Ülevaade kohtunike distsiplinaarkolleegiumi tegevusest 2023. aastal

Paavo Randma
riigikohtunik, distsiplinaarkolleegiumi esimees

Ave Hussar
Riigikohtu personali- ja kommunikatsiooniosakonna juhataja

Kohtute seaduse (KS) § 87 lõike 2 kohaselt on distsiplinaarsüütegu kohtuniku süüline tegu, mis seisneb ametikohustuste täitmata jätmises või mittekohases täitmises, samuti kohtuniku vääritu tegu. Kohtunike distsiplinaarasjadega tegeleb KS § 93 lõike 1 järgi Riigikohtu juures asuv distsiplinaarkolleegium, kuhu kuulub viis riigikohtunikku, viis ringkonnakohtunikku ja viis esimese astme kohtu kohtunikku. Kohtunike tööd puudutavate kaebuste lahendamiseks moodustab kolleegiumi esimees viieliikmelise koosseisu, mis koosneb kolmest riigikohtunikust, ühest ringkonnakohtunikust ja ühest esimese astme kohtunikust.

Kohtunike 8. juuni 2023. aasta täiskogu valis järgmiseks kolmeks aastaks uued distsiplinaarkolleegiumi liikmed:

• ringkonnakohtunikud Indrek Parrest, Erkki Hirsnik, Monika Laatsit, Kersti Kerstna-Vaks ja Krista Kirspuu;
• esimese astme kohtunikud Agle Lauren, Triin Niinemets, Kadri Palm, Fred Fisker ja Marika Leimann;
• Riigikohtu üldkogu nimetatud liikmed Kai Kullerkupp, Julia Laffranque, Saale Laos, Ants Kull ja Paavo Randma, kellest viimane täidab ühtlasi kolleegiumi esimehe ülesandeid.

2023. aastal tegi kolleegium distsiplinaarasjades kaks lahendit. Ühel juhul heideti kohtunikule ette ametikohustuste täitmata jätmist, teisel juhul nende mittekohast täitmist. Viimati nimetatud distsiplinaarmenetlus päädis kohtuniku karistamisega.

Ametikohustuste täitmata jätmine

Riigikohtu esimehe koostatud distsiplinaarsüüdistuses heideti maakohtunikule ette ametikohustuste täitmata jätmist KS § 87 lõike 2 mõttes, mis seisnes õigusemõistmisest põhjendamatus keeldumises. Nimelt taandas kohtunik end ühe tsiviilasja lahendamisest, põhjendades seda peamiselt sellega, et ta ei nõustunud kohtuasjas antud ringkonnakohtu juhistega, mistõttu polnud ta enda arvates erapooletu ega saanud asja enam lahendada. Samuti oli asja menetlus kohtuniku hinnangul veninud ja ta ei olnud alati tähtaegadest kinni pidanud. Kohtunik taotles selles asjas enda taandamist maakohtu esimehe kohusetäitjalt, kes jättis tema avalduse rahuldamata, seejärel aga soovis kohtuniku taandamist üks menetlusosaline ja kohtunik taandas ennast ise.

Kolleegiumi hinnangul puudusid objektiivsed asjaolud, mis kohtuniku enesetaandust õigustanuks. Kolleegium leidis, et isegi kui kohtunik möönab asja venimist ja tähtaegade järgimata jätmist ega jaga seaduse kohaldamisel kõrgema astme kohtu seisukohti, tuleb tal kohtuasi lahendada. Kolleegide seisukohtades kahtlemine ei ole sõltumatule kohtunikule keelatud, kuid see ei anna talle õigust tööülesandeid täitmata jätta, lahendi kirjutamist edasi lükata või sellest koguni loobuda. Ekslik on ka arusaam, et ainuüksi menetlusosalise tõstatatud kahtlus kohtuniku erapooletuses on iseenesest piisav taandumisalus.

Kolleegium leidis, et kohtunik jättis oma ametikohustused täitmata, keeldudes põhjendamatult õigusemõistmisest. Kolleegium mõistis kohtuniku talle esitatud distsiplinaarsüüdistuses süüdi, kuid jättis distsiplinaarsüüteo toimepanemise asjaolusid ja kohtunikku iseloomustavaid andmeid arvesse võttes distsiplinaarkaristuse määramata.

Ametikohustuste mittekohane täitmine

Teises distsiplinaarasjas jättis kohtunik Harju Maakohtu esimehe hinnangul menetlustoimingud mõistliku aja jooksul tegemata ja rikkus korduvalt kohtulahendi teatavaks tegemise tähtaegu, teavitamata seejuures menetlusosalisi kohtulahendi tegemise aja muutumisest.

Kolleegium leidis, et distsiplinaarsüüdistuses esitatud etteheited selle kohta, et 38 tsiviilasja menetlustoimingud jäid mõistliku aja jooksul tegemata ja neid asju ei lahendatud ettenähtud ajaks, on põhjendatud. Kolleegiumi hinnangul viitasid puudulikult juhitud kohtumenetluste suur hulk ja tekkinud seisakute kestus sellele, et kohtuniku töö korraldamises on süsteemsed puudujäägid. Menetlusosaliste põhjendatud järelepärimised ja arvukad kohtu esimeheni jõudnud kaebused on tunnistuseks sellest, et kohtuniku tegevus seadis ohtu kohtu maine ja korrakohase õigusemõistmise põhimõtte, kuna menetlusosalised pidid olema pikka aega teadmatuses neid puudutava kohtuasja menetluse käigust ja lahendusest.

Kolleegium sedastas, et kõnealusel juhul ei saanud pidada kohtuniku suurt töökoormust määravaks teguriks, mis õigustaks sedavõrd ulatuslikke viivitusi menetlustoimingute tegemisel ja lahendite koostamisel. Kohtunik saab oma tööaega suuresti ise planeerida ja see võimaldab tal kujundada kohtuasjade lahendamise üldist tempot, ilma et menetlused jääksid aastateks soiku. Mööda ei saanud vaadata asjaolust, et ka teiste Harju Maakohtu tsiviilvaldkonna kohtunike töökoormus oli sarnane.

Kolleegium mõistis kohtuniku talle esitatud distsiplinaarsüüdistuses süüdi ja määras distsiplinaarkaristuseks noomituse. Karistuse määramisel arvestas kolleegium seda, et võime tulla toime suure töökoormuse ja sellega kaasneva stressiga on individuaalne. Lisaks pidas kolleegium oluliseks, et kohtunik tunnistas rikkumisi ja vajakajäämisi menetlusgrupi töö korraldamisel ning kinnitas, et on oma töös korrektiive teinud.