Kaido Sikka
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi nõunik
Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt rõhutanud, et kriminaalmenetluses on vahistamise korral tegemist isiku põhiõiguste kõige intensiivsema riivega.[1] Justiitsministeeriumi andmete kohaselt esitas prokuratuur 2019. aastal maakohtutele 1067 vahistamistaotlust. See näitab kõnekalt, et vahistus on kujunenud kriminaalmenetluse tagamise oluliseks vahendiks.
Riigikohtu kriminaalkolleegium tegi 2019. aastal mitu märkimisväärset vahistamisega seotud lahendit, selgitades muu hulgas vahistamisaluse tuvastamise üldpõhimõtteid, pikaajalise vahistuse kestva lubatavuse hindamist ja psühhiaatrilisele sundravile allutatud isiku vahistamise eeldusi. Artiklis antakse ülevaade kriminaalkolleegiumi lahendites väljendatud tähtsamatest õiguslikest seisukohtadest selles valdkonnas.
Põhjendatud kuriteokahtluse ja vahistamisaluse tuvastamine
Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 130 lg 2 kohaselt võib kahtlustatava või süüdistatava vahistada prokuratuuri taotluse alusel ja eeluurimiskohtuniku määruse või kohtumääruse alusel, kui ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või jätkata kuritegude toimepanekut ning vahistamine on vältimatult vajalik. Seega saab isiku vahistamist pidada seaduslikuks üksnes siis, kui vahistamismäärusest nähtub üheselt ja selgelt esiteks põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu ning teiseks KrMS-i § 130 lõikes 2 nimetatud vahistamise alus.[2]
Vahistamismääruses tuleb esitada selged põhjendused selle kohta, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas nii põhjendatud kuriteokahtlus kui ka vahistamisalus, s.t piisav ei ole üldist laadi arutluste ega standardsetete formuleeringute väljatoomine.[3] See tähendab, et kuriteokahtluse põhjendamisel tuleb tugineda konkreetsetele kriminaaltoimiku materjalidele ning vahistusmääruses ei või piirduda tõdemusega, et toimiku materjali pinnalt on olemas põhjendatud kuriteokahtlustus või et kohtunik on selles veendunud.
Enesestmõistetavalt ei ole aga kuriteokahtluse kui vahistamise ühe eeltingimuse tuvastamine võrreldav isiku süüküsimuse otsustamisega. Seetõttu ei pea kohus kuriteokahtlustuse põhjendatuse hindamisel analüüsima tõendite lubatavust sama põhjalikult kui kohtuliku arutamise raames süüdistatava süü tõendatust kaaludes.[4]
Kriminaalkolleegium märkis kriminaalasjas nr 1-18-8222 tehtud määruses, et kohus ei pea vahistamismenetluses toimima uurimisprintsiibile tuginevalt ega otsima enda algatusel kuriteokahtluse ja vahistamisaluse kohta tõendeid, mida vahistamistaotlus ei sisalda. Vahistamise nõuetekohane argumentatsioon peab sisalduma juba vahistamistaotluses, sest põhjendatud kuriteokahtluse ja vahistamisaluse tõendamise kohustus on prokuratuuril.[5] Siiski on ka kohtul kohustus tuvastada põhjendatud kuriteokahtlus.
Kuigi kahtlustuses (ja vahistamistaotluses) esitatud karistatava teo kirjeldus ning kvalifikatsioon ei pruugi olla kriminaalasja lahendamise seisukohalt lõplikud, peavad need olema omavahel kooskõlas ja võimaldama kontrollida, millise teo toimepanemist isikule ette heidetakse.[6] Näiteks juhul, kui isikut kahtlustatakse karistusseadustiku (KarS) § 255 lg 1 alusel kuritegelikku ühendusse kuulumises, tuleks kuriteokahtlustuse põhjendatuks pidamisel vältimatult ära näidata konkreetsed asjaolud, mis annavad aluse arvata, et isik kuulus kuritegelikku ühendusse.[7]
Kuriteokahtluse ja vahistamisaluse põhjendamisel peaks vältima asjatuid kordusi ning isikute tegevuse üldsõnalist kirjeldamist, sest need puudused kahandavad märgatavalt vahistamistaotluse jälgitavust.[8] Viimati nimetatud põhimõtet tuleb järgida ka maakohtul vahistamismääruse koostamisel, sest kui kohus vahistamistaotluse tervikuna kriitikavabalt vahistamismäärusesse kopeerib, on ka kohtumäärus koormatud asjasse mittepuutuva tekstiga ja see muutub raskesti jälgitavaks.[9] Kui kohtumääruse põhjendused ei võimalda kontrollida isiku vahistamiseni viinud mõttekäigu kujunemist, on kohus rikkunud oluliselt menetlusõigust KrMS-i § 339 lg 2 tähenduses.[10]
Lisatõenditele tuginemine ja tõendite tutvustamine
Kui maakohtu määruses puuduvad kuriteokahtluse ja vahistamisaluse nõuetekohased põhjendused, siis on ringkonnakohus pädev ise asjaomased asjaolud tuvastama.[11] Lisatõenditele tuginedes saab ringkonnakohus vahistamismäärust oma põhjendustega täiendada siis, kui maakohtu määrus vastab selle põhistamisele esitatud minimaalsetele nõuetele. Kui ringkonnakohus aga leiab, et vaidlustatud määruses puuduvad üldse põhjendused, ei või ta ise põhjendusi lisada ega maakohtu määrust tagantjärele õiguspäraseks pidada. Sellisel juhul tuleb maakohtu määrus tühistada.[12]
KrMS-i § 341 lg 2 kohaselt on kahtlustataval õigus taotleda juurdepääsu tõenditele, mis on vajalikud vahistamistaotluse põhjendatuse arutamiseks. KrMS-i § 341 lg 3 teise lause järgi võib prokuratuur määrusega keelduda tõenditele juurdepääsu võimaldamisest, kui see võib oluliselt kahjustada teise isiku õigusi või kui see võib kahjustada kriminaalmenetlust. Seega on vahistamismenetluses prokuratuuri otsustada juurdepääsu võimaldamine kriminaaltoimikule.
Kriminaalkolleegium on selgitanud, et kui kohus asub tõenditele juurdepääsust keeldumise põhjendatuses prokuratuurist erinevale seisukohale, siis pole tal pädevust ise vahistatavale või tema kaitsjale tõendeid tutvustada ega kohustada prokuratuuri seda tegema. Leides, et kahtlustatava õigust tõenditega tutvuda on alusetult piiratud, tuleb kohtul need tõendid vahistamisküsimuse lahendamisel kõrvale jätta (nn hindamiskeeld).[13]
Enne saab aga kohus prokuratuuri tõendite kõrvalejätmisest teavitada, andes sellega prokuratuurile võimaluse kaaluda, kas võtta esitatud taotlus tagasi, võimaldada juurdepääsu tõenditele või esitada veel muid tõendeid.[14] Pärast prokuratuuri seisukoha väljaselgitamist saab kohus hinnata kohtule esitatud ja vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsust keeldumise põhjendatust.[15]
Vahistuse kestev lubatavus Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Riigikohtu praktikas
Õigus vabadusele ja isikupuutumatusele on tähtis põhiõigus, mis on tagatud nii Eesti Vabariigi põhiseaduse, kriminaalmenetluse seadustiku kui ka rahvusvaheliste õigusaktidega. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (EIÕK) kui Riigikogu ratifitseeritud välisleping on koos Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) asjakohase kohaldamispraktikaga Eestile siduv ja seda tuleb vahistuse küsimuste lahendamisel arvestada.
EIÕK art 5 lg 3 kohaselt toimetatakse iga vahistatu või kinnipeetu viivitamata kohtuniku või muu seadusjärgse õigusemõistmise pädevusega ametiisiku ette ning tal on õigus kohtumenetlusele mõistliku ajaga või vabastamisele kuni asja arutamiseni. EIÕK kehtestab põhiõiguste kaitse miinimumstandardid, millega võrreldes võib riigisisene õigus ette näha ulatuslikuma kaitse. Siiski ei saa EIÕK-st ega EIK-i praktikast tuletada täiendavaid põhiõiguste piiramise aluseid, mida riigisisene õigus ei sätesta.[16]
EIÕK art 5 lg 3 mõte on sisuliselt nõue, et isik tuleb vabastada, kui tema jätkuv vahi all pidamine ei ole enam põhjendatud.[17] EIK on EIÕK art 5 lg 3 kontekstis selgitanud, et jätkuva vahistuse vältimatu eeltingimus on põhjendatud kuriteokahtlus, kuid vahistuse põhjendamisel peab kohus kindlasti tuginema ka asjakohas(t)ele jätkuvat vabaduse võtmist õigustava(te)le vahistamisalus(t)ele.[18] Kui need alused on asjakohased ja piisavad, teeb EIK kindlaks, kas riik on menetlenud asja erilise hoolsusega.[19] EIK-i praktika kohaselt on isiku jätkuv vahi all hoidmine põhjendatud üksnes juhul, kui esinevad konkreetsed tunnusmärgid tõelise avaliku huvi kohta, mis vaatamata süütuse presumptsioonile kaaluvad üles isiku vabadusõiguse.[20]
Kuigi rahvusvahelistes õigusnormides, sh EIÕK artiklis 5 kasutatud mõisted ja sõnastus ei pruugi alati täielikult kattuda riigisisese õigusega, on EIÕK ning KrMS-i sätete ja nende kohaldamispraktika siiski sarnane. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kriminaalmenetluses tohib isikut pidada vahi all üksnes siis (ja nii kaua), kui see on kriminaalmenetluse tagamiseks tõepoolest vältimatult vajalik.[21] Erinevalt kohtueelsest menetlusest, mille korral on KrMS-i § 1311 lg 1 järgi kahtlustatava või süüdistatava vahi all pidamise kestus üldjuhul piiratud tähtaegadega, ei ole kriminaalasja kohtuliku arutamise ajal vahistamise kestus seadusega reguleeritud. Seetõttu tuleb vahistuse proportsionaalsust hinnata ka kohtumenetluse ajal.[22] Kriminaalasja kohtuliku arutamise ajal ei ole aktsepteeritav süüdistatava mis tahes kestusega vahi all pidamine ja lähtuda tuleb põhimõttest, et vahistamisaluse kaal väheneb aja jooksul.[23]
Vahistuse kestva lubatavuse hindamise kriteeriumid Riigikohtu praktikas
Vahistuse kestvat lubatavust saab olulisel määral põhjendada just jätkuva vahistamisalusega, seetõttu pole vahistuse proportsionaalsust võimalik analüüsida vahistamisalusest lahutatult.[24] Kriminaalasjas nr 1-16-2411 tehtud määruses käsitles kriminaalkolleegium põhjalikult vahistuse proportsionaalsuse kontrollimist, selgitades muu hulgas, milliseid kriteeriume tuleb kohtul selles olukorras hinnata.
Esmalt tuleb hoiduda faktiliste asjaolude põhjal kergekäeliste järelduste tegemisest vahistamisaluse jaatamise (ja seega vabadusõiguse riive) kasuks. Lisaks tuleb silmas pidada, et vahistuse kestvaks lubatavuseks peavad vahistamisalus(ed) esinema kogu vahistuse vältel. Muu hulgas tähendab see, et ka pika vahistuse kestva vajalikkuse põhjendamisel võib tugineda üksnes asjaoludele, mis on asjasse puutuvad põhiseadusega lubatud vabaduspõhiõiguse riive aluse suhtes.[25]
Samuti tuleb hinnata, kas vahistamisalusele vaatamata ja arvestades riigi aktiivsust kriminaalmenetluse korraldamisel, on vahistusega kaasnev vabadusõiguse riive endiselt proportsionaalne. Võimalik on olukord, et pikaajalise vahistusega on jõutud sellise õigusriiklikult lubamatu valuläveni, millest alates on vabadusõiguse riive igal juhul välistatud ja isik tuleb vahi alt vabastada.[26] Iseenesest võib ka pikk vahi all pidamine EIÕK art 5 lg 3 mõttes olla õigustatud, kui see johtub riigi parima tegutsemise korral arutatava kriminaalasja erilistest asjaoludest.[27] Nii võib näiteks mitme kuriteo või suures grupis toimepandud keeruka kuriteo uurimine ning kohtulik arutamine nõuda palju aega, kuid vahi all pidamise avalik huvi kaalub sellegipoolest üles süüdistatava vabaduspõhiõiguse.[28]
Kuigi nii EIK-i kui ka Riigikohtu praktikas on korduvalt hinnatud, kas süüdistatava vahi all oldud aeg on proportsionaalne, ei ole siiski võimalik määrata proportsionaalse vahistuse kindlaid piire. Kohtupraktika järgi võib üldtunnustatuks pidada arusaama, et vahistuse proportsionaalsuse kohta antav hinnang tähendab iga kord üksikotsustust.[29]
Kokkuvõtvalt peab Riigikohtu praktika kohaselt pikaajalise vahistuse kestva vajalikkuse hindamisel kõigepealt analüüsima vahistamisaluse jätkuvat olemasolu.[30] Pärast selle sedastamist tuleb analüüsida, kui aktiivselt on riik kriminaalmenetlust toimetanud, arvestades kriminaalasja keerukust ja mahukust ning seda, kas kriminaalmenetluse venimine on tingitud süüdistatava või tema kaitsja käitumisest.[31]
Vahistamisaluse kontroll vahistuse kestva lubatavuse hindamisel
Vahistamisaluse hindamisel võib kohtupraktika kohaselt arvestada kahtlustatava käitumist, tema eelnevat elukäiku, isiklikke, perekondlikke ja majanduslikke suhteid ning teda vabaduses ümbritsevat sotsiaalset keskkonda. Kuigi kuriteo raskus ei ole iseseisev vahistamisalus, võib konkreetsetele asjaoludele tuginemisel olla põhjendatav, miks just selle kahtlustatava korral võib kuriteo raskusest tulenev võimaliku karistuse raskus tingida kuritegude jätkuva toimepanemise või ka kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ohu.[32]
Lisaks süüdistuse kohaselt varem toimepandud kuritegude jätkuva toimepanemise ohule paigutub kõnealuse vahistamisaluse alla ka alles kriminaalmenetluse käigus ilmnenud õigusemõistmisevastaste kuritegude (nt tõendite hävitamise, muutmise või võltsimise) toimepanemise oht.[33] Õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise ohust kui vahistamise alusest on põhjust rääkida siis, kui tuvastatakse, et isik on varem toime pannud õigusemõistmisevastaseid kuritegusid või enda tegevusega loonud selliste kuritegude toimepanemise ohu.[34]
Vahistuse kestva lubatavuse hindamisel on vaja silmas pidada, et isiku vahistus võib mingil ajahetkel muutuda ebaproportsionaalseks isegi siis, kui jätkuvalt esineb vahistamise alus. Sellises olukorras peab kohus kaaluma isiku vahi all pidamise asendamist mõne kergemat liiki tõkendiga[35], kusjuures üldjuhul on vahi all pidamise kõige sobivam alternatiiv elektrooniline valve.[36]
Riigi aktiivsus kriminaalasja menetlemisel kui vahistuse kestva lubatavuse hindamise kriteerium
Vahistamisaluse jätkuvuse hindamise järel tuleb kontrollida ka riigi aktiivsust kriminaalasja menetlemisel. Riigikohtu ja EIK-i praktika kohaselt on see samuti vahistuse jätkuva lubatavuse kriteerium. Seejuures ei saa riigi aktiivsust analüüsida ega hinnata lahus menetletava kriminaalasja mahust ja keerukusest.[37]
Kriminaalasja keerukuse ja mahukuse hindamisel peaks kohus tuginema kriminaalasja materjalist nähtuvatele asjaoludele, arvestades neid kogumis. Näiteks kriminaalasjas nr 1-16-2411 tehtud määruses leidis kriminaalkolleegium, et tegemist on vaieldamatult keeruka ja mahuka kohtuasjaga: selles asjas oli kokku 9 süüdistatavat, kellele heideti ette 11 erineva kuriteokoosseisu täitmist, kohtuliku arutamise käigus tuli üle kuulata ligikaudu 110 isikut, süüdistatavate vastu oli esitatud 20 tsiviilhagi, üksnes jälitustoimingu protokollide avaldamine võttis aega 18 istungipäeva ning kõikide süüdistatavate emakeel ei olnud eesti keel, mistõttu osales kohtuistungitel tõlk.[38]
Seejärel tuleb hinnata, kas menetlus on toimunud piisavalt aktiivselt. Osutatud asjas toimusid esimesed kohtuistungid juba mõni kuu pärast süüdistatavate kohtu alla andmist ja korraldati riigiprokuröri asendamine selleks ajaks, kui ta kohtulikul arutamisel osaleda ei oleks saanud. Samuti määrati süüdistatavatele viivitamata riigi õigusabi, sest viimased loobusid kokkuleppelistest kaitsjatest, ning määrati asenduskaitsjad, et kaitsjate hõivatuse tõttu ei jääks kohtuistungid ära. Kriminaalkolleegium leidis, et kirjeldatud olukorras tegi kohus kõik endast oleneva, et menetlus toimuks võimalikult kiiresti.[39]
Riigi aktiivsuse kontrollimisel tuleb arvestada ka prokuratuuri tegevust, eelkõige kohtueelset menetlust, aga ka prokuratuuri üldist töökorraldust. Näiteks ei osuta tõhusale menetlusele see, kui prokuratuuri esindab kohtumenetluses samal ajal toimuvas kolmes mahukas ja keerukas kohtuasjas sama riigiprokurör, kelle asendamine pole ühegi nimetatud kohtuasja korral võimalik.[40]
Kaitsjate ja süüdistatavate käitumise arvestamine menetluse aktiivsust silmas pidades
Lähtudes kaitseõigusest ja süütuse presumptsiooni põhimõttest ei saa kaitsjatele ega süüdistatavatele panna kohustust aidata menetluse tagamisele aktiivselt kaasa. Sellele vaatamata pole põhjendatud jätta vahistuse kestva lubatavuse hindamisel täielikult arvestamata süüdistatavate ja nende kaitsjate käitumist kriminaalmenetluses.[41]
Advokatuuriseaduse § 641 lg 2 kohaselt peab advokatuuri juhatus tagama riigi õigusabi katkematu korralduse ja osutamise ning riigi õigusabi mõistliku kättesaadavuse. Riigi õigusabi korraldus ja selle osutamine on katkematu ja mõistlikult kättesaadav, kui menetlustoimingute õigel ajal tegemiseks tagatakse, et kõikidel päevadel nimetatakse vajalik arv riigi õigusabi osutavaid advokaate ning nimetatud advokaadid osalevad menetlustoimingutel õigel ajal. Riigi õigusabi seaduse § 18 lg 1 näeb ette, et advokatuur nimetab viivitamata kohtu, prokuratuuri või uurimisasutuse määruse alusel riigi õigusabi osutava advokaadi, kes kohustub viivitamata asuma riigi õigusabi osutama, ja korraldama oma tegevuse nii, et tal oleks võimalik õigel ajal osaleda menetlustoimingutes.[42]
Asjas nr 1-16-2411 tehtud määruses juhtis kriminaalkolleegium tähelepanu sellele, et kuigi advokatuuris tegutseb üle 800 advokaadi, pole advokatuur kõnealuseid kohustusi täitnud siis, kui riigi õigusabi osutajaks määratakse advokaat, kelle kohta on teada, et ta täidab juba kaitseülesannet teises suures ja mahukas kohtuasjas. Kui advokaadid, kes üldjuhul osutavad kaitsjana riigi õigusabi vabatahtlikult, on teiste suurte ja mahukate kriminaalasjadega juba hõivatud, peab advokatuuri juhatus tegema mõnele teisele advokaadile korralduse osutada kaitsjana riigi õigusabi.[43]
Sama moodi kui kaitsjate tegevusele saab menetluse aktiivsuses anda hinnangu ka süüdistatavate käitumisele. Viimati osutatud kohtuasjas leidis kriminaalkolleegium sedagi, et kui kaitsjad taotlevad vahetult enne põhiistungite algust istungite tühistamist enam kui pooltel päevadel, enamik süüdistatavatest ütlevad vahetult enne planeeritud istungit üles õigusabilepingud lepinguliste kaitsjatega ja süüdistatav(ad) ei ilmu istungile, on menetluse venimise suuresti põhjustanud süüdistatavad. Kirjeldatud juhul võivad nad olla asunud enda menetlusõigusi koordineeritult kuritarvitama.[44]
Psühhiaatrilisele sundravile allutatud isiku vahistamise tingimused
Artikli esimeses pooles kirjeldatud vahistamisaluste korrektne selgitamine on vajalik ka seetõttu, et kõik vahistamised ei toimu KrMS-i § 130 lõikes 2 sätestatud üldistel alustel.
KrMS-i § 3951 lg 2 kohaselt võib psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlusele allutatud isiku vahistada prokuratuuri taotluse alusel ja eeluurimiskohtuniku määruse alusel või kohtumääruse alusel, kui isik on või võib menetluse kestel muutuda endale või teistele ohtlikuks, kui ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või panna jätkuvalt toime õigusvastaseid tegusid.
Erikorra loomise vajadus tuleneb eelkõige sellest, et vaimselt haiged isikud ei ole suutelised oma õigusi ja kohustusi teostama tervete isikutega võrdväärselt ning seetõttu ei saa ka nende kinnipidamise tingimused olla samad.[45] Ka EIK on mitmes lahendis leidnud, et üldjuhul on ebaterve psüühikaga inimese vabaduse võtmine õigustatud haiglas või sarnases kohases asutuses.[46]
Kriminaalasjas nr 1-19-401 tehtud määruses selgitas kriminaalkolleegium, et peamine erinevus KrMS-i § 3951 lg 2 ja KrMS-i § 130 lg 2 alusel toimuva vahistamise vahel seisneb selles, et KrMS-i 16. peatükis sätestatud sundravimenetluses saab isiku vahistada ka üksnes tema ohtlikkusele tuginedes, kui menetlusest kõrvalehoidumise või uute kuritegude toimepanemise ohtu ei ole.
Kinnipidamistingimused KrMS-i §-s 3951 sätestatud vahistamismenetluse korral
Peale selle, et KrMS-i § 3951 lg 2 alusel toimuva vahistamise korral piisab vahistamisalusena üksnes isiku ohtlikkuse tuvastamisest, on erinevad ka psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlusele allutatud isiku ja üldkorras vahistatud isiku kinnipidamistingimused. Sundravimenetluses toimuvat vahistamist korraldatakse KrMS-i §-s 131 sätestatud korras, kuid KrMS-i § 3951 lg 4 kohaselt tuleb lisaks arvestada isiku vaimset seisundit.[47] Kui KrMS-i § 130 alusel paigutatakse eelvangistust kandvad isikud vangistusseaduse § 90 lg 2 kohaselt vangla eelvangistusosakonda või arestimajja, siis sundravimenetluses vahistatud isikud paigutatakse KrMS-i § 3951 lg 1 alusel vangla meditsiiniosakonda või psühhiaatria tervishoiuteenust osutavasse haiglasse.
Vangla meditsiiniosakonna ja psühhiaatriahaigla kinnipidamistingimused on erinevad, seetõttu peab KrMS-i § 3952 alusel vahistatud isiku kinnipidamiskoht üldjuhul olema haigla. Vanglas on psüühikahäirega isiku kinnipidamine põhjendatud üksnes erandjuhtudel, nt kui haiglas ei leidu kinnipidamiseks kohti.[48] Kinnipidamiskoha valiku võib sõnastada ka tingimuslikult, võimaldades näiteks haiglas vabade kohtade puudumise korral pidada isikut kinni vangla meditsiiniosakonnas.[49] Otsus paigutada isik haiglasse või vangla meditsiiniosakonda mõjutab vahistatu õigusi, mistõttu peab see kindlasti kajastuma vahistamismääruse resolutsioonis.[50]
Eelnevast nähtub, et KrMS-i 16. peatükis sätestatud psühhiaatrilisele sundravile allutatud isiku vahistamise kord erineb KrMS-i §-s 130 kehtestatud vahistamise üldisest korrast, võimaldades rohkem arvestada psüühikahäirega isiku seisundiga. Seega tuleb raske psüühikahäirega isik vahistada eelistatult sundravi kohaldamise menetluses KrMS-i § 3951 alusel, mis tagab, et isikut peetakse kinni talle sobivates tingimustes (psühhiaatriahaiglas või vangla psühhiaatriaosakonnas).[51]
Psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlusele üleminek
Kuigi kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri seda, millises menetlusetapis, kuidas ja kelle algatusel peaks toimuma üleminek psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlusele, kuulub menetluse valiku initsiatiiv prokuratuuri kui kohtueelse menetluse juhi (KrMS § 30 lg 1) pädevusse.[52]
Kui on põhjendatud kahtlus, et kahtlustataval võib olla raske psüühikahäire, saab prokurör kohaldada sundravimenetlust ja taotleda isiku vahistamist KrMS-i § 3951 lg 2 alusel sundravimenetluse erisätteid järgides või taotleda vahistamist üldkorras ning määrata isiku terviseseisundi kindlakstegemiseks kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi, taotledes vajaduse korral isiku paigutamist eeluurimiskohtuniku või kohtu määrusega KrMS-i § 102 alusel sundkorras raviasutusse. Ekspertiisi tulemuste selgumisel jätkatakse KrMS-i §-s 393 nimetatud aluste puudumise korral kriminaalasja menetlemist üldises korras. Vastupidisel juhul tuleb aga taotleda isiku vahistamise jätkamist KrMS-i § 3951 lg 2 alusel või olenevalt asjaoludest vabastada isik vahi alt KrMS-i § 1372 lg 1 alusel.[53]
Seejuures pole KrMS-i 16. peatükis sätestatud sundravi kohaldamise menetlusele ülemineku vältimatu eeldus see, et isikule oleks käimasolevas menetluses tehtud kohtupsühhiaatriaekspertiis. Sundravimenetlust saab kohaldada ja kahtlustatava KrMS-i § 3951 lg 2 alusel vahistada ka siis, kui ekspertiisi ei ole (veel) tehtud, kuid kogutud on muid kaalukaid tõendeid (nt mõnes varasemas menetluses koostatud ekspertiisiakt), mis kinnitavad isiku rasket psüühikahäiret.[54]
Seega peab prokuratuur enne vahistamise taotlemist muu hulgas hindama, kas kahtlustatava terviseseisund ei tingi üleminekut sundravimenetlusele ega isiku kinnipidamist KrMS-i 16. peatükis sätestatud eritingimuste alusel. Raske psüühikahäirega või selle kahtlusega isiku vahi all pidamine KrMS-i § 130 alusel ei või kesta kauem, kui see on hädavajalik tema terviseseisundi kindlakstegemiseks.[55] Prokuratuuri otsus õige menetlusliigi valikul on eriti oluline seetõttu, et kohtul puudub menetlusliigi muutmiseks pädevus.[56]
Kokkuvõte
Riigikohtu kriminaalkolleegium tegi 2019. aastal mitu märkimisväärset vahistusega seotud lahendit. Kriminaalkolleegium pidas vajalikuks tuua välja, mis tingimuste korral on vahistamine lubatav ja võimalik, samuti selgitas pikaajalise vahistuse kestva lubatavuse hindamist ning psühhiaatrilisele sundravile allutatud isiku vahistamise eeldusi.
Isiku vahistamisel tuleb prokuratuuril kui kohtueelse menetluse juhil kõigepealt välja selgitada, kas isik tuleks vahistada mõnel KrMS-i § 130 lõikes 2 sätestatud üldisel vahistamisalusel või KrMS-i § 3951 lõikele 2 tuginedes. Selle üle otsustamisel tuleb arvestada isiku psüühilist seisundit, sest kriminaalkolleegiumi seisukoha järgi ei tohiks psüühikahäirega isikut vahistada KrMS-i §-s 130 kehtestatud korras, vaid eelistatult sundravi kohaldamise menetluses KrMS-i § 3951 alusel. Selles menetluskorras saab tagada isikule sobivamad kinnipidamistingimused.
Pärast menetlusliigi valikut tuleb prokuratuuril esitada vahistamistaotluses nõuetekohane argumentatsioon põhjendatud kuriteokahtluse ja vahistamisaluse kohta. Kuriteokahtluse ja vahistamisaluse põhjendamisel peaks vältima asjatuid kordusi ning kahtlustatava(te)le süüks arvatud tegevuse üldsõnalist kirjeldamist, sest see kahandab märgatavalt vahistamistaotluse jälgitavust.
Kuigi kriminaalasja kohtuliku arutamise ajal pole vahistamise kestus seadusega reguleeritud, tuleb vahistuse proportsionaalsust hinnata ka kohtumenetluse ajal. Kriminaalasja kohtuliku arutamise ajal ei ole aktsepteeritav pidada süüdistatavat vahi all aga piiramata kestusega. Lähtuda tuleb põhimõttest, et vahistamisaluse kaal väheneb aja jooksul.
Vahistuse proportsionaalsuse hindamisel on oluline ka vahistamisalus, mistõttu tuleb hoiduda faktiliste asjaolude põhjal kergekäeliste järelduste tegemisest vahistamisaluse jaatamise ja seega vabadusõiguse riive kasuks. Lisaks peavad vahistamise alused esinema vahistuse kestvaks lubatavuseks kogu vahistuse vältel. Muu hulgas tähendab see, et ka pikka aega väldanud vahistuse kestva vajalikkuse põhjendamisel võib tugineda üksnes sellistele asjaoludele, mis on relevantsed põhiseadusega lubatud vabaduspõhiõiguse riive aluse korral. Seejärel tuleb analüüsida, kui aktiivselt on riik kriminaalmenetlust toimetanud ja kas asjas on olnud põhjendamatuid viivitusi. Arvestama peab ka kriminaalasja keerukust ja mahukust ning seda, kas kriminaalmenetluse venimine võib olla tingitud süüdistatava või tema kaitsja käitumisest.
____________________________
[1] Vt nt RKKKm 20.05.2008, 3-1-1-30-08, p 10; RKKKm 08.03.2008, 3-1-1-80-07, p 13.
[2] RKKKm 10.05.2019, 1-19-401/34, p 9. Vt ka RKKKm 11.12.2006, 3-1-1-103-06, p 9; RKKKm 01.02.2012, 3-1-1-105-11, p 12.
[3] RKKKm 10.05.2019, 1-19-401/34, p 9. Vt ka RKKKm 01.02.2012, 3-1-1-105-11, p 12.
[4] RKKKm 15.03.2019, 1-18-8222/47, p 7. Vt ka RKKKm 01.02.2012, 3-1-1-105-11, p-d 12 ja 12.1.
[5] RKKKm 15.03.2019, 1-18-8222/47, p 8.
[6] RKKKm 15.03.2019, 1-18-8222/47, p 8. Vt ka RKKKm 01.02.2012, 3-1-1-105-11, p-d 17 ja 19.
[7] RKKKo 21.02.2019, 1-16-6452/340, p 48.
[8] RKKKm 15.03.2019, 1-18-8222/47, p 9. Näiteks on ebaotstarbekas vahistamistaotluses korduvalt nimeliselt loetleda kuritegelikku ühendusse kuulunud isikud ja kirjeldada nende omavahelisi seoseid, kui sellest ei ilmne konkreetset seost vahistatava isiku või tema tegevusega.
[9] RKKKm 15.03.2019, 1-18-8222/47, p 10.
[10] RKKKm 15.03.2019, 1-18-8222/47, p 16.
[11] RKKKm 18.06.2019, 1-19-766/28, p 11. Vt ka RKKKm 01.02.2012, 3-1-1-105-11, p 17.
[12] RKKKm 18.06.2019, 1-19-766/28, p 11.
[13] RKKKm 18.06.2019, 1-19-766/28, p 13.
[14] RKKKm 18.06.2019, 1-19-766/28, p 13. Vt ka RKKKm 01.06.2017, 3-1-1-27-17, p 11; RKKKm 04.05.2016, 3-1-1-110-15, p 18.
[15] RKKKm 18.06.2019, 1-19-766/28, p 14.
[16] RKKKm 07.02.2019, 1-16-2411/677, p 17.
[17] EIKo 543/033, McKay vs. Ühendkuningriik, p 4.
[18] EIKo 72508/13, Merabishvili vs. Gruusia, p 222.
[19] EIKo 23755/07, Buzadji vs. Moldova, p 87.
[20] EIKo 23755/07, Buzadji vs. Moldova, p 90.
[21] Vt nt RKKKm 18.11.2019, 1-16-9171/1206, p 10; RKKKm 20.05.2008, 3-1-1-30-08, p 10; RKKKm 08.03.2008, 3-1-1-80-07, p 13.
[22] RKKKm 18.11.2019, 1-16-9171/1206, p 10. Vt ka RKKKm 22.12.2017, 1-15-9213/80, p 45; RKKKm 22.02.2011, 3-1-1-110-10, p-d 11 ja 15.
[23] RKKKm 07.02.2019, 1-16-2411/677, p 21. Vt ka RKKKm 18.11.2019, 1-16-9171/1206, p 10; RKKKm 22.12.2017, 1-15-9213/80, p 45.
[24] RKKKm 07.02.2019, 1-16-2411/677, p 16. Vt ka RKKKm 08.11.2010, 3-1-1-86-10, p 12.1.
[25] RKKKm 07.02.2019, 1-16-2411/677, p 22.
[26] RKKKm 07.02.2019, 1-16-2411/677, p 22.
[27] RKKKm 07.02.2019, 1-16-2411/677, p 24. Vt ka RKKKm 22.02.2011, 3-1-1-110-10, p 16.
[28] RKKKm 07.02.2019, 1-16-2411/677, p 24. Vt ka EIKo 14379/88, W. vs. Šveits, p-d 29 ja 41–42.
[29] RKKKm 07.02.2019, 1-16-2411/677, p 23. Vt nt EIKo 23755/07, Buzadji vs. Moldova, p 90; EIKo 5826/03, Idalov vs. Venemaa, p 139; EIKo 543/033, McKay vs. Ühendkuningriigid, p 45; EIKo 73270/01, Pihlak vs. Eesti, p 41; EIKo 55939/00, Sulaoja vs. Eesti, p 61; EIKo 30210/96, Kudla vs. Poola, p 110; EIKo 26772/95, Labita vs. Itaalia, p 152; EIKo 14379/88, W vs. Šveits, p 30; RKKKm 22.12.2017, 1-15-9213/80, p-d 45–50.
[30] RKKKm 07.02.2019, 1-16-2411/677, p 25. Vt ka RKKKm 22.02.2011, 3-1-1-110-10, p 15; RKKKm 22.12.2017, 1-15-9213/80, p 45.
[31] RKKKm 07.02.2019, 1-16-2411/677, p 25.
[32] RKKKm 07.02.2019, 1-16-2411/677, p 26.
[33] RKKKm 07.02.2019, 1-16-2411/677, p 26. Vt ka RKKKm 11.12.2006, 3-1-1-103-06, p-d 15 ja 16; RKPJKo 16.11.2016, 3-4-1-2-16, p-d 129–130.
[34] RKKKm 07.02.2019, 1-16-2411/677, p 26.
[35] RKKKm 07.02.2019, 1-16-2411/677, p 26. Vt ka RKKKm 27.02.2012, 3-1-1-9-12, p 13; RKKKm 22.02.2011, 3-1-1-110-10, p-d 11 ja 15.
[36] RKKKm 07.02.2019, 1-16-2411/677, p 26. Vt ka RKKKm 27.02.2012, 3-1-1-9-12, p 13.
[37] RKKKm 07.02.2019, 1-16-2411/677, p 30. Vt ka EIKo 73270/01, Pihlak vs. Eesti, p 42; EIKo 55939/00, Sulaoja vs. Eesti, p 62; EIKo 84/1995/590/676, Scott vs. Hispaania, p 74.
[38] RKKKm 07.02.2019, 1-16-2411/677, p 31.
[39] RKKKm 07.02.2019, 1-16-2411/677, p 32.
[40] RKKKm 07.02.2019, 1-16-2411/677, p 32.
[41] RKKKm 07.02.2019, 1-16-2411/677, p 34.
[42] RKKKm 07.02.2019, 1-16-2411/677, p 35.
[43] RKKKm 07.02.2019, 1-16-2411/677, p 36.
[44] RKKKm 07.02.2019, 1-16-2411/677, p 39.
[45] Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (599 SE, Riigikogu XI koosseis) seletuskiri, lk 120.
[46] EIKo 36760/06, Stanev vs. Bulgaaria, p 147. Vt ka RKKKm 10.05.2019, 1-19-401/34, p 12.
[47] RKKKm 10.05.2019, 1-19-401/34, p 13.2.
[48] Seletuskiri, lk 120–121. Vt ka RKKKm 10.05.2019, 1-19-401/34, p 13.4.
[49] RKKKm 10.05.2019, 1-19-401/34, p 13.4.
[50] RKKKo 24.04.2014, 3-1-1-20-14, p 11.1. Vt ka RKKKm 10.05.2019, 1-19-401/34, p 13.4.
[51] RKKKm 10.05.2019, 1-19-401/34, p 14.
[52] RKKKm 10.05.2019, 1-19-401/34, p 15.
[53] RKKKm 10.05.2019, 1-19-401/34, p 15.
[54] RKKKm 10.05.2019, 1-19-401/34, p 16.
[55] RKKKm 10.05.2019, 1-19-401/34, p 17.
[56] RKKKm 10.05.2019, 1-19-401/34, p 18.