Vastutus, mõju ja kasvatus: noorte õigusrikkumised prokuratuuri vaatenurgast

Annika Vanatoa
Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör

Sissejuhatus: 2018. a reform ja uue lähenemise algusaastad

Alaealiste õigusrikkumised on kujunenud Eestis viimasel aastakümnel teemaks, mille ümber põimuvad nii sotsiaalpoliitilised, hariduslikud kui ka kriminaalõiguslikud küsimused. Ametkonnad ja kogukonnad seisavad silmitsi uute riskikäitumise vormidega alates küberruumis toimepandud rikkumistest kuni grupiviisilise vägivallani. Just sellises muutuvate mustrite keskkonnas tekkis vajadus ajakohastada alaealistega tegelemise põhimõtteid ja tugevdada meetmeid, mis aitaksid noortel[1] õiguskuulekale teele jääda.

01.01.2018 jõustus nn alaealiste süüteomenetluse reform.[2] Karistusseadustik (KarS) ja kriminaalmenetluse seadustik (KrMS) said alaealisi puudutavas osas uue ilme, millega prokurörid said rohkem võimalusi alaealiste õigusrikkujate kriminaalasjade lahendamiseks, aga ka vastutust. Eelnõu seletuskirja kohaselt oli muutuste eesmärgiks vähendada alaealiste korduvaid õigusrikkumisi. Menetlejatele anti võimalused kiiremaks ja tõhusamaks sekkumiseks ning eelnõuga muudeti väljakujunenud praktikat põhimõtteliselt. Kaotati alaealiste komisjonid, reformiti sotsiaalhoolekande valdkonda ning võeti kasutusse alaealiste erikohtlemise mudel.[3] Muudatustega soodustati pigem mõjutusvahendite kasutamist ning suunati neid kohaldama ka noorte täiskasvanute puhul. Sätete sisustamine jäeti, nii nagu tavaks on, praktika kujundada.

Reformiga seotud seaduste muudatustega võeti prokuratuuris kriminaalmenetlustes kasutusse lastekaitseseaduse mõisted nagu abivajav laps ja hädasolev laps ning neid mõisteid tõlgendatakse tänase päevani selliselt, et ka kuritegusid toime panev alaealine vajab abi ning tema käitumine võib olla ohtlik talle endale, aga ka teiste elule ning tervisele. Selline põhimõtteline mõtlemise muudatus lõi ka vundamendi edaspidisele alaealiste erikohtlemise süsteemile.

21.02.2018 toimunud alaealiste õigusrikkujatega tegelevate prokuröride kohtumisel võeti vastu ühtse praktika kokkulepe.[4] Kokkuleppega, mille pealkirjaks sai „Kuriteo toime pannud alaealiste erikohtlemine kriminaalmenetluses“, kujundati ühiselt järgmised seisukohad. Alaealiste kriminaalmenetlused peavad olema kiired, tuleb teha koostööd eri ametiasutustega (nt KOV lastekaitse spetsialistidega). Samuti ei tohiks olla noore häbimärgistamist, lähtuda tuleb east ja konkreetsest arengutasemest. Lahenduste leidmisel tuleks eelistada pigem kohtuväliseid viise (menetluse lõpetamine ja kohustuste kohaldamine KrMS § 201 alusel) ja alles kui need võimalused on ammendunud, peaks pöörama pilgu kohtu poole ning ka siis taotlema mõjutusvahendeid, tuginedes KarS § le 87.

Ühtlasi võeti prokuröride kohtumisel seisukoht, et vahistamine tõkendina ja vangistus karistusena on alaealise puhul äärmuslikud meetmed. Nende kohaldamist tuleb eriti hoolikalt kaaluda, võttes arvesse võimalikku mõju, mida iga kinnine asutus (sh vangla, kinnine kool) omab alles väljakujunevale isiksusele.

Alaealiste kriminaalmenetluste reformi ja prokuröride kokkuleppega pandi lootusrikas vundament potentsiaalsetele efektiivsetele sekkumistele ja noorte (korduv-) kuritegevuse vähendamisele. Dagne Mihkels on oma 2022. aasta magistritöös „Alaealiste õigusrikkujate erikohtlemise reformi mõju alaealiste retsidiivsusele“ analüüsinud Põhja Ringkonnaprokuratuuri ja Harju Maakohtu lahendeid perioodist 2016 kuni 2019. Mööndes, et ajavahemik ei andnud veel täielikku pilti reformi tulemuslikkusest, leidis Dagne Mihkels, et küsimuses, kas esines mõju retsidiivsusele, on mõningaid järeldusi sellegipoolest võimalik teha. Kokkuvõtvalt oli reformieelsel ajal kõige sagedasemaks mõjutusvahendiks üldkasuliku töö määramine ning kõige vähem levinuks sotsiaalprogrammid. Näiteks tegi Harju Maakohus ajavahemikul 2016–2017 alaealiste suhtes 92 lõplikku menetlusotsust, 2018–2019 aga 70 lõplikku menetlusotsust. Ajavahemikul 2016–2017 süüdimõistetud alaealistest pani uue kuriteo toime 52,2% ning ajavahemikul 2018–2019 süüdimõistetud alaealistest 58,6%. Vaadeldavaks ajaperioodiks oli kaks aastati. Kui võrrelda prokuratuuris lõpetamisotsuse saanud alaealisi enne ja pärast reformi, siis retsidiivsus jäi täpselt samaks, olles 75,7%. Kuigi esmapilgul näib, et olukord muutus halvemaks, siis tuleb arvestada, et esimesed reformijärgsed aastad möödusid uute oludega kohanedes, kuna eri spetsialistide tööülesannete muudatused olid suured, kuid oskusi nappis.

Dagne Mihkelsi magistritöö tõi välja selle, et hoolimata kitsaskohtadest, spetsialistide ja menetlejate skeptilisest suhtumisest paradigma muutusesse (karistamisest mõjutamisele), oli alaealisi puudutav reform siiski alanud positiivselt. Magistritöö viitab samuti sellele, et spetsialistide süsteemne koolitamine algas alles mitu aastat peale muudatuste jõustumist. Alaealiste kuritegevus ja samuti kohtusse saadetud menetluste arv hakkas järk-järgult vähenema. Lähtuma hakati individuaalselt konkreetse lapse vajadustest ja kohtu ette jõudsid nn keerulised lapsed.[5]

Aastal 2014 viibis alaealisi vanglas ca 30, 18.01.2026 seisuga on vanglas viis alaealist, kuid viimasel aja sündmused kahjuks näitavad, et see number võib olla muutumas.[6] Parematel hetkedel on selleks arvuks olnud ka null.[7]

Noorte õigusrikkujate uuringute kokkuvõtte[8] kohaselt on languses nii noorte poolt toime pandud kuritegude kui ka väärtegude arv. Samuti on kokkuvõttes välja toodud, et kohtusse saadetavate menetluste arv on oluliselt vähenenud – võrreldes 2016. aastaga oli see aastaks 2020 vähenenud poole võrra. Alaealise õigusrikkuja kasutajateekonna ja kogemuse analüüs, millele uuringute kokkuvõttes on viidatud, on avalikustatud 2021 ja see kõneleb õigusrikkuja vaatenurgast ja tema kogemusest kriminaalmenetluses. Menetluse vältel alaealistega erinevates rollides kokku puutuvatel spetsialistidel on soovituslik seda uuringut lugeda. See on unikaalne võimalus teada saada, kuidas üks noor näeb ja mõistab, mida teeb politseinik, prokurör, kohtunik.

Muutunud lähenemine ja reformi mõju

Omades kogemust alaealiste kriminaalmenetlustega alates 2013. aasta teisest poolest kuni tänase päevani, saan julgelt väita, et viis (sealhulgas ka mõtteviis), kuidas noortega seonduvaid kriminaalmenetlusi lahendatakse, on olulisel määral muutunud. Muutunud on ka prokuröride hoiakud, kuigi tuleb tunnistada, et muudatustesse suhtutakse ikkagi skeptiliselt. Samas kogemus õpetab ning muudatusi hakati ellu viima ja uusi võimalusi töös alaealistega rakendama, kuigi aeglaselt ning ettevaatlikult. KrMS § 201 annab prokurörile mitmeid võimalusi lahendusteks, jättes ruumi leidmaks nn rätsepalahendusi lähtuvalt konkreetse noore vajadustest ning eripäradest. Võeti omaks põhimõte, et lähtutakse kõigepealt noorest endast, tema taustast ja isikust ning siis süüst ning teo olemusest. Tõsi, on jätkuvalt juhtumeid, kus tegu on niivõrd jõhker ja arusaamatult julm, et keeruline on mitte eelkõige sellele tähelepanu pöörata. Sellegipoolest lahendatakse ka väga raskeid juhtumeid kooskõlas eespool nimetatud põhimõttega. Põhimõte lähtuda noorest ei tähenda ilmtingimata, et lahendus peaks olema kohtuväline, noore tulevikku silmas pidades sobilik lahendus võib tulla ka kohtuotsusega. Hälbivale käitumisele kohaseks reageerimiseks sobiva lahendusviisi leidmine on keeruline ülesanne. Värskelt kaitstud Anna Markina doktoritöö[9] kinnitab arusaama, et igale rikkumisele üksnes karistamisega reageerimisel võib olla tulemuseks alaealise kuritegelik karjäär. Kui pakkuda alaealisele tuge ja võimalusi, on tal võimalik muutuda ja olla edaspidi täieõiguslik ühiskonna liige.

Palju on kõneletud karistamatuse tundest kui alaealiste süütegudesse leebema suhtumise tagajärjest. Kui meedias kajastatakse alaealiste kuritegusid, siis kohtab tihti vastukaja, et raskete ja korduvate kuritegude põhjuseks on liiga leebed karistused. Müüt rangest karistusest, mis muudab inimest, on jätkuvalt ühiskonnas alles. Statistika kõneleb siiski seda keelt, et alaealiste kuritegevus on tugevas langustrendis.

Kas karistuspoliitika suunad  on ennast alaealisi puudutavas osas on õigustanud? 2024. aastal registreeriti 772 alaealiste toime pandud kuritegu.[10] Märkimisväärne on asjaolu, et ca 10 aastaga on alaealiste kuritegevus poole võrra vähenenud. Puudub tõsikindel teadmine, kas see langus on tingitud negatiivsest iibest, karistuspoliitikast või mingist muust põhjusest. Samas julgeks väita, et karistuspoliitika muutmine noorte kriminaalmenetluses mängib samuti selles languses oma rolli ja seda tuleks võtta kui positiivset saavutust.

Kui kuritegude arv väheneb, siis kas muutunud on ka nende iseloom? Statistika näitab, et peamised kuriteoliigid on endiselt isikuvastased (peksmised) ja varavastased (vargused) kuriteod, kuid neile lisanduvad narkootikumidega ja digimaailmaga seotud kuriteod.[11] Küll aga on hinnangu küsimus ja keeruliselt mõõdetav, kas kuriteod on oma sisult läinud raskemaks või mitte. Meedia on kajastanud viimastel aastatel toime pandud raskeid isikuvastaseid kuritegusid, millest osa on lahenduse leidnud ja osa veel ootavad lahendust. Need teod on selgelt šokeerinud mitte ainult ühiskonda, vaid ka kogenud spetsialiste. Isikliku töökogemuse pinnalt saan väita, et viimased 2–3 aastat on vihjanud, et alaealiste kuritegevuse iseloom on muutumas julmemaks, kuigi kuritegude koguarv on endiselt langemas. Alaealistele on omane tegutsemine seltskonna mõjul. Ka alaealiste kuritegevusele on iseloomulik tegude toimepanemine grupis. Tihti mängivad rolli ka meelemürgid. Üksi olles alaealised üldjuhul kuritegusid, eriti isikuvastaseid kuritegusid toime ei pane. Noorte jaoks on eakohane ja loomulik otsida kohta, kuhu kuuluda. Kui ei ole piisavalt toetavat võrgustikku, siis võib juhtuda, et seltskond, kuhu soovitakse kuuluda, ei ole ühiskonnas soositud ega turvaline. Nii võib noor leida tee äärmuslike maailmavaadete ja/või ühiskonna reegleid rikkuva käitumise juurde. Noorele on omane puudulik oskus näha seost oma käitumise ja võimalike tagajärgede vahel, see kuulub tavapärase arengu juurde. Kui pole toetavat turvalist täiskasvanut, keda saab usaldada, siis võibki aga seoste loomise oskus jääda puudulikuks.

Kriteeriumid otsustamaks, kas alaealise kriminaalasi tuleb viia kohtusse, olid enne reformi pigem ranged ja jäigad. Kui alaealisele oli paar võimalust antud, nt esimesel korral suunatud ta alaealiste komisjoni ja teine kord määratud kohustuseks üldkasulik töö, siis kolmandal korral nähti ainuvõimaliku variandina juba kohtulikku karistust. Süsteemselt ei analüüsitud, kas eelmised lahendused olid efektiivsed, kas üldkasulikku tööd tehes sai alaealine abi ka oma vaimsele tervisele vms. Alaealisele selgitati võimalikke tagajärgi, millega ta riskib, kui jätkab kuritegelikku käitumist. Kohtuski oldi karistusettepanekut tehes pigem rangemad ega lähtutud alaealise vanusest, tema küpsusest. Reaalsed vangistused ja pikad katseajad olid pigem tavapärased, kuna levinud oli arusaam, et karistus on see, mis mõjutab.

Kahtlemata tuli ette teistsugust lähenemist – oli kohtunikke, kes olid uuendusmeelsemad, ja prokuröre, kes tundsid neid lapsi maast-madalast ja teadsid tagamaid paremini, kui toimiku materjalid kajastada suutsid. Samas oli see pigem erand ning suurt rolli mängis selles võimalus spetsialiseeruda alaealiste toimepanijatega tegelemisele.

Praktika, spetsialiseerumine ja süsteemi kitsaskohad

Tallinnas oli juba aastast 2004 eraldi osakond, mis tegeles alaealiste poolt toime pandud kuritegude menetlemisega. Tänu sellele, et prokuröridel oli võimalus spetsialiseeruda, valdkonnaga keskendunult tegeleda, kujunes ühtne praktika. Alates 2004. aastast on alaealistega tegelevatel prokuröridel on olnud ka võimalus vähemalt korra aastas kogemuste jagamiseks koguneda ning vaadata üle senine praktika. Niimoodi on olnud võimalik ka omavahel infot jagada ja probleeme arutada ning positiivseid praktikaid edasi anda. Samuti pole vähetähtsad koolitused, mida nendel kohtumistel on korraldatud.

Kuigi ka muudes Eesti piirkondades on spetsialiseerunud prokurörid, kes tegelevad alaealistega, on neil lisaks muud tööülesanded ja kriminaalmenetlused. Eraldi osakonna näol on see luksus siiani Põhja Ringkonnaprokuratuuril. Spetsialiseerunud prokurörid on üle-eestiliselt siiski olemas, samuti on kõigis maakohtutes olemas alaealiste kriminaalasjadele spetsialiseerunud kohtunikud (alates 01.02.2021 peavad KS § 37 lg-st 4¹ tulenevalt  olema kohtu tööjaotusplaanis määratud alaealistega seotud asjadele spetsialiseerunud kohtunikud). Ajalugu mäletab, et Harju Maakohtus on spetsialiseerumise vajalikkusega eksperimenteeritud, jagades alaealistega seotud menetlused kõigi kohtunike vahel. Raskused tulevad aga eriti teravalt välja just siis, kui ei ole eriteadmisi. Tahtmata kahtluse alla seada kohtunike ettevalmistust, ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et alaealiste kriminaalmenetlustel on oma nüansid. Alaealise käitumine võib olla ootamatu, tema arusaamine elust on seotud tema senise lühikese, aga keerulise elukogemusega. Arvestama peaks alaealise arengutasemega ja käitumuslike eripäradega. Mõnikord on alaealisega vaja rääkida lihtlausetega, et kogu info temani jõuaks. Kokkuvõtlikult öeldes on vaja omada baasteadmisi psühholoogiast ning teada lapse arengutaset ja eripära. Kogemusele tuginedes saab väita, et kohtuistung on juba tavainimese jaoks hirmutav, alaealistele omane käitumine sellistes olukordades võib aga jätta mulje, et nad on üleolevad. Kui kohtuistungil ei pöörata tähelepanu alaealise vanusele, tema arengutasemele, eripäradele ja konkreetsetele vajadustele ning ei lähtuta neist, siis jääb eesmärk ehk alaealise suunamine seaduskuulekale teele saavutamata. Kuivõrd alaealised ei pruugi suuta pikalt keskenduda, võib neile jääda arusaamatuks kohtuistungil räägitu ning seetõttu võib suureneda tagasilanguse tõenäosus. Alaealisele võib jääda arusaamatuks ka kohtulahend ise ja ta lahkub kohtusaalist, saamata aru kogu protsessi vajalikkusest. Selle vältimiseks tuleks lähtuda mainitud teguritest ning leida parim lahendus, mis lähtub konkreetsest alaealisest ja tema vajadusest, isegi kui see võib tunduda kõrvalseisja jaoks liiga leebe või ka liiga range.

Teisisõnu on alaealistega tegelemine kriminaalmenetluses kui malemäng – mäng on edukas, kui oma käigud hoolikalt läbi mõelda ja olla ettenägelik. Hea tulemus eeldab head ettevalmistust. Kohtunikel ja prokuröridel on võimalik end koolitada ja seda tehakse ka ühiselt, et olla samas inforuumis. Samas ei tohiks pidada ettevalmistuse all silmas vaid koolitusi. Informeeritud ja kaalutletud otsustuse saab teha siis, kui on põhjalik algmaterjal. See eeldab, et kriminaalmenetluse materjalide hulgas on piisavalt iseloomustavaid andmeid (nt tervise, kooli kohta). Lahendus jääb poolikuks, kui informatsioon on puudulik.

Alaealiste kriminaalmenetluste puhul tuleb paratamatult arvestada ka riigi ja kohalike omavalitsuste rahalise võimekusega. Eesti on jaotatud haldusüksusteks nii, et mõnes täidavad lastekaitse rolli suured osakonnad ja teises vaid üksikud inimesed. Isegi kui leidub teenus (programm või mõni muu sobilik meede), mis konkreetse alaealise vajaduste hindamise kohaselt oleks talle vajalik, siis takerdub selle rakendamine tihti rahalise võimekuse taha. Suuremates linnades ja valdades on võimalused olemas, seda nii varalises kui ka inimressursi mõttes. Mida teha aga olukorras, kui sobilik teenus on olemas, aga kättesaadav alles näiteks kuue kuu pärast? Mul pole küll eriteadmisi ega uuringu tulemusi, millele tugineda, kuid julgen sellegipoolest väita, et selline viivitus võib halvendada alaealise olukorda. On oht, et ta jätkab hälbiva käitumisega, tegude iseloom võib raskeneda. Kohane oleks siin kasutada sõnapaari „karistamatuse tunne“. Tulenevalt alaealise arengust, on oluline, et reaktsioon tema teole saabuks võimalikult kiiresti. Üksnes sellisel juhul omab see positiivset mõju alaealise käitumisele. Mida pikem on intervall tehtu ja reaktsiooni vahel, seda raskem on alaealisel luua seost teo ja tagajärje vahel. Iga prokurör on olnud olukorras, kus alaealiselt uurides, kas ta mäletab menetluse esemeks olevat tegu ja kas ta tahab midagi selle kohta öelda, saadakse vastuseks, et see tegu ei meenu ja see oli nii ammu, et pole enam tema jaoks aktuaalne. See aktuaalsus võib kaduda alaealise jaoks väga kiiresti ja selle võrra väheneb lahendi tulemuslikkus. Prokuröri seab raskesse olukorda, kui lahendust tuleb oodata keskmiselt kuus kuud, kui samas on teada, kuivõrd oluline on, et alaealise teole järgneks reageerimine võimalikult kiiresti. Isegi nii väikses riigis nagu Eesti on võimalused piirkonniti erinevad, nii et nt Põhja-Eestis võib alaealine vajaliku sotsiaalprogrammi saada kiiremini kui Lääne-Eestis. See omakorda sunnib prokuröre olema loominguline ja leidma n-ö kastist välja lahendusi. Tuleb kahjuks tõdeda, et suur osa sotsiaalprogramme on projektipõhised ja kui tähtaeg saab läbi, siis on suur oht, et ka väljaõppega inimesed ja teenused kaovad. Seega stabiilsus, mis on tulemuste saavutamiseks oluline, ei ole sugugi kindel.

Samadel põhjustel on oluline, et kohus saaks määrata alaealise kohtuasjas istungi võimalikult kiiresti. Reeglina on see õnnestunud ja tuleb tunnustada neid piirkondi, kus alaealine saab lahendi väga kiiresti (mõnikord päevaga). See saab toimuda näiteks juhul, kui prokuratuuris sõlmitakse kokkulepe ja samal päeval teeb ka kohus oma otsuse. See ei ole teostatav küll kõikides kriminaalasjades, kõikides piirkondades, kuid seda enam väärib tunnustust, kui seda on õnnestunud saavutada.

Individuaalsete lahenduste leidmine võtab paratamatult aega, eeldades lisaks eriteadmisi nt kasvatusteadusest ja laste arengupsühholoogiast. Alaealisi puudutavate seadusemuudatuste jõustumise tulemusel on nüüdseks igas piirkonnas võetud prokuratuuri ridadesse spetsiifilised konsultandid, kes on lahenduste leidmisel abiks. Konsultandid ei täida juriidilisi ülesandeid, vaid on abistavas rollis, suheldes eri asutustega ning hinnates alaealistega seotud riske. Seega reform mitte üksnes ei muutnud prokuratuuri menetluspraktikat, vaid lõi ka täiesti uue iseloomuga töökohti. Konsultandid on andnud märkimisväärse panuse õiguspoliitika rakendamisse alaealiste õigusrikkujate kriminaalasjade lahendamisel. Nad on toonud kaasa võimaluse, et prokurörid saavad töötada nn tandemina, arutades kriminaalasju läbi mitte ainult õiguslikust aspektist. Samuti on prokurörid asunud konsultante menetlustoimingutele kaasama. Näiteks tugevate käitumishäiretega noore ärevuse leevendamisel on konsultandil määrava tähtsusega roll. Sellisel viisil saab prokurör keskenduda toimingutel oma ülesandele ja konsultant saab alaealisele toeks olla ja juhtida prokuröri tähelepanu, kui noor on nt liiga ärev keskendumaks toimingule. Näiteks tuleb siin kasuks pauside tegemine, kohustuste selgitamine viisil, mis lähtub alaealise eripäradest. Kuigi prokuröride võimekust ei tasu alahinnata, on konsultandi abistav roll hindamatu väärtusega. Konsultant saab olla tugi ka kohustuse täitmise kontrollimisel ja hindamisel, seega lõpptulemusena saab kriminaalmenetlus lahendatud kiiremini ja tulemuslikumalt ning väiksemate tagasilangustega.

Käsitleda tuleb veel lapsesõbralike menetlusruumide teemat. Alaealisi puudutavate seadusmuudatustega tuli ka kokkulepe kasutada lapsesõbralikke menetlusruume. Lähtuma peaks sellest, et kogu suhtlus peab olema lapsesõbralik ja eakohane.[12] Jõudumööda on prokuratuur neid reegleid järginud. Hetkel on Põhja Ringkonnaprokuratuuris olemas eraldi nn pehme ruum menetlustoimingute läbiviimiseks. Teistes ringkonnaprokuratuurides kahjuks sellist võimalust ei ole, seda ennekõike ruumikitsikuse tõttu. Samas on kohtutel olemas nn lastetoad, kus saab läbi viia erinevaid toiminguid ja ärakuulamisi. Lapsesõbraliku menetluse reeglite kohaselt peaks viima alaealiste kokkupuuted täiskasvanud kurjategijatega miinimumini. Võimalusel peaks toiminguteks olema eraldi ruumid, sh eraldi sissepääsud prokuratuuri ja kohtusse. Arusaadavatel põhjustel ei ole kõike võimalik ellu rakendada, kuid meeles tuleb pidada, et ka meie endi käitumine mõjutab alaealisi, kes satuvad kriminaalmenetluse tõttu kohtusse ja prokuratuuri. Suhtlus peab olema selge ja arusaadav, reeglid konkreetsed ja järgitavad ning lahendid selgitatud ning kiired.

Lõpuks ei ole vähetähtis kontroll alaealisele määratud mõjutusvahendi või kohustuste täitmise üle – kontrolli puudumisel ei oleks tagatud nende efektiivsus. Võimaliku probleemiallikana saab välja tuua KarS § 87 alusel määratud mõjutusvahendite täitmise. Kui kohus on määranud KarS § 87 alusel käitumiskontrolli ja alaealine ei täida nõudeid, siis milline on mittetäitmise tagajärg? KarS §‑s 87 on sätestatud, et kriminaalhooldaja saab pöörduda kohtu poole ettepanekuga tähtaega pikendada, mõjutusvahendeid muuta, nõudeid täiendada. Kui aga seda ikka ei täida, milline on tagajärg sellele noorele? Algses eelnõu tekstis oli nähtud ette võimalus pöörata karistus täitmisele. See eeldas, et algselt mõistab kohus karistuse, kuid vabastab alaealise sellest ning määrab mõjutusvahendi. Arutelude tulemusena sellest ideest aga loobuti kui liigset stigmatiseerimist kaasatoovast viisist. Statistikas ei ole seda eraldi välja toodud ja eraldi uuringuid ei ole teadaolevalt selle kohta tehtud, kuid on alaealisi, kelle suhtes on kohaldatud KarS § 87 sätteid, kuid kes neid ei täida. Tuleb tunnistada tõde, et nende suhtes on lahendusviis olnud ebaefektiivne. Need noored ei tunne, et nende teole oleks järgnenud tagajärg, hoolimata sellest, et nende suhtes on kohtuotsus kuulutatud. Nad on mõistnud, et kui nad nende jaoks ebameeldivat kohustust ei täida, siis keegi ei saa neid ka sundida ja midagi nende jaoks ei muutu. Minu isiklik seisukoht on, et  selline olukord tekitab karistamatuse tunde. Kui KrMS § 201 alusel kriminaalmenetluse lõpetamisel ja kohustuse määramisel alaealine ei täida kohustusi või rikub neid, siis on võimalus menetluse uuendamiseks või kohustuste muutmiseks. Prokuratuuril on kokkulepitud tähtaja jooksul võimalik jälgida ja kontrollida kohustuse täitmist ja selle tulemuslikkust. Selle võrra on suurem võimalus alaealiste ebakohase käitumise positiivses suunas mõjutamisel. Eesmärk on ju, et alaealine ei paneks rohkem süütegusid toime ja suudaks oma käitumist edaspidi paremini kontrollida ja analüüsida ning teha oma elus paremad valikud.

Kokkuvõte

Kas õiguspoliitiliselt on alaealiste õigusrikkumistele suunatud reform ennast õigustanud või toonud murekohti juurde? Kahtlemata on ette tulnud komistuskive, praktika kujunemine on võtnud oma aja ja seisukohtade üle on tuliselt vaieldud. Samas kinnitavad eri uuringud (sh Anna Markina doktoritöö), et reform siiski õigustab ennast. Individuaalse lähenemise võimalus annab suurema kindluse, et noore mõjutamiseks ja tema probleemide lahendamiseks leitakse sobiv viis. Reform on sundinud prokuröre olema loomingulisemad ja tegema rohkem koostööd teiste institutsioonidega, kuid seda efektiivsem ollakse. Sama kehtib ka kohtunike kohta, kuna istungil pööratakse tähelepanu ka noore tausta puudutavatele andmetele. Võetakse arvesse ettepanekuid, milline on parim lahendus, ning kuulatakse, mida noorel endal on öelda ja mida ta ise on valmis oma tuleviku huvides tegema. Inimlik lähenemine tagab paremini, et lahendus oleks tulemuslik ja noore senist elu muutev. Tänuväärne on seegi, et kohtunikud selgitavad oma lahendeid noortele lihtsas keeles. Tõenduspõhise sekkumise esikohale seadmine aitab vähendada retsidiivsust ning tugevdada õigussüsteemi legitiimsust. Prokuratuurile tähendab see jätkuvat vajadust hinnata iga juhtumit individuaalselt, hoida koostöö tugevana erinevate võrgustikega ning panustada sellesse, et noorte õigusrikkumiste lahendamine ei oleks pelgalt menetluslik tegevus, vaid investeering tulevase täiskasvanu ellu. Karistamine ei ole enam vaikimisi põhivalik ning noore teo põhjused, elukeskkond ja arenguvajadused on menetluse keskmes. Samas nõuab reformi täielik elluviimine tugisüsteemide stabiilset rahastust ning nii prokuröridelt kui ka kohtunikelt jätkuvat erialast ettevalmistust ja tihedat koostööd võrgustikega. Alles siis saab tagada, et iga noore juhtum lahendatakse tõhusalt, õiglaselt ja tulevikku silmas pidades.

Kohus ja prokuratuur lähtuvad proportsionaalsuse põhimõttest ja hindavad iga juhtumit eraldi, püüdes leida lahendusi, mis aitaksid noorel oma käitumist muuta ning suunaksid teda õiguskuulekale teele. Siinjuures ei tohi ära unustada, et vajaduspõhine ja tõhus lahendus, mis aitab leida õige tee, võib seisneda ka karmimas meetmes. Selleks, et noor saaks luua seose teo ja tagajärgede vahel, on oluline, et nii prokuratuur kui ka kohus suudaksid lahendada kriminaalasja võimalikult kiiresti, aga kvaliteetselt.

____________________________

[1] Noorte all on artiklis läbivalt silmas peetud vanust 14–17 aastat.
[2] Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (alaealiste õigusrikkujate kohtlemise muutmine): RT I, 05.12.2017, 1.
[3] Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (alaealiste õigusrikkujate kohtlemise muutmine) 453 SE eelnõu seletuskiri on kättesaadav Riigikogu kodulehel: https://www.riigikogu.ee/download/061dc64b-9be2-4015-bf41-c5fcfed4db44 (15.03.2026).
[4] Kättesaadav internetis: https://aastaraamat.prokuratuur.ee/sites/default/files/inline-files/Kuriteo%20toime%20pannud%20alaealiste%20erikohtlemine%20kriminaalmenetluses.pdf (15.03.2026).
[5] D. Mihkels. Alaealiste õigusrikkujate erikohtlemise reformi mõju alaealiste retsidiivsusele. Magistritöö. Juhendaja MA Anna Markina. Tallinn 2022, lk 65-67.
[6] Vanglateenistuse andmed on kättesaadavad internetis: https://vanglateenistus.ee/meist/uudised-ja-arvud/paevakohane-arvuline-ulevaade (15.03.2026).
[7] Kättesaadav internetis https://www.err.ee/1609256334/eestis-ei-ole-enam-alaealisi-vange (02.04.2026).
[8] Kättesaadav internetis: https://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/jum_2021._noorte_oigusrikkujate_uuringute_kokkuvote.pdf (15.03.2026).
[9] Kättesaadav internetis: https://dspace.ut.ee/server/api/core/bitstreams/b38274a9-0b30-4b3e-8369-3e67d0f0bf4b/content (15.03.2026).
[10] Kuritegevuse statistika on kättesaadav internetis: https://statistika.justdigi.ee/kuritegevuse-statistika#alaealiste-suuteod (15.03.2026).
[11] Kättesaadav internetis https://www.justdigi.ee/kuritegevus2024/alaealiste-%C3%B5igusrikkumised.html (02.04.2026).
[12] Just.ee. (2023). Avaleht | Lapsesõbralik menetlus. Kättesaadav internetis: https://lapsesobralikmenetlus.just.ee/ (31.01.2026).