Meelis Eerik
Harju Maakohtu esimees

 

Euroopa Kohtunike Konsultatiivnõukogu (CCJE, Consultative Council of European
Judges) on Euroopa Nõukogu nõuandev organ, mis koosneb üksnes kohtunikest ning tegeleb kohtuvõimu iseseisvuse, sõltumatuse ning pädevuse küsimustega. Igal aastal annab CCJE arvamuse kohtuvõimu puudutavas küsimuses. 2020. a-l oli arvamuse (nr 23) teemaks kohtunike ühingute roll kohtute iseseisvuse ja sõltumatuse tagamisel.[1]

Teema olulisus on viimastel aastatel aktualiseerunud mitte ainult seetõttu, et kohtute sõltumatus ja iseseisvus on poliitilise populismi tingimustes saanud mitmes riigis riivata, vaid ka kohtunike ühingute vastu suunatud otseste rünnakute tõttu.  Kõige ekstreemsem näide pärineb Türgist, kus kohtunike ühing on lagunenud ning ühingu esimees kannab vanglakaristust riigivastase tegevuse eest. Kohtunike ühingud on langenud surve alla mitmes populistliku valitsusega riigis, nagu Poola ja Ungari; Bulgaarias nõuab valitsus kõigi kohtunike ühingu liikmete nimede avaldamist jne. See kõik on andnud konsultatiivnõukogule tõuke kujundada seisukoht, milline on tänapäeva demokraatlikus riigis kohtunike väljendusvabadus ja kohtunike ühingute roll.

Kohtunike väljendusvabaduse ulatus

Kõige suurem vaidlus tekkis konsultatiivnõukogu istungil kohtunike väljendusvabaduse ulatuse sisustamisel. Tekkis rindejoon: ühel pool olid Türgi ja Poola delegaadid, teisel pool põhimõtteliselt kõik ülejäänud sõnavõtjad. Küsimus seisnes selles, kas kohtunik võib avalikult sõna võtta ühiskondlikes, õiguslikes, kohtuvõimu puudutavates või poliitilistes küsimustes. Kui jah, siis milline on kohane viis.

Türgi ja Poola leidsid, et kohtunik ei ole tavaline ühiskonna liige, vaid rakendab avalikku võimu. Seetõttu laienevad kohtunikule selged piirangud. Nende hinnangul ei peaks kohtunik üheski eeltoodud küsimuses avalikult sõna võtma. Selle seisukohaga ei nõustunud ülejäänud riigid, leides, et ka kohtunikele laieneb üldine sõnavabadus ning kohtunik on õigustatud avaldama oma seisukohti, sõltumata sellest, et ta on kohtunik.

Siinkohal tuleb märkida, et kohtunikueetika ja kohtunike tegevuspiirangute sisustamine on viimastel aastatel teinud olulise arengu. Mitmed tegevused, mida seni peeti kohtunikueetika seisukohalt taunitavaks, on nüüd lubatavad või isegi vajalikud. Näitena võib tuua Eestis nii mitmelgi inimesel kulme kergitama pannud Poola kohtunike marsi kohtuvõimu iseseisvuse toetuseks, mis tõi Varssavi tänavatele piltlikult öeldes laulupeo rongkäigu. Sellest võtsid osa pea kõikide Euroopa riikide kohtunike ühingud, sh Eesti Kohtunike Ühing.[2] Teise näitena võib tuua ka Eesti kohtunikkonnas keerleva arutelu selle üle, kas senised tegevuspiirangud on õigustatud, sh kas kohtunikule võiks olla lubatav tegeleda paralleelselt näiteks ettevõtlusega. Sellise nihke ajend peitub ühiskondlikus arengus. Kohtunikueetika ja tegevuspiirangud on üldjuhul sisustatud, lähtudes modernistlikest ideaalidest – kohtunik on ametiprivileegide kaudu kindlustatud kogu eluks ning seetõttu peaks ta tegelema ainult põhitööga ning ainus lubatav erand oleks teadus- või pedagoogiline töö. Postmodernistlik reaalsus on tänapäeval kaasa toonud tõdemuse, et modernistlikud tagatised on kadunud ja jäänud on vaid piirangud. Näiteks puudub ametisse astuval kohtunikul ametipension; kohtute ühendamisel on võimalik kohtunikke ka koondada (kohtunike arv on üldse poliitiline otsus); töökohustuste täitmata jätmisel on võimalik kohtunikku ametist vabastada, mistõttu on kohtunikuameti eluaegsus pigem illustratiivse tähendusega. Ühiskonna meediastumine tekitab ka kohtunikel vajaduse olla rohkem (sh proaktiivselt) pildis jne. See tõstatabki küsimuse, kui ulatuslikud piirangud on õigustatud.

Mis puutub kohtunike nn poliitilistesse õigustesse, siis kohtunikud on poliitikast eemale hoidnud. Postmodernses ühiskonnas, kus piirid on hägustunud, seisneb probleem aga selles, mis on poliitika ja mis mitte. Üldiselt on aktsepteeritud see, et kohtunikul on (poliitilis-ühiskondlik) maailmavaade. Enamasti on aktsepteeritud ka see, et selle maailmavaate jätab kohtunik enda teada. Samas jääb postmodernistlikus ühiskonnas kohtutele ja kohtunikele lahendada järjest enam just nn maailmavaatelisi vaidlusi, s.o küsimusi, mida õigus ei reguleeri ning mida tuleb lahendada väärtuspõhiselt.  Teiseks, üldiselt on aktsepteeritud, et kohtunikud avaldavad arvamust menetlusseaduste ja kohtuvõimu puudutavate seaduste kohta. Ka see on poliitika. Tavapäraselt küsitakse kohtute ja kohtunike ühingute arvamust lisaks kõigi muude seaduseelnõude kohta. Ja nüüd tulebki küsida: kui kohtunik võib arvamust avaldada nn mullaseaduse muudatuste kohta, siis millise küsimuse kohta ta arvamust avaldada ei või? Seejuures me rääkisime kohtunike poliitilistest õigustest, kuid võiks küsida, kas kohtunikel on ka poliitilisi kohustusi. Vastust me tegelikult teame. Kohtuniku kui indiviidi ja kohtunikkonna kui terviku kohustus on kaitsta kohtusüsteemi sõltumatust ja iseseisvust. Seda nii väliste kui ka sisemiste ebavajalike mõjude eest. Seejuures pööratakse tänapäeval järjest enam tähelepanu kohtusüsteemi-sisestele ebakohastele mõjudele, mis võivad tulla kohtujuhtidelt, kõrgematest kohtutest, kohtuhaldusasutustest või mujalt. See on populismiilmingute kaudne mõju. Probleemi sisu on see, et tavaliselt on riigi kõrgeima kohtu moodustanud teised võimuharud ning on riike, kus kõrgeima kohtu liikmeid on püütud osaliselt või tervikuna ära saata ja asendada uutega; samuti võivad teiste võimuharude kontrolli all olla kohtute (oma)valitsusorganid või kohtujuhtide nimetamine. Euroopa kolleegide tähelepanu on pälvinud näited Ungarist ja Poolast. See on tõstatanud küsimuse õigusriiklusest.

Omaette teema on nn vilepuhumine. Kui modernistlik käsitlus seda taunib ning piltlikult öeldes leiab, et „perekonnasiseseid asju ei tule arutada väljaspool perekonda“, siis piirideta, interdistsiplinaarses ja võrgustunud postmodernistlikus ühiskonnas see enam nii ei ole. Isegi eraelu ei pruugi olla privaatne, seda eriti juhul, kui inimesed postitavad maailmale pilte koguni oma lõunasest kotletist. Perevägivald ei tuleks välja, kui „kõik jääks peresiseseks“; valdkonniti võttes võiks küsida, kas midagi oleks teisiti, kui lennukitootja Boeingu või Wuhani kolde vilepuhujat oleks kuulda võetud; kas me oleme rohkem IT-teadlikumad pärast Snowdeni juhtumit jne. Kuna ühiskond tervikuna võib saada vilepuhujast olulist kasu, siis on ka Eestis astutud juba õiguslikke samme vilepuhujate kaitseks[3]. Idee seisneb selles, et kompleksses ühiskonnas ei ole ükski valdkond enam pelgalt selle valdkonna sisene küsimus.

Aasta tagasi vaidles konsultatiivnõukogu sarnasel teemal. Siis oli teemaks kohtujuristide õiguslik seisund ja vaidlusobjektiks see, kas ja kui palju võib kohtujurist (või muu kohtutöötaja) avalikustada kohtus toimuvat. Näiteks, kas kohtujurist võib väljaspool kohut rääkida vm viisil kommunikeerida – võimalused on ju avarad – sellest, et kohtunik jäi paneelis magama? Kas kohtujurist võib väljaspool kohut kritiseerida halbu töötingimusi? Selge on see, et kohtujuhile selline tegevus ei meeldi. Kuigi eelmisel aastal kohtujuristidest vilepuhujate osas konsensusele ei jõutud, leiti, et nende suhtes on standard sama, mis ka kohtunike puhul. Võib öelda, et 2020. a arvamusega eelmist arvamust selles osas täiendati.

Konsultatiivnõukogu leidis, et kohtunikel on sõnavabadus nagu kõigil teistel ühiskonna liikmetel. Ainus erand on seadusest tulenev konfidentsiaalsuskohustus, mis puudutab konkreetset kohtuasja (meie puhul tavaliselt nõupidamistoa saladus). Seejuures viitas konsultatiivnõukogu Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendile Baka vs. Ungari[4], millest kumab läbi vana tõdemus, et demokraatia ei saa kunagi olla mugav või ilus. „Ilus“ elu algab alates autoritarismist.

Seega on kohtuniku sõnavabadus lubatud ka poliitilistes küsimustes. Siiski on oluline tähele panna, et konsultatiivnõukogu hinnangul ei tohiks see aga aset leida ühe partei huvides. Ka kohtunike ühing ei tohi näida ühe konkreetse poliitilise jõu käepikendusena.

Kohtunike ühingu eesmärgid

Kohtunike ühingu peamine ülesanne on seista kohtunike iseseisvuse ja sõltumatuse ning õigusriigi eest. Selle eesmärgi saavutamisel tuleb kohtuid ja kohtunikke kaitsta igasuguse sõltumatuse riive eest, nõuda kohtutele piisavalt ressurssi ja kohaseid töötingimusi, samuti kohtunike piisavat tasustamist ja sotsiaalseid garantiisid. Kohtuid ja kohtunikke tuleb kaitsta ebakohase kriitika eest, samuti tuleb järgida kohtunikueetika nõudeid, tagada sooline võrdsus ja mittediskrimineerimine. Kohtunike ühingu rolliks on ka aidata kaasa kohtunike koolitusele, hea tava ja parima praktika rakendamisele, vajalikele reformidele, meediasuhtlusele ja avalikkuse teavitamisele. Konsultatiivnõukogu rõhutab, et kohtunike ühingud ei ole vajalikud mitte ainult kohtunikele endile, vaid tervele ühiskonnale.

Ühingusiseselt on kohtunike ühingute roll ühendada oma liikmeid, ellu kutsuda dialoogi ja arendada enesekriitikat. Eriti kasulik on see juhul, kui ühingus on erinevate kohtuastmete kohtunikke. Kokkuvõtvalt peaks ühing looma kohtunike hulgas ühtse väärtusruumi iseseisvuse, inimõiguste ja õigusriikluse mõtestamiseks ning edasiarendamiseks. Väga oluline on ka rahvusvaheline koostöö.

Kohtusüsteemi iseseisvus ja sõltumatus eeldab iga üksiku kohtuniku iseseisvust ja sõltumatust. Kohtunike ühingud peavad sageli silmitsi seisma ähvarduste, põhjendamatu kriitika ja rünnakutega. Konsultatiivnõukogu tõdeb, et välisest ebakohasest mõjust keerulisem on tegeleda kohtusüsteemi seest tuleva ebakohase mõjuga.[5] Raske on vastu seista nende isikute või organite ebakohasele käitumisele, kelle võimuses on mõjutada kohtunike ametisse nimetamist, edutamist, ühest kohtust teise üleviimist, hindamist ja distsiplinaarasjade lahendamist. Vastavad otsustajad võivad olla kohtute omavalitsusorganid, kohtute juhid või teiste võimuharude esindajad (näiteks justiitsminister). Kohtunike ühing peab konsultatiivnõukogu hinnangul olema kõigi nende otsustajatega pidevas kontaktis ning vajaduse korral pöörduma mureküsimustega nende poole. Selline suhtlemine peab põhinema vastastikusel austusel, avatusel ja soovil kuulata vastaspoole argumente. Kohtunike ühing ei peaks sekkuma kohtunike karjääriküsimustesse, kuid peab jälgima, et otsustajad täidavad kõiki protseduurireegleid ja etteantud valikukriteeriume. Kohtujuhid peaksid mõistma, et kohtunike ühing mitte ainult ei esinda oma liikmete arvamusi, vaid tal on oma liikmete kollektiivse kogemuse kujul tänuväärne teadmiste pagas. Konsultatiivnõukogu on oma arvamuses nr 19 soovitanud, et kohtujuhti abistaks vastava kohtu kohtunikest valitud esindus. Samasuguse soovituse kohtu paremaks juhtimiseks andis konsultatiivnõukogu ka kohtunike ühingute puhul. Konsultatiivnõukogu leidis, et kohtunike ühingu soovitused aitaksid kohut paremini juhtida. Veel väärtuslikum on kohtunike ühingu roll kohtute haldamisega tegeleva organi (meil: kohtute haldamise nõukoda) juures.

Kohtunike ühing ei ole samastatav ametiühinguga. Seda eelkõige seetõttu, et kohtunike ühingu eesmärgid on laiemad ning kohtunike palk, pension ja sotsiaaltagatised peavad olema reguleeritud seadustega. Samas langevad kohtunike ühingu eesmärgid selles osas ametiühingutega kokku. Konsultatiivnõukogu leiab, et kohtunikel ei ole keelatud moodustada ametiühinguid või kuuluda neisse. Kuigi seadus võib mõnel juhul ametiühingulist liikmesust piirata, ei saa see seda täielikult välistada.

Eesmärkide täitmise viisid

Oma eesmärkide saavutamiseks tuleb tahes-tahtmata suhelda teiste võimuharudega. Konsultatiivnõukogu soovitab kohtunike ühingutel vältida igasugust poliitilist tegevust, mis jääb väljapoole ühingu eesmärke. Samuti tuleks vältida orienteerumist konkreetse partei või ametiisiku huvidele.

Konsultatiivnõukogu toetab kohtunike ühingu seadusloomealast tegevust, s.o seaduseelnõude kohta arvamuste andmist. Seejuures viitab konsultatiivnõukogu Ministrite Nõukogu soovitusele, mille kohaselt tuleks valitsusväliste organisatsioonidega konsulteerida õigusloome küsimustes, kui see puudutab nende staatust, rahastamist või tegevusvaldkonda[6]. Kohtunike ühingu arvamust tuleb igal juhul küsida, kui see puudutab kohtureforme, kohtute eelarvet ja ressursside jagamist, töötingimusi ja kõiki kohtunikustaatuse aspekte. Seda arvamust tuleb ka tõsiselt võtta. Teisest küljest peavad ka kohtunike ühingud suhtuma sellesse ülesandesse täie vastutustundega ja arvamuse eesmärgiks saab olla kohtusüsteemi parandamine ning õigusriikluse tugevdamine.

Kohtunike ühing peaks suhtlema meediaga, teavitades avalikkust kohtutööst ja prioriteetidest, sh kohtuniku tööst, kohtusüsteemi rollist ühiskonnas. Abiks on ka infomaterjalide koostamine, koolitusüritused kohtutes, avalikud debatid ja ülesastumised jms. Ühingud võiksid korraldada konverentse ning neil võiks olla proaktiivne meediaplaan, samuti võiksid nad ära kasutada sotsiaalmeedia võimalusi.

Kohtunike ühingud peaksid tihedalt suhtlema teiste erialaliitudega ning kolleegidega välisriikidest. Seejuures ei saa alahinnata Euroopa-sisest suhtlust. Muu hulgas on Euroopa kohtunike ühingutel ülesanne jälgida Euroopa riikides toimuvat ning ka euroopalike standardite täitmist. Siinkohal tuleb märkida, et Euroopa Kohtunike Ühingu esindaja viibib alati konsultatiivnõukogu istungitel ning mitmed delegaadid on või on olnud tugevalt seotud oma riigi kohtunike ühinguga.

Kohtunike ühing saab oma eesmärke tõhusalt teostada vaid siis, kui ühing ise on välistest mõjutustest vaba. See võib mõnikord olla raske, sest ühingu esindusliikmed võivad kergesti sattuda välise surve või kriitika alla, piiratumad võivad olla ka nende karjäärivõimalused. Konsultatiivnõukogu rõhutab, et kohtunike ühing peab olema vaba igasugustest välistest mõjutustest eriti oma eesmärkide sõnastamisel, struktuuri kehtestamisel, liikmete ja esindajate valimisel.

Kohtunike ühingu esindusorganitesse kuulumine või liikmesus ei tohi kuidagi mõjutada kohtuniku karjäärivõimalusi. See ei tohiks anda ei eelist ega kujutada endast takistust. Kohtunikult ei saa nõuda, et ta avaldaks oma liikmesuse ühingus, kui ta seda ei soovi. Liikmesuse avaldamist ei saa kohtunikult nõuda ka tema majanduslike huvide deklareerimise juures.

Kohtunike ühingud vajavad oma eesmärkide elluviimisel rahastust. Tavaliselt on peamiseks allikaks liikmemaks. Samas on ühingutel õigus saada rahastust ka mujalt, sh välisriikidest. Oluline on seejuures aga see, et rahastus peab olema läbipaistev ega tohi tekitada riivet ühingu sõltumatusele. Mitmed kohtunike ühingud saavad tulu publitseerimisest, koolitustest, seminaride ja konverentside korraldamisest või erinevates projektides osalemisest. Samuti on võimalikud annetused. Konsultatiivnõukogu soovitab olla ettevaatlik riigieelarvest raha saamisel. Avaliku raha saamine toob kaasa tavapärase finantskontrolli, mis aga võib halvemal juhul viia ebasoovitava mõjuni. Muudest allikatest tulu teenimisel tuleks jälgida, et kohtunike ühingu tegevuse põhisisu on siiski mittetulunduslik.

Kokkuvõtvalt peab konsultatiivnõukogu kohtunike ühinguid väga oluliseks, kaitsmaks kohtunike ja kohtute sõltumatust ja iseseisvust ning õigusriiki. Konsultatiivnõukogu hinnangul peaks igas riigis kohtunike ühing eksisteerima. Kohtunike ühing saab olla omavalitsuslik ja mittetulunduslik organisatsioon, mille liikmesus on vabatahtlik. Ükski riik ei tohiks kohtunike ühingu loomist või tegevust takistada ega survestada.

____________________________

[1] Arvutivõrgus: https://rm.coe.int/opinion-23-en-ccje-2020/1680a03d4b.

[2] Vt näiteks arvutivõrgus: https://epl.delfi.ee/artikkel/88637571/eesti-kohtunik-kais-poola-kolleegide-toetuseks-varssavis-marssimas.

[3] Vt näiteks arvutivõrgus: https://www.just.ee/et/uudised/vilepuhujad-saavad-parema-kaitse.

[4] Andras Baka oli endine Ungari ülemkohtu esimees, kes avaldas arvamust mh seadusloome ja reformide kohta. Nii see karjäär otsa sai. Euroopa Inimõiguste Kohus leidis, et ka avaliku võimu kandjatele laieneb sõnavabadus, mis on demokraatliku ühiskonna põhialus, toetades ühiskonnas tolerantsust, pluralismi ja avatust. Sõnavabadusega ei ole kaitstud mitte üksnes positiivne ja viisakas kõne, vaid ka see, mis võib häirida, solvata või šokeerida.

[5] Vt näiteks EIKo Parlov-Tkalcic vs. Horvaatia, nr 24810/06, p 86; Agrokompleks vs. Ukraina, nr 23465/03, p 137 jj.

[6] Recommendation CM/Rec(2007)14 on the legal status of non-governmental organisations in Europe.