Astrid Asi
Harju Maakohtu esimees

Liivi Loide
Tartu Maakohtu esimees

Liina Naaber-Kivisoo
Viru Maakohtu esimees

Toomas Talviste
Pärnu Maakohtu esimees

 

Kohus on avaliku võimu osa, mille olemuslikuks funktsiooniks on õigusemõistmine. Õigusemõistmisel on kohus sõltumatu.

Kohtu sõltumatus on põhiseaduslik väärtus, mis hõlmab nii kohtuniku kui isiku ja ka kohtu kui institutsiooni sõltumatust. Samas ei ole sõltumatus kohtu või kohtuniku privileeg, vaid see on eeldus neil lasuvate põhiseaduslike funktsioonide kohaseks täitmiseks. 

Riigivõimu teostamine kohtus, s.o õigusemõistmine, toimub igapäevaselt kohtuasutuste kaudu. Kohtuasutust juhib kohtu esimees. Alustamegi juhtimisküsimuste vaadet sealt, kus on

I KOHTU TASAND

Milline on kohtu esimehe vastutusala, roll ja tegelikud võimalused tänases õiguslikus olukorras? Kas need on piisavad tagamaks kohtuasutuse tulemuslikku toimimist ning kohtu ja iga kohtuniku sõltumatust?

Kohtu esimehe pädevus ja ülesanded on reguleeritud eelkõige kohtute seadusega (KS §-d 12, 20 ja 24). Kohtu esimehe esmaseks ülesandeks on esindada ja juhtida kohtuasutust oma pädevuse piires. Kohtute seadus ei anna ühest vastust sellele, milline on kohtu esimehe pädevus, küll aga täpsustab esimehe ülesanded ning vastutusvaldkonna: esimees vastutab õigusemõistmise korrakohase toimimise eest kohtus.

Siinkohal võiks kohtu esimehele abiks olla kohtute haldamise nõukoja (KHN) 14. detsembri 2012 istungil heaks kiidetud kohtujuhtimise hea tava, mis on osa Eesti kohtusüsteemi kvaliteedijuhtimise süsteemist. See dokument aitab sisustada õigusemõistmise korrakohasuse tagamist.

Eelkõige tähendab õigusemõistmise korrakohasuse tagamine kohtu esimehe vastutust selle eest, et kõik kohtusse saabuvad asjad saaksid lahendatud kvaliteetselt ja mõistliku aja jooksul. Teisisõnu vastutab esimees, et isikuile oleks tagatud ligipääs õigusemõistmisele ja õiglasele menetlusele. Et seda eesmärki täita, on esimehe ülesanne korraldada kohtunike tööjaotus ja ka laiemalt töökorraldus kohtus.

Siinkohal tuleb aga tähelepanu juhtida kohtu esimeeste kui isikute valikule – nad pole sündinud juhid ega oma paljudel juhtudel üldse juhtimisalaseid kogemusi. Kohtu esimehed valitakse kohtunike hulgast. Seetõttu on oluline pidevalt tegeleda kohtunike juhtimisalaste oskuste koolitusega ning pakkuda vastavaid arenguvõimalusi võimalikult paljudele, et oleks tagatud piisavalt juhtimiseks vajalike eelteadmistega kohtunikke, kelle seast kohtujuhte valida. Teine alternatiiv on jälgida vastavate kogemuste olemasolu juba kohtunike värbamisel. Õigusemõistmise ja kohtujuhtimise kvaliteedile oleks kasuks, kui kohtunikke valitaks võimalikult erineva ning laiapõhjalise kogemusepagasiga juristide seast. Leiame, et äsja vastuvõetud kohtute seaduse muudatustega kaasnevate osakonnajuhatajate näol võib olla tegemist esimese sammuga juhtimiseks sobivate kohtunike kasvatamisel.

Kohtusiseselt kohtunike tööjaotuse korraldamise ülesanne on suhteliselt selge. Kohtu esimehe ülesanne on tagada, et iga-aastaselt koostatav tööjaotusplaan lähtuks õigusemõistmise vajadustest konkreetses kohtus ja tagaks ka tegelikult võimalikult ühtlase koormusega tööjaotuse.

Selle korraldamisel on kohtu esimeest abistavaks tööriistaks KHN-i poolt heaks kiidetud töökoormusmetoodika (viimane versioon kinnitati 10. detsembril 2020 pärast enam kui kümneaastast ettevalmistusperioodi). Tõsi, metoodikal on omad puudused, kuid laias laastus võimaldab see siiski erinevat liiki asju menetlevate kohtunike koormust mõõta ja võrrelda. Eeskätt on see võimalik sama kohtu piires, aga võrrelda on võimalik ka maakohtuid omavahel.

Ka järelevalve teostamine on piisava põhjalikkusega reguleeritud. See annab esimehele võimaluse õigusemõistmisesse sekkumata jälgida, et menetlused toimuksid põhjendamatu viivituseta, ja vajadusel rakendada abinõusid, et asjad mõistliku aja jooksul lahendada.

Õigusemõistmise korrakohase toimimise tagamiseks ei piisa aga vaid kohtunike tööjaotuse korraldamisest ja järelevalvest. Kohtu ees lasuvate ülesannete täitmise eelduseks on tulemuslikuks tegevuseks vajalikud ja piisavad ressursid.

Kohtu esimehe võimalused kohtuasutuse juhina ressursse juhtida on väga piiratud, kuna esimese ja teise astme kohtutel puudub sisuline isekorraldusõigus. Kohtuasutusel on küll oma eelarve (KS § 7 lõige 2), kuid see on osa riigieelarvest ning esimese ja teise astme kohtuid rahastatakse Justiitsministeeriumi eelarvest.

Kohtujuhtimise heas tavas on kirjeldatud ideaal, millisena nähti kehtiva kohtute haldamise mudeli juures kohtu erinevate ressursside juhtimist, sealhulgas kohtute rahastamist. Kohtute eelarvestamisel peaks olema kohtu esimees see, kes sõnastab kohtu eelarveprioriteedid, kooskõlastab kohtudirektori koostatud eelarve eelnõu, lähtudes kohtu tööpiirkonna vajadustest, ja osaleb Justiitsministeeriumis eelarve läbirääkimistel. Selline korraldus peaks andma esimehele võimaluse temale pandud ülesandeid korrakohaselt täita.

Tänaseks on nii kohtute struktuuris kui ka haldamises toimunud hulk muudatusi. Mitmete valdkondadega tegelemiseks on loodud ühe või teise kohtu koosseisus olevad üleriigilised teenistused. Kohtute haldusülesannete täitmine on koondatud kahe kohtudirektori kätte. Erinevate kohtute koosseisus olevate osakondade haldamine on aga eraldi kohtudirektori vastusvaldkonnas. See tähendab, et üks kohtudirektor võib olla koostööpartneriks mitmele esimehele, samas mõnel esimehel tuleb oma vastutusvaldkonda kuuluvat koordineerida mitme kohtudirektoriga. Kohtudirektorite ametitegevuse eesmärk, milleks on luua tingimused õigusemõistmise ning kohtu struktuuriüksuste töö tõhusamaks toimimiseks, on tänaseks laienenud ega ole enam lihtsalt kohtusiseste haldusülesannete täitmine.

Laienemise tuules jätkame juhtimise käsitlemist teemas

II KOHTUSÜSTEEMI TASAND

Kohtu kui asutuse juhtimise kõrval ei saa jätta tähelepanuta ka kohtusüsteemi kui ühe põhiseadusliku võimuharu juhtimist laiemalt. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 148 järgi koosneb kohtusüsteem:

  1. maa- ja linnakohtutest[1] (4) ning halduskohtutest (2)
  2. ringkonnakohtutest (2) ja
  3. Riigikohtust.

Üheksa asutuse tihedaimaks koostöövormiks on artikli autorite arvates kujunenud alates 1997. aastast toimuvad kohtujuhtide nõupäevad (KJNP). Algselt oli tegemist Justiitsministeeriumi korraldatud kohtudirektorite nõupidamisega, kuid alates 2011. aastast on see kõiki kohtujuhte kaasav töövorm. Pika tööpäeva jagu kestvatel aruteludel käsitletakse kohtuteüleseid ehk kõiki kohtuid puudutavaid teemasid.

KJNP päevakord on ette valmistatud nädalaid varem ja selle kokkupanemises saavad kaasa lüüa kõik asjassepuutuvad inimesed: esimese ja teise astme kohtute esimehed, kohtute ja osakondade direktorid ning Justiitsministeeriumi kohtute talituse ametnikud ja asekantsler. Viimasel ajal on KJNP-ga üha enam ühinenud ka Riigikohtu direktor, Riigikohtust on nõupäevade regulaarne külaline ka kohtute kommunikatsioonijuht. Tavapäraste n-ö külalisesinejate hulka kuuluvad ka kohtuteüleste teenistuste juhid. Alates 2018. aastat juhatab nõupäeva ja suunab ajakavast kinnipidamist tavaliselt keegi kohtu esimeestest, tehes seda ühe aasta piires (aastas toimub neli KJNP-d).

Senise kogemuse põhjal võib vähemalt esimeeste tasandil väita, et kuigi KJNP korraldamise aluseks õigusakt puudub, on vähemalt viimastel aastatel tegemist kõige produktiivsema ja informatiivsema kollegiaalse kohtute juhtimise vormiga. Piltlikult öeldes on tegemist kohtute haldamise nõukoja eesruumiga, sest üldjuhul on kõik KHN-i jõudnud teemad varem kohtujuhtide nõupäeval läbi arutatud.

Alates 2020. aasta KHN-i kodukorra kinnitamisest on kohtute esimeeste osalemine KHN-i istungitel kohustuslik. Kui vaadata viimase kahe aasta KJNP päevakordi, siis pole ükski teema nii spetsiifiline, et seda poleks võimalik seostada kohtute arengukavaga (praegu kehtib arengukava 2020–2023[2], uue väljatöötamiseks on esimesed sammud tehtud, vt allpool). Kuigi kohtud võivad olla sama kohtuastme piires oma (inim)geograafia mõttes küllaltki erilaadsed, jätkub piisavalt ühiseid teemasid, mille puhul on mõistlik tegutseda ühtmoodi või lihtsalt koostöös. Näitena olgu toodud COVID-19-ga esile kerkinud videoistungite korraldamine selliselt, et menetlusosalised on erinevate kohtute tööpiirkonnas või toimikute tutvustamise korra ühtlustamine kohtute vahel. Lõppeesmärk peaks ju olema see, et kohtusse pöörduja saab sama kvaliteediga teenust nii Narvas kui ka Kuressaares. Oluliseks tuleb pidada ka nõupäevadel toimuvat infovahetust kohtudirektorite ja teenistuste juhtidega, kes tegutsevad enamasti üle vabariigi, kuid omavad alluvaid kõigis kohtutes.

Ühe kohtu hea praktika juurutamine mujalgi aitab kaasa kogu süsteemi kvaliteedi parandamisele. Kokkuvõtvalt täidavad KJNP regulaarsed istungid igati KS § 39 lõikes 4 nimetatud ülesandeid ning on abiks kohtute esimeestele, kes – nagu juba varem öeldud –, ei ole sündinud juhid, vaid kõrgkvalifitseeritud juristid kingades, millest vähemalt ühele on kirjutatud „haldusfunktsioon“.

Kõrgeim kohtusüsteemi juhtimistasand on kahtlemata kohtute haldamise nõukoda. Tuleb tõdeda, et kuigi seaduses sätestatud nimekiri KHN-i kohustuslikest nõusolekutest ja arvamustest (KS § 41 lõige 1 alapunktid 1–14 ja lõige 3 punktid 1–2) on pealtnäha pikk, on KHN peaasjalikult arutanud nn teisi küsimusi Riigikohtu esimehe või valdkonna eest vastutava ministri algatusel (KS § 41 lõige 3 punkt 4). Samas pole keegi seadnud KHN-i arvamusi neis teistes küsimustes kahtluse alla, vaid neid arvamusi on peetud vägagi kaalukateks. Parimad näited viimastest aastatest on pikka aega vindunud koormuspunktide süsteemi heakskiitmine ja (ametnike ühekordseks palgatõusuks) kohtusüsteemile tervikuna antud rahaliste vahendite jagamise põhimõtete kinnitamine.

Praeguse kohtunike põlvkonnavahetuse ajastul avaldab arvatavast ehk suuremat mõju Riigikohtu üldkogu tegevus uute kohtunike ametisse nimetamisel (KS § 30 lõige 2 punkt 2). Kohtu üldkogu arvamus selle kohta, kes on parim kandidaat (selle arvamuse esitab Riigikohtule kohtu esimees) ei pruugi sageli sugugi ühtida Riigikohtu üldkogu lõppvalikuga. Samas kujundavad praegused valikud meie kohtusüsteemi näo 10–15 aasta pärast ja viimastel aastatel valitute hulgast tulevad ilmselt ka uued kohtute esimehed. Seeläbi on tegemist nii kohtu kui kogu kohtusüsteemi seisukohalt olulise küsimusega. Viimase aja positiivse tendentsina tuleb siinkohal märkida, et kohtute esimehi on hakatud Riigikohtu üldkogu otsustusprotsessi kaasama ja neil võimaldatakse ka kohtu enda valikut kaitsta. Veelgi enam – isegi kohtunikukandidaatide nn värbamisprotsessis on Riigikohus hakanud kohtu esimeeste rolli enam tähtsustama. Näiteks on juba konkursi väljakuulutamisel või enne seda arutletud esimeestega võimalike (piirkonna) kandidaatide üle.

Mõju kohtusüsteemile tervikuna on kahtlemata ka Justiitsministeeriumil, selle kohtute asekantsleril ja justiitshalduspoliitika osakonnal, eelkõige selle kohtute talitusel. Algatustega välja tulema ja kinnitusi andma peab ka ministeeriumi juht – minister (nt KS § 12 lõige 1, § 41 lõige 3 punkt 4, § 57 jt). Kohtunikkonna seisukohalt ei maksa alahinnata ministeeriumi kui valitsusasutuse võimalusi meie sõltumatusse sekkuda, sest kehtiv kohtute seadus nimetab esimese ja teise astme kohtute ühe haldajana otsesõnu Justiitsministeeriumi (KS § 39 lõige 1). Seoses koostööga nn superministeeriumis töötavate ametnikega ei saa väheoluliseks pidada ka asjaolu, et paljud justiitshalduspoliitika osakonna töötajad on kohtus töötamise taustaga. Kohtuteüleste teenistuste (tõlgid, arhivaarid, IKT, infotelefon – tegelikult samuti süsteemi juhtimistööriistad) ideed pärinevad ministeeriumist ja nende loomine on end igati õigustanud.

Kohtusüsteemi funktsioneerimist on erinevatel aegadel erineval määral mõjutanud ka Eesti Kohtunike Ühingu (EKoÜ) tegevus. Tegemist on arvestatava jõuga, sest ühing koondab endas ca kolmveerandi tegevkohtunikest. EKoÜ põhikirja[3] punkti 5 kohaselt on ühingu põhikirjalisteks eesmärkideks muuhulgas:

  1. seista kohtute ja kohtunike sõltumatuse eest;
  2. kaitsta kohtunike isiklikke, tööalaseid ja sotsiaal-majanduslikke õigusi ning seaduslikke huve.

Nende eesmärkide täitmiseks annab EKoÜ arvamusi erinevate kohtuid puudutavate eelnõude ja algatuste teemal (sageli palju põhjalikumalt, kui kohtud seda esimeeste vahendusel teevad), samuti avalikke kommentaare kohtuniku töö või kohtunikueetika küsimustes. EKoÜ tegevusele on kohtusüsteemi toimimise seisukohalt artikli autorite arvates ehk liiga vähe tähelepanu pööratud, sest selle mõju kohtunike suhtumisele arengutesse ja muudatustesse on suurem, kui pealtnäha võiks arvata.

Sellise mõjutajate (nii kohtu kui kohtusüsteemi tasandil) paljususe juures tekib paratamatult küsimus: kuhu edasi ehk

III QUO VADIS, KOHTUHALDUS?

Käesoleva aastaga saab läbi kehtiv kohtute arengukava, mistõttu on õige aeg anda hinnanguid möödunud perioodile ning seada uusi sihte. Sealjuures tuleb arutada kohtuhalduse mudeli küsimust.

KHN on juba võtnud seisukoha, et perioodi lõppedes tuleb luua uus arengukava. Igal organisatsioonil peaks olema pikaajalised sihid ja tegevusplaan, millest juhinduda ning igapäevaste otsuste tegemisel lähtuda.

Omaette küsimuseks on, kes peaks arengukava loomist eest vedama ning kellel lasub vastutus jälgida arengukava täitmist. Seni on seda rolli kandnud Justiitsministeerium, kes varem täitis pea kõiki funktsioone, mis olid seotud kohtuteüleste organisatoorsete küsimustega. Ka vastav personaliressurss oli Justiitsministeeriumis. Viimastel aastatel on kohtusüsteemis toimunud olulisi muudatusi, mille käigus on loodud mitmeid kohtuteüleseid ametikohti, mis on osa funktsioone justiitsministeeriumilt üle võtnud. Nagu eelpool märkisime, on tõhustunud ka kohtujuhtide koostöö, mistõttu on kohtuid puudutavaid üldisi küsimusi otsustanud ja lahendanud senisest enam kohtud ise.

Tagamaks õigusemõistmise sõltumatust, võiks ka kohtute arenguplaani koostamise initsiatiiv ja sisend tulla eeskätt kohtusüsteemi seest. Selliste plaanide koostamiseks ja elluviimiseks oleks mõistlik tugevdada kohtute organisatoorset võimekust, et tegutseda senisest enam täitevvõimust sõltumatult. Praegu on kohtute administratiivne personal jätkuvalt liialt väiksearvuline selleks, et kogu organisatsiooni juhtimisfunktsiooni ise kanda. Teiseks takistavaks aspektiks on kohtuteülese vaate puudumine. Iga kohus on iseseisev kohtuasutus, kuid suur osa lahendamist vajavaid küsimusi on kohtuteülesed ning eeldavad terviklikku vaadet.

Seega võiks loodava arengukava üheks eesmärgiks olla kohtute juhtimismudeli analüüs ning selle tõhustamiseks (sh sõltumatu juhtimise võimestamiseks) vajalike muudatuste planeerimine ja rakendamine. Hinnang tuleks anda juhtimismudelile nii iga kohtu kui ka kohtusüsteemi kui terviku põhiselt.

Kohtusüsteemi juhtimisvõimekuse tõstmine on vajalik kohtute sõltumatuse ning õigusemõistmise usaldusväärsuse tagamiseks – selleks, et kohtusüsteem suudaks ise teha organisatsioonile olulisi otsustusi ja neid ka täide viia. Kogemused näitavad, et küsimused saavad kiiremini ja tõhusama lahenduse, kui on üks konkreetne eestvedaja ja vastutaja. Seetõttu võiksid kohtud võtta organisatsiooni arendamise ja juhtimise senisest enam enda vastutusele. Tänases kohtute juhtimise mudelis kipub vastutus hajuma ja lahenduste leidmine seetõttu venima.

Võtkem näitena esiteks küsimus, kes peaks hoolitsema selle eest, et meil oleks piisavalt professionaalset järelkasvu nii kohtunikkonnale kui ka kohtujuristidele, ning tagama olemasoleva personali arengu lähtuvalt õigusruumi ja ühiskonna muutustest. Järelkasvu puudumine muudab kohtutes korrakohase õigusemõistmise toimimise tagamise päev-päevalt keerulisemaks, kuna vajalik personal puudub ja konkursid luhtuvad. Arvestades tööturul toimuvaid muudatusi (tööealiste inimeste vähenemine, senisest erinevate hõivevormide eelistamine jne[4]), on viimane aeg vaadata üle kohtute tööprotsessid ning teha vajalikud muudatused, mis võimaldaksid saada hakkama vähemate inimestega ning mis pakuksid töövorme, mida inimesed töökoha valimisel eelistavad.

Eesti rahvastikuprotsesside trendid näitavad (eriti Eesti kodanike puhul, kelle seast saame inimesi kohtusüsteemi valida) selgelt tööturul osalevate inimeste arvu vähenemist ning lähikümnenditel ei ole Eesti kodanike osas põhjust loota selle trendi muutumist. Samas kohtuvaidluste arvu vähenemist ei ole lähiajal ette näha. Rahvastik vananeb, kuid tervelt elatud aastate määr ei tõuse. Seega on ühiskonnas üha enam inimesi, kes vajavad toimetulekuks teiste inimeste toetust, sh eestkostet või tahtest olenematut ravi või muid meetmeid, mille rakendamine on seni kohtute pädevuses.[5]

Ühest küljest on töötajate leidmine iga kohtu enda vastutus, teisalt on probleemi juurpõhjused seotud ühiskonna ja hariduspoliitikaga laiemalt, mistõttu ei suuda iga kohus üksi tegutsedes neile lahendusi leida. Teema vajaks süsteemset käsitlust ja eestvedamist. Praegu seda rolli paraku keegi endal ei näe. Analoogseid murekohti on teisigi.

Teise olulise valdkonnana võiks tuua välja kohtute riist- ja tarkvara. Nende hankimine, arendamine ja hooldamine on täna Registrite ja Infosüsteemide Keskuse ning Riigi Info- ja Kommunikatsioonitehnoloogia Keskuse vastutusalas, tellijaks on omakorda kas Justiitsministeerium või teatud riistvara osas iga kohus eraldiseisvalt. Ka selles valdkonnas on murekohaks ühe targa tellija puudumine, kel oleks vastavat ettevalmistust omavad inimesed, raha ning pädevus teha otsustusi, millises suunas peaks kohtute infosüsteem ja muud kasutatavad tarkvaralahendused (nt tõlketarkvara, transkribeerimine, kohtulahendite avalikustamise automatiseerimine) ning riistvara arenema. Tellijate ja tellimuste täitjate killustatuse tõttu kipuvad need protsessid toppama.

Kohtute varustatus IKT-vahenditega on erinev, samuti on erinev töötajate oskus neid seadmeid ja tehnoloogiaid kasutada. Meil on olemas suhteliselt hästi toimiv kohtute infosüsteem, kuid arvestades, et arvutiprogrammide elueaks loetakse tavapäraselt ca 10 aastat, tuleb meil pidevalt tegeleda kas olemasoleva süsteemi parandamisega või mõelda aegsasti uuel arhitektuuril põhineva järgmise kohtuinfosüsteemi loomisele.[6]

Personali ja IKT kõrval on kolmas kriitiline teema kohtute rahastamine, millest ka eelnevalt juttu oli. Aastatel 2015–2016 koostas Euroopa kohtute nõukogude võrgustik (ENCJ, European Network of Councils for the Judiciary) kohtunikkonna rahastamise ülevaate[7], milles on antud mitmeid soovitusi. Muuhulgas peaksid kohtute rahastamise alused olema objektiivsed ning läbipaistvad. Võimude lahususe tagamiseks on oluline, et kohtunike nõukogu või muu kohtunikkonda esindav kogu oleks kaasatud eelarve koostamise protsessi kõikidesse etappidesse ning sel peaks olema võimalik avaldada eelarve vastuvõtmise juures oma arvamust.

Samuti on peetud oluliseks, et eelarve koostamine oleks vähemalt osaliselt kohtunike nõukogu või muu sõltumatu ja autonoomse kohtuid haldava kogu kontrolli all. Ka juhul, kui sellist kogu ei eksisteeri, peaks kohtunikel ikkagi olema reaalne võimalus eelarve kujunemist mõjutada. Eraldatavad ressursid peaksid olema piisavad võimaldamaks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 6 standarditele vastavat õigusmõistmist. Tagamaks kohtute sõltumatuse poliitilisest survest, tuleks iga-aastaste eelarvete vastuvõtmise kõrval reguleerida ka kohtute pikaajalist rahastamist. Eelarve prioriteedid peab määrama kohtusüsteem ise ja need peavad põhinema läbipaistvatel kriteeriumitel.

Kes on kohtusüsteemis organ või isik, kes seisaks hea kohtute eelarvesse organisatsiooni arendamiseks vajalike ressursside saamise eest? Kas meie eelarve kujundamise printsiibid ikka vastavad Euroopa soovitustele? KHN-i võimekus rahastamisvajaduste väljaselgitamisel ning rahastuse tagamisel on piiratud. KHN-il puudub tugisüsteem, mis koostaks vajalikke analüüse, ning eestkõneleja, kes esimese ja teise astme kohtute eelarvete üle Vabariigi Valitsusega läbirääkimisi peaks. Ka kohtu esimeeste võimalused on piiratud. Esimees esindab vaid üht kohut ega oma seetõttu ülevaadet teiste kohtute vajadustest ja võimalustest. Isegi kui tal on tahtmist näha süsteemiülest pilti, puudub tal pädevus teiste eest kõnelda. Praeguses eelarve läbirääkimiste protsessis on kohtu esimehed suuresti kõrvalseisjad ega oma otsustuspädevust, samas lasub neil vastutus asutuse juhtimise ja õigusemõistmise korrakohase toimimise eest. Taoline korraldus ei ole pikas plaanis jätkusuutlik ega taga tõhusat organisatsiooni juhtimist.

Just neil põhjustel tuleb mõelda, kuidas muuta kohtute juhtimismudelit nii, et tagatud oleks õigusemõistmise sõltumatus, kohtuteüleseid küsimusi saaks tõhusalt lahendada ning otsuste tegemistes saaksid osaleda need, kes vastutavad õigusemõistmise toimimise ja organisatsiooni arendamise eest.

Seejuures pole mõtet hakata jalgratast leiutama, vaid tasub vaadata teistes Euroopa riikides leitud heade lahenduste poole.[8] Kohtute juhtimismudeleid Euroopas koondab Euroopa kohtute nõukogude võrgustik, mis loodi 2004. aastal. See koosneb Euroopa Liidu riikide riigisisestest institutsioonidest, mis on täidesaatvast ja seadusandlikust võimust sõltumatud ning vastutavad kohtunike töö toetamise ja sõltumatu õigusemõistmise eest[9]. Liikmesriikide nõukogud on erinevad: mõne roll on pigem haldusküsimuste lahendamine, samas kui teised keskenduvad pigem kohtunike karjääri küsimustele, koolitusele ja värbamisele. Eesti ei ole ENCJ-i liige, kuid Justiitsministeeriumil on vaatleja roll[10].

ENCJ võttis 2021. aastal vastu kokkuvõtlikud seisukohad, millistele tingimustele peaksid kohtunike nõukogud vastama. Nende seisukohtade järgi peaksid nõukogud olema sõltumatud seadusandlikust ja täidesaatvast võimust (väline sõltumatus), aga ka kohtusüsteemi sisestest sobimatutest mõjutustest (sisemine sõltumatus)[11]. Rõhutatud on, et võrgustik ei püüa kehtestada ideaalset mudelit, kuid püüab sõnastada ühiseid põhimõtteid, mis tagaks kohtunike nõukogude iseseisvuse ja ka tegevuse tõhususe. Muu hulgas on välja toodud, et soovitatav ei ole justiitsministri osalemine nõukogu liikmena, kuna see annaks täidesaatvale võimule võimaluse mõjutada kohtuvõimu arutelusid ja valikuid.

Meie kohtute seaduse kommenteeritud väljaanne selgitab, et täidesaatva riigivõimu esindajaid KHN-i koosseisus ei ole, kuid justiitsminister osaleb nõukogu töös kokkukutsumise õiguse ja sõnaõigusega. Hääleõigus ei ole ministrile vajalik, sest KHN toimib peaasjalikult nõuandva organina ministri enda pädevuses olevate küsimuste otsustamisel[12]. Seega ei vasta KHN-i töökorraldus eeltoodud soovitusele. Selle valguses võib tekkida küsimus, kas Eesti kohtute juhtimismudel tagab kohtute sõltumatuse.

Lähinaabritest on Soomes alates 1. jaanuarist 2020 tegev kohtute haldamise amet (Tuomioistuinvirasto), mis teenindab kogu kohtusüsteemi. Tegemist on justiitsministeeriumi haldusalasse kuuluva ametiga. Ameti ülesandeks on hoolitseda selle eest, et kohtutel oleks võimalik tagada õigusmõistmise kõrgetasemeline kvaliteet ja kohtute haldamine toimiks efektiivselt. Ametil on kaheksaliikmeline juhatus, igapäevaseid juhtimisülesandeid täidab tegevdirektor. Asutus jaguneb kolmeks osakonnaks, milleks on finantsosakond, arendusosakond ja haldusosakond.[13]

Ameti juhi Riku Jaakkola sõnul töötab amet väga hästi ja kohtute jaoks on uus süsteem igati sobiv (varem täitis kohtute haldamise ülesandeid justiitsministeerium). Hr Jaakkola peab kõige suuremaks eeliseks kohtute sõltumatuse suurenemist. Kuigi samas näiteks eelarveläbirääkimisi peab siiski ka Soomes justiitsministeerium, kellel on võimalik muuta ameti tehtud ettepanekuid. Sellist mudelit ei pea hr Jaakkola kõige paremaks, kuna ametil ei ole võimalik ise läbirääkimisi pidada. Suurimaks murekohaks on Soome kohtute haldamise ametis inimeste vähesus – amet alustas 46 inimesega, praegu on tööl 55 ja tegelikult oleks vaja veel vähemalt 15 inimest (võrdluseks, et meie justiitsministeeriumi kohtute talituses töötab kaheksa inimest).

Veelgi iseseisvam on Taani kohtute haldamise mudel. Taanis tegutseb alates 1. juulist 1999 Taani kohtuamet (Domstolsstyrelsen). Tegemist on ühe osaga Taani kohtuorganisatsioonist (Danmarks Domstole), mis koosneb kohtutest, kohtunike ametisse nimetamise nõukogust (Dommerudnævnelsesrådet), loakogust (Procesbevillingsnævnet), kohtuametist ja teistest institutsioonidest. Reformi eesmärgiks oli vähendada poliitilist mõju kohtutele ning kuigi ei olnud tõendeid, et endine süsteem oleks olnud sõltumatust kahjustav, ei soovinud Taani parlament jätta isegi teoreetilist võimalust selliseks ohuks.[14]

Kohtuametit juhib juhatus ja tegevjuht ning amet vastutab kohtute haldamise ning arengu eest. Kohtuameti juhatusse kuulub 11 liiget (kaheksa esindajat kohtutest, üks jurist ning kaks liiget, kellel on juhtimise ja sotsiaalvaldkonna teadmised). Liikmetest peavad vähemalt viis olema kohtunikud. Juhatuse volitused kestavad neli aastat.[15] Struktuuriliselt on tegemist küll justiitsministeeriumi alla kuuluva institutsiooniga, kuid amet on poliitiliselt sõltumatu. Justiitsministril puudub ameti üle kontroll ja võimalus muuta ameti tehtud otsuseid.[16]

Kas esimese ja teise astme kohtute või kogu kohtusüsteemi haldamismudel muutub, näitab aeg. Ideid oleks naabritelt võtta küll, kas aga riik leiab selleks ressursi ja kohtud soovivad ja suudavad sellist sammu astuda?

____________________________

[1] Linnakohtud kaotati 1. jaanuarist 2006, vt kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus kohtute tööpiirkondade ühendamiseks – RT I 2005, 15, 85.

[2] Esimese ja teise astme kohtute arengukava 2020–2023. – https://www.kohus.ee/sites/default/files/dokumendid/Esimese_ja_teise_astme_kohtute_arengukava.pdf (03.02.2023).

[3] Eesti Kohtunike Ühingu põhikiri. Vastu võetud EKoÜ aastakoosolekul 24. novembril 2000, viimati muudetud EKoÜ aastakoosolekul 25. novembril 2022. – https://www.ekou.ee/ekou-pohikiri.html (03.02.2023).

[4] Tööturg 2035. Tööturu tulevikusuunad ja -stsenaariumid. – https://www.riigikogu.ee/wpcms/wp-content/uploads/2018/08/tooturg_2035_tooturu_tulevikusuunad_ja_stsenaariumid_A4_veeb.pdf (31.01.2023).

[5] Pikaajalise hoolduse tulevik. Arengusuundumused aastani 2035. Arenguseire Keskuse raport, 2021. – https://arenguseire.ee/wp-content/uploads/2021/11/2021_pikaajalise-hoolduse-tulevik_raport_veeb-3.pdf (03.02.2023). Vt ka Eesti tervishoiu tulevik. Stsenaariumid aastani 2035. Arenguseire Keskuse kokkuvõte, 2020. – https://arenguseire.ee/wp-content/uploads/2021/03/2020_tervishoid_eesti_tervishoiu_tulevik_kokkuvote_digi-1.pdf (03.02.2023).

[6] A. Asi. Kohtute rahastamine: vajadus selgema lähenemise järele. Juridica 6/2021. – https://www.juridica.ee/article.php?uri=2021_6_kohtute_rahastamine_vajadus_selgema_l_henemise_j_rele (31.01.2023).

[7] Funding of the Judiciary. European Network of Councils for the Judicary Report 2015–2016. – https://www.encj.eu/images/stories/pdf/workinggroups/encj_2015_2016_report_funding_judiciary_adopted_ga.pdf (31.01.2023).

[8] Sellest teemast on ülevaate andnud ka Meelis Eerik 2021. aasta kohtute aastaraamatus, vt https://aastaraamat.riigikohus.ee/euroopa-kohtunike-konsultatiivnoukogu-tegevusest-2021-aastal/ (26.02.2023).

[9] Vt lähemalt https://www.encj.eu/encj-guide (03.02.2023).

[10] https://www.encj.eu/observers (03.02.2023).

[11] ENCJ Compendium on Councils for the Judiciary, lk 4. – https://pgwrk-websitemedia.s3.eu-west-1.amazonaws.com/production/pwk-web-encj2017-p/Reports/The%20ENCJ%20Compendium%20on%20Councils%20for%20the%20Judiciary%20-%20adopted%20EGA%2029%20October%20Vilnius%20coverpage.pdf (03.02.2023).

[12] P. Pikamäe, K. Leichter (toim). Kohtute seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 2018, § 40, p 2.5., lk 207.

[13] National Courts Administration. – https://tuomioistuinvirasto.fi/en/index/nbortgcbe.html# (03.02.2023).

[14] Taani kohtusüsteemi ajaloolise ülevaate kohta vt lähemalt https://www.domstol.dk/om-os/english/historic-outline/ (03.02.2023).

[15] Factsheet about the Danish Court Administration. – https://www.encj.eu/images/stories/pdf/factsheets/domstolsstyrelsen_denmark.pdf (03.02.2023).

[16] A Closer Look at the Courts of Denmark. Danish Court Administration, 2021. – https://domstol.dk/media/jqhg2psf/a-closer-look-at-the-courts-of-denmark.pdf (03.02.2023).