Ülevaade kohtunike distsiplinaarkolleegiumi tegevusest aastatel 2017–2021

Tambet Tampuu
riigikohtunik, distsiplinaarkolleegiumi esimees

Kristel Siimula-Saar
Riigikohtu personali- ja kommunikatsiooniosakonna nõunik

Kohtute seaduse (KS) § 87 lõike 2 kohaselt on distsiplinaarsüütegu kohtuniku süüline tegu, mis seisneb ametikohustuse täitmata jätmises või mittekohases täitmises. Samuti on distsiplinaarsüütegu kohtuniku vääritu tegu. Kohtunike distsiplinaarasju lahendab KS-i § 93 lõikest 1 tulenevalt distsiplinaarkolleegium (kolleegium) Riigikohtu juures.

Viimasel viiel aastal on kolleegium menetlenud kuut distsiplinaarasja. Keskmiselt teeb see veidi üle ühe asja aastas. Aastad on erinevad: kahel aastal on olnud kaks distsiplinaarasja ja üks aasta möödus nii, et kohtunikele ei esitatud ühtegi distsiplinaarsüüdistust.

Vaadeldaval ajavahemikul esitati kohtunikele seitse distsiplinaarsüüdistust, kuid kahe distsiplinaarsüüdistuse menetlused ühendati üheks distsiplinaarasjaks. Seitsmest distsiplinaarsüüdistusest neli algatasid ringkonnakohtu esimehed, kaks maakohtu esimehed ja ühe Riigikohtu esimees. Kõik distsiplinaarsüüdistused esitati maakohtunike vastu (neli tsiviil- ja kaks süüteovaldkonnas).

Riigikohtu esimees algatas 2021. aastal ühe distsiplinaarmenetluse, sest viivitati tsiviilasja lahendamisega. Kohtunikule heideti distsiplinaarsüüdistuses ette, et ta jõudis pärast seda, kui oli tsiviilasja võtnud oma menetlusse, esimese menetlustoiminguni alles seitsme ja poole kuu pärast. Järgmise menetlustoimingu tegi kohtunik kümne kuu pärast ja ka hilisemateks menetlustoiminguteks kulus liiga kaua aega. See omakorda tõi kaasa ebamõistlikult pika kohtumenetluse. Distsiplinaarsüüdistuses toodi välja seegi, et kohtunik andis menetlusosalistele lubadusi nii menetlustoimingute tähtaegade kui ka edasise menetluskäigu kohta, kuid ei pidanud neist kinni, kahjustades sellega kohtusüsteemi mainet.

Kohtunik võttis distsiplinaarsüüdistuses esitatud etteheited omaks, seega leidis kolleegium, et ta tuleb distsiplinaarsüüteo toimepanemises süüdi mõista, kuid tema distsiplinaarkorras karistamist ei peetud põhjendatuks. Kolleegium pidas ainuüksi distsiplinaarmenetlust piisavaks, et juhtida kohtuniku tähelepanu vajadusele korraldada oma töö nii, et üheski kohtuasjas ei jääks edaspidi menetlustoimingute vahele põhjendamatult pikki pause ja kohtunik informeeriks menetlusosalisi menetluse kavandatavast käigust. Kolleegiumi hinnangul ei olnuks kohtuniku distsiplinaarkorras karistamine proportsionaalne meede ja jättis seetõttu distsiplinaarkaristuse määramata.

Viis distsiplinaarasja

Aastatel 2017–2019 (2020. aastal ei algatatud ühtegi distsiplinaarasja) algatatud distsiplinaarasjad olid seotud eelkõige ametikohustuse mittekohase täitmisega, kuid kahel juhul esitati lisaks distsiplinaarsüüdistus vääritu teo toimepanemises.

Ühes distsiplinaarasjas pandi kohtunikule süüks, et ta rikkus kriminaalasjas kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet ja kohtuotsuse sissejuhatusele, põhiosale ning resolutsioonile esitatavaid nõudeid (tarbetud kordused, asjakohaste põhjenduste lünklikkus, pädevust ületava hinnangu andmine teises kriminaalasjas jõustunud kohtuotsusele). Sealjuures olid kõrgema astme kohtud teinud etteheiteid sarnaste puuduste kohta kohtuotsuses varemgi. Lisaks heideti kohtunikule ette, et ta jättis distsiplinaarmenetlusele eelnenud järelevalvemenetluses vastamata ringkonnakohtu esimehe seletuse nõudele ja meeldetuletusele.

Kolleegium asus seisukohale, et tarbetud kordused kohtuotsuses on taunitavad, kuid korduste vajalikkuse üle saab otsustada sama kohtuasja sisulisel lahendamisel kõrgema astme kohtus. Kolleegium möönis, et kohtuniku ametikohustuste mittekohaseks täitmiseks võivad olla kohtuniku lohakusest tehtud kordused kohtulahendis, kuid ei tuvastanud, et kõnealusel juhul oleks see nii olnud.

Kolleegium leidis, et hinnangu asjakohaste põhjenduste lünklikkuse ja kaitsjate väidetele vastamata jätmise kohta saab anda kõrgema astme kohus. Selles süüdistuses mõistis kolleegium kohtuniku õigeks[1]. Küll aga leidis kolleegium, et kohtunik jättis reageerimata ringkonnakohtu esimehe nõudele esitada seletus, millega pani ta toime distsiplinaarsüüteo. Kolleegium asus seisukohale, et kui teenistusliku järelevalve esemeks on selgitada, kas kohtunik pani toime distsiplinaarsüüteo, võib kohtunik jätta ringkonnakohtu esimehele sisulise seletuse andmata, kuid ta on kohustatud reageerima seletuse andmise nõudele. Seetõttu mõistis kolleegium kohtuniku süüdi ringkonnakohtu esimehe seletuse nõudele vastamata jätmises järelevalvemenetluses, kuid jättis kohtunikule distsiplinaarkaristuse määramata.

Teises distsiplinaarasjas heideti kohtunikule ette nii ametikohustuse mittekohast täitmist kui ka vääritut tegu. Distsiplinaarsüüdistuses kirjeldati ametikohustuste mittekohast täitmist järgmiselt: viivitus määruskaebuste menetlemisel, ebaviisakas ja kohatu käitumine menetlusosalistega kohtuistungil, menetlusosaliste survestamine määruskaebusest loobumiseks ning keeld, et vandeadvokaat võiks tegutseda esindajana ja korraldus, et ta istungilt lahkuks. Vääritu tegu oli süüdistuse esitaja hinnangul asjakohatute küsimuste esitamine sama kohtu kohtunikule, kes oli tunnistajana ülekuulamisel samal kohtuistungil. Nii viis kohtunik kohtunikkonna siseasja avalikkuse ette. Sellega rikkus süüdistatav kohtunike eetikakoodeksit.

Kolleegium mõistis kohtuniku õigeks vääritu teo ja määruskaebuste ringkonnakohtule esitamisega venitamise süüdistuses. Kohtunik leiti olevat siiski süüdi ametikohustuste mittekohases täitmises, mis seisnes lugupidamatus ja ebaviisakas suhtumises menetlusosalistesse ja vandeadvokaadi istungisaalist eemaldamises. Kolleegium määras kohtunikule distsiplinaarkaristuseks noomituse. Kohtunik kaebas distsiplinaarkolleegiumi otsuse edasi Riigikohtu üldkogule, kuid Riigikohtu üldkogu jättis kolleegiumi otsuse muutmata.

Kolmandas distsiplinaarasjas tehti distsiplinaarsüüdistuses järgmised etteheited: neljas tsiviilasjas menetlustoimingute mõistliku aja jooksul tegemata jätmine ja menetluse põhjendamatu venitamine, 11 tsiviilasjas kohtulahendi teatavaks tegemise ajast kinni pidamata jätmine ja uuest ajast menetlusosaliste teavitamata jätmine, kolmes tsiviilasjas eelmenetluse ülesannete täitmata jätmine, viies tsiviilasjas kohtuotsuse sisule esitatavate nõuete rikkumine ning kahes tsiviilasjas kohtuistungi protokolli vormistamise nõuete rikkumine, nendest ühes ka kohtumenetluse keele kohta sätestatu rikkumine.

Selles distsiplinaarasjas asus kolleegium seisukohale, et etteheited eelmenetluse ülesannete täitmise kohta on seotud tsiviilasjade konkreetse lahendamisega ja neid saab hinnata kõrgema astme kohtus edasikaebemenetluses ega saa ette heita distsiplinaarsüütegudena. Küll aga leidis kolleegium, et kohtunik pani toime distsiplinaarsüüteo – ametikohustuse mittekohase täitmise – sellega, et jättis neljas tsiviilasjas menetlustoimingud pikema aja vältel tegemata (tsiviilasjade lahendamisega venitamine), 11 tsiviilasjas lükkas korduvalt ja pikaks ajaks edasi kohtulahendite avaliku kuulutamise aja ning jättis menetlusosalised sellest teavitamata. Samuti rikkus kohtunik kohtuotsuse kirjeldava osa koostamise nõudeid. Ülejäänus mõistis kolleegium kohtuniku talle esitatud distsiplinaarsüüdistuses õigeks. Ametikohustuste mittekohase täitmise eest määras kolleegium kohtunikule karistuseks ametipalga vähendamise kümme protsenti kuueks kuuks.

Neljandas distsiplinaarasjas süüdistati kohtunikku äärmises pealiskaudsuses kohtuasja lahendamisel. Kohtuniku koostatud määruses esines faktivigu ja määruses jäeti käsitlemata või käsitleti puudulikult ning ekslikult eeldusi, mis lubaks paigutada alaealise kooli, kus õpivad kasvatuse eritingimusi vajavad õpilased. Lisaks heideti kohtunikule ette, et ta rikkus alaealise kaitseõigust.

Kolleegium leidis, et kohtuniku koostatud määruses esinevad puudused eraldi ei moodusta ametikohustuste mittekohase käitumisena distsiplinaarsüütegu, sest teatud liiki kohtuasja lahendamisel nõutav põhjendamisstandard on eelkõige sisulise õigusemõistmise küsimus, mille suunamine ning vajadusel korrigeerimine peaks toimuma ennekõike kõrgema astme kohtus vastavat liiki asjades ettenähtud edasikaebemenetluses.

Kolleegium mõistis aga kohtuniku süüdi alaealise ja tema seadusliku esindaja ärakuulamisõiguse rikkumises ning määras talle distsiplinaarkaristuseks noomituse. Kolleegium möönis, et alaealise ja tema seadusliku esindaja kohtusse kutsumine ning vahetu ärakuulamine ei olnud iseenesest kohustuslik. Kui aga kohus ei pidanud nimetatud isikute vahetut ärakuulamist vajalikuks, siis oli kohtul seda olulisem veenduda, et isikud on alaealiste komisjonis ära kuulatud ning tutvuda alaealise ja tema seadusliku esindaja seisukohtadega alaealiste komisjoni istungil, kaasa arvatud menetlusaluse isiku erikooli paigutamise asjus. Kolleegiumi hinnangul oleks vaid nii saanud asjaosalistele tagada nende põhiseadusliku õiguse olla ära kuulatud. Kohtumenetluse üks keskseid õigusi on õigus olla ära kuulatud. Kui kohtunik jätab selle tagamata, kujutab see kolleegiumi hinnangul ametikohustuse mittekohast täitmist KS-i § 87 lõike 2 tähenduses. Kolleegium määras kohtunikule distsiplinaarkaristuseks noomituse.

Viiendas distsiplinaarasjas heideti kohtunikule ette ebakohast käitumist tsiviilasja kohtuistungil. Sellega rikkus kohtunik KS-i § 70 lõikes 2 esitatud nõudeid, mille järgi peab kohtunik käituma laitmatult nii teenistuses kui ka väljaspool ning hoiduma tegudest, mis kahjustavad kohtu mainet. Kohtunikule pandi süüks nii ametikohustuse mittekohast täitmist kui ka vääritut tegu. Ametikohustuse mittekohase täitmisena nähti tsiviilasja istungil hageja ärakuulamisõiguse rikkumist, mis seisnes selles, et kohtunik ei andnud hagejale sõna oma seisukohtade selgitamiseks ega olnud erapooletu. Vääritu teona pandi kohtunikule süüks hageja alandamist kohtuistungil ja solvamist ebakohaste sõnade ning kõrgendatud ja ründava hääletooniga.

Kolleegium leidis, et kohtunik rikkus hageja õigust anda kohtule seletusi ja esitada põhjendusi asja arutamisel esile kerkinud kõigi küsimuste kohta. Kolleegium rõhutas, et õigus olla ära kuulatud on tsiviilkohtumenetluses üks kesksetest menetlusõigustest, mille tahtlik rikkumine on kohtuniku ametikohustuste mittekohane täitmine. Samuti leidis kolleegium, et tsiviilasja kohtuistungil süüdistuses toodud kommentaare, märkusi, väljendeid ja kõneviisi ning hagejat ründavat hääletooni kasutades pani kohtunik toime KS-i § 87 lõikes 2 nimetatud distsiplinaarsüüteo. Kolleegium mõistis kohtuniku süüdi nii ametikohutuste mittekohases täitmises kui ka vääritu teo toimepanemises ja määras talle distsiplinaarkaristuseks ametist tagandamise. Kohtunik kaebas kolleegiumi otsuse peale Riigikohtu üldkogule, kes jättis kolleegiumi otsuse muutmata.

____________________________

[1] Üks kolleegiumi liige leidis eriarvamuses, et kõrgema astme kohtud on varem korduvalt juhtinud tähelepanu kohtuniku analoogilistele rikkumistele, mistõttu annab see aluse pidada kohtuniku rikkumised süüliselt toime panduks. Kohtunik pidi teadma, et varasemaga analoogiliste rikkumiste kordumine on kriminaalmenetlusõiguse normide rikkumine. Seepärast leidis eriarvamuse esitaja, et kohtunik pani toime distsiplinaarsüüdistuses ette heidetud distsiplinaarsüüteo, mis seisneb kohtuniku ametiülesannete mittenõuetekohases täitmises kohtuotsuse koostamisel kriminaalasjas.