Toomas Vaher
Vandeadvokaat, Ellex Raidla advokaadibüroo partner, Eesti Advokatuuri juhatuse liige, kohtute haldamise nõukoja liige

 

Tehisintellekti teema on kuum ja võib-olla isegi üleekspluateeritud: sellest räägitakse konverentsidel, koolitustel ja, kohvitass käes, small talk’i pidades. Kuni viimase aastani oli enamiku inimeste jaoks tegemist põneva mänguasjaga, mille praktiline kasutatavus jäi pisut hägusaks, aga mille potentsiaal tundus üüratu.

Koos suurtel keelemudelitel põhinevate tehisintellekti uusversioonide (ChatGPT, Bard, Microsoft CoPilot jt) tulekuga jõudis ka paljude IT-kaugete inimeste teadvusse arusaam, et tehisintellekt ongi kohal. See asus usinalt koolikirjandeid ja referaate kirjutama ning õpetajad pidid hakkama omandama käigu pealt oskusi, kuidas eristada õpilase ja roboti genereeritud tekste ning rakendada uusi võimalusi õppetöös.

Valdkonda tundvate inimeste jaoks ei olnud muidugi tegemist uue nähtusega, vaid tehisintellekti senisest kiirema arenguga, mis ületas korraga uudiskünnise ja jõudis massidesse. 2024. aasta jätkub sama tempokalt.

Tehisintellekt on saamas osaks kontori igapäevaelust ja kõikvõimalikust kirjatööst. Arutelusid selle üle, kas tehisintellekt saab osaleda õigusemõistmise maailmas, on hilja pidada. Protsessi pole võimalik peatada, küsimus on selles, kas ja kuidas seda suunata. Kui me midagi ei teeks, eiraksime kohtumajas tehisintellekti olemasolu või isegi keelaksime selle kasutamise, ei oleks sellest suurt kasu. Uus tehnoloogia poeb niikuinii salaja laua taha meie igapäevategevuse kaudu, alustades menetlusdokumentide projektide koostamisest, tõlgetest, õiguslikust taustauuringust, kohtupraktika analüüsist ja lõpetades riskantsemate olukordadega, nagu ebaõige või keelatud nõuande jagamine. Samal ajal suureneb ühiskondlik surve kohtule, eeldatakse kiiremat õigusemõistmist ja rohkemate asjade lahendamist järjest väiksema hulga inimeste kaasabil. Ilma tehisintellekti abita on olukorra lahendamine pikas plaanis küsitav, isegi kui ajutiselt oleks võimalik kohtuniku ametikohti juurde tekitada. Inimeste puudus ei ole kohtute ainuomane probleem, kahanev rahvastik ei jäta puutumata ühtegi tööturu osa. Seega, kas näeme tuleviku kohtusüsteemi ilma tehisintellektita? Tsiteerides tuntud filmitegelase sõnu, peaks kohtunik siinkohal teatama: „Ma ei ole vaba mees. Mul ei ole teist valikut.“

Mõttemängud tulevikuga

Pea üheski eluvaldkonnas ei ole varsti võimalik tegutseda ilma nüüdisaegset tehnoloogiat kasutamata, mistõttu tekib ka küsimus teisest äärmusest: kas tehisintellekt võiks olla kohtumõistjaks ja asendada tulevikus inimest otsuste langetamisel? See on praegu küll utoopia, aga mõttemänguna aitaks see paremini aru saada, millisteks elementideks on võimalik kohtupidamist jaotada ja milline võiks olla tehisintellekti kui tööriista roll.

Ilma sügavale fantaasiamaailma minemata ja eeldades (võibolla ekslikult), et tehislikku üldmõistust ei tule, peab ütlema, et ilmselt ei suuda tehisintellekt tõusta tasemele, kus teha igakülgselt kvaliteetseid sisulisi kohtuotsuseid. Tehisintellekti analüüs ei suuda katta neid aspekte, mis väga kokkuvõtvalt seonduvad inimeseks olemisega. See ei tähenda, et nn surrogaat-otsustel ei võiks kunagi olla kohta kiirkorras otsuste tegemisel, kuid me peaksime sellisel juhul leppima sellega, et need otsused põhineksid mingil primitiivsemal standardil.

Õigusemõistmise protsess sisaldab palju sisendeid, mis on objektiivsed ja subjektiivsed. Objektiivsete sisenditega saab tehisintellekt rohkem või vähem hästi hakkama, aga ta ei suuda imiteerida inimese kui bioloogilise olendi olemusest lähtuvaid subjektiivseid omadusi, nagu loomingulisus, empaatiavõime ja sotsiaalne tunnetus. Kuna tehisintellekt on olenemata oma keerukusest üksnes algoritm, ei ole seega praegu näha, et suudetaks selle inimlikke omadusi arendada. Tal on raskusi ka moraalidilemmade lahendamisel. Tuntud näited pärinevad isesõitvate autode valdkonnast: kas sõita surnuks kaks vanurit või üks laps jmt.

Kohtunikult eeldatakse lisaks asjatundlikkusele ja hoolsusele sõltumatust, erapooletust, ausust, kõlbelisust ja võrdset kohtlemist. Kohtuasjade õigeks ja õiglaseks lahendamiseks on vaja tunnetada õiguse üldpõhimõtteid ning näiteks jätta vajaduse korral norm kohaldamata, tunnistades selle põhiseadusevastaseks, või lükata mõni lepingupunkt omaalgatuslikult tühisuse tõttu kõrvale. Kohtunikul võib olla oluline roll poolte suunamisel kokkuleppele.

Kogu sellest kohtuniku inimlike omaduste ja võimete komplektist on tehisintellekti tugevaks küljeks ehk asjatundlikkus ja hoolsus ning teatud mööndustega ka sõltumatus. Tehismõistus võiks teada kõiki õigusnorme ja kohtulahendeid, tal on eksperditeadmised igast asjassepuutuvast õigusvälisest valdkonnast, ta ei unusta midagi, ei lase ühtegi tähtaega mööda ning tegutseb ülikiiresti. Jättes kõrvale koodikirjutaja mõju ja tehisintellekti õpetamiseks kasutatava materjali valiku, võiks ta olla ka analüüsi tegemisel (vähemalt vaidluse osalistest) üsna sõltumatu. Küll aga on tema probleemiks kallutatus üksikjuhtumite lahendamisel, kuna ta eelistab valikuid, mille statistiline tõenäosus on suurem. Tehisintellekt jääb lootusetult hätta õiguse üldpõhimõtetest arusaamisel, kuna koodi keelde on raske panna olukordi, kus hägusa põhimõtte tõttu toimub selgelt kirja pandud normi tasalülitamine otsustusprotsessis. Empaatilisust poolte suhtes või muid inimlikke omadusi masinalt oodata ei saa, neid tal ei ole ja ta ei oska neid ka imiteerida (või teeb seda kehvasti).

Seevastu hõlmab õigusemõistmine suurt hulka haldustegevust, formaalset suhtlust menetluses otseselt või kaudselt osalejatega ja abistavaid funktsioone (tõlkimine, salvestamine, protokollimine, dokumendihaldus, protsessi ajakava ja kohtu ressursside haldus, automaatne andmete ajakohastamine, süstematiseerimine, kõikvõimalik statistika, kategoriseerimine, andmeanalüüs jne). Sellise ametikoha kirjeldusele vastaks tehisintellekt suurepäraselt ning kui ta suudaks inimeseks kehastuda ja tööintervjuule ilmuda, siis võetaks ta ka suure rõõmuga tööle.

Automaatsed surrogaatotsused

Kohtuprotsess kohtuniku juhtimisel on suhteliselt kallis ja aeganõudev, ehkki annab kahtlemata otsuse kvaliteedi mõttes parima võimaliku tulemuse (või ka ainsa tulemuse, mida saaks kõigi omaduste mõttes defineerida kohtuotsusena). Majanduslikust vaatest pole see siiski alati otstarbekas ja mõnel juhul, kui kiirus otsustab kõik, ei saa seda üldse kasutada. Arvatavasti vajab ühiskond teatud vaidluste puhul ka alternatiivseid, lihtsaid, odavaid ja kiireid lahendusi (nt ajakriitilised tsiviil- või ärivaidlused). Iga asjalik toitumisspetsialist ütleb, et süüa tuleb regulaarselt, toit olgu tasakaalustatud, valmistatud kvaliteetsest toorainest ja süües ei tasu kiirustada. Aga kui lennujaama tormates on valida, kas minna lennule tühja kõhuga või haarata kaasa hamburger, siis on kiirtoit parem lahendus kui tühja kõhuga jäämine.

Kui jagada kohtuotsuse langetamise käik mõtteliselt kahe tasandi vahel, võiks esimene neist olla õiguspositivistlik analüüs, mis järgib halastamatult üksnes kirjapandud norme, varasemat kohtupraktikat ja fakte, ning sellele järgnev teine tasand hõlmaks nii inimlikel omadustel põhinevaid kaalutlusi kui ka õiguse üldpõhimõtteid ja n-ö pehmemaid väärtusi. Esimese tasandiga võiks tehisintellekt peatselt hakkama saada – tema töö tulemusena valmiks otsuse projekt, millele kohtunik lisab teisel tasandi kõik puuduvad elemendid ja teeb lõpliku otsuse.

Kui ühiskond lepib kokku, et teatud asjades on lubatud otsusele esitatavaid nõudeid lõdvendada ehk kvaliteedilatti allapoole lasta, oleks ilmselt tulevikus üsna suur nõudlus ka kiirtoiduga võrreldavate hamburgeritüüpi surrogaatotsuste järele. Selle puhul loobuvad pooled teadlikult kohtuniku igakülgselt kaalutletud „pärisotsusest“ ja valivad selle vähem väärtusliku aseaine (surrogaadi) – masina tehtud otsuse. Tehisintellekt langetaks sellise otsuse odavalt ja kiiresti, sellega seotud riigilõiv ning muud asja lahendamise kulud võiksid olla suhteliselt väikesed. Miinuspool on ütlematagi selge ja sugugi mitte väheoluline – otsus ei pruugi olla õige või õiglane.

Sama rada edasi minnes oleks tehniliselt võimalik jõuda ka vaidluste lahendamiseni reaalajas. Kui pooled on omavahelise õigussuhte käigus teinud piiratud ruumis asuvad andmed jooksvalt kättesaadavaks tehisintellektile, pakuks see välja algoritmidel põhineva lahenduse. Kohtualune peaks olema sel juhul valmis lubama mingil määral enda õiguste riivet, näiteks loobuma konfidentsiaalsusest või privaatsusest, et saada vastutasuks tehnoloogilised hüved, mis pakuvad kiirust, lihtsust ja odavust.

Kas sellised surrogaatotsused, mis ei vasta kohtuotsuse kõikidele nõuetele ja eeldustele, oleksid üks osa kohtu pakutavast „menüüst“, või välistab kohus kui institutsioon selle võimaluse ning need suunatakse kohtuvälise vaidluste lahendamise korras kasutamiseks? See on õiguspoliitiline valik.

Mida saaks juba praegu ette võtta?

Tehisintellekti lahenduste kasutuselevõtt ei tähenda, et tuleks korraldada revolutsioon ja kogu kohtusüsteem kapitaalselt teisiti tööle panna. Edeneda saab ka väikeste sammude kaupa.

Avalik sektor ei suuda arvatavasti välja töötada spetsiaalselt kohtu tööd katvat tehisintellekti mudelit või kui ta seda üritaks, oleks see tõenäoliselt vananenud juba enne valmimist, sest areng erasektoris on lihtsalt palju kiirem. Mõistlik oleks kasutada komponente, mis on juba olemas, ja kui tekib midagi uut, võib eelmise versiooni välja vahetada. Ise jalgratta leiutamine ei ole mõttekas, kuid üleminek uuele popimale mudelile võiks olla loogiline.

Tehnoloogiliselt sobiv keskkond on siiski hädavajalik. Kohtu elektroonilist töökeskkonda saab arendada ja kohandada selliselt, et mujal väljatöötatud rakendusi oleks võimalik selle sees või sellega koos kasutada (liidestamine). Juba praegu vajab tehisintellekti tulekut silmas pidades korrastamist see, millisel kujul ja mis vormis esitatakse kohtule andmeid ja kuidas toimub suhtlus kohtusüsteemist väljaspool olevate osalistega, et tagada andmete masinloetavus ning mõistlik automaatne töödeldavus, sh sissetuleva mittestandardse vorminguga failide teisendamine loetavaks failiks.

Andmetöötlusprobleemid on lahendatavad ja Euroopa Liidu tehisintellektimääruses nendega ka tegeletakse. Tehisintellekti kasutamine õigussüsteemis on suure riskiga ning seetõttu tuleb rakendada tasemele vastavaid ettevaatusabinõusid ja kohustuslikke analüüse, sh järgida isikuandmete kaitse nõudeid. Osa mudeleid kasutab avalikult kättesaadavaid ja kasutajate lisatud andmeid, mis tähendab, et kui tehisintellekti „kõhtu“ mingit infot sisestada, väljub see kontrolli alt, võib muutuda avalikuks ja seda ei saa enam tagasi võtta. Näiteks kolme suure keelemudeli kasutustingimusi lugedes selgub, et neist kahe puhul (ChatGPT, Bard) kasutatakse sisestatud infot masinõppetehnoloogiate arendamiseks. Järelikult selline tööriist õigusemõistmise valdkonda ei sobi. Kuid on olemas mudeleid, mis töötavad piiratud ruumis olemasolevate andmetega ega jaga neid üldiselt väljapoole (nt CoPilot).

Tehisintellekti kasutamine kohtumenetluses – nagu igas muuski protsessis – vajab analüüsi, seejärel optimeerimist ja teatud töölõikude (kus võimalik ja otstarbekas) automatiseerimist. Juba praegu leidub üsna asjalikke tehisintellekti tööriistu paljude õigusemõistmise töölõikude jaoks, näiteks:

  1. tõlkimine (reaalajas suuline tõlge, dokumentide tõlge);
  2. dokumendihaldus (sh poolte esitatud tõendite süstematiseerimine);
  3. andmete kogumine, esitatud andmestikust teatud info väljakorjamine (nt tõendite analüüsi käigus);
  4. suure andmemahu töötlemine;
  5. kokkuvõtete tegemine pikematest tekstidest ja ka suulistest ettekannetest;
  6. halduskorraldus (ajakava koostamine, kooskõlastamine, ruumid, ressursid);
  7. salvestamine (sh istungi salvestisest stenogrammi ja sellest omakorda protokolli koostamine);
  8. andmete visualiseerimine;
  9. teemade ja andmete süstematiseeritud esitamine;
  10. viidete sisu vastavuse kontrollimine;
  11. menetlusosaliste andmete automaatne uuendamine;
  12. kohtuasjade jaotamine või ümberjaotamine, töökoormuse mõõtmine.

Loogiliselt võiks juba lähiaastatel olla mõnele tehisintellekti mudelile jõukohane traalida läbi Eestis kehtivate õigusaktide ja kohtulahendite andmebaasid, korjata sealt välja vaidluse lahendamise seisukohast asjakohased õigusnormid ja -praktika ning esitada see süstematiseeritud kujul koos asjakohaste argumentidega.

Lõpetuseks kõige olulisem: kindlasti on tehisintellekti juurutamiseks vaja positiivset hoiakut ja majasiseseid asjatundjaid, kelle abi on pidevalt kättesaadav. Me ei saa eeldada, et inimesed, kes on professionaalid õigusteaduses, oleksid professionaalid ka infotehnoloogias ja tehisintellekti valdkonnas. Õigustehnoloogia spetsialistide olemasolu kohtusüsteemis on möödapääsmatu, rollijaotus algoritmide ja inimeste vahel ei toimu iseenesest. Kui selliseid eksperte piisavalt ei leidu (nii ilmselt ongi), tuleb asuda neid kohe koolitama ja sellekohaseid õppesuundi edendama ka ülikoolides.

Kuna tehisintellekti valdkond areneb kiiresti, ei teki kunagi hetke, millal saaks öelda: tehtud, valmis. Tegemist on pideva protsessiga. Uus tehnoloogia pakub võimalusi vabastada inimesi ülesanneteks, milles nad on teistest tugevamad. Inimeste loovust tehisintellekt ei asenda, aga tööriistana on see peagi asendamatu.