Eessõna

Nele Parrest
riigikohtunik

Kui rääkida teemast infotehnoloogia ja kohus, siis esimene pilt, mis tavaliselt silme ette kerkib, on kohtuhaamrit hoidev robot. Ehk teisisõnu diskussioon küsimuste üle, kas, mil määral ja millal asendab robot (või tehisintellekt) õigusemõistmisel inimkohtuniku. Tegelikult ei ole see mõistagi ainus teema, mis seondub infotehnoloogia ja kohtu omavahelise suhtega. Õigemini on see vaid killuke sellest. Infotehnoloogia on igapäevane abivahend kohtute töö korraldamisel ja kohtumenetluse läbiviimisel. Küberkuriteod, infotehnoloogilisi vahendeid kasutades sõlmitud lepingud, haldustegevuses algoritmide kasutamine, isikuandmete automatiseeritud töötlemise õiguspärasus – neid ning muid sarnaseid teemasid käsitlevad kohtuasjad jõuavad ikka ja jälle kohtunike lauale ning vajavad lahendamist. Seega on infotehnoloogia pea iga kohtuniku igapäevatöö osa.

Eeltoodut arvestades on mõistetav, miks 2019. aasta kohtute aastaraamatu teema valik langes infotehnoloogia ja kohtute vahelistele suhetele. Eriti prohvetlikuks osutus see silmas pidades 2020. aasta alguses kogu maailma, sh Eestit tabanud COVID-19 pandeemiat. Eestis väljakuulutatud eriolukord[1] sundis kogu ühiskonda, sh kohtusüsteemi otsima suhtlusvahendeid ja töötamise variante füüsilist kontakti vältides ning võimalusel kodust lahkumata. Infotehnoloogiast sai peamine abivahend ning seda ka neile, kes ei osanud või ei soovinud sellega varem lähemalt tutvust teha.

Selle aasta kohtute aastaraamatu eesmärk on analüüsida üldisemalt, milline on hetkel Eesti kohtute infotehnoloogiline võimekus ning millised on sellega seoses kohtunike rõõmud ja mured. Aastaraamat pakub võimalust võrrelda end sel teemal mõne lähiriigiga ning kajastab võimalikke tulevikuväljavaateid. Ei puudu ka kohtute omavalitsusorganite, kohtunike ühingu ja rahvusvaheliste organisatsioonide tegevuse ning Riigikohtu huvipakkuvamate lahendite ja statistika juba tavaks kujunenud üldised ülevaated.

Kaks aastat tagasi, 2018. aastal, tegi Riigikohtu üldkogu digiteemasid silmas pidades tähelepanuväärse lahendi, nentides, et „eraõigusliku juriidilise isiku nimel tegutsevad isikud peaksid tänapäeval olema võimelised üldjuhul riigiga elektrooniliselt suhtlema.“[2] Teisisõnu, nii nagu tänases Eestis võib igalt inimeselt eeldada lugemise ja kirjutamise oskust,[3] võib Riigikohtu hinnangul seadusandja, kui ta loob õigusakte, vähemasti juriidilise isiku esindajatelt eeldada ka digitaalset kirjaoskust, s.o teadmisi, oskusi ning ka valmidust ja tahet kasutada arvutit. Seejuures ei olnud viidatud kohtuasja keskmes äriühingu ja riigi suhtlus, kus kõrgemate nõudmiste seadmine on eeldatav, vaid mittetulundussektor, mis võib praktikas puudutada pea iga Eestis elavat inimest. Kahtlemata on viidatud tsitaat Riigikohtu julge ja tähelepanuväärne seisukohavõtt, mille osas nii mõnigi võib kahelda, kas öeldu ei ole siiski oma ajast ees.

Kohtunike puhul ei ole ilmselt küsimust, et neil on olemas elementaarsed teadmised ja oskused arvuti kasutamiseks, sh silmas pidades ka Eestis käimasolevat kohtunike põlvkonnavahetust. Küll võivad mitmed kohtuasjad sisuliselt tõstatada küsimusi, kus pelk juristi haridus ei ole piisav, et leida konkreetsele vaidlusele lahendus. Näiteks, kuidas kontrollida tehisintellekti antud haldusakti õiguspärasust; millise riigi õigus kohaldub vahendusteenusele, mille eesmärk on viia elektroonilist platvormi kasutades tasu eest kokku potentsiaalsed tarbijad ja teenuse osutajad, kui kõik kolm asuvad eri riikides; kas e-hääletusel tagati valimiste üldpõhimõtete järgimine jne? Seega võib põhjendatult küsida, kas ülikooli õigusteaduskonna pakutava õppe iseenesest mõistetavaks osaks peaks olema infotehnoloogiaga seonduv.

Juura on ja jääb vaid vahendiks vaidluste lahendamisel, kattes ühiskonna kooselu eri valdkondi kogu oma mitmepalgelisuses. Kohtunik, kes tegeleb alaealiste asjadega, pankrotiõigusega, keskkonnaõigusega, psüühiliselt haigete inimeste kinnisesse asutusse paigutamisega vms, peab end paratamatult ise harima vastavas valdkonnas, olgu selleks siis majandusalased, meditsiinilised, psühholoogilised vm teadmised. Nii on see ilmselt ka infotehnoloogiaga, kus iga kohtunik peab end sõltuvalt spetsialiseerumisest suuremal või vähemal määral arengutega kursis hoidma.

Kindlasti pakuvad infotehnoloogiaga seotud kohtuasjad kohtunikele põnevat väljakutset ka selles mõttes, et õigusaktid on pahatihti n-ö ajale jalgu jäänud. St analoogühiskonnale kehtestatud norme tuleb kohaldada digiühiskonna tingimustes. See nõuab kindlasti loovat normide tõlgendamise ja kohaldamise oskust, kasutades traditsioonilisi tõlgendusmeetodeid, kuid minemata seejuures vastuollu õiguse üldpõhimõtetega. Nii näiteks just Eestit puudutavas kohtuasjas nentis Euroopa Inimõiguste Kohus esmakordselt, et „Juurdepääsu Internetile on üha enam käsitletud kui iseseisvat õigust …”[4] Ilmselt on vaid aja küsimus, kui sellest saab iseseisev inimõigus. Analoogseid näiteid võib leida ka Riigikohtu praktikast, nt kas rahapesureeglid kohalduvad virtuaalvaluutale bitcoin`idele, kuigi seaduse vastuvõtmise ajal bitcoin`e veel ei eksisteerinud,[5] kas e-sigaret on võrdsustatav ravimiga[6] jne.

Kohtunike jaoks saab oluliseks küsimuseks olema see, kuidas suhtuda erinevatesse uurimustesse, analüüsidesse ja isegi teenustesse, mis püüavad ennustada kohtunike seisukohti kohtuasjade lahendamisel. Ilmselt pigem ettevaatlikult ja tõrjuvalt. Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt leidnud, et ühe või teise kohtuasja ulatuslik meediakajastus rikkus ausa õigusemõistmise reegleid, kuna võis mõjutada kohtuasja lahendamist.[7] Ka kohtunike otsuste ennustamine võib sellist mõju evida. Nii näiteks teadmine, et ennustuse järgi peaks kohtunik otsustama viisil A, võib kohtunikku alateadlikult sundida valima viisi B näitamaks, et ennustus on ekslik.

Tulles tagasi eessõna alguse juurde, siis vastus küsimusele, kas ühel päeval asendab tehisintellekt inimkohtuniku, on pigem eitav. Pole välistatud, et tulevikus on ühiskonna käsutuses tehisintellekt, kes suudab vähemasti teatud kohtuasju edukalt ja võimalik et ka inimkohtunikust kvaliteetsemalt lahendada. Kas aga ühiskonnaliikmed tegelikult soovivad, et inimese asemel tegeleb nende murega algoritm? Täna võib sellele julgelt vastata eitavalt. Iseenesest pole välistatud, et ühel hetkel saame teatud valdkondades rääkida pigem mitte juurdepääsusõigusest kohtule, kus mõistab õigust inimene, vaid tehisintellektist kohtuniku otsuse edasikaebeõigusest inimkohtuniku ees. Aga ei enamat.

Tõsi, nii nagu inimmõistus on „must kast“, mille toimimist me lõpuni ei suuda mõista ega seletada, on seda ka tehisintellekt. Võib väita, et seega ei olegi lõppastmes vahet, kumb lõpliku kohtuotsuse teeb. On siiski üks oluline erinevus. Selleks on usaldus. Kuigi me ei pruugi lõpuni mõista, kuidas inimaju otsustusprotsess mh ka kohtuasja lahendades toimib, on demokraatlikel valimistel legitimeeritud parlament andnud kohtunikele kõrgeimas kohtuastmes õiguse ja kohustuse öelda, mis on õige, õiglane ja lõplik tõde, ning teda selles usaldanud. Seni, kuni ühiskonnaliikmetel ei ole sellist usaldust tehisintellekti vastu ega sellest tulenevalt soovi inimkohtuniku lõplikuks asendamiseks, puudub põhjus, miks peaks seadusandja midagi niisugust ette nägema. Et ühiskond usaldaks meid, inimkohtunikke, tuleb mõistagi kogu kohtusüsteemil iga päev vaeva näha.

Head lugemist!

____________________________

[1] Vabariigi Valitsuse 12.03.2020. a korraldus nr 76 „Eriolukorra väljakuulutamine Eesti Vabariigi haldusterritooriumil“ (RT III, 13.03.2020, 1).

[2] RKÜKo 2.10.2018, nr 2-17-10423/10, p 59.1. Vrd RKPJKo 10.12.2013, nr 3-4-1-20-13, kus Riigikohus tunnistas riigilõivuseaduse põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, mis sätestas avalduse muul viisil esitamisel kohustuse tasuda riigilõivu suuremas määras kui avalduse elektroonilisel esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee kaudu.

[3] ÜRO inimarengu 2019. aasta aruande järgi on Eestis kirjaoskuse tase 99,9% (kättesaadav: http://hdr.undp.org/en/countries/profiles/EST (1.03.2020)).

[4] EIKo 19.01.2016, nr 17429/10, Kalda vs. Eesti, p 52.

[5] RKHKo 11.04.2016, nr 3-3-1-75-15.

[6] RKHKo 28.A04.2015, nr 3-3-1-5-15.

[7] Nt EIKo 24.01.2017, nr 57435/09, Paulikas vs. Leedu, p-d 57 jj.