Laura Aiaots
riigiprokurör, Tartu Ülikooli õigusteaduskonna karistusõiguse külalislektor
Anneli Soo
Tartu Ülikooli õigusteaduskonna karistusõiguse kaasprofessor
Karistusõiguse jaoks on kannatanu väga oluline isik. On ju tema see, kelle õigushüvesid – elu, tervist, vara jne – karistusõigus kaitseb ning kelle eest kriminaalmenetluse nime kandva ristiretke ette võtab. Kannatanu kannatused kajastuvad nii süüdlasele süü suuruse alusel mõistetavas karistuses kui ka tsiviilhagi tulemusena välja mõistetud hüvitistes. Et aga kannatanu kannatused karistuses (ja hüvitistes) õiglaselt kajastuksid, peab karistusõigus paratamatult tegelema ühe väga delikaatse, kuid vajaliku küsimusega: kannatanu rolliga toime pandud kuriteos.
Nii nagu elu ei ole mustvalge ja konfliktis pole sageli süüdi üksnes üks pool, ei pruugi ka kuriteo toimumise või sellega tekitatud kahjuni olla viinud üksnes süüdlase tegevus. Karistusõiguse asi on eristada olukordi, milles kannatanu panus kuriteosse on olnud sotsiaaladekvaatne (nt pimedast ja ohtlikust pargist läbi jalutamine, „liiga nappide“ riiete kandmine, oma kodu lukustamata jätmine jne) nendest olukordadest, kui see on olnud sotsiaaleetiliselt hukkamõistetav või suisa õigusvastane. Kui esimesed süüdlase karistusõiguslikku vastutust ei muuda, siis teised võivad seda vähendada (vt nt karistusseadustiku (KarS) § 57 lg 1 p 6) või sellest sootuks vabastada „kannatanu“ kannatanu-staatuse eitamisega (nt KarS § 28).
Karistusseadustik sisaldab kannatanu rolli määratlevaid aspekte või instituute siiski küllaltki tagasihoidlikult. Asjaolu, kas ja mis juhtudel isikut saab käsitada kannatanuna, on aja jooksul kajastatud Riigikohtu praktikas. Siiski on seda küsimust käsitletud eelkõige instituudi (nt hädakaitse) ja kaasuse põhjal. Viimane märgiline lahend selles valdkonnas nn kiusliku naabri kaasuses on pärit eelmisest aastast.[1] Kuigi igal karistusõiguse instituudil on iseseisev tähendus, peavad erinevad instituudid moodustama süsteemi. Meie eesmärk on kaardistada Riigikohtu praktika värskeimad suunad isiku kannatanuna käsitamisel ning analüüsida, milline mõju on neil karistusõiguse süsteemile. Alustuseks aga selgitame, miks üldse on vaja arvestada kannatanu rolli.
Kannatanu vastutus karistusõiguse ja ühiskonna ees
Kannatanul ei ole olnud alati nii suurt ja silmapaistvat rolli nagu praegu. Napoleoni ajal tõrjuti kannatanud oma nõuetega tsiviilkohtusse ja nende nimel hakkas kriminaalasja käsitlema riik. Kannatanule jäi suuresti tunnistaja roll. Siiski hakkas 1980. aastatest kannatanu positsioon tasapisi muutuma.[2] Viimastel aastakümnetel on areng olnud suisa hüppeline. Kui 2001. aasta Euroopa Liidu (EL) raamotsus[3] sisaldas üksikuid kannatanu menetluslikke õigusi (eelkõige õigus saada teavet), siis 2012. aasta EL-i direktiivist[4] võib neid leida juba hulgi (muu hulgas õigus esindajale, õigus tõlkele, õigus saada teavet asja kulu kohta jne). Praeguseks ei ole kannatanu kriminaalmenetluses enam ammu pelgalt tunnistaja, vaid vahel peaaegu prokuröri võrdväärne partner. Kriminaalmenetluses ei otsustata üksnes toimepanija süü küsimuse, vaid ka kannatanule tema kahjude hüvitamise üle. Ühtlasi on lisandunud taastava õiguse suund, milles, küll veel äärmiselt piiratud tingimustel, arvestatakse kannatanu soovi lahendada konflikt kriminaalmenetluseväliselt talle sobivalt.
Kannatanute kriminaalmenetlusliku positsiooni paranemine ei ole üksnes kannatanute õiguste eest võitlevate rühmade väsimatu töö tulemus. Nn kohtlemisideoloogia taandumisega kaasnenud kättemaksuidee õitsele puhkemine 1970. aastate lõpus (märksõnaks Martinsoni nothing works) sünnitas poliitilised sõnavõtud „kannatanu nimel“. Üleskutsed järjest karmimalt karistada, sest seda soovivad kannatanud või on see vajalik uute kuritegude ärahoidmiseks (loe: uute kannatuste vältimiseks) kas süüdlase hirmutamise või ühiskonnast isoleerimisega, ei ole tundmatud ka Eestis. Kuigi empiirilised uuringud ei kinnita verejanulise kannatanu kuvandit ega seda, et järjest karmistatavad karistused kannatanute heaolu suurendaks, ei takista see poliitikuid praegugi sama rida jätkamast.[5] Tõsi, leidub (sealhulgas ka Eestis) näiteid sellistest kannatanutest, kes nõuavad kättemaksu nimel enda asjas väga karmi karistamist, kuid viiteid kannatanute enamiku kättemaksujanule ei ole. Näib siiski, et populistlik poliitiline retoorika on ehitatud just endale soodsamatele kaasustele ehk sellistele kaasustele, kus kannatanu(d) nõuavad karmi karistust.
Kannatanu nimel rangeid karistusi nõuda on äärmiselt lihtne ka seetõttu, et praegu valitseva riskiühiskonna idee järgi on karistusõigus sattunud ennetamise üheks peamiseks tööriistaks.[6] Ennetamine aga kõnetab peaaegu igaüht meist. Laialt on levinud varem suuresti mõeldamatud nähtused, nagu ennetavad koosseisud (millegi ettevalmistamise kriminaliseeritus) ja karistusjärgne kinnipidamine, seda kõike meie turvalisuse nimel. Abstraktsed ohudeliktid, mille tõenäosus kulmineeruda tagajärjedeliktina on vahel väga väike, on samuti rakendatud punitiivse retoorika vankri ette, milles meist kõigist on tehtud kannatanud. Neid esitletakse järjekindlalt kui meid igaüht vahetult ja pidevalt ohustavat tegevust, millele tuleb ilmtingimata karmilt reageerida (nt liiklussüütegude, eriti joobes juhtimise levinud käsitlus). Pole tähtis, kuidas ühiskonnaliikmed karistamisse ja karistustesse tegelikult suhtuvad ja kas nad on kujundanud oma suhtumise teadlikult ning teaduspõhiselt. Nn valitseva arvamuse ehk meedias kajastatava arvamuse järgi on asi selge: kes tegelikult kannatanutest (ehk meist) hoolib, nõuab nende nimel ka karmi kohtlemist, kes seda ei tee, sellele kannatanute kannatused korda ei lähe.[7]
Kannatanute ja süüdistatavate dihhotoomia ning seeläbi kannatanute õiguste ja vajaduste esikohale seadmine näeb poliitilises diskursuses ehk sümpaatne välja, kuid on tegelikult äärmiselt problemaatiline. Saunders jt annavad probleemidest selge ülevaate.[8]
Esiteks, kõik kannatanud ei räägi tõtt. Esineb valeütlusi, tõe enda kasuks moonutamist, vähendades või eitades oma rolli toimunus või paisutades üle oma kannatuste suurust jne. Mõnikord võib isik olla kannatanu rollist huvitatud, et muuta teise isiku elu kriminaalmenetlusega keeruliseks. Nii on isikul lihtne ja odav toimida, sest piisab tema osavalt esitatud avaldusest ning käivitub kriminaalmenetlus, mis toob menetlusalusele isikule kaasa nii takistusi oma elu juhtimisel, emotsionaalset häiritust kui ka suuri rahalisi kulutusi. Sellist käitumist peaks ära hoidma asjaolu, et valekaebuse esitamine on kuritegu KarS-i § 319 järgi. Selline säte karistusseadustikus aga ei taga, et isikud nimetatud viisil ei tegutse. Seega ei pruugi iga kuriteokaebus ega käitumine kriminaalmenetluse kestel olla kantud headest kavatsustest. Järelikult toob käsitlus, mis usaldab kannatanut vankumatult ja kohtleb teda siidkinnastega, kaasa ebaõigeid lahendusi ning on äärmiselt ebaõiglane.[9] Selleks et kannatanud õigustaks rolli, mis neile ajapikku on antud, peaksid nad kriminaalmenetluses käituma vastutustundlike isikutena, hoidudes ülemäärastest nõuetest, eksitavatest väidetest, liigsetest emotsioonidest ja mineviku külge klammerdumisest.[10] Et aga inimene on inimene ja kõik kannatanud sellisele ideaalile ei vasta, peab süsteem paratamatult kontrollima kannatanu väiteid ning lükkama kõrvale sellega kaasnevad etteheited, et „riik ei hooli“ või „kannatanu peab põhjendamatult läbima kadalipu“.
Teiseks, me kõik võime sattuda olukorda, kus me pole enam kannatanud, vaid põhjusega või põhjuseta hoopis kahtlustatavad.[11] Abstraktne ohudelikt (nt mingi liiklusrikkumine, nt kiiruse ületamine) võib halbade asjade kokkusattumuse tõttu kiiresti kulmineeruda tagajärjedeliktina (kannatanuga liiklusõnnetus), valearvestus töökohal karistusõigusele huvi pakkuva tööõnnetusena ja naabrite konflikt vastaspoole esitatud värvikate versioonidena sellest, mida kõike kriminaalset on süüdlasest pool teinud. Igaüks meist tahab sellises olukorras, et teda kuulataks ega tituleeritaks „nendeks“, kelle seisukohad on väärtusetud või vähemalt kannatanuga võrreldes väheolulised seetõttu, et ta on korraga „nende“ rühma sattunud. Meie vs. nemad käsitluse muudab eriti kurioosseks asjaolu, et nii mõnigi kord on kannatanu ja kahtlustatava roll ühes inimeses niivõrd kokku sulandunud, et seda on võimalik eristada üksnes konkreetses menetluses, kuid mitte laiemas plaanis. Nii on arvukad empiirilised uuringud teinud kindlaks tugeva ohvriks langemise ja hilisema õigusvastase tegevuse seose.[12] Ehk teisisõnu: kes ühes juhtumis on ohver, võib järgmises olla juba kurjategija. Kord tõstame pjedestaalile, teinekord tambime mutta, kuigi inimene on sama. Kus on selles loogika?
Kannatanu rolli hindamine konkreetses kuriteos ei ole mitte üksnes õigusriigile kohane, vaid aitab kaitsta meist igaüht. Me ei tea kunagi, millal võime sattuda näiteks pahatahtliku või muul viisil ebaõiglase süüdistuse ohvriks. Kui sellisel juhul lähtutakse üksnes sellest, mida kannatanu väidab meid olevat teinud ega vaadata laiemat konteksti, sh kannatanu käitumist, veab õigussüsteem alt nii meid ennast kui ka kogu ühiskonda. Kuigi teema on delikaatne ja teatud huvirühmade jaoks ehk suisa vastuvõetamatu, tuleb sellega tegeleda.
Kannatanu on oluline, kuid mitte puutumatu. Karistusõigus on küll kannatanu teenistuses, kuid mitte piiramatult. Kannatanul lasub vastutus karistusõigust mitte enda kasuks n-ö ära kasutada ja õiguskaitseorganitel on kohustus kontrollida, et kannatanu seda ei teeks. Õiguskaitseasutuste käsutuses on nii menetlus- kui ka materiaalõiguslikud võimalused. Menetlusõiguslikult tuleb hinnata, kas isiku kaebus ning ütlused on usaldusväärsed. Materiaalõiguslikult on tähenduslik küsimus, mis hetkest on kannatanu panus õigusvastane või muul viisil selline, et see süüdlase vastutust kuidagimoodi mõjutab. Järgnevalt keskendumegi Riigikohtu praktika analüüsile kannatanu käitumise hindamisel.
Kannatanu panus kuriteo toimepanemisse Riigikohtu praktikas
Kannatanu käitumise arvestamine lähtub isikliku vastutuse põhimõttest, mille kohaselt vastutab igaüks üksnes enda käitumise eest. Vastutusvõimelise isiku enda individuaalsete õigushüvede (teadlik) ohtu asetamine on õigushüve kandja autonoomia. Õiguskord lähtub arusaamast, et vastutusvõimeline isik peab mõistliku tähelepanelikkuse ning hoolega seisma enda õigushüvede kaitsmise eest.[13] Kannatanu käitumist on Riigikohtu praktikas arvestatud eelkõige objektiivse omistamise juures, kuid lisaks ka õigusvastasust välistavate asjaolude ning karistust kergendatavate ja raskendavate asjaolude juures ning samuti kahju hüvitamisel.
Riigikohtu hiljutine nn kiusliku naabri lahend toob esile, kui keeruline võib olla konkreetses olukorras eristada kannatanut ja süüdlast. Kõnealuse juhtumi kesksed tegelased olid nelja isiku kaasaomandis oleva maja elanikud. Ühel naabritest, nimetagem teda A-ks, olid teistega keerulised suhted: juba aastast 2013 käitus ta väga kiuslikult, destruktiivselt ja vahel ebaadekvaatselt. A käitumine ei piirdunud ainult mittekontaktse kiusuga, vaid esines ka „kogemata“ löömist (nt lumelabidaga vastu möödaminejate jalgu). Üks erimeelsuste allikas oli hooviala kasutamine: selle kohta oli kohus majaelanike nõudel kinnitanud kasutuskorra, määrates nii ainu- kui ka ühiskasutuses olevad alad. Pärast kohtuprotsessi palusid naabrid nii suuliselt kui ka kirja teel korduvalt A-l likvideerida lillepeenraosa, mis asus ühiskasutusse määratud maa-alal, kuid A keeldus sellest. Ühel päeval märkas A, et tema lillepeenar on eemaldatud. Ta asus peenra asemele paigaldatud kive loopima E ja T ainukasutusalale. E ja T olid lapsega õues. Üks kividest läks E-st napilt mööda. Seepeale läks T A juurde ja küsis rahulikult, miks too kive loobib. A vastas küsimusele valju häälega, tõukas T-d rindu ja tegi tema suunas liigutuse põlvega. T astus sammu tagasi. A astus ise sammu lähemale, öeldes, et T minema kaoks ja tegi samal ajal puusaga tõukeliigutuse vastu T-d. Seejärel tõukas T A-d, kes kukkus, tundis enda sõnul valu ja sai tervisekahjustuse: hematoomi tuharal.
Konflikti tagajärjel alustatud kriminaalasjast nähtub, et A oli vägagi huvitatud olemast kannatanu ning soovis, et T-d käsitataks süüdlasena, ta saaks karistuse ning A-le mõistetaks hüvitis. Nii esimese kui ka teise astme kohtud mõistsidki T süüdi, keskendudes konkreetsele konfliktile, kus toimus tõukamine, ning tõid välja, et A vahetu õigusvastase ründe puudumise tõttu puudus T-l õigustus reageerida vägivallateoga. Riigikohus mõistis aga T õigeks põhjendusel, et teadliku eneseohustamise üks vorme on provokatsioon, mis välistab tagajärje objektiivse omistamise. Seni on provokatsioonil olnud tähendus õigusvastasust välistavate asjaolude korral, täpsemalt hädakaitseõigust ning hädaseisundis päästmistegevust[14] piirava asjaoluna, tapmise privilegeeringuna KarS-i § 115 tähenduses ning karistust kergendava asjaoluna KarS-i § 57 lg 1 p 6 ja § 57 lg 2 tähenduses. Kiusliku naabri kaasuses jõudis Riigikohus aga lahenduseni, et provokatsioon kui teadlik eneseohustamine võib juba objektiivse koosseisu tasandil täielikult välistada toimepanijale tagajärje etteheite tegemise, mille tulemusena on välistatud isiku käsitamine kannatanuna.
Võib argumenteerida, et konkreetse üksikjuhtumi kontekstis on tegemist vägagi õiglase lahendiga. Tunduks kummastav, kui riik peaks kriminaalmenetluse kaudu kaitsma tülinorijat, kes soovib pöörata kriminaalmenetluse enda kasuks. Kuid tekib küsimus, kas nüüd võibki tülinorijale vastu hakates realiseerida karistusseadustikus sätestatud teo, ilma et oleksid täidetud hädakaitseõiguse eeldused. Kohtupraktikas on aastaid rõhutatud, et üksnes hädakaitseseisund lubab konfliktisituatsioonis kahjustada tülitaja õigushüvesid kuriteo toimepanemisega. See seisukoht on tihedalt seotud nn ründaja vastutustundlikkuse põhimõttega, mille järgi tuleb ründajal provokatsioon välja kannatada, kui just pole tegemist aktiivse ründega.[15] Ehk teisisõnu: üldiselt peaksid inimesed konflikte lahendama muul viisil kui teiste õigushüvesid kahjustades. Õigustatult tekib küsimus, millist mõju avaldavad kiusliku naabri kaasuses toodud kriteeriumid senisele kaljukindlale seisukohale ja karistusõigussüsteemile tervikuna.
Enne kui analüüsime, miks on Riigikohus provokatsiooni käsitlenud objektiivse omistamisena ja milline on sellise uudse käsituse laiem mõju, on vaja välja tuua, mis on objektiivne omistamine ning kuidas see seostub kannatanu käitumisega.
Objektiivse omistamine on objektiivse koosseisu tunnus, mida seaduses pole otsesõnu kirjas, kuid on välja töötatud karistusõigusteoorias ning kasutusel Eesti kohtupraktikas. Objektiivne omistamine kohaldub ainult tagajärje-, mitte teodeliktide korral. Selle lähtepunkt on arusaam, et täideviija käitumisega kausaalseoses olevad muutused välisilmas peavad kujutama just täideviija loodud ohu realiseerumist koosseisupärases tagajärjes. Sisuliselt tuleb vastata küsimusele, kas üldise elukogemuse põhjal on alust pidada võimalikuks või tõenäoliseks, et isiku käitumine vallandab just sellise kausaalahela kulgemise, mis päädib ühe või teise koosseisupärase tagajärje saabumisega. Sellise lisanõude esitamise mõte on piirata ekvivalentsusteooria äärmiselt laia toimeala ja eitada objektiivse koosseisu realiseeritust nt ebatavaliste kausaalahelate või õiguslikult aktsepteeritud ohuolukordade juhtumitel.[16] Üks objektiivse omistamise kriteerium seostub kannatanu enda käitumisega. Täpsemalt võib objektiivse omistamise välistada kannatanu enda ebakohane käitumine ja oma individuaalsete õigushüvede ohtu asetamine ehk (teadlik) eneseohustamine. Sellisel juhul saab väita, et kannatanu on andnud niivõrd suure panuse sündmuste kulgemisse, et tagajärge ei ole alust käsitada enam toimepanija teona, vaid see on saabunud just kannatanu käitumise tulemusena.
Vahemärkus. Kui eelnevast nähtub, et etteheite tegemise toimepanijale välistab kannatanu käitumine, mis on ääretult pahatahtlik, kiuslik ja konflikti esile kutsuv, on Riigikohtu varasema praktika kohaselt tähenduslik ka kannatanu märksa vähem ebaõiglane käitumine ning isegi õiguspärane toimimine. Kannatanu ebakohane käitumine ja teadlik eneseohustamine võib avalduda selles, et kannatanu rikub teatud olukordadeks ette nähtud reeglistikku. Nii näiteks on liikluses reisijal kohustus kasutada turvavööd ja selle kinnitamata jätmine kui ebakohane käitumine näitab isiku nõusolekut eneseohustamiseks. Siiski ei saa erinevalt pahatahtlikust provokatsioonist kannatanu ebakohasest käitumisest ilmtingimata järeldada, et isikut pole alust üldse käsitada kannatanuna, vaid tuleb hinnata, milline kaal ebakohasel käitumisel on: kas kannatanu teo panuseta oleks saabunud kahju sootuks olemata või olnuks oluliselt väiksema raskusastmega.[17] Järelikult on kannatanu ebakohane käitumine oluline aspekt, et hinnata, kas kannatanu on otsustanud teadlikult ennast kahjustada, kuid sama ajal ei ole see nõutav tingimus teadliku eneseohustamise tuvastamiseks.[18] Kannatanu teadliku eneseohustamisega on tegemist ka siis, kui kannatanu käitumine ei riku ühtegi reeglit või normi ning väljendab üksnes seda, et kannatanu ei soovi enda õigushüvesid kaitsta ja on valmis nende kahjustamiseks. Näiteks on teadliku enesekahjustusega tegemist juhul, kui isik loobub pärast kuriteo toimumist arstiabist, teades, et sellise otsuse tagajärg võib minimaalselt olla reaalne oht tema elule.[19] Olgu kannatanu käitumine ebakohane või ohustagu ta ennast teadlikult, täidetud peab olema kaks tingimust: kannatanu vastav otsus peab olema teadlik ja vabatahtlik.[20]
Teinud kõrvalepõike objektiivsesse omistamisse ja kannatanu osalusse selle tuvastamisel üldisemalt, tuleme tagasi kannatanu provokatsiooni juurde. Kiusliku naabri lahendis on välja toodud, mis on need kriteeriumid, mille korral provokatsioon ja reaktsioon sellele täidavad teadliku eneseohustamise nõuded, välistades sel viisil tagajärje objektiivse omistamise. Kuivõrd provokatsioonil ja sellele järgneval reaktsioonil on tähendus ka hädakaitse korral, käsitleme järgnevalt kaht olukorda võrdlevalt.
Esiteks ei välista igasugune provokatsioon objektiivset omistamist, vaid üksnes tahtlik ja teatud tingimustel ka süüline provokatsioon.[21] Kiusliku naabri kaasuses lähtus Riigikohus tahtliku ja süülise provokatsiooni sisustamisel lahendist, mis käsitleb provokatsiooni hädakaitseseisundis. Selle käsitluse järgi kutsub isik tahtliku provokatsiooni korral enda vastu suunatud ründe esile meelega ja eesmärgipäraselt.[22] Süülise provokatsiooni korral põhjustab isik enda õigushüvede vastu suunatud ründe õigusvastase ja/või sotsiaaleetiliselt hukkamõistetava käitumisega, kuid ründe väljakutsumine ei ole tema eesmärk[23]. Süülist provokatsiooni saab käsitada teadliku eneseohustamise eeldusena, kui isiku käitumist iseloomustab teadlik tegutsemine (ulatumata siiski ründe meelega esilekutsumiseni), nt teis(t)e isiku(te) teadlik õrritamine ja ärritamine, ning seda ka pikema aja vältel.[24] Seejuures tuleb arvestada, et õiguspärast ning sotsiaaladekvaatset tegevust ei saa üldse käsitleda provokatsioonina, vaid neid on isik kohustatud taluma olenemata sellest, miks teine seda teeb ja kas isikule see meeldib või mitte. Kiusliku naabri kaasuses jaatas Riigikohus vähemalt süülist provokatsiooni, mis kohtu hinnangul väljendus selles, et üks naaber õrritas ja häiris aastaid pidevalt teisi majaelanikke ning lõi ja suurendas konfliktisituatsioone.[25]
Teiseks on provokatsiooni tuvastamiseks oluline hinnata peale üksiksündmuse (konkreetne etteheidetav tegu) ka konkreetset sündmustikku ja isikute omavaheliste suhete konteksti.[26] Ka siin langevad Riigikohtu käsitlused provokatsioonist objektiivse omistamise ja õigusvastasuse tasandil kokku.[27] Kiusliku naabri lahendis on kirjeldatud, milline oli kannatanu aastatepikkune tülinoriv käitumine, samuti tema käitumine konkreetses konfliktisituatsioonis.
Kolmandaks tuleneb kiusliku naabri kaasusest, et provotseeriva (nn vallandava) teo ja provotseeritud isiku reageeringu vahel peab esinema tihe ajaline ning üldjuhul ka ruumiline seos, eristamaks seda nt hilisemast kättemaksust.[28] Provokatsiooni ja reaktsiooni ajalist ning ruumilist seost on Riigikohus nõudnud ka hädakaitsekaasustes.[29] Kiusliku naabri kaasuses jõudis Riigikohus järeldusele, et provokatsiooniga on toimepanija reaktsioonil tihe ajaline ja ruumiline side, sest süüdistatava käitumine – kivi haaramine ning sellega kannatanu juurde minek – oli otseselt tingitud aastaid väldanud ja kumuleerunud destruktiivsest käitumisest, mis naabreid ei arvestanud. Selle üks ilminguid oli ka kivide kontrollimatu ja kohtute hinnangul ohtlik loopimine süüdistatava ainukasutuses olevale õuealale. Kui süüdistatav oli jõudnud kannatanu juurde, algatas just viimane järgnenud füüsilise kontakti. Nimelt enne toimepanija reaktsiooni jõudis kannatanu teda juba kaks korda endast eemale lükata, teda jalaga lüüa ning teha tõukeliigutuse puusaga.[30] Kuigi ringkonnakohus jõudis järeldusele, et eelnevalt käsitletud asjaolud ei tinginud vahetut või vahetult eesseisvat rünnet, Riigikohus seda küsimust ei käsitlenud. Ringkonnakohus aga on jõudnud järeldusele, et kiusliku naabri kohtuasjas vahetult või vahetult eesseisvat rünnet ei ole.
Neljandaks peab provokatsioonile järgnev reaktsioon olema provokatsiooni olemust ja kaasnevaid asjaolusid kogumis arvestades oodatav ning adekvaatne ega tohi olla n-ö väljakutset ületav.[31] Kiusliku naabri kaasuses vastas toimepanija tõukamisele ning löögiliigutusele, mille tegi kannatanu, tõukamisega, mis oli Riigikohtu hinnangul adekvaatne reageering kannatanu tahtlikule käitumisele. Riigikohus lisas, et kõigi eelduste kohaselt ootas ja lootis kannatanu süüdistatavalt just sellist reageeringut.[32] Ka hädakaitse instituudist leiab sarnase seisukoha. Kuigi kohtupraktikas on see teema sisuliselt käsitlemata, on õiguskirjanduses rõhutatud, et selles ulatuses, mis provotseerija teadlikult ei provotseerinud, peaks provotseerijal olema õigus end kaitsta hädakaitse üldreeglite ehk KarS-i § 28 lg 1 alusel.[33]
Viiendaks ei ole objektiivse omistamise ega hädakaitse instituudi korral vaja, et provotseeriv käitumine tooks kaasa äkki tekkinud hingelise erutuse seisundi, nagu see on nõutav KarS-i § 115 korral. Oluline on üksnes kindlaks teha, et karistusseadustikus määratletud teo toimepanemine on kantud just kannatanu eelnevast käitumisest.
Objektiivse omistamise kasutusala laiendamise tähendus
Eelnevast lähtub, et provokatsiooni mõistesse ei toonud Riigikohus sisse midagi uuenduslikku. Küll aga on Riigikohtu lahend uuenduslik ses mõttes, millisel deliktistruktuuri astmel seda käsitletakse ja mis on selle tuvastamise tagajärjed. Selgitame lähemalt.
Edaspidi võib provokatsioon objektiivset omistamist välistava asjaoluna kokku langeda ka hädakaitseõigust käivitava õigusvastase ründega. Selle väite näitlikustamiseks modifitseerime veidi kiusliku naabri kaasuse asjaolusid.
Oletagem, et T lükkas A-d hoopis seetõttu, et A tõstis löögivalmilt rusika ja oli T-d valmis lööma. Sellisel juhul vastab A tegevus nii objektiivse omistamise seisukohalt huvipakkuvale provokatsioonile kui ka õigusvastase ründe tõrjumise tunnustele. Seega on täidetud nii objektiivse omistamise välistamise kui ka hädakaitse kohaldamise eeldused. Isikule karistusõigusliku etteheite tegemist tuleb alati alustada objektiivsest koosseisust, mille üks tunnus, nagu eespool käsitlesime, on objektiivne omistamine. Kuivõrd sellises kaasuses saab välistada juba objektiivse omistamise, sest „kannatanu“ tegeles teadliku eneseohustamisega, ei ole vaja hinnata õigusvastasuse tasandit. Hädakaitseõigus siiski täielikult tähendust ei kaota. Nimelt peab objektiivse omistamise kontekstis olema reageering oodatav ja adekvaatne. Kui seda piiri ületatakse, siis ei ole välistatud objektiivne omistamine. Nii näiteks võib väita, et ei ole oodatav ega adekvaatne, kui T reageeriks A ründele noalöögiga kõhtu. Sellisel juhul tuleb hakata kontrollima T hädakaitseõigust, sest iseenesest on hädakaitseõiguse järgi lubatud tekitada ründajale kahju, mis on suurem rünnatavat ähvardanud kahjust.[34] Järelikult saab nüüd, pärast kiusliku naabri kaasust juhtudel, kui provokatsioon on ühtlasi ka õigusvastane rünne, osa olukordi lahendada objektiivse omistamise välistamisega.
Kaasustes, milles reaktsioon ei vasta väljakutsele, tuleb õigusvastasuse tasandil hinnata, kas kaitsetegevus jäi hädakaitseõiguse piiridesse. Enne kiusliku naabri kaasust ei olnud provokatsioon objektiivse omistamise korral mingi tähendusega. Meie väide põhineb juhtumil, kus kannatanu provotseeris toimepanijat nii, et viimasel tekkis hingelise erutuse seisund ja ta realiseeris kannatanu surmamisega KarS-i § 115 koosseisu.[35] Riigikohus käsitas kannatanu käitumist jätkuva ründena ja leidis, et hädakaitseõigust on kasutatud kooskõlas hädakaitse nõuetega. Viidatud juhtumis tuvastati provokatsioon, mis käivitas toimepanija reaktsiooni, kuid Riigikohus ei analüüsinud seda objektiivse omistamise juures, vaid hädakaitseõiguse kontekstis.
Kuigi kiusliku naabri kaasuse lahendus tekitab üksjagu segadust olukordades, kus provokatsioon on ühtlasi õigusvastane rünne, avaldab see suurimat mõju siiski juhtumitele, kus vahetu rünne hädakaitseõiguse kontekstis puudub. Varasemalt oli sellisel provokatsioonil kaks tähendust.
Esiteks, kui provotseeritu „kannatanut“ „ründas“, välistas see tahtliku provokatsiooni korral kannatanu kui provotseerija hädakaitseõiguse (st kannatanul pole õigust ennast reageerija eest kaitsta) ning süülise provokatsiooni korral oli provokaatori hädakaitseõiguse teostamine piiratud.
Teiseks, see ei välistanud, kuid mõjutas provokatsioonile reageerijale mõistetavat karistust kannatanu surma korral privileegitud koosseisu alusel KarS-i § 115 järgi või muudel juhtudel kergendava asjaoluna KarS-i § 57 lg 1 p 6 alusel (kui provokatsiooni põhjustas äkki tekkinud hingelise erutuse seisundi) või KarS-i § 57 lg 2 alusel (kui äkki tekkinud hingelise erutuse seisundit ei kaasnenud).[36] Sarnase lahendusega oleks varasema kohtupraktika alusel päädinud ka kiusliku naabri kaasus. Kui Riigikohus poleks A õigusvastast rünnet tuvastanud, oleks üle jäänud kohaldada üksnes karistust kergendavat asjaolu (A ennast omakorda T eest ei kaitsenud, seega seda külge provokatsioonist poleks vaja käsitleda). See oleks aga oluliselt riivanud üldist õiglustunnet ning toetanud karistusõigussüsteemi pahatahtlikult ära kasutavaid „kannatanuid“.
Siiski jättis Riigikohus astumata ühe olulise sammu: ta ei kontrollinud T hädakaitseseisundit, mida olenemata sellest, et ringkonnakohus oli seda eitanud, oleks saanud kaasuse asjaolusid arvestades ehk ikkagi jaatada. Võiks ju argumenteerida, et lähtudes kolmeastmelisest deliktistruktuurist, ei saa hädakaitse kontrollimata jätmist Riigikohtule ette heita, sest kohus välistas juba objektiivse koosseisu. Siiski oleks lahendi uudsuse aspektist olnud oluline välja tuua, mille poolest erineb provokatsiooni situatsioon jätkuva ründe olukorrast hädakaitse korral.
Lisaks võib kiusliku naabri kaasuses tõstatada küsimuse, miks ei välistatud toimepanijale etteheidet põhjendusel, et toimepanija tegu ja sellega kaasnev tagajärg jäävad väljapoole KarS-i § 121 toimeala. Nii kohtupraktikas kui ka õiguskirjanduses on rõhutatud KarS-i § 121 koomale tõmbamise vajadust.[37] Kõnealusel juhul oli tegemist verevalumiga, mis paraneb iseenesest ning ka toimepanija käitumise intensiivsus ja kestus – tõukamine – ei ületanud bagatellründe piiri. Ka valu korral on küsitav, kas tegemist on karistusõiguslikult relevantse valuga. Kui nimetatud lahendile midagi ette heita, siis mitte ebaõiglast tulemust, vaid just seda, et sellest ei selgu, miks on loodud uus ja üsna omanäoline instituut, mille suhestumine teiste instituutidega tekitab tõenäoliselt veel palju segadust. Üht olulisemat küsitavust näeme järgnevas.
Kui kiusliku naabri kaasuses päädis aastatepikkune kius ja konkreetne konflikt väga kerge vägivallateoga, mida Riigikohus pidas adekvaatseks reaktsiooniks provokatsioonile, siis samasugust adekvaatsust võib jaatada ka palju raskemate tegude korral. Tekib küsimus, kas ka nendel juhtudel oleks alust väita, et objektiivne omistamine on välistatud ning provotseerijat polegi alust käsitada kannatanuna, kuigi kannatanu on saanud raske tervisekahju või suisa surnud. Kas ka sellisel juhul oleks lahendus õiglane? Võtame aluseks järgmise näite.
C on aastate jooksul mõnitanud ja peksnud abikaasa B-d ning põhjustanud talle korduvalt ka eluohtlikke vigastusi. Järjekordses episoodis on C B-d löönud ning tekitanud talle eluohtliku vigastuse, mille tõttu B oigab valust. Seejärel keerab C selja ja annab teada, et selleks korraks aitab ning hakkab lehte lugema. B, kes on väsinud pikaajalisest väärkohtlemisest ja soovib tulevikus uusi juhtumeid vältida, võtab viimased jõuvarud kokku ning lööb toolil istuvat C-d noaga, põhjustades C-le eluohtliku vigastuse või suisa surmab ta. Siin on kindlasti tegemist eelneva süülise provokatsiooniga, mis leidis aset nii konkreetses situatsioonis kui ka sellele eelnenud pikema aja jooksul. Olemas on vahetu ajalis-ruumiline seos provokatsiooniga, mis seisnes konkreetsel juhul nii vägivallas kui ka sõimamises nii eelneva aja jooksul kui ka vahetult enne B rünnakut. Arvestades eelneva pikaajalise ja raskekujulise provokatsiooni olemust, ei ole B tegu väljakutset ületav, sest ta vastas eluohtlikule tervisekahjustuse tekitamisele eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisega. Isegi juhul, kui B põhjustab C surma, on võimalik väita, et see on adekvaatne ning oodatav tagajärg, arvestades provokatsiooni olemust.
Eespool toodust lähtuvalt võib kiusliku naabri kaasuse põhjal jõuda järeldusele, et tagajärg pole B-le objektiivselt omistatav ning provotseerijat ei ole alust käsitada kannatanuna. Enne kiusliku naabri lahendit oleks B võinud C surma korral vastutada KarS-i § 115 järgi eeldusel, et tal tekkis äkki tugev hingelise erutuse seisund või oleks tema karistust kergendatud. Igal juhul oleks provotseerijat käsitatud kannatanuna. B vastutus oleks hädakaitse tõttu olnud välistatud üksnes juhul, kui ta oleks reageerinud õigusvastasele ründele. Viidatud näites oli aga rünne juba lõppenud.
Kiusliku naabri kaasus tekitab märkimisväärse segaduse kannatanu pahatahtliku panuse arvestamisel. Kas seda teha objektiivse omistamise või õigusvastasuse tasandil? Sarnaseid probleeme on kerkinud varemgi.
Nii näiteks on juba varasemast küllaltki keerukas eristada kannatanu teadlikku ja vabatahtlikku enesekahjustamist kui objektiivse omistamise all tähtsust omavat asjaolu ning nõusolekuna õigusvastasust välistavat asjaolu. Kuigi sisult sarnased, toovad need kaasa hoopis teistsuguse tulemuse. Nimelt, kui objektiivse omistamise korral välistab kannatanu nõusolek mis tahes õigushüve kahjustamise, sh etteheite surma saabumises, siis õigusvastasust välistatava asjaoluna kannatanu nõusolekul nii laia toimet ei ole. Kohtupraktikas on kannatanu nõusolekut õigusvastasust välistavate asjaolude korral analüüsitud KarS-i § 121 kontekstis ning jõutud järeldusele, et viidatud koosseisu korral võib kannatanu nõusolek välistada õigusvastasuse.[38]
Õigusteoorias ollakse üksmeelel, et kannatanu ei saa anda nõusolekut endalt elu võtta ning ka tervise raske kahjustuse tekitamiseks.[39] Varasemalt käsitas Riigikohus kannatanu nõusolekut kui teadlikku eneseohustamist olukorras, kus kõik kakluses osalejad arvestavad ründaja ja kaitsja rolli pideva vahetumisega ning enda tervise kahjustamise võimalusega, karistusseadustikus sätestamata seadusülese õigusvastasust välistava asjaoluna.[40] Eespool käsitletud lahendile on viidatud nii kiusliku naabri kaasuses kui ka varasemas kohtupraktikas ning märgitud, et vastastikune kaklus võib näidata teadlikku eneseohustamist ning välistada tagajärje omistamise.[41] Kõnealune kohtupraktika tekitab küsimuse, kas kannatanu nõusolekut, mis enne oli õigusvastasust välistav asjaolu, tuleb nüüd hinnata hoopis objektiivse omistamise juures.
Saksa karistusõigusteoorias on leitud, et kuigi nii objektiive omistamine kui ka õigusvastasust välistav asjaolu sisaldavad tingimusi „teadlik“ ja „vabatahtlik“, pole tegemist identsete olukordadega. Objektiivse omistamise korral ohustab kannatanu end teadlikult. Õigusvastasust välistava asjaoluna annab isik nõusoleku enda õigushüvede kahjustamiseks. Järelikult, selleks et hinnata, kas nõusolekut käsitada õigusvastasust välistava asjaoluna või objektiivse omistamise all, on oluline kannatanu panuse tähendus põhjusliku ahela kulgemisse. Objektiivse omistamise korral peab kannatanu kausaalahela üle võtma ja muutuma teovalitsejaks.[42] Ka Riigikohus toob välja, et objektiivse omistamise välistamiseks peab kannatanu tegu valitsema.[43] Samas ei ole Riigikohus analüüsinud, kas viidatud kriteeriumi saab kasutada, et eristada kannatanu teadlikku ja vabatahtlikku eneseohustamist objektiivse omistamise korral nõusolekust õigusvastasuse korral. Eespool toodu näitab, et keeruline on eristada objektiivse omistamise ning teiste, eelkõige õigusvastasust välistavate asjaolude elemente. Kohtupraktika liigub selles suunas, et üha rohkem püütakse kannatanu käitumist arvestada objektiivse omistamise all, kuid jääb selgusetuks, kuidas uus käsitlus mõjutab senist süsteemi, arvestades, et osa elemente kattuvad, näiteks kannatanu nõusolek ning provokatsioon.
Kokkuvõtteks
Karistusõiguse arendamise üks väljakutseid on luua kriteeriumid, mis oleksid üldiselt rakendatavad ega pakuks õiglast lahendust üksnes konkreetsele kaasusele, vaid määramata arvule juhtumitele. Oluline on hinnata olemasolevat tööriistakasti ning otsustada, kas see on piisav või tuleb sinna midagi lisada, nii et uus ja olemasolev moodustaksid koherentse süsteemi. Karistusõigus peabki püüdlema selle poole, et osaliste käitumises oleks kõik olulised aspektid arvesse võetud, sest enamikus olukordadest pole üks üdini hea ning teine üdini halb. Karistusõigus peab konkreetses kaasuses aitama langetada otsuse, kas osaleja oli süüdlane või kannatanu ning lähtuvalt sellest kas tema põhivabadusi piirama või õigushüvesid kaitsma.
Kiusliku naabri lahendist nähtub selgelt, et kannatanuna ei ole alust käsitada isikut, kes oma riukaliku käitumisega loob kuriteosituatsiooni. Sellises olukorras ei ole isik mitte kannatanu, vaid kahjulike tagajärgede põhjustaja, sest just tema provokatsioon käivitas sündmuste ahela, millega kaasnesid talle kahjulikud tagajärjed. Viidatud lahenduskäiguga peaks aga olema äärmiselt ettevaatlik, sest sellega võidakse kuritegude toimepanemist hoopis soodustada. Kui lubada liiga kergekäeliselt sotsiaaleetilisele hukkamõistetavale teole reageerida kuriteoga, võib tekkida arusaam, et rusikate käikulaskmine konflikti korral pole üksnes lubatud, vaid riik kiidab selle heaks kui probleemide lahendamise ühe adekvaatse viisi. Kiusliku naabri kaasuses on Riigikohus piiritlevaks kriteeriumiks pidanud seda, et reaktsioon provokatsioonile peab olema oodatav ning adekvaatne. Kuid pole selge, mida see täpselt tähendab ja kas see ka sisuliselt piiritlemist võimaldab. Eelnevast lähtuvalt võib nentida, et kuigi kiusliku naabri kaasus üksikjuhtumina on pigem kooskõlas üldise õiglustundega, mõjutab see paraku oluliselt nii objektiivse omistamise käsitlust kui ka senist karistusõigussüsteemi laiemalt.
____________________________
[1] RKKKo 1-20-3046/33.
[2] J. Keiler, D. Roef (toim.). Comparative Concepts of Criminal Law. 3. trükk. Intersentia, 2019, lk 31.
[3] Nõukogu 15. märtsi 2001. aasta raamotsus ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses (2001/220/JSK).
[4] Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2012/29/EL, 25. oktoober 2012, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK.
[5] Ülevaate vastavatest empiirilistest uuringutest ja kannatanu rollist populismis leiab A. Pemberton. „Too Readily Dismissed? A Victimological Perspective on Penal Populism“ teoses H. Nelen, J. Claessen (toim.), Beyond the Death Penalty. Reflections on Punishment. Intersentia, 2012, lk 105–119.
[6] Riskiühiskonna mõiste võttis kasutusele sotsioloog U. Beck: U. Beck. Risk Society: Towards a New Modernity. Sage, 1992; U. Beck. World Risk Society. Polity Press, 1999.
[7] Ilmekas näide sellisest suhtumisest on vägistamise koosseisu laiendamise debatt. Vt seda kokkuvõtvat artiklit Paavo Randma: kas prostituudi teenuse kasutamine on vägistamine? 09.08.2021, err.ee. – https://www.err.ee/1608301995/paavo-randma-kas-prostituudi-teenuse-kasutamine-on-vagistamine (08.02.2022).
[8] A. Sanders, R. Young, M. Burton. Criminal Justice, 4. trükk. Oxford University Press, 2010.
[9] Samas, lk 45.
[10] B. van Stokkom. „A ’Natural Right’ to Revenge? Victim Impact Statements and Penal Populism“ teoses H. Nelen, J. Claessen (toim.), Beyond the Death Penalty. Reflections on Punishment. Intersentia, 2012, lk 136.
[11] A. Sanders, R. Young, M. Burton. Criminal Justice, 4. trükk. Oxford University Press, 2010, lk 52.
[12] M. T. Berg, C. J. Schreck. The Meaning of the Victim–Offender Overlap for Criminological Theory and Crime Prevention Policy. Annu. Rev. Criminol. 2022. 5:8.1–8.21.
[13] RKKKm 3-1-1-87-15, p 14.
[14] RKKKo 3-1-1-95-06, p 13; RKKKo 1-20-3535/52, p 15.
[15] K. Kühl, Strafrecht. Allgemeiner Teil. 8 Auflage. München: Vahlen 2017, lk 228.
[16] RKKKo 3-1-1-102-16, p 9; RKKKo 1-19-4422/107, p 13.
[17] RKKKm 3-1-1-87-15, p 14.
[18] Vt sellekohast kriitikat: A. Soo, B. Sisask. Põhjuslik seos kriminaalvastutuse alusena Eesti õigusteoorias ja Riigikohtu praktikas: vastatud ja vastamata küsimused. – Juridica 2020/4, lk 268 jj.
[19] RKKKo 3-1-1-102-16, p 12.
[20] J. Sootak. Karistusõiguse üldosa. Tallinn: Juura 2018, lk 226; RKKKo 3-1-1-102-16, p-d 11–12, RKKKo 3-1-1-60-10, p 17.2, RKKKo 3-1-1-87-15, p 15.
[21] RKKKo 1-20-3046/33, p 36.
[22] RKKKo 1-20-3535/52, p 16.
[23] RKKKo 1-20-3535/52, p 17.
[24] RKKKo 1-20-3046/33, p 38.
[25] RKKKo 1-20-3046/33, p 39.
[26] RKKKo 1-19-1849/43, p 25; RKKKo 1-20-3046/33, p 33.
[27] Hädakaitse osas vt veel nt RKKKo 3-1-1-26-11, p 16; RKKKo 3-1-1-124-01, p 7.2.
[28] RKKKo 1-20-3046/33, p 38.
[29] RKKKo 1-20-3535/52, p 19.
[30] RKKKo 1-20-3046/33, p-d 39–40.
[31] RKKKo 1-20-3046/33, p 40.
[32] RKKKo 1-20-3046/33, p 40.
[33] J. Sootak, lk 325.
[34] RKKKo 3-1-1-111-04 p-d 14–15.
[35] RKKKo 1-19-8038/67.
[36] RKKKo 3-1-1-72-16, p 6.
[37] Vt täpsemalt P. Randma. Kehaline väärkohtlemine karistusseadustiku uues redaktsioonis. – Juridica 2015/3, lk 210–218.
[38] RKKKo 3-1-1-60-10, p 17.2.
[39] J. Sootak, lk 350; U. Murmann, U. Grundkurs Strafrecht. 4 Auflage. München: Beck 2017, lk 282.
[40] RKKKo 3-1-1-60-10, p 17.2.
[41] RKKKo 3-1-1-102-16, p 11, RKKKm 3-1-1-87-15, p 14, RKKKKo 1-20-3046/33, p 37.
[42] U. Murman, lk 183, 191; R. Reniger. Strafrecht Allgemeiner Teil, 12 Auflage. München: Beck 2020, lk 95–96.
[43] RKKKo 3-1-1-102-16, p 11.