Hannes Vallikivi
vandeadvokaat
Minu advokaadibüroo nimi oli aastatel 2016–2020 Derling. Meie vader, 1636. aasta paiku Pommerimaal sündinud Magnus Derling kolis pärast ülikooliõpinguid Tallinnasse ja oli 17. sajandi teises pooles üks kaheksast Tallinna advokaadist. Derlingi kohta on Tallinna Linnaarhiivis ja Rahvusarhiivis säilinud kümneid toimikuid: nii neid, kus ta esindas kliente, kui ka neid, kus käis klientidega kohut saamata jäänud honorari pärast või kus hages solvajatelt valuraha. Sellegipoolest ei oleks me teda leidnud, kui ta poleks 1677. aastal sattunud pulmakaklusesse ja seal literaadile Hinrich Salmuthile õllekruusiga pähe löönud. See kohtudokument on ära trükitud linnaarhiivi põnevas lugemikus.[1] Ametivenna au huvides olgu öeldud, et pulmakaklused olid toona tavalised ja Derlingil süüd ei leitud. Igatahes oli ta 1690. aastast kuni surmani 1693. aastal Tallinna raehärra ehk linna kõrgeim ametimees.
Ühest meie kangelase kaasaegsest puunikerdaja Christian Ackermannist (u 1650 – u 1710) on viimasel ajal palju juttu olnud. Praegu saab tema kunsti imetleda Niguliste muuseumis näitusel, edaspidi aga taas paljudes Põhja- ja Lääne-Eesti kirikutes. Ackermann oli Tallinna tolleaegse kunstiskeene rebell ja tsunftikorrale vaatamata tunnustas Tallinna raad teda vabameistrina. Peamised andmed Ackermanni kohta pärinevad tema võlavaidlustest ja teated kunstniku elukäigust sama hästi kui lõpevad, kui ta tänu Toomkiriku altariseina suurele tellimusele võlgadest lõplikult vabanes.[2]
Liigume ajas paarsada aastat edasi. Juba mitu aastat oleme tähistanud Eesti riigi, asutuste ja seaduste sajandaid juubeleid. Kõik mäletavad, et Eesti Vabariik kuulutati avalikult välja 23. veebruaril 1918 Pärnus Endla teatri rõdult. Ehk on meeles ka see, et kuulutajaks oli vandeadvokaat Hugo Kuusner (1887–1942). Tõnissoni rahvaerakonda kuulunud Kuusner oli Maanõukogu saadik. Ta valiti ka Asutavasse Kogusse ja osales aktiivselt põhiseaduse väljatöötamisel. Hiljem oli ta Pärnus advokaat, lehemees, ettevõtja ja tuntud seltskonnategelane. Samas on teada, et Kuusneriga oli mingi pahandus ja et ta kirjutas aastaid märgukirju vabariigi aastapäeva valel päeval tähistamise kohta (pidades loomulikult õigeks 23. veebruari).
Seda, mis Eesti riigi ühe teeneka loojaga juhtus, saame teada vanadest kohtutoimikutest. Kuusner määrati 1928. aastal Pärnu kaupmehe Johannes Ruudu pärandi hoidjaks. Süüdistuse järgi omastas Kuusner pärandvarast tema kätte maksude tasumiseks usaldatud 2400 krooni ning võttis päranditombu tagatisel Pärnu Krediitpangast laenu ja andis pangaobligatsiooni teiste pärijate huve kahjustades üle pärandaja lesele. Tegu oli õiguslikult keerulise ja vaieldava kohtuasjaga, kuid advokaat mõisteti süüdi kõigis kolmes kohtuastmes. Kuusner võitles aastaid õiguse eest ja palus korduvalt Riigikohtul süüasi uute asjaolude valguses uuesti läbi vaadata. Iga kord tagajärjetult, olgugi et viimasel korral 1939. aastal soovitas isegi prokurör asja uut arutamist ja kolmeliikmelisest kolleegiumist jäi Riigikohtu esimees Kaarel Parts eriarvamusele.[3]
Nimekad protsessijad
Tegime ekskursi Eesti ajalukku kaasustest Salmuth vs. Derling jt, Tallinna tislerite ja puunikerdajate tsunft vs. Ackermann ning Kuusneri süüasjast säilinud kohtuotsuste abiga. Juristidel on kombeks kohtuotsuseid nimetada koodnimega. Enamasti laenab kaasusele nime peamine menetlusosaline, näiteks kaebaja või süüdistatav.
Kõik ameerika politseifilme näinud teavad peast arreteerimisel etteloetavat vormelit: teil on õigus vaikida; kõike, mida te ütlete, võidakse kasutada teie vastu tõendina jne. Seda nimetatakse Miranda hoiatuseks õnnetu elusaatusega Ernesto Miranda (1941–1976) järgi. Pro bono advokaadid viisid Miranda süüasja USA ülemkohtusse ja said seal võidu (Miranda vs. Arizona (1966)). Sestpeale on „miranda“ muutunud angloameerika juriidilises žargoonis nii nimisõnaks kui ka verbiks. Kõiki USA ülemkohtu märgilisi kaasusi teatakse poolte nimede järgi, näiteks Marbury vs. Madison (1803), Brown jt vs. Board of Education (1954), Roe vs. Wade (1973) jne. Isegi kui protsessija ei ole nimekas, on tal võimalus ajalukku minna.
Euroopa Inimõiguste Kohtus on sama lugu. Inimõiguste eest seisjad teavad, et esimene ja senini üks olulisemaid sõnavabaduse kaasusi oli Handyside vs. Ühendkuningriik (1976) või et meestevahelise homoseksuaalse suhte dekriminaliseerimine sai tõuke kohtuasjast Dudgeon vs. Ühendkuningriik (1981). Nendele maailma muutnud kaasustele andsid oma nime tillukese Inglise kirjastuse Stage 1 omanik Richard Handyside ja Belfasti kohalik poliitik ja kogukonnaaktivist Jeff Dudgeon. Üksnes Eesti kuulsaimat kohtuasja Strasbourgis on harjumuspärasem kutsuda „Rongaema kaasuseks“ kui Tammer vs. Eesti (2001).
Ka Riigikohtu lahenditel on hüüdnimesid, üks tuntumaid neist „Brusilovi asi“.[4] Brusilovi nime leiab õiguskirjandusest ning guugeldades seletuskirjadest, kohtulahendite annotatsioonidest ja mujalt, aga otsuse tekstist Riigikohtu kodulehel ja Riigi Teatajast on kaebaja nimi delikaatselt eemaldatud. Sellest ma tahangi rääkida.
Uus aeg nõuab uusi reegleid?
Kohtulahendite protsessiosaliste nimedega tähistamisel on pikk kultuuritraditsioon. Eestis on juba mõnda aega – veel enne andmekaitse üldmääruse jõustumist 2018. aastal – paljudes kohtulahendites asendatud menetlusosaliste ja teiste nimesid initsiaalide või muude tähtedega ja kustutatud muid isikuandmeid. See tehnika on pseudonüümimine, mida eesti keeles võiks nimetada varjunimestamiseks.[5]
Möödunud aasta lõpus avaldas Justiitsministeerium mitme menetlusseaduse muudatuste väljatöötamise kavatsuse.[6] Dokumendis on häid algatusi, aga ettepanek kaotada avalikustatavatest kohtulahenditest isikuandmed muudab kavatsuse koodnime „kohtumenetluse avalikkus“ orwellilikuks topeltkõneks. Ministeerium on välja pakkunud laiendada juba toimivat varjunimestamist veel süüteomenetlustes õigeksmõistvatele otsustele ja süüdistatavate suhtes menetluse lõpetamise määrustele ning tsiviil- ja haldusasjades kõigile lahenditele. Ettepaneku põhjendamisele palju ruumi ei pühendata, siiski osutatakse eesmärkidena eraelu kaitsele ja kohtute praktika ühtlustamisele.
Minu ülesanne ei ole lahata eelnõu väljatöötamise kavatsust, vaid vastata küsimusele, kas avalikustatud kohtulahenditest isikuandmete kustutamine on üleüldse õigustatud või mitte. Tehnokraat minus vastaks kähku, et mitte mingil juhul. Inimkond on astunud digiajastusse ja suurimad saavutused nii olme kui ka teaduse vallas tehakse tänu suurte andmehulkade arvutianalüüsile. Uued meetodid ei valitse üksnes loodusteadustes, vaid kinnitavad üha enam kanda sotsiaal- ja isegi humanitaarteadustes. Juura ei seisa teistest eraldi ning andmete kättesaadavus ja masintöötlemine on õigusteaduse edenemiseks hädavajalik.
Just kohtulahendite tekstid on elava õiguse kõige tähtsamad allikad. Seepärast on kurb vaadata Riigi Teataja lehele üles seatud robotilõksu. Mõne aasta eest korraldasid Eesti Advokatuur ja Tartu ülikool õigusrobootika konkursi. Eesmärk oli õhutada tudengeid konstrueerima õigusanalüüsi tööriistu õigusnormide ja nende tõlgenduste kiireks leidmiseks.[7] Täna ei ole Eestis niisuguste tööriistade loomisel mõtet, sest automaatne ligipääs olulistele algandmetele puudub.
Jälgin tehnoloogia arengut ka õiguspraktikuna. Maailmas on järjest enam rakendusi, mis aitavad läbi töötada kohtutoimikuid või ettevõtete lepinguid, koostada õigusdokumente, tuvastada kaubamärgirikkumisi, rahapesu või muid pettusi jne. Eestis on sedasorti lahendusi väga vähe ja Eesti õigusele pühendatud lahendusi veel vähem. Põhjusi on erinevaid. Eesti keel on grammatiliselt keeruline, õigusallikate tekstikorpus on masinatele liiga väike jne, aga eelkõige on Eesti turg väike ning arendada tasub üksnes tooteid, mida saab müüa üle maailma. Ühtpidi pole see üksnes Eesti häda – ka Ühendkuningriigis on õigustehnoloogia idufirmad investeeringute kaasamisel kaugel maas finantstehnoloogia firmadest.[8] Kuigi põhjuseks tuuakse juristide konservatiivsust, on minu arvates põhjus juura mehhaniseerimise keerukuses. Kui pakutavad lahendused oleksid mugavad ja abiks, küll neid ostetaks ja kasutataks.
Teisalt ei maksa siiski arvata, et praktiline juura jääb tehnoloogiast puutumata. Me kõik otsime eksootilisemaid õigusakte ja tõlgendusi guugeldades. Juristidena oskame leitud vasteid kriitiliselt hinnata ja tuvastada normide kehtivust ja asjassepuutuvust. Nende ülesannetega saavad masinad järjest paremini hakkama – kuni mittejuristid ja vähem kriitilised juristid hakkavad masinaomanike klientideks. Vabalt võib juhtuda, et õigustehnoloogia turu haaravad rahvusvahelised hiiud, nagu Google, Thomson Reuters (Westlaw), RELX Group (LexisNexis) jt. Neid arenguid peatada ei õnnestu (ja polegi põhjust), aga nii nagu eesti keele masintöötluse vahendite loomine on Eesti riigi mure, peaks riik soodustama ka Eesti õiguse allikate masintöödeldavust.
Õnneks ei valitse maailma üksnes tehnokraadid ja tehnilise progressi kasu kõrval tuleb näha ka ohte. Privaatsuse kadu digiajastul on väga tõsine probleem ja Euroopa Liit on privaatsuse kaitsel maailmas pioneer.
Kohtulahendis isikuandmete avaldamine riivab põhiseaduse (PS) (§ 26), Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) (art 8) ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga (harta) (art 7 ja 8) tagatud eraelu puutumatust. Andmekaitse üks aluspõhimõte nõuab, et isikuandmeid tohib koguda „nii vähe kui võimalik“ (andmekaitse üldmääruse art 5 lg 1 p c) ja andmesubjektidele tuleb tagada õigus unustusele (üldmääruse art 17). Üldmäärus eeldab ka kohtumenetluse ja ‑lahendite allutamist andmekaitse reeglitele (põhjendus 20).
Privaatsusõigus ei ole siiski absoluutne. Nii PS, EIÕK kui ka harta (art 52 lg 1) lubavad eraellu sekkuda teatud üldistes huvides ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Andmekaitse üldmäärus näeb kohtute sõltumatuse ja õigusemõistmise huvides ette erandid või erandite tegemise võimalused (art 9 lg 2 p f, art 23 lg 1 p f, art 55 lg 3 jne). Üldmääruse väljatöötamise materjalidest ei selgu, kuidas õigusemõistmise erandeid sisustada, ja esimesed vaidlused selle üle on Euroopa Kohtus alles pooleli.[9]
Privaatsusõigusega ristub õigusemõistmise avalikkuse põhimõte. Kohtumenetluse ja ‑lahendite avalikkust nõuavad PS (§ 24), samuti EIÕK (art-d 6 ja 10) ja harta (art 47 teine lõik). Selle demokraatliku õigusriigi aluspõhimõtte eesmärk on kaitsta ühelt poolt kohtuvõimu usaldusväärsust ning teiselt poolt menetluses osalejaid kohtuvõimu omavoli eest.[10] Kohtu tegevuse õiguslik arvustamine suurendab kohtuvõimu legitiimsust. Salajas peetud kohus ja kärbitud kohtulahendid on ohtlikud menetlusosalistele ja ühiskonnale tervikuna. Kärpeid tohib olla nii vähe kui võimalik ja need peavad olema hästi põhjendatud.
Kõrgelt arenenud demokraatia ja kodanikuõigustega USA-s kaalub õigusemõistmise avalikkus privaatsuse üles, kohtulahendid on isikustatud ning avalikult kättesaadavad, igaüks saab digitaalselt tutvuda ka kohtutoimikuga, makstes 10 senti lehekülje eest.[11] Loomulikult on erandeid ja teatud tundlik teave (nt isikukoodid, alaealiste nimed, süüteoasjades koduaadressid jmt) on toimikutes kinni kaetud. Varjunimestamine on praktikas üsna keeruline,[12] aga see pole andnud põhjust avalikkuse vähendamiseks. Vana kohtukultuuriga Ühendkuningriik on samuti seadnud esikohale õigusemõistmise avalikkuse ega järgi lahendite avalikustamisel andmekaitse üldmääruse üldisi standardeid.[13]
Julgen minagi argumenteerida selle poolt, et avalikustatud kohtulahenditest isikuandmete kustutamine ei ole peale üksikute erandite õigustatud või vähemalt ei ole õigustatud ülalmainitud väljatöötamiskavatsusega plaanitav varjunimestamine. Pigem tuleks varjunimestamist vähendada. Tasub leppida mõttega, et õigusemõistmine on avalik ressurss, mille kasutamisega kaasneb isiku avalik seotus kohtuasjaga, või kui soovite, iga kohtuasjaga kaasneb potentsiaalne võimalus minna ajalukku.
Гадкое дело
Kujutan ette järgmisi proteste: hea küll, hageja või kaebaja käivitavad kohtuprotsessi, nad teavad mängureegleid ja vastutasuks riigi appi kutsumisele peavadki taluma avalikkuse tähelepanu, aga miks peaks avalikkust taluma kostja või kannatanu või tunnistaja? Või et isegi kui süüdistatav peab taluma tähelepanu selle eest, et rikkus ühiskondlikku rahu, ei ole hukkamõist igavene ja mõne aja möödudes peaks häbimärk kustuma.
Vene luuletaja ja satiiriku Aleksei Apuhtini (1840–1893) jutus „Lõpetamata lugu“ on stseen, mille teisendeid leiab vene folkloorist küll lehma, küll kitse, küll muu varastamise ja sellega külvatud kahtluste kohta.[14] Tõesti võib juhtuda, et isik on sunnitud kohtumenetluses osalema, näiteks süüdistatava või kostjana, ja kuigi ta saab õiguse, jääb tema nimi igaveseks seotuks mingi kahtlase afääriga. Digiajastul on seose leidmine sekundite küsimus, kuid isikuandmete internetist kustutamine kordades keerulisem, pahatihti võimatu.
Kohtumenetlusse kaasatud isikute privaatsust ja kohtupidamise huve tuleb igal juhul omavahel kaaluda. Nagu privaatsust nii ka õigusemõistmise avalikkust tohib teatud juhtudel piirata, muu hulgas „kui alaealise, abielupoole või kannatanu huvid nõuavad [kohtuotsuse mitteavalikku kuulutamist]“ (PS § 24 lg 4). Põhiõiguste toimeloogika (ja ka reeglite) järgi peavad piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ehk proportsionaalsed, mis tähendab, et õigusemõistmise avalikkust tohib piirata nii vähe kui võimalik ja nii palju kui hädatarvilik.
Küllap keegi ei vaidle, et mitmed isikukategooriad, nagu alaealised, teovõimetud isikud, raske vägivalla ohvrid jt haavatavad grupid, vajavad kohtumenetluses privaatsust ning teatud andmed (nt terviseandmed, koduaadressid jmt) ei peaks olema avalikud. USA ja Strasbourgi lahendite seas on palju initsiaalidega tähistatud kaasuste nimesid. Ülalpool mainitud kuulsas abordiõiguse vaidluses Roe vs. Wade[15] oli Jane Roe tegelikult kaebaja pseudonüüm.
Nagu öeldud, isikuandmete kohtudokumentides salastamine on tehniliselt keeruline. Istungeid võidakse kajastada ajakirjanduses või sotsiaalmeedias. Kaasuse asjaoludest on muude avalike andmete (samade kajastuste, avalike registrite jm) abil võimalik tuletada seotud füüsilised isikud. Andmekaitse üldmääruse täht-tähelt täitmine võimaldab avaldada ainult varjunimestatud kohtulahendite resolutsioonid, istungid peaksid olema kinnised ja toimikud salastatud. Isegi vähem utreeritud lähenemine ei ole kooskõlas õigusriigi põhimõtetega. Lausaline varjunimestamine pole üksnes mõttetu ja vastuolus põhiseadusega, vaid koormab tarbetult kohtuid.
Seetõttu tuleks salastada võimalikult vähe, kuid kui salastamine on kellegi eraelu kaitseks põhjendatud, tuleb seda teha toimivalt. Protsessis osaleja isikuandmete varjamine tuleks otsustada võimalikult menetluse algfaasis ning kohtutoimik peab kujunema selliselt, et isikuandmeid dokumentides ei leidu (nende asemel on kokkulepitud varjunimed jm tähistused). Isikuandmeid sisaldavaid dokumente (n-ö võtmeid) hoitakse muudest materjalidest eraldi, nendega saavad tutvuda poolte esindajad, aga mitte avalikkus. Visandatud lahendus meenutab kriminaalmenetluses tunnistaja anonüümsuse tagamise meetmeid (kriminaalmenetluse seadustiku § 67). Selged reeglid ja tehnilised meetmed tasuvad vaeva, sest hilisem dokumentide isikuandmetest puhastamine on oluliselt töömahukam ega tarvitse täielikult õnnestuda.
Kõigil muudel juhtudel tuleb lahendites andmete salastamist minimeerida. Rõhutan, et käsitlen siin isikuandmete töötlemist kohtutes. Kohtulahendi alla laadinud ettevõtjad, ajakirjanikud, teadlased ja kõik teised peavad neid lahendeid igal juhul kasutama kooskõlas andmekaitse reeglitega (hoidma andmeid Euroopa Liidus või võrdväärse kaitsega kohas, koguma ja töötlema andmeid ainult vajadust mööda, tagama andmesubjektide õigused, sh õiguse unustusele jne).
Ajakirjandusel on andmekaitses eriline seisund. Üldmäärus lubab liikmesriikidel teha ajakirjandusele erandeid isikuandmete töötlemisel (art 85), sest sõna- ja teabevabadus kaaluvad privaatsuse üles. Eestis näiteks võib isikuandmeid meedias avalikustada, kui selleks on avalik huvi, see ei kahjusta ülemäära andmesubjekti õigusi ja see toimub kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega (isikuandmete kaitse seaduse § 4). Oleks äraspidine, kui ajakirjandusele antud privileege õigusemõistmise kajastamisel ei saaks endale lubada kohtuvõim ise ja kui kodanikud ei saaks ajakirjanduses avaldatud teavet kohtuvõitude ja ‑kaotuste kohta hõlpsasti kontrollida algallikast ehk kohtulahendist.
Riik saab (lisaks andmekaitse reeglite rakendamisele) avalikus kohtumenetluses osalemise tagajärgi veel mitmeti pehmendada, näiteks rõhutada karistuse ärakandmisega või tsiviilkohtu otsuse täitmisega saabunud õigusrahu ja keelata menetluses osalenute diskrimineerimine. Sellised hoiatused võib kasvõi lisada avalikustatud jõustunud kohtulahendite teksti. Inimväärikus nõuab peale õiguse unustusele ka õigust mõistmisele ja õigust halastusele ning riik peab seda oma autoriteediga tagama.
Kokkuvõtvalt tuleks õigusi ja vabadusi, isiklikke ja ühiskondlikke hüvesid kaaludes leppida tõdemusega, et kohtulahendisse ei satu keegi ilma põhjuseta. Kui lahend on õiglane, sisaldub selles autoriteetne hinnang isiku tegevusele: nõue, kaebus või süüdistus on kas põhjendatud või alusetu. Üksikut kohtuasja ei maksa samas üle tähtsustada. Inimesele annab hinnangu tema elu ja tegevus tervikuna. Tsunftikorrale vilistanud Christian Ackermann oli parim skulptor barokiaegsel Eestimaal ja Hugo Kuusner võis pärandvara hoidmisel eksida, aga ta jääb Eesti Vabariigi iseseisvusmanifesti esimeseks avalikult ettelugejaks. Richard Handyside’i karistus, 25 naela trahvi kõlvatu ja provotseeriva sisuga raamatu avaldamise eest jäi Strasbourgis jõusse, kuid täna ei kergitaks „The Little Red Schoolbook’i“ peale keegi kulmugi.[16]
On ka võimalus, et lahend ei ole õiglane. Selgi juhul annab ajalugu hinnangu – lisaks inimesele ka kohtule – nii nagu on hinnangu saanud luuletaja Jossif Brodski (1940–1996) ja ta parasiitluse eest süüdi mõistnud Leningradi Dzeržinski rajooni rahvakohus. KGB tellimust täitnud kohus ei pidanud luuletamist ja luule tõlkimist tööks, aga Brodski sai 1987. aastal Nobeli kirjanduspreemia.[17]
Ühel ja teisel juhul peaksid kohtulahendid olema järelduste tegemiseks võimalikult detailsed. Nimed kohtulahendis meenutavad kohtuvõimule tema kõrgendatud vastutust inimeste saatuse määramisel.
____________________________
[1] Tallinna ajaloo lugemik. Dokumente 13.–20. sajandini. T. Kala jt (koost). Tallinn 2014, lk 231–233.
[2] Christian Ackermann. Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas. T-M. Kreem jt (koost). Tallinn 2020, lk 56–65, 71–75, 80–82, passim; T. Kröönström. Christian Ackermanni meistriteosed. – Eesti lugu. P. Kriivan (toim). Vikerraadio, 02.01.2021. Järelkuulatav arvutivõrgus: https://vikerraadio.err.ee/1214008/eesti-lugu-christian-ackermanni-meistriteosed (30.01.2021).
[3] Riigikohtu kriminaalosakonna 11.11.1939 kohtuistungi protokoll ning 25.11.1939 kohtuotsus, RA, ERA.1356.4.1329 (pagineerimata).
[4] RKÜKo 17.03.2003, 3-1-3-10-02.
[5] Õigekeelsussõnaraamatu järgi on pseudonüümi sünonüümid „varjunimi“ ja „salanimi“.
[6] Halduskohtumenetluse seadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (kohtumenetluse avalikkus) väljatöötamise kavatsus nr 20-1400.
[7] Konkursi ja selle tulemuste kohta vt arvutivõrgus: https://oigus.ut.ee/en/admissions/towards-robot-judges ning https://advokatuur.ee/est/meedia/uudised.n/eesti-esimese-oigusrobootika-konkursi-voitja-on-tudengitest-ja-ettevotjatest-koosnev-meeskond.
[8] Vt nt The Law Society 2019. aastal tehtud uuring. Arvutivõrgus: https://www.lawsociety.org.uk/topics/research/lawtech-comparative-analysis-of-legal-technology.
[9] Asjas C-245/20 vaieldakse, kas järelevalveasutusel on õigust kohtule ette kirjutada, kuidas ja mis teavet tohib käimasoleva menetluse kohta ajakirjanikele avaldada, vt Rechtbank Midden-Nederland (Madalmaad) 29.05.2020 eelotsusetaotluse kokkuvõte. Arvutivõrgus: http://curia.europa.eu/juris/showPdf.jsf?text=&docid=228941&pageIndex=0&doclang=ET&mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=2209111 (31.01.2021). Ühes teises pooleli olevas asjas on kohtujurist Michal Bobek tõlgendanud õigusemõistmise funktsiooni laialt ja tunnustanud kohtuvõimu enese õigust otsustada menetluse ja toimiku dokumentide avalikustamise üle, vt kohtujuristi 03.12.2020 ettepanek kohtuasjas C‑470/19, Friends of the Irish Environment Ltd vs. Commissioner for Environmental Information, p 86 ja 97, ECLI:EU:C:2020:986.
[10] Vt H. Sepp jt. Põhiseaduse § 53 kommentaar. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend. vlj. Tartu 2020, § 24 komm 19–20 ja 32. Arvutivõrgus: https://pohiseadus.ee/sisu/3495/paragrahv_24. Ei saa päris nõustuda kommentaatorite väitega, et kohtuotsuse avalik kuulutamine (erinevalt avalikust menetlusest) ei mõjuta kohtuotsuse kvaliteeti. Kohtu teadlikkus otsuse avalikkusest võiks suurendada hoolikust otsuse põhjendamisel ja sellega parandada lahendi selgust.
[11] Vt USA föderaalkohtute toimikute andmebaasi. Arvutivõrgus: https://pacer.uscourts.gov (30.01.2021).
[12] Kohtutoimikute avalikkuse kohta vt D. S. Ardia ja A. Klinefelter. Privacy and Court Records: An Empirical Study. – Berkeley Technology Law Journal 2015/3, lk 1817–1828. Arvutivõrgus: https://www.jstor.org/stable/26377582 (30.01.2021). Artiklis uuritakse Põhja-Carolina ülemkohtu näitel digiteeritud kohtutoimikute avaldamisega kaasnevat privaatsuse riivet.
[13] Vt Ühendkuningriigi kohtute lehekülje privaatsusteade. Arvutivõrgus: https://www.judiciary.uk/about-the-judiciary/judiciary-and-data-protection-privacy-notice/ (30.01.2021).
[14] Vt Апухтин, А. Неоконченная повесть (1888). Arvutivõrgus: http://az.lib.ru/a/apuhtin_a_n/text_0100.shtml (01.02.2021): „[…] Он украл какую-то шубу, или что-то в этом роде… – Вы ошибаетесь, графиня; Сергеев ничего не украл, а напротив того: у него украли шубу. – Ну, это совершенно все равно, он ли украл или у него украли… Главное то, что он был замешан в гадком деле, une affaire de vol […]“ („[…] Ta varastas mingi kasuka või midagi taolist… – Eksite, krahvinna; Sergejev ei varastanud midagi, vaid vastupidi, temalt varastati kasukas. – Ükskõik, kas varastas tema või varastati temalt… Peaasi, et ta oli segatud mingisse vastikusse ärisse, varguseafääri [pr k] […]“).
[15] Roe vs. Wade, 410 U.S. 113 (1973). Arvutivõrgus: https://supreme.justia.com/cases/federal/us/410/113/ (31.01.2021).
[16] Vt EIKo 07.12.1976, Case of Handyside vs. the United Kingdom, p 17, passim. Arvutivõrgus: http://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-57499 (01.12.2021); meenutusi raamatu sisu, vastuvõtu ja Inglismaal toimunud kohtumenetluse kohta kuula The Little Red Schoolbook. – In Living Memory, 8/1. J. Jenkins (toim). BBC Radio 4, 21.12.2008. Järelkuulatav arvutivõrgus: https://www.bbc.co.uk/sounds/play/b00c1d1k (01.02.2021).
[17] Vt samizdatis levinud ajakirjanik Frida Vigdorova krestomaatiline üleskirjutus Brodski kohtuprotsessist vene keeles. Arvutivõrgus: https://polit.ru/article/2004/03/14/brodsky1/ (31.01.2021), ja inglise keeles arvutivõrgus: https://www.nereview.com/files/2014/01/NER-Vigdorova.pdf (31.01.2021); kohtuotsuste äratrükid leiab arvutivõrgus: https://www.fontanka.ru/2020/09/04/69454967/ (31.01.2021).