Ruth Prigoda
Tallinna Halduskohtu kohtunik

 

Pane korraks silmad kinni ja mõtle ühele olukorrale, mis võiks lõppeda püsiva või osalise töövõimetusega, ning sellele, kas sa tahaksid ja suudaksid selle olukorra järel oma tööd kvaliteetselt teha. Seejärel mõtle, kas sa tahaksid, et sinu kohtuasja lahendaks kohtunik, kellel on sõltuvus- või psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, ent kes ei julge või ei saa oma tööst loobuda, kuna ta kaotaks sissetuleku ja tal ei ole sääste. Või kuidas oleks, kui kohtuasja arutaks kohtunik, kes ise ei mõista oma tervislikku seisundit ega seda, et kohtunikuna töötamine ei ole enam võimalik?

Artiklit kirjutama hakates käisid mul peast läbi erinevad stsenaariumid ning ikka ja jälle tabasin end küsimast, mis vahet sel on, kas tegemist on kohtuniku või tavalise töötaja või ametnikuga. Tervis on kõigil üks ja ainuke ning ükskõik, mis sellega ka ei juhtu, on see igal juhul ootamatu ning endale ja lähedastele raske. Seega, mis on see kohtuniku ameti eriliseks tegev asjaolu, see Pipi otsitud kohtunikule omane spunk[1], mis eristab kohtuniku ametit teistest ametitest ning mis omakorda õigustab riigi täiendavat tuge juhuks, kui kohtunik jääb osaliselt või täielikult töövõimetuks.

Minu meelest on see eriline spunk lahti kirjutatud põhiseaduses ja kohtute seaduses (KS). See on kohtuniku ja laiemalt riigi kohustus tagada õigusemõistmise sõltumatus selle igas tähenduses ning kohtuniku kohustus taluda selle kohustuse täitmisega kaasnevaid piiranguid. Sõltumatu õigusemõistmine kuulub riigivõimu põhiülesannete hulga ning on õigusriigi tagamise seisukohalt vast ehk kõige olulisem lüli. Sõltumatu õigusemõistmine on nagu vabadus – kuniks see on olemas ja toimib, ei pane me seda tähele ja võtame iseenesest mõistetavalt. Kui see on aga ohus või kadunud, siis märkavad seda kõik. Kohtunike ning seeläbi ka õigusemõistmise sõltumatuse tagamiseks on läbi aegade töötatud välja erinevaid sotsiaalseid tagatisi, mille eesmärgiks on vältida korruptsiooniohtu ning laiemalt tagada, et kohtunik saaks tegeleda üksnes ja ainult õigusemõistmisega ega peaks igapäevaselt mõtlema, kuidas maksta arveid või kuidas pensionipõlves ära elada. Kohtuniku sõltumatus ei ole vajalik kohtuniku jaoks, vaid see on vajalik menetlusosalistele ning õigusriigi toimimiseks tervikuna. Me ei soovi ju õigust mõistma kohtunikku, keda saab ära osta põhjusel, et tal on vaja nt kulukat vähiravi või abivahendit.

Mitmete sotsiaalsete tagatiste kaotamisega on riik muutnud kohtuniku ameti pigem oluliste tegevuspiirangutega kõrgepalgalise riigisektori juristi tööks, mille sotsiaalsete tagatistena on alates 1. juulist 2013 alles jäänud talaar, ameti eluaegsus ning seadusega kindlaks määratud palk. Kuni 1. juulini 2013 ametisse nimetatud kohtunikel on tagatisena ka kohtunikupension, kuid juba praegu on ametis 106 kohtunikku, kellel kohtunikupensioni ei ole, ning see number ainult suureneb.

Aastatel 2023–2025 tekib õigus kohtunikupensionile 53 kohtunikul (neist 16 on juba avalduse esitanud või on nende kohta olemas Vabariigi Presidendi otsus ametist vabastamise kohta). Seega kujuneb pärast 1. juulit 2013 tööle asunud kohtunike osakaaluks kohtunikkonnast järgmise kolme aasta jooksul prognoositavalt ca 62,5%. See kõik tähendab jätkuvaid konkursse ja juba praegu on näha, et konkurssidel osaleda ei soovita ning kohtunikud otsivad sobilikke kandidaate ise tikutulega taga. Julgen väita, et kohtuniku ametikoha atraktiivsuse kadumise taga on ühelt poolt väga ulatuslikud piirangud ning väga suur töökoormus, ent teiselt poolt kaotatud sotsiaalsed tagatised ja ajas üha devalveeruv palganumber.

Kohtunike töövõimetushüvitise taastamise vajadus on aktuaalsem kui kunagi varem

Eesti Kohtunike Ühing (EKoÜ) viis 2021. aastal esimese ja teise astme kohtunike hulgas läbi töökoormuse küsimustiku, mille tulemused olid jahmatavad isegi küsitluse läbiviinud ühingule endale. Küsitlusest selgus, et vastanutest:

  • 70,5% hindas töökoormust ülemääraseks;
  • 90,1% vastanutest pidas töökoormust stressi tekitavaks faktoriks;
  • 55,9% töötab väljaspool tavalist tööaega või nädalavahetustel, kusjuures vastanutest 31,5% teeb seda vähemalt paar korda kuus;
  • 49,1% leidis, et töökoormus mõjutas nende isiklikku elu igapäevaselt ja 44,5%-l mõjutas töökoormus isiklikku elu aeg-ajalt;
  • 62,2% leidis, et neil ei ole piisavalt vaba aega perega veetmiseks ning lausa 55,9% hindas vaba aega sedavõrd ebapiisavaks, et see ei võimalda neil nädalavahetustel puhata;
  • mitmed vastanutest viitasid, et neil ei ole aega tegeleda millegi muuga peale töö ning tööväliseid tegevusi ei võimalda ka tööst tingitud pidev kurnatus;
  • osa kohtunikke viitas, et neil ei jätku piisavalt aega tööst taastumiseks ning isegi uneks.
  • paljud vastanutest kirjeldasid töökoormusest tingitud tervisehäireid.

Viidatud numbrid on hirmutavad, kuid nende taga on reaalne mure, et Eesti kohtusüsteem, mida on aastaid peetud Euroopa üheks tõhusaimaks, töötab end haigeks. 2022. aastal avaldatud Justice Scoreboard’i[2] õigusemõistmise võrdlustabelist selgus, et tsiviil- ja haldusasjade lahendamise kiiruse poolest oli Eesti Euroopas teisel kohal[3] ning kohtuasjade hulga poolest elanike kohta viiendal kohal[4]. Ent kas selline üliefektiivne kohtusüsteem, mis töökoormuse küsimustiku tulemuste kohaselt tugineb kohtunike ületundidel ning perekonnaga koosveedetud aja arvelt, on ikka jätkusuutlik ja kohtuniku tervisele ohutu?

Arvestades seda, kui palju on sel teemal publitseeritud meditsiiniartikleid ning kui palju on see olnud meedias kõne all, ei pea olema arst ega ka mitte arsti tütar[5], et mõista, milliseid terviseriske ületöötamine endas peidab: infarkt, insult, läbipõlemine, tähelepanu hajumine liikluses jne. Kui liita siia juurde ka ületöötamisega kaasneda võivad vaimse tervise ja sõltuvushäired või nägemis- ja seljaprobleemid, mis on tingitud igapäevasest töötamisest digitoimikuga, siis läheb pilt veel mustemaks. Tihtilugu ei ole kohtunikul töö kõrvalt lihtsalt aega, et oma terviseprobleeme märgata ja arsti juurde minna, mistõttu saadakse diagnoos ja alustatakse raviga liiga hilja.

Seega kõike eelnevat arvesse võttes ei saa välistada, et kohtusüsteemis on tööl kohtunikke, kellel on terviseprobleeme ning kes jätkavad töötamist kohtunikuna hüvitise ja kindlustatuse puudumise tõttu, kuigi selline tegevus toob kaasa nende tervise edasise halvenemise, kaaskolleegide töökoormuse tõusu ning kohtu töötulemuse kvaliteedi languse. Seega minu meelest on muretsemiseks põhjust küllaga.

Ma ei taha väita, et ületöötamise probleemi lahendaks töövõimetuspension või -hüvitis. Ületöötamise probleemile on teised lahendused: täiendavate kohtunikukohtade loomine ning seni kohtutele antud ülesannete kriitilise pilguga üle vaatamine. Lahendus ei peitu ka soovituses töötada 40 tundi nädalas[6], teha õigusaktidest tulenevaid puhkepause[7] või puhata 35 päeva aastas.  See kõlab nagu töötervishoiuarsti mantra, ent tean omast käest, et selle tulemuseks on veel rohkem tegemata tööd, veel rohkem unetuid öid ja stressi. Kohtuniku puhkuse ajaks talle asjade jagamist ju ei peatata.

Kui kohtunik otsustaks puhata 35 päeva järjest ja tööle üldse mitte mõelda, siis selle aja jooksul tuleks keskmisele kohtunikule sisse ca 10–50 või enamgi uut asja, mida keegi enne kohtuniku puhkuse lõppu töösse ei võta[8] ja millega tuleb hakata asja lahendaval kohtunikul pärast puhkust tegelema. Lisades sinna juurde juba menetluses olevad asjad ning vajaduse ka nende menetlustega edasi liikuda, siis on praeguse süsteemi puhul puhkus kohtunikule pigem lisanduva stressi ja ületöö allikas. Ka soovitus teha regulaarselt puhkepause on sisukat otsust või määrust kirjutavale kohtunikule lihtsalt sisutu nõuanne. Ma ei tea, kuidas kolleegidel on, kuid näiteks otsuse või sisuka määruse kirjutamine võtab minul küll tunde ning sel ajal kohustuslike pauside[9] tegemine tooks lihtsalt kaasa selle, et uuesti alustamine on vaevaline, kuna vahepeal on mõte läinud uitama ning uued mõtted ja mured on tulnud peale. Seega, kui me riigina oleme otsustanud, et meil on väga vähe kohtunikke, kes peavad tegema kvaliteetselt ja mõistliku aja jooksul ära väga suure hulga vastutusrikast tööd, siis tuleb neid inimesi väärtustada. Selleks tuleks anda kohtunikele kindel sõnum, et nad on olulised ja kui nendega midagi tööl või väljaspool seda juhtub, siis ei jäeta neid oma murega üksi.

Sotsiaaltagatiste, sealhulgas ka töövõimetuspensioni või -hüvitise küsimus on aktuaalne ka sel põhjusel, et üha vähem inimesi soovib saada kohtunikuks ning ilma tulevikus terendava kohtunikupensionita ei hoia kohtunikke kohtusüsteemis miski peale südametunnistuse ja kohusetunde. Meie jaoks on töötamine kohtunikuna soov panustada õigusriigi toimimisse, kuid vaadates erasektori võimalusi (igakuine spordikompensatsioon, töötajate täiendav tervisekindlustus, lisatasud, tööandjapension ning maksed kolmandasse pensionisambasse, täiendavad haigushüvitised jne) tuleb möönda, et kohtusüsteemi pakutav jääb sellest kaugele maha.

Kui täna peaks avaldama esimese astme kohtuniku ametikohta töökuulutuse tööportaalis, siis võiks see välja näha umbes selline: „Otsime oma ala parimat õigusteadlast, kes on sõltumatu ning kes on nõus seisma vankumatult õigusriigi põhimõtete eest. Omalt poolt pakume eluaegset lõputut tööd, sektori tippspetsialisti keskmist palka, piiramatut tööaega, võimalust panna proovile oma tervis ning kohustust loobuda võimalusest kindlustada oma tulevik. Motivatsioonipaketi ja sõltumatuse tagatised võib loominguliselt välja mõelda, järgides seaduses sätestatud tegevuspiiranguid ning arvestades põhimõtet, mille kohaselt on esmatähtis täita õigusemõistmise kohutust.“. Ei kutsu ju kandideerima!

Ometi on ühiskonna ja menetlusosaliste huvides see, et asja lahendaks ning õiguspraktikat kujundaks oma valdkonna parimad, mitte konkursil-polnud-paremat-võtta-kohtunik või tema-tervis-küll-ei-võimalda-ent-töölt-lahkumine-viiks-ta-vaesusesse-kohtunik. Siit ka küsimus, kas erasektoriga konkureerides peaks riik kohtusüsteemi parimate õigusteadlaste saamise nimel garanteerima kohtunikele ja nende perekondadele, et kui kohtuniku tervisega peaks midagi juhtuma, siis tagatakse talle võimalus jätkata oma elu väärikalt väljaspool kohtusüsteemi. Sellele küsimusele ei ole raske vastata jah. Juhtumipõhist kogupraktikat kuni 1. juulini 2013 arvesse võttes (kõigi juhtumite üleslugemiseks piisab pigem ühe kui kahe käe sõrmedest), on selline kulu üldises riigieelarves sisuliselt olematu.

Kohtuniku töövõime kaotusega seotud hüvitised

Esimest korda reguleeriti kohtuniku töövõimetusega seonduvat pensioni 1996. aastal, kui kohtuniku staatuse seaduses[10] sätestati kohtuniku pensioni osana invaliidsuspension, mida maksti sõltumata kohtuniku vanusest esimese, teise ja kolmanda grupi invaliidile, kes oli vähemalt 15 aastat kohtunikuna töötanud. 1996. aasta regulatsioon nägi ette hüvitise maksmise neile kohtunikele, kes invaliidistusid teenistusülesannete täitmisel haiguse või vigastuse tõttu ning välistas pensioni maksmise siis, kui kohtunik jätkas ametikohal töötamist.

2002. aastal jõustunud KS §-s 80 nähti kohtuniku pensionide hulgas ette kohtuniku töövõimetuspension, mille saamise õigus tekkis 40–100%-lise töövõime kaotuse korral pärast 15-aastast kohtunikuna töötamist ka juhul, kui kohtunik ei olnud jõudnud vanaduspensioniikka. Seejuures ei eeldanud töövõimetuspensioni maksmine, et töövõime kaotus peaks olema seotud teenistusülesande täitmisega või et töövõime kaotuse ja kohtuniku töö vahel peaks olema põhjuslik seos. KS § 80 lõige 1 sätestas, et kohtunikuna töötamise ajal tekkinud püsiva töövõimetuse korral on kohtunikul õigus saada kohtuniku töövõimetuspensioni. Ka ei näinud seadus ette norme, kuidas toimub töövõimetuspensioni aluseks olevate asjaolude tuvastamine ja nt kohtuniku ametist vabastamine. Oluline oli, et kohtuniku töövõime kaotus oleks püsiv ning see tekkis kohtunikuna töötamise ajal.

Selline regulatsioon tagas, et kohtunik, kelle tervis töötamise ajal halvenes, sai rahuliku südamega vabastada ametikoha uuele tulijale, kes sai jätkata pühendunult asjade lahendamist. Ametikoha vabastanud kohtuniku elujärg ei muutunud selliselt, et ta oleks pidanud loobuma nt oma kodust. Ma ei ole kuulnud, et keegi oleks kunagi seda süsteemi kuritarvitanud või et see süsteem oleks olnud riigile ebamõistlikult kulukas.

Kohtuniku töövõimetuspension kaotati 1. juulil 2013, ehkki teatud mööndustega kehtis see kuni 1. juulini 2016. Alates 1. juulist 2016 asendab senist töövõimetuspensioni KS § 83, mis näeb ette, et kui kohtunik hukkub või sureb või kui tema töövõime väheneb seoses kohtuniku ametiülesannete täitmisega, maksab riik hüvitist avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 49 alusel ja korras. ATS § 49 lõige 6 sätestab, et kui ametnikul tuvastatakse seoses teenistusülesannete täitmisega õnnetusjuhtumi tagajärjel saadud vigastuse või tekkinud haiguse tõttu töövõimetoetuse seaduse alusel osaline või puuduv töövõime, makstakse talle hüvitist, lähtudes Eesti Töötukassa poolt töövõime esmakordsel hindamisel tuvastatud töövõime ulatusest osalise töövõime korral tema kahe aasta keskmise palga ulatuses ning puuduva töövõime korral tema seitsme aasta keskmise palga ulatuses.

Seega saab ATS § 49 lõiget 6 kohaldada töövõime vähenemise hüvitamiseks üksnes juhul, kui töövõime vähenemine on tekkinud teenistusülesannete täitmisel ja õnnetusjuhtumi tagajärjel. Haigestumise või terviserikke korral, mille põhjuseks polnud õnnetusjuhtum, pole ATS §-st 49 mingit kasu.[11] ATS ei reguleeri õnnetusjuhtumi mõistet, aga nt töötervishoiu ja tööohutuse seaduse tähenduses on õnnetusjuhtum töökohal toimunud tulekahju, plahvatus või muu juhtum, mis võib ohustada töötajate ja teiste isikute elu ja tervist. Ma tõesti ei kujuta ette, milline olukord kohtuniku töös võiks anda ATS § 49 alusel hüvitise saamise õiguse.

Kui mõelda kohtunikutöö ja võimalike õnnetusjuhtumite peale, siis tulevad mul pähe küll ainult koomilised näited, aga ega needki vist sinna alla ei lähe. Nt tuli mõttesse istungile tormates talaari takerdumine ja kohtumaja trepil kukkumine, paikvaatlusel võssa kasvanud luugita maaparanduskaevu kukkumine või sinna sõites autoõnnetusse sattumine. Seega on tänase regulatsiooni kohaselt hüvitise saamise võimalus näilik. Kui vana süsteemi ajal jäi kohtunik näiteks koduteel reguleerimata ülekäigurajal auto alla, kukkus õnnetult libedal kõnniteel või haigestus raskelt ja sellega kaasnes püsiv või osaline töövõimetus, siis oli kohtunikul võimalik saada hüvitist. Täna hüvitise saamine kõne alla ei tuleks ning kohtuniku ainus õigus oleks saada töövõimetoetuse seaduse alusel töövõimetoetust, mis on osalise töövõimega isikul 57% päevamäärast (279,24 eurot kuus) ning puuduva töövõime korral 100% päevamäärast (489,90 eurot kuus).[12] Sellele lisaks jääb üle vaid loota, et kahju tekitaja kahju hüvitab.

Nagu eespool öeldud, töötab meie kohtunikkond sisuliselt pidevalt ületööd tehes ning sellega kaasnevad terviseriskid on muu hulgas infarkt, insult, läbipõlemine, depressioon jne. Kui kohtunik peaks saama ületöötamisest tingitult infarkti või insuldi töö ajal kohtumajas, siis oleks ehk vähemalt teoorias võimalik jõuda uurimise tulemusel järelduseni, et tegemist on tööõnnetusega. Mis juhtub aga siis, kui infarkt või insult saadakse kodukontoris või väljaspool tööaega? Ent mis aega saaks pidada väljaspool tööaega olevaks? Nimelt ei sätesta seadus, et kohtuniku tööaeg on 5 päeva ning 40 tundi nädalas. Kohtute seaduse kohaselt korraldab kohtunik oma tööaja iseseisvalt ning selliselt, et kohustused oleksid täidetud mõistliku aja jooksul, arvestades seaduses ettenähtud menetlustähtaegu (§ 6 lõige 1). Seega eeldab kohtute seadus juba täna, et kohtunik võiks töötada ööpäev läbi 365 päeva aastas ning põhimõtteliselt ükskõik kus.

Mis saab aga siis, kui kohtunikul diagnoositakse pikaaegse ületöötamise tulemusel depressioon või läbipõlemine? Kas sellisel juhul oleks tegemist kutsehaigusega? Pigem vist mitte, ehkki 1. jaanuaril 2023 jõustunud sotsiaalministri 9. mai 2005 määruse nr 66 „Kutsehaiguste loetelu“ § 41 kohaselt võib kutsehaiguseks olla ka posttraumaatiline stressihäire ja muud haigused, mida põhjustavad töökeskkonna psühhosotsiaalsed ohutegurid[13]. Määruse loetelu on ahtake ning mitte väga hästi kohtuniku tööle rakendatav. Seega väga paljusid terviseseisundeid, mis on tingitud ületöötamisest, ei ole võimalik nimetada tööõnnetuseks,  kutsehaiguseks või ATS § 49 lõikes 6 sätestatud teenistusülesannete täitmisega õnnetusjuhtumi tagajärjel saadud vigastuseks või tekkinud haiguseks.

Kuni 1. juulini 2015, mil hakkas kehtima töövõimetoetuse seadus ning senine töövõimetuspension asendati töövõimetoetusega, oli töövõimetuspension siiski seotud inimese tööstaaži ja palgaga. Kehtiv töövõimetoetus ei ole seotud varasema sissetuleku või staažiga. Pole vaja kõrgemat matemaatilist haridust, vaid piisab õigusharidusest mõistmaks, et töövõimetoetus on drastiliselt väiksem kohtuniku tavapärasest sissetulekust. See ei kataks isegi mitte keskmise kodulaenu või talvisel perioodil kommunaalmaksete summasid. Samuti on ilmne, et selline toetus on drastiliselt väiksem ka kuni 1. juulini 2013 kehtinud määradest. Seega, kui kohtunikuga peaks midagi juhtuma, siis suunab riik kohtuniku sisuliselt toimetulekutoetuse saajaks ning paneb ta olukorda, kus elus püsimiseks tuleb teha väga raskeid valikuid. Sel põhjusel julgen väita, et seadusandja loodud süsteem soosib olukorda, kus töövõime kaotanud kohtunik pigem jätkab töötamist, kui astub tööelust kõrvale.

Tark ei torma – või siiski?

Kogu seda süsteemi vaadates tekib paratamatult küsimus, kuidas selline sotsiaalsete tagatiste kaotamine üldse võimalikuks sai ning kas kohtunikkond tõepoolest vaatas lihtsalt vaikides pealt. Kui vaadata sotsiaalsete tagatiste kaotamise seaduseelnõu kujunemist, siis ühiskondlikku debatti sealt ei paista. Vastupidi. Sedavõrd oluline muudatus tehti Eesti seadusloomele omasel viisil: Riigikogus seaduseelnõu esimese ja teise lugemise vahepeal.

Vabariigi Valitsus esitas Riigikogule pärast eelnõu esimest lugemist sotsiaalsete tagatiste kaotamise muudatusettepanekud, misjärel Riigikogus esimesel lugemisel olnud „Eesti keskmise palgaga seotud ametipalkade maksmise ajutise korralduse seaduse ja kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse muutmise seaduse“[14] eelnõust sai „Eesti keskmise palgaga seotud ametipalkade maksmise ajutise korralduse seaduse, kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse ja kohtute seaduse muutmise seadus“.

Tähelepanu väärib ka tõik, et Riigikogu põhiseaduskomisjonis, mis oli eelnõu menetlev komisjon, sisuliselt ei arutanud valitsusest tulnud muudatusi, mis kohtunike sotsiaalsed tagatised kaotaks. Nimelt kestis komisjoni istung 1 tund ja 20 minutit ning päevakorras oli neli sisulist küsimust pluss jooksvalt algatatud küsimused. Ja see ei ole kõik. Kohtunike sotsiaalseid tagatisi kaotavat eelnõud arutati Riigikogus 21. novembri 2012 täiendaval istungil ning öösel kell 05.08.[15] Seega kaotati kohtuniku ametikoha sõltumatust tagavad sotsiaalsed tagatised ühiskondlikku debatti läbi viimata ning ainus fookus oli palga suurendamisel.

Ma ei saa väita, et muudatuste tegemine oleks toimunud kohtunike eest salaja, kuna tolle aja kohtute haldamise nõukoja (KHN) 66. istungil, mis toimus 20.–21. septembril 2012, seda tõepoolest arutati. Küll aga väärib märkimist, et see arutamine keskendus sisuliselt valikule – kas väärikas palk ilma sotsiaalsete tagatisteta või kesine palk ja sotsiaalsed tagatised. Äramärkimist väärib KHN-i istungi protokollist ka see, et KHN-i liikmed olid väga häiritud, et sellised muudatused tuleb läbi arutada kiirustades ning otsus tuleb teha mitte ainult tänaste, vaid ka tulevaste kolleegide suhtes. Et EkoÜ oleks kohtunike sotsiaalsete tagatiste kaotamisse kaasatud, seda ei õnnestunud mul leida. Küll aga on EKoÜ pärast sotsiaalsete tagatiste kaotamist korduvalt nõudnud nende taastamist[16], millele on toetust avaldanud ka KHN[17]. Seega julgen üsna kindlalt väita, et 2012. aastal toimus tagatiste kaotamine kohtunikkonnaga sisuliselt konsulteerimata ning tulevikku vaatamata.

Rääkigem siis väärikast palgast, mille kohtunikkond sotsiaalsete tagatiste kaotamise eest sai ja mis siis peaks tagama kohtusüsteemi jätkusuutliku arengu. 1. juulil 2013 oli esimese astme kohtuniku ametipalk 3380 eurot. Sel ajal oli töötasu alammäär 320 eurot[18] ning keskmine brutopalk 949 eurot[19]. Kohtuniku palk oli seega 10,56-kordne alampalk ning ca 3,56-kordne keskmine palk. 2022. aastal oli esimese astme kohtuniku palk 4747 eurot, alampalk 654 eurot[20] ning keskmine palk 1685 eurot[21]. See tähendab, et 2022. aastal oli kohtuniku palk 7,26-kordne alampalk ning 2,82-kordne keskmine palk. Pärast maksude mahaarvamist kahaneb vahe veelgi.[22]

Seega on kohtuniku palk ajas oluliselt devalveerunud ning tõstatada võiks küsimuse, kas tänane palk on jätkuvalt kooskõlas seadusandja sooviga, kas see on endiselt väärikas ning kas see tagab kohtusüsteemi jätkusuutlikkuse. Viimase aja konkursid näitavad, et ehkki 2012. aastal, mil oli majandussurutis, võis tehtud otsus tunduda süsteemi päästmisena, oli see kahe teraga mõõk, mis nüüd võib saada just kohtusüsteemi jätkusuutliku arengu takistajaks.

Mulle ei anna rahu küsimus, kas sotsiaaltagatiste sel kujul kaotamine ja valitsuse usaldamine võis siiski olla seadusandja kiirustamisel tehtud viga, mida tehes ei osatud ette näha selle mõju tulevikule. Oleme harjunud meediast lugema ja kuulma, miks ja mil viisil tuleks väärtustada õpetajaid, arste, päästjaid, politseinike ning kuidas üks või teine ühiskonnagrupp on valmis oma õiguste eest seismiseks streikima. Et meil on vajadus väärtustada neid ca 250 kohtunikku, kes tagavad õigusriigi toimimise, ning kindlustada kohtusüsteemi jätkusuutlikkus kvaliteetsete kohtunike näol – seda ei kuule.

Kohtunikel puuduvad sisuliselt hoovad oma õiguste ja huvide eest seismiseks. Kohtunikel puudub streigiõigus[23], samuti ei ole võimalik tegeleda kõrvaltegevustega, kuna sellisel juhul kannataks õigusemõistmise kvaliteet. Ma ei näe ka seda võimalust, et kaotame kohtunikele seatud piirangud. Me ju ei soovi, et tuleviku kindlustamiseks ja töövõime kaotuse puhuks sääste koguma pidav kohtunik sõidaks äpitaksot või peaks äriringkondadele tellimusloengut maksude optimeerimisest. Seega on aeg hinnata, kas kohtunike sotsiaalsete tagatiste kaotamine sel kujul oli ikka õige ning kui vastus selle küsimustele on eitav või vähemalt tekib kahtlus, siis ehk oleks aeg need vähemalt osaliselt taastada.

Mul on siiralt hea meel, et ka poliitikud on hakanud mõistma, et 2012. aastal tehtud otsus kaotada kohtunike sotsiaalsed tagatised võis olla viga ja et see viga tuleks parandada. Näiteks 2020. aasta oktoobris avaldati eelnõude infosüstemis kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsus (VTK)[24], kus nähti probleemi varem olemas olnud töövõimetuspensioni kaotamises ning sooviti taastada kohtunikele senise töövõimetuspensioniga võrreldavad tagatised nende töövõime püsiva vähenemise või kaotuse korral.

VTK leidis toetust ka KHN-is, kes sarnaselt Justiitsministeeriumile oli 2012. aastal sotsiaalsete tagatiste kaotamist väärika palga nimel toetanud.[25] Veelgi enam, 2023. aasta Riigikogu valmistel oli Keskerakonna valimislubadus „Taastame kohtunike sotsiaalsed tagatised, mis motiveeriksid kohtunike pikaajalist töötamist ja oleksid võrdväärsed Euroopa Liidu liikmesriikides kohtunikele tagatud sotsiaalsete garantiidega“.[26].

Loodan, et 2020. aasta Justiitsministeeriumi VTK ning 2023. aasta Keskerakonna valimislubadus näitavad reaalset soovi kohtunike sõltumatuse tagatistega tegeleda ja kindlustada kohtuniku ametikoha sõltumatus ning atraktiivsus, kohtusüsteemi jätkusuutlikkus ning kohtunike pealekasv. Ärme peatu üksnes VTK ja valimislubadustega. Liigume edasi ja teeme ära!

Milline oleks väärikas hüvitis kohtunikule, kes ei saa tervise tõttu tööd jätkata?

Sellele küsimusele on vastata keeruline, kuna ükskõik milline lähtekoht vastamiseks valida, põrkud ikka ja jälle mõne sellise probleemiga, millele vastust ei ole. Ehkki ma ise olen seda meelt, et taastada võiks kuni 1. juulini 2013 kehtinud süsteemi, ei tähenda see, et lahendus ei võiks seisneda ühekordse hüvitise maksmises või et süsteemi ei võiks üles ehitada eraõigusliku töövõimetuskindlustuse raames[27], mille makseid teeks riik. Ehkki on palju küsimusi, millele seni vastust ei ole, ei tähenda see, et nende küsimuste najal ei oleks võimalik jõuda tulemuseni, mis kõiki osapooli rahuldaks.

Ent ärgem rutakem asjadest ette. Vaadakem esmalt, millist töövõimetuse hüvitist võiks pidada piisavaks. EKoÜ viis 2022. aastal läbi sotsiaaltagatise uuringu.[28] Uuringu kohaselt pidas pensioniga kindlustatud kohtunikest ametipalgaga seotud töövõimehüvitist oluliseks või väga oluliseks 96,6% vastanutest[29] ning kohtuniku pensioniga kindlustamata kohtunikest 79,7% vastanutest[30]. Seega peab enamik kohtunikest kohaseks olukorda, et taastatakse kuni 1. juulini 2013 kehtinud regulatsioon, mille kohaselt oleks mõistlik sissetulek tagatud sõltumata töövõime kaotuse põhjustest.

Alternatiiviks kunagi kehtinud olukorra taastamisele pidasid kohtunikud oluliseks või väga oluliseks ka ühekordset hüvitist, mis osalise töövõimetuse korral oleks kolme aasta töötasu ning püsiva töövõimetuse korral seitsme aasta töötasu. Seega võiks tehtud uuringu pinnalt kokkuvõtlikult nentida, et kohtunikud ise peavad täieliku töövõime kaotuse korral sobivaks töövõimetuse hüvitist, mis võimaldab töövõime kaotanud kohtunikul töölt lahkuda ja mis tagab väärika sissetuleku. Osalise töövõime kaotuse korral võiks aga piisavaks pidada sellist töövõimetuse hüvitist, mis kompenseeriks ülemineku osalisele tööajale (KS § 371 lõige 1 punkt 2) või kohtunikuametist lahkumise ja osalise tööajaga kuhugi mujale tööle asumise.

Nagu ma enne välja tõin, siis olen ise selles leeris, kes pooldab kuni 1. juulini 2013 kehtinud töövõimetuspensioni süsteemi taastamist või analoogse süsteemi loomist. See annaks selge signaali, et riik ulatab kohtunikule, kes on panustanud õigusriigi toimimisse ja teinud pikaajaliselt stressirohket tööd, vajadusel abikäe ning kohtuniku sissetulek ja elustandard töövõimetuse või osalise töövõimetuse tekkimisel märkimisväärselt ei lange, tänu millele oleks kohtunikul võimalus oma ametikoht vabastada uuele tulijale. See aitaks motiveerida kohtunikuametisse tulnutel siia jääda ning võimaldab seni teistel õigusala elukutsetes töötanud juristidel teha otsuse jätkata karjääri kohtunikuna. Võrreldes erasektoriga, oleks tegu selge eelisega.

Ehkki oleme harjunud, et advokaadid ja teiste õigusala elukutsete esindajad soovivad saada kohtunikuks, ei ole ma kindel, et see tendents on jätkuv. Juba täna on minuni jõudnud kuuldused, et sotsiaalsete tagatisteta kohtunikud on väljendanud huvi vahetada tulevikus kohtunikutöö advokaadi oma vastu. Seejuures on praeguseks olemas ka kogemus, kus kohtunikukonkursil osalevad advokaadid võtavad avalduse tagasi, kuna töökoormus ning palk ei ole omavahel kooskõlas. Arvestades, et kohtunike keskmine vanus on ca 49 aastat ning see on langustrendis, ei oleks teps mitte üllatav, kui lõpuks minnakse pensioni välja teenima advokaadi või mõne muu õigusala elukutse esindajana.

Kohtusüsteem ja kohtunikuamet ei peaks olema kasvulava advokaatidele, notaritele, prokuröridele jne, vaid olukord peaks olema – ning arenenud riikides ongi – vastupidine. Iga edukas õigusala elukutse kandja peaks tundma tungi ja soovi saada kohtunikuks. Selleks, et muuta kohtuniku elukutse oma ala parimate seas taas atraktiivseks, tuleb luua suure töökoormuse kõrvale ka präänikud sotsiaalsete tagatiste näol. Usun, et keegi meist ei sooviks kohtusüsteemi, mis meenutaks läbikäiguhoovi või oleks kasvulavaks OÜ-le Advokaadibüroo Endised Kohtunikud. Või mis veelgi hullem – kujutage ette nt olukorda, kus vähidiagnoosi saanud kohtunik kogub annetustena raha elu- ja tööpäevade pikendamiseks.

Need on küsimused, mida Eesti peab õigusriigina jätkamiseks juba täna endale esitama ning nendele küsimustele tuleb riigil ka juba täna viivitamatult vastused leida. Keegi meist ei tahaks näha õigusemõistmise puhul samasugust süsteemset ja pikaajalist kriisi, nagu meditsiinisüsteemis. Ma ei soovi, et arutlusel oleks kohtumajade sulgemine põhjusel, et sinna ei soovi keegi kohtunikuks minna. Nii inimeste endi kui ka ühiskonna jaoks tervikuna on oluline, et õigusemõistmine toimuks puudutatud isikutele võimalikult lähedal. Samuti ei oleks ilmselt kellegi soov, et õigusemõistmise kvaliteet või asjade lahendamise kiirus kannataks, kuna kohtunikke on puudu. See tooks kaasa kohtusüsteemi usaldusväärsuse langemise, mis omakorda võiks tuua kaasa asjade lahendamise väljaspool kohtusüsteemi, nt omakohtu kaudu. See ei ole õigusriigile kohane.

Milline peaks töövõimetuspensioni või -hüvitise süsteem olema?

2020. aasta VTK-st inspireeritult ning kohtunikkonna korduvate meeldetuletuste saatel püüdis Justiitsministeerium 2022. aasta lõpus kohtunike töövõimetuse hüvitise temaatikaga edasi tegeleda. Selle tarbeks toimus ka EKoÜ ja ministeeriumi kohtumine, enne mida saadeti ühingu juhatusele ka nägemus võimalikust regulatsioonist. See ei erinenud suurt VTK-s toodust. Tegemist oli läbi mõtlemata ning võiks isegi öelda, et kafkaliku ettepanekuga, mis eelnõuks vormunult oleks lisatud kohtute seadusesse taas sisuliselt debatti pidamata esimese ja teise lugemise vahel.

EKoÜ-le edastatud ministeeriumi nägemus, mida EKoÜ ei toetanud, oli, et haiguskriitikata kohtuniku puhul võiks kohtu esimees koostada esildise, misjärel kutsutaks kokku kohtuniku töövõimet hindav ekspertkomisjon, kes hindaks kohtuniku töövõimet. Seejärel oleks võimalik kohtunik ametist vabastada. Sellist menetlust ei saa pidada kohtuniku sõltumatust austavaks, kuivõrd kohtunik, kelle tervislikku seisundit hinnata soovitakse, oli täiesti kõrvale jäetud ning muudetud üksnes menetluse objektiks. Tähelepanu polnud pööratud sellele, mis saab näiteks siis, kui kohtunik ei soovi või tema vaimne tervis ei võimalda ekspertkomisjoniga koostööd teha või kui kõik tema terviseandmed digiloos on suletud.

Sellisel juhul ei tohiks käia peast esimesena läbi mõte, et kohtunik tuleks ametist vabastada nt koostöö tegemata jätmisele viidates. Kuna kirjeldatud juhul pole keegi kohtuniku tervist hinnanud, ei saaks olla kohtuniku vabastamise alus ka KS § 99 lõige 1 punkt 4, mis võimaldab vabastada kohtuniku ametist tervise tõttu, kui see takistab tal kohtunikuna töötamast. Lahendused haiguskriitikata kohtuniku terviseseisundi hindamiseks ning tema ametist vabastamiseks peaksid sündima täitevvõimu ja kohtunikkonna koostöös. Eesmärgiks peab olema kohtunike sõltumatust tagav menetlus koos võimalusega tehtud otsuseid vaidlustada.

Minu hinnangul on täna kehtiv töövõime hindamise süsteem piisav selleks, et ka kohtunikud sinna alla paigutada. Mingit erilist uut kohtunikele suunatud süsteemi ei ole vaja luua. Kui Eesti Töötukassa tuvastab töövõime hindamise tulemusel kohtunikul osalise töövõime või töövõime kaotuse, siis kohtuniku avalduse alusel ta kas vabastatakse ametist või võimaldatakse talle töötamist osalise tööajaga. Vastutasuks saab ta ametikoha palgaga seotud töövõimetuspensioni või siis ühekordse ja piisava töövõimetushüvitise. Läbi tuleks lihtsalt mõelda, milline oleks hüvitis või pension järgmistel juhtudel:

  • osalise töövõimega kohtunik jätkab KS § 37 lõike 1 punkti 2 alusel töötamist osalise tööajaga;
  • pärast Eesti Töötukassa kordushindamist[31] leitakse, et täieliku töövõimetuse asemel on taastunud osaline töövõime või osalise töövõime asemel on taastunud täielik töövõime või vastupidi;
  • pärast Eesti Töötukassa kordushindamist leitakse, et osaline töövõime on asendunud täieliku töövõimetusega.

Asjaolu, et töövõime võib ajas muutuda, räägib minu hinnangul selle kasuks, et taastada tuleks kohtuniku palgaga seotud töövõimetuspension, mida makstakse kas pensionini või siis töövõime taastumiseni. Ehk kui Eesti Töötukassa regulaarselt läbi viidud hindamiste tulemusel leitakse, et kohtuniku töövõime on taastunud või osaliselt taastunud, siis oleks riigil võimalik ka hüvitise suurust vähendada või hoopis võimaldada endisel kohtunikul tööle naasta.

Keerulisem on olukord siis, kui kohtunikul adekvaatne haiguskriitika puudub. See tähendab olukorda, kus inimene ise ei taju ega teadvusta, et asjad on halvasti. Selline haiguspilt on üldjuhul omane psühhiaatrilistele probleemidele. Sellisel juhul ei tasu peita pead jaanalinnu kombel maa alla ega loota, et ehk laheneb probleem iseenesest. Probleemidel ei ole kombeks iseeneslikult laheneda, vaid nendega tuleb tegeleda. Ma ei arva, et kohtunikuameti eluaegsus peaks andma erilise puutumatuse, mis tähendab, et eluaegsuse egiidi all jätkatakse iga hinna eest ning menetlusosaliste õiguste arvelt, isegi kui tervislik seisund töötamist ei võimalda. Kohtuniku sõltumatus ja erapooletus on väärtused, mis kaitsevad ennekõike menetlusosalisi ja õigussüsteemi tervikuna. Seda tuleb silmas pidada ka siinkohal.

Milline aga peaks siis olema see hoob, mis haiguskriitikata kolleegi abi otsima või töölt lahkuma suunaks? Kindlasti ei saa see olla menetlus, mis muudaks kohtuniku menetluse objektiks ning välistaks kohtuniku võimaluse tema ametist vabastamist vaidlustada. Ka ei tohiks ametist tervislikel põhjustel vabastamine tuua kaasa olukorda, mis hiljem välistaks õigusalal töötamise[32]. Õigusriigile kohaseks ning kohtuniku ameti eluaegsusega kooskõlas olevaks ei saaks pidada ka menetlust, kus töövõimelisuse hindamine toimuks kolleegide ja – mis Eesti väiksust arvestades veel hullem – nt menetlusosaliste teadmisel. Näeme ju oma töös tihti, kui lihtne on sildistada ja milline võib olla alusetu märgi „hull“ tulemus. Kaebeõiguseta avalikult peetav menetlus viiks olukorrani, kus kohtunikku suhtutaks eelarvamusega ja kus iga menetlusosaline võiks kohtunikku diagnoosida ning esitada taandamisavalduse asemel hoopis taotluse hinnata avalikult (ja korduvalt ning eri menetlustes ka paralleelselt) kohtuniku tervislikku seisundit. Mitte keegi ei peaks sellise rünnaku objektiks saama.  

Et kogu artikkel ei jääks vaid targutamiseks, siis pakun enda poolt välja kaks alternatiivset lahendust. Kindlasti ei ole minu välja pakutavad võimalused ainsad, kuid nende abil on võimalik avada laiem diskussioon, leidmaks parimad lahendused.

Esiteks võiks pilgud pöörata riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadusele. Kuna kohtunikel on ametikohast tingitult ligipääs riigisaladusele, siis miks mitte hinnata teatud aja järel, kas kohtunik on jätkuvalt sobiv riigisaladusega tegelema.[33] Ehkki riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus praegu sellist hindamist ette ei näe, võiks see olla üks võimalus välistada kohtuniku ametist need inimesed, kellel on psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, või kellel on narkootilise või psühhotroopse aine, alkoholi- või hasartmängusõltuvus. Kui selline hindamine oleks ette nähtud ka ametikohajärgsetele loa omanikele, siis annaks see võimaluse teatud riske hinnata ja vältida. Samas tuleks aga tagada, et menetlus oleks läbipaistev ja edasikaebeõigusega kaitstud ning kohtunikul peaks olema võimalik saada teada, miks ta hindamist ei läbinud.

Teise alternatiivina võiks üle vaadata töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ja sellega antud mängumaa. Kehtiv õigus ei välista, et töötajate tervise ja ohutuse huvides võib tööandja kehtestada lisanõudeid, kui ta peab seda vajalikuks. Osale ametikohtadele on ka õigusaktidega kehtestatud kohutuslikud tervisenõuded ning teatud psühhiaatriliste diagnooside esinemine välistab töötamise või teenistuse näiteks kaitseväelastel, politseiametnikel, turvatöötajatel, päästjatel, vanglatöötajatel, lõhkeainete käitlejatel ja pürotehnikutel. Seega võimalusi on erinevaid, kuid oluline on, et igal juhul peab kohtunikule jääma võimalus enda ametist vabastamist vaidlustada.

Kokkuvõtteks

Kohtunike sotsiaalsed tagatised ei ole kohtunikkonna privileeg, vaid see on vajalik tagamaks inimestele erapooletu, sõltumatu ja objektiivne kohtupidamine. Alafinantseeritud ja nõrkade sotsiaaltagatistega kohtuvõim võib sattuda ohtu ja olla mõjutatav. Ma loodan siiralt, et sotsiaalsete tagatiste, sh töövõimetuspensioni kaotamise eesmärk 2012. aastal oli üksnes riigi soov hoida majanduskriisi leevendamiseks raha kokku ning et 2023. aastal ollakse valmis uuesti debatiks, et taastada kohtunike sõltumatuse tagamiseks nende sotsiaalsed tagatised.

Arvestades, et kohtunike ülesanne on kaitsta põhiseaduslikke väärtusi ning kohtunikel on seega õigusriigi toimimises oluline roll, ei saa töövõimetuspensioni taastamist või laiapindse töövõimetushüvitise maksmist pidada ebamõistlikult kalliks. 2023. aasta valimisprogrammide analüüsi kohaselt oleks kohtunike sotsiaaltagatiste taastamise maksumus 800 000 eurot[34], mis aja jooksul indekseerimise tulemusel küll suureneks[35]. See number hõlmab endas ka kohtuniku vanaduspensioni taastamist. Tegemist ei ole ebamõistlikult suure või Eestile üle jõu käiva kuluga. Küll aga oleks töövõimetuspensioni taastamine või töövõimetushüvitise maksmine üks selline tagatis, mida ühiskond saaks pakkuda ja mille arvelt ühiskond saaks vankumatult nõuda, et iga kohtunik oleks igal ajahetkel ning iga asja lahendades täielikult sõltumatu.

See oleks selge signaal, et riik hindab õigusriigi toimimist ning seda, et kohtunikuametit ei peaks osaliselt või täielikult töövõime kaotanud kohtunikud, keda praegu oleks inimlikel põhjustel raske suunata kohtunikametist ja -palgast loobuma (ning leppima töövõimetoetuse saamisega) või töötama osalise töökoormusega (KS § 371 lõige 1 punkt 2). Samuti oleks see märk, et kohtuniku amet on enamat avaliku sektori kõrgepalgalise juristi omast. Lisaks annaks töövõimetuspensioni või -hüvitise maksmine ka kohtuniku perekonnale kindluse, et ükskõik mis nende perekonnaliikmega ei juhtuks, ei unusta riik kohtuniku panust õigusriigi toimimisse. Kohtunikuameti järjepidevuse tagamiseks tuleb see taas au sisse tõsta.

Tulles artikli sissejuhatuse juurde, siis ma loodan kogu südamest, et meist keegi ei pea kunagi millegi sellisega kokku puutuma ning kui peaks, siis on olemas süsteem, mis meid ja meie lähedasi taas kaitseks.

PS! Aitäh Kadrile ja Leanikale, kes artikli kriitilise pilguga üle vaatasid ning mõtteid korrastada aitasid!

____________________________

[1] Sõna spunk on nii eesti keeles kui ka teistes keeltes levinud Astrid Lindgreni raamatu „Pipi Pikksukk“ kaudu ning tegemist on tehissõnaga, millel ei ole ühest tähendust. „Ühel hommikul sõnas Pipi oma sõpradele Tommyle ja Annikale, et ta on leiutanud „silmapaistvalt“ hea sõna spunk, kuid ta ei tea, mida sõna tähendab. Pipi sõbrad nentisid, et kui ei teata, mida sõna tähendab, siis pole tast kasu. Sellepärast hakati sõnale ühiselt tähendust otsima, kuid kuskil ei teatud vastata, mis on spunk. Lõpuks arvati, et spunk on väike roheline tiibadega putukas.“

[2] 2022. aasta Euroopa Liidu õigusemõistmise tulemustabel (The 2022 EU Justice Scoreboard). – https://commission.europa.eu/system/files/2022-05/eu_justice_scoreboard_2022.pdf (21.02.2023).

[3] Taani järel.

[4] Meist ees olid Taani, Austria, Poola ja Sloveenia.

[5] Artikli autori ema on arst.

[6] KS § 6 lg 1 kohaselt korraldab kohtunik oma tööaja iseseisvalt. Kohtunik peab oma kohustused täitma mõistliku aja jooksul, arvestades seaduses ettenähtud menetlustähtaegu.

[7] Vt Vabariigi Valitsuse 15. novembri 2000 määrus nr 362 „Kuvariga töötamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“. – RT I, 26.02.2021, 19.

[8] Välja arvatud kiireloomulised asjad.

[9] Vabariigi Valitsuse 15. novembri 2000 määruse nr 362 „Kuvariga töötamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ § 3 lõike 4 kohaselt peab tööandja korraldama töö selliselt, et töötaja saab silmade ülepinge ja sundasendis töötamisega tekkivate vaevuste ennetamiseks vaheldada kuvariga töötamist teistlaadsete tööülesannete täitmisega. Kui see pole võimalik, peab töötaja saama perioodiliselt pidada puhkepause. Puhkepauside kestus peab moodustama vähemalt 10% kuvariga töötamise ajast.

[10] Kohtuniku staatuse seaduse muutmise seadus. – RT I 1996, 73, 1294.

[11] RKHKo 17.05.2022, 3-20-1231.

[12] Päevamäära suurus artikli kirjutamise ajal on 16,33 eurot ehk osalise töövõime korral oleks toetuse suurus 279,24 eurot ning puuduva töövõime korral 489,90 eurot.

[13] Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 91 kohaselt on psühhosotsiaalsed ohutegurid õnnetus- või vägivallaohuga töö, ebavõrdne kohtlemine, kiusamine ja ahistamine tööl, töötaja võimetele mittevastav töö, pikaajaline töötamine üksinda ja monotoonne töö ning muud juhtimise, töökorralduse ja töökeskkonnaga seotud tegurid, mis võivad mõjutada töötaja vaimset või füüsilist tervist, sealhulgas põhjustada tööstressi.

[14] Vt https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/68593dc8-70a9-46fd-ad60-e26eb790b409/Eesti+keskmise+palgaga+seotud+ametipalkade+maksmise+ajutise+korralduse+seaduse%2C+k%C3%B5rgemate+riigiteenijate+ametipalkade+seaduse+ja+kohtute+seaduse+muutmise+seadus (21.02.2023).

[15] XII Riigikogu IV istungjärk, Riigikogu täiendav istung 30. novembril 2012, stenogramm. – https://stenogrammid.riigikogu.ee/et/201211301300#PKP-27414 (21.02.2023).

[16] Vt nt EKoÜ 29. detsembri 2022 seisukohti: https://ekou.ee/doc/2020-12-29_EKoY-JM-ametikitsendused.pdf); https://www.err.ee/1029548/kohtunikud-tahavad-toovoimetuspensioni-tagasi; https://www.ekou.ee/doc/2019-03-13_EKoY-JM-TVpension.pdf (06.03.2023).

[17] Kohtute haldamise nõukoja 104. istungi protokoll. – https://www.kohus.ee/sites/default/files/dokumendid/104._protokoll_28.03.2019.pdf (06.03.2023).

[18] Vabariigi Valitsuse 10. jaanuari 2013 määrus nr 6 „Töötasu alammäära kehtestamine“. – RT I, 11.01.2013, 7.

[19] https://andmed.stat.ee/et/stat/majandus__palk-ja-toojeukulu__palk__aastastatistika/PA001/table/tableViewLayout2 (06.03.2023).

[20] Vabariigi Valitsuse 9. detsembri 2021 määrus nr 116 „Töötasu alammäära kehtestamine“. – RT I, 11.12.2021, 17.

[21] Statistikaameti andmetel oli 2022. aastal brutokuupalk I kvartalis 1593 eurot, II kvartalis 1693 eurot, III kvartalis 1679 eurot ja IV kvartalis 1775 eurot, mis teeb keskmiseks palgaks aastases kokkuvõttes 1685 eurot. Vt ka https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/tooelu/palk-ja-toojoukulu/keskmine-brutokuupalk (06.03.2023).

[22] Kuna kohtunike palgalt töötuskindlustusmakseid ei tasuta, siis palgakalkulaatori (http://palk.crew.ee/) alusel oleks vahed pärast maksude tasumist (kogumispensioniga liitumata) järgmised: 2013. aastal vastavalt 3,53 korda (2700,44÷764,96); 2022. aastal aga vastavalt 2,77 korda (3797,60÷1372,54).

[23] Kollektiivse töötüli lahendamise seadus § 21. – RT I, 26.06.2018, 21.

[24] https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/204114d1-1d48-4627-b486-4546495918e0#CxccVW49 (06.03.2022).

[25] Kohtute haldamise nõukoja 104. istungi protokoll. – https://www.kohus.ee/sites/default/files/dokumendid/104._protokoll_28.03.2019.pdf (06.03.2023).

[26] Eesti Keskerakonna valimisplatvormi Riigikogu XV koosseisu valimistel (2023). –  https://keskerakond.ee/files/valimisplatvorm3.pdf (21.02.2023).

[27] Autorile ei ole teada, kas Eestis täna sellist kindlustust pakutakse. 

[28] Uuringu tulemused on tänase seisuga veel avalikustamata.

[29] Vastanuid oli 87.

[30] Vastanuid oli 58.

[31] Vastavalt töövõimetoetuse seaduse § 8 lõikele 1 toimub hindamine iga viie aasta järel.

[32] Nt advokatuuri seaduse § 27 lõike 1 punkti 7 kohaselt ei võeta advokatuuri liikmeks isikut, kes on kohtuotsusega ilma jäetud õigusest olla kohtunik.

[33] Vt riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus § 32 lõiked 1 ja 2. – RT I, 06.05.2020, 36.

[34] St kuni 1. juulini 2013 kehtinud süsteemi taastamise korral.

[35] Erakondade valimislubadused 2023. – https://www.fin.ee/media/8711/download (06.03.2023).