Meelis Eerik
Harju Maakohtu kohtunik

 

Euroopa Kohtunike Konsultatiivnõukogu (CCJE, Consultative Council of European Judges) on Euroopa Nõukogu nõuandev organ, mis koosneb üksnes kohtunikest ning tegeleb kohtuvõimu iseseisvuse, sõltumatuse ning pädevuse küsimustega. Igal aastal annab CCJE arvamuse kohtuvõimu puudutavas küsimuses.

2025. aasta arvamus oli varasematest erinev. Seda iseloomustab kasvõi see, et raske on leida arvamuse teemale täpset eestikeelset vastet. Inglise keeles on arvamuse teemaks judicial wellbeing. Wellbeing tähendab tõlkes heaolu, hüvangut, õitsengut. Ühtegi eestikeelset vastet ei saa aga eriti hästi kasutada, et edasi anda arvamuse õiget sisu. CCJE püüdis ka defineerida, mis see judicial wellbeing on, kuid üsna häguselt. Järgnevas artiklis on selle vastena kasutatud kohtunike töötervishoid.

Suur osa CCJE plenaaristungi avadiskussioonist seisneski arutelus, kuidas sellest arvamusest võidakse aru saada. Eesmärgiks ei olnud halada kohtuniku raskest ametist, mida osa ühiskonnast võib pidada hoopis mugavaks kõrgepalgaliseks kohaks. Samuti oli arutluse all, et kui arvamus püüab kehtestada mingid põhimõtted,[1] siis kuidas suhestuvad need kohtuniku iseseisvuse, sõltumatuse või aruandekohustusega. Samas olid kõik ühel arvamusel, et kõnealune arvamus on vajalik. Nii püütigi balansseerida kõikide nende teemade vahepeal. Arvamusest leiab ka osalist kattuvust varasemate seisukohtadega.

Kohtunike töötervishoiu käsitlemise vajadus

Vajadus teemaga tegeleda tulenes sellest, et järjest vähem inimesi soovib saada kohtunikuks. Eestis oleme selle probleemiga juba aastaid kokku puutunud ning püüame sageli leida põhjust meist endist. Selgub, et tegemist on üleeuroopalise murega. Probleemi ajend on põlvkonnavahetus. X-generatsioon hakkab tasapisi lõpetama ja Y- ning Z-generatsioon[2] võtavad teatepulga üle. Põlvkondade vahel on aga vahe. Erinevus on nii teadmistes, oskustes kui ka väärtustes. Eriti on erinevad X- ja Z-generatsioon. Viimane ei tunne elu ilma arvuti või Google’ita. Kõike on võimalik internetist järgi vaadata, midagi ei ole vaja pähe õppida. See avaldab mõju ka arusaamale, mida peab teadma. X-generatsioon õppis aga ise seepi tegema ja tegeles sageli tuima päheõppimisega, mis võimaldas neil hiljem toime tulla ootamatutes olukordades, kus sai loota vaid iseendale ja päheõpitule. Sõltuvus arvutist võib olla kohtuniku jaoks nõrk koht, eriti kohtuistungil, kus tuleb taotlustele jm situatsioonidele reageerida ilma kõrvalise abita koheselt ja nägu kaotamata. Päriselus suhtlemine on Z-generatsiooni nõrk koht. Samas oskab Z-generatsioon tehnikat paremini kasutada. Ilma tehniliste oskusteta ei ole enam võimalik läbi ajada ja tehnika tuleb endale allutada. Sellega oleme ühiskonnas hetkel hädas. Muutuvas ühiskonnas muutuvad ka põlvkondade väärtused. Z-generatsioon on kahtlemata optimistlikum kui kõike kahtlustav X-generatsioon. Viimane tuleneb sellest, et see põlvkond on üle elanud suurte lugude (nagu kommunismi, kapitalistlike ja heaoluühiskonna ideaalide jms) kadumise ning maailmakorra ja elustiili muutuse (millega seotud ärevusest saavad uued generatsioonid aimu praegusel ajal). Sellele põlvkonnale on raske anda uusi legitiimseid lubadusi, mida nad usuksid. Vanemad inimesed on ka olemuslikult konservatiivsemad. Seetõttu on raske reforme läbi viia. Z-generatsioon kogeb aga pidevat tehnilist progressi ja on muutuste suhtes optimistlikum. Samas ei ole nad valmis ennast süsteemi huvides ohverdama ja tahavad rohkem, nagu öeldakse, puhata ja mängida. Igaüks, kes on olnud juht, teab, et kui täitmist vajab ühekordne raske ja kiire tööülesanne, tuleb see anda X-generatsiooni esindajale, kes liigseid küsimusi ei esita ning teeb töö ületundide ja eraelu hinnaga ära. See on midagi, mida Z-generatsioon enam reeglina ei tee. Kuid ka Z-generatsioonil tuleb tulevikus valmis olla uuteks inimesteks – neile järgnev A-generatsioon ei tunne elu ilma tehisintellektita ning see toob samuti kaasa nii ühiskondlikud kui isiksuslikud muutused. Eelkõige oskab A-generatsioon masinat petta, millega Z-põlvkond nii hästi toime ei tule.

Kohtute probleemiks põlvkondade vahetusel on aga see, et kohtusüsteem on vähe muutunud ja jääb nii sisulise tööga kui ka administratiiv-menetluslikult ajale jalgu. See on teataval määral paratamatu, sest kohtusüsteem on üks kõige formaalsem ja konservatiivsem süsteem ühiskonnas üldse. Ta peabki seda olema, sest me ei sooviks väheformaalset (loe: pealiskaudset) või iga esimese muutusega kaasa minevat (loe: ebastabiilset) ühiskondlikke vaidlusi lahendavat organit.

Põhjus, miks järjest vähem inimesi soovib saada kohtunikuks, ei ole aga mitte ainult põlvkondade ja kohtusüsteemi konservatiivsuse vahelises lõhes. Küsimus ei ole ka lihtsalt raskes töös, mis kindlasti igaühele ei sobi. Lisanduvad pandeemiast, sõjalistest konfliktidest, demokraatia ebastabiilsusest ja kohtusüsteemi vähesest respekteerimisest tulenevad pinged. Nende metaprobleemidega on kohtusüsteemil endal raske tegeleda. Lisandub aga ka terve rida konkreetsemaid probleeme, millega saab tegeleda. Nendest tuleb juttu allpool.

Kõikide asjaolude koostoimes ei leita Euroopas enam piisavalt kohtunikke. Näiteks Rootsis ei korraldata isegi kohtunikukonkurssi enne, kui on teada mõni kandidaat. Rootsi eripäraks on muidugi ka see, et seal on kohtunikel individuaalpalgad. Süsteemi sisenejal puudub seetõttu selgus, mis saab olema tema palk. Staažikas jurist esitab aga turutingimustele vastava soovi, mida kohtusüsteem ei suuda kinni maksta. Tekib suletud ring.

Eriti väheatraktiivseks muutub kohtunikuamet riikides, kus kohtunikud langevad põhjendamatu ja terava meediatule või poliitikute rünnakute alla. Nii jääb kohtunikke järjest vähemaks ja asjade arv kuhjub. Inimesed ei saa oma probleemidele lahendust ja suureneb rahuolematus süsteemiga. Tekib jälle suletud ring. Kuigi kohtulahendi kriitika on lubatud, tuleb eelneva probleemi vältimiseks pidevalt tegeleda kohase ja ebakohase kriitika piiritlemisega. Kriitika on traditsioonilisest meediast kolinud kõikehõlmavasse sotsiaalmeediasse. Riikides, kus populistid on hirmutamise, hindamise või distsiplinaarmenetlustega staažikatest kohtunikest lahti saanud, ei soovi endised kohtunikud sageli süsteemi naasta ka siis, kui populismieelne olukord on taastatud, sest on eluga edasi läinud. Kõik need probleemid on lahendatavad, kuid siis tuleb teha midagi suurt ning see võtab palju aega ja raha. Õigem on neid probleeme juba eos näha ja vältida.

CCJE toob arvamuses esile rea universaalseid probleeme, mis mõjuvatavad kohtuniku töötervist ja mis suuremal või vähemal määral esinevad igas riigis. Arvamus on kantud mõttest, et kohtusüsteemi eesmärgipäraseks toimimiseks peab olema kohtunikul sobiv töökeskkond. Kohtunike füüsiline ja vaimne tervis on oluline ja vajab jälgimist. Kõik saab alguse teadvustamisest – alltoodud probleeme tuleb näha ning nendega tuleb vajadusel süsteemselt tegeleda. Eesmärk on tagada kohtunikule selline töökeskkond, et kohtunik suudaks oma ülesandeid täita võimalikult efektiivselt ja ilma vaimset või füüsilist tervist kahjustamata.

Kohtunike töökeskkonda mõjutavad tegurid

  1. Töökoormus ja ajasurve. Kohtuniku menetluses olevate asjade suur arv ei pruugi tuleneda kohtuniku suutmatusest kohtuasju efektiivselt menetleda, vaid põhjus võib olla süsteemne (näiteks täitmata kohtunikukohad või ebapiisav kohtunike arv, abitööjõu puudumine jne). See tekitab ajasurve ja võib seada ohtu kohtulahendi kvaliteedi. Tegemata töö on suur stressifaktor, võib tekitada närvilisust ja kannatamatust nii kolleegide kui ka menetlusosalistega suhtlemisel ning võib viia läbipõlemiseni.
  2. Rahastamine. Kohtusüsteemi ebapiisav rahastamine ei kujuta endast probleemi mitte ainult kohtunike palga, vaid ka abipersonali arvu ja kvaliteedi, kohtunikukohtade täitmise, tehnilise toe ja füüsiliste tingimuste (näiteks kohtumajade arv, kabineti olemasolu jne) seisukohalt. Kohtusüsteemi ebapiisav rahastamine viib lõpuks välja lahendamata asjade arvu suurenemiseni.
  3. Poliitiline sekkumine võib seisneda kohtuvõimu autoriteedi õõnestamises, ebakohases kriitikas, kohtunike stigmatiseerimises, kohtusüsteemi reorganiseerimiskatsetes. Halvematel juhtudel võib see kaasa tuua isegi füüsilist vägivalda kohtuniku suhtes.
  4. Oht turvalisusele. Kohtunikud peavad sageli taluma verbaalset vägivalda või ähvardusi. Kuigi füüsilise vägivalla juhtumid on õnneks harvad, märgib CCJE, et kaasaja polariseerunud ühiskonnas võib verbaalne vägivald kergesti üle minna füüsiliseks ning seetõttu tuleb verbaalset vägivalda juba eos märgata, et sellist üleminekut vältida. Tähelepanu tuleb pöörata sotsiaalmeedias toimuvale.
  5. Sõda ja globaalne konflikt. Töötamine sõjalise või hübriidkonflikti tingimustes toob enesestmõistetavalt kaasa täiendava stressi.
  6. Kokkupuude traumeeriva materjaliga. Kohtunikud puutuvad paratamatult kokku traumeeriva materjaliga, olgu see jõhker kuritegu, vägivald perekonnas, seksuaalkuritegu, inimkaubandus või ka lapsega suhtlemise korra vaidlused vms. Kohtunik on sunnitud sellega põhjalikult tutvuma ning see võib jätta psühholoogilise jälje.
  7. Tehisintellekt ja tehnoloogilised lahendused võivad samuti olla stressiallikas. Põhjus võib seisneda oskamatuses kasutada uusi tehnoloogiaid, sh tehisintellekti, aga ka olemasolevate tehniliste lahenduste halvas kvaliteedis ja kasutajavaenulikkuses.

Soovitused töökeskkonna parandamiseks

  1. Märkamine. Esimene samm on töökeskkonda ohustavate tegurite teadvustamine ja kaardistamine. Seda tuleks teha süsteemselt, mitte jätta nende faktoritega tegelemist iga üksiku kohtuniku kanda. Kohtute juhtimisel peaksid töökeskkonna küsimused olema olulisel kohal. Juhtida tuleks kohtusüsteemi positiivses võtmes, püüdes tagada kohtunikele turvatunde, enesearengu ja karjäärivõimalused, mitte aga keskenduda vaid negatiivsele (nagu suurele jäägile, menetluste pikkusele jne).
  2. Riskide maandamine. Vältida tuleks igasugust stigmatiseerimist, sh kohtunikkonna sees (näiteks mingi kohtunike grupi teistest paremaks või halvemaks pidamist). Kaardistatud ohtudega tuleks nähtavalt tegeleda. Kellegi probleeme ei tohiks ignoreerida või naeruvääristada.
  3. Turvatunde loomine. Kohtunikud peaksid tundma, et on kaitstud igasuguste rünnakute eest, olgu need verbaalsed või füüsilised. Kohtunikku tuleks kaitsta süsteemi tasandil, mitte jätta seda igaühe enda asjaks. Tuleks luua ohtude ettenägemise, jälgimise ja hindamise süsteem koos vastava arusaamaga, millal ja kuidas tuleks reageerida. Kohtusüsteem peaks selles küsimuses välja paistma ühtsena. Kohtute pressiteenistus peab pidevalt tegelema desinformatsiooni ümberlükkamisega, et ühiskonnale ei jääks kohtute tegevusest vale mulje.
  4. Kohtute juhtimise läbipaistvus. Kohtunikud peavad saama vabalt osutada igale aspektile, mis mõjutab nende turvalisust ja töökeskkonda. Vastasel korral suureneb kohtuniku isoleeritus ja stress. Kohtute juhid peaksid toetama iga töökeskkonda parandavat algatust. Juhtimine peaks keskenduma positiivsele.
  5. Õiglane ja läbipaistev personalipoliitika. Lisaks kohtuniku enesetäienduse ja karjääri toetamisele tuleks tähelepanu pöörata ka piisava ja kvalifitseeritud abitööjõu olemasolule. Samuti tuleks toetada paindliku töötamise võimalusi (näiteks töötamine kodust või osalise koormusega). Kohtunik peaks tundma, et tema töö- ja eraelu on tasakaalus.
  6. Positiivse töökultuuri ja sotsiaalse turvavõrgu arendamine. Tööd ja inimesi väärtustavas töökeskkonnas on parem töötada ning see aitab kaasa ametialase identiteedi arendamisele. Tugev kohtunikkond suudab paremini toime tulla tööga kaasnevate raskustega ka individuaalsel tasandil. Sotsiaalset turvavõrku saab luua näiteks mentorite süsteemi abil.
  7. Abistavad tehnilised lahendused. Tehnika rolli ei tohi alatähtsustada. Samas peab tehnika abistama kohtunikku, mitte kohtunik ei pea teenindama tehnilisi lahendusi. Tehnilised lahendused peavad aitama kohtunikul täita tema põhifunktsiooni, s.o lahendada kohtuasi, mitte aga kohustada kohtunikku tegelema kõrvaliste küsimustega (näiteks andmete kogumine statistika tarbeks jne). Tuleb ka tähele panna, et kohtuniku sõltumatuse tagamiseks ei tohi kohtunik otsustamisprotsessis üleliigselt tehnilistest lahendustest sõltuda.
  8. Koolitus. Kohtunikele esitatakse ja kohtunikud ise esitavad endale kõrgeid nõudmisi. Sageli oodatakse neilt perfektset lahendit. Koolituse eesmärk on ühest küljest aidata kohtunikul neid kõrgeid ootusi täita, kuid samas tegeleda ka ebarealistlike ootuste kõrvaldamisega (näiteks kasvõi selgitades, et asjal ei pruugi olla vaid ühte õiget lahendust, vaid vaidlusküsimust saab lahendada nii menetlus- kui materiaalõiguslikult mitmel viisil).
  9. Individuaalsed toetusvahendid. Kohtunikule võiks olla kättesaadav mentorprogramm, millega vabatahtlikult ühineda (näiteks mõne raske asja lahendamise korral). Toetada tuleks eneseabivahendite kasutamist, psühholoogi kättesaadavust ja muude terviseriski küsimustega tegelemist. Ametist ajutiselt eemal olnud kohtunikule tuleks võimaldada järkjärgulist või ajutise osalise töökoormusega tööle naasmist.

CCJE rõhutab, et head kohtunike töökeskkonda on vaja selleks, et kohtunikud saaksid oma tööd inimeste õiguste ja demokraatia kaitseks võimalikult hästi teha.

CCJE materjalid on kättesaadavad kodulehel: https://www.coe.int/en/web/ccje.

____________________________

[1] Lähtun skaalast reeglid – standardid – põhimõtted, st: 1) reeglid kehtestavad üheselt arusaadava nõude (näiteks kohtunik peab olema vähemalt 25 aastat vana); 2) standard kehtestab teatud miinimumi (näiteks õigus kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul); 3) põhimõte või printsiip kehtestab teatud väärtuse, mille poole tuleks püüelda. CCJE arvamus räägib printsiipidest.
[2] X-generatsiooniks võiks pidada enne 1980. a sündinuid ja Z-generatsiooniks pärast 2000. a sündinuid. Y-generatsioon jääb nende vahepeale.