsteemiga kohanemine ja sinna panustamine on kahtlemata suur teema ka uue esimehe jaoks.

____________________________

[1] Edgar Salumaa (1921–2006); õpetas Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas peamiselt perekonnaõigust ja tsiviilprotsessi.
[2] Rait Maruste, Riigikohtu esimees aastatel 1992–1998.
[3] Vt S. Kaljumäe. Kohtunike koolitusest Riigikohtu juures. – Juridica 1994, nr 5, lk 110–111: „Eesti kohtunike ning kohtutöötajate koolitamise ning Eesti kohtusüsteemi arendamise ja toetamise vajadust on tunnistanud ka kolleegid välismaalt, eeskätt Ameerika Ühendriikidest, kes on abi pakkunud nii võimalike finantseerijate leidmisel ja nendega läbirääkimiste pidamisel kui ka omapoolsete aastakümnete pikkuste koolituskogemuste, nõuannete ja õiguskirjanduse näol.“
[4] Vt joonealune märkus nr 2. Vt ka nt 16.12.1992. a Eesti Vabariigi kohtute arvu ja nende koosseisude ning maa- ja linnakohtute kohtukaasistujate arvu kindlaksmääramise seaduse (RT 1993, 1, 1) § 11: „Määratakse Riigikohtu koosseisuks 17 liiget, kes vaatavad läbi kõigi kohtute lahendeid kassatsiooni korras.“
[5] Peeter Jerofejev, hilisem riigikohtunik aastatel 2004–2023.
[6] Jüri Ilvest, riigikohtunik aastatel 1993–2016.
[7] Mai Saunanen, Riigikohtu halduskolleegiumi pikaajaline konsultant, Tartu Halduskohtu kohtunik aastatel 2000–2011.
[8] Tõnu Anton, riigikohtunik aastatel 1993–2016.
[9] Paul Varul, lisaks poliitiku ja advokaadi karjäärile oli aastatel 1992–2016 Tartu Ülikooli tsiviilõiguse professor.
[10] Sellest ajast pärineb ka mitu Riigikohtu halduskolleegiumi tööd kajastavat artiklit. Vt nt S. Kaljumäe. Menetluskulud halduskohtumenetluses. – Kohtute aastaraamat 2008, lk 34 jj; S. Kaljumäe. Esialgsest õiguskaitsest Riigikohtu halduskolleegiumi praktika põhjal. – Kohtute aastaraamat 2009, lk 133 jj.
[11] Kohtusüsteemi käivitumisel pärast Eesti taasiseseisvumist oli Riigikohtu loakogu Riigikohtu-ülene, st sinna kuulus üks riigikohtunik igast kolleegiumist. Süsteemi muudeti ja kolleegiumid asusid ise tegelema menetlusloa andmise otsustamisega alates 2006. aastast.
[12] Uno Lõhmus, Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik aastatel 1994–1998, Riigikohtu esimees aastatel 1998–2004, Euroopa Kohtu kohtunik aastatel 2004–2013.
[13] Vaidlused üleliigse laovaru tasu seadusega (RT I 2004, 30, 203) seoses. Vt nt RKHKo 3-3-1-33-06.
[14] J., R. Laffranque. Prantsuse-eesti eesti-prantsuse õigussõnaraamat. Dictionnaire juridique francais-estonien estonien-francais. Tallinn, Juura 2002.
[15] Vabariigi Presidendi 17.11.2014 otsus nr 529: RT III, 18.11.2014, 17.
[16] Villem Lapimaa, kohtunik alates aastast 2005, ringkonnakohtu kohtunik alates 2015, aastatel 2006–2014 Tallinna Halduskohtu esimees, aastatel 2017–2024 Tallinna Ringkonnakohtu esimees.
[17] Sirje viidi 01.08.2017 üle Tallinna Halduskohtust Tartu Halduskohtusse. Kohtute aastaraamatu ilmumise ajal asuvad Tartu Halduskohtu kohtumajad Tartus ja Jõhvis (justiitsministri 27.10.2005. a määruse nr 46 „Maa- ja halduskohtute kohtumajade ning ringkonnakohtute asukohad“ (RT I, 28.12.2024, 15) § 1 lg 6). Tartu kohtumajas on 5 kohtunikku, Jõhvi kohtumajas 3 kohtunikku (justiitsministri 27.10.2005. a määruse nr 47 „Maa-, haldus- ja ringkonnakohtu kohtunike ja kohtunikuabide arv ning jagunemine kohtumajade vahel“ (RT I, 12.04.2025, 52) § 2 lg 2).
[18] Alates 2026. a algusest Sirje järeltulija Tartu Halduskohtu esimehe ametis.
[19] Saabunud asjade arv halduskohtutes (Tartu ja Tallinna Halduskohus kokku): 2020. a: 2737, 2021. a: 3124, 2022. a: 2784, 2023. a: 3088, 2024. a: 3385, 2025. a: 3444. Vt: https://www.kohus.ee/eesti-kohtud/kohtute-menetlusstatistika.
[20] Vt KHN 26.03.2020. a istungi protokoll, kättesaadav: https://www.kohus.ee/sites/default/files/dokumendid/109._protokoll_26.03.2020_elektrooniline_istung.pdf.
[21] Nt Riigikohtule laekus 2025. a valimiskaebusi VVK otsuste peale 60, vt https://www.riigikohus.ee/et/riigikohus/statistika.