Meelis Eerik
Harju Maakohtu kohtunik

 

Euroopa Kohtunike Konsultatiivnõukogu (CCJE, Consultative Council of European Judges) on Euroopa Nõukogu nõuandev organ, mis koosneb üksnes kohtunikest ning tegeleb kohtuvõimu iseseisvuse, sõltumatuse ning pädevuse küsimustega. Igal aastal annab CCJE arvamuse mõnes kohtuvõimu puudutavas küsimuses. 2022. aastal oli arvamuse (nr 25)[1] teemaks kohtunike sõnavabadus.

Teema ajendiks on asjaolu, et kohtunike sõnavabadust püütakse erinevates riikides järjest rohkem piirata. Üha enam läheb kohtunikul vaja julgust, et oma (kriitilist) arvamust vabalt avaldada. Euroopa Nõukogus on inimõiguste ja õigusriigi direktoraadi juhi Christos Giakoumopoulose sõnul murega märgatud, et mõnes riigis on kohtunikke isegi distsiplinaarkorras karistatud, kui nad on avaldanud sotsiaalmeedias oma seisukohti. Tema seisukoht on, et kohtunike sõnavabadust ei tohi lämmatada.

Euroopa Nõukogu järgmise nelja aasta strateegiline prioriteet on mh sõnavabadus, aga ka kohtusüsteemi iseseisvuse, sõltumatuse ja vastupanuvõime tagamine.[2] CCJE läbi viidud uuringu kohaselt on praegu veel vähe kohtuniku sõnavabadust puudutavaid distsiplinaarasju, kuid sõnavabaduse piirid erinevad liikmesriikides märkimisväärselt. On riike, kus võetakse kohtuniku avalikku sõnavõttu tema eetilise kohustusena, rohkem on aga riike, kus ei peeta kohaseks nn kohtusüsteemi siseasju avalikult arutada.

CCJE leiab, et kohtunikul on sõnavabadus, kuid arvestada tuleb siiski ka kohtunikuametist tulenevaid piiranguid. CCJE arvamus nr 25 neid piire käsitlebki. Seejuures leiab CCJE, et teatud situatsioonis on kohtunikul õiguslik ja eetiline kohustus arvamust avaldada – seda eriti juhul, kui tekib vajadus tagada demokraatia ning õigusriigi kestmine nii rahvuslikul kui ka rahvusvahelisel tasandil. Arvamuses käsitletakse, kuidas võtta sõna, kui see puudutab kohtu või kohtusüsteemi küsimusi, vaieldavat ühiskondlikku küsimust või poliitiliselt tundlikku teemat. Arvesse võetakse kohtuniku tegevuspiiranguid, personaalset aspekti (kohtuniku õigust sõna võtta), aga ka ühiskondlikku aspekti (avalikkuse õigust olla informeeritud)[3].

Eraldi teemana käsitletakse sotsiaalmeedia kasutamist, kuna see valdkond on valdavalt riigisiseselt reguleerimata. Arvamuses püütakse kohtunikele anda üldised ja tasakaalustatud käitumisjuhised oma sõnavabaduse rakendamisel. Väga paljuski tuginetakse Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditele. Arvamus ei puuduta kohtulahendite motiveerimist ega pensioneerunud kohtunikke. Pensioneerunud kohtunikele ei kehti enam kohtunikuametist tulenevad sõnavabaduse piirangud, v.a seadusest tulenev konfidentsiaalsuskohustus.

Kohtuniku sõnavabaduse üldised põhimõtted

Sõnavabadus on demokraatliku ühiskonna tugisammas ja hädavajalik nii ühiskonna kui ka selle liikmete arenguks.[4] Igaühel on õigus avaldada arvamust, saada ja edastada informatsiooni ilma avaliku võimu sekkumiseta. Sõnavabadust võib piirata vaid siis, kui selleks on veenev vajadus.[5]

Euroopa Nõukogu liikmesriigid peavad sõnavabaduse tagama ka kohtunikele. CCJE arvamuse järgi on kohtunikel sõnavabadus nagu igal teisel kodanikul. See laieneb kohtuniku õigusele oma seisukohti väljendada nii kohtus kui ka väljaspool seda, nii eraviisiliselt kui ka avalikult, samuti õigusele osaleda laiemas ühiskondlikus debatis.

Samas peab kohtunik arvestama, et sõnavabaduse kasutamine ei ole mitte ainult kohtuniku personaalse arengu küsimus. Kohtuniku amet annab talle ühiskonnas õigusriigi garandi staatuse. Tema seisukohad ei peegelda ühiskonna jaoks mitte ainult isiklikke vaateid, vaid heidavad valgust ka kohtusüsteemile ja kogu avalikule sektorile. Kohtunikuameti lahutamatuks nõudeks on olla objektiivne ja erapooletu. Objektiivsust ja erapooletust oodatakse alati, kui kohtunik sõna võtab, sest kohtunikul on oma igapäevatööks vaja ühiskonna usaldust.

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikkel 10 lõige 2 sätestab, et kuna sõnavabaduse kasutamisega kaasnevad kohustused ja vastutus, võidakse selle kohta seaduses ette näha formaalsusi, tingimusi, piiranguid või karistusi, mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud, mh õigusemõistmise autoriteedi ja erapooletuse säilitamiseks. Seda, et öeldu seab kohtunike sõnavabadusele piirid, on rõhutanud ka EIK[6]. Sellest artiklist tuleneb aga ka see, et kohtuniku sõnavabaduse piirid tuleb sätestada seadusega ja need peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud teenimaks legitiimset eesmärki. Legitiimseks eesmärgiks tuleb pidada õigusemõistmise autoriteedi ja kohtunike erapooletuse tagamist ning kohtumenetluse konfidentsiaalsuskohustuse täitmist. Ka kaasinimeste õiguste kaitse süütuse presumptsiooni garanteerimisega on üks legitiimsetest eesmärkidest. Kui aga kohtuniku sõnavabaduse piirangul puudub legitiimne eesmärk, tuleb seda vaadelda kui kättemaksu kohtunikule ebasoovitava kriitika eest.[7] Kohtunikul on õigus kohtusüsteemi kritiseerida.

EIK rõhutab kohtunike sõnavabaduse piiramisel ka proportsionaalsuse põhimõtet. Sõnavabaduse kasutamine on lubatud, kui see vastab tungivale sotsiaalsele vajadusele või on proportsionaalne teenitava eesmärgiga.[8] Proportsionaalsuse põhimõtte rakendamine tähendab ühtlasi, et sõnavabaduse piiramine peab olema kõige vähem piirav meede.[9] Kaaludes demokraatliku ühiskonna legitiimset huvi säilitada usaldus kohtuvõimu vastu ja kohtuniku isikuvabadust, tuleb nendevahelise tasakaalu leidmiseks arvestada järgmisi peamisi aspekte:

  1. kas kohtuniku sõnavõtt seab kahtluse alla tema erapooletuse;
  2. kas kohtuniku sõnavõtt võib ajendada poliitilisi rünnakuid;
  3. kas kohtuniku sõnavõtt on vastavuses ametiväärikusega.[10]

Kui mõni neist aspektidest on kahtluse all, peaks sõnavõtust hoiduma. Hinnata tuleks ka laiemat ühiskondlikku konteksti, keelekasutust ja kohtuniku positsiooni kohtusüsteemis[11]. Tähelepanu on vaja pöörata sellele, kas kohtuniku sõnavõtt toetab õigusriigi ja võimude lahususe põhimõtet. Olukorra hindamisel peaks jälgima ka seda, et kohtunikud ei osutuks piirangute tõttu tsiviilühiskonnast väljaheidetuks.[12]

Kokkuvõttes tuleb sõnavabaduse kasutamisel jälgida, et kohtunikul säiliks erapooletuse maine ja ühiskonna usaldus.

Pikalt vaieldi selle üle, kuidas arvamuses sõnastada olukorda, kui kohtunik pole eeltoodud raamistikust kinni pidanud. Ühelt poolt on tegemist vähemalt kohtunikueetika rikkumisega, mis võib vajada reageerimist. Teisest küljest võivad potentsiaalsed distsiplinaarkaristused avaldada negatiivset mõju kohtuniku sõnavabadusele[13]. Sõnavabadus on aga oluline väärtus ning demokraatliku ühiskonda viivad edasi ka nn ebamugavad arvamused; võiks isegi öelda, et erinevad arvamused on demokraatliku diskussiooni sisu. Arutati, kas soovitada sedalaadi rikkumistele reageerimiseks distsiplinaarkaristuste asemel muid meetmeid, näiteks piirduda kohtunike eetikakoodeksi rikkumise tuvastamisega. Mõte näis esmalt meeldivat, kuid samas loetakse mõnes jurisdiktsioonis ka seda distsiplinaarkaristuseks. Distsiplinaarkaristusi CCJE siiski ei poolda.

Lõpuks leiti, et reaktsioon kohtuniku sõnavabaduse piiride ületamisele ei tohiks heidutada teisi kohtunikke vastavat õigust kasutamast. Püüti sõnastada mõtet, et sedalaadi rikkumised ei nõua alati distsiplinaarkorras reageerimist – reaktsioon võib olla ka nn hariv vestlus, teatud vaidluse lahendamisest taandamine või täiendkoolitusel osalema suunamine. Ka CCJE arvamuses esitatud seisukohad ei tohiks olla distsiplinaarmenetluse alustamise aluseks.

CCJE soovitas töötada iga liikmesriigi kohtunikkonnal välja sõnavabadust puudutav raamistik.[14] Peaksime ka Eestis sellele mõtlema.

Kohtuniku sõnavabaduse piirid

CCJE sedastas olukorrad, mis seavad kohtunike sõnavabadusele teatud piirid.

1. Sõnavõtt seoses kohtumenetlusega. Kohtunik peab hoiduma igasugusest sõnavõtust, mis võib mõjutada isikute õigust õiglasele kohtumenetlusele.[15] Pooleliolevate kohtuvaidluste kommenteerimine avalikkuse ees võib seda õigust mõjutada sõltumata sellest, kas tegemist on asja menetleva kohtunikuga või mitte. Seejuures tuleb arvestada nii sõnavõtu konteksti kui ka tooni.[16] Kui kohtunik vihjab, et kohtuasi on juba ette otsustatud, tekitab see tõsiseid kahtlusi sõna võtnud kohtuniku või asja lahendava kohtuniku või lahendavate kohtunike erapooletuses ja võib heita varju kogu kohtusüsteemile. CCJE rõhutab Bangalore põhimõtetes[17] kirjapandut, mille kohaselt peab kohtunik säilitama avatud, erapooletu ja tasakaalustatud hoiaku eriti juhul, kui esineb kasvõi potentsiaalne seos mõne kohtuvaidlusega.[18] Eeltoodu laieneb ka kohtunikele, kes konkreetset kohtuasja ei menetle. Eriti ettevaatlikud peavad olema kõrgemalseisvate kohtute kohtunikud.

Omaette vaidlus oli selle üle, kui palju on kohtunikule lubatud ajakirjanikega suhelda, kui see puudutab tema menetluses olevat kohtuasja. Näiteks, kui kohtunikku rünnatakse tema menetluses olevas asjas avalikult, kas kohtunikul on õigus avalikkuse ees ennast kaitsta? Vastus sellele küsimusele on jaatav. Kas aga kohtunik võib muudel juhtudel ise meedia poole pöörduda? Arutelu tulemusena jõuti järeldusele, et kuni kohtunikult eeldatakse avalikkuses tema lahendite selgitamist, ei saa olla keelatud ka proaktiivne ajakirjanduse poole pöördumine.

Eraldi vaieldi, kuivõrd mõjutab kohtuniku sõnavabadust tulevikus potentsiaalselt tekkiv kohtuvaidlus. Pelgalt fakt, et mingi teema võib tulevikus kohtuvaidluses tõusetuda, ei olnud CCJE jaoks piisav argument kohtuniku sõnavabaduse piiramiseks, eriti juhul, kui tõenäosus, et asi satub sama kohtuniku menetlusse, on väga väike. Artikli autori arvates peegeldab see suurriiklikku nägemust, väikeses riigis (nagu Eesti) tuleb olla oluliselt ettevaatlikum.

2. Sõnavõtt seoses kohtuvälise menetlusega, sh eeluurimisega. Kohtunik peab hoolikalt jälgima, mida ta avaldab seoses kohtuväliste menetlustega, millega ta kokku puutub. Eriti oluline on see kriminaalasja kohtueelse menetluse puhul, vältimaks võimalikku vastuolu EIÕK artiklis 6 sätestatud süütuse presumptsiooniga. Ka väljaspool kriminaalmenetlust võib tekkida kohtuväliste menetluste kommenteerimisel probleem, sest neis lahendatav vaidlus võib jõuda kohtusse ning sel juhul võib tekkida küsimus kohtu või kohtuniku erapooletuses.

Loomulikult ei või kohtunik avaldada kohtupidamisega seotud informatsiooni, mille avaldamine on talle seadusega keelatud (näiteks nõupidamistoa saladus jms). Kohtunik ei või avaldada ka konfidentsiaalset infot, mis on talle menetluse käigus teatavaks saanud.

3. Sõnavõtt ühiskondlikus-poliitilises küsimuses. Kohtunikul on lubatud osa võtta avalikke huve puudutavast debatist. See tõukub nii demokraatia ja pluralismi ideest kui ka võimude lahususe põhimõttest. Samas ei tohi kohtunik käituda nagu poliitik ning sellistes sõnavõttudes tuleb leida õige tasakaal – ka selles debatis peab kohtunik näima sõltumatu ja erapooletu ning unustada ei tohiks võimude lahususe põhimõtet.

Kuigi poliitiline tegevus ja kohtunikuamet ei ole ühitatavad, ei saa CCJE arvates poliitilise iseloomuga sõnavõtte täiesti ära keelata, sest paratamatult on igal inimesel oma poliitiline eelistus ning seda ei saa eitada ka kohtunike puhul. Seetõttu oleks vastav keeld idealistlik. Mõnes riigis on kohtunike parteiline kuuluvus ka lubatud. CCJE eelistab siiski, et poliitilise iseloomuga seisukohti avaldavad kohtunike esindusorganid nagu kohtunike ühing, kohtute haldamise nõukoda jms.

CCJE tõdeb, et osavõtt poliitilisest protsessist teenib ka informatiivset ja harivat eesmärki, näiteks kui selgitatakse planeeritava õigusmuudatuse nõrku kohti, praktilist rakendatavust vms.

Kohtunikul on õigus osa võtta kohtunike sotsiaalseid ja majanduslikke õigusi puudutavast poliitilisest debatist. CCJE isegi julgustab võtma kohtunikke osa poliitilisest debatist, kui see puudutab kohtunike sõltumatust ja iseseisvust. Kohtunik peaks ennast väljendama viisakalt, tasakaalukalt ja asjatundlikult. Hoiduma peaks vaenulikkusest ja kõigest, mis viitab diskrimineerivale, poliitilisele, filosoofilisele või religioossele kallutatusele.

4. Kohtusüsteemi kui institutsiooni puudutav sõnavõtt. Kohtunikel on õigus võtta sõna inimõiguste, õigusriigi ja kohtuvõimu toimimise, sh kohtuvõimu sõltumatuse ja võimude lahususe teemal. Kohtunikud võivad kommenteerida ka seaduseelnõusid, mis puudutavad vastuolulisi teemasid. Vastav õigus tuleneb sellest, et avalikkusel on õigus olla informeeritud demokraatia toimimiseks olulistest asjaoludest. Eelkõige peaksid kohtusüsteemi kui instutsiooni puudutavates küsimustes võtma sõna juhtivatel kohtadel olevad kohtunikud (kohtuesimehed, kohtunike ühingu juhatuse liikmed, kohtute haldamise nõukoja liikmed jt). CCJE kordab üle, et seisukohad peaksid olema vaoshoitud, et mitte tuua kaasa rünnakuid kohtusüsteemile. Samas ei tohi kohtunikud näida teiste võimuharude lobistidena või eestkõnelejatena.

Kohtunikel on õigus teha kommentaare ja esitada nõudeid, mis puudutavad nende staatust, töötingimusi jm tööga seotud küsimusi. Siin on CCJE arvates juhtiv roll kohtunike ühingul.

CCJE hinnangul on oluline, et kohtusüsteem looks õhkkonna, kus kriitika on lubatud. Tuleb arvestada, et kohtusüsteem on hierarhiline ning kohtuniku edutamine võib sõltuda teistest kohtunikest. Seetõttu tuleb juhtidel eriti jälgida, et sõnavabadus kohtusüsteemis oleks ka tegelikult tagatud.

5. Teisi kohtunikke ja kohtusüsteemi administreerimist puudutav kriitika. CCJE lähtub eeldusest, et kohtusüsteem kui võimuharu ei ole kohtunike siseküsimus, vaid ühiskonnal on legitiimne huvi teada, mis kohtusüsteemis toimub. See huvi lähtub vajadusest tagada demokraatia toimimine. Seega peab ka kohtusüsteemi puudutav kriitika olema lubatav.

Teiste kohtunike ja nende lahendite kritiseerimise üle tekkis tuline vaidlus. Nimelt, kui varem oli lähtekohaks vajadus säilitada kohtuniku erapooletus ühiskonna silmis, siis siin see eeldus enam ei toimi. Teiste kohtunike või kohtusüsteemi kritiseerimine ei mõjuta iseenesest kohtuniku iseseisvust lahendite tegemisel.[19] Pealegi, praktikas seda tehakse – eriti juristide koolitustel, akadeemilises tegevuses jm. Lisaks sellele on mõnes riigis, kus kohtunike iseseisvust või sõltumatust on oluliselt piiratud, kohtunikud kohtusüsteemi muutuste osas olnud liiga vaiksed või reageerinud liiga hilja. Teisest küljest, kohtusüsteemi ja kaaskohtunike alusetu kriitika viib kohtusüsteemi maine languseni, mis ei ole soovitav tagajärg.

Lõpuks jõuti debatis, kas teisi kohtunikke võib kritiseerida, vastuseni: võib. Seega leiti, et teiste kohtunike (lahendite) kritiseerimine on iseenesest lubatud. Küsimus on pigem selles, kuidas seda tehakse. CCJE leidis analoogiliselt EIK-ga, et kohtusüsteemisisene kriitika on lubatud, kui see on tehtud lugupidavalt ja konstruktiivselt[20]. Vastasel korral võib kohtusüsteem tervikuna langeda alusetu rünnaku ohvriks. Kriitika on lubatud, kui see jääb professionaalsuse raamidesse, puudutab avalikku huvi või kohtusüsteemi suhtes esitatud kriitikale vastamist. Kriitika ei tohi kahjustada ka kaaskohtuniku mainet. Sama kehtib juhul, kui kohtunik kritiseerib teisi menetlusosalisi. Kriitika ei või olla motiveeritud personaalsest kibestumisest, kättemaksust või isikliku kasu ootusest. Üldistatult peab kohtunik vältima impulsiivsust, vastutustundetust ja ründavat stiili.

Põhjalik vaidlus tekkis selle üle, kas kohtunik peaks kohtunikke ja kohtusüsteemi puudutavas küsimuses enne avalikkuse poole pöördumist avaldama oma arvamust kohtusüsteemi sees. Ühelt poolt tuleks kohtusüsteemi probleemid lahendada esmalt süsteemis endas. Sellise nõude vastu rääkis aga argument, et alati ei ole selleks aega (näiteks kohtunike edutamine jms) ning reageerida tuleks kohe. Samuti saab kohtusüsteemisisest arutelu summutada ja pidurdada. Arutelu tulemusena jäi arvamusse siiski nõue, et esmalt tuleks püüda lahendada probleem kohtusüsteemis sees.

6. Aktiivne poliitiline tegevus. Mitte kõikides riikides ei ole kohtunike erakondadesse kuulumine keelatud. Ka Eestis on seda küsimust aastaid tagasi kohtute seaduse paranduste raames arutatud, kuivõrd maailmavaade on kõigil, sõltumata sellest, kas parteiline kuuluvus eksisteerib või mitte. Lisaks sellele võib Eestis kohtunik töötada mõnda aega täidesaatva võimu teenistuses. Eestis on arutatud ka seda, kas kohtunik võib näiteks kohalikel valimistel kandideerida[21]. Seega ei ole see küsimus meile päris võõras.

CCJE leiab, et riikides, kus on kohtuniku parteiline kuuluvus lubatud, peaks kohtunik siiski hoiduma aktiivsest poliitilisest tegevusest, sest kohtunikuamet ja poliitika ei ole ühitatavad, s.o osutumaks valituks poliitilisse ametisse, tuleks kohtunikuametist loobuda[22].

Samas, varasem erakonda kuulumise fakt ei tohiks CCJE hinnangul anda alust kohtuniku erapooletusekahtluse alla seadmiseks. Küll oodatakse kohtunikult, et ta oleks oma eelnevas poliitilises tegevuses hoidunud sõnavõttudest, mis annaksid hiljem põhjust kahelda tema sobivuses kohtunikuametisse. Näiteks tuleks vältida kitsaid parteipoliitilisi seisukohti ja sisustada poliitiline tegevus pigem maailmavaateliste seisukohtadega.[23] Maailmavaade ei ole teatavasti etteheidetav.

Kohtuniku õiguslik ja eetiline kohustus sõna võtta

Kohtunikul on kohustus edendada ja kaitsta kohtusüsteemi iseseisvust nii seesmiselt kui ka väliselt.[24] Iseseisvust ohustavatel teemadel võivad kohtunikud igal juhul sõna võtta. Seesmine oht iseseisvusele tekib siis, kui kohtunikku on survestatud kohtusüsteemi sees – seda on teinud näiteks kohtuesimees, kõrgemalseisev kohtunik või kohtunike omavalitsusorgan, sh kohtute haldamise nõukoda. Kohtunikud võivad sel puhul sõna võtta nii riigisiseselt kui ka rahvusvaheliselt.

Kui kohtusüsteemi iseseisvus on seatud kahtluse alla, kohtunikke on ähvardatud või rünnatud, peab kohtusüsteem üles näitama vastupanuvõimet ning kartmatult kaitsma oma positsiooni.[25] See on eriti vajalik olukorras, kus demokraatia enam ei toimi, tema põhiväärtused on minetatud ja kui kohtusüsteemi rünnatakse.

Kohtusüsteemi iseseisvuse kaitse on iga üksiku kohtuniku kohustus.[26] Kui kohtunik on seda teinud enda, kohtute haldamise nõukoja, kohtunike ühingu või mõne muu esindusorgani nimel, tuleb vajadusel omakorda kaitsta seda kohtunikku.[27] Sõltuvalt olukorrast peaksid seda tegema kohtuesimehed, kohtute haldamise nõukoda, kohtunike ühing või muu kohtunike esindusorgan.

Kohtunikel on eetiline kohustus selgitada avalikusele kohtumenetluse toimimist. Arusaamise parandamise ja läbipaistvuse suurendamisega tõstetakse avalikkuse usaldust kohtusüsteemi toimimise vastu. Seejuures peaksid kohtunikud avalikkusele rääkima sellest, mida kohtute iseseisvus üldse tähendab.[28] Samuti on aeg-ajalt vaja selgitada võimude lahususe põhimõtte toimimist. Avalikkusele tuleks selgitada ka seda, kuidas õigussüsteemi põhimõtted ja väärtused praktikas toimivad.[29] Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitab lisaks kohtutele ja kohtunike ühingutele ka kohtute pressiteenistuse ja kõneisikute määramist.[30] Kuigi European Network of Councils for the Judiciary (ENCJ) leiab, et kohtunikud pigem ei peaks olema kohtute kõneisikud[31], leiab CCJE, et kohtunikud võivad selleks siiski sobida, kui nad on saanud vastava koolituse.

CCJE arvamus sisaldab aga ka sätet, mille kohaselt ei või kohtunikku kohustada avalikkuse ees oma kohtulahendit selgitama. Selle sätte ajendiks on Prantsusmaa regulatsioon, mille kohaselt on iga üks kohustatud ilmuma parlamendi ette ja vastama arupärimistele. Kohtunike suhtes ei ole tehtud erandit. Prantsuse poliitikud on enda ette kutsunud kohtunikke, kes on teinud nende arvates ebaõigeid lahendeid, sarjanud neid ärakuulamistel ning kandnud kogu sündmuse üle ka meediakanalis. Sellist praktikat ei pea CCJE aktsepteeritavaks.

Sotsiaalmeedia kasutamine

Sotsiaalmeedia kasutamine on lisanud kohtunikueetikale uue mõõtme. Kuna sotsiaalmeedia hõlmab võrreldes traditsioonilise ajakirjandusega oluliselt laiemat spektrit ühiskondlikust ja eraelust, on see toonud kaasa ka uued väljakutsed ja probleemid. Sotsiaalmeediapostitus võib hõlmata nii tundlikku ühiskondliku elu küsimust kui ka eraelulisi valikuid. Seetõttu on oluliselt lihtsam sattuda eetilisse konflikti, milleks piisab kasvõi üheainsa postituse läbimõtlemata meeldivaks märkimisest (läikimisest) ja jagamisest.

Samas kasutatakse sotsiaalmeediat rohkem kui kunagi varem ning selle sisu on jääv. Kirjalikult taasesitatav vorm suurendab ohtu, et kohtuniku sõnavõttu kasutatakse tema loata või kontekstist väljas. Kiirus, millega sotsiaalmeedia toimib, võib kaasa tuua läbimõtlemata postituste tegemise ohu. Kui tavameedias esinemiseks valmistatakse tavaliselt ette, ei ole see tüüpiline sotsiaalmeedia puhul. Erinevalt tavameediast puudub sotsiaalmeedias peatoimetaja, kes tõmbaks sobimatule sisule pidurit.

Eeltoodu tähendab, et kohtunikud peavad sotsiaalmeediat kasutama ettevaatlikult. Endale tuleb aru anda, et ka kõige väiksem postituse meeldivaks märkimine, info edasipostitamine või emotikon on tegelikult käsitatav kohtuniku sõnavõtu ja arvamuse väljendusena.[32] Mida rohkem ühepoolseid kommentaare kohtunik edastab või laigib, seda vähem erapooletu tundub ta ka ise.

Tähelepanu tuleb pöörata isikliku elu postitustele. Need võivad väljendada elustiili või harjumusi, mida kõik ühiskonnaliikmed ei pruugi mõista. CCJE märgib, et isikliku elu postitus võib mõjutada ühiskonna arusaamu kogu kohtuvõimust.

Samas, kohtunikul on lubatud sotsiaalmeediat kasutada ning seal sõna võtta. Küsimus on kohastes piirides. Need sõltuvad aga konkreetsest ühiskonnast ning on ajas muutuvad. Seetõttu kutsub CCJE kohtunikke üles töötama välja sotsiaalmeedias käitumise juhised ja viima läbi vastavad koolitused.

Nagu igale muule sõnavabaduse kasutamise juhtumile, laienevad eelpool käsitletud nõuded ka digitaalse kanali abil edastatud seisukohtadele.[33] See tähendab, et kohtunikud peavad isiklikku elu puudutavat informatsiooni või isiklikke seisukohti avaldades (sh emotikone kasutades) hoiduma kõigest, mis võiks heita kahtlust tema erapooletusele ja kohtuvõimu autoriteedile. Tähelepanu tuleb pöörata keelekasutusele, visuaalmaterjali väljanägemisele, edastatava info sisule ja hulgale. Ettevaatlik tuleb olla eraelu detailide, elustiili jms info avaldamisega. Kohtusüsteemile ei tule kasuks see, kui kohtunikule heidetakse ette pillavat elustiili, ega ka see, kui talle soovitatakse osta lõpuks ometi üks korralik ülikond.

Käitumisnõuded kehtivad ka siis, kui kohtunik sotsiaalmeedias oma isikut ei avalda. Selguse mõttes märgib CCJE, et kohtunikel on lubatud pseudonüüme kasutada. Samas ei saa pseudonüümi taha peita ebaeetilist käitumist.

CCJE märgib, et kohtuniku sõnavabaduse piirangutele ei allu eraviisilised vestlused. Eraviisiline vestlus ei tähenda vestlust eraelust – vestluse sisu ei ole piiratud. Eraviisilise vestluse all mõistetakse nii neljasilmavestlust kui ka suletud grupi vestlusi, kui kohtunikul on võimalus valida grupivestluse osalisi. Siia alla kuuluvad samuti personaalsed e-kirjad. Teisisõnu leiab CCJE, et kui eraviisiline või suletud grupi vestlus lekib avalikkuse ette, ei vastuta kohtunik seal väljendatu eest. See seisukoht tuleneb sellest, et ka kohtunikul peab jääma mingis situatsioonis võimalus olla inimene kõigi oma pahedega ja mitte tunda end avaliku võimu esindaja; see tähendab, et tal peab olema võimalik käituda mingites olukordades vabamalt ja mitte hoida pingsalt kinni poliitilise korrektsuse nõudest. Selleks situatsiooniks saabki olla eraviisiline või suletud grupi vestlus. Järeldada saab aga ka seda, et kui keegi eraviisilises vestluses osalejatest toob kokkuleppe vastaselt selle sisu avalikkuse ette, on see isik ise eetikareegleid rikkunud. Seega, kui vestluses osalejad on kokku leppinud, et kõik räägitu jääb nende nn seinte vahele, peab olema neil võimalus ennast vabalt väljendada.

Kokkuvõte

  • Kohtunikul on õigus sõnavabadusele nagu kõigil teistel kodanikel. See vastab demokraatia põhimõtetele, pluralistlikule ühiskonnakorraldusele ja võimude lahususe põhimõttele.
  • Kohtunik peab arvestama tema ametist tulenevate piirangutega. Sõnavabaduse kasutamisel peab kohtunik säilitama erapooletuse ja ühiskonna usalduse.
  • Olukorras, kus demokraatia põhimõtted, õigusriik, võimude lahusus, kohtunike iseseisvus ja sõltumatus on ohus, peab kohtuvõim näitama üles vastupanuvõimet ning võtma avalikult sõna. See võib puudutada nii poliitiliselt tundlikke küsimusi kui ka kohtunike internset ja eksternset sõltumatust. Eelistatud kõneisikud on kohtunike esindusorganeid esindavad kohtunikud.
  • Reeglina peaks kohtunik hoiduma vastuolulistel ühiskondlikel teemadel sõna võtmisest ja poliitilises tegevuses osalemisest.
  • Kui kohtunik võtab sõna, peab sõnavõtt olema mõõdukas, tasakaalustatud ja lugupidav.
  • Lisaks kohtunike esindusorganitele on igal kohtunikul eetiline kohustus selgitada avalikkusele kohtuvõimu toimimist ja selle väärtusi. Kui ühiskond mõistab kohtuvõimu toimimist, kohtuvõim toimib läbipaistvalt ning väärarusaamad on minimeeritud, aitab see kaasa usalduse suurenemisele.
  • Kohtunik peab teadvustama sotsiaalmeedia kasutamise riske. CCJE soovitab liikmesriikidel läbi viia sellega seotud koolitusi.
  • Eraviisilistele või suletud grupi vestlustele ei kehti kohtunikuametist tulenevad sõnavabaduse piirangud.
  • Sõnavabaduse kasutamise reeglid igas liikmesriigis tuleks CCJE hinnangul välja töötada kohtunike endi poolt.[34]

Oma järgmise aasta arvamuses uuendab CCJE seisukohti infotehnoloogiliste vahendite kasutamise kohta. Varasem arvamus nr 14 on üle kümne aasta vana ja palju on muutunud. Muuhulgas on pandeemia tingimustes kohtuistungid n-ö juhtmetesse kolinud, tõusetunud on küsimus tehisintellekti kasutamisest kohtupidamises. Need küsimused väärivad CCJE hinnangul tähelepanu.

____________________________

[1] CCJE arvamus nr 25 (2022). – https://rm.coe.int/opinion-no-25-2022-final/1680a973ef%0A%0A (16.01.2023).

[2] Sõnavabadus on Euroopa Nõukogu prioriteet nr 2, kohtusüsteemi iseseisvus on kõrgel kohal nr 6. Vt: Strategic Framework of the Council of Europe. SG/Inf(2020)34, p-d 2 ja 6.

[3] Kohtute ühiskondliku aruandluskohustuse kohta vt CCJE arvamust nr 24. CCJE arvamused on kättesaadavad: https://www.coe.int/en/web/ccje/ccje-opinions-and-magna-carta (16.01.2023).

[4] EIKo Handyside vs. the United Kingdom, 07.12.1976, nr 5493/72, § 49.

[5] EIKo Stoll vs. Switzerland (GC), 10.12.2007, nr 69698/01, § 101; Morice vs. France (GC), 23.04.2015, nr 29369/10, § 124.

[6] Vt nt EIKo Baka vs. Ungari, 23.06.2016, nr 20261/12, § 162.

[7] EIKo Miroslava Todorova vs.Bulgaaria, 19.10.2021, nr 40072/13.

[8] EIKo Baka vs. Ungari, 23.06.2016, nr 20261/12, § 158.

[9] EIKo Perincek vs. Šveits, 15.10.2015, nr 27510/08, § 273.

[10] Bangalore põhimõtted § 134, CCJE arvamus nr 3 (2002), p 28.

[11] EIKo Baka vs. Ungari, 23.06.2016, nr 20261/12, § 166; Wille vs. Liechtenstein, 28.10.1999, nr 28396/95, § 63.

[12] CCJE arvamus nr 3 (2002), p 28; European Charter on the Statute for Judges, p 4.3.

[13] Näiteks Venemaal on vabastatud kohtunik, kes seadis kahtluse alla kohtusüsteemi iseseisvuse ja sõltumatuse, vt EIKo Kudeshkina vs. Russia, 26.02.2009, nr 29492/05, § 99.

[14] Guide on How to Develop and Implement Codes of Judicial Conduct. United Nations Office on Drugs and Crime, Vienna 2019, lk 14–16. – https://www.unodc.org/res/ji/resdb/data/2019/how_to_develop_and_implement_codes_of_judicial_conduct_html/Codes_of_Conduct_2020_2.pdf (16.01.2023).

[15] Vt ka CCJE arvamus nr 3 (2002), p 28; Bangalore põhimõtted, p 2.4.

[16] EIKo Olujic vs. Horvaatia, 05.02.2009, nr 22330/05, § 59; Buscemi vs. Itaalia, 16.09.1999, nr 29569/95, § 68; Lavrents vs. Läti, 28.11.2002, nr 58442/00, § 119.

[17] Kohtunike käitumise Bangalore põhimõtted, 2002. – https://www.unodc.org/pdf/crime/corruption/judicial_group/Bangalore_principles.pdf (16.01.2023).

[18] Bangalore põhimõtted, p-d 136 ja 45.

[19] Küll muidugi võib kestev mõju seisneda võimaluses saada edutatud, kuid see ei ole küsimus, mida antud juhul kohtuniku iseseisvuse ja sõltumatuse juures siinkohal vaadeldakse.

[20] EIKo Kudeshkina vs. Russia, 26.02.2009, nr 29492/05, § 86; Di Giovanni vs. Itaalia, 09.07.2013, nr 51160/06, § 71; Paniogly vs. Rumeenia, 08.10.2020, nr 33794/14, § 114.

[21] Arutelu lõppes sellega, et kandideerimist peeti põhimõtteliselt võimalikuks. Ka rahvusvaheline praktika võimaldab kohtunikul iseenesest osaleda valimis- ja poliitilises debatis, ühildamatuse küsimus tekib pigem siis, kui kohtunik osutub poliitilisse ametisse valituks – siis tuleb teha valik. Vt ka EIKo Kudeshkina vs. Russia, 26.02.2009, nr 29492/05, § 94.

[22] Bangalore põhimõtted, p 135; vt ka EIKo Brike vs. Läti, 29.06.2000, nr 47135/99.

[23] Vt ka CCJE arvamus nr 3 (2002), p 34; CCJE Magna Charta, §-d 3 ja 9.

[24] Vt CCJE arvamust nr 3 (2002). EIKo Zurek vs. Poola, 10.10.2020, nr 39650/18, § 222.

[25] CCJE arvamus nr 18 (2005), p 41.

[26] Bangalore põhimõtted, p 140.

[27] EIKo Zurek vs. Poola, 10.10.2020, nr 39650/18, § 222; Bangalore põhimõtted, p 140; Report of the UN Special Rapporteur on the independence of judges and lawers, 29.04.2019, A/HRC/41/48, p 102; ENCJ Report on Judicial Ethics – Principles, Values and Qualities 2009–2010.

[28] Bangalore põhimõtted, p 44.

[29] ENCJ Report on Public Confidence and the Image of Juctice (2018–2019), Ch V, p 5.3.

[30] Recommendation of the Committee of Ministers CM/Rec (2010)12 on Judges: Independence, Efficiency and Responsibilities, art 19; European Commission for the Efficiency of Judges (CEPEJ) Guide on Communication with the Media and the Public for Courts and Procecution Autorities, CEPEJ(2018)15.

[31] ENCJ Justice, Society and the Media Report 2011–2012, p 6.2.6.

[32] UNODC Non-Binding Guidelines on the Use of Social Media by Judges, p 6.

[33] UNODC Non-Binding Guidelines on the Use of Social Media by Judges, p-d 1 ja 15; Recommendation of the Committee of Ministers CM/Rec (2010)12 on Judges: Independence, Efficiency and Responsibilities, art 19; Report of the UN Special Rapporteur on the independence of judges and lawers, 29.04.2019, A/HRC/41/48, p-d 78, 81; ENCJ Report 2011–2012, p 11.

[34] Guide on How to Develop and Implement Codes of Judicial Conduct. United Nations Office on Drugs and Crime, Vienna 2019, lk 14–16. – https://www.unodc.org/res/ji/resdb/data/2019/how_to_develop_and_implement_codes_of_judicial_conduct_html/Codes_of_Conduct_2020_2.pdf (16.01.2023).