Eessõna

Nele Parrest
riigikohtunik

Üks tuntud Eesti ajakirjanik leidis raadioeetris kõlanud sõnavõtus olevat ilmselgelt põhiseadusevastase tänase olukorra, et ta peab kohtusse kohale minema, saamaks teada, mis kohtuistungil toimus või mis (jõustumata) kohtulahendis kirjas on. Järgnesid süüdistused õigusemõistmise suletuse ja kohtute vaikiva ajastu mentaliteedi kohta. Seda kinnitavat ka jõustumata otsuste veebis mitteavaldamine, kohtulahendite X-istamine, samuti praktikas üha enam leviv istungite kinniseks kuulutamine, istungil räägitu ajakirjanduses kajastamise keeld, toimikutega tutvumise mittevõimaldamine jms.

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 24 lg 3 esimene lause deklareerib, et kohtuistungid on avalikud. Neljas lõige lisab, et kohtuotsus kuulutatakse avalikult. Mida need sätted aga tegelikult tähendavad?

Kui mõelda ajale, mil need normid vastu võeti – aastale 1992 –, siis kohtuistungite ja kohtuotsuste kuulutamise avalikkus tähendaski seda, et iga inimene võis kohtumajja sisse astuda ning kuulata, vaadata ja lugeda, mis toimub. Kohtumenetluse avalikkus ei tähendanud toona seda, et kodust lahkumata või töölaua tagant tõusmata võis meediaväljaande veebilehel peetava blogi vahendusel teada saada, mida samal ajal toimuval kohtuistungil üks või teine tunnistaja just rääkis. Põhiseadusest tulenev kohtuotsuse avalik kuulutamine ei eeldanud, et Riigi Teataja või Riigikohtu otsingumootorisse tuleb sisestada nimi või kuupäev ja kohtulahendi sisu ongi lugejale vaid ühe klikiga kättesaadav. Põhiseadusandja silmas peetud kohtumenetluse avalikkus eeldas, et huvitatu teeks ka ise mõistlikke jõupingutusi oma huvi rahuldamiseks. Avalikkus ei tähendanud, et igaühel on võimalus mistahes ajal ja kohas kohtuasja asjaoludega tutvuda.

Eelöelduga ei taha ma kindlasti väita, et põhiseadust peab tõlgendama üksnes lähtudes sellest, mis oli võimalik ja seati eesmärgiks selle vastuvõtmise ajal 1990ndatel. Vastupidi, põhiseadus on kindlasti „elus dokument“, mille mõte ja sisu käib ajaga kaasas. Lähtudes ühiskondlikest muutustest, tuleb üle vaadata ja kohendada ka põhiseaduse tõlgendusi. Seejuures sügav kummardus põhiseaduse loojate ees, kes on Eestile andnud nii imepärase õigusakti, milles kirjapandu tundub ka 30 aastat hiljem ajakohane ja õige.

Selle ajaloolise tagasivaatega soovin vaid tähelepanu juhtida asjaolule, et vastuse leidmine küsimusele, kui avalik peab kohtumenetlus olema, ei ole sugugi nii lihtne ega mustvalge.

Ühel pool on avalikkus ja ajakirjandus kui neljas võim, kes igati põhjendatult soovivad teada, mis kohtus toimub ja kuidas kohus õigust mõistab – norme tõlgendab ja kohaldab. Avalikkuse huvi ja kontrolliga kohtu tegevuse üle peab iga kohtunik paratamatult oma töös arvestama. Mida avalikum on kohtumenetlus, seda usaldusväärsem kohus tavainimesele eeldatavasti tundub. Kui inimene usaldab otsuse tegijat, aktsepteerib ta otsust isegi siis, kui ei mõista kõiki lahendi juriidilisi keerdkäike. Pole kahtlust, et Eesti kohtusüsteem oskab sellist usaldust hinnata ja väärtustada. Nii mõneski Euroopa riigis on asutud kohtusüsteemi sõltumatust õõnestama. Sellised sündmused sunnivad Eesti kohtunikke üha enam mõtlema sellele, mida teha, et nii ei juhtuks ka Eestis. Inimeste toetus ja usaldus kohtusüsteemi vastu mängivad seejuures kindlasti olulist rolli.

Teisalt on kohtusse pöördumise õigus põhiseadusliku kaaluga. Hirm avalikkuse ja avalikustamise ees või ka lihtsalt soov vältida ebavajalikku tähelepanu ei tohiks saada takistuseks ega pelutada oma õigust kohtusse nõudma tulemast. Asjaolu, et kord lendu lastud sõna jääb aastateks, kui mitte aastakümneteks veebiavarustes kättesaadavaks, võib kaasa tuua negatiivseid, sh ootamatuid järelmeid nii töö- kui ka isiklikus elus. Riigi „templiga“ ametlik avalikustatud dokument ei tohiks saada põhjuseks, miks jääb mõni tehing tegemata (sest kohtuotsusest nähtub, et ettevõttel oli vaidlus maksuhalduriga) või miks inimest ei võetud tööle (sest kohtuotsuse järgi kaebas töötaja tööandja kohtusse ja „kes sellist tööle võtta sooviks“).

Kohtute aastaraamat 2020 püüab anda oma panuse sellesse keerulisse arutellu, kuidas leida hea ja õige kaal kohtumenetluse avalikkuse ja andmekaitse vahel. Peamine rõhuasetus on seejuures isikuandmetel. Nii leiab aastaraamatust mitmeid põhjalikke käsitlusi, kus arutletakse järgmiste küsimuste üle: millised normid isikuandmete kaitset õigusemõistmises reguleerivad; milliseid muudatusi on plaanis õigusaktides teha, et püüda paremini ühitada avalikkust andmekaitse nõuetega; mis saab andmetest pärast seda, kui kohtumenetlus on lõppenud; milline on ajakirjaniku hinnang kohtumenetluse avalikkuse praegusele seisule. Väga huvitavaid ja mõtlema panevaid ajaloolisi tagasivaateid sisaldab ka advokatuuri esindaja artikkel. Eraldi tahaksin tähelepanu juhtida selles artiklis esitatud kohmaka euro-õiguse eestindamise ettepanekule. Keerulise pseudonümiseerimise asemel varjunimestamisest rääkimine avab selgelt ja ühemõtteliselt õigustermini sisu. Väga huvitavat võrdlevat pilku pakuvad ka Bulgaaria, Hollandi, Iirimaa ja Suurbritannia kohtusüsteemisiseste andmekaitse järelevalvega tegelevate organite esindajate kirjatööd. Aastaraamatust ei puudu ka tavapärased Riigikohtu praktika ülevaated ja statistika.

Head lugemist!