Marie Baker
Iirimaa ülemkohtu kohtunik, määratud kohtunik Iiri andmekaitset käsitlevate õigusaktide küsimuses

 

Isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) artikkel 23 annab liikmesriikidele õiguse kehtestada kohtusüsteemi sõltumatuse kaitsmiseks sätted, tingimusel, et sellised sätted on proportsionaalsed ja vajalikud ning austavad andmesubjekti põhiõiguste ja -vabaduste olemust.[1]

Iirimaa 2018. aasta andmekaitseseadus on toonud fookusesse kaks põhimõtet, mida peetakse meie õigus- ja põhiseaduslikus korras keskseks: kohtusüsteemi sõltumatus ja põhimõte, et õigust tuleb mõista avalikult – nn avatud õigusemõistmine (open justice).

Andmekaitseseadus piirab andmesubjektide õigusi mitmel viisil, ehkki seadusandlus hoolitseb selle eest, et andmesubjektide õigusi ei kaotataks. Kohtusüsteemi sõltumatuse ning nõuetekohase ja avatud õigusemõistmise kaitsmiseks on olemas kaks sätet. Need sisalduvad andmekaitseseaduse paragrahvis 157 (järelevalveasutus) ja paragrahvis 158 (õiguste piirangud).

Määratud kohtunik. Õiguskaitsevahendid: paragrahv 157

Andmekaitseseaduse paragrahv 157 eemaldab andmekaitsevoliniku (Data Protection Commissioner, DPC) üldisest pädevusest kohtute andmete töötlemise üle tehtava järelevalve, kui kohtud „tegutsevad oma õigust mõistvat funktsiooni täites“. Need järelevalvevolitused asendatakse mitmes aspektis järelevalveasutuse volituste andmisega ühele kohtunikule, [2] keda nimetatakse määratud kohtunikuks (the assigned judge). Määratud kohtunik:

  1. menetleb ja uurib kohtute andmetöötlustoimingutega seotud kaebusi;
  2. peab tagama kohtunike ja kohtute vastavuse andmekaitseõigusele;
  3. peab edendama kohtunike üldist teadlikkust andmekaitseõigusest.

Määratud kohtuniku volitused on rohkem piiratud kui andmekaitsevoliniku omad ja ta ei tohi rikkumise eest määrata trahvi ega kohaldada muid sanktsioone. Kuid määratud kohtunik saab suunata kohtunikku oma töökorraldust muutma ning suunata kohtudokumentides sisalduvate andmete muutmist ja täiustamist, mida sageli, kuid mitte alati võib leida kohtuprotokollides või avaldatud kohtuotsustes.

Kui andmed pärinevad väljaspool seda piiratud ulatust toimuvast tegevusest, esitatakse kaebus andmekaitsevolinikule.

Õigust mõistva funktsiooni täitmine

Seda piiratud või teistsugust korda kohaldatakse ainult juhul, kui andmeid kontrollitakse või töödeldakse siis, kui kohus või kohtunik täidab oma õigust mõistvat funktsiooni. See, mida mõistetakse „õigust mõistva funktsiooni“ all, pole õigusaktides määratletud ja tõenäoliselt on mõistest lihtsam aru saada, kui viidata sellele, mida see mõiste ei tähenda. Tundub selge, et kohtunik või kohus ei tegutse oma õigust mõistvat funktsiooni täites, kui ta on seotud kohtuvälise tegevusega, näiteks loengute pidamisega, endale rolli võtmisega mis tahes advokatuuri või kohtute teenistuse nõukogu reguleerivas organis jne. Määratluse alla kuulub kohtuistungite nimekirjade ja kohtuotsuste avaldamine ning kohtuprotsessi tavapärane läbiviimine.

Siiani ei ole konkreetsetes kaebustes olnud kuigi keeruline välja selgitada, kas see puudutab määratluses käsitletud tegevust. Tundub, et enamikul kaebuse esitajatest on üldine arusaam määratud kohtuniku pädevusvaldkonnast, paljud esitavad paralleelselt kaebusi andmekaitsevolinikule, mõned kaebused sisaldavad elemente, mis kuuluvad määratud kohtuniku pädevusse, ja teised kuuluvad andmekaitsevoliniku reguleeritavasse valdkonda. Selle näiteks on kaebus väidetava andmekaitset puudutava õiguse rikkumise kohta kirjaliku kohtuotsuse avaldamisel – mis on määratud kohtuniku pädevuses – ning veebipõhisele platvormile, näiteks Vikipeediasse, kantud teave kohtuasja sisu või otsuse enda õigusliku tähtsuse kohta, mis kuulub pigem andmekaitsevoliniku pädevusse.

Andmekaitsevoliniku ja määratud kohtuniku vahel on alanud dialoog, et arutada kattuvate kaebuste käsitlemist.

Kohtusüsteemi sõltumatuse kaitse: paragrahv 158

Kohtusüsteemi sõltumatust silmas pidades on andmekaitseseaduse paragrahv 158, mis on sätestatud üldsõnaliselt, piiranud või kitsendanud andmesubjektide õigusi ja vastutavate töötlejate vastavaid kohustusi tegevusega, mis on seotud mis tahes kohtusüsteemi toimimisega, nimelt juurdepääsuga, töötlemisega seotud teabega, kohustusega teatada vastutava töötleja isik, parandamisega, kustutamisega („õigus olla unustatud“), täpsusega, ülekantavusega, õigusega olla vastu automatiseeritud töötlemisele (kõik on toodud IKÜM artiklites 12–22). Andmekaitseseaduse paragrahvis 158 nimetatud kitsendusi kohaldatakse ainult siis, kui need on kohtusüsteemi sõltumatuse tagamiseks vajalikud ja proportsionaalsed.

Andmekaitseseadus andis kohtunike kolleegiumile õiguse kehtestada eeskirju piirangute „tõhusaks kohaldamiseks“ ning välja on antud eeskirjad, mis reguleerivad ja piiravad andmetega seotud õigusi seoses andmete töötlemisega kohtute poolt, kes täidavad oma õigust mõistvat funktsiooni. 2018. aasta andmekaitseseaduse (paragrahvi 158 lõige 3) 2018. aasta eeskirjad (edaspidi: eeskirjad) on välja antud ja jõustusid 1. augustil 2018.

Seetõttu ei ole Iiri õiguses kohtunikul, kes on andmete vastutav töötleja, kohustust teatada andmesubjektile isikuandmetega seotud rikkumisest. Heaks tavaks peetakse siiski seda, et kohtunik või kohtuniku nimel andmete töötlejana tegutsev kohtuametnik, kes saab teada võimalikust andmetega seotud rikkumisest, teavitab määratud kohtunikku, kui rikkumine võib põhjustada „suurt ohtu füüsiliste isikute õigustele ja vabadustele“, isegi kui seda tehakse ainult selleks, et saada kindlustunnet või suuniseid õige tegutsemisviisi kohta tulevikus. Suur osa määratud kohtuniku tööst puudutab seda tüüpi teatisi kohtunikelt, kes teevad vea või kardavad, et nad on teinud vea tundlike andmete avaldamisel, näiteks avaldades abieluvaidluse poolte nimed kirjalikus kohtuotsuses. Sellist avaldamist kontrollivad eraldi normid, kuid see võib hõlmata ka andmekaitset puudutavate õiguste rikkumist.

Eeskirjade praktiline mõju seisneb selles, et andmesubjekt peab esitama andmetele juurdepääsuks päringu kohtu eeskirjade abil loodud menetluse kaudu – põhiolemuselt kirjaliku taotluse.

Avatud õigusemõistmine

Iiri põhiseadusliku korra ja Suurbritannia jaoks on meie kirjutatud[3] ja kirjutamata[4] konstitutsiooni alus, et õiguseni ei saa jõuda „tähekambris“. See väljend tuleneb keskaegsete paleede ja kirikute lagede sinisel taustal kaunistusteks kuldtähtede kasutamisest, nagu seda võib veel näha näiteks Itaalias Scrovegni kabelis Padovas.[5]

1347. aastal ehitati Westminsteris Edward Usutunnistaja vanasse paleesse tuba[6], mis oli sarnaselt kujundatud[7] ning mis oli aastatel 1347–1641 sisuliselt koht, kus toimusid salanõukogu erilised istungid[8], et tagada seaduste õiglane jõustamine Inglise kõrgklassi suhtes, ning see toimis õigluskohtuna (court of equity). Kohus sai oma hilisemas ajaloos kurikuulsaks kui meelevaldne ja poliitiline, mistõttu parlamendi otsusega see likvideeriti.

Iirimaal oli oma „tähekamber“. 1571. aastal asutas Elizabeth I spetsiaalse kohtualluvusega kohtu, et tegeleda rahvarahutustega, muude avaliku korra vastaste õigusrikkumiste ja kõikide kuritegudega, mis ohustasid krooni,[9] hiljem nimetati see lossikambri kohtuks (Court of Castle Chamber) Dublini lossi spetsiaalselt ehitatud ruumi järgi, kus kohtupidamine toimus. Oma olemasolu teises pooles sai see metsikute karistuste määramise tõttu samuti kurikuulsaks ning sellel oli ka suuresti ebaefektiivse kohtu maine.

Need kohtud olid kaugel avatud õigusemõistmisest, mille poole meie põhiseaduslik kord püüdleb, ja see põhimõte on nüüd Iiri õiguses nii hästi kaitstud, et on palju vastumeelsust ja muret, kui tehakse ettepanekuid kohtumenetluse poolte nimede või muude tuvastavate tunnuste avaldatud kohtuotsustes anonüümimiseks või pseudonüümimiseks. See on valdkond, mis minu arvates muutub lähiaastatel andmekaitset käsitlevas arutelus kesksemaks.

Avatud õigusemõistmise põhimõte on loomulikult teada Mandri-Euroopa õigussüsteemi riikidele[10] ning Euroopa õigusele[11] ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikale[12].

Kuid meie kohtutes ollakse teatud määral mures, et anonüümimise laine võib IKÜM-i kontekstis kogu Euroopas tugevneda.[13]

Euroopa Kohtu pikaajaline praktika on olnud asendada varjupaigataotlejate, laste ja teiste tundlikes kohtuvaidlustes osalevate isikute nimed nende initsiaalidega, kasutades samas füüsiliste isikute tegelikke nimesid teistes kontekstides. Seejärel teatas Euroopa Kohus 2018. aasta juuni lõpus, et see pikaajaline poliitika tuleb osaliselt ümber pöörata: alates 1. juulist on vaikimisi seisukoht see, et kui eelotsusetaotlused on esitatud EL‑i toimimise lepingu artikli 267 alusel kohtuasjades, mille pooled on üksikisikud, asendatakse isikute nimed initsiaalidega, mis ei vasta nende tegelikele initsiaalidele.[14]

Iiri õiguses on palju näiteid, kui seadus nõuab, et isiku identiteeti või tuvastavaid tunnuseid ei avalikustataks. Näideteks on perekonnaõiguse valdkonna menetlused ja lastega seotud menetlused, näiteks lapse hooldusõiguse või lapsendamise juhtumid. Kuritegude puhul on vägistamises süüdistataval inimesel õigus oma isiku kaitsele kuni süüdimõistva otsuse tegemiseni. Pärast süüdimõistmist, kui kurjategija nime avaldamisega kaasneks tõenäoliselt ka ohvri tuvastamine, jääb nimi avalikustamata, kui ohver ise ei otsusta teisiti. Möödaminnes võib märkida, et tänapäeval otsustavad seksuaalkuritegude ohvrid sageli end identifitseerida, et kurjategija avalikkuse ette tuua.

Õigusemõistmise avalikkuse ehk „avatud õigusemõistmise“ kontseptsioon on rangelt seotud kohtunike sõltumatusega: nagu Inglismaa ja Walesi apellatsioonikohtu president Neuberger märkis kohtuasjas Al-Rawi vs. Security Services, „kohtunik, keda jälgitakse, on demokraatlikult vastutav kohtunik“.[15]

Võib öelda, et kohtud kui riigiorganid ja demokraatia kaitsjad tegutsevad valitsusasutuste võimu meelevaldsuse kontrollijatena. Usaldust õigusemõistmise vastu peetakse põhiprintsiibiks, ilma milleta ühiskond tõenäoliselt killustuks.

Jeremy Benthami poliitilised kirjutised olid üks varasemaid tänapäevaseid[16] avatud õigusemõistmise kui vahendi – mis annab avalikkusele teavet õiguse, kohtunike, protsessis osalejate ja seaduse kohaldamise kohta ning võimaldab nende kontrollimist – olulisuse eksponeerijaid.

Avatud kohtud harivad avalikkust, distsiplineerivad kohtunikke ja riigiorganeid ning tagavad kõigi isikute võrdse kohtlemise ja  tavainimeste osalemise vaidluste korrektsel lahendamisel.[17]

Niisiis, põhiseaduslikus ja riiklikus korras peetakse hädavajalikuks avalikkuse kontrolli, üldsuse osalemist ja üldsusepoolset mõistmist, õigusemõistmise struktuuride „uskumist“ ja kaasnevat austust.

Avatud õigusemõistmine teenib kohtusüsteemi sõltumatuse põhimõtet, kuna see tagab kohtunike vastutuse ja seetõttu selle, et õigust ei mõistetaks meelevaldselt ega ebaseaduslikult[18]. Iirimaal peavad kõik erandid avatud õigusemõistmise põhimõttest vastama põhiseaduse sätetele, mis ise kohustab õigust avalikult mõistma ja millest ainult seadusega võib ette näha erandi. Nii leidis Iirimaa Ülemkohus kohtuasjas Re R Ltd.[19], et avalikkus on õigusemõistmise hädavajalik aspekt.

Ülemkohus märkis kohtuasjas Gilchrist vs. Sunday Newspapers Ltd.[20], et avatud õigusemõistmise põhimõttele antud eelisõiguse mõju „on mõistetud peaaegu üldreegli kehtestamisena, mis välistab isegi väiksemad kõrvalekaldumised sellest kohustusest, näiteks lubada kohtuvaidlusosalisel kasutada pseudonüümi või initsiaale või viiteid, et osapooli ei tuvastataks.“[21]

Ülemkohtunik O’Donnell väitis, et lähtepunkt peab olema see, et „see kohus peab olema resoluutselt skeptiline kõigi nõuete suhtes loobuda kogu kohtuistungi avalikkusest mis tahes aspektist“ ja et kuigi kohus on veendunud, et asjaolud õigustavad avatud õigusemõistmise põhimõttest loobumist, „peab kohus kaaluma, kas on võimalikud väiksemad sammud, näiteks näha ette tunnistajate nimetamata jätmine või muul viisil tuvastamine või näha ette kinnise istungi mistahes osa jaoks osaliselt kinnikaetud transkribeering.“ [22]

Kohtuasjas Roe vs. Blood Transfusion Board,[23] mida järgis ülemkohtunik MacCracken  kohtuasjas Ansbacher (Cayman) Ltd.[24], leidis ülemkohtunik Laffoy:

„Hageja eesmärk selles menetluses väljamõeldud nime all osalemisel on hoida ära tema identiteedi avalikustamist. Minu arvates on artikli 34 lõike 1 aluspõhimõtete kontekstis tsiviilkohtumenetluse poolte tegelike isikute avalikustamine hädavajalik, kui soovitakse teostada avalikku õigusemõistmist. Olukorras, kus hageja tegelik identiteet tsiviilhagis on kohtumenetluse pooltele ja kohtule teada, kuid on avalikkuse eest varjatud, ei saa laiem avalikkus ise veenduda, et õiglus on maksma pandud.“[25]

Teiselt poolt arvatakse, et vähem piiravate sätete tõttu on üldsuse teadmised ja laste hooldusõigust puudutavate istungite aruannete avaldamine paranenud ning mõnel juhul on see kutsunud üles muutma näiteks määratud eestkostjate ülesandeid, mida on hakatud nüüd õigusaktides kajastama.

Ma ei tea ühtegi konkreetset asutust, kes tegeleks tasakaaluga isikuandmete kaitse õiguse ja avatud õigusemõistmise põhimõtte vahel. Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktika on keskendunud isikuandmete konfidentsiaalsuse põhimõttele. Kuid tasakaalustamise korral võivad tulla mängu teised põhiõigused, näiteks õigus väljendusvabadusele[26] ja õigus kasutada oma perekonnanime[27].

Määratud kohtunikule esitatud kaebuste käsitlemise praegune praktika on kaitsta seda põhimõtet võimalikult suures ulatuses.

____________________________

[1]  “[…] liikmesriigi õiguses võib seadusandliku meetmega piirata artiklites 12–22 ja artiklis 34, samuti artiklis 5 sätestatud kohustuste ja õiguste ulatust, kuivõrd selle sätted vastavad artiklites 12–22 sätestatud õigustele ja kohustustele, kui selline piirang austab põhiõiguste ja -vabaduste olemust ning on demokraatlikus ühiskonnas vajalik ja proportsionaalne meede, et tagada: […] (f) kohtusüsteemi sõltumatuse ja kohtumenetluse kaitse”.

[2] Ühendkuningriigi õigusaktidega loodi kolmest kohtunikust koosnev kolleegium.

[3] Iirimaal on see põhimõte toodud sõnaselgelt Iirimaa põhiseaduse (Bunreacht na hÉireann) artiklis 34:

„Õigust […], välja arvatud seadusega ette nähtud erijuhtudel ja piiratud juhtudel, mõistetakse avalikult.“

[4] Ühendkuningriigis on avatud õigusemõistmine põhiseaduslik põhimõte, mis ulatub tagasi Stuarti dünastia langemiseni (vt Reed L. J. In re BBC (2015) AC 588, 600), ja seda tunnustati sõnaselgelt sellisena kohtuotsuses Scott vs. Scott, 1913, AC 417 ning nüüd on see kirjas seaduses, vt 2005. a põhiseaduse reformi seaduse artikkel 1.

[5] Arvutivõrgus: www.cappelladegliscrovegni.it/index.php/en/.

[6] Edward P. Cheyney. The Court of Star Chamber, The American Historical Review, Vol. 18, No. 4 (Jul 1913), lk 727. Tuba pole säilinud, kuna see hävitati tänase Westminsteri palee ehitamise käigus.

[7] Lord Denning. Landmarks in the Law (1984), lk 61–62.

[8] Edward P. Cheyney. The Court of Star Chamber, The American Historical Review, Vol. 18, No. 4 (Jul 1913), lk 728. Tähekambri tegevust on õigusajaloolased kriitiliselt hinnanud mõnevõrra vähem negatiivselt.

[9] Crawford, Jon G. A Star Chamber Court in Ireland – The Court of Castle Chamber 1571–1641 (Four Courts Press, Dublin 2005), lk 196.

[10] Ehkki seda ei ole sõnaselgelt kinnitatud Saksamaa ja Itaalia põhiseaduses, on nende riikide vastavad põhiseaduskohtud toonud selle välja kui tuletatud põhiseadusliku õiguse.

[11] EL-i põhiõiguste harta artikli 47 lõikes 3 on öeldud, et „ [i]gaühel on õigus […] avalikule asja arutamisele” juhtumite korral, mis hõlmavad EL‑i õiguse alusel antud õiguste ja vabaduste küsimusi. Vastab EIÕK artikli 6 lõikele 1.

[12] EIÕK artikli 6 lõige 1 on mõnevõrra üksikasjalikum. Vt allpool.

Mis puudutab avaliku kohtupidamise nõuet, siis selles on Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktika õiglase kohtumõistmise õiguse osas laiaulatuslikum kui Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktika, vt näiteks  EIKo 27.09.2001, Hirvisaari vs. Finland, p 32.

[13] Näide on Euroopa kohtupraktika identifikaator (The European Case Law Identifier, ECLI) ja kohtupraktika ühtsete metaandmete miinimumkogum. Andmebaasi eesmärk on luua ühtne süsteem kõigi liikmesriikide avaldatud kohtuotsuste ja otsuse õiguslikku alust näitavate metaandmete tuvastamiseks.

[14] Arvutivõrgus: https://curia.europa.eu/jcms/upload/docs/application/pdf/2018-06/cp180096en.pdf.

[15] Al-Rawi vs. Security Services 2010, EWCA 482, 2012, 1 AC 531, at 543, nagu tsiteeris Ryder, Securing Open Justice. Arvutivõrgus: https://www.judiciary.uk/wp-content/uploads/2018/02/ryder-spt-open-justice-luxembourg-feb-2018.pdf, lk 4.

[16] Me ei unusta muidugi Rooma res publica´t.

[17] Vt Lord Diplock kohtuasjas Home Office vs. Harman 1983, AC 280, kelle avaldusele avatud õigusemõistmise distsiplineeriva funktsiooni kohta sageli viidatakse:

„… selle reegli põhjus on kohtusüsteemi distsiplineerimine – kohtunike endi tasemel hoidmine –, vorm, mille see võtab, on see, et õigust tuleb mõista avalikul kohtuistungil, kus kõik kohalviibijad võivad öeldut kuulata ja sellest teada anda.“ (lk 303)

[18] E. Ryder. Securing Open Justice. Arvutivõrgus: https://www.judiciary.uk/wp-content/uploads/2018/02/ryder-spt-open-justice-luxembourg-feb-2018.pdf, p-d 4–5.

[19] 1989, IR 126.

[20] 2017, IESC 18.

[21] P 37.

[22] P 35.

[23] Roe vs. The Blood Transfusion Service Board, 1996, 3 IR 67.

[24] Ansbacher (Cayman) Ltd. 2002, 2 IR 517.

[25] Roe vs. Blood Transfusion Board, p 71.

[26] See on kirjas EL‑i põhiõiguste harta artiklis 11.

[27] See kuulub EL‑i põhiõiguste harta artikli 7 reguleerimisalasse.