Tambet Tampuu[1]
Riigikohtu kohtunik 12. maist 2003 kuni 30. septembrini 2023
Nele Siitam[1]
Riigikohtu kohtunik 2. maist 2016
Vahur-Peeter Liin
Intervjuu ajal Tartu Ringkonnakohtu kohtunik, alates 1. oktoobrist 2023 riigikohtunik
Nele: Täna on 12. september 2023. Laua ümber istuvad Tambet Tampuu, Vahur-Peeter Liin ja Nele Siitam. Heidame täna koos riigikohtuniku ametist peagi lahkuva Tambet Tampuuga pilgu tema senitehtud tööle ning uurime tema mõtteid Eesti kohtusüsteemi ja selle arengu kohta. Tambet, kui alustada intervjuud Sinu ülikooli lõpetamisest 1986. aastal ja vaadata edasi Sinu karjääri, siis kas ma olen õigesti aru saanud, et alguses oli Sinu kui juristi jaoks paeluv pigem kriminaalõigus? Ülikooli lõpetamise järel asusid tööle uurijana.
Tambet: Kas nüüd just paeluv … Asjaolud lihtsalt kujunesid selliseks. Ülikooli õigusteaduskonnas toimus tookord spetsialiseerumine kolmanda kursuse poole peal talvel. Oli kolm valikuvõimalust (kui mälu mind ei peta): uurijate, kohtu-prokuratuuri ja majanduse õppesuund. Tookord huvitas mind rohkem kriminaalõigus ja kohtueelse uurija töö. Ülikooli viienda kursuse viimasel semestril määrati mind nn riikliku suunamise korras Põlva Rahvasaadikute Täitevkomitee siseasjade osakonna uurimisjaoskonna uurija ametikohale.[2] Seal tuli mul kasutada eelkõige kriminaal- ja kriminaalmenetlusõiguse alaseid teadmisi. Tsiviilõigusega puutusin kokku vähe. Juristiamet uurijana kestis kuni 30. juunini 1993, mil mind nimetati Tartu Linnakohtu kohtunikuks.
Nele: Aga kust tuli mõte minna kohtunikuks? Sa olid toona kolmkümmend aastat vana?
Tambet: Jah, kolmkümmend aastat. Kust see mõte tekkis, ma täpselt ei mäleta. Leidsin mingil hetkel, et olen uurijana piisavalt töötanud. Samuti oli üksnes kriminaalõigusega tegelemine hakanud mulle tunduma üheülbalisena. Nii tekkiski mõte, et miks mitte proovida kohtunikuks kandideerida. Nõukaajal valis kohtunikud rahvas (valimistel). See tundus imelik ja oli muidugi täielik pakazuhha. Nüüd aga oli kõik muutunud. Ka toona, minu kohtunikuks kandideerimise ajal, oli nii, et Eesti Vabariigi president nimetas kohtuniku ametisse, kuid Riigikohtu üldkogu pidi olema talle selleks teinud ettepaneku.[3]
Nele: Kas Sa seda protsessi mäletad: kas Sa tegid ka kohtunikueksami ja mis valdkonnas (tsiviilõiguses, kriminaalõiguses)?
Tambet: Mind vabastati kohtunikueksami tegemisest.[4] Ka sellel ajal oli otsustav sõna kohtunikueksami komisjonil. See otsustus tehti kas 1993. aasta mai lõpus või juuni alguses. Käisin komisjoni ees Tartu Ülikooli peahoone ühes teise korruse auditooriumis, kus olin tudengina koolipinki nühkinud. Komisjoni liikmed küsitlesid mind, vaagisid asja ja seejärel anti mulle kohe teada, et ma ei pea kohtunikueksamit tegema.
Vahur-Peeter: Põhimõtteliselt oli ikkagi ka siis ette nähtud, et pead tegema kohtunikueksami, aga mingite kriteeriumide alusel oli võimalik vabastada?
Tambet: Jah, juba siis oli sama kord nagu praegu. Tookord käis see kõik aga kiirkorras. Ma arvan, et väga paljud, kes olid juristina mingi aeg töötanud, said sarnase vabastuse. Eks mingit taustinfot koguti minu kohta ka siit ja sealt. Ega ma ei teagi, kuidas see käis. Mul oli selleks ajaks juba pea seitse aastat juristina töötamise kogemust. Olin teinud uurijana head karjääri. Alustasin reauurijana, siis sain vanemuurijaks, siis uurimisjaoskonna ülemaks. Enne kohtunikuks saamist olin aasta jagu töötanud Eesti Uurimisameti Keskuurimisbüroo eriti tähtsate asjade uurijana.
Nele: Mida see tähendas?
Tambet: See oli eraldi struktuuriüksus.
Nele: Kas see tähendas pigem valgekraeliste kuritegevust?
Tambet: Ei tähendanud. Uurimisalluvus jagunes tol ajal prokuratuuri ja Siseministeeriumi vahel. Kaasaegses mõttes korruptsiooniasju (altkäemaks, ametiseisundi kuritarvitamine jms) Siseministeeriumi uurijad ei menetlenud. Mina uurisin nt kriminaalasju, kus mingi kuritegelik grupp oli Eesti erinevates rajoonides toime pannud vargusi, avalikke vargusi ja/või röövimisi. Minu töökoht asus Tartus.
Nele: Aga kui Sinust sai Tartu Linnakohtu kohtunik, siis kas Sa tegelesid kriminaal- või tsiviilasjadega või mõlemaga?
Tambet: Mitte ainult kriminaal- ja tsiviilasjadega. Mõistsin kohut ka haldusõigusrikkumiste, praeguses mõttes väärteo asjades. Ühe sellise menetlusega hakkaski minu kohtunikukarjäär 5. augustil 1993 pihta.
Olime kolleeg Margit Jõgevaga esimest päeva tööl Tartu Linnakohtus. Lugesime kohtutoimikuid ja tegime kirjatööd kohtusaalis, sest kabinette meil veel ei olnud. Enne lõunat helistati politsei arestimajast ja teatati, et kohe-kohe tuuakse kohtumajja eelmisel päeval õigusrikkumiste toimepanemiselt tabatud ja kinnipeetud isikud, kelle üle oli vaja kiiresti kohut mõista.
Kõik kohtunikud Tartu Linnakohtus lahendasid nii kriminaal-, tsiviil- kui ka haldusõigusrikkumise asju. Mul oli huvi viia ennast paremini kurssi tsiviilõigusega. Mõistsin, et senine tsiviilõigussüsteem kindlasti kehtima ei jää.[5] Ei tahtnud selles vallas elust maha jääda.
Vahur-Peeter: Kas siis menetlus toimuski niimoodi, et helistati, et nüüd toome teile kohtusse kellegi?
Tambet: Meil ei olnud toona teisi kohtunikke tööl, kellelt oleksime saanud nõu küsida. Oldi puhkusel. Arvuteid siis ka veel polnud. Mäletan, et küsisime Margitiga kohtu kantseleist, et kus asuvad haldusõigusrikkumiste seadustiku tekstid, mille alusel saaksime meie juurde toodud õigusrikkujate üle kohut mõista. Siis leiti need tekstid. Enne seda olin võib-olla sirvinud seda seadustikku, kuid ei olnud süvendatult lugenud. Kuid midagi rasket seal minu jaoks ei olnud. Pidime leidma õiged sätted, tuvastama faktilised asjaolud, tegema siseveendumuse järgi otsuse ja panema selle kirja. Olid mingid blanketid ja kohtulahendite näidised. Aga see kohtupidamine käis meil esimesel ametisoleku päeval tõesti käigu pealt, n-ö puusalt tulistades.
Nele: Kas kohtulahendid kirjutasid toona käsitsi?
Tambet: Lahendid kirjutasin käsitsi ja sekretär trükkis need kirjutusmasinal ümber, kuigi ma ise oskasin kirjutusmasinat käsitseda, sest uurijana olin koostanud ja trükkinud kõik menetlusdokumendid ise.
Nele: Kas talaari said esimesel päeval?
Vahur-Peeter: Kas talaari sellel ajal üldse oli?
Tambet: Ikka pidi olema. Ei ole meeles, kas mul oli see kohe olemas ja kas ma seda oma esimesel tööpäeval kohtusaalis peetud kohtuistungil kandsin. Mäletan aga hästi ühte esimest kohtuistungit kriminaalasjas – siis ilmselt kandsin talaari.
Nele: Mille poolest see kohtuistung meelde jäi?
Tambet: Istusin kohtunikuna koos kahe rahvakaasistujaga kohtusaali põrandast veidi kõrgemal asuval poodiumil. Kohtunike laua vastas oli tunnistaja pink, kus siis keegi tunnistaja andis kohtule ütlusi. Kohtualune istus kohtulauast vasakul pool koos oma kaitsjaga (advokaadiga), riiklik süüdistaja (prokurör) teisel pool. Oli selline tunne nagu … olen lastele jõuluvana teinud – tunnistaja seal vastas rääkimas … Imelik tunne oli, umbes nii, et mulle esinetakse või eteldakse kuidagi omapärasel kombel. Aga see oli esimese korra tunne.
Nele: Arvestades Sinu varasemat töökogemust, pidid Sa ju olema kriminaalidega kokku puutunud?
Tambet: Jah, see ei olnud minu jaoks probleem. Inimeste, sh kuritegude toimepanemises kahtlustatavate või süüdistatavate küsitlemine oli mul üsna selge juba varasemast ajast. Uurijana omandatud kogemusest oli kohtunikutöös palju abi. Oli mitu juhust, kus ma kohtusaalis „vedasin kohtualused sisse“. Näiteks oli kohtu all üks noormees, keda süüdistati mitme suvila süütamises Tartu lähedal Ihastes. Ta ei tunnistanud ennast süüdi, kuigi kaudseid tõendeid tema vastu oli palju. Mul õnnestus ta panna vastuoluliselt rääkima. Mõistsime ta talle esitatud süüdistuses süüdi. Pärast kuulsin, et teda esindanud vana kogenud advokaat ütles talle: „Rääkisite ennast vahele, mul ei olnud siin enam midagi teha.“
Samuti ei olnud mul, arvestades uurijana töötamise kogemust, erilist probleemi sellega, kuidas tõlgendada ja kohaldada kriminaalõigust. Uuem oli minu jaoks eelkõige tsiviilõigus, kohtupidamise menetluskord ja see, kuidas kohtuistungit pidada. Pean ütlema, et esimene pool aastat oli kohtunikutöö mulle üsna stressirohke ja harjumatu, sest täistamp oli peal. Hinnaalandust ei tehtud ja ma pidin sellest olukorrast välja tulema. Kohtu esimees Madis Kägu muidugi juhendas meid, noorkohtunikke, ja abipersonal oli tasemel.
Nele: Kas kõik Su kolleegid olid toona uued?
Tambet: Ei olnud. Kogenud kohtunikest olid minu mäletamist mööda sellel ajal Tartu Linnakohtus ametis kohtu esimees Madis Kägu[6] ning kohtunikud Peeter Jerofejev[7] ja Tamara Hristoforova[8].
Nele: Aga kuidas sai juba aasta pärast linnakohtunikuks nimetamist sinust ringkonnakohtunik?
Tambet: See on hea küsimus. 1994. aasta sügisel küsis minult üks advokaat, et kas hakkate ringkonnakohtusse minema. Vastasin talle, et mina ei tea sellest midagi. Seega jutud juba käisid. Toona oli kord umbes samasugune nagu praegu: Riigikohtu üldkogu tegi valiku ja Eesti Vabariigi president otsustas, kas Riigikohtu üldkogu valitud ja esitatud isik on sobiv ringkonnakohtunikuks nimetamiseks.[9]
Nele: Aga keegi pidi Sind kandideerima kutsuma?
Tambet: Kandideerimiseks kuulutati välja avalik konkurss samamoodi kui praegusel ajal. Mulle tehti ettepanek kandideerida Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku ametikohale ning anti mõista, et mind oodatakse lahendama tsiviil-, haldus- ning haldusõigusrikkumise asju, kuid mitte kriminaalasju. Ma ei mäleta, kes mulle ütles, et ole hea ja esita kandideerimisavaldus. Samas keegi mingit lubadust selle kohta, et ma selle ameti ka saan, ei andnud ega saanudki anda. Eks ma olin pisut üllatunud, et mind oodatakse tsiviilasju lahendama. Mõtlesin aga, et miks mitte – kui targemad ja kogenumad kolleegid leiavad, et minult oodatakse just sellist panust, siis on väga tore ja ju siis on ka tähtede seis selline, et mul on mõtet see avaldus esitada. Käisin ka Riigikohtu üldkogu ees, kuid ei meenu, mida mult seal küsiti.
Nele: Alguses te lahendasite ringkonnakohtu n-ö tsiviilkolleegiumis nii tsiviil- kui ka haldusasju?
Tambet: Jah, needsamad kohtunikud, kes lahendasid tsiviilasju, lahendasid ka haldusasju, lisaks haldusõigusrikkumise asju. Ülejäänud kohtunikud lahendasid kriminaalasju.
Nele: Kui me täna mõtleme selle peale, et kohtunik peaks lahendama mõlemaid – nii tsiviil- kui ka haldusasju –, siis see tundub küll mitte päris üle mõistuse, aga siiski üsna keeruline. Kas toona ei olnud sellist segadust? Need kaks menetluskorda on mõnes mõttes ju ikkagi erinevad: üks on võistlev dispositiivsuse põhimõtetest lähtuv, teine järgib uurimispõhimõtet. Sisuliselt olid haldusasjad ilmselt küll sel ajal veidi teistsugused. Milline on Sinu mälupilt sellest haldus- ja tsiviilasjade kooslahendamisest?
Tambet: Eks see haldusasjade lahendamine oli uudne kõigile, st kohtunikud ei olnud ainsad, kelle jaoks see oli uus. Haldusasjadest oli esimesed viis-kuus aastat suures osas omandireformi tõttu tekkinud vaidlused[10], vanglate ja seal kinnipeetavate vahelisi vaidlusi, mida hiljem palju tekkis, sellest ajast ei mäleta.
Nele: Ja omand on ju tsivilistile tuttav teema?
Tambet: Omandiküsimused tõusetusid omandireformi kohtuasjades, kuid olid pigem õigusajaloolised. Hinnata tuli, kes oli mingi vara õigusvastase võõrandamise ajal selle omanik. Ei tajunud kognitiivset dissonantsi, et tsiviilasja lahendades mõtled sellest halduskohtunikuna, haldusasja lahendades mõtled aga maakohtunikuna, sest ega need õigusharud tegelikult nii väga erinevad olegi. Näiteks lasub kohtul tsiviilkohtumenetluses sarnaselt halduskohtumenetlusega lisaks kvalifitseerimiskohustusele laialdane selgitamiskohustus.
Ega haldusasjades ei olnudki kohtul algusaastatel midagi erilist uurida ega selgitada. Näiteks omandireformi asjades, mis moodustasid tol ajal haldusasjade enamuse, käis kogu arutelu dokumentide põhjal. Seetõttu mina mingit erilist vastuolu kahe menetlusliigi vahel ei tajunud.
Pärast Eesti taasiseseisvumist oli üldine arusaam, et ega kohus peagi tsiviilasju menetledes enam aktiivne olema, ei pea ise midagi uurima ega menetlusosalistele selgitama. See oli põhimõtteline erinevus võrreldes nõukaajaga, mil kohus pidi menetlusosalisi nõustama ja hagiasjades kehtiva uurimispõhimõtte kohaselt ka ise tõendid koguma. Kuuldavasti oli ENSV Ülemkohtus näiteks kaasus, kus ülemkohus heitis esimese astme kohtule ette, et viimane ei olnud kõiki asjaolusid välja uurinud. Tegu oli abikaasade ühisvara jagamisega. Ülemkohus tühistas esimese astme kohtu otsuse ja saatis asja samasse kohtusse uueks arutamiseks, kuna kassatsioonkaebuses väideti üllatuslikult, et jagatava ühisvara hulka kuulusid veel mingid mööblitükid, kuid esimese astme kohus oli jätnud selle asjaolu välja uurimata, mistõttu jäi osa abikaasade ühisvarast ebaõigesti jagamata.
Minu (ja ka minu Tartu Ringkonnakohtu kolleegide) arusaam kohtu rollist tsiviilasjade lahendamisel muutus aastatuhande vahetusel twinning-programmi järelkoolituse tulemusel.[11] Võlaõigusseaduse eelnõu ja uus tsiviilõiguse üldosa seaduse eelnõu olid selleks ajaks välja töötatud ja ootasid esitamist seadusandjale. Kohtunikud, kes tahtsid, said koolitusprogrammis osaleda. Tartu Ringkonnakohtus tsiviilasju lahendavad kohtunikud osalesid in corpore, Riigikohtu tsiviilkolleegiumist olid kohtunikud Henn Jõks[12] ja Lea Laarmaa[13]. Koolitus tähendas ligi 500 akadeemilist tundi auditoorset tööd. Asi oli korraldatud selliselt, et korra kuus oli ühe töönädala pikkune koolitustsükkel Tallinnas ja seejärel järgmisel kuul Tartus. 2000. aasta juunis toimus kahepäevane koolitust kokkuvõttev lõpuseminar, mille käigus lahendasime õppekaasusi. Pärast seda said soovijad (see ei olnud kohustuslik) teha eksami, mille käigus tuli kirjalikult lahendada eraõiguse kaasus. Ma ei mäleta, palju selle lahendamiseks aega anti – kas kolm tundi või rohkem. Saksa eraõiguse professor Günter Hager hindas meie vastuseid ning andis hiljem kirjalikku ja suulist individuaalset tagasisidet. Tegin eksami ära, sain hindeks hea. Pärast seda käisin veel kahenädalasel praktikal Lübecki Ringkonnakohtus. Meil oli Eestist kaasas saksa keele tõlk. Tartu Ringkonnakohtust osalesime seal mina, Peeter Jerofejev ja Andra Pärismägi[14], Riigikohtust Henn Jõks.
Twinning-koolituse käigus õpetati meile ka tsiviilkohtupidamise õigust. Mäletan eredalt, kuidas Saksa õppejõud (nime ei mäleta) rääkis meile uurimispõhimõttest, kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustusest. Keegi auditooriumis viibinud kohtunikest märkis, et meie tsiviilkohtumenetluses selgitamiskohustust ei ole. Õppejõud ütles seepeale, et vaadake, mul on siin teie seaduse tõlge ja see säte on teie tsiviilkohtumenetluse seadustikus olemas. Seega peate seadusest tulenevalt siiski seadust menetlusosalisetele selgitama.[15] Ta rääkis veel, et sada aastat tagasi istus Saksamaal tsiviilasja lahendav kohtunik kohtusaalis nagu kivikuju ja üksnes kuulas enne otsuse tegemist ära, mida kellelgi öelda oli. Igatahes meie Tartu Ringkonnakohtus hakkasime pärast sellise teadmise saamist vaatama kohtuniku selgituskohustusele teise pilguga. Miskitpidi jõudis see suunamuutus ka Riigikohtusse.
Vahur-Peeter: Nüüd on pendel liikunud jälle teise äärde, st on liiga palju uurimist ja selgitamist?
Tambet: Ei, mitte seda. Pigem on kohtupraktika selles vallas vastuoluline ja raske on aru saada, mis on õige. Kui keegi teeks Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktika põhjal süvaanalüüsi kohtu selgitamis- ja kvalifitseerimiskohustuse kohta, ilmneks seal vastuolu vastuolu otsa: kui vaatad ühte Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendit, nähtub sealt üks selgitamiskohustuse tõlgendus; kui aga vaatad mõnda teist lahendit, võib sealt paista hoopis teistsugune lähenemine.
Pean tunnistama, et jah, ka mina ei suutnud asja suunata selliselt, et kujuneks selge arusaam kohtuniku selgitamiskohustusest. Kuid igal juhul on hea, et kohtunik ei istu enam tsiviilasjades kohtulaua taga nagu kivikuju, vaid ikkagi selgitab vajadusel menetlusosalistele seadust.
Twinning-koolitus oli meil ka avaliku õiguse kohta 2001. aastal (minu mäletamist mööda 160 akadeemilist tundi auditoorset tööd). Tegime ka eksami ja pärast olime nädalasel praktikal Hamburgi Halduskohtus. Leian, et see kaheosaline twinning-koolitus andis mulle palju uusi ja vajalikke teadmisi ning tähendas minu jaoks teatud mõttes teist kõrgharidust.
Sakslased olidki need, kes said siin oma õigussüsteemi tutvustamisega ja eeskuju andmisega jala ukse vahele. Tean, et siinmail käisid ju ka näiteks rootslased ja ameeriklased, kes proovisid oma lähenemist maale tuua. Aga sakslased olid kõige edukamad.
Nele: Kas siit tuleb siis ka see Saksa õiguse tugev mõju meie õigusloomele?
Tambet: Kindlasti on see mõju olemas. Teatavasti on asjaõigusseadus, mis jõustus 1. detsembril 1993[16], suuresti koostatud Saksa tsiviilseadustiku vastavate sätete eeskujul. See seadus oli nurgakivi, millest meie eraõigust hakati edasi arendama. Minu teada aitasid Saksa professorid koostada ka võlaõigusseaduse eelnõu.[17] Eelnimetatud twinning-koolituse jaoks olid Saksa õppejõudude jaoks tõlgitud saksa keelde kõik meie asjassepuutuvad seadused ja seaduseelnõud. Nad oskasid hästi esile tuua meie õiguse probleeme ja pakkusid lahendusi.
Twinning-koolitusest tundus lepinguväliste võlasuhete kohta õpitu mulle kõige huvitavam. Kuna olin magistriõppes ka selle teemaga kokku puutunud, valisingi lepinguvälised võlasuhted valdkonnaks, mida hakkasin õpetama Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas ja juristide täienduskoolitustel. Pärast twinning-koolitust kirjutasin lepinguvälistest võlasuhetest artiklite seeria, mis avaldati ajakirjas Juridica, hiljem koostasin õpiku.[18]
Mäletan, et Riigikohtu halduskolleegiumis oldi väga vastu sellele, et Justiitsministeerium korraldab koostöös Saksamaaga ka avaliku õiguse alase twinning-koolituse. Väideti, et siinmail pole vaja sellisel kujul Saksa õigust tutvustada. Riigikohtu halduskolleegiumist ühtegi kohtunikku ega ka nõunikku sellel koolitusel ei osalenud. Haldusasju lahendavate ringkonnakohtunikena leidsime aga, et ka seda koolitust on hädasti vaja. Haldusmenetluse seaduse eelnõu ja riigivastutuse seaduse eelnõu olid selleks ajaks olemas. Nende põhjal meid siis hariti, seega ei õpetatud meile Saksa õigust. Koolituse käigus selgus, et need eelnõud ei ole midagi põhimõtteliselt uut, st tegemist ei olnud meie kodukootud normistikega, mille kohta Saksa lektoritel puudus kompetents meile õpetust anda. Need eelnõud olid suures osas ikkagi teiste riikide, eelkõige Saksa õiguse eeskujul koostatud.
Twinning-koolituse läbimine oli ilmselt määrav, et professor Paul Varul, kellele tehti ülesandeks kokku kutsuda ja juhtida Võlaõigusseaduse ning uue tsiviilseadustiku üldosa seaduse[19] eelnõude ekspertkomisjoni, kaasas mind ja minu kolleegi Tartu Ringkonnakohtus Peeter Jerofejevit selle komisjoni töösse. Kohtunikest osales komisjonis veel Tallinna ringkonnakohtunik ja tulevane riigikohtunik Malle Seppik[20], kes oli samuti läbinud eraõigusalase twinning-koolituse. Ekspertkomisjoni ülesanne oli anda nõu Riigikogule, kes juba neid seaduseelnõusid menetles. Testisime ja arutasime läbi ning vaidlesime selgeks kõik küsimused, mis meil nende seaduseelnõude kohta tekkisid. Sellise töö tulemusena tegime Riigikogule hulgaliselt ettepanekuid nende eelnõude sätete kohta.
Vahur-Peeter: Mis Su magistritöö teema oli?
Tambet: Magistritöö kandis pealkirja „Kuriteoga saaduks peetava vara kriminaalmenetluslik väljaandmine seaduslikule valdajale“. Tegu oli eri õigusvaldkondi puudutava teemaga (tsiviilõigus ja kriminaalmenetlusõigus). See puudutab näiteks olukorda, kus mingi kuriteo esemeks olev asitõend (nt varastatud asi) võetakse isikult kriminaalmenetluse käigus hoiule ning siis, kui kriminaalmenetlus lõpeb, peab kohtueelne menetleja või kohus tegema otsustuse, kellele see asi välja anda.
Nele: Sa oled avaldanud 1998. aastal Juridicas ühe artikli ja ilmselt see on sellega seotud. Pealkiri on muidugi üsna krüptiline: „Valduse instituudi kohaldamine kuriteoga saaduks peetava vara kriminaalmenetluslikul väljaandmisel seaduslikule valdajale“.
Tambet: Jah, magistritöö oli valmis kirjutatud ja see artikkel tugines sellele. Nii magistritöö kui ka artikli pealkiri on tõesti keeruliselt sõnastatud. Need said sellistena, pikalt kaalutuna, kirja pandud minu magistritööd toimetanud tuntud keeleteadlase soovituste kohaselt. Magistritöös käsitletud probleemistik on muuseas märkimist vääriv lugu. Nimelt tegi Riigikohtu kriminaalkolleegium 2012. aastal lahendi, kus (julgen öelda) arvestati minu magistritöö seisukohti.[21]
Vahur-Peeter: Sinu seos kriminaalmenetlusega pärast seda, kui Sa 1994. aastal ringkonnakohtus hakkasid ainult tsiviil- ja haldusasju lahendama, ei katkenud siiski. Juridica mitmes artiklis kirjutasid Sa tsiviilhagist kriminaalmenetluses.[22]
Tambet: Ka see oli teema, mis mind huvitas ja millest ma jätkuvalt olen huvitatud. Need kohtunikud, kes kriminaalasju lahendavad, saavad kohati omamoodi aru eraõigusest, mida kriminaalasjades tuleb tõlgendada ja kohaldada samamoodi nagu tsiviilasjades. Samas märgin, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on eraõiguse kohaldamisel teinud suurepärast tööd. On palju järgimist väärivat praktikat lepinguväliselt tekitatud kahju ja alusetu rikastumise instituutide kohta.
Nele: Aga tuleme korra tagasi ringkonnakohtu aegadesse. Sa läbisid magistriõpingud kohtunikutöö kõrvalt. Kas see oli toona keeruline?
Tambet: Muidugi oli keeruline. Pere oli, lapsed olid väikesed. Ma suutsin seda kõike teha tänu sellele, et mul on tubli abikaasa, kes võimaldas mul pere kõrvalt õppida. Ega toona ei olnud mingeid häid interneti otsingusüsteeme[23], mistõttu õiguskirjanduse leidmine oli suur probleem. Pidin raamatukogude katalooge lapates otsima, kust midagi asjakohast saada.
Nele: Sa said teadusmagistrikraadi magister iuris ja Su õpe oli kaheaastane.
Tambet: Jah, kuid seda õpet sai pikendada. Mina alustasin õpingutega 1995. aasta sügisel ja 1998. aasta sügisel oli kaitsmine, seega õppisin kokku kolm aastat.
Nele: Sa jäid ülikooliga seotuks. Oled olnud päris pikka aega ka lektor. Milline on Su seos ülikooliga laiemalt?
Tambet: Professor Paul Varul kutsus mind 1999. aasta sügisest andma Tartu Ülikooli õigusteaduskonna esimesele kursusele tsiviilõiguse üldosa seminare. Töötasin kuni 2017. aasta sügiseni Tartu Ülikooli õigusteaduskonna tsiviilõiguse õppetoolis poole koormusega lektorina. Pärast seda olen siiamaani jätkanud seminaridega õppeaines „Lepinguvälised võlasuhted“.
Nele: Ja Sa lugesid ka lektorina õppeainet „Lepinguvälised võlasuhted“?
Tambet: Jah, ma olin selles aines vastutav õppejõud. Olen selle õppeaine kokkupanija. Lugesin loenguid ja andsin seminare. See kestis nii kaua, kuni kehtestati nõue, et lektorina saab töötada ainult doktorikraadi olemasolul. Kuid selle omandamiseks ei leidnud ma endas enam vaimujõudu ja motivatsiooni. Samas oli mul hea meel, et see töösuhe niimoodi lõppes, sest väga koormav oli oma põhitöö kõrvalt veel poole kohaga ülikoolis töötada.
Nele: Tuleme nüüd aastasse 2003, mil Sinust sai riigikohtunik. Kes tegi Sulle ettepaneku kandideerida? Milline on Sinu mälupilt riigikohtunikuks saamise protsessist?
Tambet: Midagi väga eredat ei ole mul sellest ausalt öeldes meeles. Ma tõesti ei mäleta, kes mulle sellise ettepaneku tegi. Igatahes ise ma kindlasti ei oleks selle peale tulnud, et kandideerimisavaldus esitada.
Nele: Aga Riigikogus ametisse nimetamise protseduur?
Tambet: Riigikogu istungil läks mul lihtsalt. Ma ei pidanud suures saalis Riigikogu liikmete küsimustele vastama, nagu see on praegu. Pidin seal üksnes vande andma. Mul ei ole mingeid erilisi mälestusi sellest protsessist.
Nele: Igatahes Sinu poolt hääletas 73, vastu oli null, erapooletuid 1. Kui võrrelda toonast ja praegust Riigikohut, siis mis torkab silma?
Tambet: Riigikohtu hoone on sama, suurepäraselt renoveeritud. Inimesed on viimase viie aasta jooksul väga palju vahetunud. Eks ikka inimesed kujundavadki selle, mis Riigikohus on.
Nele: Kui ütled, et inimesed on vahetunud, siis kas see tähendab ka seda, et õigusemõistmise sisu on vahetunud? Mõttemaailm on muutunud?
Tambet: Sisu kohta ei oska öelda, kuid igal inimesel on oma väärtusmaailm ja -hinnangud. See mõjutab paratamatult ka seda, kuidas õigust mõistetakse.
Nele: Kas Riigikohus on muutunud paremaks või halvemaks?
Tambet: Ma ei oska öelda, mis on õige, mis on vale, mis parem, mis halvem. Riigikohus oli siis, kui mina siia ametisse sain, välja kujunenud. Kui mõni riigikohtunik kümne aasta jooksul vahetub, ei muutu Riigikohtu kui organisatsiooni väärtushinnangud eriti. Minu hinnangul on Riigikohus aga praegu ümberkujunemise järgus, sest riigikohtunike vahetus on olnud lühikese aja jooksul suur. Võib-olla on viie aasta pärast näha, kuhu suunda on mindud.
Nele: Nagu ütlesid, kujundavad inimesed selle maailmapildi või väärtused, mis siit Riigikohtu majast välja kumab. Aga kui palju Riigikohtu esimees seda mõjutab? Sa oled näinud väga erinevaid esimehi: Uno Lõhmus[24], Märt Rask[25], Priit Pikamäe[26], Villu Kõve[27]. Kui suur juhivõime Riigikohtu esimeestel on? Mis on üldse nende roll?
Tambet: Kõik nad on olnud väga erinevad. Tänan saatust, et mul on olnud võimalus nii paljude huvitavate inimestega koos töötada ja kohtuasju lahendada. Riigikohtu esimeestest igaüks on omast ooperist ja see on minu meelest väga hea. Juhtimisstiil, kuidas Riigikohtu esimees juhib näiteks Riigikohtu üldkogu, on olnud ikkagi väga erinev. Riigikohtu esimehest ja kolleegiumide esimeestest sõltub palju. Küsimus ei ole ainult selles, kuidas kohtuasju lahendada, vaid ka selles, kuidas inimesi kollektiiviks kokku liita, et ei oleks ainult kokkusaamised nõupidamistoas, vaid ka töövälised üritused. See on väga oluline.
Nele: Kas Riigikohtu sees on kolm Riigikohut või oleme ikka üks Riigikohus?
Tambet: Ei oska öelda, kuna väga palju kokkupuuteid mul teiste kolleegiumide kolleegidega ei ole olnud: pean silmas eelkõige kontakte töövälisel ajal. Oma kolleegiumi liikmetega oleme ikka lõuna ajal käinud söömas jne. Väga oluline on vestelda kolleegidega mitte ainult oma tööst, vaid ka muust.
Nele: Kui tuleme nüüd Sinu töö juurde tsiviilkolleegiumis, siis sel ajal, kui Sina Riigikohtusse tulid, oli Villu Kõve just tulnud. Kohe pärast Sind tuli Peeter Jerofejev. On täheldatud, et sellest ajast hakkasid Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendid muutuma pikemaks, teoreetilisemaks. Kas ka Sinu roll või käsi on siin mängus?
Tambet: See, et lahendid on muutunud pikemaks, on minu meelest seotud tehniliste vahendite arenguga ning copy-paste-meetodi kasutamisega. Saksa õppejõud õpetasid meile eelnimetatud twinning-koolitusel ka seda, kuidas võiks kirjutada kohtulahendit. Näiteks alustada võiks hoopis tagantpoolt, st kohtu järeldustest ja nende põhjendustest, ning kohtulahendis lõpptulemuse seisukohalt mitterelevantseid fakte ja seisukohti ei ole vaja kajastada. Kuid sellisel viisil kohtulahendi kirjutamine nõuab rohkem vaeva ja oskuslikku tööd. Kohtulahendi ülemäärane pikkus tuleneb minu meelest eelkõige kohtulahendi sissejuhatava ja kirjeldava osa põhjendamatust üksikasjalikkusest.
Võiks küsida, mida tähendab teoreetiline? Mina ei ole (vähemalt teadlikult) mingit teooriat kuskile kohtulahendisse kirjutanud, vaid olen tegelenud seaduse tõlgendamisega. Kui selle sõna all mõelda õiguskirjanduse alla paigutuvaid Riigikohtu seisukohti mingis õigusküsimuses, mis ei ole lahendamisel olevas kohtuasjas asjassepuutuv, siis selliseid lahendeid ju muidugi on.
Võiks ka arutleda, mis on Riigikohtu ülesanne tsiviilasjades. Kas Riigikohus peab konkreetse kohtuasja lahendamisel valvama ja tagama, et kõik oleks seaduslik, või lasub tal pigem õiguspraktika kujundamise ning õiguse ühetaolise kohaldamise edendamise koormis?
Samas on mõnikord siiski mõistlik, et Riigikohus selgitab seadust laiemalt, kui see konkreetsesse kohtuasjasse puutub. Näiteks kui on kehtima hakanud uus seadus, siis selleks, et vältida eos rohkeid vaidlusi, on mõistlik esitada kohtulahendis ka asjassepuutumatute sätete tõlgendused, kui Riigikohtu jaoks on asi selge, kuid on näha, et seadust võidakse hakata tõlgendama valesti.
Vahur-Peeter: Ma mõtlesin teoreetilise all pigem seda, et kui vaadata 1990ndatel tehtud Riigikohtu lahendeid, siis seal on põhimõtteliselt öeldud, et nii on ja kõik. Nüüd öeldakse, miks me mingisugust sätet niimoodi tõlgendame, miks me sellise tõlgenduse valime.
Tambet: Aga see on ju väga hea.
Vahur-Peeter: Nojaa, aga selline muudatus toimuski kuskil aastatuhande vahetuse kandis, kus – nagu Sa ütlesid – oli Riigikohus settinud, aga samas tegelikult oli suhteliselt lühikese aja jooksul tulnud kolm kohtunikku: Sina, Villu ja Peeter.
Tambet: Kindlasti oli Villu kohtulahendite parema põhjendamise eestvedaja. Leian samuti, et Riigikohtu lahendid peavad olema põhjendatud. Ei saa ju lihtsalt öelda, et kohaldub see säte ja punkt. Tuleb lahti kirjutada näiteks see, kas kohaldatavas seaduses on kõik selge. Kui ei ole, siis tuleks märkida, mil viisil ja millist õiguse tõlgendamise meetodit kasutades on jõutud vaidlusaluse sätte tõlgenduseni.
Vahur-Peeter: Viitasid ka Riigikohtu otsuse formaadile. Kui vaadata vanu otsuseid, siis seal oli resolutsioon kuskil lahendi lõpus ja alguses mingid Rooma numbritega – esimene, teine, kolmas – sätted. Praegune formaat, kus kohtulahendi alguses on kohtulahendi resolutsioon, tuli ka umbes sel ajal, kui Sina tulid Riigikohtusse. Kas siis, kui Sa tulid, oli see formaat juba selline?
Tambet: Ei mäleta, kuid arvan, et kõigis kolleegiumides see asi mingil ajal muutus. Formaat on tehniline küsimus. Praegu on see minu meelest kolleegiumides enam-vähem ühtemoodi. Aga mis puudutab kohtulahendi struktureerimist, siis seda hakkasime tegema juba Tartu Ringkonnakohtus.
Nele: Kui Sa vaatad neid valikuid, mida tsiviilkolleegium on oma töös teinud, siis kas oled nendega rahul või oleks pidanud midagi teistmoodi tegema? On Sulle midagi hinge peale jäänud?
Tambet: Midagi otseselt hinge peale ei ole jäänud. Oma tehtud tööd on raske hinnata, kuid võin öelda, et tagasi vaadates võin rahul olla. Näiteks lepinguväliste võlasuhete õiguse osas on Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktika praegu kooskõlas sellega, kuidas mina sellest õigusest aru saan – muidugi mitte sada protsenti.
Nele: On ka mõni selline lahend tsiviilkolleegiumi praktikas, mille puhul Sa arvad, et see ei ole nii hea?
Tambet: On muidugi. Esiteks on tarbijakrediidi teema, kus tsiviilkolleegium on olnud passiivne.[28] Teiseks on asjad, kus meie praktika on kõikunud sinna-tänna – see seondub ka kohtunike vahetusega. Näiteks hagi tagamisega kahju hüvitamise praktikat muudeti lühikese aja jooksul mitu korda.[29] Samuti on tsiviilkolleegiumi praktika olnud silmatorkavalt muutlik asjades, mis puudutavad juurdepääsu kinnisasjalt avalikule teele.[30] Tõden, et ma olen ise ka oma seisukohta muutnud. Nii lihtsalt on mõnikord, et elu läheb edasi, tulevad uued kolleegid ja mingil hetkel hakkadki oma varasemaid seisukohti revideerima.
Nele: Kas seda on mõneti raske inimlikult üle elada?
Tambet: Mitte just üle elada, aga iseenesest on see halb, et Riigikohtu praktika on nii kõikuv. Need on kaks näidet, kus küllaltki lühikese aja jooksul on liigutud ühest servast teise.
Nele: Aga kui võtta veel suured õigusvaldkonnad, nagu tööõigus või perekonnaõigus, kas need suunad, mida Riigikohus on siin võtnud …?
Tambet: Riigikohus sörgib minu meelest siin seadusandjal sabas.
Nele: Aga meil on parlamentaarne riigikord ju?
Tambet: Näiteks vanemalt lapse kasuks elatise väljamõistmisel muutusid aastatega välja kujunenud seisukohad suures osas sisututeks, kui muudeti elatise regulatsiooni.[31] Tööõiguses on värske halb näide. Nimelt kaalus Riigikohtu üldkogu 2014. aastal tehtud otsuses, kas ebaseaduslikult vabastatud töötajate tööle ennistamise instituudi kaotamine on kooskõlas põhiseadusega.[32] Üldkogu tõlgendas töötaja kasuks väljamõistetava kahjuhüvitise sätteid ja leidis, et nendest tuleneb piisav õiguskaitse. Selgitati, et töölepingu seadus ja võlaõigusseadus on omavahel seotud ning et nende seaduste sätteid tuleb koostoimes tõlgendada selliselt, et töötajale tuleb tema ebaseadusliku töölt vabastamisega tekitatud kahju täielikult hüvitada. Samuti öeldi, et lisaks varalisele kahjule tuleb töötajale sellisel juhul maksta rahalist hüvitist mittevaralise kahju eest. Selliselt seadusi tõlgendades leidis Riigikohtu üldkogu, et tööle ennistamise võimaluse puudumine on kooskõlas põhiseadusega. Aga mida tegi hiljuti Riigikogu? Ta sätestas töölepingu seaduses, et võlaõigusseaduses olevad kahju hüvitamise sätted (mille kohaldatavuse tõttu Riigikohtu üldkogu leidiski, et töötajale kahju hüvitamise võimaluse tõttu ei ole tööle ennistamise võimaluse puudumine põhiseadusevastane) üldse ei kohaldugi.[33]
Nele: Ring kordub.
Tambet: Oleme samas kohas tagasi kui 2014. aastal.
Vahur-Peeter: Kui palju läheb pärast uue seaduse vastuvõtmist aega, kuni kohtupraktika paika loksub? Korteriomandi- ja korteriühistuseadus võeti vastu 2018. aastal. Viis aastat on möödas, ikka loksutatakse.
Tambet: Minu kogemus võlaõigusseaduse puhul on kümme aastat. Aastaks 2012 olid advokaadid ja muud juristid selle seaduse selgeks saanud ning oli tekkinud piisavalt kohtupraktikat. Ütlesin ka kohtunikele esimesel korteriomandi- ja korteriühistuseaduse koolitusel, et minu hinnangul võib selle seadusega kohanemine aega võtta kuni kümme aastat. Nii et jah, oleme selle seaduse puhul praegu umbes poole peal.
Nele: Aga kui vaadata laiemalt Riigikohtus lahendatud kohtuasju, siis mis neist on Sulle kõige rohkem meelde jäänud, ka üldkogu silmas pidades?
Tambet: No ma arvan, et ma ei ole kindlasti originaalne, et üldkogu asjadest on see muidugi ESM-i kaasus[34].
Nele: Euroopa stabiilsusmehhanismi alusleping?
Tambet: Jah. Ning siis muidugi ka Riigikohtu üldkogus arutatud VEB Fondi kohtuasi.[35] Need on kaks sellist asja, milles tehtud otsustega jääb Riigikohus ajalukku kas heas või halvas mõttes.
Nele: Seda tahtsingi küsida, et kas Sul on neile tagasi mõeldes pigem soe või negatiivne tunne?
Tambet: Võib-olla kui näiteks saja aasta pärast oleks võimalik uuesti sündida ning neid otsuseid ja nende kohta kirjutatut lugeda, saaks öelda, kas need olid head või halvad otsused. Mina kirjutasin mõlema otsuse kohta eriarvamused.
Nele: Kui suur eriarvamuste kirjutaja Sa üldse oled?
Tambet: Ma arvan, et olen riigikohtunikest eriarvamuste arvu poolest vähemalt esimese kolme hulgas.[36] Võin öelda, et eriarvamuste kirjutamine on olnud minu jaoks kõige suurem väljakutse.
Nele: Miks?
Tambet: Sest nendega olen näinud kõige rohkem vaeva.
Nele: Kas sellepärast, et see on personaalne ja kannab Sinu nime?
Tambet: Ei. Pigem selles mõttes, et targad inimesed on ju teinud kohtulahendi, millega mina kas üldse või mingis osas nõus ei ole. On tulnud põhjendada, miks ma jäin eriarvamusele. Pole mõtet teha eriarvamust lihtsalt seepärast, et pole nõus.
Nele: Aga kuidas Sa ära tunned, et see on nüüd kaasus, kus tõesti peaks kirjutama? Ilmselt on ju veel lahendeid, kus Sa hääletamisel arvasid teisiti, aga ei kirjutanud eriarvamust.
Tambet: Mina olen teinud eriarvamusi sellepärast, et võib-olla kunagi, kui keegi neid loeb, võtab ta minu kirja pandud mõtetest kinni ja arendab neid edasi. Eriarvamuse kirjutamine ei ole minu jaoks olnud frustratsiooni maandamine. Samas on päris põnev olnud selles mõttes, et olen saanud tagasisidet oma eriarvamustele ning seda täiesti huvitavatest kohtadest. Näiteks üks advokaat saatis mulle e-kirja, kus ta oli väga rahul minu eriarvamusega. Ta ei olnud selles kohtuasjas kusjuures menetlusosaline. Siis ütles mulle hiljuti üks Tartu Ülikooli juuraprofessor, et ta on lugenud huviga kõiki minu eriarvamusi ja et ta on seni olnud pea kõikidega neist nõus. Üks mulle tuttav mittejuristist asjalik noormees, kes elab ühiskonnaasjadele väga kaasa, pidas vajalikuks mulle ühe suurt kõlapinda leidnud Riigikohtu üldkogu lahendi põhjal teada anda, et ta on minu eriarvamusega päri.
Vahur-Peeter: Kas eriarvamuse üks eesmärk võib olla ka see, et tuleviku tõlgendusi mõjutada?
Tambet: Muidugi, et jääks jälg maha, et ei ole ainult üks võimalik tõlgendus, et oli ka teistsuguseid arvamusi.
Nele: Kas mõni kohtuasi on ka kuidagi lõbusana meelde jäänud? Mõni humoorikas kaasus?
Tambet: Riigikohtus väga palju just nalja ei saa. Ringkonnakohtus sai seda rohkem ja muidugi veel rohkem esimeses kohtuastmes. Seal tuli neid olukordi ikka ette.
Nele: Oskad neid kirjeldada?
Tambet: Näiteks astus minu juhitavale kohtuistunguile Tartu Linnakohtus tunnistajapinki ütlusi andma üks lõbusas meeleolus (võib-olla enne kohtuistungit julgust võtnud) noormees ja hakkas humoorikas võtmes kirjeldama, mida ta oli näinud. See oli nagu püstijalakomöödia kaasaegses mõttes.
Üks halva kuulmisega vanem advokaat, kes sai valesti aru, mida tema kaitsealune enda elulugu kirjeldades ütles, tekitas furoori oma asjakohatu küsimusega. Kohtualune ütles järgmise lause: „Ja siis kukkusin kinnipidamiskohta.“ Riigi määratud kaitsja (eespool nimetatud advokaat) küsis seepeale: „Mis asja? Kukkusite pingi peal kokku?“
Siis veel näide Tartu Ringkonnakohtust, kus ühe kohtuistungi alguses esitas apellant pärast seda, kui ringkonnakohus oli küsinud, kas tal taotlusi on, taotluse, et ringkonnakohus teeks õige, seadusel põhineva ja õiglase otsuse. No eks siis me pidasime kohtukooseisuga kohapeal nõu ja tegime otsustuse, et me rahuldame selle taotluse. Tõsi, ringkonnakohus ei teinud pärast seda lõpplahendit selle isiku kasuks.
Nele: Kuidas Sa ennast riigikohtunikuna üldse tunned: kas Sul on aukartus riigi ja ameti ees?
Tambet: Ikka on, vastutus on väga suur – moraalne vastutus muidugi, kuidas siis teisiti.
Nele: Kuidas Sa sellega toime tuled?
Tambet: Peab tulema. Vigu teevad kõik. Kui sa väga põed oma eksimuste pärast ja kardad vigu teha, kaob julgus otsustada. Kohtunikul, ka riigikohtunikul, peab olema otsustamise julgus. Vastutus tähendab minu jaoks seda, et oled asjasse piisavalt süvenenud, ja kui näed, et see hakkab sinu arvates viltu kiskuma, peaksid proovima lahenduskäiku õiges suunas mõjutada. Vastutus tähendab ka vastust küsimusele, kui palju sa peaksid oma ametiülesannete täitmisel vaimuressurssi ja energiat kulutama.
Nele: Oled olnud riigikohtunik väga pikka aega – üle 20 aasta ikkagi. Mis on Sind motiveerinud? Kas Sul on sära jätkuvalt silmis?
Tambet: Ma arvan, et olen oma panuse andnud. Edasine oleks juba oma seisukohtade eest seismise teine ring või varasemate seisukohtade muutmine. Sellist indu ja hoogu nagu varem, pean tunnistama, enam pole.
Nele: Teistele jääd Sa alati silma ja meelde oma tohutu energiaga, oma seisukohtade särasilmse esitamisega, isegi kui need ei ole populaarsed või ujuvad vastuvoolu. Kuidas Sa ise ennast näed?
Tambet: Väga raske on ennast kõrvalt näha. On ju selline ütlus: „Öelge teie mulle, kes ma olen.“ Aga see oleks vaid teie nägemus. Tegelikult te ikka ei tea, kes ma olen. Ma ise ka ei tea. See, mis välja paistab, on üks asi; see, mida mina ise endamisi arvan, hoopis teine asi.
Nele: Aga ma küsin otse: kas oled riigikohtunikuna läbi põlenud, nii et tunned, et enam ei taha seda tööd teha?
Tambet: Ei, ei ole olnud. Vastumeelsust selle töö vastu ei ole ma kunagi tundnud.
Nele: Kui Sa vaatad tagasi sellele, et ühel hetkel sai Sinust linnakohtu kohtunik, siis ringkonnakohtunik ja riigikohtunik, siis kas oled oma karjääriga rahul?
Tambet: Patt oleks öelda, et ei ole.
Nele: Aga miks peaks täna üks juuratudeng kohtuniku tee valima? Kas peaks üldse?
Tambet: Raske on selle kohta midagi öelda, sest praegune olukord on teistsugune võrreldes selle ajaga, kui mina oma valiku tegin. Mina valisin kohtunikuameti eelkõige soovist juristina areneda. Ja toona olid ka kohtuniku sotsiaalsed tagatised suurepärased. Tegemist on väga raske ametiga. Nagu ütlesin, oli Tartu Linnakohtus kohtunikuna töötamine alguses stressirohke. Ka ringkonnakohtukohtuniku ja hiljem riigikohtuniku ametiga kohanemine ja sisseelamine võttis paar aastat aega. Ma ei tea, mis peaks motiveerima noort inimest sellist rasket ametit valima. Palk on muidugi hea, muid sotsiaalseid tagatisi aga pole. Inimesed, kes kandideerivad, on väga tublid, tõesti tublid. Kas mina nende asemel kandideeriksin? Võib-olla mitte.
Nele: Aga mis soovituse Sa annad värskele kolleegile, kes tuleb Sinu kabinetti ja saab nüüd riigikohtunikuks? Kuidas saada heaks riigikohtunikuks?
Tambet: Tuleb õppida ennast kehtestama. Ei tohi kaasa lohiseda. On teatud olukorrad, kus ei tohiks järele anda. Igal kohtunikul on mingid talle olulised küsimused. Seal, kus leiad, et asi peaks olema ikkagi põhimõtteliselt teistmoodi, ei tohiks käega lüüa. Öeldu käib ka üldkogu menetluses olevate ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuasjade kohta.
Vahur-Peeter: Aga kui Sa mõtled uute esimese astme kohtunike peale, kas neile on ka mingeid mõtteid, soovitusi?
Tambet: Mul on raske ette kujutada igapäevatööd esimese astme kohtunikuna, sest olen siin kõrge mäe peal jäänud kindlasti mingis mõttes elukaugeks. See ei ole võib-olla isikuomadus, kuid minu arvates peab kohtunikul olema oma töö korraldamise oskus. Ilma selleta ei jõua ta oma asjadega kuskile. Mina sain uurijana väga hea töö korraldamise kogemuse, sest kriminaalasja kohtueelseks uurimiseks olid seaduses sätestatud väga lühikesed tähtajad, mille jooksul pidi kriminaalasja toimik saama kaante vahele. Kuu aega oli tähtaeg ja siis pikendas prokurör seda erandkorras mõne kuu kaupa. Seega on oluline oskus, kuidas oma tööd planeerida ja organiseerida.
Lisaks õigusalastele teadmistele peab muidugi olema ka elukogemust selles mõttes, et kohtunik ei tohi lasta ennast ära petta osavatest advokaatidest, kes hakkavad uut kohtunikku kohe testima. Pärast seda, kui olin Tartu Linnakohtus alustanud oma kohtunikukarjääri, andis mulle sellise hoiatuse tookordne kohtu esimees Madis Kägu.
Meeles on veel üks tarkusetera, mida ta mulle ja teistele noorkohtunikele ütles. See oli umbes nii, et tsiviilasju lahendav kohtunik peab olema nagu kümnevõistleja: ta peab mingil alal (eraõiguse valdkonnas) olema väga hea, mõnes kehvem, kuid kokkuvõttes peab keskmine tulemus (punktisumma) olema hea.
Vahur-Peeter: See töö organiseerimine on kindlasti esimese astme kohtunikule väga asjakohane soovitus, et kohe algusest peale tuleb endale plaan paika panna.
Tambet: Meil oli twinning-programmis eraldi koolitus selle kohta. Selgitati metoodikat, kuidas kohtunik võiks oma tööd korraldada. Eeskuju tasuks ehk võtta ka ajaloost. Näiteks Tartu Riiklikus ülikoolis õppides oli meil õppeaine „Uurija töö teaduslik korraldus“, mida andis meile pärastine Riigikohtu kohtunik Herbert Lindmäe[37]. Seal omandasime tulevaste uurijatena teadmise, milliseid uurimistoiminguid ja mis järjekorras tuleb ühte või teist liiki kuritegude eeluurimiseks teha. Oli ka praktiline õppus, näiteks kuidas koostada kohapeal sündmuskoha vaatlusprotokoll või kuidas viia menetlust läbi sündmuskohal, kus lae all ripub enesetapu teinud inimese laip[38].
Mäletan, et kui läksin pärast ülikooli lõpetamist uurijana tööle, teadsin täpselt, mida ja kuidas ma pean kriminaalasjade eeluurimiseks tegema. Ei mäleta, et oleks olnud mingit erilist sisseelamise vaeva nagu kohtunikuna tööle asudes. Polnud tarvis ka väga palju nõu küsida ega hakata ise midagi leiutama.
Mäletan veel, et nõukogude ajal oli kohtunike jaoks välja töötatud käsiraamat, kuidas kohtuasjade liikide kaupa kohtumenetlust läbi viia. Näiteks oli seal kirjas, mida peab kohtunik tegema, kui tema menetlusse tuleb abikaasade ühisvara jagamise asi: mis dokumendid peavad kohtutoimikus enne kohtulahendi tegemist olema, mis järjekorras ja mida tuleb menetlusosalistelt ning tunnistajatelt küsida jne.
Nele: Mis mõtete ja emotsioonidega Sa Riigikohtust ära lähed?
Tambet: Üks oluline eluetapp on möödas. See ameti- ja töökoht on olnud väga hea: töötingimused, kolleegid, koostöö. Eks mõningaid omapäraseid olukordi ja isiksusi on siin olnud, aga see ei muuda üldpilti.
Nele: Kui peaksid Riigikohtu tervisele andma tänase seisuga hinnangu, siis mis see kümnepallisüsteemis oleks?
Tambet: Kui võrdlen ajaga, mil ma olin Tartu Ringkonnakohtus, kus oli ka väga hea kollektiiv, siis võib-olla annaksin hindeks kaheksa.
Nele: Arenguruumi on?
Tambet: Kuna Riigikohus on muutumises, hakkab kõik siin veel kokku mängima, eriti tsiviilkolleegiumis.
Nele: Anna üks soovitus kolleegidele, mida Sa meile kui mahajääjatele tahaksid öelda?
Tambet: Vaadake puude taha. Seadus on tekst, kus on näha, mis kirjas. Selgitada tuleks, mis on olnud seadusandja tahe. Lugeda tuleks õiguskirjandust ja viia ennast kurssi kohtupraktikaga.
Lisaks tuleb elu igakülgselt tundma õppida, sest just elukogemus on see, kust sa puude taga oleva metsa kohta teadmisi hangid. Lugeda tuleks ilukirjandust, hoida end kursis poliitikaga ja ühiskonna probleemidega laiemalt. Oluline on, kellega sa tööväliselt suhtled, kust sa teavet hangid, milliseid kunstilisi ja dokumentaalfilme vaatad, kas käid teatris, kontsertidel jne.
Puude taha vaadates saadki paremini mõista, mille kohta seadus käib ja milline üldine mõju võiks olla sinu tehtaval kohtulahendil. Seadus reguleerib ju elu ning inimestevahelisi, samuti riigi ja inimeste vahelisi suhteid. Kohtunik peaks olema avatud erinevatele seisukohtadele, mitte võtma jäika, eelarvamusega positsiooni ükskõik mis küsimuses. Ta peab tähelepanelikult menetlusosalised ära kuulama ja teadvustama, et ta võib kasvõi alateadlikult olla kallutatud. Näiteks ei või kellessegi suhtuda stiilis „see isik on varasemast teada ja ajab järjekordselt mingit jama, mistõttu pole siin vaja midagi üldse pikalt arutada, kas tal võiks õigus olla või mitte“.
Nele: See on väga ilusti öeldud: „Vaadake puude taha.“ Ma arvan, et juristidena kipume vahetevahel ära unustama, et juura ei ole omaette eesmärk, vaid mõeldud selleks, et vähendada probleeme. Aga selleks peame neid probleeme tundma ja mitte ainult juriidilisest, vaid ka mingist muust küljest.
Tambet: Hiljuti, kui Riigikohtu üldkogu ees olid kohtunikuametisse kandideerijad, küsisin neilt, kas kohtunik peab olema empaatiline. Empaatiavõime kohta võiks ju küsida, et mida sellega kohtunikuna peale hakata. Idee on selles, kas kohtunik suudab ennast mõttes panna ühe poole ja siis ka vastaspoole kingadesse, st kui sina oleksid tema, siis mis sa arvaksid sellest kohtuasjast ja tehtavast lahendist. See on kindlasti oluline. Samas tuleks empaatiat minu meelest mõista pigem laiemalt ja just riigikohtuniku puhul on oluline, et ta annaks endale aru, mida üks või teine kohtulahend ühiskonnale kaasa toob. See on laiema vastutuse küsimus.
Vahur-Peeter: Riigikohtuniku rolli puhul olen kõrvalt vaadates mõelnud, et kohati tekib seal konflikt empaatia vallas – üks asi on see, mis on konkreetses kaasuses, teine see, mis on suures plaanis. On oht, et ühe kaasuse lahendad hästi ja õiglaselt nende inimeste jaoks ära, aga samas laiemas plaanis võib see, mis lahendis saab öeldud, tuua kaasa mingeid tagajärgi, mis ei ole nii head.
Tambet: Empaatia on ilmselt ka see, kui teadvustad, et konkreetse inimese jaoks on sinu tehtud kohtulahendil rängad tagajärjed, kuid lihtsalt muud varianti ei ole, sest seadusandja hinnangul on see õige, et see kohtuvaidlus saab sellise lahenduse ja kohaldatavad sätted on põhiseadusega kooskõlas. Oht teha kohtulahend, mis sulle endale ei meeldi, muidugi jääb, ning selle teadmisega tuleb kohtunikul edasi elada. Midagi ei ole teha.
Nele: Mis on see tegevus, kirg, hobi, millele saad nüüd pärast Riigikohtust lahkumist rohkem aega võtta?
Tambet: No vot ei oskagi öelda, mis uksed kõik avanevad pärast seda, kui üks uks on sulgunud. Mu enda jaoks on ka huvitav, mis juhtuma hakkab, sest mul on palju häid sõpru ja hobisid.
Nele: Igav sul ei hakka?
Tambet: Ma loodan.
Nele: Aitäh Sulle, Tambet. Oli väga põnev.
Tambet: Tänan teid ka.
____________________________
[1] Joonealused viited ja kommentaarid on lisanud Nele Siitam ja Tambet Tampuu.
[2] Suunamisel arvestati õpitulemusi. Selle alusel koostati nn pingerida ja Tambet oli seal esimeste seas, mistõttu sai ta ametikoha tegelikult ise valida. Kaalukeeleks oli Tambeti sõnul pakutud eluruum.
[3] Toonane Eesti Vabariigi president Lennart Meri nimetas Tambet Tampuu Tartu Linnakohtu kohtunikuks 30. juunil 1993 (RT I 1993, 43, 617). Koos temaga asusid samal ajal Tartu Linnakohtu kohtunikuna ametisse Margit Jõgeva ja Kaupo Hell.
[4] Sellel ajal kehtinud kohtuniku staatuse seaduse (RT 1991, 38, 473; 1993, 1, 2) § 3 lg 6 järgi võis kohtunikueksami komisjon vabastada oma motiveeritud otsusega kohtunikueksamist isiku, kes on töötanud kohtunikuna, kodumaise kõrgkooli teaduskraadiga õigusteaduse õppejõuna, vandeadvokaadina, prokurörina, õiguskantslerina või mõnel teisel juriidilist kõrgkvalifikatsiooni nõudval ametikohal, ning lugeda see võrdseks töötamisega kohtuniku ametikohal.
[5] Sellel ajal kehtis veel Eesti NSV tsiviilkoodeks. Tsiviilkohtumenetluses toimus oluline muudatus 15. septembril 1993, mil jõustus tsiviilkohtupidamise seadustik (TsKPS) (RT I 1993, 31, 538). Samal kuupäeval alustas Eesti Vabariigi kolmeastmeline kohtusüsteem õigusemõistmises – see tulenes apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku (AKKMS; RT I 1993, 50, 695) jõustumiskuupäevast, milleks oli § 85 kohaselt samuti 15. september 1993. TsKPS jõustus § 364 lõike 1 kohaselt koos AKKMS-ga. Tsiviilkohtumenetluse seadustikud võeti vastu 22. aprillil 1998 (RT I 1998, 43, 666) ja 20. aprillil 2005 (RT I 2005, 26, 197).
[6] Madis Kägu oli Tartu Linnakohtu, hiljem Tartu Maakohtu kohtunik aastatel 1993–2017 (asus ametisse juba 1976. aastal Tartu Linna rahvakohtunikuna; RT I 1993, 60, 842; RT III, 20.10.2016, 3).
[7] Peeter Jerofejev asus Tartu linna rahvakohtusse (24. maist 1990 Tartu Linnakohus) tööle 1980. aastal stažöörina, 1982. aastast rahvakohtunikuna. 19. augustil 1993 nimetas toonane Vabariigi President Lennart Meri Peeter Jerofejevi Tartu Ringkonnakohtu kohtunikuks (RT I 1993, 58, 800). Riigikohtunik oli ta 20. maist 2004 kuni 4. juulini 2023.
[8] Tamara Hristoforova oli Tartu Halduskohtu kohtunik aastatel 1993–2017 (RT I 1993, 67, 952; RT III, 17.03.2016, 2).
[9] President Lennart Meri nimetas Tambet Tampuu Tartu Ringkonnakohtu kohtunikuks 16. novembril 1994 (RT I 1994, 82, 1409).
[10] Eesti Vabariigi omandireformi aluste seadus võeti vastu 13. juunil 1991 (RT 1991, 21, 257).
[11] Koolitus toimus aastatel 1999–2000. Tegemist oli PHARE mestimisprogrammiga (twinning programme), mida korraldas Justiitsministeerium ja mida toetasid Saksa Liitvabariigi Schleswig-Holsteini ja Mecklenburg-Vorpommerni liidumaad. Õpe toimus eesti keeles: kõik õppematerjalid olid tõlgitud eesti keelde ja auditooriumis tõlkisid lektorite juttu selleks palgatud tõlgid. Koolitus oli mõeldud Eesti kohtunikele, Justiitsministeeriumi ametnikele ja ülikoolide õppejõududele, kes pidid pärast selle läbimist hakkama uusi teadmisi teistele edasi andma.
[12] Riigikohtunik 10. novembrist 1994 kuni 31. oktoobrini 2020.
[13] Riigikohtunik 21. septembrist 1995 kuni 9. juulini 2014.
[14] Andra Pärsimäe nimetas toonane Vabariigi President Tartu Ringkonnakohtu kohtunikuks 29. detsembril 1993 (RT I 1994, 1, 1).
[15] Vt 1993. aastal jõustunud TsKPS § 169 lg 1, mille järgi kohus peab tagama protsessiosalistele asjas tähtsate asjaolude ning nende õiguste ja kohustuste objektiivse väljaselgitamise võimaluse ning kõrvaldama kohtulikust arutamisest kõik, mis ei puutu läbivaadatavasse asjasse; samuti samasisuline 1998. aasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 171 lg 1.
[16] Vastu võetud 9. juunil 1993 (RT I 1993, 39, 590).
[17] Alguses oli selle seaduseelnõu nimetus lepingute ja lepinguväliste kohustuste seaduse eelnõu ja sellisena võeti see ka vastu (RT I 2001, 81, 487).
[18] Vt T. Tampuu. Deliktiõiguslik vastutus teise isiku tekitatud kahju eest. – Juridica 2003, 7; Riskivastutus ja tootja vastutus võlaõigusseaduses. – Juridica 2003, 3; Deliktiõigus võlaõigusseaduses. Üldprobleemid ja delikti üldkoosseisul põhinev vastutus. – Juridica 2003, 2; Alusetu rikastumise õigus võlaõigusseaduses. Lühiülevaade. – Juridica 2002 ,7; Sissejuhatus lepinguväliste võlasuhete õigusesse: käsundita asjaajamise õigus. – Juridica 2002, 5; Sissejuhatus lepinguväliste võlasuhete õigusesse: üldprobleemid, tasu avaliku lubamise ning asja ettenäitamise õigus. – Juridica 2002 4. Hiljem koostas Tambet Tampuu ka õppevahendi „Lepinguväliste võlasuhtete õigus“ (2005), millest sai pärast täiendamist õpik „Lepinguvälised võlasuhted“, mis on ilmunud aastal 2012 ja veel kord täiendatud versioonina aastal 2017.
[19] Uus tsiviilseadustiku üldosa seadus (RT I 2002, 35, 216) jõustus koos võlaõigusseadusega võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadusega (RT I 2002, 53, 336) 1. juulil 2002.
[20] Vabariigi President nimetas Malle Seppiku Tallinna Ringkonnakohtu kohtunikuks 19. augustil 1993 (RT I 1993, 58, 800); ta oli riigikohtunik 1. septembrist 2014 kuni 31. augustini 2019.
[21] Vt RKKKm, 12.04.2012, 3-1-1-35-12.
[22] Vt T. Tampuu. Tsiviilhagi kriminaalmenetluses. – Juridica 1996, 1; Tsiviilhagi kriminaalmenetluses. – Juridica 1996, 2; Tsiviilhagi kriminaalmenetluses. – Juridica 1996, 4.
[23] Internet oli sellel ajal iseenesest olemas, kuid sinna oli seadusi, kohtupraktikat ja õiguskirjandust napilt üles laaditud.
[24] Riigikohtu esimees 9. novembrist 1998 kuni 30. aprillini 2004.
[25] Riigikohtu esimees 3. septembrist 2004 kuni 12. septembrini 2013.
[26] Riigikohtu esimees 13. septembrist 2013 kuni 3. veebruarini 2019.
[27] Riigikohtu esimees alates 4. veebruarist 2019.
[28] Pärast Tambeti lahkumist riigikohtuniku ametist on teema siiski käsile võetud, vt RKTKo 11.10.2023, 2-21-20479/30; RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50.
[29] Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 391 tõlgendused. Vt nt RKTKo 30.04.2020, 2-17-2152.
[30] Asjaõigusseaduse § 156 kohaldamise asjad.
[31] Perekonnaseaduse 1. jaanuaril 2022 jõustunud muudatused (RT I, 22.12.2021, 2).
[32] RKÜKo 14.05.2014, 3-2-1-79-13.
[33] Vt töölepingu seaduse § 109 lg 1 sõnastus alates 17. märtsist 2023 (RT I, 07.03.2023, 5).
[34] Vaieldi selle üle, kas tunnistada rahandusministri allkirjastatud Euroopa stabiilsusmehhanismi aluslepingu art 4 lg 4 Eesti Vabariigi põhiseaduse § 1 lg-st 1 ja §-st 10 tuleneva parlamentaarse demokraatia põhimõtte ning PS § 65 p-ga 10 ja §-ga 115 vastuolus olevaks (vt RKÜKo 12.07.2012, 3-4-1-6-12).
[35] Vaieldi selle üle, kas Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsuse p-ga 1 määratud hüvitis VEB Fondi sertifikaatide eest isikutele, kes olid need sertifikaadid saanud selle eest, et nende kontod Põhja-Eesti Aktsiapangas ja Balti Ühispangas olid Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsuse alusel külmutatud, oli seaduspärane (vt RKÜKo 20.11.2012, 3-4-1-4-12).
[36] Tambet on kirjutanud või osalenud riigikohtunikuna 83 eriarvamuse koostamisel.
[37] Riigikohtunik 19. märtsist 1993 kuni 20. märtsini 1998.
[38] Õppevahendiks oli mannekeen, mis riputati praktikumi ajaks auditooriumi lakke. Muul ajal oli see peidetud seinakappi.