Vestlusi noorkohtunikega. Mõned sissevaated uueneva kohtunikonna mõttemaailma

Heili Sepp
riigikohtunik

 

„Järgmisel kümnel aastal vahetub 10–15 kohtunikku aastas. See on mõnes mõttes võimaluste aken, kus kujuneb see, mida ja kuidas kohus menetluses teeb. Mõistlikult juhitud menetluse ja olulise menetlusnormi rikkumise vahel on tükk hämarat ala. Kui suudaksime praegu kokku leppida efektiivsed mõistlikud töömeetodid, siis vähendaks see märgatavalt maakohtu töökoormust ja võiks muuta süsteemi märksa tõhusamaks. Kui suudame järgmiste aastatega seda teha, siis võiks öelda, et oleme teinud midagi head,“ ütles riigikohtunik Urmas Volens, kui temaga möödunud aastal vestlesime.

Kohtunikkonna uuenemine kestab juba mitu aastat ja paljuski määravad just vastsed kolleegid, milliseks kujuneb kohtute nägu tulevikus. Uurisin, kuidas noorkohtunikel läheb. Märgime selle tiitliga kuni kolmeaastase staažiga esimese astme kohtunikke, kes on kohtute seaduse §-s 73 nimetatud juhendamisel. Siiski ei toimu kohtunikkonna uuenemine vaid esimeses astmes. Et anda ammendav vastus küsimusele, mida mõtlevad uued kohtunikud, tuleb arvestada ka nendega, kes sisenevad süsteemi teisel ja kolmandal kohtuastmel.

Vestlustel avanesid küpsed ja arenemisvõimelised inimesed, kellel kõigil oli oma vaade sisseelamisaja plussidele-miinustele, kohtuniku rollile ja sellelegi, mida saaks teha paremini. Kõnelejate ausus esimeste kogemuste kirjeldamisel ning enese- ja süsteemikriitiline mõtlemine oli lausa nii siiras, et kõike öeldut siin edasi anda ei saa. Suuresti sel põhjusel jääb käsitlemata mitu olulist ja huvitavat teemat, millest neil poolteise-kahetunnistel vestlustel räägiti, sh menetlusrühma juhtimine, värvikad ja õpetlikud istungikogemused, ametitagatised ja karjäärivõimalused ning hulganisti muudki. Paljud mõtted vääriksid laiemat auditooriumi, et ärgitada omavahelist arutelu, avardada vaadet ja toetada noorkohtunike täienevaid ridu. Praegune kokkuvõte koondab eeskätt mõtteid kohtuniku rollist ja sellest, kuidas igaüks on seda enda jaoks sisustanud või sisustamas.

Kes nad on?

Kireva kogemuse esitamiseks oli küsitletute seas nii neid, kelle noorkohtunikuaeg äsja lõppenud, kui ka neid, kellel käimas teine või kolmas aasta või lausa esimesed kuud. Esindusliku valimi nimel on arvesse võetud ka viimase kolme ja poole aasta jooksul kohtunikuametisse asunute statistikat.

Novembris–detsembris 2021 toimusid vestlused 11 noore kohtunikuga.[1]

Uue rolli omandamise peamised abivahendid

Noorkohtunike koolitustest hinnati eriti menetluse juhtimise ja kohtulahendite koostamise koolitusi. Ent mitmel juhul pääses kohtunik koolitusele enam kui aasta pärast ametisse asumist, sest asus ametisse teisel poolaastal. Eriti tajutav oli see siis, kui kohtujurist ootas menetluse juhtimise koolitust või kui prokurör ja advokaat ootasid kohtulahendi koostamise koolitust.

Väärtustati juhendajat. Mitu korda märgiti, et juhendaja võiks olla tuttav just selle valdkonnaga, mis on uuele kohtunikule eelneva tausta tõttu võõras. Hea näide on Triin Haraku juhtum. Olles sama kohtumaja süüteovaldkonna kohtujurist, teadis ta, et hakkab lahendama nii tsiviil- kui ka kriminaalasju. Ta tegi ise ettepaneku, et tema juhendajaks võiks hakata tsivilist. Nii läkski. Arusaadavalt ei ole paljudel uutel kohtunikel ametisse asudes sama soodsaid võimalusi, aga kõlama jäi mõte, et enne juhendaja valikut võiks noorkohtuniku arvamuse siiski ära kuulata. Juhendaja määramise plusse teadvustasid ka intervjueeritud riigi- ja ringkonnakohtunikul, kuigi seadus näeb juhendajat ette vaid esimeses astmes.

Peaaegu kõik küsitletud soovisid rohkem noorkohtunike aruteluvõimalusi. Teistest enam oodanuks seda introvertsema loomuga kohtunikud või need, kes tulid väljastpoolt. Just seetõttu hinnati kõrgelt noorkohtunike koolitusi kui uute tutvuste kasvulava. Kiideti, et mõnes kohtus on olnud pidevalt noorkohtunike arutelusid vanema(te) kolleegi(de) osavõtul. Asendamatuks pidasid paljud kogenud istungisekretäri tuge, aga ka väljaõppinud kohtujuristi.

Üldjoontes kattusid vastused alustavate kohtunike koolituse tagasisideküsitluse tulemustega 2021. aastal. Lisaks mainiti aga üksmeeleselt kolme peamist ja igapäevast noorkohtuniku abivahendit kolleegide või juhendajaga arutlemise kõrval:

• nn spikrid;
• kohtuinfosüsteem (ehk KIS: nii lahendid, istungiprotokollid kui ka istungisalvestused);
• kohtuistungite vaatamine.

Kõik kuus kohtunikku, kellelt selle kohta otse küsisin, olid – sarnaselt minu endaga – kasutanud esimestel istungitel abivahendina n-ö spikrit ehk menetluslikke samme, repliike ja sageli ka esitatavaid küsimusi koondavat n-ö mustanddokumenti. Paarile oli seda soovitanud vanem kolleeg, aga enamik oli vajaduse ise ära tundnud. Varieerus see, kui kaua keegi spikrit kasutas. Nii näiteks ütles üks paariaastase staažiga kohtunik, et kasutab spikreid siiani, teine aga lõpetas selle aasta pärast: „Alguses oli laud spikreid täis vastavalt menetlusele. Iga menetlusliigi kohta olid spikrid. Nüüd on peas. Esimesel istungil olin kramplikult spikris kinni. See oli punktuaalne ja alla joonitud: nüüd küsi seda, tee seda. Järgmised olid juba lihtsamad. Kui võrrelda salvestisi algusaegadega, siis puudu ei jää midagi, mida seadus nõuab, aga kõik tuleb palju kiiremini. Istungit on nüüd parem jälgida, sest on aru saada, et ma ei järgi enam mingit kava. Pigem olen tundnud, et kui kava on ees, siis see hakkab mingis olukorras pärssima. Tekib mõtteblokk. Palju lihtsam on järgida loogilist struktuuri oma peas: lihtsalt kindlad punktid rakendamise mõttes, mida pead läbima. Siis hakkabki loomulikult kulgema.“

Spikri koostamisel oli mitu vastajat võtnud aluseks vanema kolleegi istungiprotokolli. Kohtuistungitel istumise kõrval kasutati õppevahendina KIS-is talletatud salvestisi, mis võimaldavad õppida menetluse juhtimist kolleege jälgides. Enamik oli rohkem või vähem vaadanud kolleegide istungeid, eelistades saalis kohal käia. Peaaegu kõik tunnistasid, et istungitel sai käia plaanitust vähem, sest ühel hetkel ei lubanud seda enam oma töökoormus. Kolleegide istungeid jälgides üritasid õppida nii need, kes olid varem töötanud n-ö kohtu tagatoas (nõuniku või juristina), kui ka need, kes olid viibinud kohtusaalis peaaegu iga päev (prokurörid ja advokaadid). Arusaadavalt oli istungeid lihtsam külastada neil, kes töötasid suuremates kohtumajades, kus on teisi sama valdkonna kohtunikke.

Kuna audiosalvestisi saab kohtunik kuulata talle sobival ajal, leidsid paljud, et ei kujutagi uue rolli omandamist selleta ette. Regiina ütles: „Kuulan erinevate omasid ja vaatan, mis mulle rohkem meeldib ning lõpuks panen enda variandi.“ Sama kordasid eri sõnastuses mitu küsitletut. Vanema kolleegi järgi joondumisel oli paljudele oluline nii see, kas tema stiil meeldib, kui ka see, kas ta on n-ö sarnane tüpaaž, sest väga erineva isiksuse rollijoonise ülevõtmisel ei pruugi olla perspektiivi (nt Gea: „Tuvastasin kohe, kelle moodi ma pigem ei taha olla. Need kogemused tulid ka. Lähenemine asjadele on nii erinev ja erinevatelt kolleegidelt on õppida erinevaid asju.“ Elina: „Kui ma mõtlen mingite inimeste peale, siis võin vaadata, et nad teevad ägedalt, aga ma lihtsalt tean, et ma pole selline inimene. Mis tähendab, et ma ilmselt ei teeks samamoodi.“). Mainiti mitut inspireerivat staažikat kolleegi (nt Mati Maksing, Anne-Marie Gerassimov, Orvi Koik, Malle Seppik, Henn Jõks, Kristjan Siigur), kuid istungisalvestiste ja kohtulahenditega tutvumise kontekstis nimetati eeskujudena sagedamini siiski teisi äsjaseid noorkohtunikke. (Vähemalt ühel juhul oli see teadlik valik: „Vanemal kohtunikul on kujunenud oma stiil, aga mul on tunne, et noored üritavad rohkem. Ma tahan ka olla see tubli.“)

Teistest eristus Elina, kes istungisalvestisi eriti ei kuulanud: „Ilmselt sain istungeid vaadates piisava ettekujutuse. Olen vist lähtunud sellest, et protokoll kajastab enam-vähem.“ Kasuks tuli ka enda istungite järelkuulamine. (Üks näide: „Mind ajab natuke naerma, et sekretärid kirjutavad väga täpselt, mida ma räägin. Loen protokolli ja vaatan – parasiitsõnad, parasiitsõnad …“). Väga tõhusaks peeti sedagi, kui alustav kohtunik sai esialgu jälgida kohtuistungeid kolmeliikmelises kohtunikest koosnevas kolleegiumis n-ö kaasistujana. See on võimalik ringkonnakohtus ja halduskohtus. Vastupidises ja sellevõrra raskemas olukorras oli Rajar, kes on ainus kriminaalkohtunik Saaremaal. Varasemast advokaadikarjäärist puudub tal ka kriminaalkohtumenetluse kogemus: „Pean ütlema, et ma ei ole käinud vaatamas mitte ühtegi krimiistungit. Ainus krimikohtunik, keda ma saalis tean, olen ma ise. Salvestisi olen muidugi kuulanud, kolleegide ja enda omi. Selleta oleks ekstra keerulisem.“

Istungimenetlusega seotud „abistavate“ vahendite hulgas mainiti veel üht, mille väärtust oskavad kiita ilmselt vaid need, kes on seda ise kogenud (sealhulgas artikli autor, kes alustas kohtunikuna Narvas). Üks noortest kolleegidest kirjeldas seda järgmiselt: „Tegelikult olen avastanud, et tõlkega on väga mugav. Alguses oli harjumatu ja saan ju ka ise mingil määral vene keelest aru. Alguses ma ei märganud tõlki ära oodata, hakkasin juba järgmist küsimust küsima. Aga millalgi kolmandal-neljandal nädalal oli üks istung, kus oli eestlane. Siis tundsin, kui ebamugav on ilma tõlgita: pean kohe teadma, mida edasi räägin. Ikka oled harjunud, et teed jälle pausi, vaatad edasi, mida sa ütled, tõlk tõlgib. Tookord oli pikk otsus ka, muudkui loed ja loed. Saad aru, et palju mugavam on, kui tõlk on vahel.“

Noorkohtunike väljakutsed uues ametis on erinevad ka tulenevalt nende taustast. Lihtsustatult on kolm peamist valdkonda, milles uus kohtunik peab endale rolli kujundama järgmised:

• kohtulahendi tegemine;
• kohtumenetluse juhtimine;
• töö menetlusrühmaga.

Järgnevalt vaatleme lähemalt kaht esimest, sest just nende mõju avaldub kohtusüsteemist väljapoole, mistõttu on neil eriline tähendus kohtuniku rolliloomes.

Kohtulahend
„See asi peab saama õigesti ja rohkem ma parandada ei saa!“

Eristada saab lahendite kaht külge: otsustamist kui niisugust ja lahendi koostamist. Lahendi koostamine oli töölõiguna tuttavam kohtunikele, kes on kasvanud välja kohtusüsteemist. Siin eristusid kohtujuristidest enesekindluse poolest omakorda selgelt Riigikohtu nõuniku taustaga kohtunikud. Teisest küljest on põhjust arvata, et varasema kõrgema astme kohtulahendite koostamise kogemuse saab  ennekõike üle kanda teise astme kohtuniku rolli, kus tekstiloome eesmärk on hinnata madalama astme kohtu lahendit, mitte kirjutada niivõrd kõiki detaile käsitlev lahend. Seda kinnitab tõsiasi, et pärast intervjuude tegemist olid mõlemad endised Riigikohtu nõunikud nimetatud ringkonnakohtuniku ametisse. Mõlema vastustest peegeldus arusaam, et nende eeldused sobivad kõige paremini kõrgema kohtu kohtuniku rolli.

Sellega haakub ka ringkonnakohtus juristina töötanud Regiina mõte: „Olen nende kolme kuuga täiesti kindel, et maakohtu juristil oleks tunduvalt lihtsam kui ringkonnakohtu juristil. Mina julgustaks maakohtu juriste eksamile minema. Nemad tegelevad selle kohtuniku tööga. Ringkonnas jääb esimene tase ikkagi väga väheseks – vaatame ja kontrollime, kui kõik on juba tehtud. On hoopis midagi muud, kui sul on puhas leht ja pead hakkama tegema, või kui ainult vaatad, kas kõik on olemas.“

Olenemata sellest, et otsuse kirjutamise protsess oli tuttav, märkisid kõik endised kohtujuristid või Riigikohtu nõunikud, et enda nimel otsuse tegemine oli alguses uus kogemus. Keskne koht on siin otsustamine ise. Nagu sõnastas Anu: „Peab olema julgust otsustada. Otsustuskoorma langemine enda peale oli uus. Kohtujuristina teadsid alati, et lõppkokkuvõttes vastutab kohtunik. Kohtujuristi ametis ei andnud seega otsustamiskoormus tunda nii palju kui praegu.“ Pea kõik endised kohtujuristid ja nõunikud teadvustasid uut tunnet, et kuigi ka varem oli kirjutatud parima pingutusega, siis nüüd ei tohi enam eksida, sest kohtunik on viimane kontrollija.

Prokuröride ja advokaatidega oli vastupidi: otsustusvastutuse võimalikku suurenemist keegi esile ei toonud, küll aga kohtulahendi koostamisega seotud avastusteekonda. Isikliku vastutuse võtmises ei olnud hiljutistele advokaatidele-prokuröridele midagi uut. Senises töös vastutasid nad oma seisukohtade eest nime ja näoga, neil tuli sageli kujundada oma seisukoht vahetu istungipinge all. Neile oli uus otsuse põhjenduste kirjutamine ja see nõudis õppimist. Enamikule oli see võõras, kuid ülimalt huvitav valdkond.

Äsjased kohtujuristid ja nõunikud tundusid olevat kujundanud isikliku arusaama „heast ja ilusast“ kohtulahendist juba varem, kuid nii mõnegi endise prokuröri-advokaadi jaoks oli kohtulahendi struktuuri, keelt jms käsitlev värske ja põnev teema. Võimalus selle üle arutleda tekitas elevust. Nii kutsus Rajar mõtlema sellele, et kohtuotsused võiksid vastata rohkem ühtsele mallile[2]. Tristan täheldas: „Algusest peale öeldi mulle ka, et sinna tuleb kirjutada ainult seda, mis seda väärib. Mida vähem, seda parem. Olen üritanud sellest kinni pidada.“ Tunnistati, et loetakse palju teiste lahendeid ja üritatakse nii oma stiili leida.

Mitu tõstsid esile noorkohtunike lahendikoolituselt saadud praktilisi näpunäiteid ja arendavaid ideid.

Kahest rühmast eristus Grete, kes on töötanud nii kohtujuristi kui ka viimati prokurörina. Tema kogemus peegeldas justkui mõlemat poolt: „Esimest pikka otsust kirjutasin nii, et esimesed kolm päeva mõtlesin, milline see peaks välja nägema. Jah, olin enne kohtujurist ja kirjutasin lahendit ka eksamil. Aga vaata, see nüüd oli minu oma. Juristina tegin ma Aulikesele tema stiili, aga see oli nüüd minu oma.“

Kui süüteomenetluse valdkonnas tegutsejad mainisid lahendite juures hea juriidilise argumentatsiooni kõrval üsna võrdselt ka soovi kirjutada võimalikult loetav tekst adressaadist „tavainimesele“ (vt ka allmärkus 26), siis küsitletud tsiviilkohtunikud selles nii ühtsed polnud. Üksmeel valitses siiski selles, et otsus peaks olema arusaadav.

Intervjuude järgi otsustades leiavad tee kohtunikuks pigem need, kes naudivad oma mõtete kirjalikku väljendamist. Vastupidist suhtumist esindas vaid üks küsitletutest, kes võttis asja kokku nii: „Kokkuvõttes ma ju kirjutan ja kirjutasin ka enne. Aga minu suureks üllatuseks armastan ma rohkem rääkida.“

Kohtumenetluse juhtimine
„Oled küll kohtus käinud, aga …“

Rääkimiseks annab eriti palju võimalusi esimese astme kohtuniku roll. Võiks arvata, et istungimenetluse ja laiemas mõttes menetluse juhtimisel on vahekord vastupidine: neil, kes on varem olnud menetlusosalise rollis (prokurörid-advokaadid), läheb see lihtsamini, ja neil, kes n-ö tagaruumis töötasid (kohtujuristid ja nõunikud), mitte nii väga. Intervjuude käigus selgus siiski, et sellist reeglit pole. Küsitletute hulgast ei õnnestunudki leida kohtunikku, kes oleks läinud esimesele enda juhitud istungile täiesti külma kõhuga. See on positiivne, sest viitab, et teadvustatakse uue rolli vastutusrikkust ja säilitatakse enesekriitika. Varasema kohtus esinemise kogemuseta noorkohtunike istungiärevus oli siiski kübeke suurem[3].

Üleminek oli sujuvam neil, kes olid vaadanud palju istungeid või kellel oli koosolekute juhtimise kogemus varasemast ajast (nt Gea, kes on juhtinud Eesti eesistumise ajal ka EL-i nõukogu töörühma).

Endiste prokuröride ja advokaatide vastused andsid ainest mõtiskleda selle üle, kui erinev on kohtuniku roll ja sellest tulenevalt menetluse juhtimine tsiviil- ja kriminaalmenetluses. Liina on kohtunik, kellele üleminek menetlusosalise rollist kohtunikukohale oli sujuv, peaaegu märkamatu: „Mul pole elu sees nii chill olnud kui esimene aasta kohtunikuna. Kohtunikuna olen ma uus, aga olen ju olnud kohtuadvokaat. Ma tean, kuidas see asi käib. Selles, mis saalis toimub, polnud minu jaoks midagi uut. Pidin olema lihtsalt teises rollis.“[4] Nii äärmuslikult kerget üleminekut ei peegeldanud ühegi teise kolleegi kogemus, kuigi üsna sarnaselt nägi asja ka Urmas (kes küll kohtunikuna ise menetlust juhtinud pole).

Teistsuguseid ja omavahel üllatavalt sarnaseid vastuseid andsid endised prokurörid (kaks neist maakohtunikud süüteoasjades ja kolmas halduskohtunik) ning kriminaalasjadega töötama hakanud advokaat, kuigi kõik olid märkimisväärse staažiga[5]. Vastused räägivad üht. Sellest, kuidas on juhtida kriminaalasjas kohtumenetlust, saab pildi ette alles siis, kui juhtida päriselt üht menetlust, sh istungit esimese astme kohtus. Vähetähtis pole ka menetluse saaliväline osa. Kuigi muudatus oli ootamatult järsk, olid kõik neli kohtunikku uue rolliga kohanenud ja sellega väga rahul.

Intervjuude põhjal kujunes ühene arusaam: asuda tööle noorkohtunikuna süüteomenetluse valdkonnas või tsiviilvaldkonnas on kaks väga erinevat olukorda. (Võrdlusmaterjali nappuse tõttu halduskohtuniku rolli praegu ei süvene). Tsiviilkohtumenetluses saab liikuda menetluspoole positsioonilt kohtunikurolli peaaegu mängleva kergusega, kuid kriminaalmenetluses ootab noorkohtunikku – kui kasutada ühe intervjueeritu võrdpilti – „plahvatus“. Ilmselt eeldab menetluse juhtimine tsiviilkohtumenetluses vähem pingutust. Asi pole ainult selles. Pigem võib nentida, et kaitsja/prokuröri ja kohtuniku rollijooniste lahknevus on kriminaalmenetluses nii suur, et varasem kogemus menetluspoolena ei ole uude rolli sulandumisel sama suur eelis nagu tsiviilkohtumenetluses.

Seda järeldust kinnitab Liina selgitus oma sujuvale rollivahetusele: „Kompromissi otsimine on ju ka advokaadile rolliomane: me püüame lepitada. Kohtunikul on ka esimene see, et püüame leida kokkuleppe. Selles aitas advokaadiamet mind väga palju. Oskasin juba mitmeid nippe, kuidas kokkulepe leida.“ Olles nüüd kohtu esimehena paremini kursis ka kriminaalmenetluse spetsiifikaga, tõmbas ta  siiski eraldusjoone tsiviil- ja kriminaalmenetluse vahele: „Mina ei kujuta ette, kuidas läheb kohtujurist krimikohtunikuks, ilma et ta oleks vaadanud kohtuistungit. Kui tsiviilis on juhtimine vajalik, siis saad siiski ka kirjalikult ja paberil juhtida. Krimis sa ei saa ju. Seal on üldmenetlused.“[6] Kohtumenetluste erinevus tuli temaga jutuks ka kohtuniku kuvandi ja kohtu väärikuse kontekstis: „Jah, tsiviilis ma näen, et koroona ja video vähendab … ma ei saa öelda, et väärikust, aga olek on muutunud teistsuguseks. Tsiviilis tuleb see kasuks, sest meie eesmärk on lepitada, me peaks leidma kompromissi. Teil on aga hoopis teistsugune eesmärk.“ Nii Liina kui ka Urmas rõhutasid vajadust vähendada tsiviilkohtumenetluse formalismi, mööndes siingi, et seda taotlust ei saa siiski kanda üks-ühele üle kriminaalmenetlusse.

Tsiviil- ja kriminaalmenetluse erinevustele oli oma vahetu vaatenurk Rajaril ja Triinul, kes tegutsevad päevast päeva mõlemas valdkonnas korraga. Kas kriminaal- ja tsiviilkohtunik peaksid jätma sama mulje või ongi nad erinevad? Triin: „Kindlasti on nad natuke erinevad, võib-olla isegi mitte natuke. Tsiviilis on ju eesmärk lepitada ja kompromissile saada. Et nad lahendaks asja kokkuleppel ehk mõlemale poolele võimalikult parima tulemusega. Kriminaalis seda pole. Kohtupidamises on teatav protseduurilisus. Mulle meeldib seda näha, see tekitab autoriteeti ja tunnetust, et oled kohtu ees. Ka tsiviilis. Tsiviilis oleneb istungi pidamise viis palju ka vaidlusesemest ja pooltest.“

Rajar tõi samuti esmalt esile tsiviilkohtumenetluse kompromissiotsingud[7] ja nentis, et menetlused on erinevad. Ometi on tal tekkinud mitut puhku küsimus, kas erinevus on alati õigustatud. Ta märkis: „Mõnel puhul on [tsiviilkohtumenetluses] nii, et kas piltlikult või päriselt tuleb talaar seljast ära võtta; emotsioonid maha, ära maandada.“ Kriminaalmenetluses ei ole tal seda soovi kunagi tekkinud. Siiski tunneb ta vahel, et tahaks sarnaselt tsiviilkohtumenetlusega pooli suunata, kuid seda takistab oht, et nii jätab ta mulje, nagu oleks süüküsimuses juba otsuse langetanud. Tema meelest polegi erinevus niivõrd tsiviil- ja kriminaalmenetluse vahel, kuivõrd olenevad erinevused asjast ja saalis istujatest.

Rajar, kelle tervet ametiaega on varjutanud pandeemia, jõuab tsiviilkohtumenetluse erisustest rääkides nagu Liinagi videokohtuistungiteni: „Tsiviil peaks olema iseenesest kompromissile suunav. Mulle tundub, praegu puusalt mõeldes, et kompromissile suunamisel ei ole omane ega vajalik mängida autoriteedile ja autoriteediga: visuaalse kuvandi mõttes, institutsionaalsele autoriteedile. Meie videoistungeid on väga tore ja mugav teha, aga mulle tundub, et tavaolukorras kohtu respekt kannatab.“ Temagi näeb videokohtuistungite riskikohti just kriminaalmenetluses. Ta toonitab, et kui istungisaal on esinduslik, siis peaks seda olema ka virtuaalistung.

Kohtu erilisele autoriteedile, kohtuniku ametiväärikusele ja ametiga seotud rituaalsetele elementidele pöörasid tähelepanu rohkem kriminaalvaldkonnas tegutsevad kohtunikud. Selles küsimuses väljendas jõulisimat seisukohta Urmas, kelle hinnangul võetakse end kohtusüsteemis liiga tõsiselt ja see takistab normaalset arutelu. Ometi möönis ta teatud erisusi menetlusliigiti. Kas tema kontseptsioonis on üldse ruumi kohtuniku rolli rituaalsusele? Ta märkis, et ilmselt erineb see kriminaal- ja tsiviilmenetluses.

Urmase suhtumine erinevatesse õigusametitesse väljendas äärmist egalitaarsust[8], kuid peaaegu kõik teised noored kohtunikud käsitlesid oma uut rolli ning sellega kaasnevat vastutust selgelt erilisena. Üks neist küll rõhutas, et ei pea end ühelgi viisil eriliseks, kuid kasutas teisi sõnu: „Kohtunik esindab kohtusüsteemi. Tema käitumine, võib-olla ka poolametlikus situatsioonis, kus on teada, et ta on kohtunik, kuigi ta pole ametiülesannetes, kujundab kohtusüsteemi mainet. Maine on paratamatult seotud selle tugevuse ja austuse ja lugupidamisega, mis – ma eeldan – peab olema ühiskonnas kohtu vastu.“ Kõige tugevamalt väljendus ilmselt üks kriminaalkohtunik, kes alustas vestlust sõnadega: „Mul on au siin töötada …“ Ta selgitas:  „Mul on alati olnud aukartus kohtu ees. Ma ei uskunud, et mina saaks olla üks nende seast. Mul on hea meel, et saan ennast tunda ühena nendest.“[9] Aukartus ja vastutusest tulenev pinge peegeldus siiski ka ühe tsivilistist noorkolleegi sõnades: „Minu jaoks oli see ikkagi täiesti uus level. Minu jaoks on kohtunik ikkagi olnud kogu aeg midagi suurt. Õiguselukutse tipp. Ma tunnen seda vastutust oma töös väga. Et mina reaalselt otsustangi nende inimeste vaidluse tulemuse ja sageli väga suurte väärtuste ja õigushüvede üle. See tunne, et ma tahan teha seda nii hästi, kui vähegi üldse võimalik, on mul väga tugev sees. Varasemas ametnikukogemuses oli ka vastutust, aga see oli kuidagi hoopis teine. Andsin lihtsalt oma parima ja nii oli. Kohtunik ei või eksida. Iga inimene eksib, aga sa peaks kõik tegema, et ei eksiks. Kohtuniku rollis tunnen, et mina olen lihtsalt vahend, kes lahendab vaidlusi menetlusosaliste jaoks. Vastutustunne on mul siin oluliselt teine, kõrgem.“[10]

Noorkohtunikud kohtuistungil

Eelnevast nähtub, et kriminaalkohtuniku roll on spetsiifiline ja kriminaalmenetluses paistab olevat suurem vajadus kohtu tajutava autoriteedi järele. Pole üllatav, et just kriminaalkohtunike seas oli rohkem neid, kes on asunud endale teadlikult ja kavakindlalt uut rolli kujundama. Üks neist selgitas: „Kohtusaalis ei ole sa automaatselt enam nende jaoks [intervjueeritava kohtuniku nimi], vaid kohus. Nii on tegelikult. See toimib. See ei ole sõnakõlks. Kui istung algab ja salvestis käima läheb, on hoopis teine roll. Ja see toimib. Seda ei ole raske järgida. See tuleb loomulikult. […] Mõtetes olen ikka sama inimene. Ma ei saa mõtetes kellekski teiseks hakata. Aga see roll sunnib sind sisemiselt natuke teiseks muutuma. Oma kõnemaneeri ma oluliselt ei muuda. Pidulikumaks ei tee. Olgu, kolmandas isikus rääkimine on paratamatu, aga ma arvan, et ma ei muuda ennast väga kardinaalselt.“ Kolleeg sõnas üsna sarnaselt: „Mõnikord olen väga resoluutne, aga oleneb asjast. Ma olen väga mitmetahuline. See sõltub asja sisust. Mõtlen, milline peaks kohtunik tol hetkel olema. Nagu näitemäng.“

Kui muudes kohtumenetluse pidamist puudutavates küsimustes vastused varieerusid, siis ühes kõlasid arvamused kokku. Kõik vastajad hindasid kõrgelt suulist istungit. Erand ei olnud isegi Riigikohtu menetlus. Urmase  hinnangul võiks Riigikohtus olla rohkem istungimenetlust: „Riigikohus on töötanud aastaid n-ö musta kasti põhimõttel. Mind häiris see advokaadina, aga see häirib teisi ka. Riigikohus võtab menetlusse, aga sa ei saa aru, mis see point oli. Vastad kaebusele, Riigikohus arutab – sa ei tea, mille kohta nad tahavad tegelikult teada. Siis tuleb otsus, kõik ootasid, et ta räägib nendest asjadest, Riigikohus otsustas aga, et ta räägib hoopis muust. Kuid nagu me kõigile kohtutele ütleme – peab olema arutelupõhimõte, selgitamiskohustus, peab välja selgitama seisukohad, arutama asja õiguslikust küljest. Riigikohus aga töötab lihtsalt nagu postkast, kuhu sa topid mingi asja sisse ja toru teisest otsast kukub klõmpsti! mingi asi välja.“ Esimese astme kohtuniku vaatepunktist oli sama meelt ka Liina.

Veelgi ühesemalt tunnetati suulise menetluse väärtust kahes esimeses kohtuastmes, aga eriti maakohtus. Kuidas meeldis värskele ringkonnakohtunikule tema esimene enda juhitud istung? Gea: „Mulle meeldis ja mulle meeldis just see, et istungil saad kõik asjad pooltega läbi arutada. Väga sageli vaatad toimiku läbi, sul tekib väga palju väikseid küsimusi: et miks see pool seda leiab, et siit tõendist on see välja loetav, ma ei saa aru … Sul ei ole ju võimalik talt küsida või kui on, siis paned kirjalikus menetluses kõik oma pisikesed küsimused kirja, saadad neile kirjalikult ja palud vastust. Aga iga väiksema küsimuse peale seda võib-olla tegema ei hakka – venitad menetlust. Aga sa tuled sealt saalist välja ja juba tead. Sul kujuneb veendumus juba ära. Minu meelest väga tõhus. Kahju, et istungit vähe taotletakse.“ See repliik korreleerus Urmase kommentaariga.

Kõik küsitletud kiitsid suulise menetluse tähtsust esimeses kohtuastmes. Teise astme suulise menetluse kasuks võeti sõna üksnes tsiviilvaldkonnas.

Millistest põhimõtetest noored kohtunikud juhinduvad? Nii mõnigi näide ilmestab positiivselt kohtunike uue põlvkonna kalduvust mitte takerduda standardeisse. Nad on valmis looma oma tõhusad ja teadlikud käitumismudelid, mille keskmes on teadlik  hoolimine menetlusosalistest. Napile töökogemusele vaatamata oli kõigil pakkuda nn parima praktika näiteid, mis on hästi läbi mõeldud ja järele proovitud.

Tristan tõdes, et suulise menetluse pluss on vahetus, kuid see on paljuski kadunud, kuna tehakse palju kirjalikku menetlust. Ta lisas: „See on täpselt see teema, kus ma tunnetan, kus võivad olla kohtuniku rolli karid. Kui lähed liiga emotsiooni, lähed sinna sisse. Kui sa inimesi ei näe, on sul võimalik neid asju palju neutraalsemalt teha. Siis sa võtad lihtsalt seda faktimaailmana. […] Tegelikult ongi see põhireegel, et see on sinu saal. Mida enesekindlam sina oled, seda rohkem peegeldub see teistes. Sina juhid seda asja. Sa pead tegema selged reeglid, kuidas istung välja näeb. Sel juhul enamasti pole ka küsimusi. Klassikalisel halduskohtu istungil annad kaebajale sõna, ta hakkab oma juttu rääkima, siis vastustajale. Mina ei rakenda seda juba pea viimased kaks aastat. Alustan sellest, et olete oma seisukohad kohtule kirjalikult esitanud, nüüd on kohtu küsimused. Kui need raamid on paigas, siis enamasti probleeme ei teki. Eripära kriminaaliga võrreldes on see, et sul ei teki üllatusmomente. Pahatahtlikke taandamistaotlusi nagu kriminaalis – mida suurem protsess, seda enam – ei ole olnud. Kuna formalistlikke reegleid on halduskohtus niivõrd palju vähem ja see on loogiline protsess, istung on seisukohtade ära kuulamiseks, siis on stressi istungi osas tunduvalt vähem, kui ma seda kriminaalipoole pealt tajun. Kuna sain kohe alguses menetluse juhtimise koolituse, siis jäi meelde, et pead alati olema valmis selleks, kes sulle saali tulevad. Teine oli kompromissikoolitus. Teatud lõikudes pole lepitust võimalik teha, aga olen aru saanud, et kus vähegi on rahateemad ehk kahjunõudevaidlused, on mõistlik püüda saavutada kompromiss ja seda just istungimenetluses. Teine olukord on see, kui tunnetad, et on kompromissikoht. Koolitus andis väga palju julgust seda proovida. Aasta algul suutsin saavutada ühe kompromissi, mille kohta kõik ütlesid, et see pole realistlik.“

Gea rõhutas samuti korduvalt, et pooled peaks tundma end istungil hoituna: „Ma tahan, et mõlemad pooled tunneksid, et nad kuulati ära, et nad said kõike öelda, kohus oli objektiivne, suhtus neisse hästi, tundis huvi nende positsiooni vastu. Lõpplahend võib-olla ei tule selline, mis neile meeldib, aga väga kohutav oleks, kui nad läheksid saalist ära paha tundega ja teaks, et vot siit tuleb niikuinii selline lahend. Tahaksin, et menetlusosalised saaksid positiivse kohtukogemuse ja kvaliteetse õigusemõistmise. Arvan, et see, kuidas menetlusosalistega käitutakse kohtumenetluses, on õigusemõistmise kvaliteedi osa. Minu jaoks on see normaalne ja püüan saavutada, et neil oleks kohtus käies see tunnetus. Arvan, et see suhtumine kohtutöösse tuli juba Riigikohtus töötades. Seal pole saali, aga menetlusosalisi hinnatakse väga kõrgelt. Isegi kui on näiliselt väike vaidlus, siis suhtumine oli see, et iga asi on võrdselt tähtis. Ja isegi kui tundub, et vaidlusaluse asja väärtus on väike, aga lahend on mingil põhjusel tehtud valesti, siis tuleb ikka hoolega läbi mõelda, mida selles olukorras teha. Mulle on jäänud juba Riigikohtust suhtumine, et ma teenin menetlusosalisi. Minu töö on lahendada nende vaidlus õigesti, õiglaselt ja tõhusalt. Ma ei ole seal ruumis kuidagimoodi kõige tähtsam.“ Kohtunikuna võib ta teha valikuid ja alguses eelistab kindlasti saali: „Mul on lihtsam seal koosolekut hallata. Tajun osalisi paremini, nemad loevad mind paremini välja, saan neid peatada, kui vaja. Videos on raskem seda teha.“ Ta kirjeldas vaimustusega kogenud kolleegi menetluspraktikat, mis aitas tal ka endale standardeid kehtestada.

Rajar vastas küsimusele, milline kohtunik ta sooviks olla: „Sõbralik.“ Ta ei välista seda ka kriminaalmenetluses, vähemalt Saaremaa senisele kogemusele tuginedes: „Ma pole tundnud, et peaksin olema-etendama konkreetset karmi riigivõimu: sina tegid, sa pead kandma sellise karistuse. Tegu on tehtud, mis seal siis enam. Ma pole veel kedagi näinud, kes ütleks mulle, et nii hirmsasti tahtsin seda teha ja kavatsesin. Kõigil on kahju. Kõik tahaks aega tagasi keerata. Tegu tehtud, peame sellele kuidagi reageerima, aga hukkamõist ei käi selle kaudu, et vaatame siis kärkivalt või eriti tõsiselt silma, et nüüd peab vanglasse minema. Ta ju teab, et ta peab vanglasse minema. Vähemasti peab jääma mulje, et olen ka need argumendid ära kuulanud, mis temal ja ta kaitsjal on olnud öelda. Vahel on seal iva, vahel pole. Seda muljet ma jätta ei taha, et kohe on teada, et on kaabakas.“

Liina teeb palju istungeid: „Võib-olla võiks mulle ette heita, et olen formaalsusest kaugenenud. Videoistung võimaldab kiiret menetlust. Sa ei pane seda kolme kuu taha, vaid küsid, kas teile täna sobib, arutame korra üle. Näiteks kompromissid: ütled, ma ei saa teist täpselt aru, kas te mõtlesite nii, mul on need ja need mured. Saame kiiresti lahendatud. Ärme kirjuta pikki määrusi, vaid kirjutame e-kirja ja asi tehtud. Kui kohus tahab mingeid konkreetseid vastuseid, siis pole vaja kilomeetrist kirja. Operatiivne lähenemine asjadele on see, mida püüan oma menetlustes teha. Eks see tuli ka minu kui advokaadi kogemusest. Istungimenetlus võtab aega, aga see ei pea võtma aega, kui su kalendris on auke. Sa ei pea ootama. Saad võtta inimesed operatiivselt videosse. Ja istungid ei pea kestma tunde. On kaks operatiivset lähenemist: kas sa valmistad kõik-kõik viimseni kirjalikult ette selleks, et teha üks suur istung, või vastupidi, teed väiksemaid istungeid, et jõuda lõpuks kirjalikku menetlusse. Istungi läbiviimisel tahtsin vältida vigu, mida nägin kohtunikke tegemas. Venimine, pikkade mõttetute kõnede pidamine, kus advokaat saab iseennast imetleda. Mina näen seda, et tuleme videosse kokku, teeme paarkümmend minutit intensiivselt tööd. Võib-olla isegi kõnepruuk on teistsugune. Küsin väga ausalt: „Mida te tahate?“ Kui sa püüne peal istud, ei mõju see samamoodi. Sa ei tule nende tasandile, oled kõrgel.“ Liina meelest ei tule liiga palju kirjalikku menetlust tsiviilkohtu tõsiseltvõetavusele kasuks.

Grete leidis, et objektiivsuse huvides peaks olema ettevaatlik emotsioonide väljanäitamisega saalis. Küsimusele, millest tema kui kohtuniku rolliloome sõltub, vastas ta: „Inimestest endast. Kuna iseloomuomadused on erinevad, inimesed tajuvad asju erinevalt, inimesed, kes on mul saalis, on erinevad – erineva taustaga ‒, siis kõigest sellest tulenevalt. Ehk kui mul on saalis inimene, kes ei ole kohtuga iial kokku puutunud, siis käitun temaga hoopis teisiti. Ma hoian teda nagu rohkem. Üritan talle rohkem selgitada, mis toimub, mis juhtuma hakkab, miks me teeme seda või toda. Kui mul tuleb saali inimene, kellel on kuus kehtivat karistust, siis ta ei vaja, et ma selgitaks talle nagu ema, mis nüüd juhtuma hakkab. […] Ma olen lapsevanem. Mul on teatud piir. Kui seda ületatakse, siis ma reageerin. Aga ma võtan kõiki võrdselt. Minu jaoks ei ole saalis kedagi, kes oleks paha või hea. Minu jaoks on kõik inimesed võrdsed.“ Enda muutumist kohtunikuna ilmestas ta näiteks sellega, kuidas ta on ajas muutnud ja kohandanud  õiguste ettelugemise protseduuri.

Martini sõnul üritab ta olla suuresti selline kohtunik, kes vastanuks tema enda ootustele prokurörina: „Erapooletu, aga samas ikkagi kogu seda asja ohjav. Ei jäta ebakindlat muljet. Isegi kui sa ei tea vastust või kuidas reageerida, siis sa ei näita seda välja ega hakka ohkima ja hädaldama, et ma ei saa midagi aru. Oled rahulik.“

Ta üritab olla sümbioos ohjavast menetluse juhtimisest ja inimlikkusest: „Ma arvan, et maakohtunik võib pigem ikkagi olla inimesekeskne. Ta on küll ühest küljest sümbol, kohus, aga ta peab rääkima nii, väljendama nii, suhtuma inimestesse nii, et ka nemad temast aru saavad. Sa oled kohtunik, aga saad neist aru ja nemad saavad sinust aru.“ Martin oskab hinnata väärteomenetluse hoopis teistsuguseid menetlusreegleid[11] ja teadvustab, et suhtub nüüd süüalusesse teisiti kui prokurörina, eelarvamusteta.

Triin nägi kohtuistungeid keskmisest kohtujuristist rohkem. Siiski oli nüüd menetlust juhtida midagi muud: „Sa võid vaadata kõrvalt, aga üks on külgvaade, teine on see, kui oled olukorras sees. Üldis käisin [kohtujuristina] alati saalis, mu kohtunik pidas vajalikuks, sest siis ma tajun isikuid vahetult – ma kirjutasin lahendeid. Ja ma olen nõus. Need harvad korrad, kui olen kirjutanud ainult toimiku pinnalt, siis mu ei teki mul nii tugevat sisemist veendumust, aga see veendumus annab häid tugevaid argumente ja lauseid. Mulle tundub, et otsuse kvaliteet tuleb parem, kui olen tunnistajaid ja saali olustikku vahetult näinud. Minu eesmärk on ikkagi tagada inimeste jaoks õigus ja õiglus, mida nad kohtust ootavad. Et nende huve arvestataks, just tsiviilis. Kui räägin kriminaalist, siis pean tagama nende õigused ja õigluse, aga samasühiskonnas turvatunde. Tsiviilis on see, et inimesed tulevad oma muredega ja tihtipeale on nad oma mure sees nii pikalt olnud, et nad näevad seda ainult oma vaatenurgast. Ja siis on kohtul võimalus kuulata ära kõik teised, natuke avardada nende jaoks seda pilti. Mõnes olukorras õnnestub kohtul aidata jõuda pooltel lahenduseni, mõnes olukorras tuleb öelda, et lahendus on selline. Oleneb sellest, kuidas nad ise lasevad seda menetlust juhtida. Sa oled sõltumatu kolmas, kes aitab ühiskonnas probleeme leevendada.“[12] Triinu suur eeskuju on tema varasem kohtunik kohtujuristitöö päevilt[13]. Kohtuinfosüsteemis salvestisi kuulates on ta jõudnud järeldusele, et kohtuniku liigne teravus või familiaarsus võib ohustada kohtu lugupeetavust.

Regiina tõdes samuti, et istungimenetlus annab palju juurde. Ta toob võrdluseks ettetähtaegse vabastamise asjade läbivaatamise ringkonnakohtus: „Kui ringkonnas on sul ainult paber ja sa vaatad toimikut, siis mõtled mida iganes. Aga kui see inimene istub seal saalis (õieti videos), ütleb, et tema tahab pere juurde minna, siis paneb ikkagi pigem mõtlema. Suhtud kuidagi teistmoodi. See ikkagi mõjutab küll. Lähed ja kuuladki ja lõpuks teed selle pinnalt lahendi. Kui sul on toimik ees ja selle põhjal otsustad, siis on ikka hoopis teine tunne, kui sa kuulad neid inimesi ja siis teed lahendi. Lõppkokkuvõttes, kui saalis käimisega ära harjud, on see huvitav kogemus. Ootan, kui tuleb see aeg, kui saalis tekib suhtlus. Tuleb see „Suhtleme siis!“ Temagi üks eeskujusid oli kohtunik ringkonnakohtust, tema konkreetsus.

Regiinale on samuti oluline märksõna „vastastikune“. „Kuidas kohtunik suhtub menetluspooltesse, nii suhtuvad nemad ka vastu. Konkreetsus võib teisest küljest minna ka selliseks, et ole tasa, ära sega vahele. Peaks ikkagi olema lugupidav suhtumine üksteisesse.“

Elinalegi avanes maakohtu istungitel mõneti uus pilt. Nii oli tal Riigikohtus näiteks lühimenetlustest hoopis teine ettekujutus. Istungimenetluse kohta märkis ta :„Saalis käimine on päris tore. Tegelikult on ju tore, sul on seal inimene, inimene räägib sulle oma eluloo, tal on mingid probleemid. Elus inimene on. Sa näed, kellele sa karistust mõistad ja mida sa inimesega teed. Inimesed on ju üldiselt toredad. Kaitsja ja prokurör on nii ja naa (naerab), aga inimene on tore. Ta ei ole tore sellepärast, et ta pani toime kuriteo, aga on inimene. Sa näed, et tal olid mingid omad põhjused, et ta seda tegi.“ Elinale on eriti üldmenetluse istungid mitmes mõttes ka väga informatiivsed ja kasulikud, aga ühtlasi huvitavad.

Saalikohtunikuna iseloomustab ta end järgmiselt: „Alguses üritasin vist hästi formaalne olla. Siis ei julgenud ma ilmselt üldse väga samm paremale või samm vasakule mõelda. Ilmselt on see, mida ma praegu räägin, ajapikku tekkinud. Mõnikord sa tahadki näha seal mingit emotsiooni, et millestki aru saada. Mõnikord ei ole see halb, aga tegelikult mulle meeldib, kui asjad on rahulikud. Sellepärast üritan ma ise seda alguses vähemalt nii palju kui võimalik projitseerida, et vähemalt ma ise ei põhjusta mingit täiendavat pinget või närvilisust, sest mulle tundub, et see ei ole produktiivne. Üritangi minna võimalikult palju selle peale, et kõik räägivad rahulikult ära, mis neil öelda on, ja siis kohus otsustab. Mulle ei meeldi, kui tekib mingi segadus. Üritan pingelisust maha võtta. Seda ei ole vaja. Asi on ilmselt kunagi olnud pingeline. Tegu on olnud mis iganes, aga see ei ole see koht, kus seda välja elada. […] Vähemalt alguses olla võimalikult vähe emotsionaalne: tulime lahendama asja, teie räägite mulle, mina kuulan. Võimalikult rahulik ja neutraalne, aga muidugi oleneb see menetlusest, kui kaua see on kestnud. Esimene asi on projitseerida rahu ja korda. See on see koht, kus me tuleme rahulikult kokku ja lahendame selle asja.“ Elina soovitus langeb kokku ühe teise, ülinapi kogemusega ja hoopis teises Eesti otsas töötava kohtuniku mõttekäiguga: „Ma tõmban oma energiataset maha, ka sellepärast, et menetlusosalisi maha rahustada. Kui kohus on särtsakas, terav, siis see tähendab, et ka menetlusosalised on võitlusvalmis, aga kui me kehtestame seal saalis – talaaris, seltskonnakesi – natuke rahulikuma olustiku, siis on ka see diskussioon, mis tuleb, rahulikum.“ Mõlemad on tabanud midagi väga õiget just kriminaalkohtuniku menetluse juhtimise töös.

Elina sõnastab hästi kulgeva kohtuistungi põhimõtte, millest võiks olla kasu igas menetlusliigis: „Kui menetlusosalised saavad aru, et sa ei ole pahatahtlik, sa ei kiusa neid, vaid üritadki reaalselt saavutada tulemust, siis nad respekteerivad seda. Sa ei jäta kunagi muljet, et teed midagi sellepärast, et ei viitsi tegeleda või et sul on paha tuju. Kui ongi, siis saad ennast tagasi hoida. Ma arvan, et siis on menetlusosalised sinuga rahul, isegi kui nad ei ole sinu otsustusega nõus. Kui sa näitad, et oled kohtunik, aga oled inimlik. Näitad, et see ei ole mingi kius, vaid teed nii seepärast, et seda on vaja. Siis nad respekteerivad ja siis on atmosfäär ilmselt ka tervem. Ma ei ütle, et see on alati lahendus. Mõnikord on kaitsestrateegia suunatud paratamatult venitamisele või millelegi muule.“

Noorkohtunikud ja tagasiside

Pea kõigi intervjuude käigus tehti juttu tagasisidest. Noorkohtuniku elus väljendub tagasiside enamasti kahel kujul: ettevalmistuskava osana või kõrgema kohtu lahendites.

Valdavalt leiti, et noorele kohtunikule jooksvalt või kolmeaastase perioodi lõpus antav tagasiside on väga napp: puudu jääb konkreetsest sisust. Mõnda see ei häirinud, paljusid aga siiski. Mitu vastajat ütles, et pole oma noorkohtuniku protsessiga seotud dokumentatsiooni ega selles sisalduvaid hinnanguid näinud, kuigi see oleks huvi pakkunud. Mitu kohtunikku leidis, et kolmaastaku edukalt läbituks tunnistamine võiks olla vähem hägus. Vähemalt selle lõppemisel võiks anda individualiseeritud ja laiapinnalist tagasisidet. (Üks kolleeg leidis intervjuu lõpus lausa, et meie vestlus täitis tühimiku, mille oleks pidanud täitma noorkohtunikuaega kokkuvõttev arutelu.) Hinnangut „sobib / ei sobi“ peeti ebapiisavaks, sest noorkohtuniku aega nähti suunatud enesearengu perioodina. Selle lõpus sooviti võimalust enesereflektsiooniks ja oodati seetõttu konkreetseid soovitusi, mis valdkonnas võiks end edendada. Soov saada  pidevalt aina paremaks kohtunikuks oli siiras.

Järgnevad tsitaadid ilmestavad kohtunike avatust konstruktiivsele kriitikale.

Grete: „Ma tahaksin mis tahes tagasisidet, sest vankumatult halba asja teha on õudne. Tagasiside on alati hea, ka halb, sest halbu lahendeid ei taha ju treida. Head tagasisidet niikuinii meil väga ei jagata. Tagasisideks loed ikka määruseid.“

Elina, kes intervjuu alguses tunnistas ükskõiksust tagasiside vastu, ütles vestluse lõpus siiski: „Mul on raske öelda, et mul on kellegi tagasisidet vaja, aga kui tuleks tõesti mingi tagasiside, siis võtaksin seda tõsiselt ja oleksin lõppkokkuvõttes tänulik. Kasu oleks küll. Kui keegi võtaks mu otsused või kuulaks üle mu salvestised ja ütleks: „Kuule, Elina, sa jätad kogu aeg midagi tegemata või teed üleliia, ära nii tee või tee nii!“, siis ega see halb oleks. Tüüpprobleemide tuvastamine nõuab väga suurt tööd. Ma ei kujuta ette, mis ressurssi see nõuaks. Aga kui see tuleks ja seda tehtaks, siis see oleks hea. Laias laastus ei saa see ju kunagi halb olla, kui keegi ütleks, mida sa saaksid oma töös paremini teha, mida sa ise ei ole märganud.“

Martin leidis: „Noorkohtunike puhull võiks olla, et tulevadki vanemad kolleegid saali ja vaatavad istungeid, pärast arutatakse koos läbi, mida oleks võinud teistmoodi teha, mis silma hakkas. Sellist tagasisidet reaalse istungi pinnalt, mis pole lavastatud, vaid päris, oleks noorkohtunikule alguses vaja. Seda ei ole olnud. On olnud ainult need aastased vestlused.“

Pisut teise nurga alt nägi kohtunike tagasisidestamist Urmas: „Kohtunikutöö üks suur probleem on tagasiside andmise probleem. Advokaadina saan tagasisidet teenuse tarbijatelt. Ka madalamas astmes saad tagasisidet vaid teiste kohtunike käest, mitte „teenuse“ tarbijatelt. See tagasiside pole piisavalt vahetu. Kohtusüsteemis hindavad tulemust teised kohtunikud, mitte need, kellele „teenus“ on suunatud. See on probleem. Noorkohtunikele võiks määrata kõrgemast kohtust mentori. Kaks juhendajat: üks kohapealt, teine kas või Riigikohtust. Kõrgemast selleks, et ühtlustada tagasisidet ja jagada ühtseid väärtusi. Keegi, kes loeb ta asju ja annab tagasisidet.“

Areneva kohtuniku üks peamisi tagasisideallikaid on kõrgema kohtu lahendid. Usutlesin kõiki vestluspartnereid selle kohta, kuidas nad tulevad toime lahendite vaidlustamise ja tühistamisega. Päris ükskõikseks ei jätnud see teema kedagi. Vastused veensid selles, et toimetulek kohtulahendite tühistamisega ning eri kohtuastmete rolli mõtestamine isikliku kogemuse kontekstis on üks vältimatuid peatükke kohtunikuks kasvamise teel. Kolmeastmelise kohtusüsteemi esimesel astmel töötades on paratamatu, et varem või hiljem leiad end olukorrast, kus tühistatud võib olla kõige püüdlikumalt tehtud lahend, mille ekslikkuses ei suuda kohtunik end ka parima tahtmise juures veenda. Ometi tuleb kõrgema astme kohtu lahendit aktsepteerida, ilma et see kahandaks kohtuniku edaspidist valmidust langetada otsuseid oma siseveendumusest lähtudes.

Mitmest intervjuust selgus, et kõrgema kohtu lahendi kvaliteet ei vasta alati ootustele. Ometi võeti neid valdavalt kui  teretulnud õppimisvõimalust. Lisaks kompenseerivad kõrgema astme kohtud maakohtunikule, kes lahendab asju enamasti ainsa juristina, pisut ka puuduvat kollegiaalset arutlusvõimalust. Martin väljendas lausa mõtet, et keerukamates asjades võiks ka esimeses kohtuastmes olla kolmeliikmeline juristide kolleegium.

Üks küsitletud kriminaalkohtunik meenutas oma vastust kohtujuristi küsimusele selle kohta, kuidas  tulla toime keerukamate otsustega: „Ma ütlesin, et kui oled maakohtunik, siis kirjutad lahendi ära, ja kui see vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule ei meeldi, siis ta tühistab ära ja ütleb, kuidas on õige. Mida kõrgemale sa lähed, seda vähem ütleb sulle keegi, kas on õige või vale.“ Sama kohtunik meenutas oma esimest tühistatud lahendit nii: „Ikka mäletan. Neid ei ole nii palju olnud, et ma ei mäletaks. Mõnes mõttes oli mul hea meel. Mõistsin inimese vangi, sest mulle tundus, et ta tuleks isoleerida. Ringkonnakohus asendas selle üldkasuliku tööga. Lõppkokkuvõttes jõudis ta selleks ajaks natuke vahi all olla. Mõtlesin, et võib-olla tõesti tegi inimene järeldused ja sai aru, mis võib temaga juhtuda. Mul ei ole kunagi otseselt kahju, kui inimesele mõistetakse kergem karistus. See ei olnud minu jaoks väga põhimõtteline probleem. Minu jaoks oli üks põhimõtteline, kus ringkonnakohus tühistas tervikuna – ainuke asi – ja saatis tagasi teisele kohtunikule. Mul ei olnud väga meeldiv, et kolleeg selle sai. Aga see ei olnud selline asi, kus ma oleks tundnud, et ma oleks … [Küsimus: „Eksinud?“] Ma kirjutasin lõpuks ilusa pika otsuse. See ei olnud meeldiv tunne. Lugesin neid põhjendusi ja leidsin, et jah, võis niimoodi leida, jumala eest. Prokurör ringkonnakohtu määrust ei vaidlustanud. Olin prokuröri peale natuke kuri. Oleksin tahtnud, et ta oleks vaidlustanud. Oleks võinud ju proovida.“ Kuidas sa endale selgitad, kui ringkonna- või Riigikohus teeb teistsuguse lahendi, mis on vale? Tema diplomaatiline vastus: „Elu on selline. Neid asju ei ole nii palju.“ Sama kohtunik leidis, et esimesel korral olid emotsioonid pisut suuremad, ühel teisel korral tundis ta aga isegi pisut kahjurõõmu. Selgus, et õigus oli temal ja Riigikohus tühistas ringkonnakohtu otsuse.

Teine kriminaalkohtunik möönis, et ükskord keeras ringkonnakohus tõesti asja n-ö täielikult pea peale: „Seal ma veidi imestasin. Mina tajusin seda sellena, et ma lihtsalt otsustasin niimoodi, anda isikule veel võimalus. Ringkond tühistas ära. Otseselt ma seal menetlusõigust ei rikkunud. Ega mul midagi vastu vaielda ka ei ole enam. Üldmenetluse asjades midagi täielikult tühistatud ei ole. Oli üks Riigikohtu tühistatud asi. See oli pettumus, mingit sisulist analüüsi seal ei olnud, viidati ühe lausega ainult varem väljakujunenud kohtupraktikale, kuigi enda arust olin ka seda varasemat praktikat arvesse võtnud ja ka ringkonnakohus nõustus sellega. Kui mul oleks palju otsuseid tühistatud, siis ma mõtleksin võib-olla teisiti, aga tegelikult mulle just meeldib, kui mu otsuseid edasi kaevatakse ja siis saab näha, kas mul oli õigus või mitte. Erinevad astmed saavad näidata, mis nemad arvavad. See ongi kohtusüsteemi võlu, et sa ei pea selle otsusega, kus sa oled ehk ise kahevahel, üksi olema. Keegi teine saab üle kontrollida. Seda ei taha ju keegi, et keegi saab alusetult karistada. Mina saan siis selle kindluse, et mu otsus oligi õige. Et ma mõtlesin ja argumenteerisin ja järeldasin õigesti. Ma väga ootan neid ja alati loen neid. Väga huvitavad on.“

Kolmas süüteovaldkonnas tegutsev kolleeg tunnistas: „Ma mõnikord ei nõustu Riigikohtu seisukohtadega. Tahaksin väga kirjutada mingit lahendit, kus ma saan praktikat muuta ja öelda, et see on parem lahendus. Ja ma ei ole alati nõus ka mõne ringkonnakohtu määrusega. Mõtlen, et teie tegite tühistamise, aga mina mõtlesin nii, kui seda kirjutasin. See on minu arvamus asjast. Ma loodan, et noorkohtuniku ajal ei vaadata vaid seda, kui palju on tühistamisi, vaid ka seda, milles see tühistamine seisneb ja milline on nende osakaal.“

Neljas kolleeg sõnastas oma mõtted veelgi teravamalt. Küsimusele, mis tundega on ta tühistamisi vastu võtnud, vastas ta: „Ikka väga … ei sobinud. [Küsimus: „Kas kõrgemal tehti otsus valesti?“] Ikka, kuidas teisiti. Tundsin, kuidas tuli see vana [menetluspoole] asi sisse: mina kaotasin nagu. Siiani ütlen juristile ja sekretärile: „Meie võit! Ringkonnakohus arvab samamoodi.“ Üks tühistamine jääb ehedalt meelde. Tõendeid hinnati täiesti teistmoodi. Seal oli mul küll see tunne, et kuidas on võimalik seda dokumenti selliselt lugeda. Seal sain aru, kui oluline on ka see, et üleval pool on neid inimesi rohkem. Minu siseveendumus kujuneb nii, nagu mina loen, neil kujunes täiesti risti vastupidi. Ja lugesime sama dokumenti. Väga tore siis, et seal pole üks inimene, neid on kolm tükki. [Küsimus: „See legitimeeris sinu jaoks selle?“] Noo, midagi ei ole teha. Kuigi ma siiamaani ei saa aru, kuidas nad nii aru said. Aga paratamatult me loeme asju erinevalt ja me näeme asju erinevalt. On asju, kus mul on nagu: „Noo, kui te tahate seda niiviisi näha, siis me võime seda ka niiviisi näha, aga mina nägin seda lihtsalt niiviisi.“ Selliseid risti vastupidi asju on mul vähe olnud. Aga neid, kus ringkond leiab mingi täiendava nurgakese, seal pole mul midagi muud öelda, kui et tore, nüüd on meil parem otsus. Aga ikka valus on, muidugi. Suhtumine on pärast esimest ja teist korda siiski natuke ükskõiksemaks muutunud.“

Esimese astme kohtunike ootused kõrgema kohtu lahendile on seega võrreldavad kõrgema kohtu nõudmistega maakohtule. Kõrgema kohtu lahendi autoriteetsus ja veenvus ei ole maakohtunikele enesestmõistetav. Nõudlikku suhtumist illustreerib järgmine mõte: „Kus on tegu õigusküsimusega, seal ma lepin paremini. Aga kui sina ei ole neid lapsi näinud ja otsustad teistmoodi … Mul ei ole sellist karmi hetke olnud, aga olen mõelnud, et kui arvataks, et minu kümme korda läbi räägitud suhtluskord tuleks teisiti teha … Kui üleval arvatakse, et peab teisiti käima, siis ma tahaks väga häid põhjendusi saada.“

Kõige filosoofilisemalt käsitles seda probleemi ainus küsitletud halduskohtunik Tristan: „Ma arvan, et ei ole kohtunikku, kes ei võtaks seda tõsiselt. Kui sul oleks ükskõik, kui tühistatakse, siis ma ei tea, kuidas niimoodi jätkata. Siis tuleb aru saada, kas sa eksisid milleski fundamentaalselt. Muus osas on aga üks põhilisi teemasid, millele olen kohtunikuna mõelnud: mis on see seaduses öeldud lause: „Kohus lahendab asja õigesti.“ Minu jaoks on mingid asjad sellised, et „õigesti“ tähendab seda, mida ringkonnakohus või Riigikohus lõplikult ütleb. Siis on selline hall ala, kus sa ehk formaaljuriidiliselt ei teinud kõige õigemat lahendust, aga see oli kaebajate seisukohalt kõige parem lahendus. Halduskohus on väärtuste koht. Juristina suudab igaüks teha lahendi ühes või teises suunas. Nüüd tulebki mängu mõnes mõttes empaatia ja see, kas sinu arvates see, kuidas sa selle asja lahendad, on „õigesti.“ Sa teed rahulikult selle asja ära, ja sõltumata sellest, mida teised astmed ütlevad, oled sa endiselt veendunud, et tegid õigesti. Ja need annavad töövõidu.“ Kui väljendasin muljet, justkui sisustaks ta sõna „õigesti“ tähendusega „õiglaselt“, vastas ta: „Seda pole defineeritud. Ilmselt on seadusandja mõelnud, et lõppastmes jääb kehtima see lahend, kus on tehtud õigesti. Halduses ja tsiviilis on „õigesti“ sees, kriminaalis ei ole[14]. Mina olen enda jaoks mõtestanud seda nii, et loomulikult, kui mul on üsna selge kohtupraktika ees ja näen, et kui ma nii teen, siis see ilmselgelt tühistatakse ära, siis pole mõtet. Õiglusega ei saa lõputult minna, sest me lahendame ikkagi õiguslikke, mitte emotsioonivaidlusi.“

Rajar, kelle lahendeid on kõrgem kohus korrigeerinud haruharva, märkis selle teema kommentaariks: „Õppeprotsess peakski käima läbi eksimuste.“ Ta püüdis nagu Tristangi näha asjaomaste seadusevormelite taha. Temaga vesteldes tuli tõdeda, et kohtulahendi tühistamise põhjus on sageli keerukas õiguslik lahkarvamus ja tõlgendusvaidlus. Seetõttu mõjuvad kõrgema kohtu kasutatavad konstateeringud „rikkus oluliselt menetlusõigust“ või „kohaldas vääralt materiaalõigust“ nii mõnigi kord liiga ühemõttelise hukkamõistuna olukorras, mis pole sugugi ühene.

Seisukohtade paljusus on kohtumenetluse olemuslik osa. Triin tõi võrrandisse ka menetluspooled: „Võib-olla täna on minu hinnangul õigus temal, homme on õigus teisel poolel ja nii see elu meil on. Ja [lahend] on ka minu hinnang, mis läheb edasi ringkonda, ringkond ütleb, mis on nende hinnang ja see läheb edasi Riigikohtusse.“ Esimesse enda lahendit muutvasse ringkonnakohtu määrusesse suhtus ta stoiliselt: „Sain ringkonnakohtu lahendi. See oli väga huvitav. Vaatasin, et see oli hästi, too oli hästi, aga jaa, tõepoolest ‒ järgmine kord paremini. Ma ei võta isiklikult, vaid teen endale märkme, et järgmine kord põhjenda ka seda hoolikamalt. Oli tore lugeda, kui ringkond kirjutab: selles kohas meil maakohtu argumentatsioonile lihtsalt midagi lisada ei oleks. Tore, ma tõesti üritasin. Ju siis nii, ma ei pea seda ka ebamõistlikuks lahenduseks.“

Mitu kohtunikku ütlesid, et esimestel kuudel häiris ainuüksi see, et kaebus üldse esitati. Üks kirjeldas oma reaktsiooni: „Et mis mõttes, me kirjutasime ju nii hea otsuse.“ Teine ütles: „Ma ei kujutanud enne ette, et see on selline ebameeldiv tunne.“ Ometi luges vähemalt tema kaebusi siiani: „Eksimise all ma ei pea tegelikult seda silmas, kus on mitmeti tõlgendatav ja ma jään teisele seisukohale. Ma mõtlen seda, kas mul jäi midagi tähelepanuta. Kas on mingi Riigikohtu lahend, mingi säte või mingi asi, mille ma oleksin saanud olemasoleva põhjal selgeks teha ja arvesse võtta ja võib-olla teisele tulemusele jõuda. Vaatangi seepärast kaebused läbi, et veenduda: siin ei ole midagi sellist, mille pinnalt ma oleksin teinud midagi teisiti.“

Selle teema lõpetuseks: millist nõu annaks noorkohtunikule juhendajana Tristan? „On vaja pidada vestlusi teemal: ära karda otsustada, jää oma põhimõtetele truuks, et sa ei läheks iseendaga vastuollu. See on üks osa elust. See, kas asi tühistatakse ära, ei määra. Sa ei saa jääda selle pinnalt kahtlema, kas sa teed õigesti. Kui sa oled mis tahes vaidlusest lähtuvalt enda jaoks küsimused läbi mõelnud ja leiad, et vastus on õige, siis sa ei peaks hakkama mõtlema, mis sellest asjast edasi saab. See ongi see koht: mitte liialt kahelda. See töö on niivõrd intensiivne, et sa ei saa jääda pikalt asjade peale mõtlema, vaid pead minema edasi uue asjaga.“

Kohtunikuks: kas, kes, miks ja millal?

Triin märkis: „Leian alati, et õppida tuleb teiste elukogemustest ja vigadest, mitte neid ise teha, kui vähegi võimalik.“ Järgmised intervjuukatked võivad aidata tänastel kohtujuristidel ja Riigikohtu nõunikel, advokaatidel ja prokuröridel, aga vahest ka kellelgi hoopis teisel otsustada, kas teha ka selline karjääripööre.

Miks ei tule headest kohtujuristidest alati häid kohtunikke? Elina on jõudnud järgmisele järeldusele: „Need on natuke erinevad isikuomadused. Eriti kriminaalis. Palju nad seal tsiviilis saalis ikka käivad. Võid valida tsiviilis ja halduses sellise valdkonna, kus saalis väga palju ei käi, vaid kirjutadki lahendeid, kus muu kompetents ei ole väga oluline. Aga kriminaalis see, kui sa oled saaliinimene, tähendab, et mingil määral peab sulle meeldima inimestega suhtlemine, korraldamine, saalis olemine. Siis sa väga tõenäoliselt ei ole  väga see inimene, kes istub kabinetis ja kirjutab tundide kaupa rahulikult lahendeid. Need inimesed, kes tahavad inimestega saalis suhelda ja olla, on tavaliselt natuke püsimatumad ja rahutumad. See on tasakaal. Tavaliselt käibki see kuidagi üht- ja teistpidi. Ideaalset kohtunikku ongi raske saada, niimoodi, et ta oleks saalis hea ja oleks ka lahendite kirjutamisel hea kohtunik. Osalt saab lahendite kirjutamist kompenseerida hea kohtujurist, aga saalis ei asenda sind nii väga keegi. Vähemalt esimese astme kohtunik peab olema saalis üsna tugev. Kui ta otsuse kirjutamisel võib-olla nii tugev ei ole, aga kui tal on hea jurist ning ta suudab oma juristile piisavalt selgeks teha, mida ta tahab … Kui vaatad Riigi- või ringkonnakohtuski, siis kõik inimesed ei ole sellised, keda kujutaks ette maakohtu saalis.“

Triin mõtles sarnaselt: „Ma ei ütle, et igal juhul, ja ma ei arva, et kõigist juristidest peab kohtunik tulema. Meie kohtusüsteem vajab väga tublisid juriste ja see töö on ikkagi sedavõrd teistsugune. Sellest, et jurist meeldib olla, ei saa eeldada, et kohtunik meeldib ka olla. Rääkides neist, kes vajavad rohkem rahulikku mõtlemisaega, kellele meeldib teooriat uurida, lahendite kirjutamise pool, kes ei igatse inimeste nägemist ja suhtlust nii väga-väga palju – ma usun, et kohtujuristi töö ja saadav tasu ja see võimalus on hetkel väga heas omavahelises proportsioonis. Kohtujuristi töö on väga tore. Ma kiidaks kõigile, et muidugi tulge, aga seal ongi see lugu, et kohtujuristina sa vastutad oma kohtuniku ees, sellel, mida sa kirjutad, on mingi kvaliteet, ja sellel tööl, mida teed, on sisu, aga sa ei vastuta nii laialt, kui sa vastutad kohtunikuna oma menetlusgrupi, menetlusosaliste, ühiskonna ees. Võib-olla ei ole see vastutus kõigile inimestele see, mida tahetakse kanda. Ma ei saa öelda, et ei ole võimelised, vaid mida tahetakse kanda. Ei pea olema, et kõik peavad tahtma saada kohtunikuks ja kui sa tahad saada juristiks, aga ei taha saada kohtunikuks, siis peaks seda kuidagi teistmoodi hindama. Ma kohe tajun, et see töö on palju intensiivsem. Võib-olla, kui ma oleks ainult krimi teinud, siis ei oleks nii intensiivne olnud. Aga tsiviililisand seal juures – pead oskama väga hästi rööprähklemist. Pluss kogu menetlusgrupi juhtimine. See natuke eeldab, et oled sotsiaalsem isiksuse tüüp kui juristi töö juures. Mina soovitan mõlemat kõigile. Need on erinevad, mõlemal on omad võlud. […] Juura on igal pool – me ei mõtle sellele iga päev, aga juura on igal pool. Minu jaoks on tore, kui saan oma rolliga – mitte oma isikuga, aga seda funktsiooni täites – natukene mingit rahu ja korrapära ühiskonda tuua.“

Endised kohtujuristid ja Riigikohtu nõunikud tajusid kohtunikutöös varasemast enam pinget ja isegi kaost, kuid enamik endisi advokaate ja prokuröre rõhutas, et uues ametis on vähem stressi ja töövood on varasemast paremini kontrollitavad: kohtunikuna ollakse siiski oma aja peremees. Samuti ei olda nii jäigalt seotud kindla – prokuröri puhul süüdistava – positsiooniga. Viimane võib mõjuda kergendavalt.

Üks selle taustaga küsitletutest rääkis rollivahetuse kogemusest nii: „See on ikkagi kvalitatiivselt erinev. Kohtunikul ongi just see hea, et sa pead analüüsima mõlemat poolt: süüdistajat, kaitsjat ‒ oledki täiesti neutraalne keskel. Prokuratuuri ajal olid ikkagi piltlikult öeldes oma kaevikus ja õigustasid seda poolt. Väga mõnus on tegelikult olla sellises positsioonis, kus sa ei ole seotud kummagi poole argumentidega. Sa põhimõtteliselt hindadki mõlemat ja ütled siis, mis sa arvad. See ongi see kvalitatiivne erinevus. Prokuratuuri ajal sa ei saanud olla: ei tule ju kohtusse ega hakka isikut õigustama. See mulle kohtuniku töö juures hullult meeldib, et sul on valikuvabadus. Sa ei ole seotud ühe ega teisega. Eks mul mingi kaitsjainstinkt oli ka prokuratuuri ajal sees, aga seda ei saanud nii palju välja lasta. Sa olid ikkagi seotud oma positsiooniga. Kaitsesid seda lõpuni, isegi kui said aru, et võib-olla pole päris nii must-valge see lugu. Tavaliselt ei olegi ju.“ Teine kauaaegne prokurör märkis sama pisut teise nurga alt: „Prokurörina on kergem, sest su rollimudel on selgem. Nagu advokaat: sa ajad kindlat joont, sa vaatad selle pilguga, et tulid võitma. Nüüd oled sa kahe poole otsustaja. Sa pead kõike arvestama. Sul ei ole võimalik lihtsalt lükata kõrvale mingeid asju, mis sulle ei meeldi.“[15]

Kolmest endisest prokurörist kaks tõid uue töö ühe väärtusena esile ka õigusmaailma avardumise. Nii selgitas kriminaalmenetluse halduse vastu vahetanud Tristan: „Halduse maailm tundus väga põnev ja täiesti teistsugune. Võib-olla sa minuga ei nõustu, aga mida kauem ma kriminaalmenetluse maailmas olin, seda enam tundus, et kriminaalis on minu meelest 95 protsenti tõendamise teema. Sellega võrreldes on halduskohtumenetluses reeglid väga paindlikud: sisu on olulisem, see on puhas juuravaidlus, ja lisaks ka elulised valdkonnad. Üks on juuramaailm, aga teine on see, kuidas haldusorganid seal sees toimivad, kuidas praktikat muudetakse. See kõik on see, mis mind kütkestas. Kütkestab endiselt. Haldus – see ongi piiritu. Kõik õigusaktid, sõltuvalt valdkonnast. Mulle meeldib Priit Pikamäe öeldu: „Kein Zivilist, kein Jurist.“ Tegelikult on halduskohtuniku valdkond veel suurem. Ja pluss siis veel põhiseaduslikkuse küsimused.“ Martin vaimustub väärteomenetlusest, millega prokuröri töös kokku ei puutunud: „Meeldib ennast vastavalt juhtumile ja vajadusele kurssi viia erineva materiaalõigusliku poolega – olgu selleks jäätmekäitlus, looduskaitse, liiklus vm. Ka väärteomenetluse juhtimine saalis meeldib rohkem. Kohtunikuna ei ole sa seal ainult kõrvaltvaataja, vaid pead aktiivselt ka ise asjaolusid tuvastama. Võib-olla see ongi see tasakaal, mis kompenseerib kohtuniku passiivset rolli üldmenetlustes. Kohtunikuna kriminaalasjade kontekstis meeldib mulle samuti see, et minu praegune töö seisneb suures osas juba teiste tehtud tööle õigusliku hinnangu andmises, mitte ise selle eeltöö ärategemises.“

Advokaatide motivatsioon tugineb enamasti üpris sarnastele alustele. Nii näiteks hakkas Liina kohtunikuks seepärast, et talle meeldib leida kuldset keskteed: „Ma olen väsinud sellest, et pean kellegi huve esindama. Ma tahaks olla vaba kellegi huvide esindamisest. Praegu on mul võimalik teha otsust vastavalt sellele, milline on mu siseveendumus, mõtlemata sellele, mida mu klient tahab, ja et just kliendi huvid oleks need, mis võidavad.“ Vaat et kõige tabavamalt sõnastas kohtunikuameti võlu aga hoopis äsjane kohtujurist Triin: „Kõige paeluvam oli see, et sa saad jääda iseendaks.“

Urmas tõi lisaks esile paremad keskendumis- ja süvenemisvõimalused, intellektuaalselt põneva keskkonna ja hea seltskonna: „Advokaadibüroos on see eripära, mida Riigikohtus ei ole, et sa mõnikord oled öösel kell kolm büroos ja siis leiad kellegi, kellega Saksa õigusteooriat arutada. Riigikohtus ei pea kella kolmeni ootama. See toimub enamasti töö ajal. Advokaaditöö olemus on suur katkestuste hulk, aga nüüd on mul on viimase aasta jooksul õnnestunud isegi mõned korrad süveneda.“ Samuti nägi ta riigikohtuniku töös paremat võimalust kohtusüsteemi arendada: „Sa võid teha ideaalselt kassatsioonkaebusi ja tuua välja olulisi probleeme. Aga kui neid mõtteid otsustajad arvesse ei võta, siis su mõju ei ole väga suur. Ükskõik, mida ma advokaadina teen, teenin ma peamiselt endale raha, aga ma ei arenda nii palju ühiskonda.“

Kohtunikuks kandideerimisel on mõnikord küsimus, millisest kohtuastmest alustada. Liina põhjendas, miks talle sobib esimene aste: „Mulle mullas sobramine meeldib. Mulle meeldib see, et mina panen asjale aluse, kuidas see asi hakkab minema. Mina näen neid inimesi kõige rohkem. Ma ei näeks ringkonnas nii palju ja riigis ei näe ühtegi inimest. Käed mullas on pigem mulle omane.“ Regiina lisas: „Ma olen kogu aeg mõelnud, et esimese astme kohtuniku töö on kõige tähtsam. Kui palju on see protsent, mida edasi kaevatakse? Suurem osa kohtulahendeid tehakse ju seal ja need jäävadki püsima. Esimene aste on hoopis kõige tähtsam.“ Kohtuniku roll on eri kohtuastmetes väga erinev. Urmase ettekujutus riigikohtunikuks sobimise eeldustest võiks – mõningate täiendustega – kehtida ka iga teise kohtuniku kohta: „See pole riigikohtu eripära, ministeeriumis, advokaadibüroos ja ülikoolis on see samamoodi, võime endale kiiresti ja põhjalikult asju selgeks teha. Meil ei ole mingit sellist teadmiste pagasit kaasas, et asju puusalt lahendada. Et olen nüüd 20 aastat tööl käinud ja teinud igasuguseid asju, et nüüd tean, kuidas õiged lahendid on. Ma arvan, et sina ei tea ja mina ka ei tea, kuidas alati on. Võib-olla mingi lihtsa asja korral tead, aga paljude asjade korral ei tea. Riigikohus peaks tegelema keeruliste asjadega, kus on vaja anda madalamate astmete kohtutele juhis. See tähendab, et mul peab olema võime endale need asjad selgeks teha. Teiseks peab olema – otsustusjulgus. Et sa suudad otsustada. Ma olen näinud väga tarku inimesi, kes jäävadki lugema. Jäävadki selgeks tegema, ikka veel on midagi puudu, ei julge otsustada. Kolmas asi, mis peaks olema – mingi elukogemusel tuginev tervemõistuslikkus.“[16]

Sellest, et erinevad kohtunikuametid võivadki eeldada erinevate eeldustega inimesi, rääkisime ka Gea ja Elinaga.

Miks Gea alustas just ringkonnakohtust? „Mulle tundus, et mu senised kogemused on siia paremini ülekantavad. Aga ma üldse ei arva, et ma ei oleks sobinud maakohtunikuks. Ma arvan, et oleks sinna ka võinud minna, oleks saanud ka seal hakkama, aga see oli selline otsustuskoht.“

Ringkonna- vs. maakohtust alustamine tuli jutuks ka süüteovaldkonna mitme kohtunikuga. Vastuseid tuleks vaadata juba ülal avatud kontekstis. Esimese astme kriminaalkohtuniku roll eristub teiste kohtumenetluse rollide seast märgatavalt. Ringkonnakohtu juristina töötanud Regiina peab väärtuslikuks alustada just maakohtust: „Praegu tundub mulle, et mul oleks arvatavasti lihtsam olla ringkonnakohtunik kui maakohtunik. Tegelikult ma aga ikkagi pooldan seda, et pihta hakatakse esimesest astmest. See annab nii palju juurde, kui sa näed, mis toimub alamas astmes.“ Riigikohtu nõuniku kohalt maakohtunikuks saanud ja nüüdseks edukalt ringkonnakohtuniku konkursi läbinud Elina nõustub: „Mulle täitsa ausalt tundus, mõtlesin teadlikult enda jaoks välja, et mida rohkem erinevaid kompetentse sul ringkonnakohtusse kandideerimiseks on, seda parem.“ Kas ta tajub tagantjärele, et saigi uue pädevuse? Elina vastus oli kindel jaa: „Täiesti sisuliselt, ilma igasuguse naljata, need olid ikka väga õpetlikud kolm aastat. Ise ütlesid ka, et see protsess näeb esimese astme kohtus ikka hoopis teistsugune välja. Ma sain ju ikka väga palju. Tõesti, ma ei teinud esimeses astmes eeluurimist, aga olen teinud igasuguseid üldmenetlusi päris palju, ka rahvakohtunikega, lühid ja kokkulepped niikuinii. Saadki aru, kuidas see asi tegelikult toimib. Ma arvan küll, et ringkonnakohtus on see väga hea kogemus versus see, kui ma oleksin tulnud lihtsalt Riigikohtust nõunikuna. Oleksin ilmselt lahendanud edasi neid probleeme, mida ma Riigikohtus tegin. Aga nüüd arvan, et mul on ikkagi see pilt silme ees, kui mõtlen, mis see probleem on. Mõtlen siis, et ahah, kuidas see maakohtus välja nägi. Et kohtunik tegi näiteks seda. Miks ta seda tegi, miks ta võis seda teha? Vähemalt saan ma mingitest nüanssidest aru. Mingit kaotatud aega ei olnud – see töö, mis ma tegin, oli huvitav.“ Sarnaselt mõtleb ka Grete: „Mina tahtsin alustada [kohtusüsteemis] nullist. Kõik need ametid, kus ma olen olnud, on mind rikastanud. Võib-olla sellepärast ma olengi see, kes ma praegu olen.“

Miks-küsimuse kõrval on ka teine: millal? Kümnel noorel kolleegil oli igaühel oma tee. Ühel küpses otsus soodsates oludes mõni aasta, teisel paarkümmend.   Enamasti paistis olevat tegu kombinatsiooniga õigel hetkel ära tabatud võimalus ja julgest otsusest. Triin: „Ma usaldan seda, et ma tunnen selle ära, kui see aeg on käes. Siis ma mõtlen nende sammude peale. Lasen elul ennast juhatada.“ Anu: „See, mis elus huvi pakub, tuleks ära proovida.“ Kolmas kolleeg arutles: „Kui peaks õige hetk saabuma, siis keegi annab märku. Ja kui seda ei ole, siis seda pole. See on laiem filosoofia, kuidas inimeste elud lähevad. Miks ma siin täna olen, sellel kohal – julgus otsustada. Mõtlesin, et kui ma siis ei tee seda otsust proovida elus midagi muud, siis ei pruugi mul seda võimalust enam tulla. Nendest võimalustest tuleb kinni haarata. See pole esimene kord, kui ma võtsin võimaluse. Ja kui ma poleks seda sammu teinud, siis poleks järgmist teinud.“

Millal on aga kohtusüsteemi seisukohalt õige tulla? Nagu märkisid Urmas ja Gea: konkursi igale kohtunikukohale peaks võitma parim elik sobivaim inimene. See, millal on keegi meist mingile kohtunikukohale parim – eriti arvestades, et erinevatel kohtunikukohtadel on erinevad eeldused – on juba iseküsimus. Tristan sõnastas oma vastuse aga nii: „Seda ei saa üldistada, igaüks peab tunnetama, kas ta on selleks valmis. Sa pead tunnetama vastutust. Kas sa oled ka emotsionaalselt küps, et asju lahendada ja kas sa teadvustad seda. Minu enesetunnetus on see, et tõenäoliselt 35+ on see, kus sul on selline küpsuse aste … Kui sa kohtunikutööd just tükitööna ei võta, siis see on ikkagi ka ühiskonna tunnetamine: kus jooksevad mingid protsessid. Ma arvan, et tänu liiga vara tulemisele põlevad mõned inimesed ka varem läbi, sest nad ei teadvusta endale seda vastutust. Need, kes on tulnud kindlat liini pidi, tulnud kohtujuristiks kohe noorena pärast ülikooli, omandanud vajalikud teadmised, tunnetavad, et nad on valmis selleks ja tahavad olla aktiivsed inimesed, kes tahavad otsuste kaudu oma sõna maksma panna – meil on selliseid ka.“

Kokkuvõtteks

Kuigi olin küsitletutest varem tuttav vaid mõnega ja sedagi pealiskaudselt, olid kõik meie vestlused võrdselt vahetud, siirad ning kaugel mis tahes formaalsest kobamisest. Need kinnistasid veendumust, et kõiki neid noori kolleege kannustab vähemalt ühe motivaatorina kirglik soov lahendada kohtuasju õiglaselt ja õigesti. Igasse vestlusse sattus mitu momenti, kui unustasime end filosofeerima kohtunikurolli ühe või teise aspekti üle. Julgus ja otsekohesus, aga ka uudishimu ja arutlusvõime lubavad uskuda, et värsked kohtunikud on sama printsipiaalsed, avatud ja iseendale truud ka igapäevases töös. Oleks meeldiv mõelda, et see valim peegeldab mitte ainult kohtusüsteemi värskemat või paremat palet, vaid just seda, millised me olemegi.

Jäägu lõpetuseks kõlama kolm tsitaati kohtuniku arengu teemal. Loodetavasti mõjuvad need sõbraliku ja julgustava toetusena nii praegustele kui ka peatsetele noorkohtunikele.

Elina: „Sa tuled, sa arened, sa saad kogemusi, seeläbi kasvad ja nii ongi. Kõige suurema kogemuse ja õppimise teed ikka ise läbi. See on vana teema: kohtunikutöö on üksildane töö. Sul on kindlasti mingid isikud, kellega sa arutad ja suhtled ja kellelt palud abi. Sul on juhendaja, kes annab mingites küsimustes nõu ja abi. Sa lihtsalt pead selle läbi tegema. Iga päev, kui sa lähed saali, sa õpidki. Läks midagi valesti, siis sa mõtled, mis sellega nüüd teha, kuidas ära parandada, kuidas järgmine kord paremini teha. Tavaliselt mingite katastroofideni ei lähe, praktiliselt kõike saad ringi teha. Läks istungil midagi valesti – lükkad edasi, teed uue istungi. Äärmisel juhul saadetakse tagasi, jah, aga sa õpidki lihtsalt seeläbi, et teed neid asju läbi. Ja sa teed neid mitu korda läbi. Ja siis sul tekivad selliseid võimalused, mida sa tead, et nii võib juhtuda. Algus on paratamatult raske. Ma arvan, et kõigi jaoks on raske.“

Grete: „See on kasvamisaeg, kui sa proovid enda jaoks läbi kõik meetodid ja leiad tulevikuks selle õige.“

Viimaks aga neljandat kohtunikuaastat alustava Liina mõte kohtuniku(ks) küpsemise kohta: „Valmis kohtunikuks saamise protseduur on lõputu. Ei saa öelda, et nüüd olen valmis. Iga päev on midagi teistmoodi, asjad on teistmoodi. Muidugi sa muutud kiiremaks, efektiivsemaks, aga öelda, et sa oled valmis… Kas sa oled üldse kunagi valmis? Kas sina oled valmis? Minu meelest pole halb tunda, et sa pole veel valmis. See toetab mõtet, et areneme elus koguaeg edasi. Ei saa öelda, et nüüd on areng lõppenud – kogu aeg on arenguprotsess.“

____________________________

Tänan kõiki kolleege, kes leidsid tihedates päevades võimaluse vestelda. Need olid väga rikastavad jutuajamised. Julgust ja õiglast meelt kõigile!

[1] Anu Vismanni intervjueeris kolleeg Harju Maakohtust, tsiviilkohtunik Viktor Bome, ülejäänud intervjuud tegi praegune Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtunik Heili Sepp, kes oli varem kohtunik Viru Maakohtu Narva kohtumajas ja Tallinna Ringkonnakohtus. Ka nemad alustasid kohtunikuteed üsna hiljuti, 2018. aasta alguses.

[2] „Riigikohtust tulevad otsused ja lõpplahendid välja suhteliselt sarnased, nii et ka maakohtutest võiks lahendid tulla nii, et kui sa võtad dokumendi ette, siis tead, et see on nagu kohtuotsus.“

[3] Kõige enam ebakindlust väljendas menetluse juhtimise algusaja kohta üks endine kohtujurist: „Minu jaoks on olnud istungid tõenäoliselt sellised, mis on täiesti võõras maa. Võib-olla [oleks tulnud enne] käia istungitel rohkem. Kuigi alguses, esimesel kuul, käisin kõik need nädalad kõiki istungeid kuulamas. Pigem meeldib mulle ikka arvuti taga istuda ja kirjutada, kus ma tean, et ma ei pea kiiresti reageerima – mul on aega mõelda ja otsida. Aga saalis pean kiiresti reageerima. Nii paljud ütlevad, et võta aega. Aga mul on see surve ilmselt endal kuidagi nii tugev, et ma ei saa, pean ruttu ütlema, reageerima, kuigi võib-olla tõesti oleks mõistlikum, kui ma võtaks pausi ja mõtleks. […] Kuigi saalis käimine oli alguses hirmutav, on see ikkagi selline, mis süvendab kohtunikutunnet.“ Teine sarnase taustaga kohtunik märkis: „Ma ei tea, kuidas teistel oli, aga minu jaoks oli esimene istung versus kõik ülejäänud. Esimest korda oli ikka närv sees. See situatsioon tundus täitsa selline, et tuled uksest sisse, kõik tõusevad püsti, pöördutakse „Lugupeetud kohus!“, ma ei olnud harjunud. Kohtujuristina ei räägi keegi sinuga nii. Sellised väikesed asjad, mis kõik olid nii uhhh! Hästi uus situatsioon oli seal sees olla. Ükskord tegid selle läbi, järgmine kord oli juba täiesti okei. Järgmine kord ei värisenud jalg enam nii hullult. Pinget oli iga kandi pealt. Olime seal kambakesi koos ja mõtlesin, et räägin vaiksemalt, rahuliku häälega, inimene oli videos. Pärast öeldi, et rääkisin liiga vaikselt. Tegin kohe tähelepaneku: järgmine kord kõvemini.“

[4] Ta leidis siiski, et menetluskoormuse suurenedes läks hiljem raskemaks. Samuti pidi ta rollivahetuse käigus end siiski pisut maha suruma: „Ma ei saa seal samal ajal advokaadi ülesandeid täita. Aga kuna tegelen perekonnaasjadega, siis tihtipeale peangi advokaadirolli võtma. Ei, see rolli võtmine polnud minu jaoks üldse mingi mure. Ma astusin advokaadi rollist välja. Ma ei tahtnud ikkagi kõiki neid pooli esindada. Aga ei, mingitel hetkedel ma tajusin, kui õigusabi polnud kõige suurepärasem ja tabasin end mõtlemast, mida see advokaat peaks seal tegema. Aga hagimenetluses ei saa ikkagi nii palju toppida oma nina poole asjadesse. Pidurdasin end mingitel hetkedel teadlikult. Roll on ikka erinev. Aga ei olnud seda, et ma olen nüüd seal poodiumil ja pean hoopis teistsugune olema. Iseenda  tajudes võtsin rolli väga loomulikult üle. Menetluse juhtimisel on roll küll teine: kui olin advokaat, kuulasin seda, mida kohus ütles, nüüd pidin ise ütlema. See aga ei valmistanud mulle mingisugust peavalu.“

[5] Üks kohtunik: „[Eelmises ametis] mõtlesin, et tean päris palju kõike, aga tegelikult ei teadnud ma mitte midagi. Ma olen pidanud uskumatult palju õppima. Olen uskumatult rahul, et ma selle valiku ikkagi tegin. Ma olen ise arenenud väga palju. Vastus su küsimusele on: ma arvasin, et olen valmis, aga elu näitas, et ei olnud. Aga nüüd tunnen, et olen. Uus oli ikkagi kõik. Menetluse juhtimine. Oled küll kohtus käinud ja tead, kuidas peaks olema, aga on ikkagi teine asi, kui oled ise seal puldis ja pead kõike seda manageerima. […] Kui sa oledki seal kohtu laua taga. See tunne oli alguses kindlasti intensiivsem, kui ma tegelikult alguses ette kujutasin. Kohtusaal on ju kohtusaal, mis vahet seal on, oled sa siin- või sealpool. Aga tegelikult ikka mõjub. Kui sina juhid seda, sinul on must talaar seljas  eks ta ikka mõjub. Nüüd olen juba harjunud, aga alguses tekitas see roll isegi suuremaid tundeid. Ma ei kujutanud ette, et teise rolli astumine on nii intensiivne. Umbes ikka kujutasid ette, mida kohtunik peaks tegema ja kuidas ta istungit juhib. Olen samasuguse tunde elanud üle siis, kui läksin prokuröriks. Arvasin, et tean kõike, et mis seal ikka, aga tegelikult on need ametid nii erinevad.“ Teine märkis: „See oli ikka täielik üleminek. Toimus plahvatus, ütleme nii. Arvasin, et see ei ole nii hull, kui oli. Aga oli kordades hullem. […] Ja pididki endas sisemise tasakaalu leidma, et sa õpidki. Et tulidki teadmisega, et sa õpidki.“ Kolmas tunnistas, et see amet on teda väga muutnud ja märkis: „Prokurörina saalis istudes ei fikseeri, mida kohtunik teeb, olin täiesti automaatlülituse peal. „Prokurör, mis teie seisukoht on?“ ‒ tõused püsti. Ma alustasin ega teadnud, mida ma saalis tegema hakkan. Oma arust kogenud, aastaid käinud, kõik ütlevad, et oled tubli – ja ma ei tea mitte midagi, mis ma tegema pean.“ Neljas kohtunik: „Arvan, et tulla kohtunikuks süsteemi seest on märksa lihtsam, kui tulla prokuratuurist-advokatuurist. Kohtujuristil, kes eksami teeb, on rohkem teada: see töö, mis on mitteavalikus menetlusvormis, on palju suurem. Esmalt vaatad nädal aega tõtt sellise asjaga nagu KIS, kes mingeid linnukesi peab kuhugi tegema, et sa jumala eest midagi valesti ei teeks. […] Mul oli kohtunikuks tulles tunne nagu ülikoolist tulles: arvad, et oled maailma tark, küll sa tead ja oskad, on ju tehtud ja nähtud, aga siis ikkagi tuleb maa peale tulek.“

[6] Süüteomenetluse kontekstis tähistatakse sõnaga „üld“ või „üldmenetlus“ kõige ressursimahukamat ehk n-ö üldkorras toimuvat kriminaalasja kohtuliku arutamise viisi, mille korral ei ole pooled oma menetlusõigustest üheski osas loobunud.

[7] „Tsiviilis on ju nii, et istung algab üldjuhul sellega, et hakkame kompromissist rääkima. Strateegiaid on ju erinevaid, aga üldjuhul on strateegia see, et sa pigem ei ole kohtuniku rollis, vaid lepitaja või vahendaja. Erinevate tüüpidega tuleb kasutada erinevaid strateegiaid. Mõnel puhul mõjub see, et sa oledki resoluutne. Enne me siit välja ei lähe, kui kõiges on kokku lepitud.“

[8] Kõrvutades riigikohtuniku ametit professori või advokaadi omaga, märkis ta: „Töö on töö, mis seal vahet on.“

[9] Sarnaselt väljendus teinegi kriminaalkohtunik: „Võiks mõelda nii, et ta pole tuimalt riigiametnik, ta ei ole päris sümbol, aga on institutsioon. Puhtformaalselt on kohtunik riigiametnik, seal ei ole mingit küsimust, aga see, mis ta saalis on … Tal peaks olema natuke sümbolistaatust.“

[10] Samasugune mõte teiselt: „Kui sa oled läinud õigust õppima, siis mis saab olla suurem – ikka olla kohtunik.“

[11] „Eriti meeldib mulle väärtegude puhul, et seal on vähem formaalsust. Isik on reeglina kaitsjata. Pooleldi teed kaitsja tööd, ise menetled aktiivselt. Seal on suhtlus otsene, küll aupaklik, aga see erineb üldist, kus on rohkem formaalsust ning sunnitud ja mitte tavapärast käitumist ja väljendumist.“

[12] Triinuga üsna samamoodi arutleb Liina: „Seletasin seda [lapsele] nii, et vanasti ma olin seal, kelle juurde sa läksid, kes aitas su mure lahendada või kaitses sind su muredega kohtus, aga nüüd olen see, kes reaalselt su mure ära lahendab. Olengi murede lahendaja. Teie [kriminaalkohtunikud] lahendate seda ühiskonna muret laiemalt – ühiskonnal on mure kättemaksuga. Lisaks sinna ka see ümberkasvatamise mure.“

[13] „Ta on seda tööd teinud üle 20 aasta ja teeb jätkuvalt väga suure hinge ja põhjalikkusega. Ta on saalis väga lugupidav inimeste vastu. Minu jaoks on see väga oluline, sest lugupidamine on alati vastastikuse väljateenimise asi, mida ei saa nõuda ega eeldada. Ka menetlusosaliste korral, kes on natuke karmima eluteega või teinud väga palju valesid valikuid, on austuse näitamine oluline. See mõjub kohtusüsteemile tugevdavalt, teenib välja ka erineva eluteega inimeste austuse kohtusüsteemi ja kohtuniku vastu. Temal on minu hinnangul selline oskus – mulle väga meeldib tema istungite pidamine – väga viisakas, asjalik ja arvestav, samal ajal konkreetne, ega võimalda oma menetlust kaaperdada.“

[14] HKMS § 2 lg 2 sätestab „Haldusasja […] peab lahendama sõltumatu ja erapooletu kohus õigesti ning TsMS § 2 näeb ette: „Tsiviilkohtumenetluse ülesanne on tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti […].“ Kriminaalmenetlusseadus võrreldavat „õigesti lahendamise“ nõuet ei sisalda.

[15] Kolmas endine prokurör väljendas sarnast mõtet, toonitades, miks ta hindab nüüdset objektiivse otsustaja positsiooni: „Prokurörina sa ei juhindu päris sajaprotsendiliselt ainult seadusest. Oli olukordi, kui oleksin tahtnud arvestada rohkem inimlikke asjaolusid, aga käsuliin ei lubanud. Sellega seoses olid mul rollikonfliktid. Ma ei suutnud süüdistaja rolli nii sisse minna, et nui neljaks. Ma olin hoopis teise vaatega inimene.“

[16] Küsimusele akadeemilise kraadi väärtusest kohtunikuks kandideerimisel vastas Urmas: „Doktoritöö näitab, et oled olnud ükskord elus võimeline koostama ühe keerukama teksti, mingis süsteemis. Näitab sihikindlust, et sa oled võimeline end kokku võtma, natuke tegema, kirjutama midagi. Sama hästi – mine tee üks täispikk triatlon. Mingit taset peaks see ju siiski näitama. Siiski on doktorikraadiga inimesi, kes otsustusvõime ja isikuomaduste või enesejuhtimisvõime mõttes ei sobiks kohtunikuks, sealt edasi järgmise sammuna – menetluse juhtimise võime mõttes. Midagi see näitab, ühe asjana seda peaks arvestama, aga samasugune asjaolu, mida peaks arvesse võtma, on senine töökogemus. Kui ta senises töös on teinud doktoritööga võrreldavas mahus keerukaid asju, siis on tal tegelikult samasugused kogemused olemas. Ma ei fetišeeriks seda üle.“