Mariliis Toomiste
Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna analüütik

 

2020. aastal tegi Riigikohtu halduskolleegium viis lahendit, mis mõjutavad oluliselt välis­maa­laste Eestis viibimise õigusega seotud vaidluste edaspidist lahendamist. Need lahendid käsitle­sid rahvus­vahelise kaitse taotleja kinnipidamist, pagulasena tunnustamise aluste välja­selgi­ta­mist ja välis­maalase õigust elada Eestis perekonnaelu oma siin elava abi­kaasa või regist­ree­ritud elu­kaasla­sega.

Rahvusvahelise kaitse taotlejalt ei tohi kergekäeliselt vabadust võtta

2020. aasta esimesel poolel esitati Euroopa Liidus (EL) ligikaudu 219 000 rahvusvahelise kaitse taot­lust, mil­lest 197 000 olid esmakordsed. Taotlusi oli 34% vähem kui 2019. aasta esimesel poolel. 56 000 isikule anti pagulasseisund, 21 000 said täiendava kaitse ja 31 000 humanitaar­kaitse (tegemist on EL-i tasandil ühtlustamata kaitse andmise vormiga, mida mõned liikmesriigid kasutavad).[1] Eesti proportsioon selles statistikas on üliväike: 2020. aasta novembri keskpaiga seisuga esitati Eestis 37 rahvus­vahelise kaitse taotlust.[2] Aastal 2019 oli rahvusvahelise kaitse taot­lejaid siin 101.[3]

Iga Eestis rahvusvahelise kaitse taotluse esitanud välismaalane ei pruugi kaitset vajada. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) peab iga üksikjuhtumi asjaolud välja selgi­tama. Seejuures on PPA jaoks mõistagi oluline, et välimaalane oleks menetluse kestel kätte­saadav ja aitaks asjaolude väljaselgitamisele kaasa. Ilmselt üks lihtsamaid viise selle tagamiseks on välis­maalase kinnipidamine. Siiski tuleb arvesse võtta, et kinni­pidamine riivab inimese põhiõigusi tugevalt ja seda ei tohi teha kergekäeliselt.

Seetõttu väärib suurt tähelepanu halduskolleegiumi 17. aprilli 2020. a määrus 3-19-1068/39. Selle haldusasja asjaolud olid küllaltki iseäralikud. PPA tabas 66-aastase Armeenia Vabariigi kodaniku ebaseaduslikult Eesti piiri ületamas. Armeenlane esitas suuliselt rahvusvahelise kaitse taotluse, et olla koos oma Eestis elava elukaaslasega. Reisi eesmärgiks ütles ta olevat „Pere­kond. Sihtkoht Tallinn“. Rahvusvahelise kaitse taotlusi oli ta esitanud ennegi, lisaks oli ta Eestist juba varemgi tagasi Armeeniasse saadetud ja tema suhtes kehtis Eestisse sisse­sõidu keeld. PPA pidas välismaalase kinni välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-de 5 ja 6 alusel, leides, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse lahku­miskohustuse edasilükkamiseks või välja­saatmise välti­miseks ning et ta tuli riigi julge­oleku või avaliku korra kaitsmise eesmärgil kinni pidada.

Riigikohtu halduskolleegium selgitas esiteks, et VRKS § 361 lg 2 p 5 tuleb tõlgendada koos­kõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p-ga d nii, et selle sätte alusel võib rahvusvahelise kaitse taotleja kinni pidada üksnes juhul, kui ta on välja­sõidu­kohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) kohaselt lahkumiskohustuse sund­täitmise taga­miseks juba kinni peetud. Taotluse esitamise ajal ei peetud välismaalast veel sel ees­märgil kinni. Kolleegium rõhutas, et riigi­siseses õigu­ses ei saa kinnipidamise aluseid laiendada ja juhtis seadusandja tähelepanu sellele, et VRKS § 361 lg 2 p 5 tuleks täpsustada.[4]

Teiseks rõhutas halduskolleegium, et avalik kord VRKS § 361 lg 2 p 6 tähenduses on EL-i õiguse autonoomne mõiste, mida ei saa sisustada üksnes korrakaitseseaduse alusel. Ainu­üksi ebaseaduslikult riiki sisenemine ja sissesõidukeelu eiramine, millele PPA ja kohtud viitasid, ei ole kellegi kinnipida­miseks piisavad põhjused. Tuleb põhjendada, miks kujutab isiku õigus­vastane käitu­mine endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist mõnda ühiskonna põhihuvi kahjus­tavat ohtu, mis muudab tema kinnipidamise vältimatult vajalikuks.[5]

PPA viitas välismaalast kinni pidades ka VRKS § 361 lg 2 p-le 4, mille kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotleja vältimatu vajaduse korral kinni pidada taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, seda eelkõige juhul, kui on oht, et ta võib põge­neda. VRKS § 361 lg 2 p 4 kohta selgitas halduskolleegium, et rahvusvahelise kaitse taotlejalt asja­olude väljaselgitamise eesmärgil vabaduse võtmist peab õigustama konkreetne ja pakiline vajadus. Sellest jääb väheks, kui PPA märgib loataotluses üld­sõnaliselt, et menetluses on vaja välja selgitada tõesed asjaolud ning isiku Eestisse saabumise tegelikud motiivid, jättes selgita­mata, milliseid andmeid on vaja kontrollida ja kuidas need rahvus­vahelise kaitse menet­lusega seotud on.[6]

Seksuaalne sättumus tuleb välja selgitada põhiõigusi austaval moel

Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, taga­kiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/95/EL art 10 lg 1 p-s d nimetatud viiest põhjusest ning tagakiusamise (või tagakiusamise vastu puuduva kaitse) ja põhjuse vahel on põhjuslik seos. Tagakiusamise põhjuseks võib olla rass, usk, rahvus, poliitilised veendumused või sotsiaalsesse gruppi kuulumine.[7] Nagu ees­pool öeldud, ei pruugi iga rahvusvahelise kaitse taotleja neid tingimusi täita. Asjaolusid, mis toovad endaga kaasa vajaduse rahvusvahelise kaitse järele, on erinevat laadi. Mõned neist on ilmsemad ning kergemini tajutavad ja tõendatavad kui teised.

Üht asjaolu, mille tõendamine on põhjustanud erimeelsusi mujalgi kui Eestis, käsitles haldus­kolleegium 5. novembri 2020. a otsuses 3-19-990/30. Nimelt oli PPA lükanud tagasi Uganda Vaba­riigi kodaniku rahvusvahelise kaitse taotluse, leides, et tema väited oma homo­seksuaalsuse ning tagakiusamisjuhtumite kohta ei olnud usutavad. Haldus­kohus pidas kaebaja selgitusi ja esitatud tõendeid rahvusvahelise kaitse andmiseks piisavaks, kuid ringkonnakohut need ei veennud.

Halduskolleegium selgitas Euroopa Liidu Kohtu praktikale toetudes rahvusvahelise kaitse taot­leja seksuaalse sättumuse kohta tõendite kogumise ja nende hindamise reegleid. Eel­kõige tuleb taotlust menetleval riigil austada isiku era- ja perekonnaelu puutumatust. Taotlejaga viiakse kohustusliku menetlustoiminguna läbi vestlus. Kui muud tõendid aga tema ütlusi ei toeta, tuleb lahendada küsimus, kas ja kuidas koguda lisatõendeid. Seksuaalse sättu­muse hindamiseks võib vajaduse korral määrata ka ekspertiisi, mis peab aga samuti isiku põhi­õigusi järgima. Ettevaatlik tuleb olla stereotüüpilistel mõistetel põhinevate küsitlus­tega, mis ei võta arvesse isiku indivi­duaalset olukorda. Lisaks peab taotluse menetleja tegema rahvus­vahelise kaitse taotlejaga koos­tööd, kui määrab kindlaks, millised asjaolud on tema seksuaalse sättumuse tõendamisel olulised. Isikule ei saa ette heita, et ta ei esitanud mõne asjaolu kohta piisavalt tõendeid, kui talle ei selgitatud, mille kohta täpselt üksikasjalikumat infot soovitakse.[8]

Ugandalase ütluste hindamise kohta selgitas halduskolleegium, et tema seksuaalset sättumust puudutavaid ütlusi hinnates tulebki kohtul asja uuel arutamisel arvestada kultuuriliste eri­päradega ja sellega, kas ja mil määral põhineb PPA antud hinnang eneseaktsepteerimisele ja -tunnetusele stereotüüpsetel seisukohtadel. Stereotüüpsed järeldused, näiteks eeldus, et isik tunneb enese­aktsepteerimise protsessis sisemist konflikti ja näeb vastuolu kristluse ja homo­seksuaalsuse vahel, ei pruugi arvestada päritoluriigi olusid ja kultuurilisi eripärasid. Samuti peaks kohus rahvusvahelise kaitse asjades tõsiselt kaaluma istungi korraldamist, et saada kaitse taotlejast vahetu mulje, sest kohtuasja tulemus sõltub suurel määral tema usaldus­väär­susest ja seletuste usutavusest.[9]

Lisaks meenutas halduskolleegium, et kui homoseksuaalsetele isikutele on nende päritolu­riigis suu­natud karistusõiguslikke õigusnorme, moodustavad nad sotsiaalse grupi VRKS § 4 lg 1 ja direktiivi 2011/95/EL art 10 lg 1 p d mõttes. Ugandas on homoseksuaalsus karistatav eluaegse vangistusega, kuid vastata tuleb ka küsi­mu­sele, kas karistust tegelikult kohaldatakse.[10]

Lahkumisettekirjutuse täitmine tuleb kohtumenetluse ajaks peatada

Kui PPA on veendunud, et välismaalase rahvusvahelise kaitse taotlus on põhjendamatu, tehakse välismaalasele sageli VSS-i 2. peatükis kirjeldatud lahkumisettekirjutus.

Nii juhtus ka eba­seaduslikult Eestisse saabunud Kuuba Vabariigi kodanikuga, kelle esialgse õiguskaitse küsimust käsitles halduskolleegium 13. novembri 2020. a määruses 3-20-349/51. PPA pidas kuubalase rahvusvahelise kaitse taotlust põhjendamatuks, lükkas selle tagasi ja tegi talle sama otsusega kohe sundtäidetava lahkumisettekirjutuse Eestist lahkumiseks koos sisse­sõidu­keeluga. Seega sisaldas üks otsus sisuliselt kolme erinevat haldusakti. Välismaalane esitas selle otsuse peale kaebuse. Halduskohus leidis, et PPA otsus on õiguspärane. Seda ring­konna­kohtus vaidlustades esitas välismaalane ka esialgse õiguskaitse taot­luse, et PPA otsuse kehtivus peatataks kuni asjas sisulise lahendi jõustumiseni. Ringkonna­kohus rahuldas selle taotluse ja peatas kogu PPA otsuse kehtivuse.

PPA juhtis halduskolleegiumi tähelepanu sellele, et välismaalase väljasaatmist ettevalmistavate toimingute tegemisega ei saa viivi­tada: Kuuba seaduste kohaselt võib kodanik viibida kuni kaks aastat riigist eemal ilma kodanikuõigusi kaotamata, pärast selle tähtaja möödumist ei pruugi Kuuba võimud väljasaade­tavale naasmiseks enam luba anda. Halduskolleegium pidas seda usutavaks ja selgitas, et eristada tuleb lahkumisettekirjutuse kehtivust ja täitmist. Seejuures rõhutas haldus­kolleegium, et otsustamisel, kas ja kuidas kohaldada esialgse õiguskaitse abi­nõu, tuleb kohtul silmas pidada, et tehtav valik oleks proportsionaalne kõigi protsessiosaliste suhtes. Arvestada tuleb ka sellega, et tõhus tagasisaatmine on juba EL-i õigusest tulenevalt oluline avalik huvi. Selleks et PPA saaks teha väljasaatmiseks vajalikke toiminguid, eeskätt hankida välis­maalasele reisi­dokumente, peab lahkumisettekirjutus olema kehtiv. See­tõttu asendas haldus­kolleegium ring­konnakohtu valitud abinõu, PPA otsuse kehtivuse peatamise, hoopis lahkumis­ettekirjutuse sund­täitmise keeluga. Nii sai korraga tagatud nii välismaalase õigus käimas­oleva kohtu­menetluse ajal Eestis viibida kui ka PPA võimalus teha lahkumis­ette­kirjutuse täitmiseks ette­valmistavaid toiminguid. Ajutiselt Eestis viibival välismaalasel on õigus saada ka vajalikku minimaalset sotsiaalabi.[11]

Pikaajalise elaniku ja tema abikaasa perekonnaelu Eestis peab kaitsma

Lahkumisettekirjutuse tegemine võib järgneda ka sellele, kui PPA keeldub pikendamast välis­maalase tähtajalist elamisluba Eestis.

Sellist olukorda lahendas halduskolleegium 18. novembri 2020. a otsuses 3-19-92/20. Valgevene Vabariigi kodanik, kelle elamisluba PPA ei pikendanud, on abielus määratlemata kodakond­su­sega isikuga, kel on Eestis pikaajalise elaniku elamisluba. Neil on ka ühine 2017. aastal sündi­nud laps, kel on samuti Eesti elamisluba. PPA keeldus valgevenelasele abikaasa juurde elama asumiseks antud elamis­luba pikendamast välismaalaste seaduse (VMS) § 123 p 3 ja § 124 lg 1 p-de 1 ja 5 alusel. Nimelt oli teda karistatud liiklussüütegude eest nii rahatrahvide kui ka vangistusega, mida küll täitmisele ei pööratud. PPA hinnangul kaalus välismaalasest tulenev oht üles tema õiguse Eestis perekonnaelu elada. Halduskohus ei pidanud isikust lähtuvat ohtu siiski suureks ja leidis, et tema abikaasa ja nende lapse huvid jäid haldusmenetluses piisava põhjalikkusega kaalumata. Ringkonnakohus seevastu ei pidanud abikaasa kaasamist vajalikuks ega leidnud PPA otsuses kaalutlusvigu.

Halduskolleegium rõhutas, et kõnealune välismaalane, tema abikaasa ja nende laps on pere­kondade taasühinemist käsitleva Euroopa Liidu nõukogu direktiivi 2003/86/EÜ toimealas. Välismaalase abikaasa ja laps on ka pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staa­tust käsitleva Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ toimealas.[12]

Halduskolleegium selgitas esimest korda VMS § 142 lg 2 kohaldamist elamisloa andmisel ja pikendamisel. Selle sätte kohaselt loetakse elamisloa taotlus Eestis elava välismaalasest abikaasa juurde elama asumiseks põhjendamatuks, kui elamisluba taotlev välismaalane ja abikaasa, kelle juurde elama asumiseks elamisluba taotletakse, ei tõenda, et neil ei ole võimalik elama asuda ühisesse kodakondsusjärgsesse riiki ega elamisluba taotleva välismaalase kodakondsusjärgsesse riiki või asukohariiki. Seega pidanuks PPA andma Valgevene kodaniku abikaasale võimaluse tõendada, et ta ei saa Valgevene Vabariiki elama asuda. Abikaasa poole pöördumata jätmine on uurimispõhimõtte rikkumine.[13]

Halduskolleegium juhtis tähelepanu ka sellele, et VMS § 142 lg 2 nõuab koosmõjus VMS § 131 lg-ga 1, et mõlemad abikaasad tõendaksid abikaasa juurde elama asumiseks antud elamisloa pikendamise menetluses, et neil pole võimalik kolmandasse riiki elama asuda. See ei ole kooskõlas direktiiviga 2003/86/EÜ. Ei saa lubada inimesel abikaasa juurde elama asumiseks siseneda riiki ja seejärel, kui pärast abikaasa juurde elama asumiseks elamis­loa saamist ilmneb või tekib mõlema abikaasa võimalus asuda elama kolmandasse riiki, nõuda elamisloa pikendamisel, et abikaasad tõendaksid, et neil pole võimalik elada teise abi­kaasa päritoluriigis, ilma et esineks mõni direktiivis sätestatud keeldumisalus. Perekonnaelu tuleb kaitsta selles liikmesriigis, kuhu kolmanda riigi kodanik abikaasa juurde elama on asunud.[14]

Lisaks sellele tuleb tähele panna, et VMS § 142 lg 2 kohaldamise tagajärjed võivad Eestis pikaajalise elaniku elamisluba omava abikaasa jaoks olla rasked: kui ta ei suuda tõendada, et tal on abikaasa päritolumaal võimatu elada, siis peab ta tegema valiku, kas jääda koos lapsega Eestisse või lahkuda perega abikaasa päritoluriiki. Kui ta otsustab Eestist lahkuda, peab ta kord aastas Eestisse naasma, et siin pikaajalise elaniku staatus säilitada. Selline olukord ei tohi viia vastuoluni direktiiviga 2003/109/EÜ. Riik ei tohi panna pikaajalist elanikku sundvaliku või mitme halva valiku ette.[15]

Välismaalase süütegude raskus ega laad ei tinginud halduskolleegiumi hinnangul üldse vajadust tema Eestis viibimine välistada. Oht avalikule korrale on ainus alus, mis on direktiivi 2003/86/EÜ art 6 lg 2 järgi sellisel juhul kohaldatav, kuid PPA ei põhjendanud ohu olemasolu piisavalt. Halduskolleegium leidis, et VMS § 124 lg 1 p 5, mille kohaselt võib avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamise ning rahva tervise kaitse kaalutlustel tähtajalise elamisloa andmisest keelduda, kui välismaalast on karistatud süüteo eest, on kohaldatav erandlikel juhtudel, kui kuriteo toime pannud isikust lähtuvat ohtu avalikule korrale polegi vaja põhjendada. Praegusel juhul ei peetud välismaalase rikkumisi kriminaalmenetluses aga isegi sedavõrd ohtlikuks, et ta tulnuks vabaduse võtmise abil liiklusest kõrvaldada või allutada käitumis­kontrollile.[16]

Lisaks eeltoodule pani halduskolleegium PPA-le südamele, et sellistes asjades tuleb hinnata ka peresuhteid ja lapse sidet oma vanematega. Kõigis lapsi puudutavates ettevõtmistes tuleb kindlaks määrata ja esikohale seada lapse huvid.[17]

Registreeritud elukaaslasele elamisloa andmata jätmine põhjustab kahju

2019. aastal tunnistas Riigikohtu üldkogu otsusega 5-18-5/17 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks VMS-i osas, milles see välistas välismaalasele tema Eesti kodanikust samast soost registreeritud elukaaslase juurde Eestisse elama asumiseks tähtajalise elamisloa andmise, sest see piiras ebaproportsionaalselt välismaalase ja Eesti kodaniku perekonnapõhiõigust.[18] 2016. aastal jõustunud kooseluseaduse rakendusaktid on seni vastu võtmata.

Üldkogus lahendatud põhiseaduslikkuse järelevalve asi sai alguse haldusasjast, milles haldus­kolleegium tegi nüüd lõpliku lahendi. Halduskolleegium lahendas oma 18. juuni 2020. a otsuses 3-16-1903/69 küsimust, kuidas tuleb hüvi­tada kahju, mis tekkis sellest, et PPA jättis Eesti kodaniku registreeritud elukaaslasele elamisloa õigusvastaselt andmata, kuid juba seadusandja oli tegelikult põhi­seaduse vastu eksinud. Nimelt tegi PPA 2016. aastal pärast umbes pool aastat kestnud menetlust otsuse jätta Eesti kodanikuga kooselulepingu sõlminud Sri Lanka kodaniku elamis­loa­taotlus läbi vaata­mata, sest VMS-i kohaselt võis täht­ajalise elamis­loa anda üksnes abikaasa juurde elama asumiseks. Halduskohus nõustus 2017. aastal PPA-ga, kuid 2018. aastal kohustas ring­konnakohus PPA-d taotlust uuesti läbi vaatama ja algatas põhi­seaduslikkuse järele­valve menetluse. Kahju hüvitamise võimalust ring­konnakohus siiski ei näi­nud. Välis­maalane sai viisa ja ringkonna­kohtu antud esialgse õigus­kaitse alusel Eestis registreeritud elukaaslase juures viibida.

Halduskolleegium selgitas, et üldkogu 2019. aasta otsusel on tagasiulatuv jõud ka PPA 2016. aasta otsuse suhtes. Seetõttu oli PPA otsus õigusvastane. Perioode, mil tekkinud võimalikku kahju vaadelda, oli kolleegiumi hinnangul kaks: PPA 2016. aasta sügisel tehtud läbi vaatamata jät­mise otsuse eelne ja sellele järgnev aeg. Enne PPA otsust tekkinud mittevaralise kahju hüvita­mist tuleb analüüsida riigi­vastutuse seaduses (RVastS) § 14 lg 1 alusel õigustloova akti või selle andmata jätmisega teki­tatud kahju hüvitamise nõudena. Elamisloa taotluse läbi vaatamata jätmisele järgnenud ajal oli välismaalase üleelamiste vahetuks põhjuseks PPA otsus, mitte seadus. Selle otsusega välis­tas riik isiku õigu­se koos registreeritud elukaaslasega Eestis elada ja rikkus tema õigust pere­konnaelu puutuma­tusele. Selles osas oli tegemist RVastS § 14 lg-s 2 nimetatud kahjuga, mis on tekitatud õigust­loova akti alusel antud haldusaktiga ja mis hüvitatakse RVastS §-des 7 ja 9 sätestatud tingi­mustel.[19]

Esimese perioodi puhul jättis halduskolleegium välismaalase nõude rahuldamata, sest tal ei tekkinud kooselulepingu sõlmimisest kuni PPA otsuse tegemiseni kahju. Nimelt kaasneb õigus­normide kui abstraktsete käitumisjuhistega paratamatult teatav ebakindlus, mis tuleb haldus­õigussuhtes kõrvaldada haldusaktiga. Sellise ebakindluse põhjustatud üleelamised peavad üle­tama teatud lävendi, et olla käsitatavad kahjuna, kuid pool aastat ei olnud pikk aeg ja välis­maa­lasel oli Eesti viisa olemas.[20]

PPA otsus aga rikkus välismaalase perekonnapõhiõigust ja tekitas märkimisväärseid hingelisi üleelamisi ning halduskolleegium mõistis talle selle heastamiseks välja 500 euro suuruse hüvitise.[21]

Kolleegium rõhutas olukorda piiritledes siiski, et kahju hüvitamise nõude lahendamine kahju vahetust tekitajast lähtudes ei või viia ebaõiglase tulemuseni – isiku seisukohalt toimib avalik võim ühtsena.[22] Sellisele ühtsusele rõhusid ka kolm eriarvamusele jäänud riigikohtunikku, kel­le hinnan­gul tul­nuks välismaalase üleelamistest põhjustatud kahju hüvitada tervikuna seadus­andja tegevu­setusega teki­tatud mittevaralise kahjuna. Nad ei pidanud oluliseks seda, kes oli kahju põhjusta­misel „viimane lüli“, vaid seda, et kahju tekkis seadusandja kohus­tuse olulise rikku­mise taga­järjel.[23]

Kokkuvõtteks

Riigikohtu halduskolleegiumi 2020. aasta praktika välismaalaste asjades annab Eestis pere­konnaelu elava­tele või rahvus­vahelist kaitset soovivatele kolmandate riikide kodanikele roh­kem kindlus­tunnet. Kolleegiumil olid vaatluse all suure kaaluga väärtu­sed: õigus olla vaba­duses ja koos oma lähedas­tega. Kuigi tegemist oli juba COVID-19 pandeemia eelsete eluliste problee­midega, on liikumis- ja koos olemise vabaduse ootamatu ahene­mine puudutanud paljusid. See praktika võib omandada erilise täht­suse ka nende jaoks, kes võisid oma vabadusi varem ehk ise­enesest­mõiste­ta­vaks pidada.

____________________________

[1] Vt Euroopa Komisjoni veebilehel avaldatud ülevaadet „Euroopa-suunalise rände statistika“.

[2] L. Lillemäe. Koroona-aastal on märgatavalt vähenenud asüülitaotlemine. – ERR-i uudisteportaal, 16.11.2020.

[3] Vt Siseministeeriumi ja Euroopa rändevõrgustiku Eesti kontaktpunkti koostatud „Rändestatistika ülevaadet 2015–2019“.

[4] RKHKo 17.04.2020, 3-19-1068/39, p-d 15, 16, 19.

[5] RKHKo 17.04.2020, 3-19-1068/39, p 23.

[6] RKHKo 17.04.2020, 3-19-1068/39, p 25. Vt VRKS § 361 lg 2 p-s 4 nimetatud põgenemisohu väljaselgitamise kohta ka RKHKo 19.06.2019, 3-19-415/44, p 11 jj.

[7] Vt selle kohta RKHKo 01.10.2018, 3-17-1026/43, p 12 jj.

[8] RKHKo 05.11.2020, 3-19-990/30, p-d 17–21.

[9] RKHKo 05.11.2020, 3-19-990/30, p-d 25.1–25.4, 26.5.

[10] Samas, p-d 13, 14.

[11] RKHKm 13.11.2020, 3-20-349/51, p-d 10–13. Vt kohtumenetluse ajaks lahkumisettekirjutuse sunniviisilise täitmise peatamise kohta ka RKHKm 08.02.2021, 3-20-915/35, p 21 jj.

[12] RKHKo 18.11.2020, 3-19-92/20, p 10.

[13] Samas, p 12.

[14] Samas, p-d 13, 14.

[15] Samas, p-d 15–17.

[16] RKHKo 18.11.2020, 3-19-92/20, p-d 21, 25.

[17] Samas, p 26.

[18] RKÜKo 21.06.2019, 5-18-5/17, p 71. See üldkogu asi oli oluline teiseski aspektis: nimelt asus üldkogu seisukohale, et põhimõtteliselt on konkreetse normikontrolli menetlusosalise vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud riigieelarvest hüvitatavad (vt RKÜKm 09.04.2020, 5-18-5/33, p 16).

[19] RKHKo 18.06.2020, 3-16-1903/69, p-d 22, 23.

[20] Samas, p 26.

[21] Samas, p-d 30–35.

[22] Samas, p 23.

[23] Riigikohtunik Nele Parresti eriarvamus Riigikohtu halduskolleegiumi 18. juuni 2020. a otsuse kohta haldusasjas 3-16-1903, millega on ühinenud riigikohtunikud Julia Laffranque ja Jüri Põld, 3-16-1903/70.