Heiki Loot
riigikohtunik, kohtuhaldusmudeli töögrupi juht

Mait Laaring
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi nõunik

 

Sissejuhatus

28. juunil 2023 kogunesid kohtute esimehed Justiitsministeeriumi kutsel arutama kohtuhalduse tulevikku. Arutelu jätkus kohtujuhtide nõupäeval 29. augustil 2023, kus ministeeriumi kantsler Tõnis Saar tegi ettepaneku anda kohtute haldamine üle Justiitsministeeriumilt kohtutele.[1] Ministeeriumile pidid jääma õigusloome, eelarve ja andmed, muust kohtuhaldusalasest pädevusest oli ministeerium valmis loobuma. Sealsamas asuti kantsleri ettepanekut arutama ja kaaluti erinevaid haldusmudeleid, kuid ühisele arusaamale ja lahendusele ei jõutud.

5. oktoobril 2023 arutas kohtute haldamise mudeli muutmist kohtute haldamise nõukoda (KHN), kes otsustas toetada kohtuhalduse muutmist ja selleks töögrupi loomist.[2] Riigikohtu esimees moodustas töögrupi, mille koosseisu kuuluvad kohtute esimeeste, kohtunike, kohtudirektorite ja Justiitsministeeriumi esindajad ning kus on ühtlasi esindatud kõik kohtuastmed ja -harud.[3] 8. detsembril 2023 kuulas KHN ära töögrupi tegevuse vahekokkuvõtte ja otsustas toetada selles tehtud ettepanekuid uue kohtuhaldusmudeli põhistruktuuri kohta.[4] Ettepanekute alusel valmis ja läbis kooskõlastusringi kohtuhalduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsus.[5] 8. märtsil 2024 otsustas KHN pärast töögrupi juhi ülevaadet väljatöötamiskavatsuse kooskõlastamise tulemustest toetada kohtuhalduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamist. Selle artikli kirjutamise ajal koostab töögrupp seaduseelnõu, et esitada see arutamiseks KHN-i järgmisele istungile mais.

Artiklis antakse ülevaade töögrupi ettepanekutest 8. märtsi 2024. aasta seisuga ja püütakse selgitada, kuidas nendeni jõuti. Töögrupp pidas oluliseks õppida ja teha järeldusi Eesti kohtuhalduse muutmise varasematest katsetest ning rahvusvahelisest kogemusest. Erilist tähelepanu pöörati 2009. aasta kohtute seaduse eelnõule ja Soomes 2020. aastal muudetud kohtuhalduse mudelile. Töögrupi ettepanekute mõistmiseks on vältimatu teada ka töögrupi töö lähtekohti ehk piiranguid, mida tuli ettepanekute väljatöötamisel arvestada.

I Vaidlus kohtuhalduse mudeli üle ja 2009. aasta kohtute seaduse eelnõu

Eestile optimaalse kohtuhaldusmudeli üle on palju ja pikalt vaieldud.[6] Eriarvamused on seejuures keskendunud eelkõige küsimusele, kas esimese ja teise astme kohtuid peaksid haldama kohtud ise või suudab seda paremini teha täitevvõim (Justiitsministeerium). Juba 1994. aastal tegi toonane Riigikohtu esimees Rait Maruste ettepaneku anda kohtute haldamine täitevvõimult üle kohtusüsteemile.[7] 1998. aastal Riigikogule esitatud kohtute seaduse eelnõusse tema ettepanekud ei jõudnud.[8]

Praegusele kohtuhalduse mudelile pani aluse 2002. aastal vastu võetud ja tänaseni kehtiv kohtute seadus.[9] Selle § 39 lõike 1 esimese lause järgi hallatakse esimese ja teise astme kohtuasutusi KHN-i ja Justiitsministeeriumi koostöös. Kohtunikel on KHN-is napp enamus ja nende kõrval on liikmeteks ka teiste institutsioonide (Riigikogu, õiguskantsleri, prokuratuuri ja advokatuuri) esindajad. KHN ei saanud märkimisväärset otsustuspädevust, küll aga tagati tema õigus kohtuhaldusküsimustes kaasa rääkida ja tasakaalustada sellega justiitsministri võimu.[10] Justiitsminister tegutseb kohtute haldamisel peamise otsustava organina ning KHN-i tegevus on kooskõlastav ja nõuandev. Tegu on seega täitevvõimukeskse kohtuhaldusmudeliga.[11] Kohtunike pakutud alternatiiv hallata kohtuid õigusemõistmise nõukogu ja sellele alluva kohtuadministratsiooni kaudu toetust ei leidnud.[12] Toonase Riigikohtu esimehe Uno Lõhmuse hinnangul jäi kohtuhalduse reform sisuliselt tegemata.[13]

Kohtuhalduse eraldamise täitevvõimust nägi ette 2009. aastal valminud kohtute seaduse eelnõu.[14] Kõigi kohtute haldamise ülesanded pidid üle minema kohtute nõukogule ja kohtuhalduskeskusele. Eelnõus kavandati, et kohtuhaldust hakkab juhtima 11-liikmeline kohtute nõukogu, kes teeb kõige olulisemad kohtuhaldussüsteemi puudutavad otsused. Nõukogu enamuse pidid moodustama kohtunikud (Riigikohtu esimees ja viis kohtunike täiskogul valitavat kohtunikku), ent sellesse pidid kuuluma ka justiits- ja rahandusminister, Riigikogu põhiseadus- ja rahanduskomisjonide esimehed ning advokatuuri esindaja. Haldusülesannete keskne täitmine oleks koondunud õigusemõistmise volitusteta kohtuasutuse – kohtuhalduskeskuse – kätte. Oluline roll olnuks Riigikohtu esimehel, kes nimetanuks kohtute nõukogu juhtimise kõrval ametisse kohtuhalduskeskuse peadirektori, teinuks keskuse tegevuse üle järelevalvet, esindanuks kohtusüsteemi eelarveläbirääkimistel, kinnitanuks kohtusüsteemi ja kohtuasutuste eelarved ning täitnuks mitmeid muid ülesandeid.

Eelnõu kritiseeriti Riigikohtu esimehele antava liigse võimu ja täitevvõimule omaste subordinatsiooniliste suhete kehtestamise tõttu.[15] Kohtunike ühing ja eelnõu suhtes kriitilised riigikohtunikud heitsid ette kõrvalekaldumist 2007. aasta kohtunike täiskogul vastu võetud kohtusüsteemi arengu põhimõtetest. Nende[16] järgi pidi kohtuhaldusasutuse peadirektori nimetama ning kohtusüsteemi ja kohtuasutuste eelarved kinnitama KHN, mitte Riigikohtu esimees.[17] Kohtu esimees pidi vastutama KHN-i, mitte kõrgema kohtu esimehe ees.[18] Endine Riigikohtu esimees Uno Lõhmus leidis, et kohtuhalduse püramiidi tipus ei peaks olema Riigikohtu esimees, ja soovitas selle asemel Põhjamaade, eriti Taani mudelit, kus kohtuhaldusasutust juhib kollegiaalne juhtimisorgan – nõukogu. Veel leiti, et eelnõu ei taga kohtusüsteemi piisavat rahastamist: ei ole mehhanismi, mille toel suudaks Riigikohtu esimees välja võidelda vajalikud rahalised vahendid.[19] Eelnõu jäi vastu võtmata ja langes 2011. aastal menetlusest välja Riigikogu koosseisu volituste lõppemisel.

II Rahvusvaheline areng

Euroopa demokraatlikes õigusriikides võib eristada kolme peamist kohtuhaldusmudelit[20]:

1) Kesk-Euroopa mudel, kus kohtuid haldab täitevvõim (nt Saksamaa, Austria);

2) Lõuna-Euroopa mudel, kus on moodustatud kohtunõukogu eeskätt kohtunike nimetamise ja distsiplinaarküsimuste jaoks (nt Prantsusmaa, Itaalia);

3) Põhja-Euroopa mudel, kus kohtute haldamiseks on loodud sõltumatu kohtuhaldusasutus, mida juhib kollegiaalne nõukogu, milles on kohtunikud ja teised kohtuteenistujad enamuses (nt Rootsi, Taani).

Viimaste aastakümnete ilmseks tendentsiks on kohtuvõimu enesekorraldusõiguse suurendamine, mille tõttu on järjest vähem riike, kus kohtute haldamine on jäänud justiitsministeeriumile.[21] Üheks viimase aja silmatorkavamaks näiteks võib pidada Soome 2020. aasta kohtuhaldusreformi, millega suur osa kohtuhaldusülesandeid anti justiitsministeeriumilt üle kohtute ametile (Tuomioistuinvirasto[22]). Reform lähtus Rootsi ja Taani kohtuhaldusmudelist, mida kohandati Soome eripära järgi. Reformi üks peamisi eesmärke oli suurendada kohtute ja kohtunike vastutust kohtusüsteemi tulemuste eest[23], kuid vähetähtis ei olnud ka eesmärk kindlustada kohtute sõltumatus võimalike ebasoovitavate poliitiliste muutuste korral[24].

Soome kohtute ameti ülesanne on tagada kohtute tööks vajalikud tingimused ning arendada, planeerida ja toetada kohtute tööd. Amet on iseseisev riigiasutus justiitsministeeriumi haldusalas. Ta teeb ministeeriumile ettepanekud kohtute eelarve kohta ja otsustab eelarve jaotuse kohtute vahel. Amet hoolitseb kohtute tööruumide, infosüsteemide, kohtunike ja kohtutöötajate koolituse, koosseisude ja teenistussuhete, kommunikatsiooni ja kohtute arendusprojektide eest. Samuti toetab ta kohtunike valikukomisjoni ja koolitusnõukogu tööd. Kohtute ameti kõrgeim otsustusorgan on kaheksaliikmeline nõukogu, mille nimetab viieks aastaks ametisse valitsus. Nõukokku kuuluvad kuus kohtunikku eri kohtuastmetest ja ‑harudest[25], üks kohtutöötajate esindaja ja üks avaliku halduse juhtimise ekspert. Nõukogu määrab kindlaks kohtute ameti peamised eesmärgid, strateegia ja juhtimispõhimõtted ning otsustab justiitsministeeriumile esitatavad kohtute ja kohtute ameti eelarveettepanekud, eelarve kohtutevahelise jaotuse, kohtunike (v.a kõrgeimate kohtute kohtunike) ametikohtade loomise, kaotamise ja ümberpaigutamise ning muud ameti tegevuse seisukohast olulised küsimused. Kohtute ameti igapäevane juhtimine on peadirektori ülesanne, kelle nimetab viieks aastaks ametisse nõukogu. Kohtute ametis on kolm osakonda[26] ja selles töötab umbes 60 inimest.

Rahvusvahelise arengu taustal on Eesti sattunud olukorda, kus tuleb tunnistada, et meie kohtuhaldus on teiste Põhja- ja Baltimaadega võrreldes erandlik.[27] Üheski meie lähiriikidest pole täitevvõimul kohtute haldamisel enam sellist rolli, nagu see on Eesti pigem kesk-euroopalikus  mudelis. Põhjamaades on kohtuhaldus antud üle sõltumatute nõukogude juhitud kohtuhaldusasutustele (Rootsis Domstolsverket, Taanis Domstolsstyrelsen, Norras Domstoladministrasjonen, Soomes eelnimetatud Tuomioistuinvirasto). Leedus on kohtuhaldus ainult kohtunikest koosneva nõukogu (Teisėjų Taryba) ja ülemkohtu juures asuva kohtuhaldusasutuse (Nacionalinę teismų administraciją) käes. Üksnes Lätis on säilinud justiitsministeeriumi suurem roll, mida tasakaalustab ülemkohtu esimehe juhitud ja ülemkohtu teenindatav justiitsnõukogu (Tieslietu padome), ning on moodustatud justiitsministeeriumist eraldiseisev, kuid sellele alluv kohtuhaldusasutus (Tiesu administrācija).

III Töögrupi töö lähtekohad ja kohtuhalduse muutmise eesmärgid

Eelkirjeldatu taustal tundub enesekorraldusliku haldusmudeliga edasiliikumine loomulik ja paratamatu areng. Arvestades kohtute esimeeste väljendatud valmisolekut võtta kohtusüsteemi arendamine ja juhtimine senisest enam kohtute vastutusele[28], langes Justiitsministeeriumi ettepanek kohtuhaldust muuta viljakale pinnale. Kohtute esimeeste valmisolekut muutusteks kinnitas nende aktiivne osalemine uue kohtuhaldusmudeli arutelul kohtujuhtide nõupäeval 2023. aasta augustis. Arutelul selgus, et esimese ja teise astme kohtute esimeeste esimene eelistus on luua ühtne kohtuhaldusmudel kogu kohtusüsteemi jaoks Riigikohtu juhtimisel. Teine eelistus oli anda Justiitsministeeriumi kohtuhalduspädevus üle KHN-ile ja kohtuhaldusasutusele, mida juhib kohtute juhatus, kuhu kuuluvad kohtute esimehed ja nende poolt ametisse nimetatud kohtuhaldusasutuse tegevdirektor.[29] Riigikohtu esimees neid mudeleid ei pooldanud.

Kohtuhalduse muutmise töögrupp alustas oma tööd sellega, et tutvus Justiitsministeeriumi ülevaatega praegusest esimese ja teise astme kohtute haldamise süsteemist, 2009. aasta kohtute seaduse eelnõu, Soome kohtuhaldusmudeli ning esimese ja teise astme kohtute esimeeste teist eelistust kajastava kohtuhaldusmudeli ideekavandiga.[30]

Järgmise olulise sammuna määras töögrupp kindlaks oma töö lähtekohad. Töögrupp tõdes, et ei ole mõtet töötada välja ettepanekuid, mille puhul on kohe alguses selge, et need toetust ei leia. Esimesena tuli arvestada Justiitsministeeriumi seisukohta, et kohtuhalduse üleandmisel peavad ministeeriumile jääma õiguspoliitika kujundamiseks vajalikud hoovad: kohtukorraldust ja kohtumenetlusi puudutav õigusloome, kohtute eelarve ja andmed kohtute tegevuse kohta. Valitsuse ja ministri põhiseaduslikke volitusi arvestades on see tingimus mõistetav.[31] Sellele vaatamata on töögrupilt palju küsitud, kas sellise tingimusega seotud ettepanekut oli üldse mõtet vastu võtta või oleks pidanud selle kohe tagasi lükkama. Jättes kõrvale, et ettepaneku vastuvõetavust hindas juba KHN, kui ta otsustas toetada kohtuhalduse muutmist ja selleks töögrupi loomist, leidis ka töögrupp, et ettepanekuga tasub edasi töötada. Kuigi sellega seotud tingimus ei pruugi vastata kohtunikkonna kõikidele ootustele ja soovidele, võimaldab see siiski kohtute arendamise ja sõltumatuse kindlustamisega edasi liikuda. Parem on astuda samm edasi kui jääda ootama uut võimalust, mis ei pruugi niipea või enam üldse saabuda.

Eriti palju on töögrupilt küsitud eelarve kohta: kas kohtute omahaldust saab tõsiselt võtta, kui kohtute rahakott jääb ikkagi ministeeriumi kätte? Töögrupp leidis, et eelarveprotsessi muutmine võib jääda pikema perspektiivi küsimuseks. Kõigepealt tuleb jälgida, kas ja kuidas õnnestub muuta Riigikohtu ja teiste põhiseaduslike institutsioonide eelarve koostamist, kui hästi see tööle hakkab ning milliseid tulemusi annab.[32] Seni, kuni see ei ole edukalt tööle hakanud, tuleks säilitada olukord, kus esimese ja teise astme kohtute eelarve eest seisab poliitilisel areenil justiitsminister, kellel on jõuõlg valitsuses ja toetuspind Riigikogus.[33] Töögrupp täpsustas, et ministeeriumile jääb vastutus ainult kohtute koondeelarve eest ja võimalus saada üldiseid andmeid kohtute tegevuse kohta, mitte võimalus pärida konkreetsete kohtuasjade kohta.

Teiseks mõistis töögrupp, et kohtuhalduse muutmisel ei ole võimalik ega vajalik pöörata tagasi riigi tugiteenuste tsentraliseerimise protsessi. Seepärast tuleb lähtuda sellest, et kohtute kinnisvarahaldust, raamatupidamisteenust ning IT-haldust jäävad pakkuma Riigi Kinnisvara AS, Riigi Tugiteenuste Keskus ning Riigi Info- ja Kommunikatsioonitehnoloogia Keskus. Samas pidas töögrupp vajalikuks töötada edasi küsimusega, kuidas jaotada IT arendamise ülesanded Registrite ja Infosüsteemide Keskuse ning kohtusüsteemi vahel.

Kolmandaks otsustas töögrupp hoiduda ettepanekutest, mis puudutavad kohtute õigusemõistmise struktuuri (üldkogu, esimees, kolleegiumid, osakonnad). Kohtuhalduse muutmiseks ei ole kohtute õigusemõistmise struktuuri vaja tingimata muuta. Kohtuhalduse üleandmine Justiitsministeeriumilt kohtusüsteemile on kohtute ja kohtunike ühine huvi, selle elluviimiseks tuleb hoida ühte meelt ja vältida ettepanekuid, mis võivad kohtunikkonda lõhestada. Hoiatav näide on alles hiljuti vastu võetud kohtute seaduse muutmise seadus[34], milles sätestatud kohtute osakondade loomine tekitas kohtunike seas arvestatavat vastuseisu[35].

Neljandaks arvestas töögrupp Riigikohtu seisukohaga, et uue kohtuhaldusmudeliga Riigikohut ei hallata.[36] Kohtuhalduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse kooskõlastamisel asus Riigikohus äraootavale seisukohale, öeldes, et kõrgeima kohtu hilisemat liitumist saab kaaluda siis, kui uus kohtuhaldusmudel on efektiivselt toimima hakanud.[37]

Samuti pidas töögrupp oluliseks leppida kohe töö alguses kokku kohtuhalduse muutmise eesmärgid. See aitab paremini leida lahendusi ja hinnata nende sobivust.

Esimeseks eesmärgiks seadis töögrupp kohtute vastutuse ja otsustusõiguse suurendamise kohtute arendamisel ja haldamisel. Esikohale tõstetud eesmärk märgib ühelt poolt Justiitsministeeriumi rolli muutumist – fookuse ümbertõstmist kohtuhalduse juhtimiselt õiguspoliitika kujundamisele – ning vastab teiselt poolt kohtute valmisolekule võtta rohkem vastutust kohtute haldamise ja arendamise eest.

Töögrupi seatud teine eesmärk väljendab kohtunikkonna peamist ootust seoses kohtuhalduse muutmisega – suurendada kohtuvõimu sõltumatust täitevvõimust. Justiitsministri praegused kaugeleulatuvad volitused kohtute suhtes kätkevad tõsiseltvõetavat ohtu kohtute sõltumatusele juhul, kui peaksid aset leidma kohtuvaenulikud poliitilised arengud.

Töögrupi kolmanda eesmärgi esimene pool – vähendada vastutuse hajumist kohtute haldamisel – peab vajalikuks muuta olukorda, kus vastutus kohtuhalduse eest on killustatud Justiitsministeeriumi, kohtute haldamise nõukoja ja Riigikohtu vahel. Töögrupi kolmanda eesmärgi teine pool – laiendada kohtuteülest vaadet kohtute arendamisele ja haldamisele – otsib vastust küsimusele, kes kohtusüsteemis näeb ja esindab kõikide kohtute ühiseid huve. Iga kohus on iseseisev kohtuasutus, kuid suur osa kohtute arendamisel lahendamist vajavaid küsimusi on kohtuteülesed ja eeldavad terviklikku vaadet.[38]

Neljas eesmärk – tagada ühtne ja ühtlaselt kõrge kvaliteediga kohtuhaldusteenus kõigi kohtute jaoks – väljendab rahulolematust praeguse olukorraga, kus tugiteenuste kättesaadavus ja tase on kohtute lõikes erinev ning peaks olema parem.

IV Uus roll kohtute haldamise nõukojale

Pärast lähtekohtade ja eesmärkide kindlaksmääramist selgitas töögrupp välja, milliste Justiitsministeeriumi pädevuses olevate kohtuhalduse küsimuste otsustamise ja ülesannete täitmise saab üle anda kohtuvõimule.[39] Soome ja teiste Põhjamaade eeskuju ning 2009. aasta kohtute seaduse eelnõu kriitikat arvestades asus töögrupp seisukohale, et Justiitsministeeriumi kohtuhaldusalane pädevus tuleb üle anda kohtunike uuele omavalitsusorganile – kohtuhaldusnõukogule –, mitte Riigikohtule ega selle esimehele. Sellise seisukoha kujunemisele aitas kaasa töögrupi neljas lähtekoht, et uue kohtuhaldusmudeli kaudu Riigikohut ei hallata.

Töögrupp leidis, et kohtuhaldusnõukogule saab üle anda kõikide selliste küsimuste otsustamise, mis ei nõua määruse andmist. Lisaks Justiitsministeeriumi seatud tingimusele (esimene lähtekoht) ei soovinud töögrupp, et kohtuhalduse muutmine takerdub õiguslikesse vaidlustesse kohtuhaldusnõukogu määrusandlusõiguse üle. Nii peab kohtute tööpiirkondade määramine jääma justiitsministri otsustada, sest seda tuleb teha määrusega. Küll aga ei tohiks tekitada vaidlusi see, kui siduda määruse andmine kohtuhaldusnõukogu ettepanekuga. Seega jõudis töögrupp ettepanekuni, et kohtute tööpiirkonnad määrab justiitsminister kohtuhaldusnõukogu ettepanekul ja kohtumajade asukohad otsustab nõukogu ise. Kohtunike ametikohtade üle otsustamine tuleb töögrupi arvates jaotada seadusandja ja kohtuhaldusnõukogu vahel. Ühelt poolt kohtunike sõltumatuse tagamiseks ja teiselt poolt nende ametikohtadega kaasnevate kulude kontrollimiseks peaks kohtunike suurima üldarvu kehtestama seadus. Kohtunike täpse arvu esimese ja teise astme kohtutes ning nende jagunemise kohtumajade vahel võiks aga justiitsministri asemel kindlaks määrata kohtuhaldusnõukogu. Kohtunikukonkursi väljakuulutamine peaks seevastu üle minema Riigikohtule, kelle ülesanne on konkursi läbiviimine ja kes teeb presidendile ettepanekud kohtunike ametissenimetamiseks. Esimese ja teise astme kohtute juhtimise alal peaks justiitsministrilt kohtuhaldusnõukogule üle minema kohtu esimehe ametissenimetamine ja ametist vabastamine ning järelevalve tema kohustuste täitmise üle. Eelarvega seotud ülesanded pani töögrupp ette jaotada nii, et kohtuhaldusnõukogu koostab esimese ja teise astme kohtute koondeelarvetaotluse, kaitseb seda Justiitsministeeriumis ning kui minister on kohtute koondeelarve kinnitanud, kinnitab omakorda kohtute eelarved. Ministeeriumi osaks jäävad eelarveläbirääkimised Rahandusministeeriumis, valitsuses ja Riigikogus, kus vajaduse korral võiks osaleda ka kohtuhaldusnõukogu esindaja.

Kokkuvõttes saab kohtuhaldusnõukogule üle anda järgmised olulisemad ülesanded:

1) määrata kohtumajade asukohad ja teha justiitsministrile ettepanek kohtute tööpiirkondade määramiseks;

2) otsustada seadusega määratud üldarvu piirides kohtunike arv esimese ja teise astme kohtutes ning nende jagunemine kohtumajade vahel;

3) nimetada ametisse ja vabastada ametist esimese ja teise astme kohtute esimehed ning teha nende üle järelevalvet;

4) koostada esimese ja teise astme kohtute koondeelarvetaotlus ja esindada kohtuid Justiitsministeeriumis eelarvetaotluse läbivaatamisel;

5) kinnitada esimese ja teise astme kohtute eelarved pärast seda, kui justiitsminister on kinnitanud kohtute koondeelarve.

See ei ole kohtuhaldusnõukogu ülesannete ja volituste täielik loetelu. Lisanduvad kohtute arendamisega seotud ülesanded (nt kohtute arengukava väljatöötamine ja kinnitamine), osalemine kohtuid puudutavas õigusloomes (nt eelnõude väljatöötamine ja nende kohta arvamuse avaldamine), kohtuvõimu esindamine suhetes teiste võimuharudega kohtute haldamise küsimustes, siseaktide andmise õigus (nt kohtuniku valveaja lisatasu arvestamise korra kehtestamine) ja kohtuhaldusteenistusega seotud pädevus (näiteks selle ülesannete kindlaksmääramine ja teenistuse direktori ametissenimetamine). Loetelu peaks jääma lahtiseks, et võimaldada nõukogul arutada ja otsustada ka muid kohtuhalduse strateegilise tasandi küsimusi.

Töögrupp tegi ettepaneku luua kohtuhaldusnõukogu senise KHN-i ümberkujundamise teel. Senisest nõuandvast ja kooskõlastavast organist peab saama kohtuhalduse strateegilise tasandi otsustuskogu, nõukojast nõukogu. Kohtuhaldusnõukogu oleks kohtuhalduse juhtimise kõrgeim organ, kes suunaks kohtute arendamist ja haldamist ning teeks kõige olulisemad kohtuhaldust puudutavad otsused. Kohtute arendamise ülesande väljatoomiseks tehakse kohtuhalduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuses ettepanek nimetada kohtuhaldusnõukogu kohtute haldus- ja arendusnõukoguks.

Selleks, et efektiivselt töötada, ei saa kohtuhaldusnõukogu liikmete arv olla ülemäära suur ja võiks jääda vahemikku 7–11. Täieliku omavalitsusorgani loomiseks ja kohtute arengu eest vastutuse võtmiseks peab nõukogu koosnema eelkõige kohtunikest, mis tähendab, et kohtuväliste liikmete arvu tuleks selles võrreldes praeguse KHN-iga vähendada.[40] Kohtusüsteemi osade huvide tasakaalustamiseks ja otsuste laiapõhjalisuse tagamiseks peaksid nõukogus olema esindatud nii kõigi kohtuastmete kui ka -harude kohtunikud. Ehkki väljatöötatava mudeliga ei hallata Riigikohut, on Riigikohtu esindatuse tagamine vajalik, sest nõukogu hakkab tegema otsuseid, mis mõjutavad kohtusüsteemi toimimist tervikuna. Riigikohtust peaks nõukokku kuuluma ametikoha järgi selle esimees, lähtudes tema väljakujunenud rollist kohtuvõimu kui terviku esindamisel parlamendis[41] ja avalikkuse ees. Seda rolli arvesse võttes on ka loomulik, et Riigikohtu esimees on nõukogu esimees. Töögrupp pidas uuele mudelile üleminekul oluliseks, et kohtuvõimu esindab üks isik ja selleks on kõige suurema legitimatsiooniga kohtunik. Sellisel juhul on kohtuvõimu positsioon suhetes teiste võimuharudega tugevam. Olles nõukogu juhtimisel esimene võrdsete seas, ei ole Riigikohtu esimehe roll samas mingil viisil võrreldav 2009. aasta kohtute seaduse eelnõule takistuseks saanud laiade võimuvolitustega.

Kõigi hallatavate kohtuastmete ja -harude esindatuse tagamiseks peaksid nõukokku kuuluma vähemalt üks ringkonnakohtunik, üks maakohtu tsiviilosakonna kohtunik, üks maakohtu süüteoosakonna kohtunik ja üks halduskohtunik.[42] Kohtunike omavalitsuse põhimõtte järgi tuleks need nõukogu liikmed valida kohtunike täiskogul, st kõigi kohtunike poolt ühiselt. Oluline on, et kohtunikest liikmed suudavad näha avarat pilti ja lähtuvad oma tegevuses kohtusüsteemi kui terviku huvidest, mitte ei võitle üksnes oma kohtu või kohtuastme eest. See eeldab täiskogu valimiskorralduse muutmist.[43] Kuna nõukogu hakkab tegema järelevalvet esimese ja teise astme kohtute esimeeste üle, ei saa nemad nõukokku kuuluda, küll aga võiks jätkata KHN-i senist praktikat, mille kohaselt osalevad esimehed nõukoja koosolekutel sõnaõigusega.[44]

Nõukogu omavalitsuslik iseloom ei tähenda, et kõik selle liikmed peavad olema kohtunikud. Soome ja teiste Põhjamaade praktika näitab, et tavapärane on hõlmata kohtuhaldusasutuste nõukogudesse ka kohtuväliseid liikmeid.[45] Selle eesmärk on tuua otsustamisse kohtuvälist vaadet ja suurendada nõukogu asjatundlikkust.[46] Ühtlasi tagab välisliikmete osavõtt, et ühelgi kohtusüsteemi astmel ega harul ei oleks nõukogus juba ette määratud ülekaalu teiste suhtes. Kuna nõukogu kohtunikest liikmed suudavad kõige paremini hinnata, milliseid lisateadmisi või -oskusi või välist vaadet nad just selle nõukogu koosseisus vajavad, võiks välisliikmete valimine ollagi nende otsustada. Neil peaks olema õigus valida ka seda, kas kohtuvälisteks liikmeteks kutsutakse institutsioonide esindajaid või konkreetseid isikuid.

Vaieldav on küsimus, kas nõukogu koosseisu võiksid kuuluda või suisa peaksid kuuluma parlamendi liikmed. Kuigi poliitikute kaasamises võib näha praktilist kasu, vaate avardamist või demokraatliku legitimatsiooni suurendamist, siis rahvusvaheliste soovituste järgi ei peaks parlamendi ja valitsuse liikmed ega muud poliitikud kohtunõukogude koosseisu kuuluma.[47] Samamoodi keelab Soome kohtute seadus sõnaselgelt parlamendi, valitsuse ning isegi kohaliku omavalitsuse volikogu ja valitsuse liikme kuulumise nõukokku.[48] Soome justiitsministeeriumi kantsleri selgitusel ei pea nõukogu mitte ainult töötama sõltumatult, vaid ka näima sõltumatu.[49]

Kohtuhalduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse kooskõlastamise ajal tegi endine Riigikohtu esimees Rait Maruste ettepaneku moodustada kohtute haldamiseks laiapinnaline justiitsnõukogu, mis koosneks kohtute, seadusandja, täitevvõimu ja erialaorganisatsioonide (nt advokatuuri, prokuratuuri) esindajatest. Nõukogu peaks arutama mitte ainult kohtuhalduse, vaid ka laiemaid justiitspoliitika kujundamise ja õigussüsteemi arendamise küsimusi.[50] Töögrupp leidis, et justiitsnõukogu ei asenda kohtuhaldusnõukogu. Liiga laia mandaadiga nõukogu puhul võib juhtuda, et kohtuhalduse küsimused ei saa piisavat tähelepanu Liiga laia koosseisu puhul võib aga kannatada otsustamise efektiivsus. Mõlemal juhul ei mõju see hästi kohtuhalduse kvaliteedile. Seepärast asus töögrupp seisukohale, et justiitsnõukogu moodustamist võib kaaluda lisaks kohtuhaldusnõukogule, mitte aga selle asemel. Justiitsnõukogu sobib rohkem justiitspoliitika arutamiseks kui kohtuhalduse juhtimiseks.

V Kohtuhaldusteenistus

Kohtute igapäevaseks arendamiseks ja tugiteenuste pakkumiseks tuleks töögrupi ettepanekul luua ühtne organisatsioon – kohtuhaldusteenistus. See on vajalik, et tagada ühetaoline kõrgel tasemel kohtuhaldusteenus kõigile kohtutele (eespool nimetatud neljas eesmärk).

Teenistusse koonduksid kõik kohtuhaldusülesanded, mille keskne täitmine on mõistlik ja otstarbekas, sh

1) seni Justiitsministeeriumi täidetud kohtuhaldusülesanded, mida ei anta üle kohtuhaldusnõukogule (nt nõukogu sisuline ja tehniline teenindamine);

2) praegused kohtuteüleselt täidetavad haldusülesanded (nt kohtuametnike koolitus, tõlke- ja arhiiviteenus);

3) seni kohtudirektorite täidetud (nt finants- ja varahaldus) ning mõned kohtu esimehe (nt kommunikatsioon) haldusülesanded.

Haldusülesannete jaotus teenistuse ja kohtute vahel ning teenistuse täpsemate ülesannete määramine on otstarbekas jätta kohtuhaldusnõukogu pädevusse, sest tugiteenustega seotud ootused ja vajadused võivad aja jooksul muutuda. Pikemas perspektiivis võib teenistusele üle anda ka kohtunike omavalitsusorganite (nt kohtunikueksamikomisjoni, koolitusnõukogu) teenindamise ja tööga seotud ülesanded, mida praegu täidab Riigikohus.[51]

Soome ja teiste Põhjamaade eeskujul võiks kohtuhaldusteenistuse moodustada eraldi riigiasutusena. Et paigutada teenistus kohtuvõimu, mitte täidesaatva riigivõimu juurde, võiks seda käsitada kohtute seaduse § 7 tähenduses õigusemõistmise funktsioonita kohtuasutusena. Samamoodi oli see kavandatud 2009. aasta kohtute seaduse eelnõus. Töögrupp tõdes, et praeguse aja kokkuhoiupoliitika tingimustes on uue riigiasutuse loomine raske, mistõttu tuleb teenistus moodustada esialgu mõne olemasoleva kohtuasutuse juurde.[52] Kuna Riigikohut kavandatava mudeli raamides ei hallata, tuleb teenistusele leida koht alama astme kohtu koosseisus. Töögrupi hinnangul sobib selleks paremini teise astme kohus. Arvestades senist suunda paigutada kohtuteülesed teenistused võimaluse korral väljapoole pealinna, tegi töögrupp ettepaneku luua kohtuhaldusteenistus Tartu Ringkonnakohtu juurde. See ei tähenda teenistuse koosseisus olevate või tulevikus loodavate ametikohtade füüsilist koondamist teenistuse asukohaks oleva kohtu juurde.

Kuigi kohtuhaldusteenistus moodustatakse ringkonnakohtu koosseisu, omab see vaid vormilist tähendust. Teenistus allub vahetult kohtuhaldusnõukogule. Tartu Ringkonnakohtu esimehel ei saa olema juhtimis- ega järelevalvefunktsioone teenistuse suhtes, samuti ei saa ta otsustada teenistuse eelarve kasutamise üle. Selline lahendus toetub põhimõtteliselt praegusele esimese ja teise astme kohtute juhtimise mudelile, kus kohut juhivad oma pädevuse piires kohtu esimees ja kohtudirektor, kelle vahel puudub alluvussuhe ja mõlemad alluvad otse justiitsministri järelevalvele. Samuti on juba praegu kohtudirektorite juhtimise alla koondatud ühiseid teenistusi (tõlketeenistus, arhiiviteenistus), mis teenindavad kõiki esimese ja teise astme kohtuid.[53] Et kohtuhaldusteenistus saaks pakkuda kohtuhaldusteenuseid kõigile kohtutele ühetaoliselt, ei tohi see sisuliselt ega ka näiliselt muutuda sõltuvaks ühe kohtu esimehest.

Kohtuhaldusteenistust juhib ja esindab direktor, kelle nimetab ametisse ja vabastab ametist kohtuhaldusnõukogu. Direktor allub vahetult nõukogule, mitte ringkonnakohtu esimehele. Direktoril on kohustus teha tihedat koostööd kõigi esimese ja teise astme kohtute esimeestega. Koostöö tagamiseks peaksid sünkroonselt kohtuhaldusnõukogu koosolekutega toimuma kohtujuhtide nõupäevad, mis võimaldavad kohtute esimeestel ja direktoril olulisemad küsimused enne nõukogu läbi arutada. Selline koostöövorm ja kohtu esimeeste osalemine nõukogu töös sõnaõigusega peavad tagama, et teenistus ei kaugene kohtute igapäevastest muredest ja töötab ikka kohtute jaoks. Direktori teenistussuhe peaks olema tähtajaline, kuid kui koostöö ei laabu, peab kohtuhaldusnõukogul olema võimalus ta varem ametist tagasi kutsuda.

VI Lõpetuseks ja kokkuvõtteks

Uut kohtuhalduse muutmise võimalust tuleb kasutada. Selle keskne osa on kohtuhaldusalase pädevuse üleandmine täitevvõimult kohtuvõimule. Juba kolmkümmend aastat vindunud küsimus on võimalik ära lahendada. Varasem kogemus näitab, et muudatuse läbiviimine nõuab kohtunikkonna üksmeelt. Töögrupi väljatöötatud uue mudeli põhistruktuuri järgi lähevad kohtuhaldusülesanded kohtunike omavalitsusel põhinevale kohtuhaldusnõukogule ja sellele alluvale kohtuhaldusteenistusele. Uus mudel ei ole täiuslik ega vasta kõigile kohtunike ootustele, kuid on siiski piisav, et sellega edasi minna. Pikema perspektiivi küsimused, mis on seotud kohtute eelarve, kohtuhaldusteenistuse organisatsioonilise vormi ja kõikide kohtunike omavalitsusorganite teenindamisega, jäävad järgmisesse arenguetappi. Ka töögrupi töö ei ole veel lõpule jõudnud ja jätkub uue mudeli üksikasjadega. Töögrupp annab endale aru, et kõiki üksikasju ühekorraga ja lõplikult ta oma töö käigus paika ei saa. Tähtis on pakkuda välja mudel, mis võimaldab arengut ja on piisavalt paindlik, et otsida ja leida jätkuvalt parimaid lahendusi. Tähelepanu nõuavad ka uue mudeliga seotud riskid.[54] Neid tuleb teadvustada, hallata ja maandada. Uus mudel on aga võimalus paremaks, mis õigustab riskide võtmist.

____________________________

[1] Kohtute haldamise nõukoja istungil 5. oktoobril 2023 selgitas kantsler, et mõte sai alguse sama aasta kevadel, mil tekkis arutelu, miks peab kohtudirektori nimetama Justiitsministeerium ja miks kohtud seda ise teha ei võiks. Vt kohtute haldamise nõukoja 126. istungi protokoll, lk 3. – https://www.kohus.ee/sites/default/files/dokumendid/126.%20protokoll%2005.10-06.10.2023_0.pdf (05.04.2024).

[2] Samas, lk 3–5.

[3] Töögruppi kuuluvad riigikohtunik Heiki Loot (töögrupi juht), Viru Maakohtu esimees Liina Naaber-Kivisoo, Tallinna Ringkonnakohtu esimees Villem Lapimaa, Tartu Maakohtu kohtunik Rutt Teeveer, Justiitsministeeriumi justiitshalduspoliitika asekantsler Mari-Liis Mikli ja Tartu kohtute kohtudirektor Tiina Ereb. Töögruppi abistavad Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi nõunik Mait Laaring, endine Riigikohtu esimehe nõunik ja praegune Tallinna Ringkonnakohtu vanemkohtujurist Maris Möls, kohtute kommunikatsiooni juht Kristi Kirsberg ja Riigikohtu direktor Üllar Kaljumäe.

[4] KHN-i 127. istungi protokoll, lk 11–14. – https://www.kohus.ee/sites/default/files/dokumendid/127.%20istungi%20protokoll.pdf (05.04.2024).

[5] Kohtute seaduse muutmise seaduse eelnõu (kohtuhaldusmudel) väljatöötamise kavatsus. – https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/b896254f-41da-42e6-990a-b1ca77a9577f?activity=1#XyGMtLHq (05.04.2024).

[6] Ülevaadet Eesti kohtuhalduse kujunemise kohta vt nt U. Lõhmus. Kohtuhaldus kohtute seaduse eelnõu järgi. ­– Juridica 2010/2, lk 75–77; I. Pilving. ­– P. Pikamäe (peatoim.). Kohtute seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2018, lk 184–187.

[7] R. Maruste. Kohtureform – kas lõpu alguses või alguse lõpus? ­– Juridica 1994/5, lk 103–105. Edasiarendused R. Maruste. Eesti kohtusüsteemi juhtimise korrastamise kava. – Juridica 1995/5, lk 199–205; R. Maruste. Kuidas korraldada kohtukorraldus. – Juridica 1997/10, lk 501–505; R. Maruste. Põhiseadus ja justiitsorganite süsteem. – Juridica 1998/7, lk 326–327.

[8] Kohtute seaduse eelnõu, 889 SE, Riigikogu VIII koosseis. – https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/e423e464-6495-399d-9a14-034f9515dd60/kohtute-seadus (05.04.2024). Eelnõu langes menetlusest välja seoses Riigikogu volituste lõppemisega.

[9] RT I 2002, 64, 390; RT I, 04.01.2024, 4.

[10] I. Pilving ­(viide 6), lk 186.

[11] Samas, lk 193.

[12] Kohtute seaduse eelnõu, 607 SE, Riigikogu IX koosseis, algataja seletuskiri, p 3.9. – https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/bd1b5c32-b483-38ce-aed8-1f9a0e647528/kohtute-seadus (05.04.2024).

[13] U. Lõhmus (viide 6), lk 77.

[14] Kohtute seaduse eelnõu, 649 SE, Riigikogu XI koosseis. – https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/b05e68b5-7f81-a11a-485a-85fdff01f55c/kohtute-seadus (05.04.2024).

[15] I. Pilving (viide 6), lk 187; pikemalt ja põhjalikumalt U. Lõhmus (viide 6), lk 81–85.

[16] Kohtunike täiskogu 9. veebruari 2007. aasta otsus „Kohtusüsteemi arengu põhimõtted“.

[17] Eesti Kohtunike Ühingu 8. veebruari 2010. aasta arvamus kohtute seaduse eelnõu kohta. – https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/b05e68b5-7f81-a11a-485a-85fdff01f55c/kohtute-seadus (05.04.2024).

[18] Riigikohtunike Peeter Jerofejevi, Henn Jõksi, Jüri Ilvesti, Ott Järvesaare, Ants Kulli, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luige, Priit Pikamäe ja Tambet Tampuu arvamused, märkused ja ettepanekud kohtute seaduse eelnõu projekti kohta. Vt ka 11. jaanuaril 2010 Riigikogu põhiseaduskomisjonile esitatud riigikohtunike Jüri Ilvesti, Peeter Jerofejevi, Henn Jõksi, Ott Järvesaare, Eerik Kergandbergi, Hannes Kirise, Ants Kulli, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luige, Priit Pikamäe ja Tambet Tampuu arvamus kohtute seaduse eelnõu kohta.

[19] Kohtute seaduse eelnõu, 649 SE, Riigikogu XI koosseis, seletuskirja lisa 2. – https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/b05e68b5-7f81-a11a-485a-85fdff01f55c/kohtute-seadus (05.04.2024).

[20] Lähemalt I. Pilving (viide 6), lk 188; U. Lõhmus (viide 6), lk 79–80; Eesti kohtuhalduse arengustrateegia. Tööversioon esitamiseks Vabariigi Valitsusele, 2006, lk 46–48, 54–56.

[21] U. Lõhmus (viide 6), lk 80.

[22] Lisateavet saab veebilehelt https://tuomioistuinvirasto.fi/ (05.04.2024).

[23] Soome justiitsministeeriumi kantsler Pekka Timonen kohtumisel kohtuhalduse muutmise töögrupiga 8. novembril 2023.

[24] Soome kohtute ameti arendusosakonna juhataja Pasi Kumpula Eesti Kohtunike Ühingu aastakoosolekul 24. novembril 2023.

[25] Täpsemalt üks kõrgeima kohtu kohtunik, üks kõrgeima halduskohtu kohtunik, üks apellatsioonikohtunik, üks esimese astme kohtunik, üks halduskohtunik ja üks erikohtu kohtunik. Üks kohtunikust nõukogu liige peab olema apellatsiooni- või esimese astme kohtu esimees ja üks haldus- või erikohtu esimees.

[26] Need on 1) rahandusosakond, kes vastutab ka tulemusjuhtimise ja kohtute tööruumide eest; 2) arendusosakond, kes vastutab ka kohtunike ja kohtutöötajate arendamise ning kohtute infosüsteemide ülalpidamise ja arendamise eest; 3) personaliosakond.

[27] V. Peep. Eesti kohtud täna ja homme. – Juridica 2022/7, lk 498.

[28] A. Asi, L. Loide, L. Naaber-Kivisoo, T. Talviste. Sõltumatu(se) juhtimine. – Kohtute aastaraamat 2022. – https://aastaraamat.riigikohus.ee/soltumatuse-juhtimine/ (05.04.2024).

[29] Kohtuhaldusmudeli töögrupi tegevuse vahekokkuvõte KHN-i 127. istungile, lisa 6.

[30] Sama, lisad 3–6.

[31] Põhiseaduse § 87 p 4 järgi esitab valitsus Riigikogule seaduseelnõusid, p 5 järgi koostab riigieelarve eelnõu ja esitab selle Riigikogule. Põhiseaduse § 87 p 6 järgi annab valitsus ja § 94 lg 2 järgi minister määruseid.

[32] Sellekohase eelnõu algatas Riigikogu rahanduskomisjon 4. märtsil 2024. Vt riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu, 391 SE, Riigikogu XV koosseis. – https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/19ce0193-3c49-458f-8eb5-496f360dde11/riigieelarve-seaduse-muutmise-seaduse-eelnou-algatamise-ettevalmistamine (05.04.2024). Eelnõu loob aluse, et põhiseaduslike institutsioonide eelarvetaotlused kiidab heaks Riigikogu rahanduskomisjon enne riigieelarve eelnõu algatamist Riigikogus.

[33] Töögrupile on teada nii Leedu hoiatav kogemus, kus kohtute eelarveautonoomia võis kaasa aidata kohtunike palkade pikaajalisele külmutamisele, kui ka Soome julgustav kogemus, kus kohtuhalduse muutmisel säilitati kohtute eelarveline seos justiitsministeeriumiga ja kus kohtute eelarve kasvas pärast kohtuhalduse muutmist märkimisväärselt.

[34] RT I, 01.03.2023, 1.

[35] Kohtute seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, 633 SE, Riigikogu XIV koosseis. – https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/5f154ed9-4920-4bde-98c6-63af7f5f7264 (05.04.2024). Vt arvamuste hulgast nt Eesti Kohtunike Ühingu 3. oktoobri 2022. aasta täiendav arvamus kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule.

[36] Sellise seisukoha kujundas Riigikohus üldkogu väljasõiduistungil 31. oktoobril 2023.

[37] Riigikohtu 26. veebruari 2024. aasta arvamus kohtute seaduse muutmise seaduse eelnõu (kohtuhaldusmudel) väljatöötamise kavatsuse (VTK) kohta, lk 1. – https://adr.rik.ee/riigikohus/dokument/15130923 (11.04.2024).

[38] A. Asi jt (viide 28).

[39] Kohtuhaldusmudeli töögrupi tegevuse vahekokkuvõte (viide 29), lisa 7.

[40] See vastab ka rahvusvahelistele soovitustele, mille järgi peab liikmete enamus koosnema kohtunike valitud kohtunikest. Vt nt Euroopa Kohtunike Konsultatiivnõukogu (Consultative Council of European Judges, CCJE) 5. novembri 2021. aasta arvamus nr 24, p 30. CCJE Opinion No. 24 (2021): Evolution of the Councils for the Judiciary and their role in independent and impartial judicial systems. – https://rm.coe.int/opinion-no-24-2021-of-the-ccje/1680a47604 (05.04.2024).

[41] KS § 27 lg 3 järgi esitab Riigikohtu esimees kord aastas Riigikogule ülevaate kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta.

[42] Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) Varssavi soovituste p 2 järgi ei tohiks apellatsiooni või muu kõrgema astme kohtunikud nõukogus domineerida. Vt OSCE Office for Democratic Institutions and Human Rights. Recommendations on Judicial Independence and Accountability (Warsaw Recommendations) 2023. – https://www.osce.org/files/f/documents/c/5/552718.pdf (05.04.2024).

[43] Näiteks tuleks täpsustada kandidaatide ülesseadmise korda, samuti tuleks anda neile võimalus tutvustada oma seisukohti.

[44] Kohtute haldamise nõukoja kodukord, § 5 lõige 5. Arvutivõrgus: https://www.riigikohus.ee/et/kohtute-haldamise-noukoda/kohtute-haldamise-noukoja-kodukord (05.04.2024).

[45] Euroopa kohtunõukogude võrgustiku standardi järgi peavad kohtuvälised liikmed moodustama nõukogu koosseisust vähemalt kolmandiku. Vt Euroopa kohtunõukogude võrgustiku (European Network of Councils for the Judiciary, ENCJ) standard VI kohtuväliste liikmete kohta, p 1.3. Standard VI: Non-judicial Members in Judicial Governance. ENCJ Report 2015–2016. – https://www.encj.eu/images/stories/pdf/workinggroups/encj_standards_vi_2015_2016_adopted_ga_warsaw.docx.pdf (05.04.2024)).

[46] Euroopa kohtunõukogude võrgustiku standardi VI (vt eelmine viide) p 3.2 järgi võivad kohtuvälisteks liikmeteks sobida advokaadid jt juristid, teadlased, muud asjatundjad (nt sotsioloogid, psühholoogid, majanduseksperdid, personalijuhtimise spetsialistid) ning kodanikuühiskonna esindajad.

[47] Vt nt Euroopa kohtunõukogude võrgustiku standard VI (vt üle-eelmine viide), p 3.3 ja 3.6.

[48] Tuomioistuinlaki, ptk 19a § 7 neljas lõik. – https://www.finlex.fi/fi/laki/ajantasa/2016/20160673#O4-2L19aP7 (05.04.2024).

[49] Soome justiitsministeeriumi kantsler Pekka Timonen kohtumisel kohtuhalduse muutmise töögrupiga 8. novembril 2023.

[50] Rait Maruste. Kohtuhalduse muutmisplaanist. – ERR 06.02.2024. – https://www.err.ee/1609243620/rait-maruste-kohtuhalduse-muutmisplaanist (05.04.2024).

[51] Riigikohtu 26. veebruari 2024. aasta arvamus (viide 37), lk 1.

[52] Töögrupi seisukoha paikapidavust kinnitas Rahandusministeeriumi 21. veebruari 2024. aasta kiri kohtute seaduse muutmise seaduse eelnõu (kohtuhaldusmudel) väljatöötamise kavatsuse kooskõlastamise kohta. – https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/b896254f-41da-42e6-990a-b1ca77a9577f?activity=1#XyGMtLHq (05.04.2024).

[53] V. Peep (viide 27), lk 499.

[54] Mõnest juba V. Peep (viide 27), lk 498–499.