Tõnis Türna
Rahvusarhiivi Tartu kasutusosakonna juhataja

Kaja Pullonen
Rahvusarhiivi Tartu kogumisosakonna juhataja

 

Kohtudokumendid moodustavad Rahvusarhiivi kogudest kaaluka ja hinnatud osa. Eri ajastutel tegutsenud eri astmete, seisuste ja haldusüksuste kohtute arhiive on hoiul kokku tublisti üle tuhande ning need katavad pikka ajavahemikku alates 15. sajandist kuni 21. sajandi alguskümnenditeni.[1] Kohtuarhiivid sisaldavad kokku kilomeetrite jagu toimikuid ja protokolle, millesse on talletatud miljonite lehekülgede kaupa teksti. Kui siia juurde arvata ka mitmesuguste seotud institutsioonide, näiteks kohtu-uurijate, prokuröride, täiturite, pristavite, fiskaalide, advokaatide, notarite ja politseiasutuste tegevuse käigus loodud ja saadud dokumendid, siis on õigusemõistmise ja kohtuvõimuga seotud kirjalik pärand veel märksa ulatuslikum. Nii oma sisu kui ka vormi poolest on tegemist äärmiselt eripalgelise ainesega: tindi ja sulega saksa keeles gooti tähtedega kirja pandud varauusaegsete ürikute kõrval leidub massiliselt 19. sajandi ja 20. sajandi alguse venekeelseid kohtuakte ja tuhandeid sama perioodi eestikeelseid vallakohtute protokolliraamatuid, samuti ka riiulite kaupa lähimineviku trükikirjas tsiviil- ja kriminaaltoimikuid. Kõik see, mis on kunagi kirja pandud kohtumenetluse käigus, seisab täna ajalooallikana arhiivikasutajate käsutuses.

Uurijad on kohtute arhiive rohkelt kasutanud. Kui jätta kõrvale akadeemiline ajaloouurimine ja kodanike õiguste tõendamisega seotud arhiivitöö, pakuvad kohtudokumendid suurt huvi ka laiemale arhiivikasutajate ringile. Kasutajauuringud näitavad, et kolm külastajat neljast otsib Rahvusarhiivist andmeid oma perekonna ja kodukoha ajaloo kohta. Nende kasutajate jaoks on kohtuprotokollidesse ja -toimikutesse kätketud infokillud suure väärtusega: testamendid ja pärandiasjad annavad ülevaate esivanemate omandist ja peresuhetest, kriminaalasjadest selguvad segased saatused, tunnistajatena antud ütlused heidavad valgust eellaste argielule, mõttemaailmale ja suhetevõrgustikele ning võlanõuded kajastavad nende elujärge. Tänu kunagistele piiritülidele saab mõnigi küla või talukoht endale esmamainimise ning kinnisvaravaidlustesse on talletatud omandisuhete muutumise lugu. Sageli on kohtuprotokollid ainsaks kirjalikuks allikaks, mis pakub kirikuraamatute kõrval lisateavet suguvõsaliikmete elu ja tegevuse kohta.

Tänu viimaste aastakümnete hoogsale digiteerimistööle ja jõudsatele IT-arendustele toimub praegu lõviosa kõigist arhiivikülastustest juba ainult internetis. 2020. aastal registreeriti Rahvusarhiivi kasutuskeskkondades kokku 1,7 miljonit veebikülastust. Ehkki lõviosa klikkidest pälvivad jätkuvalt perelooallikad, on nende kõrval praeguseks digiteerituna kättesaadav ka juba hulk ajaloolisi kohtumaterjale. Esiletõstmist väärib kindlasti 19. sajandi vallakohtute pärand, millest on tervikuna digiteeritud selle vanim ja keskseim osa: 450 kunagise vallakohtu 2200 protokolli- ja lepinguraamatut aastatest 1818–1917 ehk ühtekokku 235 000 digipildi jagu käsikirjalisi tekste. Kuna vallakohtutes menetletud kohtuasjad on kirja pandud kronoloogiliselt ja ilma abistavate nime- ja sisuregistriteta, algatas Rahvusarhiiv selle mahuka pildipanga hõlpsamini kasutatavaks tegemiseks 2019. aastal ulatusliku ühisloomekampaania, mille raames on 200 vabatahtlikku nüüdseks täht-tähelt ümber trükkinud ligemale 50 000 kunagist kohtulugu.[2] Seda tööd jätkub veel aastateks. Kui ühisloomes toimub digiteeritud kujutistelt info sisestamine käsitsi, siis tänu automaatse tekstituvastustarkvara jõudsale arengule on meie põhjanaabrid Soomes jõudnud oma sarnase, 19. sajandi talurahvakohtute protokollide mahuka tekstikorpuseni juba tehisintellekti abil.[3] Kokkuvõttes näitab see, kuivõrd pikk ja aktiivne kasutusiga ootab ees kohtute arhiivist Rahvusarhiivi jõudnud dokumente.

Kohtudokumentide arhiiviväärtus ja kogumine

Eesti iseseisvuse taastamise järel ümberkorraldatud kohtusüsteemi dokumendid hindas Rahvusarhiiv 2012. a kooskõlas 2011. a kehtestatud arhiiviseaduse[4] ja -eeskirjaga[5]. Arhiivindusliku hindamise käigus selgitatakse välja, missugune asutuse loodud teave on arhiiviväärtuslik, mida tuleb luua ja hoida eriti hoolsalt asutuses kohapeal ja mis tuleb teatud aja möödudes anda hoiule avalikku arhiivi[6]. Esimese ja teise astme kohtute dokumentidele koostati ühine hindamisotsus[7] 26.11.2012 nr 128. Eraldi hindamisotsusega (10.06.2013 nr 35) on hinnatud Riigikohtu kui kolmanda kohtuastme dokumendid. Nõukogude ajal selletaolisi hindamisi arhiiviväärtuse väljaselgitamiseks ei tehtud. Arhiivi jõudsid dokumendid, millele oli kehtestatud alaline säilitustähtaeg vastavalt üldistele näidisnomenklatuuridele[8].

Arhiiviväärtuse väljaselgitamisel arvestatakse lisaks konkreetses asutuses tema ülesannetest tulenevate kohustuste tõttu vajaliku teabe hankimisele ka võimalikku laiemat huvi, mida kogutud andmed võivad edaspidi pakkuda. Erinevate uurimisteemade raames võib näiteks kohtutes kohtumenetluse tarbeks kogutud detailsest teabest hoopis leida põhjalikke kirjeldusi valitsenud sotsiaalsetest oludest, inimeste käitumismallidest ja uurimisel kasutatud meetoditest. Ajastut iseloomustavat visuaalset teavet saab toimikutes olevatelt fotodelt ja salvestistelt. Palju põnevat on võimalik neist toimikutest aastasadade pärast hankida suguvõsauurijatel jne. Seetõttu ei mõjuta arhiivinduslikku hindamist ja kogumist praegu kehtivad erinevad juurdepääsupiirangud (neid rakendatakse kindlasti arhiivis arhivaalide kasutamisel). Teave, mis on hinnatud arhiiviväärtuslikuks, peab jõudma arhiivi ja säilima aastasadu, andes niimoodi meie ajast ja toimimisest aimu tulevastele põlvedele.

Kaasajal säilitatakse arhiiviväärtuslikuna kõik kohtulahendid kõikidest kohtuastmetest, statistilisi arvestuskaarte ja tähestikulisi sisujuhte. Oluline on tähele panna, et andmete arhiiviväärtus ei sõltu selle kandjast. Kui andmed on jäädvustatud paberile, on arhiiviväärtus paberdokumentidel, kui nad on liikunud andmekogudesse (nt 2001–2005 kohtulahendite infosüsteem KOLA ja alates 2006 kohtute infosüsteem KIS), siis tuleb arhiiviväärtuslikud andmed arhiveerida juba digitaalselt. Juhtumil, kui arhiiviväärtuslik teave on samal ajal nii paberil kui ka digitaalselt, on Rahvusarhiivil õigus otsustada, missugusel kandjal tuleb nad arhiivi anda.

Suurim erinevus nõukogude korra aegses ja kaasaegses valikus säilitamisele kuuluva teabe hulgas on kohtutoimikute osas. Kohtutoimikute nõukogudeaegsete säilitustähtaegade järgi valis kohtu arhivaar säilitamiseks omal valikul 2–5% tsiviil-, kriminaal- ja täitetoimikutest. Kaasaegse hindamise järgi tehakse valik eelkõige sisust lähtudes, kindla protsendi toimikute säilitamine ei ole eesmärk omaette. Kriminaaltoimikutest jääb säilitamiseks valik toimikuid, mis on ligikaudu 3% kriminaaltoimikute üldarvust, tsiviiltoimikutest ligikaudu 1%. Haldus- ja väärteoasjade toimikutest säilitatakse kõige keerukamad seaduse kohaldumisega seotud juhtumid, neid on alla 1%.

Kõikidest kriminaal-, tsiviil-, haldus- ja väärteoasjadest tuleb arhiivi anda Riigikohtu üldkogu lahendini jõudnud kohtuasjad, Riigikohtu vastava kolleegiumi täiskoosseisu lahendatud kohtuasjad, Euroopa Liidu Kohtu eelotsuse saanud kohtuasjad, Euroopa Inimõiguste Kohtus sisulise lahendi saanud asjad ja näidistena üksikud suurt avalikku huvi äratanud asjad kohtu ettepanekul. 

Kriminaalasjade kohtutoimikutest on lisaks nimetatutele arhiiviväärtuslikud inimsuse ja rahvusvahelise julgeoleku vastaste süütegude toimikud, isikuvastaste süütegude toimikud (mõrvad), rahvatervisevastaste süütegude toimikud (narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine, suure varalise kasu eesmärgil või suure kuritegeliku ühenduse poolt toime pandud teod), riigivõimuvastaste süütegude toimikud, õigusemõistmise vastu suunatud süütegude toimikud (kohtunikule, rahvakohtunikule, uurijale, prokurörile, kaitsjale, kannatanu esindajale ja tema lähedasele raske tervisekahjustuse tekitamine, nende vara rikkumine ja hävitamine eesmärgiga sundida neid tegutsema õigusemõistmise huvidele mittevastavalt) ja kaitseteenistusalaste süütegude toimikud.

Tsiviilasjade kohtutoimikutest on püsivaima väärtusega põlvnemise tuvastamine ja selle vaidlustamise toimikud, isikust põlvnemise tuvastamine ja vanema kande vaidlustamine pärast isiku surma, omandiasjade toimikud juriidilise fakti tuvastamisel, lapsendamise toimikud ja vanemlike õiguste äravõtmise toimikud.

Ainult Riigikohtu pädevusse kuulub põhiseaduslikkuse järelevalve tegemine ja arhiiviväärtuslikud on kõik sellesisulised kohtutoimikud.

Lisaks kohtutoimikutele on arhiiviväärtuslikud nii õigusajaloo kui ka üldise uurijateabe seisukohast esimese ja teise astme kohtu üldkogu protokollid, Riigikohtus kolleegiumite nõunike õigusalased ülevaated ja arvamused ning Riigikogu liikmete ametivanded. Õigusemõistmise üldküsimustes jäävad aastasadadeks hoiule kohtunike täiskogu protokollid, Riigikohtu esimehe ettekanded Riigikogule õigusemõistmise olukorrast, üldkogu otsused, määrused ja protokollid ning Eesti suhtes tehtud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendite koopiad.

Arhiiviväärtuslikuks peetakse ka kohtute tegevuse korraldamisega seotud dokumente.

Juhtimisalaselt on arhiiviväärtuslikud Riigikohtu ja teiste kohtute esimeeste käskkirjad, Riigikohtu esimehe üldkogu kokkukutsumise määrused, Riigikohtu direktori käskkirjad, Riigikohtu juhtkonna ja teiste kohtute nõupidamiste protokollid, Riigikohtu esimehe kirjavahetus Riigikogu, Presidendi Kantselei, Justiitsministeeriumi, peaministri, Riigikantselei ja valitsuse liikmetega, välisriikide kõrgemate kohtutega ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, koostöölepingud ning Riigikohtu ja teiste kohtute statistilised aruanded.

Kohtunikud ja kohtuteenistujad on olulise tähtsusega inimesed, mistõttu on enam tähelepanu pööratud ka kohtus töötavaid inimesi puudutava teabe säilimisele. Arhiivi peavad õigel ajal jõudma kohtunikueksamikomisjoni otsused ja protokollid, kohtunike distsiplinaarmenetluse toimikud, kohtunike koolitusnõukogu protokollid ning kohtunike isiklikud toimikud.

Arhiiviväärtuslikuks hinnatud teave tuleb anda arhiivi hiljemalt 10 aastat pärast nende loomist[9]. Kehtiva seaduse järgi peaksid arhiivis olema dokumendid, mis on loodud enne aastat 2010. Kuna eelmine, 1998. aasta arhiiviseadus[10] sätestas üleandmise tähtajaks 20 aastat, siis on praegu asutustes veel üle andmata viidatud aastast varem loodud dokumente. Üleandmiseks tuleb arhiivid ka nõuetekohaselt korrastada ja kirjeldada, mis on päris ressurssinõudev tegevus. Arhivaalid on vaja üle vaadata sisuliselt ning hankida nende ümbristamiseks ka parimad, võimalikult pikka säilivust tagada aitavad kaaned ja karbid. Kaante ja karpide materjalid peavad olema tugevad ja keemiliselt koostiselt sobivad, et kaitsta arhivaale kahjulike keskkonnamõjude eest. Paarikümne aasta jooksul on põhjalikult muutunud ka arhiivi nõuded arhivaalide korrastamiseks ja kirjeldamiseks. 1990ndatel kehtinud nõuded ei ole enam praegustega kooskõlas ja see tekitab asutuste arhivaarides sageli nõutust. Ka sel põhjusel on arhiivile üleandmiste seis asutuseti üsna erinev. Kõike varem tehtut pole siiski mõistlik ega vajalik ümber teha. Muutlikes oludes tuleb suhelda Rahvusarhiivi arhivaaridega, et üleandmiseks tehtavad tööd ning varasemad erisused üheskoos läbi arutada ning teha vaid optimaalseid tegevusi. Abi saab ka Rahvusarhiivi juhistest[11].

Nõukogude aja rahvakohtute arhiivid on üldjuhul 1990ndate alguseni Rahvusarhiivile üle antud. Pärastsõjaaegsete Tallinna rajoonide rahvakohtute dokumente säilitatakse Tallinna linnaarhiivis. Osa rahvakohtute arhiive asub ka Narva linnaarhiivis. Üksikute rahvakohtute viimaste aastate dokumendid 1980ndate lõpust on veel kohtumajades, nt Pärnu linna ja rajooni rahvakohus, Valga rajooni rahvakohus jt.

Kaasaegsetest esimese ja teise astme kohtutest on arhiivide üleandmisega tegeletud jõudumööda. 2005. aastal tegevuse lõpetanud kohtutest on praeguseks kohtumajades jõutud korrastada ja Rahvusarhiivile üle anda Tallinna linnakohtu, Järva maakohtu, Jõhvi halduskohtu, Viljandi maakohtu, Viru ringkonnakohtu, Ida-Viru maakohtu ja Kohtla-Järve linnakohtu arhiivid, osaliselt on üle antud Tartu linnakohtu, Lääne ja Hiiu maakohtu arhivaale. Narva linnakohtu arhiiv on vastu võetud Narva linnaarhiivi. Osa sellel perioodil tegutsenud kohtute arhiividest on veel kohtute endi arhiivihoidlates ja nende üleandmiseks ettevalmistamine on pooleli.

Praeguseni tegutsevatest kohtuasutustest on osa arhivaale üle andnud Harju, Pärnu, Tartu ja Viru maakohus, samuti nii Tallinna kui ka Tartu halduskohus ja mõlemad ringkonnakohtud. Suur osa seni maakohtutest üle antud dokumentidest on kinnistustoimikud, mida paberil enam edasi ei peeta.

Riigikohtus korrastatakse jätkuvalt ülemkohtu dokumente, kohapeal on veel näiteks kriminaaltoimikuid, ülemkohtu töö korraldamise dokumente ning kohtunike isiklikke toimikuid. Riigikohtu enda tegevuse dokumente ei ole seni veel Rahvusarhiivi üle antud.

Kohtute registriosakonnas peetavatele andmekogudele on antud arhiiviväärtus andmekogude 31.10.2017. a hindamisotsusega nr 51[12], mille kohaselt peavad arhiivi jõudma nii kohtute infosüsteem, kinnistusraamat, laevakinnistusraamat kui ka äriregister. Digitaalse kinnistusraamatu kasutuselevõtul loobuti paberkinnistustoimikutest ning neid säilitatakse Rahvusarhiivis. Edaspidi võetakse e-kinnistusraamat, nagu ka teised registrid, vastu vaid digitaalsena. Tegutseva andmekogu vastuvõtmisega arhiivi ei oodata andmekogu lõpetamiseni. Andmete seis arhiveeritakse kindla kuupäevaga (võetakse nn tõmmis) ja edaspidiseks lepitakse kokku, mitme aasta pärast võetakse uus tõmmis (nt viie aasta pärast võimalikult samal kuupäeval). Kõik tõmmised jäävad arhiivi hoiule eraldi, mis võimaldab kaugemas tulevikus ka nende seise omavahel võrrelda. Nimetatud andmekogusid ei ole Rahvusarhiivile säilitamiseks veel antud.

Juurdepääs kohtudokumentidele

Aluspõhimõttena on juurdepääs Rahvusarhiivis säilitatavatele arhivaalidele vaba. Arhiiviseadus ei kehtesta arhiiviainesele spetsiifilisi juurdepääsupiiranguid, vaid suunab järgima Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmääruses, avaliku teabe seaduses, isikuandmete kaitse seaduses ja muudes seadustes sätestatud piiranguid.[13] Kui jätta kõrvale üksikud viimastel aastatel vastu võetud eriseadustega kaitstud dokumendisarjad (näiteks pangasaladust sisaldavad Eesti Panga arhivaalid), keskendub Rahvusarhiivi senine juurdepääsupiirangute praktika selgelt isikuandmete kaitsele. Sama põhimõte kehtib ka kohtuarhiivide puhul: juurdepääs kohtudokumentidele on vaba senikaua, kuni neis ei leidu kaitstavaid isikuandmeid.

Milliseid isikuandmeid arhiiv kaitseb? Rahvusarhiivi juurdepääsu korra[14] järgi on vaba juurdepääsuga kõik isikuandmed, sealhulgas ka isikuandmete eriliigid,[15] mille puhul on andmesubjekti surmast möödunud vähemalt 30 aastat.[16] Vaba juurdepääsuga andmeteks loetakse ka kõigi isikute lihtisikuandmed, see tähendab andmesubjekti nimi, sugu, sünni- või surmaaeg, surma fakt ja/või matmise aeg ja koht. Muudel juhtudel kehtib isikuandmeid sisaldavatele arhivaalidele vaikimisi juurdepääsupiirang. Piiranguga isikuandmed jagunevad valdavalt kolme suuremasse rühma.

  1. Eriliigilised isikuandmed ehk andmed, millest ilmnevad rassiline või etniline päritolu; poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused või ametiühingusse kuulumine; geneetilised andmed; biomeetrilised andmed; terviseandmed; andmed seksuaalelu ja seksuaalse sättumuse kohta.
  2. Eriseadustega kaitstavad isikuandmed ehk andmed, mis võivad sisaldada näiteks lapse põlvnemise saladust, advokaadi ja kliendi suhte saladust, notari ametitoimingu saladust, kohtueelse menetluse ja kohtumenetluse käigus esile tulnud isikuandmete saladust jne.
  3. Eraelulised isikuandmed ehk andmed, mida avaliku teabe seadus käsitleb eriliiki isikuandmetele lisaks[17] ja mille kasutusse andmine võib kahjustada isikute huve, valmistada neile ebameeldivusi ja piinlikkust või mille avaldamisega võib kaasneda oht isiku elule, tervisele, identiteedile ning varaline või mainekahju.

Nagu öeldud, ei ole juurdepääsupiirangud tähtajatud, vaid lähtuvad esijoones andmesubjektide eludaatumitest. Nii ka kohtudokumentide puhul. Kui tegemist on uuemate kohtutoimikutega, mille puhul ei ole piirangud lõppenud, tuleb arhivaaliga tutvumise soovi korral täita juurdepääsutaotlus ning põhjendada selles oma juurdepääsuvajadust. Otsuse tegemisel peab Rahvusarhiiv esmalt tuvastama, kas isikul on seadusest tulenev õigus toimikus leiduvatele andmetele juurde pääseda. Vastav õigus tekib juhtudel, kus soovitakse tutvuda iseenda või oma surnud lähedase andmetega või siis esitatakse vastava seose puudumisel andmesubjekti kirjalik nõusolek. Kui andmesubjekt on surnud vähem kui 30 aastat tagasi, on nõusoleku andmise õigus tema pärijal, abikaasal, alanejal või ülenejal sugulasel, õel või vennal. Samuti käsitletakse seadusest tuleneva õigusena avalikes huvides oleva ülesande täitmist, avaliku võimu teostamist ning teadus- ja ajaloouuringut.[18] Neil puhkudel on kliendil kohustus oma vastavat õigust tõendada.

Kõigil muudel juhtudel, kus seadusest tulenev alus puudub, asub arhiiv kaaluma, kas soovijal on õigustatud huvi või kaalukas põhjus toimikus leiduvatele andmetele juurde pääseda. Eraeluliste isikuandmete puhul võetakse kaalumisel arvesse andmete kasutamise ja avaldamise viisi, uurimisteemat ja uurimistöö kaalukust. Lisaks sellele lähtub arhiiv kaalumisel ka riive intensiivsusest: mida tugevam on juurdepääsust põhjustatud andmesubjekti põhiõiguste riive, seda vähem on arhivaalidele juurdepääsu õigustavaid põhjusi. Eriliigiliste ja eriseadustega kaitstud isikuandmete puhul peab isikuandmete töötlemise alus vastama isikuandmete kaitse üldmääruse art 9 lõikele 2. Teadus- ja ajaloouuringu puhul täidab isikuandmete kaitse seaduses sätestatud eetikakomitee[19] rolli Rahvusarhiiv ise.

Kuna kohtutoimikud sisaldavad üldjuhul korraga paljude isikute andmeid, sealhulgas põhiandmesubjektide kõrval ka tunnistajate ning teiste kolmandate isikute andmeid, siis on vastavate juurdepääsutaotluste kaalumine keskmisest märksa aja- ja töömahukam. Nii tuleb rahvastikuregistri abil tuvastada andmesubjektide isikud ning eraldada piiranguga andmed vaba juurdepääsuga andmetest. Juurdepääsutaotluse menetlemisel korraldab Rahvusarhiiv arhivaali või selle osa kasutusse andmise parimal võimalikul viisil. Kõige sagedamini võimaldatakse piiranguga kohtutoimikule osaline juurdepääs: mõnikord kopeeritakse kogu toimik või osa sellest ja muudetakse tekstilõigud koopial loetamatuks, mõnikord kaetakse kinni paberoriginaali mõned osad. Samu toiminguid on võimalik teha ka digiteeritud arhivaalide puhul, kuvades klienditeeninduskeskkonnas autenditud kasutajale vaid see osa toimikust, millele juurdepääsuõigus antakse. Kui mahukate kohtutoimikute puhul osutub piiranguta osade eraldamine ebamõistlikult aeganõudvaks, väljastatakse tellijale üksnes kohtuotsus. Selgi puhul tuleb aga otsuse sisu enne läbi vaadata ja kohtuasja sisust ning kliendi juurdepääsutaotlusest lähtuvalt näiteks kannatanute või tunnistajate isikuandmed või muud eraelulised isikuandmed kinni katta. Iga taotluse menetlemisel on kaalutlused ja piirangute ulatus alati erinevad.

____________________________

[1] Ülevaate Rahvusarhiivi kogudest saab arhiivi infosüsteemist AIS (https://ais.ra.ee/) ja virtuaalsest uurimissaalist VAU (www.ra.ee/vau).

[2] Lähemalt arvutivõrgus: http://www.ra.ee/vallakohtud/.

[3] Vt arvutivõrgus: https://tuomiokirjat.narc.fi/en.

[4] Arhiiviseadus (RT I, 21.03.2011, 1).

[5] Arhiivieeskiri (RT I, 29.12.2011, 229).

[6] Arhiiviseaduse § 1 lg 1 järgi on avalik arhiiv Rahvusarhiiv ja kohaliku omavalitsuse arhiiv.

[7] Arvutivõrgus: https://www.ra.ee/wp-content/uploads/2016/11/HO_I_ja_II_astme_kohtud_26.11.2012_nr_128.pdf.

[8] Nt „Rajooni/linna rahvakohtute toimikute näidisnomenklatuur“. Tallinn, 1972.

[9] Arhiiviseaduse § 8 lg 1 (RT I, 21.03.2011, 1).

[10] Arhiiviseaduse § 34 lg 3 (RT I 1998, 36/37, 552).

[11] Arvutivõrgus: https://www.ra.ee/arhiivihaldus/juhised/.

[12] Arvutivõrgus: https://www.ra.ee/wp-content/uploads/2016/11/Ho-nr-51_31.10.2017-Andmekogud.pdf.

[13] Arhiiviseaduse § 10 lg 1.

[14] Vt riigiarhivaari 28.04.2019. a käskkiri nr 19 „Juurdepääsu kord isikuandmeid sisaldavatele arhivaalidele“. Arvutivõrgus: https://www.ra.ee/vau/upload/editor/day_190926/201909261449338574.pdf.

[15] Vt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) 2016/679, 27. aprill 2016, artikkel 9.

[16] Tähtaeg tuleneb avaliku teabe seaduse § 40 lg-st 3, mille järgi asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud isikuandmeid sisaldavale teabele kehtib juurdepääsupiirang selle saamisest või dokumenteerimisest alates 75 aastat või isiku surmast alates 30 aastat, või kui surma ei ole võimalik tuvastada, siis 110 aastat, alates isiku sünnist. Rahvusarhiivi arhivaalidele ei kohaldu 2019. aasta jaanuaris kehtima hakanud isikuandmete kaitse seaduse uue redaktsiooniga kehtestatud lühem, 10 aasta pikkune piiranguperiood (§ 9 lg-d 1 ja 2). See asjaolu on tekitanud segadust ja avalikku vastukaja, vt „Katse Eesti arhiive avada nurjus.“ – Eesti Ekspress, 06.02.2019. Arvutivõrgus: https://ekspress.delfi.ee/artikkel/85233499/katse-eesti-arhiive-avada-nurjus. 

[17] Vt avaliku teabe seaduse § 35 lg 1 p-d 12–16.

[18] Vt detailsemalt „Juurdepääsu kord isikuandmeid sisaldavatele arhivaalidele“, lk 3.

[19] Isikuandmete kaitse seaduse § 6 lg 4.