Villu Kõve
Riigikohtu esimees
Karin Leichter-Tammisto
Riigikohtu esimehe nõunik
Selleaastane ülevaade õigus- ja kohtusüsteemi arengust erineb märkimisväärselt varasematest. Tavapäraselt jõuab kohtute aastaraamatu lugejateni kohtunike täiskogule mõeldud ettekanne, kuid veebruarikuusse kavandatud korraline täiskogu pole sel korral veel toimunud, kuivõrd see tuli esimest korda kahekümne aasta jooksul edasi lükata. Kiire kohanemine uutes etteaimamatutes tingimustes on märksõna, mis ilmestab tegelikult tervikuna möödunud aastat. Keegi ei oleks osanud ennustada, et 2020. aastal tabab maailma pandeemia, mille mõju ei jäta puutumata ühtegi inimest. Oleme nüüdseks juba veidi üle aasta puutunud kokku piiratud ja isegi teatavas mõttes suletud ühiskonnaga, kus inimesed on kohustatud hoidma üksteisega vahet ning suhtlema lähedaste ja töökaaslastega erineva suhtlustarkvara vahendusel. Pikemat aega on igapäevaelu keskmes küsimused, kuidas kohaneda koroonapandeemia ja selle tõkestamiseks kehtestatud piirangutega ning millal olukord stabiliseerub. Kitsamalt vaadates pole kohtusüsteem nendes küsimustes erand, mistõttu jäävad 2020. aastat eelkõige meenutama kohtunike ja kohtuametnike pingutused õigusemõistmise korraldamisel ja tagamisel. Ent vaatamata keerulisele ajale on lisaks koroonapandeemiale ka mitmeid muid teemasid, mis vääriksid märkimist. Lähemalt võib siinkohal meenutada kohtute aastaraamatu peateema – kohtumenetluse avalikkuse –, Riigikohtu üldkogus arutamisel olnud pensionireformi ja tulevaste juristide kvalifitseerituse ning õigushariduse kvaliteedi arutelusid.
Õigusemõistmine eri- ja erandlikus olukorras
Ehkki Eesti kohtusüsteem paistab nii Euroopa kui ka maailma mastaabis silma ühe kiirema ja digitaliseerituma menetlusega, polnud ka kohtud valmis Vabariigi Valitsuse 12. märtsil 2020 kehtestatud eriolukorraks, mille eesmärk oli tõkestada COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilist levikut. Eelkõige tekitas probleeme asjaolu, et Eestis kehtestatud eriolukorra õiguslikus korralduses ei ole sätestatud kohtumenetlusele mingeid erisusi. Samas ilmnes vajadus vastava regulatsiooni järele juba eriolukorra esimestel päevadel, kui inimestel oli keelatud koguneda, kehtis vahemaa hoidmise kohustus, kuid kavas olid suulised istungid. Põhimõttelisemad ja keerulisemad küsimused õigusemõistmise korrakohase toimimise tagamisel koroonaviiruse leviku tingimustes tulenevad valdavalt seadustest, mis nõuavad menetlusosaliste füüsilist kohalolu istungitel, nende ärakuulamist, samuti pabertoimikute ja postisaadetistega töötamist. Tsiviilasjades on olnud murekohaks menetlused tahtevastaselt kinni hoitavate või eeskostet vajavate inimestega, kelle hulgas on palju eakaid ja kellega kohus peab seaduse järgi perioodiliselt kohtuma. Samuti tõusid esile üha massilisemaks muutuvate pankrotimenetluste istungite kitsaskohad olukorras, kus seadus sätestab tähtaja, mille jooksul istung peab toimuma, kuid paljudel võlgnikel puudub võimalus või võimekus elektrooniliste vahendite abil istungist osa võtta. Kriminaalmenetluses osutusid probleemseks kinnipeetavatega seotud menetlused (kaitseõiguse tagamise ja konvoeerimise aspektist) ja kriminaalasjade üldmenetlused, kus saalis viibib korraga suur hulk menetlusosalisi. Seega on kohtusüsteem seisnud korduvalt mitme keerulise valiku ees. Pandeemia alguses oli variandiks teiste riikide ja rahvusvaheliste kohtute näitel kohtumajade sulgemine, õigusemõistmise peatamine eriolukorra lõpuni või prioriteetsete põhiõigusi riivavate kohtuasjade lahendamine.[1] Prevaleeris aga lähtekoht, et õigusemõistmise pädevus on põhiseadusega antud üksnes kohtutele ja kohtute tõrgeteta töötamine ka eriolukorra ajal on õigusriigi toimimiseks hädavajalik. Sellest põhimõttest on tegelikult lähtutud terve aasta: kohtud peavad ka koroonapandeemia ajal tagama õigusemõistmise korrakohase toimimise, kohtumajad jäävad menetlusteks avatuks ja kohtuasju lahendatakse kõiki ohutusmeetmeid järgides.
Tulenevalt kohtusüsteemi vajadusest suuniste järele, samuti töökorralduslike muudatuste samaaegsuse ja ühetaolisuse tagamiseks ning menetlusosaliste teavitamiseks, võttis kohtute haldamise nõukoda 16. märtsi 2020 istungil vastu soovitused õigusemõistmise korraldamiseks eriolukorra ajal[2]. Need puudutasid kohtuasutuste töö korraldamist, kohtumenetluste läbiviimist ja kohtute suhtlust avalikkuse ning menetlusosalistega. Suuniste peamine eesmärk oli viia meetmete, nagu kirjaliku või elektroonilise menetluse eelistamine, abil koroonaviirusesse nakatumise oht kohtunike, kohtuteenistujate ja menetlusosaliste ning teiste õigusemõistmisega seotud isikute seas miinimumini. Kohtumajad jäid nii istungite pidamiseks kui ka kantseleis asjaajamiseks avatuks, küll aga lühendatult ja piiratud ligipääsuga: majja ei lubatud haigussümptomitega või viirusekandjatega lähikontaktis olnud isikuid, samuti õigusemõistmisega mitte seotud inimesi. Kaugtööd soovitati rakendada kõikidel ametikohtadel, mis seda võimaldavad. Istungite kohta võeti seisukoht, et vähemasti eriolukorra ajal peetakse vaid vältimatult vajalikud kohtuistungid seaduses sätestatud ettenägematute või edasilükkamatute teenistusülesannete täitmiseks tehniliste sidevahendite abil. Selleks koostas nõukoda nii süüteo-, tsiviil- kui ka haldusasjades ettenägematute või edasilükkamatute teenistusülesannete loetelu, mis lisati suuniste juurde. Juhul kui tehniliste sidevahendite abil ei olnud võimalik kohtuistungit pidada, otsustas kohus istungi pidamise igas konkreetses kohtuasjas asjaoludest lähtuvalt. Kui tegemist polnud edasilükkamatu kohtuasjaga ja kohtunik ei määranud asja lahendamist kirjalikus menetluses ning menetlustoiminguid polnud võimalik teha ka tehniliste sidevahendite abil, võis kohus istungi pidamise ja menetlustoimingu tegemise edasi lükata, tehes need esimesel võimalusel pärast eriolukorra lõppu. Seega vahetu füüsilise kontaktiga menetlustoiminguid soovitati kohtus teha vaid äärmise vajaduse korral ja võimalikult suures kohtusaalis, kus inimestel on võimalik hoida piisavat vahet.
Ametlikult lõppes Vabariigi Valitsuse kehtestatud eriolukord 17. mail 2020, kuid sellega pole koroonaviiruse levikust tingitud erandlik olukord – nimetagem seda selliselt – lõppenud. Olgugi et 2020. aasta suvi näis pandeemia seljatamise mõttes lootusrikas, jätkus sügisel ja talvel kohtute töökorraldus suuresti kohtute haldamise nõukoja kevadiste soovituste põhjal. Paraku polnud aga siis ega ole ka nüüd, kui pandeemia lõppu on võimatu ette ennustada, võimalik vahetuid ja asja lahendamiseks vajalikke menetlustoiminguid ning istungeid edasi lükata. Kohtutel on kohustus lahendada kohtuasjad mõistliku aja jooksul, tagades seejuures inimeste vaba juurdepääsu õigusemõistmisele ja nende õiguste kaitse. Kohtuesimehed ja -direktorid on suhelnud aktiivselt Terviseametiga, mille ametnikud on käinud ka istungisaalide tervisekaitsenõuetele vastavust kontrollimas. Vältimatult vajalikke istungeid korraldatakse suurtes ventileeritud saalides, menetlusosalisi tuleb hajutada, nad peavad kandma maski ning kohtunikel on soovitatav teha piisavalt vaheaegu ja võimaluse korral mitte pidada päevapikkuseid istungeid. Kokkuvõtvalt otsustab kohtuistungi korraldamise ja selle pidamise üksikasjad asja menetlev kohtunik või kohtukooseis, kes on kõige paremini kursis menetluse asjaoludega ning langetab oma otsused sõltumatult ja lähtuvalt seadustest.[3] Seejuures on erandlikus olukorras kohtute töö korrakohase toimimise tagamisel peamine rõhk koostööl ja efektiivsel kommunikatsioonil, seda nii suhtlemisel menetlusosaliste, koostööpartnerite kui ka avalikkusega: oluline on, et kohtumenetlusi puudutav teave jõuaks kiiresti asjaosalisteni ja ei leviks väärinformatsiooni.
Kuigi keerulistes oludes võiks oodata ka kohtute jõudluse vähenemist, saab siiski 2020. aasta menetlusstatistika põhjal väita, et sisuliselt jätkus asjade lahendamine samas mahus kui varasemal aastal (tsiviilasjades isegi suuremas mahus) ja kohtute jõudlus oli menetlusliigiti 100% piirimail.[4] Samas tuleb nentida, et mida kauem selline ebamäärane olukord kestab, seda rohkem hakkab probleeme ilmnema: kohtunikud ja kohtuteenistujad väsivad kaugtööst, menetlusosalised on huvitatud vahetust kohtumenetlusest. Lisaks on videoistungite pidamisel mitmeid kitsaskohti, mida tuleks nii seadusandlikul kui ka tehnilisel tasandil parandada. Kiiret ja käega katsutavat leevendust võib siinkohal näha vaid vaktsineerimises ja igapäevatöös kasutusel olevate infosüsteemide kasutajasõbralikumaks muutmises. Kindlasti tuleks aga edasi tegeleda kriminaalmenetluse üldmenetluse tõhustamise, kohtumenetluse automatiseerimise ning kohtute töökoormuse ühtlustamisega.
Kohtumenetluse avalikkus
Riigikohtu esimehe 2020. aasta ettekandes Riigikogule sai õhku visatud mõte algatada diskussioon istungite avalikust ülekandmisest internetis. Teadmata, kui kaua võib koroonapandeemia ja selle järelmõju kesta, tundub selle mõtte elluviimise võimalus lähemal kui kunagi varem. Nimelt on virtuaalistungite arvu hüppeline kasv tõstatanud mitmeid küsimusi kohtumenetluse avalikkuse aspektist ajal, mil kohtumajad on küll avatud, kuid eelkõige menetlusosalistele. Samuti on avatud kohtumajade kantseleid, ent reguleeritud pole menetlusvälise isiku õigused ja võimalused digitaalse toimikuga tutvuda. Nii on ajaga kaasas käimiseks ja erandliku olukorraga kohanemiseks tehtud istungitest videoülekandeid, leitud kohtumajades eraldi ruume ajakirjanikele ja teistele menetlusvälistele isikutele, et tagada avalike istungite jälgimise võimalus ning seejuures ka vajalikud tervisekaitsenõuded, ja osal juhtudel on võimaldatud ajakirjanikele ligipääs virtuaalruumis. Kui seni oli istungitest videoülekannete tegemine pigem erandlik ja seda rakendati üksnes suure avaliku huviga asjades, seisab kohtusüsteem äkitselt silmitsi survega kajastada tunduvalt suuremat hulka istungeid. Mõistetavalt on see kodukontoris töötamise ja laialdaste digitaalsete lahenduste valguses paratamatu. Samas peab mõistma kohtusüsteemi ettevaatlikkust, kuivõrd põhimõtteid, mida kohus on järginud aastakümneid, ei saa muuta päevapealt. Sarnaselt digitaalsele kohtutoimikule ülemineku protsessile on kohtunikud ka selles küsimuses seisukohal, et enne põhimõttelisi muudatusi peab olema tagatud toimiv ja kasutajasõbralik tehniline lahendus, mis arvestaks kohtumenetluse eripärade, menetlusosaliste huvide ja isikuandmete kaitse nõuetega. Seejuures on ja jääb selliseid istungeid, millele juurdepääsu tuleb piirata ja mida pole võimalik täies mahus või avalikkuse tähelepanu all pidada. Sellistes asjades on ääretult oluline roll kohtunikel, kellelt oodatakse arusaadavaid ja põhjendatud lahendeid. Samuti oodatakse kohtunikelt avatud ning inimlikku selgitustööd, miks juurdepääsu piiratakse ja kuidas kohus õigust mõistab, s.o norme tõlgendab ning kohaldab. Avaramas plaanis on ehk kõige tähelepanuväärsem selle teema juures küsimus põhiseaduse §-s 24 sätestatud kohtumenetluse avalikkuse (istungite avalikkus, kohtulahendi avalik kuulutamine) tõlgendamisest. Menetluse avalikkus on oluline eelkõige menetlusosaliste kaitseks, kuid õiguspraktikutel puudub ühtne arusaam selle põhimõtte parimast rakendamisest kaasaegses infoühiskonnas.
Eeltoodu taustal kumab üha enam vajadus kõiki asjaosalisi hõlmava diskussiooni järele kohtumenetluse avalikkuse teemal. Selline debatt sai tegelikkuses alguse juba 2020. aasta esimeses pooles. Enne kui Eestis hakkasid kehtima koroonaviiruse leviku tõkestamiseks kehtestatud piirangud, ilmnesid juba mitmed kriitilised kohtumenetluse avalikkuse tagamise kitsaskohad. Märkimisväärsete asjaolude kokkulangemisel kujunes olukord, kus kohtutele heideti üha enam ette suletust ning ajakirjandusvabaduse piiramist. Esmalt pälvis avalikkuse kriitikat kohtuasjade kajastamise piirang, täpsemalt kriminaalasjade istungite kinniseks kuulutamine ja istungil teatavaks saanud asjaolude saladuses hoidmise kohustuse kehtestamine. Seejärel tekitas segadust toimikuga, jõustumata ja jõustunud kohtulahendiga tutvumise laialivalguv ja puudulik kord. Õigusselguse saamiseks pöördusid mitmed ajakirjanikud kohtusse. Nii selgitas Riigikohtu kriminaalkolleegium istungite kajastamise piiramise üldiseid põhimõtteid, märkides, et kohus peab piirangute kehtestamisel põhjendama, millist õigust või huvi kaitstakse, millises ulatuses ja kui kauaks saladuses hoidmise kohustus kehtestatakse ning miks on kohtuistungi avalikkuse sel moel piiramine konkreetses menetluses vajalik.[5] Möödunud aasta markantseim näide toimikuga tutvumise korra puudlikkusest pärineb aga kinniseks kuulutatud kriminaalasjast, kui maakohus keeldus pärast kriminaalmenetluse lõppu ajakirjanikele kohtutoimikut tutvustamast ja kriminaalmenetluse seadustik ei näinud ette menetlusväliste isikute toimikuga tutvumise korda. Vaidluse kaebeõigust puudutavatesse detailidesse laskumata tuleb märkida, et värskeima kohtupraktika põhjal peab kohus pärast kriminaalmenetluse lõppu hindama kohtutoimikuga tutvumise taotlust sisuliselt, vaatamata sellele, kas istung oli kinnine või mitte. Samuti selgitas Riigikohtu kriminaalkolleegium, millistest seadustest võib tuleneda kohtutoimikuga tutvumise õiguslik alus ja millises kohtus saab kohtutoimiku tutvustamisest keeldumist vaidlustada. Muu hulgas juhiti tähelepanu sellele, et õigusselguse huvides võiks kriminaal- ja kohtutoimikuga tutvumise kord olla selgem ja reguleeritud kriminaalmenetluse seadustikus.[6]
Kohtuvaidluste taustal kogunesid kohtute esimehed, kohtunikud, peaprokurör, Justiitsministeeriumi asekantslerid, Õiguskantsleri Kantselei esindaja ja ajakirjanikud 5. veebruaril 2020 ümarlauale, mille seisukohtade põhjal hakkas Justiitsministeerium koostama kohtumenetluse avalikkuse väljatöötamise kavatsust[7] (VTK). Viidatud VTK püüab mitmele eeltoodud probleemile lahendusi pakkuda, käsitledes muu hulgas kohtuotsuste avalikku kuulutamist, kohtumääruste avalikustamist, toimikuga tutvumist ja juurdepääsupiirangut. VTK-s pakutavaid lahendusi on tutvustatud nüüdseks kolmel korral[8] ka kohtute haldamise nõukoja liikmetele, kes on märkinud, et enim vastakaid arvamusi tekitanud teemadel, nagu jõustumata kohtulahendite avalikustamine ja lahendite täielikult isikuandmetest puhastamine, tuleks teha põhjalik analüüs. On ilmne, et tasakaalu leidmine menetlusosaliste huvide, isikuandmete kaitse ja avalikkuse huvi ning ajakirjandusvabaduse vahel pole kerge. Ent vajadus selgema korra järele on suur, mistõttu vaatab kohtusüsteem äraootavalt Justiitsministeeriumis koostamisel oleva kohtumenetluse avalikkuse eelnõu poole.
Pensionireform
Siinkohal on kohtumenetluse avalikkuselt paslik liikuda ühe Riigikohtu vaatest möödunud aasta märkimisväärsema, laialdast diskussiooni tekitanud ja kajastust leidnud kohtuasjani. 20. märtsil 2020 jättis Vabariigi President välja kuulutamata kogumispensionide seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (KoPS muutmise seadus) ja pöördus Riigikohtu poole taotlusega tunnistada see põhiseadusega vastuolus olevaks. KoPS muutmise seadusega antakse inimestele, kes ei ole veel pensionieas, õigus nõuda kõigi kohustusliku pensionifondi osakute tagasivõtmist ja neile vastava raha väljamaksmist, samuti pensioni investeerimiskontol oleva raha väljamaksmist. Ka saab kindlustusvõtja õiguse öelda üles enne 1. jaanuari 2021 sõlmitud pensionileping ning saada kätte raha pensionilepingu tagastusväärtuses. Esmalt arutati presidendi taotlust põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumis, kuid arvestades kohustusliku kogumispensioni reformi suurt ühiskondlikku kaalu ja pikaajalisi mõjusid, anti see 9. juuni 2020 määrusega[9] arutamiseks Riigikohtu üldkogule.
Avalikkuses kõlasid tihti põhjendamatud väited, et Riigikohtul pole võimalik KoPS muutmise seaduse põhiseaduspärasust kontrollida, kuna tegemist on kontrollile mittealluvate poliitiliste valikutega. Seega oli Riigikohtul taas põhjust selgitada, et kõik seadused alluvad põhiseadusest tulenevalt põhiseaduslikkuse järelevalvele ja presidendil on õigus selleks enne seaduse väljakuulutamist pöörduda Riigikohtusse. KoPS muutmise seaduse asi vaadati läbi 4. augustil 2020 toimunud suulisel istungil menetlusosaliste osavõtul ja 20. oktoobri 2020 otsusega[10] jäeti Vabariigi Presidendi taotlus rahuldamata. Riigikohus ei tunnistanud KoPS muutmise seadust põhiseadusega vastuolus olevaks, kuid juhtis siiski tähelepanu sellele, et Riigikogul ja Vabariigi Valitsusel on kohustus jälgida seaduse rakendumist ja vajaduse korral võtta tarvitusele korrigeerivaid abinõusid põhiõiguste rikkumise ennetamiseks või kõrvaldamiseks. Kokkuvõtvalt tegi Riigikohus kindlaks, et vaidlustatud seadusega kaasnevad küll omandi- ja võrdsuspõhiõiguse ning ettevõtlusvabaduse riived, kuid seaduse eesmärk kaalub need üles. Abstraktses normikontrollis teadaolevate andmete põhjal polnud Riigikohtul võimalik piisava kindlusega järeldada, et KoPS muutmise seaduse jõustumisel saab teoks kõige mustem stsenaarium. Sellest tulenevalt pidas üldkogu vajalikuks märkida, et kõige negatiivsemate prognooside realiseerumine seaduse rakendamisel mõnes konkreetses asjas võib siiski viia põhiseadusvastase olukorrani. Veel märkis üldkogu lisaks presidendi tõstatatud küsimustele vastamisele, et seaduse vastuvõtmise sidumine usaldusküsimusega ja seeläbi võimalik diskussiooni tasalülitamine Riigikogus allub samuti põhiseaduspärasuse kohtulikule kontrollile.
Võib öelda, et ühisele otsusele jõudmine polnud sugugi lihtne, mida näitab ilmekalt otsusele lisatud seitsme kohtuniku eriarvamus, aga ka konkureerivad arvamused. Siinkohal tuleb tunnustada riigikohtunikke niivõrd mahuka asja efektiivse ja konstruktiivse menetlemise eest!
Õigusharidusest
Viimaks tuleb peatuda teemal, mis on südamelähedane paljudele õiguspraktikutele ja millele lükati hoog sisse 2020. aasta lõpus – selleks on Eesti õigushariduse käekäik. Nimelt on muret tekitav praegu omandatava õigushariduse kvaliteet ja seda mitmel tasandil. Ühest küljest näib kohtunikukonkurssidel kandideerivate juristide põhjal, et üha keerulisem on hinnata, kas kandidaadid vastavad seaduses sätestatud nõuetele. Kohtute seaduse § 47 lg 1 p 1 tunnistab kohtunikuametisse sobivaks juristi, kes on omandanud magistrikraadi või sellega (ka välisriigi) võrdsustatud kvalifikatsiooni. Eeltooduga seostub aga sageli kaks probleemi, mis ei võimalda inimese tegelikku kvalifikatsiooni piisavalt hinnata. Esiteks ei ole riigisisese juuramagistri eelduseks õigusteaduse bakalaureuseõppe sooritamine, mis tähendab, et omandamata võib jääda mitmeid baasaineid. Teiseks on välismaised LLM-programmid väga erineva raskusastme ja sisuga. On küsitav, kas üheaastast Euroopa või rahvusvahelise õiguse kursust välismaa ülikoolis saab võrdsustada Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas omandatava magistrikraadiga. Võiks olla üldine arusaam, et vähemasti õigusemõistjad, õigusabi osutajad ja riikliku süüdistuse esitajad peavad läbima teatud Eesti õiguse alusõppeained ja saama sisuka ning kvaliteetse hariduse, mis on eelnimetatud väärikatele ametitele kohane. Olukorras, kus magistrikraadi taga võib peituda niivõrd eriilmeline ja -tasemeline õigusharidus, jääb õigussüsteem hätta kvalifitseeritud kohtunike, advokaatide ja prokuröride leidmisega.
Õigushariduse käekäigust rääkides ei saa aga mööda vaadata mündi teisest poolest ehk ülikoolist. Olgugi et ülikoolidel ja õigusteadlastel on olnud aega iseseisvas Eestis õigusteadust juurutada, pole siiski näha, et õiguspraktikute kvaliteet oleks aastatega märkimisväärselt paranenud. Juristide seas kannab praegu õigushariduse kvaliteedimärki eelkõige Tartu Ülikool, kuid ka see hakkab ajas paraku tuhmuma. Õigushariduse devalveerumise põhjuseid võib olla mitmeid: õigusteaduse õppekavade paljusus ja õpetamine mitmes ülikoolis; suund modernsele õigusõppele, mis on valdavalt inglise keeles; üleminek päevaõppelt sessioonõppele, mis toimub peamiselt nädalavahetustel ja asetab rõhu üliõpilase iseseisvale õppetööle. Üha enam näib, et õigusteaduskond on suurde ülikooli struktuuri ära kadunud ja kaotamas oma häält. Õigusteaduse õpetamine reaalteadustele omastest nõuetest lähtudes ei näi olevat jätkusuutlik, kuivõrd õigusteadus on vaatamata rahvusvahelise ja Euroopa Liidu õiguse mõjudele oma olemuselt siiski rahvuslik teadus. Samuti paistab silma kvalifitseeritud õppejõudude nappus, mille põhjuseks võib esmajoones pidada ülikooli esitatud nõudeid, õppejõudude jagunemist mitme ülikooli vahel ja nende palgataset.
See, kes, kuidas ja millisel tasemel juriste õpetab, pole üksnes ülikoolide siseprobleem. On meie kõigi huvides, et õigusemõistmisega tegelevad kõrgetasemelised juristid. Arutelud õigushariduse üle jätkuvad ja kevadel valmib kontseptsioon muudatustest, mida õigusharidus kvaliteedi taastamise ja jätkusuutlikkuse aspektist vajaks. Arutelu kulmineerub 11. juunil 2021 Tartus toimuval konverentsil, mida kõikidel huvilistel on võimalik jälgida.
Lõpetuseks
Head kohtunikud ja kohtute aastaraamatu lugejad! Nagu ühes hästi toimivas riigis kohane, jätkub õigusemõistmise korrakohane toimimine ka raskel ajal. Õigusvaidlusi jagub igasse eluvaldkonda ja infoajastule omaselt kasvab avalikkuse huvi nende vastu. Jaksu, jõudu ja tervist sellel keerulisel ajal!
____________________________
[1] Nii näiteks otsustati Hollandis kõik kohtud sulgeda, Itaalias, Portugalis ja Sloveenias aga piirati lahendatavate asjade ring kiirete põhiõigusi puudutavate asjadega, mis on seotud alaealiste, eestkoste või lähisuhtevägivallaga. Euroopa Inimõiguste Kohus teatas, et jääb avalikkusele suletuks, tühistades kõik märtsis ja aprillis ettenähtud istungid ning tegeledes prioriteetsete asjade lahendamisega, sh esialgse õiguskaitse erakorraliste kaebuste läbivaatamisega. Euroopa Kohus ei korraldanud 25. maini 2020 kohtuistungeid suuliste seisukohtade ärakuulamiseks ja eelisjärjekorras lahendati eriti kiireloomulisi kohtuasju. Samuti pikendati pooleliolevates menetlustes määratud tähtaegu ühe kuu võrra.
[2] Kohtute haldamise nõukoja soovitused õigusemõistmise korraldamiseks eriolukorra ajal. Vastu võetud kohtute haldamise nõukoja 16.03.2020 istungil. Arvutivõrgus: https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/KHN%20soovitused%20kohtutele%20eriolukorra%20ajaks.pdf (23.03.2021).
[3] Eeltoodud seisukohad on kinnitatud kohtute haldamise nõukoja 02.02.2021–05.02.2021 kirjalikul istungil, kui võeti vastu „Kohtute haldamise nõukoja seisukohad õigusemõistmise tagamiseks jätkuva pandeemia olukorras“. Arvutivõrgus: https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/protokollid/KHNi%20seisukoht.pdf (23.03.2021).
[4] Vt täpsemaid andmeid Justiitsministeeriumi koostatud „Esimese ja teise astme kohtute menetlusstatistika 2020 koondandmete“ tabelist. Arvutivõrgus: https://www.kohus.ee/sites/www.kohus.ee/files/elfinder/I%20ja%20II%20astme%20kohtute%202020.a%20menetlusstatistika.pdf (23.03.2021).
[5] Vt lähemalt RKKKm 04.12.2020, 1‑17‑9149/626. p-d 10–12.
[6] Vt lähemalt RKKKm 16.04.2020, 1‑19‑8262/17, p-d 29–30, 43 ja 47.
[7] Halduskohtumenetluse seadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (kohtumenetluse avalikkus) väljatöötamise kavatsus. VTK ja sellele esitatud tagasiside on kättesaadav arvutivõrgus: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/d0e1e8e8-ace1-431b-b3dd-4a879a587e75#ebpivB4I (23.03.2021).
[8] Kohtute haldamise nõukoja 09.09.2020–10.09.2020, 10.12.2020 ja 19.03.2021 istungil. Kohtute haldamise nõukoja istungite protokollid on kättesaadavad arvutivõrgus: https://www.kohus.ee/et/kohtute-haldamise-noukoda/istungite-protokollid (23.03.2021).