Nooresõbralik õigussüsteem ei võrdu karistamatusega

Laidi Surva
Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika asekantsler

Noorte õigusvastane käitumine on keerulise õppimise ja inimeseks kujunemise teekonna tulemus, mille juured ulatuvad lapsepõlve, perekonda, kooli ja kogukonda. Ükski noor ei ärka ühel hommikul üles, otsustades, et temast saab nüüd kurjategija. Piiride kompamine, sh ka seaduse piiride kompamine, on arenguline nähtus, mis algab sageli varajasest lapsepõlvest ja jätkub teismeeas. Vaid väike osa noortest on sellised, kelle puhul see kuritegude toimepanemisega päädib, veelgi vähem on neid, kes jätkavad kuritegude toimepanemist ka täiskasvanueas.[1] Sama kehtib ka Eesti noorte puhul.[2] Iga kord, kui mõni noor paneb toime jõhkra kuriteo – mida tuleb Eestis õnneks ette harva –, tabab ühiskonda šokk ja küsimus, mis noortega lahti on. Mõnigi jõuab kiirelt järeldusele, et noored on hukas, koolid ei kasvata, vanemad ei hooli ja riik ei tegutse. Noor, kes on rikkunud seadust, ei ole kadunud hing, kes tuleb ühiskonnast eraldada, mida kauemaks, seda parem. Ta on inimene, kellel on oma lugu – ja sageli räägib see valust, hooletusest ja üksindusest. Kui suudame selle loo ära kuulata ja pakkuda noorele uue võimaluse, siis võidab mitte ainult tema, vaid kogu ühiskond. Kokkuvõttes on iga noor, kes õnnestub kuritegelikult teelt kõrvale juhtida, investeering turvalisusse ja inimlikkusse. Selleks on aga oluline mõista, millised on peamised põhjused noorte õigusrikkumiste taga.

Õigusrikkumised ei teki tühjalt kohalt

Noorte kuritegevuse peamised riskitegurid on sotsiaalne ja majanduslik ebavõrdsus, peresuhete nõrkus, lapsepõlvetraumad ja varasem ohvristumine.[3] Oluline roll on kehval toimetulekul koolis, eakaaslaste survel ja kambavaimul, mis võib viia grupiviisiliste õigusrikkumisteni.[4] Ka küberruum on toonud uusi ohte: kuritegelikud võrgustikud värbavad noori internetis, samuti võivad seal alguse saada seksuaalse väärkohtlemise juhtumid. Psühholoogilised tegurid, nagu impulsiivsus ja madal enesekontroll, suurendavad riski veelgi. Uuringud kinnitavad, et noorukite aju ei ole veel küps, mis teeb nad vastuvõtlikuks nii positiivsetele kui negatiivsetele mõjudele.[5]

Eesti noorte kuritegevuse mustrite mõistmiseks tuleb arvestada ajaloolist konteksti. 1990ndatel süvenesid peredes töötus, vaesus ja alkoholism, mis lõid pinnase laste hooletusse jätmiseks, katkisteks peresuheteks ja järelevalve kadumiseks. Peamised õigusrikkumised olid vargused, röövimised, autovargused, grupis toime pandud vägivallateod ning alkoholi ja narkootikumidega seotud õigusrikkumised. Täna saab tõdeda, et kui 1990ndatel domineerisid organiseeritud grupid ja kuritegevuse määr oli kõrge, siis viimase kümnendi jooksul on Eestis toimunud alaealiste õigusrikkumistes märkimisväärne langus: näiteks väärtegude arv on langenud 2012. aasta üle 20 000 juhtumilt praeguseks 3000-st allapoole.[6] Tegelikult on praegu Eestis noorte kuritegevus madalam kui kunagi varem viimase paarikümne aasta jooksul. Ka kuritegude üldarv on rekordmadal. Samal ajal on noorte koguarv kasvanud, mis tähendab, et ka protsentuaalselt on õigusrikkumisi toime panevate noorte arv kahanenud. Jätkuvalt on alaealiste levinumad õigusrikkumised vägivallakuriteod (enamasti kaklus või löömine), vargused (enamasti poevargused) ja alkoholi tarbimine. Raskete kuritegude arv oli vahepeal nii madal, et 2024. aasta alguses ei olnud Eesti vanglates mitte ühtegi alaealist, ei vahistatuna ega süüdimõistetuna.

Kuidas on siis võimalik, et ühiskond tajub vastupidist? Vägivaldsed rasked kuriteod on statistiliselt harvad, ent nende juhtumite emotsionaalne mõju ühiskonnale on suur – seetõttu kujuneb üldine arvamus sageli üksikjuhtumite põhjal. Ehkki avalikkus tajub, et noorte vägivald kasvab, ütlevad statistika ja justiitssüsteemi andmed midagi muud. Need näitajad peegeldavad süsteemseid muutusi ennetuses, hariduses, sotsiaal- ja lastekaitsetöös ning kriminaalpoliitikas. Viimaste aastate statistika, Eesti kriminaalpoliitika fookuste kui ka noortega töötavate spetsialistide kogemuste analüüsimisel joonistub välja keerukas, kuid oluline tõdemus: õigusrikkumisi toime panev alaealine on enamasti ise abivajav laps. Tema käitumise taga on enamasti sügavad sotsiaalsed, psühholoogilised ja arengulised põhjused, millele on võimalik, vajalik ja mõistlik reageerida eeskätt toetuse, mitte karistamisega.

Noorukite prefrontaalne korteks – otsustus- ja enesekontrolli keskus – ei ole veel välja arenenud. Seetõttu on noored impulsiivsemad, altid otsima kohest rahuldust, eakaaslaste poolt kergesti mõjutatavad, samuti on nad riskialtimad ja emotsioonipõhisemad otsustajad. Just see seletab, miks on mitmed rasked kuriteod toime pandud kantuna kambavaimust, kus individuaalne vastutus hajub. Kuigi süütegude grupiviisiline toimepanek on aastaid noorte puhul olnud tavaline, on lisandunud uus riskiruum – küberruum ja sotsiaalvõrgustikud, mis pakuvad uusi võimalusi mõjutamiseks, värbamiseks ja eskalatsiooniks.

Soovitused noorte karistusõiguse reformimiseks

2016. aastal valminud analüüsis[7] toodi tollast Eesti alaealiste õigusrikkujate maastikku kirjeldades välja, et enamik laste õigusrikkumistest olid juhuslikud ja väikese kahjuga pisirikkumised, nagu alkoholi tarvitamine, suitsetamine, pisivargused ja kergliiklejate liiklusnõuete rikkumised. Raskemaid, vägivallaga või suure kahjuga süütegusid esines märksa harvem, mida kinnitasid nii kriminaalstatistika kui ka uuringud laste hälbiva käitumise kohta. Laste väärtegudele reageeriti peamiselt rahatrahviga, kuigi selle käitumist muutev mõju on sageli küsitav. Soovitatust vähem kasutati heastavaid ja käitumise muutmisele suunatud meetmeid. Probleemne oli ka see, et laste puhul olid karistatavad teod, mis täiskasvanutele on lubatud, näiteks alkoholi tarvitamine või suitsetamine. Selline sanktsioneeriv lähenemine ei ole kooskõlas rahvusvaheliste soovitustega ega pruugi olla tõhus ennetusmeede, eriti, kuna tegemist on eeskätt last ennast kahjustava käitumisega, mille eest kaitsmise vastutus peaks lasuma eelkõige lapsevanemal. Kahju heastamise ja hüvitamise praktika oli vähene, kuigi õiguslikud võimalused selleks olid olemas. Vanemate roll laste õigusrikkumiste ennetamisel ja tagajärgedega tegelemisel oli tagasihoidlik ning puudus kohustus vanemaid menetlusse sisuliselt kaasata, mis vähendas nende võimalust võtta vastutus ja osaleda lahenduste leidmises. Kuigi seadus nägi ette alaealistele mittekaristuslikke mõjutusvahendeid, ei olnud need praktikas kujunenud karistamise arvestatavaks alternatiiviks. Nende rakendamine oli ebaühtlane ja väärteomenetluses peaaegu olematu.

Analüüsis toodi välja kümme selget soovitust, millest sai 2018. aastal jõustunud alaealiste erikohtlemise reformi selgroog. Esiteks soovitati luua kuni 14-aastaste laste jaoks eraldi reageerimissüsteem, mille keskmes on lastekaitse ja sotsiaalne tugi, vältides ülereageerimist ning rakendades riskipõhist hindamist. Ettepaneku kohaselt tuli laiendada hoiatamise kasutamist, eriti esmakordsete ja väikese kahjuga õigusrikkumiste puhul, nii väärteo- kui kriminaalmenetluses. Kolmandaks tehti ettepanek luua ühtne riskihindamise süsteem, et valida lapse vajadustele vastav ja proportsionaalne sekkumine. Neljandaks anti range soovitus rakendada süsteemselt taastava õiguse meetmeid[8], tagades kahju heastamise ja vahenduse kättesaadavuse menetluse eel, ajal ja järel. Eelistada tuleks mittekaristuslikke mõjutusvahendeid ning laiendada nende kombineerimise võimalusi. Samal ajal tuleks loobuda karistuslikust lähenemisest staatussüütegude puhul[9], asendades trahvid hariduslike ja sotsiaalsete meetmetega. Lisaks tehti ettepanek muuta karistusseadustiku (KarS) §-s 87 sätestatud mõjutusvahendid peamiseks kohtulikuks reageerimisviisiks. Sellega paralleelselt soovitati vähendada vabaduskaotuslike meetmete kasutamist ning tagada rahaliste kohustuste proportsionaalsus, arvestades lapse sissetulekut ja jättes menetluskulud üldjuhul riigi kanda. Viimase, ent mitte vähem olulise soovitusena toodi välja vajadus toetada menetlejaid koolituste ja juhenditega, suurendades spetsialiseerumist lastega töötamisel. Ettepanekud tehti eesmärgiga vähendada korduvaid õigusrikkumisi, tugevdada laste vastutustunnet, parandada kriminaaljustiitssüsteemi sekkumise proportsionaalsust ning toetada laste edukamat sotsiaalset toimetulekut.

Reformi senised tulemused

2018. aastal hakkas kehtima uus alaealiste õigusrikkujate kohtlemise kord. Reform hõlmas muudatusi nii seadusandluses, asutuste töökorralduses, alaealiste kohtlemise tööpraktikates kui ka teenuste süsteemis.[10] Politsei ja prokuratuur said võimaluse reageerida alaealiste õigusrikkumistele ilma alaealiste komisjonide vaheastmeta ja senisest paindlikumalt (nende käsutuses on suurem kohustuste ja mõjutusvahendite valik, võimalus määrata alaealisele õigusrikkujale vaba sisuga kohustusi ning kombineerida erinevaid meetmeid) ning noore vajadustest ja taastava õiguse põhimõtetest lähtuvalt.

Vajadus muudatuste järele tulenes ühelt poolt riigisisestest ja rahvusvahelistest suundumustest lapsesõbraliku kohtlemise arendamisel, teisalt olid muudatused seotud Sotsiaalministeeriumi eelnõuga, millega plaaniti kaotada senine alaealiste komisjonide süsteem: alaealiste komisjonide ülesanded jaotati ära politsei, prokuratuuri, kohalike omavalitsuste lastekaitse üksuste ja Sotsiaalkindlustusameti vahel. Väga teadlikult vähendati võimalusi alaealise vanglasse sattumiseks: kohus sai võimaluse asendada alaealise vahistamine kinnisesse lasteasutusse paigutamisega. Aresti maksimumpikkust alaealisele vähendati 30 päevalt 10 päevale.

Alaealise õigusrikkuja kohtlemisel seati esiplaanile eripreventiivne (kasvatuslik) eesmärk – vastavalt KarS § 56 lg-le 3 võib alaealisele karistuse mõista ainult siis, kui mõjutusvahendiga ei ole võimalik mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Fookust nihutati karistamiselt ennetusele. Häbi ja süüdistamise asemel pandi rõhk vastutusele, oskuste arendamisele ja muutuse toetamisele. Eesmärgiks seati kiired menetlused, et noor tunnetaks teo tagajärge kohe, mitte aasta pärast. Selle suuna toetamiseks täiendati alaealise mittekaristuslike mõjutusvahendite loetelu, kuhu lisandusid taastava õiguse teenused, kahju hüvitamine, sõltuvusravi, üldkasulik töö, liikumisvabaduse piirang ning lühiajaliste käitumuslike sekkumiste kasutamine juba politsei tasandil. Eraldi loetelud kehtestati kuriteo ja väärteo korral kohaldatavatele mõjutusvahenditele.

Lisandus noore täiskasvanu käsitlemine karistusõiguses: alates 2018. aastast võib kohus kuriteo toime pannud 18–20-aastase isiku vaimse ja sotsiaalse arengu taset ning kuriteo toimepanemise asjaolusid arvestades kohaldada talle alaealise mõjutusvahendeid. Täpsustati, et alaealise erikohtlemise aluseks on isiku alaealisus teo toimepanemise ajal. Menetlusseadustikesse lisandus kohustus teavitada kohaliku omavalitsuse lastekaitset alaealistest õigusrikkujatest kui abivajavatest lastest. Arendati välja teenused ja tugi noortele ja peredele, sh STEP tugiisiku programm, Sotsiaalkindlustusameti sotsiaalse rehabilitatsiooni teenused, Multisüsteemne pereteraapia MDFT, “Ringist välja” mudel kõrge riskiga juhtumitele (Soome eeskujul) ning Noortegarantii tugisüsteem. Need programmid seovad kokku kooli, lastekaitse, tervishoiu ja politsei, täites need lüngad, mis varem paljudel noortel tähelepanuta jäid.

Hinnates reformi esialgset mõju, leidsid Markina et al.[11], et menetlussüsteemi uuendused muutsid noorte õigusrikkujate kohtlemise lapsesõbralikumaks, rõhutades noore mõistmist ja vastutuse võtmist, mitte ainult karistamist. Suurenes taastava õiguse meetmete kasutamine ning menetlejate hoiakud nende suhtes on üldiselt positiivsed. Nagu eesmärgiks seati, vähenes vanglas viibivate alaealiste arv. Prokuröride otsustusvõimalused kasvasid, võimaldades paindlikumat reageerimist sõltuvalt lapse vajadustest. Suurenes noorsootöötajate kaasamine ning laienes võrgustikutöö.

Oli ka kohti, kus oleks parandamisruumi. Kuigi lastekaitsesüsteemis pööratakse rohkem tähelepanu alaealiste vajadustele, ei jõua praktikas alati iga teavituse kohta info lastekaitse töötajateni, mis raskendab juhtumiplaanide koostamist ning riskide ja vajaduste hindamist. Lisaks leiti, et riskide hindamise süsteem ei ole täielikult rakendunud ning lastekaitseseaduse sätted ei erista alati piisavalt alaealise õigusrikkuja erivajadusi. Spetsialistide koostöö on paranenud, eriti politsei ja lastekaitse vahel, mis toetab lastele eakohase sekkumise rakendamist ning mitte ainult karistamist. Võrgustikutöö ulatus ja piirkondlik esindatus on siiski erinev.

Karistamine ei kasvata kedagi

Oleme harjunud mõtlema, et kuriteole peab järgnema karistus. Täiskasvanute puhul on see tihti tõsi. Noorte puhul mitte. Noore aju ei ole veel valmis pikaajalisi tagajärgi hindama. Ta on impulsiivne, mõjutatav ja tegutseb emotsioonist lähtudes. Kui küsida, mis on tänaste noorte suurimad riskid, siis need pole nuga, alkohol või narkootikumid. Need on üksildus, tähelepanupuudus ja kuuluvuse otsing. Siin tulevad mängu digimaailm, anonüümsed grupid ja kuritegelikud võrgustikud. Kui noore elus puudub oma inimene, turvaline täiskasvanu, leidub alati keegi kes tühja koha täidab. Küsimus on, kas selle kellegi teise mõju on toetav või hävitav.

Vangla? See katkestab arengu ja tõukab noore samastuma just nendega, kelle kõrvaldamine oli ühiskonna eesmärk. Eestis on selle mõistmine võtnud aega, kuid viimane kümnend on toonud murrangu. Täna on vangistus alaealise puhul viimane ja äärmuslik abinõu – ning see töötab. Eesti kogemus kinnitab üht: noori ei paranda karistus, vaid tähelepanu, tugi ja vastutusele suunamine. See tähendab, et kool märkab ja reageerib, mitte ei vaata kõrvale; et lastekaitse ei kuule lapsest alles siis, kui politsei ta kinni peab; et pered saavad abi enne kriisi, mitte pärast seda; et politseil on võimalus suunata noor teraapiasse, vahendusse või tugiisiku juurde; et noore kõrval on turvaline täiskasvanu, kes teda päriselt kuulab ja mõista püüab; et kogukond ei sulge uksi, vaid avab neid. Mis kõige olulisem: ühiskond ei tohiks mõelda noortest kui probleemist, vaid lastest, kes vajavad lahendusi.

Kui soovime, et Eestis ei korduks ükski neist viimase pooleteise aasta jooksul avalikkust raputanud traagilistest sündmustest, ei piisa karmimatest karistustest. Tarvis on paremat koostööd koolide, politsei ja lastekaitse vahel, varajast märkamist juba esimese ohumärgi juures, tuge peredele, kellel napib ressursse või oskusi, noorte digiturvalisuse ja kriitilise mõtlemise tugevdamist ning oskust näha iga noore taga inimest, mitte ohtu.

Tänased proovikivid

Enamik noori puutub elu jooksul kokku mõne väiksema õigusrikkumisega või satub ise süüteo ohvriks, kuid sagedasem ja raskem probleemne käitumine koondub väikesesse noorterühma. Paljud noored kasvavad õigusrikkumistest välja, kui neid toetavad pere, kool ja sõprade võrgustik. Ohvri ja toimepanija rollid kattuvad sageli, mistõttu vajab ennetus integreeritud lähenemist. Uuringud näitavad, et käitumist mõjutavad eeskätt situatsioon ja järelevalve. Vanemlik kontroll, pere sidusus ja turvaline koolikliima vähendavad riske, samas kui nõrk järelevalve ja kokkupuude riskisituatsioonidega suurendavad neid. Digi- ja päriselukeskkond on noorte jaoks tihedalt seotud – riskid kanduvad ühest teise. Tõhus sekkumine eeldab noore kaasamist, arusaadavat infot, kiiret tagasisidet ja igapäevaeluga sobivaid kohustusi. Oluline on ühe juhtumikorraldaja olemasolu ja sujuv koostöö asutuste vahel. Enamasti on selliseks juhtumikorraldajaks lastekaitsetöötaja, aga seda rolli võib täita ka nt kriminaalhooldaja, multidimensioonilise pereteraapia (MDFT) terapeut või harvemal juhul ka noorega väga hea kontakti loonud noorsootöötaja. Menetluse lõpetamine koos selgete, lühiajaliste ja regulaarselt üle vaadatavate mõjutusvahenditega aitab paremini ennetada korduvaid rikkumisi kui venivad ja sildistavad menetlused.[12]

Hoolimata edusammudest tuleb Eestis endiselt jagu saada mõnest proovikivist. Esiteks, juba eelpool mainitud eriliselt rasked üksikjuhtumid on teravalt esile toonud, kui suure mõjuga võivad olla need riskitegurid, millega osad noored silmitsi seisavad. Teiseks, info killustatus: lastekaitse, koolid, politsei ja tervishoid ei jaga omavahel piisavalt infot – vahel takistavad seda andmekaitsepiirangud, vahel lihtsalt puudulikud rutiinid. Kolmandaks, meil on endiselt süsteemis varajase märkamise lüngad. Riskikäitumist, mis ei ole veel kuritegu (nt koolist puudumine, enesevigastamine, uimastite tarvitamine), ei märgata või sellele ei reageerita. Neljandaks, digikeskkonna ohud. Sotsiaalmeedia võimaldab värbamist kuritegelikesse gruppidesse, vägivalla glorifitseerimist, anonüümset mõjutamist, küberkiusamist ja riskikäitumise eskalatsiooni.

Kriminaalpoliitika peamine eesmärk aastani 2030 on, et lapsed ja noored ei satuks kriminaaljustiitssüsteemi ning kõigile alaealistele oleks tagatud nende vajadusi arvestav kohtlemine. Selleks on oluline parandada varajast märkamist ja sekkumist, sh tugevdada tugispetsialistide ja lastekaitse koostööd, õpetada oskust märgata lapse muutunud käitumist, toetada koole ja peresid, tõsta kohalike omavalitsuste võimekust. Jätkata tuleb ühiskondlike hoiakute muutmisega, et liiguksime ühiselt halbadeks lasteks sildistamise juurest abi vajavate laste mõistmise ja toetamiseni. See põhimõte on Eesti uuendatud noori puudutava kriminaalpoliitika keskne idee: noor ei ole probleem, vaid tema käitumise taga peituvad probleemid vajavad lahendamist. Kolmandaks, jätkuma peab arendustöö kinnistes lasteasutustes ja kogukonnas. See tähendab personali koolitamist, teraapiapõhiseid teenuseid, taastava õiguse rakendamist ning noorte perede kaasamist ja toetamist. Lõpetuseks, me peame jõudma arusaamiseni ühiskonna terviklikust vastutusest. Iga lapse elu mõjutavad õpetajad, treenerid, naabrid, pereliikmed ja sõbrad. Märkamise kultuur – “ma ei pööra pilku kõrvale” – on noorte turvalisuse ja arenguvõimaluste alus.

Lõpetuseks: iga noor on kellegi vastutus

Alaealiste kuritegevus Eestis on viimase paarikümne aasta jooksul radikaalselt muutunud. Kui 1990. aastad olid metsikud ja täis organiseeritud kuritegevuse mõju, siis viimaseid aastaid iseloomustavad pigem alaealiste omavahelised kaklused, vargused (enamasti poevargused) ja alkoholi tarbimine. Kui taasiseseisvunud Eesti algusaastatel reageeriti noorte kuritegevusele peamiselt karistuste, ka vangistuse ja tingimisi vangistusega ning alternatiivsete sekkumiste peale mõeldi vähe, siis tänapäevane Eesti on üles ehitanud ühe Euroopa kõige nooresõbralikuma ja taastaval õiglusel põhineva õigussüsteemi. Statistika näitab õigusrikkumiste langust, mitte tõusu, kuid iga raskem alaealiste toime pandud kuritegu on signaal, et noore vajadused jäid õigel hetkel märkamata. Tõendusmaterjal kinnitab põhimõtet, et noort ei saa n-ö ära parandada karistusega, vaid ainult toetuse, turvatunde, arengu ja vastutusele võtmise kaudu. Me ei saa noori muuta nende eest, nad peavad seda ise tegema. Me ei saa neid turvaliseks kasvatada ainult reeglitega, aga me saame anda neile täiskasvanu, kes päriselt hoolib; kogukonna, mis märkab; ja süsteemi, mis mõistab, et iga noore eksimus ei pea lõppema kaotatud eluga.

Alaealiste kuritegevuse vähenemine on Eesti edulugu. Nüüd aga tuleb tagada, et ükski laps ei satuks süsteemis eri institutsioonide pädevuste vahelisse tühimikku, kus ta jääks märkamata ja abita: iga kord, kui me kaotame ühe noore, kaotab midagi ka kogu ühiskond. Kui justiitssüsteem suudab õigel ajal ja viisil reageerida riskikäitumisega lapse vajadustele, võib sellest piisata, et katkestada tema edasine riskikäitumise ahel.

____________________________

[1] Moffitt, T.E., (1993). Adolescence-limited and life-course-persistent antisocial behaviour: A developmental taxonomy. Psychological Review, Vol. 100 (4).
[2] Markina, A. (2026). Doktoritöö: Operationalising ISRD Evidence for Youth Justice in Estonia: A Child-Rights Framework for Proportionate, Least-Restrictive Responses (Noorte õigusrikkujate erikohtlemine Eestis ISRD-andmete valguses: lapse õigustel põhinev lähenemine), (juh) Anneli Soo; Katre Luhamaa. Tartu Ülikool, Sotsiaalteaduste valdkond, õigusteaduskond. – https://dspace.ut.ee/server/api/core/bitstreams/b38274a9-0b30-4b3e-8369-3e67d0f0bf4b/content (17.02.2026).
[3] Basto-Pereira, M., David P. Farrington, D.P. (2022). Developmental predictors of offending and persistence in crime: A systematic review of meta-analyses. Aggression and Violent Behavior, Vol. 65.
[4] Arslan, I.Y.T., Arslan, M.N., Korkut, M. (2025). From risk to resilience: Understanding and mitigating juvenile delinquency. Journal of Forensic and Legal Medicine, Vol. 115.
[5] Ayano, G. et al. (2024). Risk and protective factors of youth crime: An umbrella review of systematic reviews and meta-analyses. Clinical Psychology Review, Vol. 113.
[6] Solodov, S., Rattus, R. (2025). Alaealiste kuritegevus. Kuritegevus Eestis 2024. Justiits- ja Digiministeerium. – https://www.justdigi.ee/kuritegevus2024/alaealiste-%C3%B5igusrikkumised.html (17.02.2026).
[7] Tamm, K., Salla, K.A. (2016). Laste toime pandud süütegudele reageerimise analüüs. Justiitsministeerium. Kriminaalpoliitika analüüs nr 5/2016. – Tamm K Salla K-A (2016) Laste toime pandud süütegudele reageerimise analüüsLOPP (17.02.2026).
[8] Näiteks vahendus (varasemalt kasutatud ka „lepitus“), kus kannatanu ja teo toimepanija kohtuvad neutraalse vahendaja abil, et arutada juhtunut, selle mõju ning leppida kokku, kuidas kahju heastada. Sageli kasutatakse vahendust näiteks koolides või väiksemate õigusrikkumiste puhul. Taastav ring (i.k. restorative circle), kus osalevad kõik mõjutatud pooled: kannatanu, toimepanija, pereliikmed, kogukonna liikmed. Taastavas ringis saab igaüks turvalises keskkonnas oma vaate ja tunded välja öelda. Eesmärk on ühine arusaam ja kokkulepe edasiseks. Taastav nõupidamine (i.k. family group conferencing), mis on struktureeritud kohtumine, kus lisaks osapooltele osalevad ka tugivõrgustikud (pere, sõbrad) ja inimesed, keda vahejuhtum on mõjutanud, aga ka need, kes saavad kaasa aidata juhtumi lahendamisele või sellele, et see edaspidi ei korduks. Sageli kasutatakse seda noorte õigusrikkumiste puhul, kus koos luuakse plaan kahju heastamiseks ja tuleviku käitumiseks. Kahju heastamise kokkulepe, mis on seotud osapooltes koostöös väljatöötatud konkreetne plaan, kuidas toimepanija vastutab (nt vabandus, rahaline hüvitis, kogukonnatöö). Võib olla nii formaalne (õiguslikult seotud) kui ka mitteformaalne. Vt lähemalt siit: https://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/to_kontseptsioon_ja_lisa_1.pdf (17.02.2026).
[9] Teod, mis on seadusega keelatud ainult toimepanija vanuse tõttu (st tegu on keelatud vaid alaealisele), mitte teo enda olemuse tõttu, nt koolist põhjuseta puudumine, kodust põgenemine, alaealiste alkoholi- ja tubakatarvitamine. Neid tegusid ei loeta kuriteoks, kui need on toime pannud täiskasvanu.
[10] Tamm, K., Surva, L. (2021). Noorte õigusrikkujate uuringute kokkuvõte. Justiitsministeerium. – https://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/jum_2021._noorte_oigusrikkujate_uuringute_kokkuvote.pdf (17.02.2026).
[11] Markina, A., Strömpl, J., Tamm, G., Ilves, K., Luhamaa, K., Ginter, J., Tubelt, E., Puur, S.M., Roos, L., Espenberg, S. (2021). Noorte õigusrikkujate uuring. TÜ Sotsiaalteaduslike Rakendusuuringute Keskus ja Justiitsministeerium. – https://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/rake_2021._noorte_oigusrikkujate_uuring.pdf (17.02.2026).
[12] Markina, A. (2026). Doktoritöö: Operationalising ISRD Evidence for Youth Justice in Estonia: A Child-Rights Framework for Proportionate, Least-Restrictive Responses (Noorte õigusrikkujate erikohtlemine Eestis ISRD-andmete valguses: lapse õigustel põhinev lähenemine), (juh) Anneli Soo; Katre Luhamaa. Tartu Ülikool, Sotsiaalteaduste valdkond, õigusteaduskond.