Janek Laidvee
Tallinna Halduskohtu kohtunik

 

Sissejuhatus

1. juulil 2013 jõustusid kohtute seaduse (KS) muudatused, millega kujundati ümber kohtunike sotsiaalsete tagatiste süsteem. Peamiseks muudatuseks oli kohtunike ametipensionide kaotamine seaduse jõustumise järgselt ametisse nimetatud kohtunikele (edaspidi on neile lühiduse mõttes viidatud kui uue süsteemi kohtunikele). Tänavu 1. juulil möödub kümme aastat sellest kohtunikkonda oluliselt mõjutavast sündmusest. 1. veebruari 2023 seisuga on Eesti kohtusüsteemis ametis 250 kohtunikku, neist 106 on asunud ametisse pärast 1. juulit 2013.[1] Lähimatel aastatel on saabumas hetk, kus uue süsteemi kohtunike osakaal ületab 50% ametis olevatest kohtunikest. Paslik on heita uue süsteemi kohtuniku vaatest pilk praeguse olukorra kujunemisele, analüüsida sellega kaasnevaid probleeme ja vaadata tulevikku. Viimastel aastatel on ametipensionita kohtunikud hakanud üha enam teadvustama ametipensioni puudumisega seotud olulisi kitsaskohti kohtunike sotsiaalsete tagatiste süsteemis. Ka Eesti Kohtunike Ühing (EkoÜ) on asunud nende probleemidega aktiivsemalt tegutsema, käivitades arutelusid kohtunikkonna sees ning tõstatades teemat suhtluses Justiitsministeeriumiga ja Riigikogus esindatud erakondadega.

2013. aasta reformi kirjeldus

2013. aasta 1. juulist muutus kohtunike sotsiaalsete tagatiste süsteem oluliselt. Eesti keskmise palgaga seotud ametipalkade maksmise ajutise korralduse seaduse, kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse (KRAPS) ja kohtute seaduse (KS) muutmise seadusega rakendusid muudatused, mis puudutasid kõiki kohtuniku ametipensionide liike ‒ vanaduspensioni, väljateenitud aastate pensioni, töövõimetuspensioni ning perekonnaliikme toitjakaotuspensioni.

Muudatuste tulemusena säilis 1. juulil 2013 ametis olnud kohtunikel õigus kohtuniku vanaduspensionile ning väljateenitud aastate pensionile. See tähendab, et kohtunikud, kellel oli vastav pension välja teenitud, said seda edasi. Neile, kellel õigust pensionile veel polnud, kuid kes olid ametis enne 1. juulit 2013, ei muutunud midagi, st nad saavad kohtuniku vanadus- ja väljateenitud aastate pensioni välja teenida samadel tingimustel nagu varem.

Reformi tulemusel lõpetati kohtuniku töövõimetuspensioni ja perekonnaliikme toitjakaotuspensioni maksmine nii vana kui ka uue süsteemi kohtunikele. Enne 2013. aasta 2. juulit ametis olnud kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni kaotamise on Riigikohus tunnistanud põhiseaduse vastaseks.[2] Peale 1. juulit 2013 ametisse astunud kohtunikele kohtunikupensioni üheski selle vormis ette ei nähtud. Neil on õigus pensionile riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) alusel, mis arvestab isiku kogu tööperioodi. Kui uue süsteemi kohtunikel juhtub tööõnnetus, on neil õigus töövõimetuspensionile ning nende ülalpeetavatel toitjakaotuspensionile RPKS-i alusel.

Seega lakkas peale 1. juulit 2013 ametisse astunud kohtunike jaoks toimimast senine kohtunike ametipensionide maksmise kord ja vanaduspensioni osas kohaldub neile kolmesambaline pensionisüsteem, nagu enamikule teistele inimestele. Kui kohtuniku vanadus- ja väljateenitud aastate pensioni suurus on 75% vastava kohtuastme kohtuniku ametipalgast (2023. aasta alguse seisuga on esimese astme kohtuniku brutopalk 4746,99 eurot, st esimese astme kohtuniku vanaduspension on 3560 eurot), siis Eesti keskmine pension oli 2022. aastal 595 eurot. Käesoleva aasta aprillis on erakorralise pensionitõusu ja keskmise vanaduspensioni maksuvaba tuluga arvestades keskmine pension 704 eurot.[3]

Artikli kirjutamise ajal oli esimese astme kohtuniku vanaduspensioni ja Eesti keskmise (esimese samba) pensioni vahe ca kuuekordne. Tegemist on väga suure erinevusega. Kuna lisaks kohtuniku vanadus- ja väljateenitud aastate pensionile saavad nn vana süsteemi kohtunikud jätkata ka teise pensionisamba skeemis, on riiklikult või riigi osalusel tagatava pensioni erinevus kahe kohtunike grupi vahel märkimisväärne – vana süsteemi kohtunikule garanteerib riik 79% (75+4) ametipalgast, uue süsteemi kohtunikule lisaks pensioni esimesele sambale vaid 4% ametipalgast ning sedagi vaid neile kohtunikele, kes on pensioni teise sambaga liitunud.[4]

Arvestades, et palk, ametikitsendused jm teenistustingimused (nt teenistusvanuse ülempiir) jäid mõlema kohtunike grupi puhul samaks, paneb see küsima, kas vahetegu kahe mainitud kohtunike grupi vahel oli seadusandja teadlik valik ning kui vastus on jaatav, siis millega seda põhjendati.

Kohtute haldamise nõukoja 66. istung

Kohtunikkonnas kohtunike tagatiste teemalisi vestlusi pidades olen kuulnud vanemate kolleegide selgitusi, et sotsiaalsete tagatiste ümberkujundamine sündis kohtunikkonna enda heakskiidul ning seda tehti palgatõusu nimel.

Selle väite kontrollimiseks uurisin kättesaadavaid kirjalikke allikaid. Kauem ametis olnud kolleegid on mind juhatanud kohtute haldamise nõukoja (KHN) 66. istungi protokollini.[5] Vastav KHN-i kahepäevane istung toimus 20.–21. septembril 2012 Pärnumaal Maria talus. Kohtunike tagatiste teema ei olnud algselt välja kuulutatud päevakorras, vaid see lülitati sinna täiendava päevakorrapunktina 71. Istungi juhataja, tolleaegne Riigikohtu esimees Märt Rask, põhjendas päevakorra täiendamist istungi alguses: „Vabariigi Valitsus on taas hakanud arutama eelarve küsimusi ja sellega seoses oleks mõistlik kujundada KHN-is seisukoht kohtunike palkade osas.“ Vastav päevakorrapunkt pealkirjastati: „Kohtunike palgad – KS § 41 lg 3 p 4 alusel“.

M. Raski sissejuhatusest päevakorrapunkti 71 selgub, et temani jõudis 13. augustil 2012 rahandusminister Jürgen Ligi ettepanek KRAPS-i rakendamist mitte edasi lükata (seadus pidi jõustuma 2011. aasta kevadel, kuid seoses majanduskriisiga oli selle jõustumist korduvalt edasi lükatud), „küll aga seotakse seaduse rakendamine kohtunike pensionide indekseerimisega ja alates 1. jaanuarist 2013 kohtusüsteemi sisenevate kohtunike ametipensionide kaotamisega.“ Istungil sõnavõtnute seisukohtadest nähtuvalt oli tegemist nende jaoks uue ja ootamatu teematõstatusega.

Tolleaegne Riigikohtu liige Lea Kivi küsis: „Kas Eesti kohtunike kõrgem organ on sellises olukorras, et nõukoja esimees kannab suusõnaliselt ette vestlusi, mille käigus saadakse teada, et kolm ministrit on esitanud valitsuskabinetile paketi, mis puudutab kogu kohtusüsteemi jätkusuutlikkust või arenguvõimalusi, kusjuures üks neist on kohtusüsteemi enda minister? Ma tahaksin küsida, mis takistas justiitsministrit KHN-i teavitamast, et selline ettepanek valitsuskabinetile tehakse ning selgitada, mis täpselt ettepanekus sisaldub? Miks ei saanud ettepanekut enne kõigi kohtunikega läbi arutada, mitte ainult üksikute valitud esindajatega, kes praktiliselt 15 minuti jooksul peavad otsuse langetama mitte ainult iseenda, vaid ka kõikide tulevaste kolleegide suhtes?“ M. Rask vastas: „Minu arvates oleme jõudnud nii kaugele tänu õigusliku ja poliitiliste otsustusprotsesside erinevusele. Sina võtad asja nii nagu see peaks olema. Poliitiline otsustus on oma olemuselt teistsugune ja juba mitmendat aastat ei kuulu sellesse ametnikega läbirääkimine. Lisataotlusi, mida oleme riigieelarve läbirääkimistel esitanud, nt Riigikohtusse analüütiku koha juurdesaamine, mida peame kohtusüsteemi arengu seisukohalt vajalikuks, peetakse mittetarvilikeks. Reaalsuses on rahandusminister see, kes ütleb, mida on kohtusüsteemile tarvis. Vahe on ideaali ja reaalsuse vahel. On valik, kas jääme kindlaks oma ideaalidele ja lööme selja sirgeks või läheme reaalsusega kaasa ja püüame mõjutada otsustajaid, kes ehk saavad aru, kuidas reaalsuses oleks tarvis otsustada.“

Nagu näitab protokollitud istungi edasine käik, otsustas KHN „reaalsusega kaasa minna“ ning viidi läbi hääletus, kas KHN peab võimalikuks kohtusüsteemi jätkusuutliku arengu huvides KRAPS-i jõustumist 1. jaanuaril 2013 selliselt, et tulevikus ametisse nimetatavatele kohtunikele ametipension senisel kujul ei laiene ja ametis olevate kohtunike ametipensionid indekseeritakse. Selle ettepaneku poolt olid kõik arutelul osalenud hääleõiguslikud isikud (8), vastu ja erapooletuid ei olnud. Seega olid kõik istungil osalejad tulevikus ametisse nimetatavate kohtunike kohtunikupensionide kaotamise poolt.

Üheks põhjuseks oli protokollist nähtuvalt palgatõus, millega kohtunikke peibutati. Selleks ajaks olid kohtunike palgad olnud külmutatud juba kuus aastat. Olukord tekitas kohtunikkonnas arusaadavalt pahameelt ja perspektiiv, et palgatõus lükkub veel aasta võrra edasi, ei olnud meeldiv.

Olukorda resümeeris istungil osalenud Riigikogu õiguskomisjoni esimees Marko Pomerants: „Kõige tõenäolisem stsenaarium on status quo säilimine, et ei tõsteta palku ega muudeta pensionisüsteemi. Sellega valitsuskabinet kindlasti nõus ei ole, et kohtunike palka tõstetakse, aga midagi vastu ei anta. Päeva lõpuks pole kulu mõttes vahet, kas eripensionid säilivad või neid makstakse edaspidi otse pensionisambasse, sest kui on suurem palk, on võimalik omale pensionifondi suuremat sissemakset teha. Maksumaksjale on tegemist sama kuluga.“ Seejärel leidis Riigikohtu liige Henn Jõks: „See otsus ei saa meie tulevikku halvemaks teha. Eripensionid kaovad nii või teisiti, pakutud variant on selleks valutum. Küsimus on, kas ja millal palgad taastuvad.“

Tolleaegse Tallinna Halduskohtu kohtuniku Tiina Pappeli ettepanekul lisati otsuse formuleeringusse „praegusel kujul“, kuna protokollist nähtuvalt vestles T. Pappel teel KHN-i sel teemal Justiitsministeeriumi asekantsler Marko Aavikuga, kes arvas, et ametipensioni kaotamise korral hakkab riik ilmselt tegema kohtunike pensioni tagamiseks sissemakseid pensionifondidesse. T. Pappel leidis, et ükskõik, kas see juhtub või mitte, ei tohiks KHN oma otsusega sellest võimalusest loobuda. Teised osalejad nõustusid otsuse formuleeringu täpsustamisega.

Seega sai kohtunike palga teemast üsnagi ootamatult kohtunike sotsiaalsete tagatiste teema ja pelgalt ühe erakorraliselt päevakorda lülitatud päevakorrapunkti arutamise käigus kujunes KHN-is välja üksmeel, et kohtuniku ametipensionid tulevastele kohtunikele tuleks ohverdada „kohtusüsteemi jätkusuutliku arengu huvides.“ Protokolli lugedes tekib küsimus, miks olid KHN-i kohtunikest liikmed (kellest kaks olid asendusliikmed) valmis samal päeval kuuldud info põhjal vastu võtma niivõrd põhimõttelise otsuse, ilma et teemat oleks kohtunikkonnas laiemalt arutatud. Seda KHN-i otsust käsitati hiljem Riigikogus vastava eelnõu menetluses kohtunikkonna seisukohana. M. Pomerants tõi küll KHN-i istungil välja, et „kui KHN võtab täna seisukoha esitatud muudatuspaketi suhtes, siis see ei saa asendada teiste kohtunike seisukohti“ ja M. Rask lisas, et „kohtunike ühingu seisukoht tuleb ilmselt pärast seda, kui otsuse kohta on väljastatud ametlikud teated“, siis kirjalikud allikad ei kinnita, et Riigikogu aruteludesse oleks EkoÜ-d kaasatud ning et EkoÜ oleks oma initsiatiivil arvamuse Riigikogule või näiteks Vabariigi Presidendile esitanud. Puudub info, kas otsustajaid püüti mõjutada ametipensionide reformist loobuma või valitsuse plaani korrigeerima, millele viitas M. Rask.

Ajutisest korraldusest püsivaks regulatsiooniks

Eesti keskmise palgaga seotud ametipalkade maksmise ajutise korralduse seadus oli ellu kutsutud, et külmutada majandussurutise ajaks palgatõus neil kõrgematel ametiisikutel, kelle palk oli seotud Eesti keskmise palgaga (sh kohtunikel). 1. jaanuaril 2009 jõustunud ja kuni 28. veebruarini 2010 kehtima pidanud seaduse kehtivusaega pikendati korduvalt. Vastavalt lükati edasi ka KRAPS-i jõustumise aega, mis pidi algselt olema Riigikogu XII koosseisu volituste alguspäev, s.o 27. märts 2011. KRAPS-i eesmärgiks oli korrastada riigi kõrgemate ametiisikute palgasüsteem ja seada erinevate ametikandjate palgad omavahel korrelatsiooni.

Vabariigi Valitsuse 27. septembril 2012 algatatud Eesti keskmise palgaga seotud ametipalkade maksmise ajutise korralduse seaduse ja KRAPS-i muutmise seaduse eelnõu (279 SE)[6] eesmärgiks oli eelnõu seletuskirja kohaselt lükata KRAPS-ga hõlmatud kõrgemate riigiteenijate palgatõus veelkord aasta võrra edasi ja pikendada Eesti keskmise palgaga seotud ametipalkade maksmise ajutise korralduse seaduse kehtivust aasta võrra ‒ kuni 2013. aasta lõpuni. Eelnõu 279 SE teisel lugemisel täiendati seda põhiseaduskomisjoni ettepanekul regulatsiooniga, mis puudutas kohtunike tagatiste ümberkujundamist selliselt, nagu me seda täna tunneme ‒ viidi ellu kohtunike eri- ja sooduspensionide reform.

Eelnõu 279 SE teise lugemise seletuskirjast võib lugeda, et eelnõu täiendamine §-ga 3 (KS muutmine) on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga aastateks 2011‒2015, mille punkt 4a nägi ette läbi viia eri- ja sooduspensionide reform. Eelnõu 279 SE seletuskirjas oli selgitatud, et põhiseaduskomisjoni esitatud ettepanekuga viiakse valitsusliidu kokkuleppel ja ettepanekul seadusesse kohtunikke puudutav erand, mille tulemusena tõstetakse alates 1. juulist 2013 kohtunike palku ja muudetakse nende eripensionide süsteemi. Seletuskirjas tehakse viide KHN-i 20.–21 septembril toimunud istungile ning tsiteeritakse istungi päevakorrapunkti 71 kohta vastu võetud KHN-i üksmeelset otsust. Seletuskirja leheküljel 2 märgitakse, et „kuna eelnõuga tõuseb oluliselt kohtunike palk, kujundatakse sarnaselt KHN-i seisukohaga ümber kohtunike eripension.“ Asjaga mitte kursis olev lugeja teeb eelnõu 279 SE seletuskirjast järelduse, et kohtunikud on KHN-i kaudu ise otsustanud n-ö vahetada kohtunike eripensionid kohtunike (olulise) palgatõusu vastu. Selline selgitus elab oma elu ka kohtunikkonna seas. Kõlab kui aus kokkulepe? Kuid kas tegelikkuses ikkagi oli?

Jättes siinkohal kõrvale põhjendatud küsimused, kuivõrd sai KHN olla ses küsimuses kohtunikkonna arvamuse väljendajaks ja kuivõrd oli kohtunike ametipensionide kaotamise üle otsuse langetamine üleüldse KHN-i pädevuses (kohtunike sotsiaalsed tagatised ei ole ju pelgalt kohtuhalduse või -eelarve küsimus), tuleb rõhutada, et see, mida käsitati olulise palgatõusuna, oli tegelikult majandussurutiseaegse ning niigi ajutisena kavandatud säästurežiimi lõpetamine. Kohtunike palk oli olnud kuus aastat külmutatud, eelnevalt oli seda veel langetatud.[7] Kui teistele kõrgematele riigiteenijatele lõppes n-ö säästurežiim 1. jaanuarist 2014, siis kohtunike jaoks lõppes masu lihtsalt pool aastat varem. Seda siis ongi serveeritud kui palgatõusu eripensionide vastu. Tegu polnud ausa kokkuleppega, vaid petukaubaga. M. Pomerantsi ähvardust KHN-i istungil poleks tulnud kuigi tõsiselt võtta. Kas on siis usutav, et erinevalt teistest kõrgematest riigiteenijatest oleks kohtunike palk jäänud veel aastateks külmutatuks?

Väide suure palgatõusu kohta on tegelikkust moonutav. Esimese astme kohtuniku ametipalk tõusis 1. juulist 2013 tõepoolest ca 21%, kuid kui võtta arvesse tarbijahinnaindeksi muutust alates ajast, millesse sai palk mitmeks järgnevaks aastaks ankurdatud (2007. aastal) ja võrrelda seda ajaga, millal palka tõsteti (2013. aasta juulis), siis selle ajaperioodi tarbijahinnaindeksi muutus ületab palgatõusu.[8] Seega kohtuniku palga ostujõud masu-eelse ajaga võrreldes ei suurenenud, vaid hoopis langes. Eelnõu 279 SE seletuskirjas sisalduv jutt, et kõrgema palga arvelt saavad kohtunikud ise asuda oma pensionipõlve kindlustama, ei kannata kriitikat.

Teiseks on jutt palgatõusust eripensionide vastu vildakas ka seetõttu, et n-ö palgatõus tabas kõiki kohtunikke universaalselt, mõjutas 279 SE vastuvõtmisega loodud kohtunike gruppe aga erinevalt. Uue süsteemi kohtunikele ei tähendanud palgatõus sissetuleku kasvu, hoopis vastupidi, sest palgatõus (ja enamgi veel) tulnuks investeerida väärika vanaduspõlve kindlustamiseks. Enne 1. juulit 2013 ametis olnud kohtunikud, kellel säilis õigus nii eripensionile kui ka õigus osaleda teise pensionisamba skeemis sellega kaasneva riigipoolse panusega, on erinevas olukorras võrreldes alates 1. juulist 2013 ametisse astunud kohtunikega, kellel kohtuniku ametipensionit ei ole ja kellel, arvestades kohtunikele kehtivaid intensiivseid tegevuspiiranguid, on sisuliselt ainus võimalus pensionipõlve kindlustamiseks osaleda isiku enda säästmisel põhinevates pensioni teise ja kolmanda samba skeemides. Teises pensionisambas lisab riik küll 4% sotsiaalmaksust, kuid teise samba olemasolul väheneb esimesest sambast makstav pension. Seegi on erisus võrreldes vana süsteemi kohtunikega, kelle eripensionit ei vähendata.

Olgu näiteks toodud ligikaudne arvutus Sotsiaalkindlustusameti kodulehel[9] oleva pensionikalkulaatoriga. Võttes aluseks enda sünniaja (3. juuni 1978) ja esimese astme kohtu kohtuniku praeguse ametipalga (brutopalk 4746,99 eurot), saab välja arvutada ligikaudse tulevikupensioni suuruse. Võttes eelduseks, et teise sambaga on liitutud esimesel võimalusel (2006. aastal), makseid sinna ei ole katkestatud ning lähtudes 18–60-aastaste inimeste kolmanda samba pensioni keskmisest väärtusest 2022. aasta lõpu seisuga[10] (3721 eurot),  selgub, et praeguse esimese astme kohtuniku ametipensioni (75% 4746,99-st on 3560,2425 eurot) saamiseks tuleks igakuiselt kolmandasse sambasse maksta 1845 eurot, st ca 50% esimese astme kohtuniku praegusest netopalgast.

Kuigi arvutused on tänases väärtuses ja pensionisüsteem on nüanssides keerulisem, annab see siiski ettekujutuse suurusjärkudest ning eripensionide kaotamise reformi tegelikest mõjudest kohtuniku ametipensionita jäetud kohtunikele. Eripensionide reformi üsnagi selgelt prognoositavaks tagajärjeks on uue süsteemi kohtunike elatusstandardi langus pensionipõlves. Vastavat eesmärki ega mõju eelnõu 279 SE materjalides ei sedastata ega hinnata.

Tagatiste kaotamise mõju tulnuks aga hinnata koostoimes teiste kohtunikuteenistust puudutavate mõjuritega, nagu Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS) garanteeritud sõltumatuse tagatised, ulatuslikud ametikitsendused, kohtuniku teenistusvanuse ülemmäär jms. Eelnõu 279 SE seletuskirjas räägitakse ametipensionide kaotamisest riigieelarve kulude kokkuhoiu ja eripensionide kaotamise vajaduse võtmes. Kuid see on üksnes pool rehkendusest. Teine pool jäi tegemata.

Vastuseta jäi ka küsimus, millega on põhjendatav sedavõrd suurte erisuste tegemine kahe võrdse grupi vahel ‒ kui ühe kohtunike grupi puhul võib riigi poolt või riigi osalusel tagatud pension sõltuvalt ajahorisondist ja isiku investeerimisteadlikkusest olla ca 100% kohtuniku ametipalgast, siis teise grupi puhul on see ca 30‒40%, sõltudes sealjuures suuresti kohtuniku enda säästmise võimest ning ka finantsteadlikkusest. Juhul, kui uue süsteemi kohtunik ei ole teise sambaga liitunud, on sissetulekute lõhe vanaduspõlves veelgi suurem.

Soolise võrdõiguslikkuse seaduse pretsedent

2009. aasta veebruaris leidis ajakirjanduses laialdast kajastamist nn soolise võrdõiguslikkuse seaduse juhtum. Riigikogu oli põhiseaduskomisjoni initsiatiivil soolise võrdõiguslikkuse seaduse, võrdse kohtlemise seaduse ja töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu (317 SE)[11] sappa haakinud kohaliku omavalitsuse volikogu valmise seaduse muudatused, mis puudutasid valimissüsteemi kohalikel valimistel, täpsemalt Tallinna linnas. Vastava muudatusettepaneku formuleeris põhiseaduskomisjon eelnõu teisel lugemisel. Eelnõu teine lugemine Riigikogu täiskogus lõpetati seda katkestamata ja eelnõu võeti samal kujul kolmandal lugemisel vastu. Vabariigi President jättis seaduse 3. märtsi 2009 otsusega nr 440[12] välja kuulutamata ja saatis selle Riigikogule arutamiseks tagasi.

Vabariigi President meenutas Riigikogule, et demokraatlikku otsustamisprotseduuri peab järgima ka Riigikogu ning Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse (RKKTS) regulatsioonil ei ole pelgalt formaalne tähendus. Vabariigi President rõhutas, et Riigikogu otsustele annab legitiimsuse see, et need võetakse vastu menetluses, millest saavad osa võtta kõik rahva arvestatava toetuse pälvinud ning seega parlamentaarse esinduse saanud poliitilised jõud. Parlamentaarse otsusetegemise protsessi oluliseks moonutamiseks pidas riigipea seda, kui RKKTS-i rikkumise tagajärjel jäeti üks osa Riigikogu liikmetest sisuliselt ilma võimalusest võtta osa seaduse kujundamisest.

Olukorda, kus juhtivkomisjon täiendas eelnõu menetluses olnud eelnõuga mittehaakuva teemaga, mis ei seondunud vähimalgi määral Riigikogu menetlusse esitatud eelnõu eesmärgiga, tuli Vabariigi Presidendi arvates käsitada uue eelnõu algatamisena ning menetleda seda vastavalt Riigikogu kodukorra reeglitele, st kolmel lugemisel koos Riigikogu liikmete võimalusega esitada muudatusettepanekuid, õigusega neid arutada ja panna hääletusele juhtivkomisjonis ning täiskogus. Vabariigi President toonitas veel, et demokraatliku otsustusprotseduuri järgimine Riigikogus on iseäranis oluline selliste seaduste puhul, mille vastuvõtmiseks ja muutmiseks nõuab PS § 104 lõige 2 Riigikogu koosseisu häälteenamust. Selline seadus on ka kohtute seadus.

Vabariigi Presidendi mainitud otsus leidis ühiskonnas laialdast vastukaja. Paar aastat hiljem kiitis Riigikogu juhatus 9. veebruari 2012 otsusega nr 30 heaks „Juhised Riigikogu seaduseelnõu menetlemise hea praktika kujundamiseks“.[13] Juhise punkt 9, mis on inspireeritud just Vabariigi Presidendi eelmainitud otsusest, kõlab nii: „Kui juhtivkomisjon otsustab muudatusettepanekuid arvestades eelnõu olulisel määral ümber kujundada, eelkõige täiendades seda põhimõttelise tähtsusega uute regulatsioonidega, teeb ta selleks, et võimaldada Riigikogu liikmetel esitada muudatusettepanekuid eelnõu muutunud osade suhtes, täiskogule ettepaneku II lugemine katkestada.“

Eelnõu 279 SE algatati 27. septembril 2012. Selle eesmärk oli lükata aasta võrra edasi eeldatav osade riigi kõrgemate ametisikute palgatõus ja pikendada sel ajal kehtinud Eesti keskmise palgaga seotud ametipalkade maksmise ajutise korralduse seaduse kehtivust aasta võrra. Eelnõu esimene lugemine toimus Riigikogus 7. novembril 2012, mille järel määrati eelnõule muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 8. november 2012 kell 18. Eelnõule ühtegi muudatusettepanekut ei esitatud. Küll formuleeris põhiseaduskomisjon eelnõu juhtivkomisjonina koostöös Justiitsministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi ja Rahandusministeeriumiga eelnõu 279 SE seletuskirjast nähtuvalt teise lugemise käigus muudatusettepaneku, mis puudutas kohtunike palku ja pensione. Kohtunike eripensionide temaatika teisel lugemisel täiskogus ei tõusetunud. Eelnõu teine lugemise lõpetati 30. novembril 2012 arutelu katkestamata ja uut muudatusettepanekute tähtaega määramata. Eelnõu kolmas lugemine ja vastuvõtmine toimus 12. detsembril 2012. Fraktsioonid läbirääkimistel sõnavõttudega ei esinenud. Kohtunike tagatiste kaotamine toimus vaikides.

Miks kohtunike sotsiaalsete tagatiste kaotamist oli vaja menetleda kiirkorras ja Riigikogu enda kinnitatud seaduseelnõu menetlemise hea tava eirates, on teadmata. Ka ei ole andmeid, et eelnõu 279 SE arutelule põhiseaduskomisjonis oleks kaasatud kohtunikkonna esindajad EKoÜ kaudu. Sellele viitasid aga nii M. Pomerants kui M. Rask KHN-i istungil. Avalikest allikatest ei nähtu, et EKoÜ oleks reformi või siis eelnõu menetluse viisi vastu protesti avaldanud ‒ olnuks ju Vabariigi Presidendil raske oma varasemast praktikast hälbida. Jääb mulje, et tulemusega lepiti. Vahest vihjati kohtunikele või tegid kohtunikud ise järelduse, et mistahes muudatused ja kompromissid saanuks tulla vana süsteemi kohtunike hüvede arvelt? Ära märkimist väärib ka asjaolu, et eelnõu 279 SE menetluse ajal oli põhiseaduskomisjoni esimeheks endine Riigikohtu esimees.

Kujunenud olukord ja selle probleemid

KS muudatuste vastuvõtmise tagajärjel tekkis kaks kohtunike gruppi, kellest enne 1. juulit 2013 ametisse astunud kohtunikel on helded sotsiaalsed garantiid ‒ ametipension, teise samba pension, lisaks kohtuniku ametipalk, mis Eesti inimeste keskmisi sissetulekuid arvestades ei ole väike. Pärast 1. juulit 2013 ametisse astunud kohtunikul on esimese ja teise samba pension ning ametipalk. Võimalik on vabatahtlikult liituda kolmanda sambaga. Nn uue süsteemi kohtunikud peavad enda pensionipõlve ise kindlustama. Kahe sarnase grupi sotsiaalsete kindlustatuse vahe on suur.

Tekib küsimus, kas seadusandja on vaba looma sellist ebavõrdset süsteemi pelgalt õiguspärasele ootusele tuginedes. Kas õiguspärane ootus hõlmab erinevate pensioniskeemide kombineerimist ja saab kesta 30 aastat (see on väljateenitud aastate pensioni nõutava staaži pikkus)? Kuidas jääb uue süsteemi kohtuniku õiguspärase ootusega võrdväärsele kohtlemisele? Kas mõjude puuduliku hindamise ja nende eelnõu materjalides mittekajastamise tõttu said Riigikogu liikmed üldse aru, et selline ebaõiglane süsteem luuakse? Ainus alternatiiv ei olnud ju kohtunike ametipensionide päeva pealt kaotamine, vaid mõeldav olnuks näiteks lahendus, kus riik teeks uue süsteemi kohtunikele makseid kolmandasse pensionisambasse. Selline lahendus loodi näiteks vanglaametnikele.

Eripensionide reformi ei viidud ellu ka kõigi ametiisikute gruppide suhtes samaaegselt. Näiteks tegevteenistujatel, politseiametnikel ning prokuröridel kadus õigus ametipensionile alates 1. jaanuarist 2020 teenistusse asuvatel isikutel. Seega ei olnud selle teema menetlemisega sedavõrd kiire.

Loodud süsteem tekitab hoopis uue olukorra ning probleemid muudes aspektides. Kui seadusandja on andnud mõista, et kohtunikuamet on samasugune nagu iga teinegi ning kohtunikud vastutavad ise enda pensionipõlve kindlustamise eest, siis tuleb arvestada kohtunikele kehtivaid ulatuslikke ametikitsendusi. Kohtunik ei ole võrreldav n-ö inimesega tänavalt, kuna kohtuniku võimalused peale ametipalga muud lisatulu teenida on piiratud. KS § 49 lõike 1 kohaselt ei või kohtunik töötada väljapool kohtunikuametit mujal kui õppe- või teadustööl. Sealjuures ei tohi ametivälised tööülesanded kahjustada kohtuniku ametikohustuste täitmist ega kohtuniku sõltumatust õigusemõistmisel.

Kohtuniku võimalust oma pensionipõlve kindlustada riivab intensiivselt ka KS § 49 lõike 2 punktist 3 tulenev keeld olla äriühingu asutaja, juhtimisõiguslik osanik, juhatuse või nõukogu liige. See kitsendab kohtuniku võimalusi kindlustada oma tulevikku äriühingu kaudu, mis mitmete investeerimisvõimaluste puhul on maksuefektiivsem võrreldes tegutsemisega füüsilise isikuna. Näiteks kinnisvarasse investeerimist ja üürikinnisvara haldamist on maksunduslikus mõistes otstarbekam korraldada äriühingu vormis.[14]

On veel teisigi valdkondi, kus investeerimine äriühingu kaudu on majanduslikult mõistlikum või lihtsam. Eestis kehtib eraisikutele küll investeerimiskonto süsteem, kuid see ei ole finantsmaailmas toimunud arengutega sammu pidanud. Näiteks ei ole praegusel ajal investeerimiskontoga hõlmatud mikroinvesteerimist võimaldav ühisrahastuse valdkond. Ka on Eesti pankade pakutav aktsiate valik piiratud ning tehingutasud just väikeste summade investeerimist silmas pidades kõrged. Välismaiste investeerimisplatvormide, nagu näiteks Interactive Brokersi kasutamine võimaldab suuremat aktsiavalikut ja madalamaid tehingutasusid. Tulenevalt sellest, et välismaised investeerimisplatvormid ei ole hõlmatud investeerimiskonto süsteemiga, on tulude deklareerimine eraisikuna tülikas, kuna iga tehingut tuleb kajastada ja deklareerida eraldi.

Üheks lisasissetulekute saamise võimaluseks oleks tegeleda ettevõtlusega. On erinevaid võimalusi, kuidas seda saaks teha kohtuniku põhitööd kahjustamata ja huvide konflikti vältides. Näiteks võiks kohtunik anda välja õigusalaseid raamatuid, anda koolitusi jms.

KS § 49 lõike 2 punkti 3 alusel ning kohtunike eetikanõukogu arvamuste valguses kehtib kohtunikele aga sisuliselt ettevõtlusega tegelemise keeld. Kohtunike eetikanõukogu on leidnud, et kohtunik võib olla osanikuks äriühingus, mis tegeleb kinnisvara üürimisega, kuid seadusest tulenevatele formaalsetele piirangutele lisandub keeld tegeleda äriühingu õigusnõustamisega või olla äriühingus mingil ametikohal.[15] Seega võib kohtunik olla äriühingus pigem passiivne osanik ning aktiivne roll ettevõtluses, olgu siis endale kuuluvas äriühingus või perefirmas kaasa lüües, on välistatud või vähemasti taunitav.

Kohtunik võib osaleda ka mittetulundusühingu, näiteks korteriühistu juhtimises eeldusel, et ta ei saa oma tegevuse eest tasu.[16] Küsimusele, kas kriminaalasju lahendav kohtunik võib tasu eest või tasuta koostada Maksu- ja Tolliametile õigusliku analüüsi kriminaalmenetlust puudutavas küsimuses, vastas eetikanõukogu[17], et sellisest tegevusest tuleks hoiduda, ning möönis samas, et kui arvamusi avaldatakse õppe- või teadustöö raames, on see lähtuvalt KS § 49 lõikest 1 lubatav. Seega on kohtuniku võimalused hankida kohtuniku ametipalga kõrvalt lisasissetulekuid piiratud.

Investorina tegutsedes peab kohtunik silmas pidama, et ta tegevus vastaks hea käitumise ja ausa äritegevuse tavadele ega heidaks varju kohtunikuametile.[18] See tekitab küsimuse, kas kohtunik võib omada nn patuaktsiaid (tubaka- ja alkoholitootjate, kasiinode jms aktsiaid) või anda ühisrahastusplatvormi vahendusel tarbimislaene või on ta kohustatud pigem sellisest tegevusest hoiduma.

Teiseks probleemiks, mille kohtunikupensioni kaotamine reljeefselt esile tõi, on kohtuniku ametist vabastamine teenistusvanuse ülemmäära saavutamisel. KS § 991 lõike 1 kohaselt vabastatakse kohtunik ametist 68-aastaseks saamisel. Kohtuniku teenistusvanuse ülemmäära võib Riigikohtu üldkogu KHN-i ja kohtuniku nõusolekul tõsta, kui selleks on õigusemõistmise korrakohase toimimise seisukohast kaalukas avalik huvi. Kohtuniku toimetulekuprobleemid vanaduspõlves sinna alla arvatavasti ei kuulu. Alates 2027. aastast on üldine pensioniiga seotud 65-aastaste isikute eeldatava eluea muutusega (RPKS § 71 lõige 1). Pole sugugi välistatud, et tänastel 40-ndates aastates olevatel kohtunikel langeb pensioniiga ja teenistusvanuse ülemmäär kokku, st pensioniea saabumisel tuleb kohtunikuamet maha panna.

Piisavuse doktriin

Kohtunikke 2013. aasta juulis tabanud „suur palgatõus“ ei jäänud kauaks püsima, sest KRAPS-i indeksi iseärasused tõid kaasa kohtunike palga langemise 2016. aasta 1. aprillist võrrelduna eelneva aastaga. Tartu Maakohtu kohtunikud esitasid selle peale kaebuse Tartu Halduskohtusse (haldusasi 3-16-1709). Tartu Ringkonnakohus tunnistas KRAPS-i § 2 lõike 2 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis kohaldamata osas, milles see võimaldab maa- ja halduskohtu kohtunike ametipalka võrreldes eelmise aasta ametipalgaga vähendada.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium rõhutas selle asja otsuses[19], et üheks kohtuniku põhiseaduslikuks tagatiseks on piisav palk, mis peab tagama tema sõltumatuse, erapooletuse ja asjatundlikkuse ning kompenseerima kohtuniku staatusest tulenevad kitsendused, nt piiratud võimaluse teha kohtunikutöö kõrval muud tööd. See, kas palk on põhiseaduse mõttes kohtunikule piisav, tuleb Riigikohtu seisukoha kohaselt igal konkreetsel juhul välja selgitada nii kohtunikule ette nähtud teisi tagatisi, tema tööga seotud kitsendusi, vastutuse määra kui ka muid asjaolusid arvestades.

Seejuures tuleb aga tähele panna, et kohtunikele piisava palga kehtestamine on muu hulgas Riigikogu eelarvepoliitiline otsustus, mille tegemisel on seadusandjal põhiseadusega ette antud raamides teatud otsustusvabadus. Kui vaidlus selle üle, kas konkreetne palgamäär vastab põhiseaduslikult nõutavale tasemele, on jõudnud kohtusse, siis kohtunike palga üle otsustades on kohtud õigustatud reageerima ilmsetele ebapiisavuse juhtumitele või katsetele mõjutada kohtunikkonda palga abil (otsuse punkt 44).

Riigikohus tõi ka välja, et PS § 15, § 146 ja § 147 lõige 4 nende koostoimes kaitsevad kohtunikku üksnes sellise palga vähendamise eest, mille tulemusena ei ole minimaalsel vajalikul määral tagatud tema sõltumatus, erapooletus ja asjatundlikkus, st palk ei ole nende põhiseaduslike väärtuste kaitsmiseks piisav (otsuse punkt 47). Riigikohus jättis selles asjas taotluse rahuldamata, kuna ringkonnakohus ei ole tunnistanud põhiseadusevastaseks ega tõstatanud Riigikohtu ees küsimust seaduse vastuolu kohta põhiseadusega osas, milles selle seaduse alusel kehtestatud kohtuniku palk oleks kohtuniku sõltumatuse, erapooletuse ja asjatundlikkuse tagamiseks ebapiisav. Riigikohus tõi välja, et ringkonnakohus oli sõnaselgelt leidnud, et palgatase on põhiseadusega lubatu piiril (otsuse punkt 48).

Seega jääb piisavuse doktriin edasise kohtupraktika sisustada. Saab olema põnev jälgida, kuidas hakkab toimuma kohtuniku sõltumatuse tagatiste ja erinevate ametikitsenduste hinnastamine, mida selline lähenemine paratamatult eeldab. Lihtsam on see ettevõtluse keelu (näiteks võrrelda kinnisvarasse investeerimist erainvestorina või äriühinguna) puhul või ka teiste rahaliselt hinnatavate tegevuste (näiteks amatöörnäitleja unistuste rollist loobumine, kui selle eest on ette nähtud tasu) puhul.[20] Kas ja kuivõrd aga väärivad kompenseerimist eraelulised ohverdused, nagu näiteks lapse sünnipäevapeolt kõrvale jäämine[21], saab olema intellektuaalselt huvitav arutelu.

Ülalmainitud Riigikohtu lahendit võib siiski kritiseerida aspektist, et see vaatab mööda 1. juulil 2013 kujunenud reaalsusest, mille järgselt on kohtuniku palgast kohtuniku ametipensioni kadumisel saanud ka (ainus) pensionitagatis. Nn uue süsteemi kohtunikele sai 1. juulil 2013 de facto osaks märkimisväärne sissetuleku langus ning igasugune kohtuniku ametipalga vähenemine (aga samuti palgatõus, mis jääb alla elukalliduse tõusule) tähendab nende jaoks potentsiaalselt kasinamat pensionipõlve. Me ei saa enam käsitada kohtunikke tagatiste mõttes ühtse grupina. Arvan, et Riigikohus pidanuks sellele küsimusele tähelepanu pöörama.

Järeldused, küsimused  ja tähelepanekud

  1. KHN-i 20.–21. septembri 2012 istung on kurb teetähis Eesti kohtute ajaloos. Väike ring isikuid võttis ilma arusaadava vajaduseta vastu kohtusüsteemi tulevikku oluliselt mõjutava otsuse. Osalejad ei pruukinud küll ette näha, et nende arvamust võidakse hiljem kohtusüsteemi huvide vastaselt ära kasutada, kuid juba eetilises mõttes on küsitav selline „loobumine“, mis ei mõjuta otsuse tegijaid endid, vaid alles tulevikus ametisse astuvaid kolleege, kellel ei olnud võimalust enda huvisid kaitsta.
  2. Kohtunike tagatiste kaotamise menetluses rikuti häid õigusloome tavasid. Esiteks ei järgitud RKKTS-s ettenähtud eelnõu menetluskorda. Teiseks ei kaasatud aruteludesse kohtunikkonna esindusorganisatsiooni. Kolmandaks jäid välja selgitamata ja kajastamata eelnõu mõjud. Võib isegi väita, et Riigikogu liikmetele loodi eelnõu menetluses ekslik mulje, nagu oleksid kohtunikud ise libapalgatõusu vastu vabatahtlikult ametipensionist loobunud. Eelnõu 279 SE seletuskiri ei sisalda infot selle kohta, et kehtivad kohtunike sõltumatuse tagatised või tagatised üleüldse oleksid ebavajalikud või ülemäärased, st et eesmärk oleks olnud neid kärpida.
  3. Kuna nõuetele vastavat menetlust ei olnud ja mõjusid korrektselt ei hinnatud, siis pole täit veendumust, kas teadlikult kehtestati selline regulatsioon, mis loob kohtunike gruppide vahel avalike vahendite arvel suure ebavõrdsuse[22] ning püsima jäänud intensiivsed ametipiirangud ei võimalda uue süsteemi kohtunikel kuigivõrd enda pensionipõlve ise parandada. Kui seadusandja sellist tahet jaatada, on põhjust küsida, kas seadusandja on vaba kehtestama süsteemi, mis loob sarnaste gruppide vahel sedavõrd suure ebavõrdsuse[23]. Miks ei arutatud ega analüüsitud alternatiive, näiteks uue süsteemi kohtunikele riigipoolsete sissemaksete tegemist kolmandasse pensionisambasse?
  4. Riigikohus on pidanud oma praktikas kohtuniku ametipensioni kohtuniku sõltumatuse garantiiks, tuues välja, et mujal töötamise piirangu tõttu on kohtunikel vähe võimalusi saada lisaks kohtunikupalgale täiendavat sissetulekut[24]. Seega on kohtuniku ametipension ka sellest aspektist üheks sõltumatuse tagatiseks ja piirangu kompensatsiooniks. Kas saab pidada põhiseaduspäraseks kohtuniku sõltumatuse garantii kaotamist midagi asemele pakkumata? Jättes samal ajal muutmata ametikitsenduste, teenistusvanuse ülemmäära jt tingimused? Vastuse annavad tulevikus toimuvad kohtuvaidlused.
  5. Kas palk saab olla kohtunikuameti spetsiifikat arvestades ka pensionitagatis? Või peaks pakutav hüve olema selleks, et kvalifitseeruda tagatisena, eristatav ja individualiseeritav? Kas me saame rääkida palgast kui pensionitagatisest, kui palk on erinevatele kohtunike gruppidele sama, pensionisammastega ühinemine on vabatahtlik ja tagatise olemasolu sõltub lõppastmes isiku enda finantskäitumisest, -teadlikkusest ning -oskustest? Investeerimisega pole võimalik mitte üksnes raha teenida, vaid ka kaotada.
  6. Kuidas suhtuda sellesse, et poodi minnes on just teile poes müüdavad kaubad näiteks 20% kallimad või teatud kaubagruppide soetamine sootuks keelatud? See on aga reaalsus kohtunike jaoks, kellel on piisavalt ettevõtlikust, et täiendavalt oma pensionipõlve kindlustada. Keeld tegeleda ettevõtlusega ja osaleda äriühingu juhtimises on oluline erisus võrreldes inimesega tänavalt, kui me räägime igaühe vabadusest ja vastutusest enda tuleviku kindlustada. Kohtuniku ametikitsenduste ja nende tõlgendamise praktika lähtealus on mitte „raha on vaba“, vaid „raha korrumpeerib“.
  7. Piisavuse doktriin eeldab, et kohtuniku sõltumatuse tagatisi ja ametipiiranguid peab saama rahaliselt hinnata. Võimalik on välja arvestada, mitu eurot on kahju, kui tegutseda korteri üürimisel äriühingu asemel eraisikuna. Välja arvestada saab ka amatöörnäitleja tasustatavast rollist loobumise hinna. Kohtuniku staatus toob piiranguid ja riiveid kaasa ka kohtuniku eraelus ning neid riiveid ei ole sageli võimalik rahaliselt mõõta. Paratamatult jõuame tõdemuseni, et kohtuniku staatus on eriline kohtuniku ametitegevuse iseloomu tõttu. See staatus tingib vajaduse ka vastavate tagatiste järele.
  8. Riigikohtu praktikas ei ole veel teadvustatud, et meil on tekkinud kaks erinevat kohtunike gruppi, kellest ühe jaoks tähendab ametipalk ka pensionitagatist. Igasugune palga langus ning ostujõu muutusele alla jääv palgakasv mõjutab negatiivselt uue süsteemi kohtunike toimetulekut pensionipõlves.

Kokkuvõtteks

Mõõduka irooniaga võib artiklit kokku võtta, et paljusid uue süsteemi kohtunikke on tulevikus ootamas kasin, ent eetiline pensionipõlv. Kohtunike tagatiste kaotamine on toimunud justkui möödaminnes, nagu neil polekski enam sügavamat sisu ega tähendust. Meid ümbritsev maailm sisaldab siiski mitmeid näiteid püüetest sõltumatut õigusemõistmist tasalülitada või selle tiibu kärpida. Euroopa Liidus tõusevad esile Poola ja Ungari. Meie suure naabri juures toimuv demonstreerib ilmekalt, millise kuju võib võtta riigivõim, mille üle puudub sõltumatu kohtulik kontroll.

Kohtuniku sõltumatuse tagatised ei ole seega oma aktuaalsust kaotanud, pigem vastupidi. Leian, et kohtunike tagatistega tuleb edasi tegeleda ja tehtud vead parandada. Juba enne PS jõustumist kehtestatud kohtuniku staatuse seadusega sai paika pandud, et kohtuniku sõltumatuse tagatisi arvesse võttev kohtuniku sissetulek peaks pensionipõlves olema 75% kohtuniku ametipalgast. Üle 20 aasta kehtinud põhimõtet pole keegi avalikult kahtluse alla seadnud. Selle pikka aega kehtinud kokkuleppe muutmine eeldanuks ausat, läbipaistvat ja mõjusid igakülgselt arvesse võtvat menetlust, mida ei ole aga toimunud. Arvan, et selle proportsiooni juurde tuleb jääda. On poliitiliste valikute küsimus, kas tagada kohtuniku staatusele vastav sissetulek pensionipõlveks ametipensioni või kolmesambalise pensionisüsteemi kaudu või kohtunikuameti ümberdefineerimise ja ametikitsenduste olulise lõdvendamise teel.

Aktsepteeritavaks valikuks ei saa aga olla tagatiste puudumise kombineerimine intensiivsete ametikitsendustega ‒ praegune süsteem pole piisav ega paku kohtunikele piisavaid tagatisi. Mõistlik pole jääda ootama 10–15 aasta pärast saabuvaid kohtulahendeid, vaid tegutseda tuleb kohe. Tuleb leida lahendus, et kompenseerida uue süsteemi kohtunikele 2013. aasta reformi seni avaldunud ebasoodsad mõjud. Tulevikku suunatult oleks ilmselt mõistlik sissemaksete tegemine kolmandasse pensionisambasse. Ametipensionide ellu äratamine olukorras, kus neist ollakse loobunud või loobumas, ei ole tingimata vajalik. Osadel uue süsteemi kohtunikel pole ka jäänud piisavalt tööaastaid, et neid pensione välja teenida.

____________________________

[1] Andmed pärinevad Riigikohtu personali- ja kommunikatsiooniosakonnast.

[2] Vt RKPJKo 22.10.2015, 3-4-1-21-15; RKPJKo 16.03.2021, 5-20-7/12.

[3] Keskmine vanaduspension kasvab tuleval aastal enam kui 100 euro võrra. 23.08.2022, err.ee. – https://www.err.ee/1608692932/keskmine-vanaduspension-kasvab-tuleval-aastal-enam-kui-100-euro-vorra (18.02.2023).

[4] Kui 1982. aastal sündinud ja vanemad kohtunikud, kes asusid tööle pärast 1. juulit 2013, ei olnud selleks ajaks liitunud teise pensionisambaga, siis ei olnud neil kuni teise samba pensionireformini, s.o 2021. aasta jaanuarini võimalik sellega ka liituda ning ainus võimalus oli asuda pensionit koguma läbi kolmanda pensionisamba (vt kogumispensionide seaduse § 66).

[5] Kohtute haldamise nõukoja 66. istungi protokoll. –  https://www.kohus.ee/sites/default/files/dokumendid/66._protokoll_20.-21.09.2012.pdf (18.02.2023).

[6] Eesti keskmise palgaga seotud ametipalkade maksmise ajutise korralduse seaduse, kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse ja kohtute seaduse muutmise seaduse eelnõu (279 SE) ja seletuskirjad on kättesaadavad aadressil https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/68593dc8-70a9-46fd-ad60-e26eb790b409/Eesti+keskmise+palgaga+seotud+ametipalkade+maksmise+ajutise+korralduse+seaduse%2C+k%C3%B5rgemate+riigiteenijate+ametipalkade+seaduse+ja+kohtute+seaduse+muutmise+seadus (19.02.2023).

[7] 2009. aastal kehtestati majanduskriisi tagajärjel Eesti keskmise palgaga seotud ametipalkade maksmise ajutise korralduse seadus, mis jättis jõusse küll Riigikogu ja Vabariigi Presidendi nimetatavate riigiametnike ametipalkade seaduse koefitsiendid, kuid lähtearvuks võeti eelmise aasta keskmise kuupalga asemel 2007. aasta keskmise palga ning 0,92 korrutis. Selle tulemusena kärbiti vastava seadusega reguleeritud kõrgemate riigiteenijate palku keskmiselt 8%.

[8] Kalkulaatori (https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/rahandus/hinnad/tarbijahinnaindeks) kohaselt oli tarbijahinnaindeksi muutus 2007. aasta IV kvartali ja 2013. aasta II kvartali võrdluses 23,2% (18.02.2023).

[9] https://pension.sotsiaalkindlustusamet.ee/kalkulaator.

[10] Andmed on võetud Eesti pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse 2022. aasta analüüsist, vt https://www.sm.ee/en/node/2637 (18.02.2023).

[11] Vt soolise võrdõiguslikkuse seaduse, võrdse kohtlemise seaduse, Eesti Vabariigi töölepingu seaduse, kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu (317 SE) menetluskäiku siit: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/aaf3028b-cc39-c70b-dcb9-cec36a4d0e9c/Soolise+v%C3%B5rd%C3%B5iguslikkuse+seaduse%2C+v%C3%B5rdse+kohtlemise+seaduse%2C+Eesti+Vabariigi+t%C3%B6%C3%B6lepingu+seaduse%2C+kohaliku+omavalitsuse+korralduse+seaduse+ja+kohaliku+omavalitsuse+volikogu+valimise+seaduse+muutmise+seadus (19.02.2023).

[12] Vabariigi Presidendi 3. märtsi 2009 otsus nr 440 „Soolise võrdõiguslikkuse seaduse, võrdse kohtlemise seaduse, Eesti Vabariigi töölepingu seaduse, kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse” väljakuulutamata jätmine. – RTL 2009, 22, 284.

[13] Juhised Riigikogus seaduseelnõu menetlemise hea praktika kujundamiseks. Kinnitatud Riigikogu juhatuse 9. veebruari 2012. aasta otsusega nr 30. – https://www.riigikogu.ee/wpcms/wp-content/uploads/2014/11/Juhised-Riigikogus-seaduseeln-u-menetlemise-hea-praktika-kujundamiseks.pdf (19.02.2023).

[14] Vt. Kristi Saare. Eraisikuna investeerimine vs. ettevõtte alt investeerimine. – https://kristiinvesteerib.ee/eraisikuna-investeerimine-vs-ettevotte-alt-investeerimine (18.02.2023).

[15] Kohtunike eetikanõukogu arvamus esitatud küsimustele (jaanuar 2023), vt „Kas kohtunik võib olla osanik osaühingus, mis tegeleb üürimisega?“. – https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/Eesti%20kohtus%C3%BCsteem%20(ja%20seal%20olevad%20failid)/eetikan%C3%B5ukogu/Eetikan%C3%B5ukogu%20arvamus%202023.pdf (18.02.2023).

[16] Samas, „Kas korteriühistu liikmena võib kohtunik tasu saada?“.

[17] Kohtunike eetikanõukogu arvamus esitatud küsimustele (2022), vt „Kas kriminaalasju lahendab kohtunik võib tasu eest või tasuta koostada Maksu- ja Tolliametile õigusliku analüüsi kriminaalmenetlust puudutavas küsimuses?“. – https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/dokumendid/Eetikan%C3%B5ukogu/Kohtunike%20eetikan%C3%B5ukogu%20vastused.pdf (18.02.2023).

[18] V. Saarmets. Kohtute seadus. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura, 2018. § 49 kommentaar, p 7, lk 249.

[19] Vt RKPJKo 08.05.2018, 5-17-43/12.

[20] Küsimusele, kas kohtunik tohib osa võtta filmivõtetest, mille eest makstakse tasu, vastas kohtunike eetikanõukogu jaatavalt, toonitades samas, et kehastatav roll ei tohiks kujutada õiguserikkumist või amoraalset käitumist. – https://www.riigikohus.ee/et/kas-kohtunik-tohib-osa-votta-filmivotetest-mille-eest-makstakse-tasu (18.02.2023).

[21] Kohtunike eetikanõukogult küsiti, kas olukorras, kus kohtuniku, prokuröri ja advokaadi lapsed käivad ühes lasteaiarühmas või ühes klassis,  käitub kohtunik kooskõlas eetikanõuetega, kui ta osaleb vanemana sellisel laste sünnipäevapeol. Eetikanõukogu tõi välja, et määrav ei ole, kas laste sünnipäevapidu toimub kodus, mängutoas või mujal. Kohtuniku objektiivne erapooletus võib kahtluse alla sattuda siis, kui advokaadil või prokuröril on samal ajal pooleli kohtumenetlus sama kohtuniku juures. Laps võib sünnipäeval osaleda, kuid kohtunikust lapsevanem peaks jääma kohtunike eetikanõukogu hinnangul sellisest üritusest kõrvale. –   https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/dokumendid/Eetikan%C3%B5ukogu/Vastus.pdf (18.02.2023).

[22] Protsentuaalselt ametipalka panustab riik vana süsteemi kohtunike puhul kordades rohkem ‒ ametipensionile (75% palgast) lisandub 4% teise pensionisamba raames. Lisaks ei vähendata eripensioni teise samba maksete arvelt. Küll tehakse seda uue süsteemi kohtunike puhul, kelle esimese samba väljamakseid teise samba olemasolul vähendatakse. Uues süsteemis on kohtunikul õigus ka laste kasvatamise eest makstavale pensionilisale võrdselt teiste nn tavapensionäridega, kuid see saab osaks üksnes kehtestatud tingimustele vastavatele kohtunikele ning ei tasanda suurt pensionide lõhet.

[23] Riigikohus on lugenud kohtuniku ametipensioni ka võrdsuspõhiõiguse kaitsealasse kuuluvaks (vt RKÜKo 26.06.2014, 3-4-1-1-14, p-d 106–109, RKPJKo 23.02.2023, 5-22-12/19, p 34).

[24] RKÜKo 26.06.2014, 3-4-1-1-14, p-d 96 ja 97.