Ants Mailend
Harju Maakohtu kohtunik, vandeadvokaat (advokatuuri liikmesus peatatud)

 

Alustava kohtunikuna olen korraldanud oma töid uudishimulikult ja ilma eelarvamusteta. Kannustava võimaluse kõrval on ajendiks olnud ka praktiline vajadus, mis tuleneb kohtuniku töö tarkade abivahendite ootamatust hõredusest. Sellest tahaksingi pisut kogemusi ja mõtteid jagada. Riik on investeerinud suurelt kohtumajadesse ja masinatesse, kuid oskusteabe süsteemne jagamine ning arukas taaskasutus näib olevat alles pika tee alguses.

Esmalt digitoimikust: alles arendatavast, kuid juba kasutuskõlbulikust töövahendist, mis peaks menetluse ajale jalgu jäänud paberiköidetest lahti siduma. Üldine kohtumenetluste elektrooniliseks muutmine lükati 2020. aasta algusest edasi, kuid avaliku e-toimiku (KIS) osana on iga kohtuasja toimikut juba nüüd võimalik digitaalsena pidada.

Tsiviilasjades tehti alustuseks digitaalseks kõik maksekäsu kiirmenetlused ja nendest välja kasvanud hagimenetluste toimikud. Täielik ja kohustuslik loobumine pabertoimikutest vajab seadusandja otsustust, kuid õiguslikult puudub juba täna kohtunikul tsiviil- ja haldusasjades takistus oma äranägemise järgi digitoimikule üle minna. Mõnigi kolleeg selles suunas ka tegutseb.

Digitoimiku kasutuselevõtu esmane tõrge on ilmselt tunnetuslik pelg harjumuspärase töökorralduse muutmisel niigi pingelise ajakasutuse korral. Pisut ehk ka nostalgia, mis ikka sunnib nutiseadmes kuvatavale eelistama trükist tulnud ajalehte ja riiulist võetud raamatut. Esimene saab olla põhjendatud vaid ümberharjumise ajal, teisest aga ei pea tingimata loobuma. Mäletan 1990. aastate keskpaigast tunnet, et sisulist teksti otse arvutis koostades mõte takerdus. Tegin vahel käsikirjalisi visandeid enne, kui töö masinasse sisestasin. Psühholoogiliselt ehk õigustatav, kuid töökorralduslikult oleks olnud üsna arutu hoiduda tekstitöötlusest arvutis. Digitoimiku dokumentide töötlemine paberil pole aga soovijatele välistatud.

Digitoimiku plussidest

Praegune pabertoimik ei ole tööriistana mugav ka kasutajale, kes põhimõtteliselt eelistab menetlusdokumentidega toimetamisel rakendada kompamismeelt. Kogu menetlust hõlmavana sisaldab toimik palju asja sisusse puutumatut teavet: dokumentide liikumise ja allkirjastamise infot, esindusõigusega seonduvat, kohtukutseid. Toimik on menetluse arhiiv, mitte kohtuniku ainuvaldus. Seda ei saa asja menetlemisel ja lahendite koostamisel tükeldada, sorteerida ega püsivalt märgistada. Toimik võib koosneda mitmest köitest ja ühtegi neist ei saa laual mugavalt lahti hoida ilma plastikklambreid lõdvendamata. Pabertoimikust ei saa näpuliigutusega kanda sisulisi tekstilõike üle arvutiteksti. Pabertoimikust ei saa teha automatiseeritud otsinguid. Sellesse lisatavad märkmed tuleks eemaldada toimiku tutvustamisel menetlusosalisele. Märkmete sisu on menetluses osalevale kolleegile tihti raskesti mõistetav. Pabertoimik on töötleja tarvis olemas vaid siis, kui see paikneb samas kabinetis ja on virnast üles leitud. Kantseleist ja juristi käest tuleb toimik kohtuniku töö tarvis ära tuua ja vastupidi.

Kes on suutnud leppida isikliku sisenemisega KIS-i, ei peaks tundma end häirituna digitoimikusse vaatamisest. KIS-is avatud kohtuasja juurest pääseb digitoimiku koonddokumenti või oma individuaalseks tööks sobiva dokumendikogumi koostamist võimaldavasse vaatesse ühe nupuvajutusega. Digitoimiku esmakordne avamine võtab mahust sõltuvalt pisut aega, piirdudes tavaliselt siiski kümmekonna sekundiga.

Paberitööd eelistav töötaja saab nüüd koostada endale valiku dokumentidest, mille privaatseks töövahendiks prindib. Seda paralleeltoimikut võib töödelda ja märgistada mõnuga vastavalt oma eelistustele. Kui pabertoimikut praegusel kujul vajalikuks pidada, siis pole välistatud selle pidamine ka täielikult paberivabaks muudetud kohtumenetluses, kuigi selle mõttekus näib kaheldav. Paberiga töötamise jätkamist saaks takistada ainult printimisvõimaluste piiramine, millele tuleks iseseisva küsimusena läheneda, ja jälgida, et kulude arukas optimeerimine riigi poolt ei välistaks kohtute põhjendatud vajaduste rahuldamist.

Kohtusaalis ei ole digitoimik piiratud kasutusvõimalustega tööriist. Digitoimiku saab avada saaliarvutist. Sellega töötama harjunud kohtunik võtab aga pigem menetletava asja digitoimiku istungiks valmistumise järel oma töölaualt sülearvutiga otse saali kaasa, arvutit vahepeal sulgemata. Digitoimiku sisu allalaadimine ja kaasavõtmiseks salvestamine on võimalik, kuid pole saalis tehtavaks tööks vajalik.

Harju Maakohtu uues kohtumajas saab kohtunik ühendada sülearvuti laual oleva kuvariga ja projitseerida selle vaateid seinal olevale ekraanile ühiseks vaatamiseks. Sama saab teha menetlusosalise laualt. Digitoimiku kasutamisel ei eelda tõendite uurimine ning täpselt identifitseeritud ja kõigile ühiselt nähtavaks tehtud dokumendi kohta näiteks tunnistajale küsimuse esitamine paberivirnast õige köite leidmist, sellest vajaliku lehe väljaotsimist ja köite füüsilist ringlusesse laskmist.

Pabertoimik põhjustab asjatut tüli menetlusosalistele. Istungiks korralikult valmistuv esindaja peab tulema kohtusse pelgalt selleks, et kontrollida dokumentide koosseisu ja fikseerida dokumentide leheküljenumbrid pabertoimikus. Pikaajalise menetluse vältel tihti mitu korda. Ja seda olukorras, kus kõik menetluse dokumendid on elektrooniliselt salvestatud KIS-is juba praegu. Enamjaolt erasektori mure, kuid vajab ühiskonna huvides tähelepanu.

Põhjendatud vajaduse korral võiks kantselei teha menetlusosalistele digitoimikust printe. Miks mitte toimiku nähtavaks tehtud osast tervikliku prindina harjumuspäraste kaante vahele köidetuna? Eelkõige seda soovivatele menetlusosalistele, kellel professionaalset esindajat pole.

Asja lahendamine teises instantsis katkestab pabertoimiku edasisaatmise tõttu üldiselt asja menetlemise. Digitoimiku kasutamine võimaldab seda viivitust vältida.

Isiklikust kogemusest digitoimikuga

Pisut ka isiklikust kogemusest digitoimikuga eksperimenteerimisel. Istungisekretäri kannustatuna tegin oma menetluses olevaid asju kohustuslikust maksekäsu kiirmenetluse valdkonnast laiemalt digitaalseks. Esmalt mõnes tsiviilasjas, nüüd eranditult kõigis.

Lahendite koostamisel kasutan peamiselt digitoimikut ka nendes asjades, kus pabertoimik on olemas. See kõik peaks rääkima iseenesest kasutamiskogemuse miinuste ja plusside saldo positiivsusest. Ma ei tea, kui palju ma kohtumaja juhtkonnale ja kantseleile sellega probleeme olen valmistanud, kuid varem või hiljem vajavad need ikkagi lahendamist. Järsu tagasiside puudumine murede sügavusele ei viita.

Kohtuniku ja menetlusrühma töö seisukohast kiirendab digitoimik tööd. Pabertoimikute liigutamisele aega enam ei kulu, ühe asjaga saab tegeleda mitu töötlejat samal ajal. Asja tuumikprobleemide ja olulise kronoloogia märgistamisel ning menetlustoimingute planeerimisel on tõhus töövahend digitoimikusse kommentaaride lisamise funktsioon. See on lihtsustanud ka menetlusrühma liikmete koostööd, sest lisatud kommentaarid on kõigile asjaosalistele nähtavad.

Tõsiseid muresid pole minu senistes katsetustes ilmnenud. Kasutusjuhendit pole vaja olnud, kuid see on olemas (https://kiskoolitus.just.sise/wp-content/uploads/2018/02/Digitaalne-kohtutoimik-kasutusjuhend.pdf).

Kõik soovijad saavad selliste tarkvaraarenduste standardiga võrreldes ebatavaliselt personaalset tuge Justiitsministeeriumist, mis on ilmselt tingitud nii arendamisetapis olevale tööriistale kasutajate sisendi saamise vajadusest kui ka juba tehtud arenduste kasutuselevõtu julgustamiseks. Selline pisijuhendamine on olnud digitoimiku kasutamisega alustamiseks täiesti piisav. Küsige abi ja te saate seda kiiresti ning tõhusalt!

Digitoimiku suurimad puudused on minu jaoks seotud toimiku lehekülgede märgistusega. Mõnikord märgistus puudub, mõnikord katkeb, lisanduvatele uutele menetlusdokumentidele tekib numeratsioon viivitusega või palumise peale. Kõnealuste probleemidega tegeleb praegu arendaja, arutades vajadusi ja lahendusvõimalusi ka kohtunikega.

Lahendamist vajab põhiavaldusest ja paljudest lisadest koosnevate menetlusdokumentide järjestamine ning järjestuse muutmine. Siin jääb sisuline töö ilmselt inimese (minu arvamuse kohaselt istungisekretäri) teha. Müstilise korduvprobleemina tuleb päeva esimesel liikumisel KIS-ist digitoimikusse sisselogimist korrata, esmakordne sisenemine süsteemi katkeb fataalse ebaõnnestumise tüüpteatega.

Tarkvaraarenduste standardeid mittetundva hindaja, aga siiski sihipärase kasutajana leian, et digitoimik on praeguses arendusetapis täiesti kasutuskõlblik tööriist. Edasine lihvimine eeldab ulatuslikul kasutajakogemusel põhineva tagasiside andmist arendajale. Digitoimiku kasutamisega alustamist ei ole mõistlik lükata edasi arenduste edasijõudmise ootuses.

Toimikute elektrooniliseks muutumine on ilmselt vältimatu osa üldisematest andmetöötluse suundumustest ühiskonna asjaajamistes. Võimalused digitoimiku edasiarendamiseks on suured ja peaksid julgustama seda kasutama, mitte vastupidi. Märkimisväärsed võimalused pabertoimiku pidamise edasiarendusteks ilmselt puuduvad ja see süsteem ei ole saavutatud kujul ideaalne.

Teistest töövahenditest

Nii nagu paberist kohtutoimikud ei erine põhimõtteliselt töövahenditest, millega kohtunikud mitu inimpõlve tagasi oma asju lahendasid, pole kuigi palju kaugemale liigutud ka üldisest töökorraldusest kõiges selles, mis puudutab oskusteabe jagamist ja taaskasutust Eesti kohtutes. Kindlasti vähem, kui on paranenud infovahetuse ja -töötlemise võimalused paarikümne aasta taguse ajaga võrreldes. Riist- ja tarkvara tavakasutaja ei pea muretsema selle pärast, kuidas vältida inimese asendamist masinaga. Kuni tehisintellekt inimest veel asju otsustama lubab, tuleks püüda mõtleva inimese tööaega korduvtoimingute tegemisest vabastada. Küllap on see nii ka kohtute töös.

Ametisse asudes rabas mind kolleegilt esimese sissejuhatuse ajal saadud soovitus „koguda koridori pealt kokku hagi tagamise määruste põhjad“. Absoluutselt igas menetlusdokumendis on midagi korduvat. Vähemasti struktuur ja komponentide esitlusviis, millesse suhtumine loominguliselt ei suurenda menetlusdokumendi väärtust ja vähendab loetavust. Nii nagu ühegi mõistlikult läbimõeldud töökorraldusega advokaadibüroo töötaja ei asu menetlusdokumenti koostama puhtalt lehelt, ei peaks seda tegema ka kohtutöötaja. Asja objektiivsed eripärad vajavad üksikjuhtumist lähtuvat käsitlemist, kuid kõik unikaalne tuleks sobitada standardvormi. See vähendab ajakulu, vigade esinemist ja suurendab menetlusdokumendi arusaadavust adressaatide jaoks.

Ettenähtavus ja mõistetavus õigustavad ilmselt teatud tüüpdokumentide või nende komponentide (menetlusse võtmise määrused, kohtukutsed, menetluslikud selgitused, registrisse kandmist eeldavad korraldused) standardimise soovitatavust. Kohtuniku inimliku mõistuse võimeid on vaja rakendada õiguse õiges ja põhjendatud kohaldamises, mitte selle tulemi loomingulises esitamises. Menetlusdokument on tarbetekst ja selle looja pole kunstnik. Mida rohkem sisaldab menetlusdokument üksikjuhtumi lahendamist õiguse sisulise kohaldamisena, seda ebamäärasemaks eespool justkui selgena visandatud piir muutub.

Mina ei kutsu üles lahendite või nende komponentide kohustuslikule standardimisele. Seda õigustava ulatuse määra pole võimalik täpselt kokku leppida. Küll aga tahaksin oma töös võimalust olla vähese vaevaga teadlik kolleegide varem tehtud töö taaskasutavatest tulemitest ja heast väljakujunenud praktikast. Et laduda tüüpjuhtumite lahendused tavaliselt kasutatavatest klotsidest ja kasutada neid võimaluste piires ka üksikjuhtumi lahenduse arusaadavuse ja rakendatavuse huvides.

Igal kohtunikul, juristil ja istungisekretäril on menetlusdokumentide ja nende komponentide (tüüpklauslite) näidiseid, mida kasutatakse korduvalt. Paljud meist on hea meelega valmis neid jagama ja teevadki seda. Kuid väga kohmakal viisil. Salvestuste asukohti, dokumendihalduses kasutatavaid kataloogide süsteeme ja failinimetuste protokolle on ilmselt sama palju kui nendega tegelevaid asjaosalisi. Kolleegi kasutatavatest näidistest sobiva otsimine on vaevaline või abi palumata võimatu. Kolleegi lahkumise korral ametist läheb aga suur osa taaskasutamist väärivast tööst lihtsalt kaduma.

Lahenduste otsimiseks võiks moodustada töörühma, et leppida kokku kataloogide ülesehitus ja asukoht, failinimede protokoll, näidiste kogumine ja ehk ka nende piiratud sisuline kontroll.

Miinimumprogrammina võiks tihti kasutatavaid klausleid püüda koondada lihtsasti navigeeritavatesse jagatud kataloogidesse. Veel parem oleks neid püüda siduda rakendustega, mis võimaldavad liidestamist tekstitöötlemisega. Näiteks xLaw-rakenduses on selleks võimalus juba olemas, kuid eelistatult võiks asjaomaseid arendusi teha kohtusüsteemi-siseselt.

Järgmine arenguaste on menetlusdokumentide koostamise osaline automatiseerimine. Arvuti sisestab andmeid (näiteks menetlusosalise isiku kohta) kiiremini ja täpsemini kui inimene. Masin otsib ka tüüpklauslite näidiseid ja vigu tõhusamalt. Raske on kujutada ette kohtunikku, kes isikukoodide sisestamist lahendi koostamisel loominguliseks ja nauditavaks peab. KIS-i mallide kaudu on platvorm selleks tööks olemas, kuid ühiskasutatavate mallide suur hulk ja aruka kataloogimise puudumine muudab nende praktilise kasutamise lootusetult aeganõudvaks.

Oskusteabe jagamine ei ole ainult tarkvaraarenduste küsimus. Ka töökorraldust annab timmida. Suurtes kohtumajades väljakujunenud menetlusrühmadeks killustumine ei pruugi olla tööjaotuse optimaalne lahendus. Spetsialiseerumine on meie väikeses riigis realistlikum kohtujuristi kui kohtuniku tasemel. Praegu on vähe võimalusi ja motivaatoreid teise menetlusrühma koosseisus oleva juristi eriteadmiste kasutamiseks väljaspool menetlusrühma.

Näiteks kohtualluvuse, kohalduva õiguse ja justiitskoostöö rahvusvahelistes küsimustes on palju spetsiifilisi küsimusi, mis iga kohtuniku asjades aeg-ajalt esile kerkivad. Siiski aga liiga harva, et suuta neid eriteadmiste puududes mõistliku vaeva ja vajaliku kvaliteediga lahendada. Rääkimata eriliste oskuste rakendamise võimalusega kaasnevast väärikustundest ning selle mõjust töötaja motiveeritusele. Kui pole mõeldav menetlusrühmadega tsementeeritud funktsionaalsete rollide asendamine teadmistepõhise tööjaotusega, tuleks vähemasti proovida vahepealseid vorme. Näiteks mõeldes oskusteabega töötajate väljaselgitamisele, nende suunamisele ja nende tööaja osalisele ümberjagamisele.

Oma napi kohtunikuks olemise aja jooksul pole mina veel kuulnud sellest, et teatud valdkonnale spetsialiseerunud kolleegid süstemaatiliselt üksteisega teadmisi jagaks, näiteks perioodiliste koosolekute või üksikküsimuste lahendamise läbimõeldud protokollide rakendamise kaudu.

Oskusteabe jagamine kohtumajade vahel toetaks ilmselt kohtunike tööd väiksemates kohtades, kus kohtunik peab tegelema paljude valdkondadega ega saa kohapeal piisavalt spetsialiseeritud tuge.

Lõpetuseks

Teivashüppaja tugevus ei peaks väljenduma ligipääsus parimale teibale, vaid erilistes oskustes sellise vahendi abil kõrge latt ületada. Kaastöötajate toetus ja arukad töövahendid suurendavad eneseväärikust ega saa jätta avaldamata head mõju töö tulemuslikkusele.
Kolleegid! Jagagem oma oskusi ja kasutagem selleks loodud võimalusi uudishimulikult, julgelt ning eelarvamusteta!