Merit Helm
Harju Maakohtu kohtunik

Mati Maksing
Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik

 

Sissejuhatus

Sõnavabaduse ja meediumide areng on kaasa toonud uut laadi vaidlused. Igaüks saab lihtsasti internetis postitada mõtteid ja arvamusi, sh väiteid ning hinnanguid teiste isikute kohta. Soovi korral on võimalik seda teha oma identiteeti avaldamata. Ühe kõrvalnähtusena põhjustab see tsiviilkohtutele märkimisväärse hulga kohtuasju[1], milles avaldatu tõttu ennast puudutatuna tundev isik, nimetagem teda kannatanuks, taotleb väidetavalt ebakohaste andmete avaldaja ehk kommentaatori isiku ja andmete tuvastamist. Paraku ei ole päris selge, kas ja kuidas on selline kohtumenetlus lubatav Euroopa Liidu ja Eesti õigusaktide koostoimes.

Mõtteid sel teemal vahetavad Harju Maakohtu kohtunik Merit Helm ja Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik Mati Maksing.

Merit Helm: Eesti õiguses puuduvad normid, mis võimaldavad tsiviilõiguslike nõuete korral teha kohtu abiga kindlaks kommentaatori kui tulevase hagimenetluse eeldatava kostja. Senises kohtupraktikas on kostja isiku kindlakstegemist võimaldavaid andmeid kogutud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 244 alusel eeltõendamismenetluses. Minu hinnangul ei ole aga võimalik viidatud sätte alusel neid andmeid koguda. TsMS § 244 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus poole taotluse alusel kohtumenetluse ajal või mõjuval põhjusel enne menetluse algatamist määrusega korraldada eeltõendamismenetluse, kui vastaspool sellega nõustub või kui võib eeldada, et tõendid võivad kaduma minna või nende kasutamine võib raskeneda. TsMS § 244 lg 3 sätestab, et kui menetlus ei ole alanud, võib isik taotleda kohtult eeltõendamismenetluses ekspertiisi määramist ka siis, kui tal on õiguslik huvi, et tuvastataks 1) isiku seisund või eseme seisund või väärtus; 2) kahju või eseme puuduse põhjus; 3) kahju või eseme puuduse kõrvaldamiseks vajalikud kulud või abinõud. Eeltõendamismenetluse eesmärk on seega tõendite tagamine ja kogumine.

Kostja isiku kindlakstegemisele suunatud avaldus ei ole taotlus tõendite kogumiseks eeltõendamismenetluses TsMS 26. ptk kohaselt. Samuti ei ole täidetud TsMS §-s 244 nimetatud spetsiifilised eeldused, mis seostuvad tõendite kogumisega. Avaldaja eesmärk eeltõendamismenetluse avalduse esitamisel isikuandmete teadasaamiseks ei ole aga tõendite kogumine asja sisu kohta (mis on TsMS-i § 244 mõte), vaid tema eesmärk on kostja tuvastamine. Seega, minu arvates puudub Eesti õiguskorras praegu õiguslik alus selliseid andmeid välja nõuda nende valdajalt.

Mati Maksing: Teisest küljest tuleb meenutada, et põhiseaduse (PS) § 17 keelab teotada au ja head nime. Riigikohus on sisustanud au ja hea nime teotamist nii tõele mittevastava faktiväite kui ka ebakohase väärtushinnanguga[2]. PS-i § 15 lg 1 tagab igaühe õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. PS-i §- des 13, 14 ja 15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse[3].

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 10 sätestab, et väljendusvabadust võib piirata ka teiste „maine või õiguste kaitseks“. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on kujundanud ulatusliku praktika, mille kohaselt tuleb väljendusvabaduse õigust tasakaalustada maine kaitse õiguse suhtes ja maine kaitse kuulub ka EIÕK art 8 kohaldamisalasse.[4] EIK on lisaks selgitanud, et maine kaitse on tsiviilõigus, mida kaitstakse EIÕK art 6 lg 1 järgi.[5] Põhiõiguste harta[6] otsesõnu au ja hea nime kaitset ei maini, kuid selle art 7 ja 8 sätestavad vastavalt era- ja perekonnaelu austamise ning isikuandmete kaitse normid, millel on sarnaselt eespool viidatuga samuti oluline puutumus au ja hea nime kaitsega.

PS, EIÕK ega põhiõiguste harta ei anna niisiis alust järelduseks, nagu saaks Eesti õiguskorras olla subjektiivseid õigusi, mille kohtulik kaitse on põhimõtteliselt välistatud.[7] Siinjuures pole minu hinnangul määrav, kas tõhusa kohtuliku kaitse välistab (või vähemalt selle teostamist takistab) normistiku puudumine või mõni muu tegur: pigem on oluline, et kohus suudab tagada isikule tõhusa kaitse põhiõiguste rikkumise vastu. Kirjeldatud kaitset vajab kahtlemata isik, kelle au või head nime on teotatud, ning ta peab saama pöörduda TsMS-i § 3 lg 1 alusel tsiviilkohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks.

Kohtule esitatavas avalduses tuleb kohtusse pöördujal esitada vastaspoole ehk kommentaatori kohta andmed, mis võimaldavad isiku tuvastada (TsMS § 338 lg 1 p 1, § 371 lg 1 p 11). Kohtupraktika ja õiguskirjanduse seisukoha järgi ei saa kohus hakata kostja isikut tuvastama TsMS-i § 338 lg 3 alusel, vaid selle sätte kohaldamisalasse kuuluvad olukorrad, kui teadaoleva kostja kohta puuduvad aadress vms andmed.[8] Nii võib kannatanul olla kohtusse pöördumine takistatud pelgalt seetõttu, et kommentaatori isik pole teada.

Kui menetlusõigus või muu normistik on kujundatud nii, et isik ei saa kohtus oma põhiõigusi kaitsta, siis on olukord PS-iga vastuolus. Vahekokkuvõttena saab senise põhjal märkida, et meil on põhimõtteliselt kaks võimalust: esiteks tõlgendada TsMS-i sätteid PS-iga kooskõlas nii, et need võimaldavad eeltõendamismenetluse (või mõnd muud liiki) avalduse kaudu kommentaatori isiku tuvastamiseks vajalike andmete kogumist, või teiseks nentida praeguse olukorra vastuolu PS-iga.

Merit Helm: Füüsiliste isikute kaitse isikuandmete töötlemisel on samuti põhiõigus (põhiõiguste harta art 8 lg 1, Euroopa Liidu toimimise lepingu[9] art 16 lg 1, PS § 26). Isikuandmete töötlemiseks ning isikuandmete vaba liikumise tagamiseks Euroopa Liidus sätestab füüsiliste isikute põhiõiguste ja -vabaduste, eriti nende isikuandmete kaitse üldised normid ja põhimõtted isikuandmete kaitse üldmäärus[10]. Kui väljanõutavaid andmeid kasutataks ainult õigusemõistmise ülesande täitmiseks, ei oleks põhjust väga murelik olla. Kõnealusel juhul on kohus aga ainult tööriist ja käepikendus, mida kasutades nõutakse andmed välja kannatanule, kes muutub sellega uueks isikuandmete töötlejaks. Seega väljuvad andmed kohtu käest ja kohus ei saa riigisiseste normide puudumise tõttu praegu kuidagi tagada, et andmed saanud isik töötleb neid legitiimselt. Sellega tekib oht, et kohus võib tahtmatult muutuda kuritarvitustele kaasaaitajaks, kes ei suuda riigisiseste normide puudumise tõttu tasakaalustada menetluses andmesubjekti (kes ei saa ise kontrollida andmete väljastamist kui töötlemistoimingut – seda teeb sideettevõtja kohtu korraldusel) ja kannatanu õigusi. Eespool toodust tulenevalt olen seisukohal, et praegu puudub PS-i § 14 mõttes korrakohane menetlus ning puuduvad materiaal- ja menetlusõiguslikud alused vastandlike põhiõiguste tasakaalustamiseks.

Isikuandmete kaitse üldmääruse ja Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei sobi kostja isiku kindlakstegemiseks mis tahes õigusakt. Kostja andmete kindlakstegemine on võimalik vaid juhul, kui on olemas õiguslik raamistik, mis näeb ette „selged ja täpsed reeglid“, millega reguleeritakse asjaomase meetme ulatust ja kohaldamist ning on kehtestatud miinimumnõuded, millest tulenevalt on isikutel, kelle isikuandmetega on tegu, piisavad tagatised, mis võimaldavad neid andmeid kuritarvitamise ohu eest tõhusalt kaitsta (üldmääruse põhjendus 39, art 5 p 1 alapunktid a ja b, art 6 lg 1 p f). Sarnased põhimõtted olid sätestatud ka üldmäärusele eelnenud andmekaitsedirektiivis[11] (art 7 p f).

Tõsi, et kannatanul on põhimõtteliselt õiguslik alus andmete töötlemiseks olemas – selleks on õigustatud huvi (isikuandmete kaitse üldmääruse art 6 lg 1 p f). Euroopa Kohus on möönnud, et kohtusse pöördumise soov on õigustatud huvi viidatud sätte mõttes.[12] Seejuures on Euroopa Kohus isikuandmete kohtuliku kogumisega seoses sedastanud kolm kumulatiivset tingimust, mille täitmisel on isikuandmete töötlemine seaduslik: esiteks siis, kui töötlemine on vajalik vastutava töötleja või andmeid saava kolmanda isiku või kolmandate isikute õigustatud huvide elluviimiseks, teiseks on vaja, et isikuandmete töötlemine toimuks õigustatud huvide elluviimiseks, ja kolmandaks võib seda teha tingimusel, et selliseid huve ei kaalu üles andmesubjekti kaitstavate põhiõiguste ja -vabadustega seotud huvid.[13]

Andmekaitsedirektiivi kohaldamise ja andmete töötlemise kohta on koostatud põhjalik juhend.[14] Samad põhimõtted kohalduvad ka isikuandmete kaitse üldmääruse kontekstis. Määruse põhjenduste järgi peab säte, mis võimaldaks kohtul andmeid välja nõuda ja edasi anda, nägema ette väljanõudmise kindlad alused ja tingimused, et tagada kommentaatori isikuandmete kaitse ning õigus eraelu puutumatusele. Ühtlasi peab andmesubjekti kaitset piirav norm olema „selge ja täpne ning tasakaalustama kolmanda isiku ja andmesubjekti õigusi ning arvestama kõiki isikuandmete kaitse üldmäärusest tulenevaid põhimõtteid ja kohustusi“ (vt nt põhjendused 41 ja 45)[15].

Hiljuti otsustas Euroopa Kohus, et isikuandmete kaitse üldmääruse art 6 lg 1 p f koostoimes elektroonilise side direktiivi[16] art 15 lg-ga 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole põhimõtteliselt vastuolus esiteks intellektuaalomandi õiguste omaja ja kolmanda isiku poolt selle õiguste omaja nimel partnervõrgu (peer-to-peer) nende kasutajate IP-aadresside süstemaatiline salvestamine, kelle internetiühendust on väidetavalt kasutatud autoriõigusi rikkuvaks tegevuseks, ja teiseks nende kasutajate nimede ja aadresside edastamine vastavate õiguste omajale või kolmandale isikule, et nad saaksid esitada tsiviilkohtule nende kasutajate poolt väidetavalt põhjustatud kahju hüvitamise hagi, „kuid seda siiski tingimusel, et vastavate õiguste omaja või kolmanda isiku vastavad algatused ja nõuded on põhjendatud, proportsionaalsed ja need ei ole kuritarvituslikud ning nende õiguslik alus on riigisisene seaduslik meede“ direktiivi art 15 lg 1 tähenduses, millega piiratakse direktiivi art-tes 5 ja 6 sätestatud eeskirjade ulatust.[17]

Nende lahenditega seatud tingimustele vastavaid sätteid Eesti õiguses pole. Seega puudub praegu tsiviilkohtumenetluses riigisisene seaduslik meede isikuandmete kolmandale isikule välja andmiseks, mis võimaldaks esitada nende andmete kaudu tuvastatava füüsilise isiku vastu tsiviilõiguslikke nõudeid. Samuti puuduvad täpsemad juhised ja võimalused, et hinnata, kas andmete väljaandmist taotleval isikul on piisav õigustatud huvi andmeid töödelda. Täitmata on ka kolmas kriteerium: andmete saamise alus ei ole kuritarvituslik, sest praegu ei ole võimalikud kuritarvitused välistatud. Siinkohal on oluline märkida, et kui kohus annab kolmandale isikule (kannatanule) juurdepääsu teise isiku (kommentaatori) isikuandmetele, peab kohus (kui andmete avaldaja) tagama, et andmeid kasutatakse legaalsetel eesmärkidel ja neid kasutades ei tekitata kahju. Kohtu võimalused seda tagada peavad olema seaduses sätestatud.

Mati Maksing: Nõus, et Euroopa Kohtu praktikas kujundatud kriteeriumitele täpselt vastavaid norme meie menetlusõigusest ei leia. Peame aga vaatama küsimust avaramalt ja kaaluma, kas TsMS tervikuna ja koostoimes muude menetluslike tagatistega pakub siiski kohaseid võimalusi lahendada ka nn kostja isiku tuvastamise kohtuasju.

Pöörakem tähelepanu tõsiasjale, et kostja isiku tuvastamise avaldused pole üldjuhul suunatud ainult isiku nime teadasaamisele. Sissejuhatuses kirjeldatud olukorrale on omane, et väidetavalt ebakohased andmed avaldati elektroonilise side kanalite vahendusel. Asjaomaste avalduste taotlused ongi tihtipeale sõnastatud nii, et kohtult palutakse sisuliselt tõendite kogumist teatava andmeedastustoimingu kohta. Tõendite kogumine on TsMS § 244 lg 1 järgi eeltõendamismenetluse legitiimne eesmärk.

TsMS-i § 229 lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ning vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. TsMS-i § 229 lg 2 esimese lause loetelu järgi on hagimenetluses võimalik muu hulgas esitada dokumentaalseid tõendeid, st mis tahes tajutavaid dokumente vm andmekandjaid, mis sisaldavad andmeid asja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta (TsMS § 272 lg 1). Kui isiku valduses on asja lahendamiseks tähtsaid andmeid, peab ta TsMS-i § 279 lg 2 esimese lause kohaselt kohtu nõudel koostama nende andmete alusel dokumendi ja esitama selle kohtule. Järelikult on (menetlusvälise) isiku valduses olevate andmete põhjal koostatud ja kohtule esitatud dokument teatavat liiki dokumentaalne tõend. Sisuliselt taotlebki kannatanu selliste tõendite kogumist.

Kumbki pool peab hagimenetluses TsMS-i § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kui kannatanu pöördub edaspidi kohtusse, siis peab ta väitma ja kommentaatorist kostja vastuväite korral ka tõendama, et just kommentaator on teatava kommentaari autor. Seega on kirjeldatud juhul eeltõendamismenetluse avalduse eesmärk mh koguda ka tõendeid oma tulevase hagi aluseks olevate väidete tõendamiseks. Ilma vastaspoole osaluseta toimuvas eeltõendamismenetluses ei saa kohus vähemalt üldjuhul hinnata, kas järgnevas hagimenetluses võib tekkida vaidlus selle asjaolu üle, milleks algselt soovitakse tõendeid koguda.

Sellega seoses rõhutan veel kolme aspekti.

Esiteks on eespool toodud kaalutluste järgimise korral täidetud TsMS-i § 244 lg 1 esimeses lauses sätestatud tingimus, et tõendid võivad kaduma minna. Elektroonilise side seaduse (ESS) § 111¹ lg 4 esimese lause kohaselt säilitatakse sama paragrahvi lg-tes 2 ja 3 nimetatud andmeid üks aasta, alates side toimumise ajast, kui need sideteenuse osutamise käigus on loodud või neid on töödeldud. Enamasti vastavad kommentaatori isiku tuvastamist võimaldavad andmed ESS-i § 111¹ lg-te 2 või 3 tunnustele. Ühtlasi järeldub sellest, et kannatanult ei saa mõistlikult eeldada oluliselt ajamahukaid muid toiminguid kommentaatori isiku väljaselgitamisel enne kohtusse pöördumist.

Teiseks sätestab ESS-i § 111¹ lg 11 p 5, et sama paragrahvi lg-tes 2 ja 3 nimetatud andmed edastatakse kohtule TsMS-i kohaselt. Lisaks kohustab ESS-i § 114¹ sideettevõtjat esitama sama teavet kohtule kirjaliku üksikpäringu alusel tõe tuvastamiseks TsMS-is ettenähtud alustel ja korras. Nagu juba eespool märgitud, TsMS-i § 279 lg 2 esimene lause näeb üldnormina ette, et kui isiku valduses on asja lahendamiseks tähtsaid andmeid, peab ta kohtu nõudel koostama nende andmete alusel dokumendi ja esitama selle kohtule. TsMS-i ülesehitus ja üldine mõte lähtuvad käsitlusest, et kohus järgib TsMS-i § 279 lg 2 kohaldamisel kõiki menetlusõiguse norme, sh korraldab ainult sellise tõendi kogumise, millel on asjas tähtsust (TsMS § 238 lg 1 esimene lause), ja keeldub tõendi kogumisest, kui selle saamine tähendaks põhiõiguse õigusvastast rikkumist (TsMS § 238 lg 3 p 1). Kaldun arvama, et eeltõendamismenetluses kommentaatori isiku kindlakstegemisel kogutavad andmed ja tõendid ei vaja ilmtingimata erinorme võrreldes teiste toimingutega, mis on antud kohtu pädevusse seoses tõendite kogumisega.

Kolmandaks on isikuandmete kaitse üldmäärus otsekohalduv õigusakt. See tähendab, et andmete kogumisel peab olema õiguslik alus (vt isikuandmete kaitse üldmääruse art 6) ja andmete töötlemine peab vastama teatavatele põhimõtetele (art 5). Nii kohtul kui ka kannatanul on õiguslik alus olemas, neist viimasel on selleks „õigustatud huvi“. Kannatanu kõnealust huvi saab kontrollida juba eeltõendamismenetluse raames ja see väljendub hinnangus tulevases võimalikus kohtuvaidluses esitatava nõude perspektiivile. Kui nõudel ei ole perspektiivi, ei ole andmete kogumiseks alust. Lisaks saab kohus kinni pidada põhimõttest, et andmeid kogutaks nii vähe, kui on vaja eesmärgi saavutamiseks (vt isikuandmete kaitse üldmääruse art 5 lg 1 p c).

Merit Helm: Leian, et seaduses kindlaks määratud tingimuste ja menetluskorra puudumine ei saa anda kolmandale isikule ega avalikule võimule tsiviilkohtumenetluses laiemaid volitusi kui on sätestatud isikuandmete töötlemisele süüteomenetluses. Euroopa Kohus selgitas süüteomenetluse kontekstis, et liikmesriigi õiguses tuleb kindlaks määrata tingimused, mille kohaselt peavad elektroonilise side teenuste osutajad andma liikmesriigi pädevatele asutustele juurdepääsu nende käsutuses olevatele andmetele. Proportsionaalsuse nõude järgimiseks peavad sellistes õigusnormides siiski olema ette nähtud selged ja täpsed reeglid, mis reguleerivad asjaomase meetme ulatust ja kohaldamist ning millega on kehtestatud miinimumnõuded, millest tulenevalt on isikutel, kelle isikuandmetega on tegu, piisavad tagatised, mis võimaldavad neid andmeid kuritarvitamise ohu eest tõhusalt kaitsta. Need õigusnormid peavad olema riigisiseses õiguses õiguslikult siduvad ja eeskätt peab nendes olema märgitud, millistel asjaoludel ja tingimustel võib selliste andmete töötlemist ette nägeva meetme võtta, tagades seega, et riive piirdub sellega, mis on rangelt vajalik.[18]

Sideandmete kogumise ja töötlemisega seotut süüteomenetluses on käsitlenud ka Riigikohus. Euroopa Liidu ja Eesti õigust analüüsides ning võttes arvesse Euroopa Kohtu praktikat, leiti, et sideandmetele juurdepääsu võib võimaldada vaid raskete kuritegude korral. Viimasteks pidas Riigikohus esimese astme kuritegusid ja teise astme kuritegusid, mille sanktsioon näeb ette kuni viieaastase vangistuse või mis on toime pandud sidevahendi kaudu. Riigikohus rõhutas, et kuriteo käsitamist raskena tuleb igal üksikjuhul eraldi põhjendada, nimetades need tegu või toimepanijat iseloomustavad tunnused, mis kaaluvad selles asjas üles sideandmete õigusvastasest säilitamisest ja nendele andmetele juurdepääsust tingitud eraelu puutumatuse rikkumise.[19]

Seega on tekkinud olukord, et kriminaalmenetluses on asjaomaste andmete kogumise eeldus raske kuriteo toimepanek, kuid tsiviilkohtumenetluses kogutakse samaväärseid andmeid juhul, kui avaldaja leiab, et anonüümsed kommentaarid riivavad tema au ja väärikust.

Mati Maksing: Tuleb meenutada, et kriminaalasja menetledes teostab riik oma karistusvõimu, mis on osa avalikust võimust. Tsiviilasjas peab kohus pakkuma igale isikule tõhusat kaitset tema õiguste rikkumise korral. Kuigi ESS § 111¹ lg 11 p-des 1 ja 5 nimetatakse andmete saajana ühtviisi kohut, siis on kriminaal- ja tsiviilkohtu rollid kõnealuses olukorras erinevad. Kriminaalkohus ning sama sätte p-des 2–4 ja 6 nimetatud avaliku võimu kandjad on pädevad asutused Euroopa Kohtu eelviidatud praktika tähenduses. Andesubjekti õigusi riivava meetme proportsionaalsus vajab avaliku võimu teostamisel ilmselt täpsemat ja selgemat reguleerimist, sest vastupidisel juhul võib isik jääda ametiasutuste ja ametnike meelevalda ilma kohaste menetlusõiguslike tagatisteta. Lisaks tuleb võtta arvesse, et süüteomenetlustele omaselt kogutakse sideandmeid tihtipeale jälitustoimingute käigus. Sel juhul on andmemaht ja andmesubjekti õiguste riive märkimisväärselt ulatuslikumad.

Olgu siinkohal viidatud nt Euroopa Kohtu sedastusele, et kohtuvaidluse menetlemiseks ei tohiks võimaldada juurdepääsu liiklus- või asukohaandmete kogumile, millest võib saada teavet elektroonilise sidevahendi kasutaja sideseansside või tema kasutatavate lõppseadmete asukoha kohta ja teha tema eraelu kohta täpseid järeldusi.[20] Kommentaatori isiku tuvastamisele suunatud avaldusega ei taotle kannatanu selliste andmete kogumist. Portaalipidajalt ega sideettevõtjalt nõutavad andmed ei võimalda teha järeldusi kommentaatori eraelu kohta. Lisaks on Euroopa Kohus otsustanud, et EL-i andmekaitse-eeskirjadega ei ole vastuolus see, kui tsiviilkohtusse nõude esitamiseks vajalikke andmeid avalikustatakse riigisisese õiguse alusel.[21]

Merit Helm: Riigikohtu menetluses oli taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks seoses lüngaga õiguses.[22] Nii õiguskantsler[23] kui ka Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit toetasid taotlust ja leidsid, et Eesti õiguskorras on lünk. Justiitsministeerium ja Riigikogu õiguskomisjon taotlust ei toetanud. Riigikohus jättis taotluse läbi vaatamata, sest leidis, et tegu ei olnud asjakohase normiga kõnealuse määruse kontekstis, millega maakohus saatis asja Riigikohtusse.

Praegu on Riigikohtu menetluses teinegi sarnane kaasus, mille Tallinna Ringkonnakohus on saatnud Riigikohtule taotlusega tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks tsiviilkohtumenetluses isikuandmete töötlemise eesmärgi, tingimuste ja selge korra andmata jätmine selleks, et kohus saaks kohustada kolmandaid isikuid (isikuandmete töötlejaid) avaldama internetis teise isiku õigusi rikkuva kommentaari kirjutanud isiku (andmesubjekti) nõusolekuta tema isikuandmeid (sh IP-aadressi ja sellega seotud isikunime) sellele isikule, kelle isikuõigusi vastav kommentaar rikub.[24] Asi ei ole veel lõpplahendini jõudnud.

Mati Maksing: Kohtupraktika ühtlustamine ja läbimõeldult suunamine on äärmiselt olulised ja tunduvalt laiemad küsimused, kui suudame mahutada tänase arutelu raamidesse. Rõhutan, et praktikat loovad ja kujundavad kõik kolm kohtuastet, sh maakohtud. Valdav osa tsiviilasju lahendatakse Eestis lõplikult esimese astme kohtus, eeltõendamismenetlus ei ole selles osas mingi erand.

On siiski väga tervitatav, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuna saab Riigikohus kujundada ja väljendada seisukoha ka siinkohal arutatavates küsimustes. Tsiviilkohtumenetluses kohalduvad ju teatavad kaebeõiguse piirangud. TsMS-i § 247 lg 4 teine lause ja § 248 lg 5 neljas lause koostoimes § 696 lg 1 esimese lausega välistavad eeltõendamismenetluse lahendite vaidlustamise Riigikohtus. Nii on nende asjade lahendamine lõplikult maa- ja ringkonnakohtute pädevuses.

Nii kohtuasjade kui ka kohtunike suurema arvu ja võimaluste puudumise tõttu ei saa kahe madalama astme kohtud aga tagada sedavõrd ühtset ja järjekindlat praktikat, nagu kujundab Riigikohus. Nii näiteks taotles Tallinna Ringkonnakohus umbes kaks aastat tagasi võimalust luua tsiviilkolleegiumi juurde täiendav konsultandi ametikoht, kelle ülesannete hulka kuuluksid ka ringkonna- ja maakohtute praktika analüüside koostamine ja tutvustamine, valdkonnapõhiste töörühmade tegevuse korraldamine ning ringkonnakohtu lahendite märksõnastamine, aga senini ei ole kohtu eelarvet selleks avaratud. Pigem näeme Riigikohtu hiljutisest uudisest, et kohtupraktika analüüse on ka neil edaspidi raskem koostada.[25]

Varasemas praktikas on Riigikohtu tsiviilkolleegium sisuliselt aktsepteerinud eeltõendamismenetluse sätete sobivust, et käesoleva arutelu sissejuhatuses kirjeldatuga sarnases olukorras teha kindlaks isikuõigusi riivava veebipostituse autor.[26] Samale seisukohale viitas Riigikohus praeguseks lahendatud põhiseaduslikkuse järelevalve asjas.[27]

Merit Helm: Normi puudumine ei ole aga ainus probleem. Kohtupraktikas ootab lahendamist ka küsimus võimaliku vastaspoole kaitsest eeltõendamismenetluses. TsMS-i § 248 lg 2 sätestab, et kui eeltõendamismenetlus algatatakse taotluse alusel, milles vastaspoolt ei ole märgitud, võib kohus määrata tulevase vastaspoole esindajaks eeltõendamismenetluses advokaadi, kes kaitseb tulevase vastaspoole huve tõendite kogumisel. Advokaadi tasu ja kulud mõistab kohus riigi õigusabi seaduses ettenähtud ulatuses määrusega välja avaldajalt ning võib kohustada avaldajat enne eeltõendamismenetluse alustamist tasuma selleks ettenähtud kontole mõistliku ettemakse. Ettemakse tasumata jätmise korral võib jätta eeltõendamismenetluse algatamata. Praktika selle sätte rakendamisel on nii esimese kui ka teise astme kohtutes väga erinev. Valdavalt eeltõendamismenetluse sätete alusel korraldatud menetlustes ei ole tulevasele vastaspoolele esindajat kohtu poolt määratud. Siiski on kohtukoosseise, kes on pidanud vajalikuks määrata esindaja ja nõuda ka asjaomaste kulude ettemaksu. Kohtupraktika selles küsimuses vajab ühtlustamist ja kõrgema astme kohtu suuniseid.

Täiendavalt (kui jaatada, et eeltõendamismenetluse kaudu kostja tuvastamine on üldse lubatav) tekib küsimus, kas juba eeltõendamismenetluses tuleks hinnata avalduse aluseks oleva teabe (nt kommentaaride) au teotavat iseloomu ja suunatust konkreetse avaldaja vastu. See tähendab, kas kohus peaks juba eeltõendamismenetluses hindama kommentaari sisu. Kohtupraktika analüüs näitab, et valdaval osal juhtudest seda ei tehta ja nõutakse välja kõigi kommentaatorite andmed (olenemata kommentaari sisust). Samas on ka teistsugust praktikat, kus maakohus hindas kommentaare eeltõendamismenetluse raames sisuliselt ja keeldus osaliselt avalduse menetlemisest, tuginedes kommentaaride sisule. Ringkonnakohus leidis, et maakohus toimis õigesti: „Arvestades isikuandmete kaitse põhimõtteid ning asjaolu, et eeltõendamismenetluse raames kogutakse tõendeid järgnevas põhimenetluses esitamiseks, siis on eeltõendamismenetluse algatamise otsustamisel põhjendatud hinnata tulevikus esitatava hagi perspektiivikust ning lähtuda seejuures TsMS-i § 371 lg‑s 2 välja toodud põhimõtetest.“[28]

Eeltõendamismenetluse mõte on koguda andmeid hagi esitamiseks, seega leian, et kui õiguste rikkumine ei ole kõnealuste asjaolude korral üldse võimalik, võiks kohus keelduda ka eeltõendamismenetluse algatamisest selliste väidete ja hinnangute kohta. Paraku, nagu ma märkisin, ei ole kõik kohtud ja kohtunikud selles üksmeelel. Praktika võiks aga olla ühtne ja pooltele ettenähtav, et hinnata ka ise kriitiliselt enne eeltõendamismenetluse avaldusega kohtu poole pöördumist avalduse perspektiivi. Tekkinud olukorras (eriti arvestades ringkonnakohtutest tulevaid väga erinevaid lahendeid) on minu hinnangul vajalik, et Riigikohus avaldaks kõnealuses küsimuses oma seisukoha, et tagada kohtute praktika ühtlustamine.

Selgemat regulatsiooni seadusandjalt või juhiseid kõrgema astme kohtult vajab ka see, kuidas peab kohus andmesubjekti teavitama tema andmete kogumisest ja avaldamisest. Kui kohus isiku andmeid kogub ja need kolmandale isikule avaldab, tuleb isikuandmete kaitse üldmääruse kohaselt (art 12) subjekti sellest nõuetekohaselt teavitada. Praeguseni ei ole kohtud seda kohustust (vähemasti enamikul juhtudest) täitnud. Ilmselt muu hulgas põhjusel, et puudub selge kord, kes ja kuidas subjekti tema andmete kogumisest teavitab.

Mati Maksing: Nõustun, et eeltõendamismenetluses esitatud avalduse lahendamisel kontrollib kohus selle põhjendatust. See on tsiviilkohtumenetluse üldine põhimõte ja kohaldub kindlasti olukorras, kui vastaspool menetluses ei osale. Kohus saab jätta kogumata andmed, mille kogumise vajadust ei ole piisavalt põhjendatud, seda nii eeltõendamismenetluses kui ka põhimenetluses tõendite kogumise käigus.

Praegune menetlusõigus jätab eelkõige maakohtule avara kaalumisruumi otsustamisel, millistes olukordades on kommentaatori isiku tuvastamiseks (ja tema toimingute tõendamiseks) vajalike andmete kogumine põhjendatud. Kui lähtuda kohtu diskretsiooniõiguse teostamise üldistest põhimõtetest, sh sellega kaasnevast põhjendamiskohustusest, siis pole näha otsest põhjust, et olemasolevaid sätteid peaks täiendama. Olen seisukohal, et menetlussätete liigne täpsus võib omakorda pigem takistada uute ja praegu veel hoomamata olukordade lahendamist. Ühtlasi ei maksa anda liigset tähendust sellele, et eeltõendamismenetlusega seoses on erinorme intellektuaalomandi õiguste kaitseks: eelkõige pole vaja sama üksikasjalikult hakata reguleerima kõiki muid valdkondi, kus eeltõendamismenetlus on kohane.

Vastaspoole kaitse küsimuse saab eeltõendamismenetlust korraldav kohus otsustada samuti kehtiva menetlusõiguse raames ja asjaolusid kaaludes.

Kahtlemata on arutelu all olnud küsimus vaieldav, seda möönab ka õiguskirjandus[29]. Minu hinnangul on eeltõendamismenetluse algatamine pigem siiski põhjendatud olukorras, kus kannatanul puudub muu tõhus õiguskaitsevõimalus ja asjaolude väljaselgitamine on kohtu hinnangul õiglane ning sobiv. Siiski võiks kohtud hoiduda sellest, et kommentaatori isiku väljaselgitamise asjadest kujuneb omaette hagita menetluse liik, sest niisugust menetluslikku võimalust TsMS ette ei näe.

____________________________

* Merit Helm soovib tänada kolleeg Kairi Piirisilda, kes oli nii põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse kui ka artikli kirjutamisel suureks abiks ja heaks kaasamõtlejaks. 

[1] Esimese astme kohtutele esitati eeltõendamismenetluse algatamiseks (nii kostja tuvastamiseks ja tema andmete saamiseks kui ka muudel eeltõendamismenetluse vajaduse kaalutlustel kokku) 2017. aastal 29 asja, 2018. aastal 37 asja, 2019. aastal 80 asja, 2020. aastal 90 asja ja 2021. aastal 85 asja. Valdava enamiku neist moodustavad avaldused kostja andmete saamiseks.

[2] RKTKo 3‑2‑1‑159‑14, p 10.

[3] RKÜKo 3‑1‑1‑88‑07, p 41.

[4] Praktika alates EIKo 9815/82, Lingens vs. Austria, 08.07.1986. Vt pikemalt koos viidetega EIK praktikale M. Pild, P. K. Tupay, K. Turk. Komm. § 17/2. – Eesti Vabariigi põhiseadus. Komm. vlj. 5. vlj. Tallinn: Sihtasutus Iuridicum, 2020.

[5] EIKo 31382/96, Kurzac vs. Poola.

[6] Euroopa Liidu põhiõiguste harta. – 2012/C 326/02.

[7] Vt selle kohta RKHKm 3-3-1-2-02, p 1.

[8] I. Parrest, I. Alas. Komm. § 338/3.3.c. – Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Komm. vlj. Tallinn: Juura 2017.

[9] Euroopa Liidu toimimise leping. – 2012/C 326/01.

[10] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27.04.2016 määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus). – ELT L 119/1.

[11] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24.10.1995 direktiiv 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta. – ELT L 281.

[12] EKo C‑13/16, Valsts policijas Rīgas reģiona pārvaldes Kārtības policijas pārvalde vs. Rīgas pašvaldības SIA “Rīgas satiksme“; EKo C-597/19, Mircom International Content Management & Consulting (M.I.C.M.) Limited vs. Telenet BVBA, p 108, 109.

[13] EKo C‑13/16, Valsts policijas Rīgas reģiona pārvaldes Kārtības policijas pārvalde vs. Rīgas pašvaldības SIA „Rīgas satiksme“.

[14] Vt https://ec.europa.eu/justice/article-29/documentation/opinion-recommendation/files/2014/wp217_en.pdf (08.02.2022).

[15] Andmekaitsedirektiivi art 7 rakendamist ja nõudeid selle alusel kehtestatavatele riigisisestele normidele on käsitletud pikemalt nt EKo C-40/17, Fashion ID GmbH & Co.KG vs. Verbraucherzentrale NRW eV., p-des 55 ja 95 ning EKo C‑13/16, Valsts policijas Rīgas reģiona pārvaldes Kārtības policijas pārvalde vs. Rīgas pašvaldības SIA „Rīgas satiksme“, p-des 28–33.

[16] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12.07.2002 direktiiv 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25.11.2009 direktiiviga 2009/136/EÜ muudetud redaktsioonis). – ELT L 337.

[17] EKo C-597/19, Mircom International Content Management & Consulting (M.I.C.M.) Limited vs. Telenet BVBA, resolutsiooni p 3.

[18] EKo C-746/18, H. K. vs. prokuratuur, Eesti Vabariik, p 48 ja seal viidatud varasemad lahendid.

[19] RKKKo 1-16-6179, p 64.

[20] EKo C-746/18, põhjendava osa p 45 ja resolutsiooni p 1.

[21] EKo C-13/16, p 34.

[22] RKPJKm 5-21-14.

[23] Vt ka õiguskantsleri väga põhjalikku arvamust. – https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/Arvamus%20p%C3%B5hiseaduslikkuse%20j%C3%A4relevalve%20asjas%20nr%205-21-14.pdf (08.02.2022).

[24] Põhiseaduslikkuse järelevalve asi nr 5-21-30.

[25] Vt https://www.riigikohus.ee/et/uudiste-arhiiv/riigikohus-peatab-kohtupraktika-analuuside-avaldamise (08.02.2022).

[26] RKTKo 2-16-14655/24.

[27] RKPJKm 5-21-14, p 22.

[28] TlnRnKm 2-19-12734.

[29] G. Lepik, U. Volens. Komm § 244/3.1.3.2 alap‑d b, c ja g. – Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Komm. vlj. Tallinn: Juura 2017.