Tarmo Vahter
Ekspress Grupi uuriva ajakirjanduse juht

 

Mida kinnisemaks muutub kohtupidamine, seda vähem väike inimene seda mõistab ja usaldab.

Järgnev lugu juhtus mõned aastad tagasi, kui Harju Maakohus töötas veel Tallinnas Liivalaia tänaval. Läksin ühe tapmisasja eelistungile.

Kohtusaali ukse taga ootas tagasihoidliku olemisega vanem inimene. Ta ei näinud välja nagu prokurör ega advokaat, kellest paljusid ma nägupidi tean. Astusin ligi, tutvustasin ennast ja küsisin, kas ta läheb samale istungile. Selgus, et tema lähedane oli tapetud ning inimene ise oli tunnistatud kriminaalmenetluse seisukohalt kannatanuks. Avaldasin kaastunnet, aga me ei jõudnud eriti rääkida, sest saabus prokurör ja meid kutsuti kohtusaali.

Minul tuli sealt kohe väljuda, sest prokuröri nõudmisel kuulutas kohtunik eelistungi isikuandmete kaitseks kinniseks. Jõudsin napilt toimetusse tagasi, kui sain telefonikõne. Minu üllatuseks helistas tapetu lähedane, kel oli tekkinud kohtusaalis prokuröriga terav tüli.

Kannatanule tundus, et õigluse asemel loob riikliku süüdistaja tegevus hoopis ebaõiglust. Ma ei oska öelda, oli see tõesti nii või ainult tundus talle, sest mind ju istungil ei olnud. Igatahes päästis pahameel kannatanu keelepaelad valla. Ta rääkis mulle kuriteo kohta peaaegu kõik olulise ära. Muu hulgas oli üks riigiasutus saanud hakkama saatusliku prohmakaga. Juhtunu avalikustamine Eesti Ekspressi veergudel oli väikese inimese viis õiglust jalule seada.

Aasta 2018 algas pressiteatega, et usaldus Eesti kohtusüsteemi vastu püsib suur. Vastav uuring valmis Justiitsministeeriumi ja Riigikohtu tellimusel. “On selge, et suund on õige,” pakatas minister rahulolust.

Kas samasuguse uhkust tekitava tulemuse annaks ka tänavu tehtav analoogne uuring? Söandan selles kahelda, sest viimasel ajal sünnivad meil kohtupidamises imelikud lood. Mulle tundub, et midagi juhtus pärast Harju Maakohtu uue hoone avamist Lubja tänaval 2018. a suvel.

Ma olen käinud mitme Euroopa riigi kohtutes ja pole kusagil näinud õigusemõistmiseks nii sobimatut hoonet. Lubja tänava kohtumaja istungisaalid on sõna otseses mõttes liiga väikesed. Suuremate protsesside puhul istuvad vabaduses viibivad kohtualused, tunnistajad, advokaadid, kuulajad ja ajakirjanikud saalis läbisegi. Nii oli see näiteks Hubert Hirve kuritegeliku ühenduse kriminaalasja esimesel istungil. Minu kõrval istet võtnud mees osutus kuritegeliku ühenduse ühe liidri autojuhiks-ihukaitsjaks ja süüdistatavaks. Ta oli alles mõne aja eest vahi alt vabastatud.

Kas enamik Lubja tänava maja istungisaale projekteeriti meelega nii pisikesed, et riigile ehituse arvelt natuke raha kokku hoida? Või puudus hoone tellijal igasugune arusaam kohtuprotsessist ja seal osalevate inimeste erinevatest rollidest ja nendevahelisest dünaamikast?

On ebainimlik sundida tapetu omakseid istuma kohtualuse perega lähestikku, sest istungisaalis pole normaalse vahe hoidmiseks lihtsalt ruumi. Ma kardan, et Lubja tänava kohtumaja ruumijaotusega tekitatakse ühiskonnale pika aja jooksul rohkem stressi ja moraalset kahju, kui ruutmeetrite arvelt raha säästeti.

Peagi hakkas Lubja kohtumajast tulema otsuseid, milliseid Liivalaia aegadest ei meenu. Suvel 2019 keelas kohtunik kaitsjate soovil ajakirjandusel kajastada Tallinna Sadama korruptsiooniasjas tunnistajate antud ütlusi kuni kohtuliku uurimise lõpuni. See uurimine kestab tänaseni, aga vaikimise keelu on Riigikohus pärast Ekspress Meedia kaebust tühistanud.

Augustis ja septembris 2019 pidas üks teine Lubja tänava kohtumaja kohtunik Mary Krossi valeütluste kriminaalasjas eelistungeid. Läksin kohale. Kohtuametnik teatas, et selle kohtuniku eelistungid on alati kinnised ning sulges minu nina ees kohtusaali ukse. Eelistungi protokolli aga pandi kirja vale, et istung oli avalik.

Novembris 2019 kehtestas veel üks Lubja tänava kohtumaja kohtunik ajakirjandusele veto istungil antud ütluste kajastamiseks. Ta tegi seda riigiprokuröri nõudmisel Hirve kuritegeliku ühenduse protsessil. Keeld oli jõus tükk aega, kuni kohtunik selle ise ära muutis.

Öeldakse, et kolm on kohtu seadus. Aga 2019. aasta lõpus otsustas neljas Lubja tänava kohtumaja kohtunik, et ajakirjanikud ei tohi näha dopingukuriteos süüdi mõistetud suusatreeneri Mati Alaveri kriminaalasja toimikut. Tänaseks on Ekspress Meedia pidanud toimikuga tutvumiseks maha kaks kohtuvaidlust, jõudes ühel korral Riigikohtu lahendini. Vaidluste tulemusel on Alaveri toimikutest avalikustatud mitusada lehekülge.

Teame nüüd, kuidas meie kõigi aegade üks edukamaid ja hinnatumaid treenereid osales rahvusvahelises spordipettuses. Need dokumendid on olnud hämmastavad, aga sealt pole tulnud välja mitte midagi, mis oleks nõudnud seaduse järgi salastamist.

Üllatavaid juurdepääsupiiranguid on rakendatud veel mitmes kohtuasjas ja mitte ainult Lubja tänaval.

1992. aasta rahvahääletusel vastu võetud Eesti põhiseaduse § 24 ütleb: “Kohtuistungid on avalikud. Kohus võib seaduses sätestatud juhtudel ja korras oma istungi või osa sellest kuulutada kinniseks riigi- või ärisaladuse, kõlbluse või inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks või kui seda nõuavad alaealise, kannatanu või õigusemõistmise huvid.

Kohtuotsus kuulutatakse avalikult, välja arvatud juhud, kui alaealise, abielupoole või kannatanu huvid nõuavad teisiti.”

Samasugused erandid loeb üles Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, aga Eesti põhiseaduses lisandub neile veel ärisaladus.

Seega annab meie põhiseadus meie kohtule erakordselt suure tõlgendusvabaduse. Iga sõnaosav jurist suudab soovi korral leida mistahes kohtuasja puhul ettekäände selle kinniseks kuulutamise nõudmiseks. Ja siis sõltub ainult asja arutavast kohtunikust, kas ta sellega nõustub või mitte.

Erakordselt suurt tähelepanu pälvinud muusiku Raivo Rätte ehk Kõmmari tapmisasjas otsustas kohtunik avaliku protsessi kasuks, kuigi kohtualuse advokaadid tahtsid kogu asja kinniseks kuulutamist. Avalikel istungitel käidi tapmiseni viinud sündmused üksipulgi läbi. Ma olen veendunud, et ilma ajakirjanduses ilmunud artikliteta poleks paljud inimesed autoroolis gaasi andnud Karel Šmutovi õigeksmõistmisest aru saanud. Aga nüüd teab igaüks, millises olukorras võib teise inimese autoga alla ajada.

Samuti pidas üks teine kohtunik õigeks arutada avalikult Aivar Mäele seksuaalse ahistamise eest tehtud väärteotrahvi. Sel korral soovis asja kinniseks tegemist politsei, viidates tunnistajate pereliikmete huvidele. Kui varem ajakirjanduses ilmunud artiklitesse võis suhtuda nii või naa, siis kohtus vande all antud tunnistused on loonud Estonia teatri siseelust üsna selge pildi.

Olin päris üllatunud, kui kuulsin Chicagos töötava suure ja lugupeetud meediakanali ajakirjaniku kirjeldust tema tööst. USA‑s on kõik kriminaalprotsessid avalikud kõigile kuulajatele ja ajakirjanikele. Vaid väga vähestel juhtudel tehakse osa istungist riigisaladuse kaitseks kinniseks. Meedia pääseb isegi siis kohtusaali, kui tunnistajana küsitletakse seksuaalkuriteo ohvriks langenud last. Jänkist kolleeg selgitas, et loomulikult ei avalda tema ega teised ajakirjanikud õnnetu lapse nime. Samuti ei avalikusta nad täiskasvanud vägistatu isikut, kui too seda ise ei soovi.

Et keegi valesti aru ei saaks: ma ei kutsu üles pidama Eestis seksuaalkurjategijate üle avalikult kohut vastu kannatanute tahtmist.

Kriminaalprotsessi kinniseks kuulutamine ei tule Ameerika Ühendriikides kõne allagi, kuna see rikuks põhiseadusega tagatud sõna- ja ajakirjandusvabadust. Selle seisukoha raius kivisse USA Ülemkohtu 1980. aasta otsus Richmond Newspapers, Inc. vs. Virginia. Oma otsuses analüüsisid ülemkohtunikud Angloameerika õigusemõistmise arengut William Vallutaja aegadest peale. Nad tulid järeldusele, et vähemalt tuhat aastat on kohut peetud ikka ja ainult avalikult.

Ülemkohtu otsus toob välja argumente, mida Eestis pole minu meelest kasutatud. Üks neist on avaliku kohtupidamise teraapiline mõju. Kui kuritegu lööb ühiskonna turvatundesse haava, siis avalik kohtupidamine, karistuse mõistmine ja täideviimine ning selle kõige avalik kajastamine toimib raviva palsamina. Seetõttu on Ameerikas ka kurjategijate hukkamiste juures meedia esindajad, kes kogu protseduuri rahvale edasi annavad.

Loomulikult on avalikkust vaja ka selleks, et hoida ära advokaatide, prokuröride ja kohtunike kokkumängu. Inimesed peavad nägema, et õiguse mõistmisel ei tehta sohki ega mätsita kinni riigiasutuste vigu. Ja ajakirjanduse saalis viibimine aitab seda tagada. Selle põhjendusega on mõnede USA osariikide kohtutes lubatud meedial teha kohtuniku loal istungitest ka otseülekandeid.

Ameerika kolleegi juttu kuulates meenus mulle, et nii Krossi kui Alaveri kohtudokumendid osutusid puudulikeks. Mõlemal juhul olid eksinud kohtunikud, Krossi puhul ka prokurör. Paratamatult tekib küsimus, kui palju vigu võib peituda veel teistes kinniste uste taga arutatud kriminaalasjades.

Juba aastaid kurdavad mõned poliitikud, et Eestis puudub piisav kontroll õiguskaitseasutuste töö üle. Ikka ja jälle räägitakse parlamendis prokuratuuri järele valvava erikomisjoni loomisest, millel peaks olema väga suured volitused. Minu meelest oleks seda kontrolli lihtne tagada ilma igasuguse erikomisjonita, kui võetaks kriminaalasjades üle Soomes kehtiv avalikkuse põhimõte.

Eestis võib kohtuprotsess kesta juba tükk aega, aga ajakirjandusel puudub võimalus süüdistusega tutvuda, kui seda just kohtualused või kannatanud ei näita. Ühes kohtuasjas käisin kõigil istungitel, aga võtmeküsimusest sain aru alles siis, kui advokaat pärast neljandat istungit mulle asja tuuma paari lausega ära seletas.

Soomes saab meedia tutvuda politsei eeluurimise materjalidega kohe pärast seda, kui prokurör on pidanud kohtus süüdistuskõne. Selleks tuleb ajakirjanikul tellida Soome politseilt väikese raha eest eeluurimistoimiku koopia, mis saadetakse CD-plaadil postiga. Olen seda korduvalt teinud ja lugenud eestlaste ülekuulamisprotokolle ajal, kui Soome kohus nende võimaliku süü üle alles otsustab. Igasugu isikuandmeid on kaetud seejuures kinni minimaalselt.

Eestis pääseb ajakirjanik kriminaalasja toimiku juurde alles pärast kohtuotsuse jõustumist, mis võtab sageli aastaid.

Kui Justiitsministeerium tuli mullu välja kohtumenetluse avalikkust puudutava seaduseelnõu väljatöötamise kavatsusega, soovisid mitmed mõjukad juristid tänasest veelgi kinnisemat õigusemõistmist.

Toonane siseminister ja tema taustameeskond leidsid, et “liiga vara avalikustatud lahendiga antakse ajakirjandusele võimalus kajastada otsust, mis hiljem võidakse ümber lükata, st tehakse teistsugune otsus”. Ka Riigikohtu esitatud arvamuses eelnõu väljatöötamise kavatsuse kohta arvati, et “kohtulahendi varajane kajastamine meedias ja etteruttavate hinnangute andmine võib menetlusosalisi pigem kahjustada ja töötada vastu sõltumatu kohtupidamise edasisele läbiviimisele”.

Selliste piirangute elluviimine muudaks riigiasutuste jaoks nende töö kindlasti märksa mugavamaks, aga sel oleks ohtlikud tagajärjed. Rahval kaoks sootuks arusaam sellest, kuidas Eestis õigust mõistetakse.

Ajaloohuvilisena meenub mulle Konstantin Pätsi valitsuse siseminister Kaarel Eenpalu, kes kehtestas vaikiva oleku. Muu hulgas alustas ta võitlust ajalehtedes kuriteouudiste avaldamise vastu. 1935. aastal trahviti Eenpalu korraldusel populaarse Rahvalehe vastutavat toimetajat Olev Sootsi kas 500 krooni või 30-ööpäevase arestiga. Soots valis rahatrahvi.

Karistuse põhjuseks olid artiklid “Kraavihalli mõrv Aegviidus” ja “Aegviidu mõrva ohver maeti”, mis kajastasid aadlipreili Hilja Zoege von Manteuffeli tapmislugu. Karistusotsuse kohaselt tõi Rahvaleht “üksikasjalisi kirjeldusi roima toimesaatmisest, mõrvari tegutsemisviisist ja ohvri vägistamise faktist”.

Asja uurinud poliitiline politsei kirjutas määruses: “Selles artiklis on laialdase subjektiivse kirjeldusega tõstetud esile mõrvar oma külma rahuga, millest ilmneb ta idealiseerimine, mille kõrval juhitakse ka tähelepanu mõrvari väikesele saatuslikule veale, et ta oma veriseid riideid ei puhastanud. Samuti on artiklis esile toodud pikemalt mõrvari teo viis ja ohvri vägistamise fakt, mis kõik võib anda nõrgaiseloomulistele isikutele analoogilise teo kordasaatmise mõtte ilma nende vigadeta, mis esinesid Aegviidu mõrvari teo juures. Peale selle on artiklis teo käik üksikasjades seletatud, mis avaldab jälkust ja tekitab kõmu rahva seas.”

Toimetaja Soots juhtis ülekuulamisel tähelepanu, et artiklis puudus sõna “vägistamine”. Küll oli Rahvaleht trükkinud ära vaimuliku poolt matusetalitusel ohvri kohta öeldud sõnad: “Ta oli pidanud ägedat võitlust selle eest, mis ühele naisele on kõige püham.” Eenpalu silmis oli see lubamatu ja vääris karistust.

Viimasel ajal on Eesti ajakirjandust süüdistatud, et ajakirjanikud kajastavad valimatult kõike, mis kohtus räägitakse. Etteheidete tegijaid pole ma kriminaalprotsessidel saalis istumas näinud ega tea, kust nad oma väited võtavad.

Olin ise kuulamas avalikku istungit ühes suure tähelepanuga kohtuasjas, kus tunnistaja rääkis päris piinlikest ja samas olulistest asjaoludest, mis võisid kuriteole eelnenud sündmuste käiku mõjutada. Kuulsin, kuidas minu kõrval istunud kolleeg tunnistaja jutu peale sügavalt ohkas. Saalis oli veel mitu ajakirjanikku. Me ei kooskõlastanud pärast istungit oma tegevust, aga keegi meist ei avaldanud neid piinlikke fakte. Järelikult tundus see kõigile ühemõtteliselt sobimatu.

Ühel teisel kohtuistungil soovis roolijoodikut esindav advokaat istungi kinniseks kuulutamist kliendi terviseandmete kaitseks. Kohus pidas taotlust põhjendatuks ning mul ja kolleegil tuli saalist lahkuda. Ukse taha jõudes lausus kolleeg: “See advokaat on nii tihe kohtuskäija, et ta võiks teada, et ajakirjanikke ei huvita mingid terviseandmed.”

Ühel päeval kõndis Lubja tänava kohtumaja tühjas koridoris ringi väga korraliku välimusega inimene. Ta oli silmanähtavalt endast väljas. Lõpuks istus ta minu kõrvale pingile ja hakkas lihtsalt rääkima. Tema lähedane oli langenud kuriteo ohvriks ja tema oli kannatanu esindaja. Kohtualune oli istungil ülbitsenud ja leidnud, et süüdi on kõik teised, aga mitte tema. Kannatanu esindaja oli lootnud prokuröri suuremale toetusele, aga polnud seda enda meelest saanud. Seetõttu jagus tal süüdistusele tõsiseid etteheiteid.

Ütlesin, et kui tema jutt tõele vastab, siis peaks avalikkus sellest kindlasti kuulma. Aga ma ei saa midagi teha, sest kohtuasi on kuulutatud kinniseks just kannatanu huvide kaitseks. Inimene mõtles natuke ja pahvatas siis: “Aga kui me paluksime kohtul teha istungi kannatanu huvides avalikuks? Kas te siis tulete istungile ja kirjutate sellest ajalehes?”

Ütlesin, et ma ei tea, kuidas kohus sellise ootamatu taotluse lahendaks. Aga kui kannatanu seda tõesti tahab ja kohus sellega nõustub, siis tuleksin muidugi. Sest eesti rahval on õigus teada, kuidas tema raha eest kohut mõistetakse ja ka väikesel inimesel on õigus õiglusele.