Jaanus Tehver
vandeadvokaat
Kohtumenetluste digiteerimine on kohtute arengu kõige tähtsam märksõna juba mitu aastat ja sugugi mitte ainult Eestis. Nii Euroopa Nõukogu tõhusa õigusemõistmise Euroopa komisjon (CEPEJ) kui ka ÜRO egiidi all tegutsev Global Judicial Integrity Network on võtnud selle küsimuse tähelepanu keskmesse. Keeruline on leida arenenud riiki, kus infotehnoloogia rakendused ei mängiks juba praegu tähtsat rolli kohtumenetlustes ning kus sellele ei kavandataks veelgi kaalukamat osa asjakohastes arengu- ja strateegiadokumentides.
Püüan oma kirjutises hinnata kohtumenetluse digiteerimise mõju õigusemõistmise „teenusele“ tarbija seisukohalt ja ühtlasi vaadata veidi ka tulevikku, et osutada tulevikustsenaariumidele ning nendega seotud ohtudele, millele meil ei ole siiani liiga palju tähelepanu pööratud.
Õigusemõistmine kui teenus
Esmalt pean lühidalt peatuma vaatenurga valikul. Professionaalsel menetlusosalisel, olgu see advokaat, prokurör või muu esindaja, on kohtumenetluses kahtlemata kaalukas osa, kuid ta ei osale õigusemõistmises traditsioonilises kitsas tähenduses ehk õiguslikult siduva lahendi tegemises vaieldavas küsimuses. Ülesannete jaotus kohtu ja menetlusosaliste vahel sarnaneb mõneti sellega, kui käsitöömeistri juurde tuleb klient oma materjaliga. Professionaalset menetlusosalist eristab n-ö tavakodanikust vaid see, kuivõrd on materjal meistri jaoks töödeldud ja ette valmistatud ning kui hästi suudab ta oodatud tulemust meistrile kirjeldada.
Kõrvalepõikena tuleb märkida, et õigusemõistmise käsitlemine (avaliku) teenuse tähenduses ei ole meelevaldne mõtteharjutus. See rajaneb 1970. aastatel alguse saanud ja alates 1980. aastatest lääneriikides üha enam kõikjal valitsemissektoris rakendatud avaliku halduse kontseptsioonil, mida tuntakse kui new public management (NPM). NPM seab eesmärgi tõhustada valitsemist, rakendades erasektoris läbiproovitud meetmeid. Kesksel kohal on kodaniku- (kliendi-)kesksus, kuluefektiivsus, mõõdetavad tulemusnäitajad ja nendele rajatud juhtimine jms. NPM-i põhitees on, et avalikus sektoris (sh õigusemõistmises) on tähtis tulemuslikkus (ingl performance) ning valitsemine peab tootma häid tulemusi (ingl perform well). Konkreetselt kohtute tööle hinnangu andmisel ei ole sestpeale olnud küsimus mitte niivõrd selles, kui eeskujulikult on kohtud õigust mõistnud, kuivõrd selles, kas kohtusüsteem on või ei ole toime tulnud tema ette toodud kaasuste hulga lahendamisega.[1]
Ootused kohtusüsteemile
Menetlusosaline ootab kohtult ei rohkemat ega vähemat kui kohtumenetluse esemeks oleva küsimuse lahendit, mis peab olema „seaduslik ja põhjendatud“ (kriminaalmenetluse seadustiku § 3051 lg 1, tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 1, halduskohtumenetluse seadustiku § 157 lg 1). Menetlusseadused ei sätesta tingimust, et kohtulahend peaks olema õiglane, kuid õiguse üldpõhimõtetele tuginedes võib ka selle kriteeriumi kohtute „toote“ kvaliteedinõuete hulka lisada. Peale selle on menetlusosaliste seisukohalt oluline, et kohtus toimuks menetlus mõistliku ajaga, põhiõigusi austavalt ja menetlusosalisi liialt koormamata. Viimaks ei saa ära unustada ka n-ö kliendikogemust ehk väga erinevate praktiliste asjaolude põhjal kujunevat tunnet, mis kohtumenetluse läbimise tulemusena tekib ning mis peaks skaalal negatiivne-neutraalne-positiivne olema vähemalt neutraalne ja ideaaljuhul positiivne. Sellise kogemuse tähtsust ei saa ka riigi ja ühiskonna vaates alahinnata, sest sellel on vahetu mõju inimese usaldusele kohtusüsteemi vastu ning seeläbi kohtuvõimu ja üldisemalt riigivõimu legitiimsusele.
Alljärgnevalt käsitlen kohtumenetluste digiteerimise temaatikat just nende ootuste alusel. Objektiivsuse huvides tuleb siiski märkida, et riigi seisukohalt võib ja tegelikult sageli ongi digiteerimisel ka muid eesmärke, olgu see kohtute tegevuse planeerimise ning juhtimise info või ka kohtumenetlustes tekkivate andmete (nii isikuandmete kui nn suurandmete) kasutamine riigi muude ülesannete korraldamiseks. Julgen arvata, et Eestis (erinevalt näiteks Hiinast) on viimati nimetatud eesmärgid kohtute digiteerimisel selgelt sekundaarsed[2] ja seetõttu jäävad need eraldi analüüsimata.
Digiteerimise arengutasandid
Kohtumenetluste digiteerimisel saab minu arvates eristada kolme arengutasandit.
Esimene tase on kohtu ja menetlusosaliste suhtluse (infovahetuse) muutmine elektrooniliseks. See etapp on nii Eestis kui ka enamikus arenenud riikides suuresti läbitud ja seda peame peaaegu iseenesest mõistetavaks. Tasub siiski teada, et kõige üldisemalt kasutatav sidekanal ehk e-kiri ei ole sugugi kõigis Euroopa riikides kohtule avalduste esitamiseks aktsepteeritav vahend (seda ei peeta piisavalt turvaliseks) ning valdavalt kasutatakse spetsiaalselt kohtusüsteemile loodud veebiportaale või turvalist autentimist võimaldavaid „kinniseid“ meilisüsteeme.
Konkreetsetest tehnilistest lahendustest märksa tähtsam küsimus on elektroonilisele kohtusuhtlusele nii sisuliselt kui ka õiguslikult antav tähendus. Kas tegemist on riigi pakutava mugavusteenusega või saab selle muuta ainuvõimalikuks ja seega kõigile kasutamiseks kohustuslikuks kanaliks? Professionaalsete menetlusosaliste korral on viimati kirjeldatud käsitlus juba ellu rakendatud (märkimisväärsete probleemideta), kuid tavakodanike korral on selle juurutamine keerulisem ja vaieldavam. Praktikas oleks võimalik rakendada lahendusi selleks, et ka näiteks kinnipeetavad ja mõned teised isikud, kellelt siiani laekuvad kohtule käsikirjas vormistatud avaldused, saaksid need esitada masinloetaval kujul.
Küsimus, kas inimesele saab üldse peale sundida suhtlemist kohtuga mis tahes masina vahendusel (isegi kui võimalused selleks on riik kõigile loonud), vajab aga alles ühiskonnas selgeks vaidlemist. Kõnealune küsimus on mõneti analoogne aeg-ajalt tekkinud debatiga sularahas arveldamise lõpetamisest. See annab aluse järeldada, et ühiskond ei ole veel valmis inimese ja riigi suhtluse suunamiseks ainult elektroonilistesse kanalitesse.
Teine tase on kohtumenetluse käigus erinevate tööriistade rakendamine digitaalse teabe loomiseks, haldamiseks, esitamiseks ja talletamiseks. Sellesse valdkonda kuuluvad näiteks paberdokumentide digivormi viimise vahendid, menetluse käigu digisalvestamise vahendid, salvestatud digiteabe töötlemise rakendused (kõnetuvastus, transkribeerimine, masintõlge, otsing jms), visualiseerimis- ja esitlusvahendid, kohtuasjade haldamissüsteemid (ingl case management systems ehk CMS), kohtustatistika kogumise ning analüüsimise rakendused. Nii meil kui ka mujal maailmas on selliseid tööriistu kohtutes kasutatud aastaid ja selles vallas on areng kahtlemata kõige dünaamilisem. Üldjuhul rakendatakse kommertskasutuses olevat tehnoloogiat või selle edasiarendusi, mida saab piisava raha eest juurutada kiiresti.
Euroopa Liidu riikide kohtutes rakendatud IT-süsteemidest (digiteerimise esimene ja teine aste) saab kõige värskema ning ülevaatlikuma pildi Euroopa Liidu Nõukogu sekretariaadi 2019. aastal korraldatud küsitlusest „Survey on the use of IT tools by courts in Member States“.[3]
Kolmas tase on kohtulahendi tegemise automatiseerimine erinevate tehniliste lahenduste abil, millest suurima tähelepanu all on kahtlemata olnud viimastel aastatel tehisintellekti (TI) rakendused. Põhimõtteliselt kuulub siia ka dokumentide automaatne loomine algoritmide ja eri allikates määratud andmete sünteesi kaudu, millel ei ole TI-ga midagi pistmist. Nii üksnes automatiseerimises kui ka TI kasutamises seisnevate rakenduste ühine tunnusjoon on traditsiooniliselt kohtuniku või kohtuametniku intellektuaalset ja füüsilist pingutust (tööd) nõudva protsessi asendamine tehnilise lahendusega.
Lihtsamad automatiseerimistööriistad on olnud kättesaadavad juba aastakümneid, kuid need ei ole siiani kohtumenetlustes kusagil eriti laialdast kasutamist leidnud. Eelkõige on selle põhjus, et nende kasutegur kohtu töö tõhustamisel jääb väikeseks (märgatavate raskusteta automatiseeritav on vaid teatud osa kohtulahendi tegemise protsessist, millele kuluv aeg pole traditsioonilise töö meetodeid kasutades kokkuvõttes kuigi suur). Teoreetiliselt võimaldab TI kasutamine koos suurte andmehulkade analüüsiga lahendada masina abil kogu õigusvaidluse ülesande, kuid praktikas pole seda siiani kuigivõrd rakendatud. Selle põhjustel peatun pikemalt artikli lõpuosas.
Status quo Eestis
Menetlusosalise seisukohalt vaadatuna väljendab Eesti kohtumenetluste digiteerimise esimest etappi eelkõige avaliku e-toimiku (AET) rakendus ja teist etappi digitoimiku (DT) rakendus. Nii AET kui ka DT on kasutamiseks mugavad ja neil on suuri eeliseid võrreldes paberdokumentide esitamisele ning pabertoimikule rajatud süsteemiga. Üldistatult võib minu meelest väita, et mõlemad lihtsustavad märkimisväärselt aktiivset osalemist kohtumenetluses. Asjaolu, et (eelkõige professionaalsed) menetlusosalised osalevad kohtumenetluses aktiivselt, peaks loogiliselt võttes aitama kaasa, et kohus teeb kõigile ootustele vastava kohtulahendi. Seda muidugi eeldusel, et ta suudab menetlust ka tõhusalt juhtida.
Kui AET toimib põhifunktsioonide täitmisel juba peaaegu eeskujulikult, siis DT-l (kasutusel tsiviil- ja halduskohtumenetlustes) on menetlusosalise vaates suuri puudusi. Pabertoimikuga võrreldes on DT-sse kogutud materjalidest ekraani vahendusel ülevaate saamine ja konkreetse vajaliku koha leidmine raske. Eriti komplitseeritud on mitme dokumendi samaaegne vaatamine (võrdlemine). DT rakenduse otsingufunktsioon võimaldab küll leida otsisõna või -fraasi vasteid toimikusse lisatud dokumentides, kuid selle kasulikkust pärsib kõvasti tõsiasi, et leitud otsingusõna ei tõsteta dokumendis esile. Seega ei kiirenda see märkimisväärselt otsitava koha leidmist DT-s.
Dokumentide annoteerimise ja kommentaaride lisamise võimaluse kasutamist pärsib minu isikliku kogemuse põhjal puuduv kindlustunne, et vaid mulle endale kasutamiseks määratud märked ei ole ega saa mingil juhul nähtavaks teistele menetlusosalistele ja/või kohtule. (Loomulikult annan endale aru, et selline kõhklus on valdavalt eelarvamuslik, kuid vähemalt seniajani olen pidanud eelduslikult lootusetuks ka selle eelarvamuse kummutamist. Infosüsteemi tehnilisse dokumentatsiooni süvenemiseks ei ole mul võimalust, teadmisi ega aega ning alternatiivina lihtsalt konkreetsele küsimusele vastuse saamine infosüsteemi valdava riigiameti esindajalt ei tundu piisavalt veenev.)
DT tegelikud ja kujuteldavad puudused tähendavad, et tavaliselt loon kohtumenetluse tarvis siiski n-ö oma toimiku paberil või enamasti digitaalse failikoguna, mille saan vastavalt meediumile varustada ka tööks vajalike märkmete, viidete ning muu taolisega. Kuigi olen DT iseloomustamiseks võrrelnud seda papüüruserulliga, mis on teatavas mõttes kogu materjali jälgimiseks ja läbitöötamiseks palju ebamugavam, kui meile harjunud viisil köidetud paberdokumentide kogum, ei ole see menetlusosalise töövahendina täiesti kõlbmatu. Väga väikese materjalimahuga kohtuasjades on võimalik edukalt kohtumenetluses osaleda vaid DT abil ja mahukamates asjades on DT-st vähemalt nii palju kasu, et see võimaldab igal ajal ja füüsilisest asukohast sõltumata saada kohtutoimikust sellise ülevaate, mida on vaja oma argumentide varustamiseks kohtu tööd hõlbustavate viidetega toimiku lehekülgedele.
Digiteerimise teise taseme rakendustest väärib eraldi tähelepanu kohtuistungite helisalvestamise ja protokollimise küsimus. Piisavalt täpse istungiprotokolli koostamine on kahtlemata märkimisväärset ressurssi nõudev ülesanne. Seetõttu hakkas pärast istungite helisalvestamise võimaluse laialdasemat kasutuselevõttu levima praktika, et istungiprotokoll piirdus suuresti viitega kohtuistungi helisalvestamisele. Kõrvaltvaatajale võib tõesti tunduda, et istungiprotokoll (kirjaliku dokumendina) kaotab tähtsuse ja sellest võiks põhimõtteliselt sootuks loobuda, kui on olemas helisalvestis. Selline arusaam on kohtumenetluse ökonoomia seisukohalt sügavalt ekslik.
Nimelt kaasneb kirjalikust protokollist loobumisega kõigile kaasusega tegelevatele kohtuastmetele ja kõigile menetlusosalistele mitu korda mahukam töö, mis kulub otsuse tegemiseks vajaliku info saamisele helisalvestist kuulates. Olen ka ise korduvalt teadvustanud teravalt tõsiasja, et pikki tunde nõudnud helisalvestiste kuulamise (mida saab vaid teatud piirini lühendada helisalvestise kiirendatud taasesitamise ja markeeritud osade vahelejätmisega) asemel saanuks vajaliku teabe kätte mõne minutiga, kui oleks vaid olnud kättesaadav kirjalik protokoll.
Seda probleemi arvestades oli minu jaoks tervitatav Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseisu 28. oktoobri 2019. aasta otsus kohtuasjas nr 2-16-122860, mis kindlasti paljudele üllatusena sõnastas põhimõtte, et TsMS-i § 52 lõikes 2 sätestatud diskretsiooniõiguse kohaldamisel tuleb salvestise põhisisu protokollida alati, kui tunnistaja ütluste, eksperdi suulise arvamuse ja menetlusosalise vande all antud seletusega soovitakse tõendada asjaolusid, millest asja lahendamine olulises osas sõltub. Arusaama, et heli- või videosalvestis on menetluse eesmärkide saavutamiseks piisav ja kõnealuse toimingu kirjalik protokollimine ei ole vajalik, tuleks kindlasti revideerida ka süüteomenetluste reforme kavandades.
Enam levinud keeltes on helisalvestisest kirjaliku transkriptsiooni loomiseks vajalikud väga hästi töötavad tehnoloogilised lahendused juba praegu olemas. Loodetavasti ei ole kaugel aeg, kui sarnased rakendused muudavad selle probleemi olematuks ka eestikeelsetes menetlustes.
Kohtumenetluste digiteerimise üks kaalukaimaid lisaväärtusi professionaalse menetlusosalise seisukohalt on kahtlemata enamiku kohtulahendite vaba ja lihtne kättesaadavus, mis võimaldab otsida kaasuses esindatava isiku õigusliku positsiooni toetamiseks vajalikku kohtupraktikat ning teha analüüsi. Nii Riigi Teataja kui ka Riigikohtu veebipõhised otsingufunktsioonid on küllaltki algelised, kuid siiski toimivad.
Peale nende, põhimõtteliselt avalike ja tasuta teenuste, on olemas ka mõnevõrra parema funktsionaalsusega kommertslahendused (näiteks ExtendLaw OÜ pakutav rakendus xLaw Legal). Kuivõrd kohtumenetluste riikliku digiteerimisega kaasneb kohtulahenditega seotud andmete hulga suurenemine ja kvaliteedi paranemine, on selles vallas kindlasti ruumi nii avalike teenuste kui ka kommertsteenuste arengule. Viimastel on kahtlemata positiivne mõju ka kohtulahendite kvaliteedile.
Kas digiteerimine toob parema tulemuse?
Kohtumenetluste digiteerimise väljundiks oleva infosüsteemi (KIS-II) eesmärk oli ka olla õigusemõistmist sisuliselt toetav töövahend, mis võimaldab kiiremat menetlust ja paremat kvaliteeti, vähendades inimlikke eksitusi.[4] Muuseas, täpselt sama eesmärk oli fikseeritud ka algse, 2006. aastal kasutusele võetud KIS-i lähteülesandes.
Sugugi lihtne ei ole vastata küsimusele, kas kohtulahendite kvaliteet on kohtute infosüsteemide ja nende arengu tõttu paranenud. Sellele, kuidas mõõta kohtute töö kvaliteeti, on pühendatud palju teoreetilisi käsitlusi ja empiirilisi uuringuid, ning veidigi sisulisema ülevaate andmine nõuaks vähemalt täiesti eraldi artiklit (et mitte öelda raamatut). Kuigi alljärgnev käsitlus on mõneti primitiivne, esitan siinkohal analüüsi ühe näitaja põhjal, millel peaks olema kohtulahendite kvaliteediga küllaltki otsene seos.
Esimese astme kohtu lahendite kvaliteedi lihtsaim arvuliselt väljendatav näitaja on nende kaebemenetluses kehtima jäämise määr: on ju loogiline väita, et kohtulahendi peale kaebuse esitamine on olemuselt käsitletav taotlusena kontrollida kohtulahendi kvaliteeti kõrgema astme kohtus. Kui kontrolli tulemusena leitakse, et lahend tuleb jätta muutmata, saab järeldada, et kohtulahend on kvaliteetne. Mida suurem on kõigist kaebemenetluses tehtud lahenditest selliste osatähtsus, millega jäetakse esimese astme kohtu lahend muutmata, seda paremaks võib hinnata esimese astme kohtu lahendite kvaliteeti üldiselt.
Tsiviilasjades oli 20 aastat tagasi ehk aastal 1999 (s.o enne KIS-i kasutuselevõttu) apellatsioonikohtus esimese astme kohtu lahendit muutmata jätvate lahendite osatähtsus 45%; kümme aastat tagasi (2009), s.o KIS-i „ajastul“, oli vastav näitaja 54%; aastal 2019 (kasutusel KIS-II) oli vastav näitaja taas 45%.[5] Need näitajad võimaldaks lihtsustatult väita, et KIS-i mõju kohtulahendite kvaliteedile oli positiivne, kuid KIS-II on kaasa toonud vähikäigu samale tasemele, mis oli enne kohtute infosüsteemi kasutuselevõttu. Halduskohtumenetlustes on sama näitaja kõnealusel ajal olnud hoopis teistsugune: aastal 1999 oli see 48%, aastal 2009 oli 65% ja aastal 2019 koguni 71% – seega on esimese astme halduskohtute otsuste kvaliteet selle näitaja alusel praegu selgelt parem kui nii 10 kui ka 20 aastat tagasi.
Kuivõrd kohtumenetluste digiteerimist on tsiviil- ja halduskohtumenetluses rakendatud enam-vähem ühetaoliselt, siis on ilmselge, et muutusi esimese astme kohtu lahendite vaidlustamise kaebemenetlustes ei saa kehtima jäämise määrade korral seostada digiteerimise mõjuga kohtulahendite kvaliteedile. Konkreetselt kohtumenetluse digiteerimise mõju kohtulahendite kvaliteedile ei ole minu teada uuritud Eestis ega mujal maailmas, seega ei saa siinkohal teha põhjapanevamat järeldust kui see, et eesmärgi – parema kvaliteedi – saavutamine ei ole senini kinnitust leidnud.
Kas kõikvõimalikud IT-lahendused on aidanud kaasa menetlusaegade lühenemisele? Seda oskavad kindlasti paremini hinnata kohtunikud. Julgen siiski arvata, et muud meetmed, eelkõige rohkem raha ja suurema hulga inimeste rakendamine ning kohtukorralduslikud meetmed kohtuasjade jaotamisel ja juhtimisel on menetluste kiirusele avaldanud märksa suuremat mõju kui tehnoloogia areng.
Menetlusosalise seisukohalt võib eespool toodu kokku võtta nii, et kohtumenetluste digiteerimise tõttu on menetluses osalemine muutunud mugavamaks, kuid muus osas toimib õigusemõistmise „teenus“ suuresti samuti nagu enne praeguste infosüsteemide ja rakenduste kasutuselevõttu. „Toode“ on põhiomadustelt ikka sama mis paarkümmend aastat tagasi.
Mõtteainet tulevikuks
Tehnoloogia areneb kiiresti ja pole kahtlust, et TI-rakendustel on tulevikus õigusemõistmises järjest suurem roll. TI on võrreldes inimtegevusega tõhusam ja näiliselt ka erapooletum (vaba inimlikest nõrkustest). Selle juurutamine kohtumenetlustes NPM-i juhtimiskontseptsiooni kohaselt on ühtaegu ahvatlev ning loogiline.
Nii eetilistel kui ka pragmaatilistel kaalutlustel on õigusemõistmises ettenähtav mitte inimesest kohtuniku asendamine robotiga, vaid kohtunikke abistavate TI-rakenduste kasutuselevõtt. Põhimõtteliselt võib sellistel abivahenditel olla positiivne mõju kohtulahendite kvaliteedile. Siiski tuleb neisse suhtuda äärmise ettevaatusega, sest positiivsete mõjude kõrval on oht ka mõneti ootamatute ja kaugemas tulevikus ülimalt kaugeleulatuvate negatiivsete ilmingute tekkeks.
Õigusemõistmises TI-rakendamise probleemidest on viimastel aastatel palju kirjutatud, kuid minu arvates üks põhjalikumaid ja läbimõeldumaid käsitlusi on võrdlemisi hiljutine (2019. aastal avaldatud) Richard M. Re ja Alicia Solow-Niedermani artikkel[6] väljaandes Stanford Technology Law Review. Sellele tuginedes toon välja järgmised asjaolud.
TI ulatuslik rakendamine õigusemõistmises toob kaasa vähemalt neli probleemi: arusaamatuse (ingl incomprehensibility), andmestumise (ingl datafication), pettumuse (ingl disillusionment) ja võõrandumise (ingl alienation).
Arusaamatus on TI toimimise üks enim käsitletud riske ja eelkõige seostub see seni peamise TI-meetodi ehk masinõppega. Üksikasjadesse laskumata saab siinkohal konstateerida, et teekond TI-sisenditest TI-väljunditeni on sageli sedavõrd komplitseeritud, et jääb inimesele mõistetamatuks. Sellest arusaamatusest omakorda tekib õigusemõistmises kolm probleemi. Esiteks võib TI abil tehtud lahendi võimalik arusaamatus kaasa tuua kohtunike usaldusväärsuse vähenemise. Teiseks võib menetluse subjektil otsuse arusaamatuse tõttu kaduda usk menetluse õiglusesse ja seega legitiimsusesse. Kolmandaks välistab see võimaluse rakendada kohtumenetluses teatud soovitud (teadlikult kujundatud) ebaselguse määra.
Teatud juhtudel ja vähemalt teatava piiratud ajavahemiku jooksul võib kohtulahendi põhjenduste ebaselgus olla õigussüsteemile kasulik. Ameerika õigusfilosoof Jerome Frank on öelnud: „Suur osa ebakindlusest õiguses ei ole õnnetu juhus: sellel on tohutu sotsiaalne väärtus“.[7] Frank pidas silmas, et teatud määramatus õiguses on ühiskonnale vajalik, sest ühelt poolt ei saa seadusandja ja järelikult ka tema normina kirja pandud reegel kunagi arvestada kõikvõimalike eluliste olukordadega. See fenomen on eriti vajalik kõige laiemas tähenduses innovatsiooni ja arengu toetamiseks. Kohtulahendil on ka Mandri-Euroopa õigustraditsioonil põhinevas süsteemis teatav õigusloomeline roll ja seega võib pretsedendi korral samuti kõnelda teatavast ebamäärasusest kui väärtusest.
Andmestumine väljendub selles, et kuivõrd TI vajab toimimiseks näiliselt objektiivseid andmeid, võib selliste andmete loomisele keskendumine õigussüsteemi toimimist soovimatult mõjutada. Andmestumine mõjutab vahetult seda, milliseid küsimusi on õigusvaidlusi lahendav süsteem igal ajal üldse suuteline lahendama. Kaudselt ulatub andmestumise mõju kaugemale, sest järjest paremini kasutatavate andmekogude loomise eesmärk mõjutab omakorda nii materiaal- kui ka menetlusõigust (näiteks süveneb soov kõrvaldada kehtivast õigusest raskesti andmeteks muundatavad teokoosseisu subjektiivsed tunnused).
Andmeanalüüsile rajatud otsustus muutub ka üha raskemini kritiseeritavaks, sest põhimõtteliselt eeldab see masinast paremat andmetest arusaamise ja nende käitlemise protsesside selgitamise võimet, mida on aga väga keeruline saavutada. Lisaks on andmestumisel potentsiaal muuta kohtupidamine väga jäigaks varasema perioodi andmetele tuginemise ja nende praktikas n-ö tsementeerimise kaudu ning sisuliselt välistada õigusemõistmise arenemine, mille muidu tagab nii iga kohtuniku individuaalne areng kui ka seda mõjutav ühiskonna väärtushinnangute muutus (siis ilmneb tehnoloogilise innovatsiooni paradoks ehk arengut pärssiv mõju). Samuti kaasneb andmestumisega probleem, et otsuste langetamisel tuginetakse üha enam sellistele andmetele, mis on suurel hulgal ja standardituna lihtsasti kättesaadavad, ning järelikult jäetakse tagaplaanile analüüsile raskesti alluvad (näiteks vaid konkreetset indiviidi unikaalselt iseloomustavad) andmed.
Pettumus väljendub selles, et TI toimetatud õigusemõistmise puuduste (andmete või algoritmide vigadest tingitud ebaõigete lahendite) ilmsiks tulek toob ühtlasi rambivalgusesse selle, et inimesed kohtumõistjatena ei toimi samuti täiuslikult. TI kui õigusemõistja tegevusse skeptiline suhtumine paneb paratamatult kriitiliselt hindama ka inimese otsuste kvaliteeti ja nii võib kahtluse alla sattuda kogu õigussüsteemi legitiimsus. Alati, kui inimesest kohtunik kohaldab kellegi suhtes sanktsiooni, võib subjekt ja temaga samamoodi mõtlevad inimesed hakata arutama selle üle, kas nad ei ole sattunud sellise eksituse ohvriks, mida võib teha „ainult inimene“. Kirjeldatud tunded võivad saada õigussüsteemi arengu katalüsaatoriks, millega kahandatakse ebausaldusväärset „inimlikku“ kaalutlusvabadust.
Samuti võib pettumus soovimatult mõjutada kohtunikkonna korraldust, töökultuuri ja suhtumist. Kui TI „võtab üle“ lihtsamad kohtunike funktsioonid, siis võib kujutleda üksnes väikese arvu „eliitkohtunike“ säilimist. Samal ajal võib kohtunikuks olemine muutuda vähem ahvatlevaks, kui kohtumõistmist võrreldakse pidevalt TI tulemustega ja kritiseeritakse inimeste otsuseid kui vähem usaldusväärseid „masinate“ langetatuist. Kokkuvõttes võivad kohtunikuametisse pürgida praegusega võrreldes teist tüüpi inimesed ning sellise arengu erinevate mõjurite kombinatsioon toob kaasa selle, et kohtunikud on ühiskonnas vähem mõjukad ja nende võim kahaneb.
TI rolli suurenemisel inimeste tähtsus õigussüsteemis väheneb, mis toob sisuliselt paratamatult kaasa võõrandumise selles tähenduses, et mõned või ka enamik inimesi lakkavad õigussüsteemis osalemast ja kaotavad selle toimimise vastu huvi. TI toimetatud õigusemõistmine liigub üha enam inimkeele kasutamisele rajatud inimmõtte rakendamiselt masinkoodil põhinevale süsteemile, mida kontrollivad ja mõistavad ning milles suudavad kaasa rääkida arvuti- ja andmeteadlased, korporatsioonid ning teised piisava tehnilise teadmisega subjektid, kuid mitte tavalised kodanikud. Avalikkuse osalemine õigusemõistmises (rahvakohtunikud, vandekohus, avalike kohtuistungite jälgimine vahetult või meedia vahendusel) mängib suurt rolli ka ühiskonna õigusteadlikkuse arendamisel ja seega ka õigusemõistmise põhimõtete kujundamisel. Avalikkuse võõrandumine õigusemõistmisest lõhub valitsemiskorras kuritarvituste vältimiseks vajaliku võimude tasakaalu.
Kirjeldatud negatiivsete mõjude minimeerimiseks on tehnika arengu vältimatust silmas pidades ainus praktiline viis see, kui TI pakutavad võimalused õigusemõistmises realiseeritakse n-ö traditsioonilise kohtuniku ehk inimese abivahendi vormis. Ehk: masin leiab rakenduse õigusvaidluse teatud elementideks olevate üksikküsimuste lahenduste väljapakkujana ja piisava võimekuse korral kogu kaasuse lahendusvariantide soovitajana. Siiski tuleb tähele panna, et ka sellise töökorralduse korral jääb tõsine risk TI ebasoovitavalt ulatuslikuks mõjuks lõppotsuse üle, sest ootused kohtusüsteemi tõhususele, mugavus ja masina mõju kohtuniku kui otsustaja kognitiivsetele protsessidele võivad märgatavalt kahandada inimese sisulist rolli lahendi tegemisel. Leian, et nimetatud ohu maandamiseks peaks juba praegu kõigi juristide, sh kohtunike ettevalmistusse kuuluma statistika ja andmeteaduse põhitõed ning teadmised psühholoogiast ja ajuprotsessidest tunduvalt rohkem, kui neid klassikalise õigusteaduse õppekavades senini pakutakse.
Minu arvates peab õigusemõistmine jääma tegevuseks, kus keskne ja sõna otseses mõttes otsustav roll on inimesel. Inimesekeskse õiguse ja kohtupidamise näiliselt suurimad probleemid – ebaselgus, ebakindlus, määratlematus, subjektiivsus, menetluste aeg ja kulukus – osutuvad põhjalikumal analüüsimisel meie tähtsaimate väärtuste, vabaduse ja inimväärikuse, parimaks toimivaks tagatiseks. Uued tööriistad ja nende rakendamisega arvestav töökorraldus aitavad tööga paremini toime tulla, kuid loodetavasti ei saabu kunagi aeg, kui ainus pingutus õigusvaidluse lahendamiseks on nupule vajutamine.
____________________________
[1] Põhjalikuks sissevaateks sellesse käsitlusse vt Alain Supiot. Governance by Numbers. The Making of a Legal Model of Allegiance. Hart Publishing, 2017.
[2] Teatavas mõttes on irooniline see, et rahvusvahelise meedia uudistes, mis käsitlevad tehisintellekti rakendusele rajatud kohtumenetlusi Hiinas, nimetatakse sageli ka Eestit (ja ainult Eestit) riigina, kus on lähiajal kavas õigusvaidluste lahendamisel tehisintellekt kasutusele võtta (väide Eesti kohta on seejuures 2019. aasta kevadel teatavat tähelepanu saanud maksekäsu kiirmenetluse täiendava automatiseerimise plaanide kajastusest tekkinud libauudis). Vt näiteks Katherine B. Forrest. The Holographic Judge. New York Law Journal, Volume 262-No 126 (31.12.2019. a), arvutivõrgus: https://www.law.com/newyorklawjournal/2019/12/30/the-holographic-judge/, ja Matt Weston. China Has Revealed Plans To Use AI Judges To ‘Help’ With Court Proceedings (20.08.2019), arvutivõrgus: https://www.unilad.co.uk/technology/china-has-revealed-plans-to-use-ai-judges-to-help-with-court-proceedings/.
[3] Arvutivõrgus: https://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-10836-2019-REV-2/en/pdf (1.03.2020).
[4] Registrite ja Infosüsteemide Keskus. Riigihanke „Kohtute infosüsteemi platvormi vahetamine ning täienduste väljatöötamine“ (119695) hankelepingu eseme kirjeldus, p 4 alaptk 1. Dokument kättesaadav arvutivõrgus: https://riigihanked.riik.ee/rhr-web/#/procurement/208285/documents?group=B.
[5] Kohtute statistika andmed kättesaadavad arvutivõrgus: https://www.kohus.ee/et/eesti-kohtud/kohtute-statistika.
[6] Richard M. Re, Alicia Solow-Niederman. Developing Artificially Intelligent Justice. 22 STAN. TECH. L. REV. 242 (2019).
[7] Jerome Frank. Law and the Modern Mind (1930), lk 7.